2-17-6654/21

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht

1. august 2017, Tartu Tsiviilasja number 2-17-6654 Tsiviilasi Olev Tomsoni kaebus kohtutäitur Sirje Taela
2. aprilli 2017 otsuse peale täiteasjas nr 193/2016/990 Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
3. juuni 2017 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Olev Tomsoni määruskaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende Määruskaebuse esitaja (avaldaja): Olev Tomson (isikukood XXX) esindajad Puudutatud isik: kohtutäitur Sirje Tael RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tartu Maakohtu
5. juuni 2017 määrus ja teha asjas uus määrus.
6. Jätta Olev Tomsoni kaebus kohtutäitur Sirje Taela
7. aprilli 2017 otsuse peale täiteasjas nr 193/2016/990 rahuldamata.
8. Jätta määruskaebus rahuldamata.
9. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Olev Tomsoni kanda.
10. Jätta menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata. Edasikaebamise kord Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15 päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest. Hagita menetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. ASJAOLUD
11. Olev Tomson (avaldaja/võlgnik) esitas
12. aprillil 2017 kaebuse kohtutäitur Sirje Taela (kohtutäitur)
13. aprilli 2017 otsuse peale täiteasjas nr 193/2016/990, millega kohtutäitur lõpetas kaebemenetluse avaldaja teise kaebuse menetlemise kohta otsust tegemata. Avalduse kohaselt on kohtutäitur võtnud ebaseaduslikult täitmisele Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. oktoobri 2015 määruse nr 3-7-1-1-669, mis on küll jõustunud, kuid millel ei ole jõustumismärget ja mis ei kuulu viivitamatule täitmisele. Ilma jõustumismärketa kohtulahendita on kohtutäituril TMS § 12 lg 1 järgi keelatud täiteasja alustada. Samuti saab KrMS § 180 lg 1 järgi kriminaalasjas kohtukulusid välja mõista üksnes süüdimõistetult, kuid kuna avaldaja ei ole süüdimõistetu, on ebaseaduslik alustada tema suhtes täitemenetlust kohtukulude kättesaamiseks. Kohtutäitur on teinud vastandlikke otsuseid avaldaja esitatud kaebuste lahendamisel. Avaldaja koostas kohtutäituri
15. märtsi 2017 otsuse peale kaebust, kuid ei jõudnud seda veel ära saata, kuna enne jõudis kohale kohtutäituri
16. märtsi 2017 uus parandatud otsus, milles oli sätestatud teistsugune edasikaebamise kord. Edasikaebamise korrast lähtudes esitas avaldaja
17. märtsil 2017 kohtutäiturile uue kaebuse, mille kohta vormistas kohtutäitur otsuse
18. aprillil
19. Kohtutäitur salgab nimetatud otsuses maha fakti, et
20. märtsi 2017 otsuses märgitud edasikaebamise korra kohaselt pidi avaldaja kaebuse esitama kohtutäiturile, mitte kohtusse.
21. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Kohtutäitur tegi esimese otsuse
22. märtsil 2017 ning parandas
23. märtsi 2017 otsusega esimese otsuse selgitust, kuid jättis otsuse resolutsiooni muutmata, st kaebuse rahuldamata. Võlgnik ei esitanud kaebust
24. märtsi 2017 otsuse peale ja võlgniku kaebeõigus selle peale möödus. Võlgnik sai
25. märtsi 2017 parandamise otsusega uue kaebevõimaluse, kuid oleks tegelikkuses pidanud esitama kaebuse juba
26. märtsi 2017 otsuse peale. Võlgnik sai kaebeõiguse
27. märtsi 2017 parandamise otsuse peale, mitte
28. märtsi 2017 sisulise otsuse peale. Kuna võlgnik pöördus kohtutäituri poole samadel alustel sama kaebeesemega, mille kohta on tehtud
29. märtsi 2017 otsus, ei saanud kohtutäitur asja kohta uut otsust teha, vaid lõpetas kaebemenetluse analoogia korras TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel. Võlgnik on
30. septembri kohtulahendiga kriminaalasjas nr 1-13-10084 süüdi mõistetud ning lahend jõustus Riigikohtu
31. oktoobri 2015 määrusega, millega Riigikohus jättis kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. MAAKOHTU SEISUKOHT
32. Tartu Maakohus lõpetas
33. juuni 2017 määrusega menetluse ja jättis menetluskulud avaldaja kanda. 2 Maakohtu põhjenduste kohaselt tuleb menetlus avaldaja kaebuses kohtutäituri
34. aprilli 2017 otsuse peale täiteasjas nr 1193/2016/990 tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetada, kuna samade poolte vaidluses samal alusel sama hagieseme üle on jõustunud lahend kohtueelses menetluses. Maakohus nõustus kohtutäituri seisukohaga, et
35. märtsi 2017 kohtutäituri otsus on jõustunud, kuivõrd kaebaja ei ole selle peale kohtusse kaebust esitanud, vaid esitas uue samasisulise kaebuse kohtutäiturile. Ka kohtute infosüsteemist ei nähtu, et avaldaja oleks esitanud kohtule kaebuse kohtutäituri
36. märtsi 2017 otsuse peale. Avaldaja sai nimetatud otsuse peale esitada kaebuse 10 päeva jooksul arvates otsuse avaldajale kättetoimetamisest. Avaldaja toimetati
37. märtsi 2017 otsus kätte
38. juulil 2017, seega jõustus kohtutäituri otsus
39. märtsil
40. Maakohus selgitas, et kohtutäituri poolt
41. märtsi 2017 parandamise otsuse tegemine ei peatanud kohtutäituri
42. märtsi 2017 otsuse jõustumist. Kohtutäitur on
43. märtsi 2017 otsusega parandanud ilmse ebatäpsuse täitmisel oleva täitedokumendi osas, mis ei mõjutanud kuidagi
44. märtsi 2017 otsuse sisu. Asjaolu, et parandamise otsuses oli ekslikult märgitud vale edasikaebamise kord, ei muuda otsuse jõustumist. Kuna kohtutäituri
45. märtsi 2017 otsus on jõustunud, ei pidanud kohtutäitur menetlema samasisulist kaebust uuesti ning lõpetas
46. aprilli 2017 otsusega põhjendatult kaebemenetluse Olev Tomsoni teise kaebuse menetlemise kohta otsust tegemata. Maakohus selgitas, et kuivõrd Riigikohus avaldaja kassatsioonkaebust menetlusse ei võtnud, jõustus KrMS § 408 lg 2 kohaselt ka Tartu Ringkonnakohtu
47. juuni 2015 otsus, millega jäeti Tartu Maakohtu
48. septembri 2014 otsus avaldaja süüdimõistmise ja karistamise osas muutmata. Eelnevast tulenevalt on põhjendamatu avaldaja väide, et teda pole kriminaalasjas süüdi mõistetud ja temalt ei või kriminaalmenetluse kulude kandmist nõuda. Samuti selgitas maakohus, et täitemenetluse seadustiku (TMS) § 12 lg 3 järgi võib täitmisele võtta sama paragrahvi lõikes 1 ja 2 nimetatud täitedokumendi ka jõustumismärketa ja dokumendi füüsilise esitamiseta, kui lahendi jõustumist saab tehniliselt turvaliselt kontrollida muul viisil. Riigikohtu menetlusse võtmata jätmise määrus võimaldas kohtutäituril jõustumise kindlaks teha, seega isegi juhul kui täitemenetluse algatamise hetkel oleks otsusel jõustumise märge puudunud, ei muudaks see täitemenetluse algatamist ebaseaduslikuks. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJATE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
49. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu Maakohtu
50. juuni 2017 määrus ja teha uus määrus, millega rahuldada avaldaja kaebus. Määruskaebuses esitatud väidete kohaselt oli kohtutäituri
51. märtsi 2017 otsuse punktis 8 kinnitatud, et täitmisel on täitedokumendiks Tartu Maakohtu
52. septembri 2014 otsus kriminaalasjas nr 1-13-10084 ning otsuses oli märgitud, et otsuse peale võib 10 päeva jooksul esitada kaebuse Tartu Maakohtule. Avaldaja vormistaski Tartu Maakohtule kaebuse, kuid kohtutäitur muutis vahetult enne kohtule kaebuse saatmist
53. märtsi 2017 otsust kardinaalselt. Avaldaja oli sunnitud seoses
54. märtsi 2017 otsuses täiesti uuele täitedokumendile tuginemisega esitama kohtutäituri
55. märtsi 2017 otsuse peale uue kaebuse. Kohtutäitur keeldus
56. aprilli 2017 otsusega arusaamatult kaebuse läbivaatamisest, kuigi kohustas avaldajat
57. märtsi 2017 otsusega 10 päeva jooksul kaebust esitama. Vale on maakohtu arusaam, et kohtutäituri
58. märtsi 2017 otsus, mis põhines täiesti uuel faktil ja milles oli märgitud edasikaebeõigus, ei andnud eraldi õigust kohtusse pöördumiseks. TMS ega ükski teine õigusakt ei anna õigust analoogia korras rakendada TsMS § 447 lg-t
59. Lisaks saab nimetatud sätte alusel parandada kirja- ja arvutusvigu ning ilmseid ebatäpsusi, kuid mitte ühte alusdokumenti asendada teisega. Maakohus on menetluse ebaõigesti TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel lõpetanud, kuna
60. märtsi 2017 ja
61. märtsi 2017 otsused ei põhine samadel alustel. 3 Maakohtu määrus kuulub tühistamisele ka TsMS § 30 alusel, kuna kohtunik kuulus taandamisele, kuid ei taandanud ennast. PUUDUTATUD ISIKU SEISUKOHAD JA VASTUVÄITED
62. Kohtutäitur palub jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Vastuväidete kohaselt nõustub kohtutäitur maakohtu määruses toodud seisukohtadega ning jääb varasemalt esitatud selgituste ja põhjenduste juurde. Võlgnik sai
63. märtsi 2017 parandamise otsusega uue kaebevõimaluse, kuid oleks pidanud kaebuse kohtusse esitama juba
64. märtsi 2017 otsuse peale.
65. märtsi 2017 määrusega oli võlgnikule antud kaebeõigus parandamise otsuse peale, mitte
66. märtsi 2017 sisulise otsuse peale. Kohtutäitur ei muutnud
67. märtsi 2017 otsusega kardinaalselt
68. märtsi 2017 otsust, vaid tegu oli parandava otsusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
69. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid Tartu Maakohtu
70. juuni 2017 määrus tuleb tühistada menetlusõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue määruse, millega jätab Olev Tomsoni kaebuse kohtutäitur Sirje Taela
71. aprilli 2017 otsuse peale täiteasjas nr 193/2016/990 rahuldamata.
72. Käesolevas asjas on esitatud kohtule kaebus kohtutäituri
73. aprilli 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur lõpetas võlgniku
74. märtsi 2017 kaebuse menetlemise täitemenetluses nr 193/2016/990 otsust tegemata. Kohtutäituri
75. aprilli 2017 otsusest (tl 4-7) nähtuvalt lõpetas kohtutäitur võlgniku 2017 kaebuse menetlemise analoogia korras TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel, kuna kohtutäituri
76. märtsi 2017 otsuse näol oli olemas jõustunud otsus samal alusel sama eseme üle.
77. Ringkonnakohtu hinnangul on kohtutäitur
78. aprilli 2017 otsusega õigesti lõpetanud võlgniku
79. märtsil 2017 esitatud kaebuse osas algatatud kaebemenetluse. Asja materjalide kohaselt esitas võlgnik
80. märtsil 2017 kohtutäiturile kaebuse kohtutäituri
81. märtsi 2017 otsuse peale, millega kohtutäitur parandas
82. märtsi 2017 otsust, muutes selle punktis 8 väljatoodud täitedokumenti. Ringkonnakohus ei nõustu siinkohal määruskaebuse esitaja väitega, et kohtutäitur muutis
83. märtsi 2017 otsusega kardinaalselt
84. märtsi 2017 otsust. Viidatud kohtutäituri otsustest nähtuvalt asendas kohtutäitur täitedokumendina Tartu Maakohtu
85. septembri 2014 otsuse Riigikohtu
86. oktoobri 2015 määrusega, mis on tehtud samas kriminaalasjas (ja millega ei antud menetlusluba). Ringkonnakohus on seisukohal, et tegemist oli ilmse ebatäpsuse parandamisega ning võlgnikul oli õigus vaidlustada üksnes kohtutäituri poolt otsuse parandamist, s.o tal oli õigus vaidlustada kohtutäituri
87. märtsi 2017 otsust. Võlgnik esitaski formaalselt kohtutäiturile
88. märtsi 2017 parandamise otsuse peale kaebuse, kuid ei vaidlustanud mitte otsuse parandamist, vaid
89. märtsi 2017 otsuse sisulist osa.
90. märtsi 2017 otsuse vaidlustamiseks oleks võlgnik pidanud talle nimetatud otsuse kättetoimetamisest arvates kümne päeva jooksul esitama kaebuse Tartu Maakohtule, nagu on märgitud ka
91. märtsi 2017 otsuses (mitte aga uuesti kohtutäiturile). Kuna võlgnik
92. märtsi 2017 otsuse peale kohtule kaebust ei esitanud, jõustus
93. märtsi 2017 otsus
94. märtsil 2017 (võlgnik sai
95. märtsi 2017 otsuse kätte
96. märtsil 2017). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kohtutäituri poolt
97. märtsi 2017 parandamise otsuse tegemine ei peatanud
98. märtsi 2017 otsuse jõustumist. Eelnevast tulenevalt on kohtutäituri
99. märtsi 2017 otsuse näol olemas jõustunud otsus, millega kohtutäitur lahendas samadel alustel ja sama eseme kohta esitatud kaebuse nagu võlgniku
100. märtsi 2017 kaebus. Seetõttu ei pidanud kohtutäitur võlgniku
101. märtsi 2017 kaebust menetlema ning lõpetas põhjendatult
102. aprilli 2017 otsusega kaebemenetluse. 4
103. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ebaõigesti kohaldanud menetlusõiguse normi, lõpetades TsMS § 428 lg 1 p 2 alusel menetluse Olev Tomsoni kaebuses kohtutäitur Sirje Taela
104. aprilli 2017 otsuse peale täiteasjas nr 193/2016/
105. Antud juhul on võlgnik esitanud kaebuse kohtutäituri
106. aprilli 2017 otsuse peale, mitte aga kohtutäituri
107. märtsi 2017 jõustunud otsuse peale. Seega kaebuse lahendamiseks tuleb hinnata, kas kohtutäituri
108. aprilli 2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud (hinnata ei saa
109. märtsi 2017 jõustunud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust). Samas on maakohus sisuliselt õigesti hinnanud kohtutäituri
110. aprilli 2017 otsuse seaduslikkust ja põhjendatust ning kuna kaebuses vaidlustatud kohtutäituri otsus on seaduslik, siis tuleb jätta kaebus rahuldamata.
111. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust maakohtu määrust tühistada TsMS § 30 alusel kohtuniku taandumiskohustuse tõttu. Toimikust nähtub, et võlgnik esitas
112. mail 2017 taotluse maakohtu kohtunik Hele Ilissoni taandamiseks ning Tartu Maakohtu esimees otsustas
113. mai 2017 määrusega maakohtu kohtunikku mitte taandada (tl 24-25, tl 29). Ringkonnakohtu arvates jäeti taandamisavaldus põhjendatult rahuldamata. Avaldaja poolt esiletoodud asjaolud ei anna alust kahelda kohtuniku erapooletuses.
114. Määruskaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel avaldaja kanda. Kohtutäitur on ise (mitte esindaja kaudu) määruskaebusele vastanud, mistõttu ei ole talle eelduslikult menetluskulusid tekkinud. Ringkonnakohus jätab menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata. /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson 5