Obsah (6)

§ 162§ 442§ 657§ 392§ 374§ 173

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Tiia Mõtsnik Otsuse tegemise aeg ja koht 31. oktoober 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-17-530

§ 162lg 1 alusel jättis maakohus menetluskulud hageja kanda.

Kostjale osutati õigusabi 6 tunni ja 20 minuti ulatuses summas 912 eurot. Kohus leidis, et kostja esindaja töötunnihind 144 eurot (koos käibemaksuga) on mõistlik ja jääb turuhinna raamidesse ning et kostja esindaja töömaht on kogu ulatuses põhjendatud. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. 02.05.2017 esitas hageja Harju Maakohtu 03.04.2017 otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub maakohtu otsuse tühistada ja hagiavalduse rahuldada.
2. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt on maakohtu poolt materiaal- ja menetlusõiguse normide rikkumine toonud kaasa ebaõige otsuse. Maakohtu otsus on olulises osas põhjendamata (

§ 442lg 8).

Maakohus ei ole analüüsinud ega võtnud seisukohta hageja 25.02.2017 esitatud seisukohas toodud väite kohta, milles hageja leidis, et tuginedes Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-57-11 p-s 32 väljendatud seisukohale ei saa müügilepingu alusel Yyyyyyy kinnistule kostja kasuks kantud omandiõiguse üleandmist tagavat eelmärget lugeda müügilepingu järgi üleantuks, mille kostja peaks tagastama VÕS § 189 lg 1 esimese lause alusel. Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et eelmärge on nõude täitmist aktsessoorselt tagav tagatisõigus, mis lõpeb koos tagatava nõudega. Kuna praegusel juhul tagas eelmärge müügilepingust tulenevat omandi üleandmise nõuet, mis on lepingust taganemisega lõppenud, on lõppenud ka eelmärge. Seega ei saa seda tagastada, sh hageja nimele kanda. Seda kinnitab ka erisättena AÕS § 63 lg

1. Seetõttu ei ole kostjal VÕS § 111 4 lg-le 1 tuginedes õigust keelduda eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmisest, isegi kui tal on õigus nõuda VÕS § 189 lg 1 esimeses lause alusel ettemaksu tagastamist.
2. Maakohus on otsuse p-s 16 märkinud, et kostja on esitanud hageja nõudele vastuväite, et hagejal ei ole alust eelmärke kustutamist nõuda, kuna 29.05.2007 lepingu punkti 7.6 ja 7.7 kohaselt on hagejal kui müüjal esmalt kohustus deponeerida kostjale tagastamisele kuuluv summa notari kontole ning alles pärast seda on kostjal 15 päeva jooksul kohustus teha avaldus eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmiseks. Oma 25.02.2017 maakohtule esitatud seisukohas selgitas hageja, et kuna kostja ei ole 02.12.2016 lepingust taganemise avalduses sisalduvat nõuete tasaarvestamist kohtus vaidlustanud ja tasaarvestus on kehtiv, siis ei ole kostjal enam rahalist nõuet hageja vastu, st ta ei saa enam nõuda VÕS § 189 alusel müügilepingu järgi üleantud rahasumma tagastamist. Samal põhjusel ei ole asjakohased viited müügilepingu punktidele 7.5,7.6,7.7, ja
4. Maakohus jättis tähelepanuta hageja osunduse Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-81-00 väljendatule, mille kohaselt on ekslik seisukoht, et tasaarvestusega nõude rahuldamiseks on vajalik teise poole nõusolek või kohtu poolt tasaarvestuse tegemise õiguse tunnustamine. Kui tasaarvestusavalduse saanud isik leiab, et tasaarvestuse tegijal puudus tasaarvestuse nõue või et tasaarvestus oli seadusega keelatud, saab ta oma õigusi kaitsta esitades tasaarvestuse tegija vastu oma nõude sissenõudmiseks hagi. Vaatamata sellele, et kostja poolt ei olnud kohtule esitatud vastavasisulist hagi ja oli tasumata ka riigilõiv, asus maakohus otsustama küsimust, kui suures ulatuses on tasaarvestus põhjendatud. Maakohus leidis, et hageja tasaarvestuse avaldus on põhjendatud üksnes osaliselt ja et olukorras, kus lepingust on kehtivalt taganetud, ei ole kostjal enam kohustust tasuda hagejale põhivõlgnevust. Kohtul on jäänud märkamata, et hageja nõudesumma, mis on toodud 02.12.2016 lepingust taganemise avalduses ei sisaldagi põhivõlgnevust. Lisaks sellele ei ole kohus põhjendanud, miks tasaarvestuse avalduses ei arvesta kohus leppetrahvidega summades 38 346,99 eurot ja 82 836 eurot, mis on arvestatud võlaõigusliku lepingu p 7.
5. alusel. Maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et tasaarvestuse avalduse tegemise hetkel oli hagejal kostja vastu tasaarvestatav nõue summas 59 014,64 eurot. Vastus apellatsioonkaebusele
6. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja tsiviilasi saata

§ 657lg 1 p 3 alusel uueks läbivaatamiseks samale kohtule.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 16.

§ 442

lg 8 sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohus on need nõuded jätnud osaliselt täitmata. Maakohus leidis ekslikult, et tsiviilasjas nr 2-10-67349 on müügilepingust tulenevad kõik hageja leppetrahvi nõuded lahendatud, mistõttu jättis võtmata seisukoha tasaarvestuse avalduses esitatud osade nõuete suhtes.

1. Maakohtu otsuse kohaselt ei kuulu hagi rahuldamisele, kuna hageja tasaarvestuse avalduses esitatud nõue ei kata kostja nõuet hageja vastu, mistõttu on kostjal õigus keelduda eelmärke 5 kustutamiseks nõusoleku andmisest. Maakohtu otsuse kohaselt on hageja saanud kostjalt 130 464,85 eurot, mille hageja peaks laenulepingust taganemise tõttu kostjale tagastama. Maakohtu hinnangul on hagejal endal aga tasaarvestatav nõue kostja vastu kokku summas 59 014,64 eurot. See koosneb Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-10-67349 väljamõistetud leppetrahvist 5000 eurot ja Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsuse punktist 3.2 tulenevast viivisest 19 493,76 eurot ja punktist 3.3 tulenevast viivisest 34 520,88 eurot (02.12.2016 seisuga).
2. 29.05.2007 sõlmitud müügilepingu p 7.4 sätestas, et lepingust taganemisel ostjast tingitud asjaolude tõttu on ostja kohustatud müüjale tasuma leppetrahvina 600 000 krooni, millest arvestatakse maha ostja poolt müüjale lepingu alusel juba tasutud summad. Samuti sätestati lepingu p 7.4 teises lauses, et kui asjaõigusleping sõlmitakse ostjast tingitud asjaolude tõttu peale ühe kuu möödumist käesoleva lepingu sõlmimise päevast arvates, kohustub ostja tasuma müüjale iga päeva eest, mis ületab 1 kuud, täiendavalt 600 krooni. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusest tsiviilasjas nr 2-10-67349 nähtub, et selles tsiviilasjas nõudis hageja kostjalt lepingu punkti 7.4 teise lause alusel leppetrahvi 600 krooni päevas perioodi 30.07.2007-03.12.2010 eest kogusummas 600 000 krooni. Seega lahendati tsiviilasjas nr 2-10-67349 müügilepingu punkti 7.4 teisest lausest tulenev leppetrahvi nõue perioodi 30.07.2007-03.12.2010 kohta.
3. 02.12.2016 esitatud tasaarvestusavalduses on hageja tuginenud muuhulgas ka asjaolule, et tal on müügilepingu punkti 7.4 esimese lause alusel kostja vastu leppetrahvi nõue summas 600 000 krooni (38 346,99 eurot) ja punkti 7.4 teise lause alusel leppetrahvi nõue summas 600 krooni (38,35 eurot) päevas perioodi 31.12.2010-02.12.2016 eest kogusummas 82 834 eurot. Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusest ei nähtu, et need leppetrahvi nõuded olid tsiviilasjas nr 2-10-67349 vaidluse esemeks. Maakohus on otsuses jätnud nimetatud leppetrahvi nõuded analüüsimata ning nende suhtes seisukoha võtmata, mistõttu on oluliselt rikkunud põhjendamiskohustust.
4. Kostja on 07.02.2017 vastuses hagile (p-s 10), viidates hageja nõude suurusele, märkinud, et hageja lepingust taganemise järgne rahaline nõue kostja vastu on ebamõistlik. Sellest saab ringkonnakohtu arvates järeldada, et kostja hinnangul on ka leppetrahvi nõue liiga suur. See on kohtu jaoks piisav, et kaaluda leppetrahvi vähendamist (vt Riigikohtu 21.11.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-12 p 12). VÕS § 162 lg 1 sätestab, et kui tasumisele kuuluv leppetrahv on ebamõistlikult suur, võib kohus seda leppetrahvi maksmiseks kohustatud lepingupoole nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Maakohus on eelmenetluse ülesandeid eirates (

§ 392

lg 1 p-d 2 - 4) jätnud välja selgitamata poolte faktilised ja õiguslikud väited ning tõendid, mis võiksid olla aluseks leppetrahvi vähendamiseks või leppetrahvi vähendamise taotluse rahuldamata jätmiseks. Kolleegium märgib, et vähendada ei saa leppetrahvi, mis on Tallinna Ringkonnakohtu 22.01.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-1067349 välja mõistetud.

1. Ebaõige on hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et sõltumata asjaolust, kas hagejal on kohustus tagastada kostjale müügilepingu järgne ettemaks, on tal õigus nõuda eelmärke kustutamist. Riigikohtu 20.06.2011 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-57-11 ei saa teha sellist järeldust. Nimetatud Riigikohtu otsusest tuleneb, et ostja ei saa keelduda eelmärke kustutamiseks nõusoleku andmisest VÕS § 111 lg 1 alusel. Samas ei välistanud Riigikohus, et selline õigus võib ostjal olla VÕS § 110 lg 1 alusel. Lisaks on pooled käesolevas asjas 6 29.05.2007 müügilepingu p-s 7.7 leppinud kokku, et ostja on kohustatud andma nõusoleku eelmärke kustutamiseks 15 päeva jooksul arvates päevast, kui müüja on esitanud ostjale tagastamisele kuuluva raha kohta notari poolt välja antud deponeerimiskviitungi.
2. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonkaebuse seisukohaga, et kuna kostja ei ole tasaarvestusavaldust kohtus vaidlustanud, siis ei ole kostjal enam hageja vastu nõuet. Kostja ei pea tasaarvestusavaldust eraldiseisvalt kohtus vaidlustama. Kostja on hageja tasaarvestusavaldusele vastu vaielnud muuhulgas käesolevas tsiviilasjas.
3. Kuna maakohus on jätnud asjaolud osaliselt välja selgitamata ning tasaarvestusavalduses esitatud peamised leppetrahvinõuded analüüsimata, siis on põhjendatud saata tsiviilasi maakohtule uueks arutamiseks. Asja uueks arutamiseks saatmisel arvestab ringkonnakohus ka sellega, et Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt on Harju Maakohtu menetluses tsiviilasi nr 2-17-6299, kus kostja nõuab hagejalt müügilepingu järgse ettemaksu tagastamist (lisaks veel intressi ja viivist) ning hageja tugineb vastuväidetes muuhulgas nõude tasaarvestusele. Seega vaieldakse kahes tsiviilasjas olulises ulatuses samade asjaolude üle, mistõttu võiks maakohtul olla mõistlik kaaluda nende tsiviilasjade liitmist (

§ 374

). Ka hageja taotles ringkonnakohtus tsiviilasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist hagide liitmiseks. 24. Menetluskulude jaotus jääb

§ 173

lg 3 teise lause alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Ulvi Loonurm (allkirjastatud digitaalselt) Tiia Mõtsnik 7