← Eesti

3-14-52324/185

Obsah (12)§ 51§ 229§ 198§ 27§ 230§ 2§ 41§ 59§ 231§ 108§ 107§ 175

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

§ 51lg 4 alusel peab kolleegium võimalikuks selle vastu võtta.

Riigikohus arvestab kassatsioonkaebuse põhjendatuse kontrollimisel üksnes neid faktilisi asjaolusid, mis on tuvastatud alama astme kohtute otsustega, ning ei kogu ega hinda tõendeid (

§ 229lg 2 ls 1, lg 3).

Seetõttu tuleb jätta tähelepanuta kaebaja väited seoses kooli teavitamistega kaebaja astmahoogudest (sh

  1. septembril 2011) ning tagastada kassatsioonkaebuse vastusele lisatud tõendid (lapse tervist puudutav ankeet, kehalise kasvatuse õpetaja ettekanne, logopeedi ettekanne, avaldus õppealajuhatajale ja meditsiiniõele, transpersonaalse psühholoogi otsus).
  2. Kolleegium käsitleb esmalt halduskohtu pädevust (I) ja vastustaja etteheidet, et ringkonnakohus väljus kaebuse piiridest (II). Seejärel selgitab kolleegium kooli PGS §-s 44 sätestatud turvalisuse ja tervise kaitse tagamise kohustuse sisu (III) ja kujundab seisukoha konkreetse kohtuasja kohta (IV). I
  3. Kaebaja nõuab vastustajalt mittevaralise kahju hüvitamist põhjusel, et vastustaja hallatav asutus (munitsipaalkool) ei taganud kaebaja koolis viibimise ajal tema vaimset ja füüsilist turvalisust ja tervise kaitset (PGS § 44 lg 1). Kolleegium nõustub haldus- ja ringkonnakohtu seisukohaga, et tegu on halduskohtus lahendatava avalik-õigusliku vaidlusega, millele kohaldub riigivastutuse seadus. Munitsipaalkoolis põhihariduse omandamine on olemuslikult erinev õigussuhtest, mis tekib munitsipaallasteaia ja teenust saava isiku vahel (vt tsiviilasi nr 3-2-1-128-16, p-d 12 ja 13). Põhiseaduse § 37 lg-st 1 tulenevalt on õppimine kooliealisel lapsel seadusega määratud ulatuses kohustuslik ning sellele vastab riigi ja kohaliku omavalitsuse kohustus vastavas ulatuses tasuta haridust anda. Põhihariduse õppekorralduse alused, koolikohustuslikkuse iga, munitsipaalkooli pidamise ja rahastamise alused, järelevalve õppe- ja kasvatustegevuse üle, samuti munitsipaalkooli õpilase ja tema vanema õigused ja kohustused ning munitsipaalkooli töötajate õigused ja kohustused on reguleeritud avaliku õiguse normidega. Põhihariduse andmine munitsipaalkoolis on korraldatud avalik-õigusliku suhtena, mille raames tehtavad haridusalased otsustused võivad olla halduskohtus vaidlustatavad (vt kriteeriumid haldusasjas nr 3-3-1-68-12, p-d 13–16). II
  4. Ringkonnakohus tühistas halduskohtu otsuse, viidates, et hindab ümber halduskohtu tuvastatud asjaolud (

§ 198lg 1 teine lause) ja muudab õiguslikku hinnangut (ringkonnakohtu otsuse p 6).

Kolleegium nõustub vastustajaga, et ringkonnakohus ei piirdunud eelnimetatuga. Kohus väljus otsust tehes kaebuse piiridest. Ringkonnakohtu otsus oli kaebuse aluse kindlaksmääramisel üllatuslik ning vastustaja jäeti ilma võimalusest esitada oma seletusi, põhjendusi ja tõendeid (

§ 27lg 1 p-d 5 ja 6, § 157 lg 2 teine lause).

Seeläbi rikkus ringkonnakohus oluliselt menetlusnorme (

§ 230lg 4).

11.

§ 2

lg 3 esimene lause sätestab, et kohus lahendab asja üksnes kaebuses nõutud ulatuses.

§ 41

lg-test 1 ja 2 tuleneb, et vaidluse eseme määravad ära kaebuse nõue ja kaebuse alus (s.o põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse). Seejuures keelab säte kohtul teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ja ületada nõude piire.

  1. Antud juhul tähendab kaebuse aluse piiritlemine küsimist selle järele, kas vaieldakse vaid intsidendi üle (kooli mittesekkumine intsidenti ja hilisem kooli reageering sellele) või tegeletakse laiemalt koolikiusamisega, st kas kaebajat 1.–
  2. klassis õppimise vältel kiusati, mis üksnes kulmineerus
  3. oktoobril 2011 intsidendiga. 7

(11)3-14-52324
  1. Kolleegium nõustub vastustajaga, et kaebaja seaduslik ja lepinguline esindaja väljendasid kaebuses ja selle hilisemates täiendustes selgelt soovi keskenduda üksnes
  2. oktoobri
  3. a intsidendile ja sellele järgnenud vastustaja reaktsioonile. 13.
  4. Halduskohus märkis
  5. oktoobri
  6. a määruses, et tõlgendab kaebaja nõudeid järgmiselt: kaebaja nõuab Tallinna linnalt üksnes
  7. oktoobril 2011 toimunud kaebaja peksmise takistamata jätmise (vaimse ja füüsilise turvalisuse ja tervise kaitse) tõttu mittevaralise kahju hüvitamist kohtu õiglasel äranägemisel. Kaebajal tuli kinnitada, kas ta nõustub kohtu arusaamaga kaebusest. Kaebaja (advokaadist esindaja vahendusel) selgitas
  8. veebruari
  9. a vastuses kohtule oma seisukohta, keskendudes vastuses üksnes
  10. oktoobri
  11. a sündmusele: "Kahju on tekitatud kooli pidaja tegevusetusega, mis väljendus selles, et vaatamata Põhikooli- ja Gümnaasiumiseaduse alusel koolis kehtestatud kodukorras ettenähtud juhistele sellisel juhul viivitamatult sekkuda, vägivallajuhtumi pealtnägijaks olnud õpetaja ei sekkunud ega peatanud vägivalda. Kaebaja leiab, et 04.10.2011.a. koolivägivalla juhtumiga tekitatud kehavigastused ja moraalsed kannatused oleksid olnud välditavad või vähemalt oluliselt väiksemad, kui ainus sündmuskohal viibinud õpetaja oleks viivitamatult sündmusesse sekkunud ja kaebaja suhtes vägivalla tarvitamise lõpetanud." 13.
  12. Halduskohus võttis
  13. veebruari
  14. a määrusega kaebuse menetlusse, märkides järgmist: "A esitas 03.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb 04.10.2011 C-s toimunud koolivägivallale reageerimata jätmisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist." 13.
  16. aprilli
  17. a määruses andis halduskohus veel kord kaebajale võimaluse täpsustada oma nõuet, et välja selgitada poolte väidete sisu ja see, milliseid tõendeid on vaja koguda. Kohus küsis uuesti, milline vastustaja tegevus või tegevusetus mittevaralist kahju tekitas ning milliseid õigushüvesid rikuti. Kaebaja lepinguline esindaja vastas
  18. mail 2015 järgmist: "Kaebaja leiab, et kahju tekitati tegevusetusega, kuid see tegevusetus hõlmab laiemat ringi isikuid, kui see konkreetne õpetaja, kes jättis pealt nähtud intsidendile kohaselt reageerimata. Ka hilisemalt, pärast seda, kui selgus, et tegemist ei olnud laste naljaga, vaid et kaebajat alandati, tema üle naerdi, teda lükati pikali ja löödi, ei reageerinud kooli juhtkond adekvaatselt. Seda konkreetset juhtumit ei uuritud, süüdlasi ei karistatud, lastevanemate ümarlauda või juhtumi arutamist nii süüdlaste kui ka kannatanu vanemaga ei korraldatud. ... Kaebaja leiab, et nõude tõendamiseks tuleb tuvastada, kas vägivallajuhtum leidis aset ja kas kooli juhtkond võttis tarvitusele konkreetseid abinõusid selle vältimiseks siis, kui see aset leidis ja kas asetleidnud koolivägivalla juhtumile reageeriti pärast selle ilmnemist kohaselt või mitte." Seejuures rõhutas esindaja, et kaebaja tervisliku seisundi tõendamiseks piisab intsidendi järel kaebajat üle vaadanud arsti ülekuulamisest ja tervisekahjustuste loetelu esitamisest; kaebaja põhjalik uurimine ei ole asjakohane ning vaidles vastu võimalikule ekspertiisi määramisele kaebaja üldise tervisliku seisundi määramiseks. 13.
  19. Ka
  20. septembri
  21. a selgituses on kaebaja lepinguline esindaja intsidendikeskne: "Temale tekitatud mittevaraline kahju koosneb füüsilisest valust ja kannatustest seoses tekitatud kehavigastustega ja hingelistest kannatustest seoses intsidendi poolt põhjustatud negatiivsete emotsioonidega, mis on kõik kokku 4.10.2011.a. tema suhtes kaasõpilaste poolt kohaldatud vägivalla tulemus." 13.
  22. Halduskohtus toimunud istungid (
  23. juuni
  24. a eelistung ning
  25. ja
  26. veebruari
  27. a istungid) olid intsidendikesksed. Kaebaja esindajad ei esitanud kordagi sellele vastuväiteid.
  28. märtsil 2016 kaebaja vande all ülekuulamisel keskendus halduskohus oma küsimustes samuti eeskätt 8
(11)3-14-52324 intsidendile, kuigi kaebaja ütlustest nähtub, et häirivaid mälestusi on talle jätnud ka teised sündmused (eeskätt kehalise kasvatuse tunnis toimunu).
  1. Lapse õiguste konventsiooni art-st 3 ning lastekaitseseaduse (LasteKS) § 5 p-st 3 ja §-st 21 tuleneb kohustus seada kõigis lapsi puudutavates ettevõtmistes esikohale lapse huvid. See kohustus seob ka kohut lapsi puudutavate kohtumenetluste läbiviimisel. Kahtlemata on õige ringkonnakohtu seisukoht, et koolil lasub eriline vastutus lapse turvalisuse ja heaolu tagamisel. See tähendab ka lapse arengu mistahes kõrvalekallete võimalikult varajast märkamist ja vajalike abinõude tarvitusele võtmist, sh olukorras, kus seaduslik esindaja võib abi andmisele vastu töötada. Eelöeldu ei kummuta siiski põhimõtet, et halduskohus ei saa (mh nt lapse huvidele viidates) ise määrata vaidluse eset ega väljuda kaebuse piiridest. Antud kohtuasja materjalidest nähtub selgelt, et halduskohtu menetluses piiritlesid kaebaja esindajad nõude faktilise alusena üksnes kooli (õpilastest möödunud õpetaja) mittesekkumisega
  2. oktoobri
  3. a intsidenti ja intsidendile reageerimisega (vt p 13). Olukorras, kus kaebajat esindasid halduskohtus nii professionaalne advokaat kui ka seaduslik esindaja ning halduskohus küsis korduvalt üle, mis on kaebuse alus, ei saa halduskohtule ette heita liigset keskendumist vaid intsidendile ega seda, et halduskohus ei lähtunud lapse huvidest. Kaebuse eseme selgitamisel täitis halduskohus piisavalt ka selgitamiskohustust. III
  4. PGS § 4 lg 2 ja § 7 lg 1 kohustavad põhikoolipidajat ja põhikooli looma mh turvalise õppekeskkonna. PGS § 44 lg 1 sätestab, et kool tagab õpilase koolis viibimise ajal tema vaimse ja füüsilise turvalisuse ning tervise kaitse. Järgnevad lõiked täpsustavad asjakohaseid meetmeid ja vastutuse jaotust koolipidaja ja koolitöötajate vahel, olles kantud eesmärgist füüsiliste ja organisatoorsete abinõude toel kujundada turvaline õppekeskkond (nii sotsiaalne, füüsiline kui ka vaimne), et seeläbi ennetada turvalisust ohustavaid olukordi. Ohu realiseerumisel tuleb olukorrale kohaselt reageerida ja see lahendada. Nii näiteks kohustab säte tagama järelevalve õpilaste üle kogu õppepäeva vältel ning korraldama ruumide ja territooriumi kasutamine võimaluse piires selliselt, et see aitaks ennetada õpilaste ja koolitöötajate vaimset või füüsilist turvalisust ohustava olukorra tekkimist (lg 4). Selleks võib kasutada kooli territooriumil ka jälgimisseadmestikku (lg-d 5 ja 6) ning piirata ja kontrollida õpilaste ja koolitöötajate sisse- ja väljaliikumist (lg 7). PGS-st tulenevat tagamiskohustust täpsustab mõneti Vabariigi Valitsuse
  5. jaanuari 2011 määruse nr 1 "Põhikooli riiklik õppekava" §
  6. Samuti peab arvestama LasteKS-s sätestatuga. Nii tuleb last ohustavaid olukordi ja sündmusi ennetada (LasteKS § 6) ning lapse abivajaduse või hädaohus oleku ilmnemisel lasub lapsega töötaval isikul kohustus sellest teavitada pädevaid organeid ja otsida abi (LasteKS § 22 lg 3, § 27, § 31).
  7. Eeltoodud normidest tuleneb põhikooli ja põhikoolipidaja turvalisuse ja tervise kaitse tagamise kohustus. See laieneb kogu õpilase kooli hoones ja selle territooriumil viibimise ajale, sõltumata sellest, kas tegu on õppetunni, vahetunni, pikapäevarühma või muu analoogse kooli korraldatud tegevuses osalemisega. "Koolis viibimisena" eeltoodud normi mõttes on käsitatav ka lapse osalemine kooli poolt väljaspool koolihoonet ja tema territooriumi korraldatud tegevuses (nt kooli organiseeritud ekskursioon).
  8. PGS § 44 seab põhikoolile ja selle pidajale kõrgendatud hoolsuskohustuse. Seejuures hõlmab hoolsuskohustus mitte üksnes neid ohte turvalisusele, mis lähtuvad koolist ja selle töötajatest, vaid ka õpilase kaitset tema enda, teise õpilase ja koolivälise isiku tegevuse eest. Hoolsuskohustuse sisustamisel tuleb kolleegiumi hinnangul lähtuda hinnangust, millist tegevust võib mõistlikult eeldada professionaalselt lastega töötavalt inimeselt, kellel on teadmised ja oskused toimida (sh õppekeskkonna kujundamisel) lapse õigusi, huve, arengut ja vajadusi järgides. Hoolsuskohustuse ulatust mõjutab ka õpilase vanus ja vaimne küpsus. Mida vanem on õpilane, seda enam võib eeldada temalt 9
(11)3-14-52324 üldiste käitumistavade tundmist, neist arusaamist ja võimet nende järgi oma käitumist kujundada. Kolleegiumi hinnangul võib osutuda otstarbekaks reguleerida seadusega kooli hoolsuskohustuse sisu ja ulatus täpsemalt.
  1. Kohtuasjas, kus kaebaja nõuab kahju hüvitamist koolipidaja ja/või kooli hoolsuskohustuse rikkumise tõttu, tuleb tuvastada tavapärased riigivastutuse seaduses (RVastS) sätestatud kahju hüvitamise eeldused, sh mittevaralise kahju korral vastustaja süü. 18.
  2. Kaebaja peab kaebuses või hiljemalt asja läbivaatamise käigus – vajadusel kohtu abiga – püüdma selgitada, milles seisneb tema hinnangul kooli või koolipidaja õigusvastane tegu või tegevusetus (

§ 2lg 5, § 41 lg 2). RVast

S § 7 lg 2 sätestab, et tegevusetusega tekitatud kahju hüvitamist võib nõuda üksnes juhul, kui haldusakt jäi õigel ajal andmata või toiming õigel ajal sooritamata. Sellest tuleneb, et avaliku võimu kandja tegevusetuse õigusvastasust ei saa tuletada pelgalt tagajärjest, s.o kahju tekkimisest. Kolleegium rõhutab samas, et kui koolis viibimise ajal on kahjustatud õpilase vaimset või füüsilist turvalisust või tervist, tuleb eeldada, et kool või koolipidaja on rikkunud PGS § 44 lg-t 1. Kannatanul ega tema esindajal ei pruugi olla teavet selle kohta, mida kahju ärahoidmiseks tehti või oleks pidanud tegema. Kui on tõendatud, et kahju tekkis lapse koolis viibimise ajal, peab vastustaja eelmenetluses esitama kohtule seletuse kahju tekkimise asjaolude kohta ühes põhjendusega, miks tal ei olnud kohustust võtta kahju ärahoidmiseks lisameetmeid. Vastustaja seletuse valguses tuleb kaebajal oma väiteid vastustaja õigusvastase tegevusetuse kohta täpsustada, kui kohus seda vajalikuks peab.

§ 59

lg 1 teise lause kohaselt võib tõendamiskoormus koolis toimunu suhtes minna üle vastustajale. 18.

  1. Kui vastustaja tegevus või tegevusetus oli õigusvastane, siis mittevaralise kahju korral vastustaja süüd eeldatakse (haldusasi nr 3-3-1-64-14, p 10), st vastustajal lasub kohustus välja tuua ja tõendada asjaolud, mis näitavad, et rikkumine oli vabandatav. Süüst vabanemiseks peab vastustaja tõendama, et tema nimel tegutsenud isikud ei käitunud tahtlikult ega hooletult. Seejuures vastutab avaliku võimu kandja nii kahju vahetult põhjustanud isikute süü kui ka nn organisatsioonilise süü korral (nt ebapiisavatest eelarvevahenditest või halvast töökorraldusest tingitud rikkumine). 18.
  2. Kui mõistlikult käituva professionaali tegevuse tulemusel ei oleks saanud kahju ära hoida, on tegu kahjuga, mille eest koolipidaja ei vastuta. Ka ei ole hüvitatav normi (s.o PGS § 44) kaitseeesmärgiga hõlmamata kahju (võlaõigusseaduse § 127 lg 2). IV
  3. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et kaebaja väidetud halduskohtu menetlusõiguse rikkumised (
  4. veebruari
  5. a kohtuistungi alustamine tunnistajate ülekuulamisega lepingulise esindaja juuresolekuta ja seaduslikule esindajale tõlgi mittevõimaldamine;
  6. märtsi
  7. a kaebaja vande all ülekuulamine; kriminaalasja toimiku arvestamata ja uurimata jätmine ning intsidendis osalenud laste üle kuulamata jätmine) ei saanud viia halduskohtu väära otsuse langetamiseni. Puudub vajadus sellekohaseid põhjendusi korrata (

§ 231lg 6).

  1. Halduskohus on korrektselt selgitamiskohustust täites välja selgitanud kohtuasja vaidluseseme ja tõendite esitamisega seonduva (vt p-d 13–14). 20.
  2. PGS § 44 lg 2 kohustab turvalisuse tagamisega seonduvat reguleerima kooli kodukorras (hiljemalt
  3. septembriks 2011 (PGS § 91 lg 2)). Seda kohustust kool rikkus, kuid see ei anna veel alust kaebuse rahuldamiseks. Ei ole tuvastatud, et korra puudumine oleks praegusel juhul kahju tekkimist soodustanud. 10

(11)3-14-52324 20.
  1. Kolleegiumi hinnangul on halduskohus menetlusnorme järgides tõendeid kogumis hinnates jõudnud põhjendatud järeldusele, et vastustaja tegevusetus ei olnud õigusvastane, kui ta intsidenti ei sekkunud, ning ka intsidendile reageering oli õiguspärane. Kohtuasjas tuvastatud asjaoludele (sh kohtuistungil kirjeldatud kooli töökorraldus) tuginedes halduskohus põhjendas, miks ca 1,5 minuti jooksul kooli koridoris juhtunusse sekkumist ei saanud intsidendi ettenägematust arvestades eeldada ei intsidendist möödunud õpetajalt, valvetöötajalt ega korrapidajaõpetajalt. Kohus osutas ka, et kaebaja ei ole väitnud seda, et kool oleks pidanud olema tema suhtes eriliselt tähelepanelik ja tagama pideva täiskasvanute järelevalve nii, et tal ei ole võimalik teiste lastega kordagi omapäi jääda. Kolleegiumi hinnangul ei eelda kooli hoolsuskohustus üldjuhul seda, et koolitöötajal oleks igal ajal visuaalne ülevaade iga õpilase tegemistest. Selline pidev jälgimiskohustus võib siiski tekkida tulenevalt nt füüsilisest õppekeskkonnast või konkreetse õpilasega seotud asjaoludest. Antud juhul nende asjaoludega tegu ei olnud. Seega, kuigi kaebajaga juhtunu oli kahetsusväärne, puudub vastustaja tegevuses õigusvastasus kui kahjunõude rahuldamise eeldus. Halduskohus analüüsis vastustaja tegevuse kooskõla kiusamisjuhtumi lahendamise soovituslike põhimõtetega ning jõudis põhjendatud järeldusele, et see vastas suures osas neile põhimõtetele ja vastustaja tegevus oli õiguspärane.
  2. Kolleegium nõustub halduskohtu seisukohtadega hüvitatava kahju hindamisel ja kaebaja väärikuse alandamise põhjusliku seose kohta ega pea vajalikuks neid korrata. Küll vajab korrigeerimist halduskohtu seisukoht, et kooli tegevusetuse (mittesekkumise) ning füüsilise ja vaimse tervisekahju vahel puudub põhjuslik seos. On tõsi, et tervisekahju on vahetus põhjuslikus seoses teiste õpilaste tegevusega. See ei tähenda siiski, et põhjuslik seos vastustaja tegevusetuse ja kahju vahel puuduks (vt ka haldusasi nr 3-3-1-64-14, p 10). Kuna vastustaja tegevusetus ei olnud eeltoodust tulenevalt õigusvastane, ei muuda see siiski lõppjäreldust.
  3. Eeltoodust tulenevalt tühistab kolleegium Tallinna Ringkonnakohtu
  4. juuni
  5. a otsuse ja jätab jõusse Tallinna Halduskohtu
  6. märtsi
  7. a otsuse, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendustele. Halduskohus mõistis kaebajalt välja vastustaja kantud tõlgikulud 50 eurot seoses tunnistaja ülekuulamisega ning need kulud jäävad jätkuvalt kaebaja kanda.
  8. Vastustaja ei ole taotlenud Riigikohtus kantud menetluskulude hüvitamist. Seega jäävad nii kaebaja kui ka vastustaja Riigikohtu menetluses kantud kulud nende endi kanda (

§ 108lg 1, § 109 lg 1).

24. Kautsjon tuleb vastustajale tagastada (

§ 107lg 4).

25. Lähtudes

§ 175lg-test 3 ja 4, asendatakse avaldatavas otsuses kaebaja ja tema seadusliku esindaja nimi ning kooli nimi tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.