← Eesti

2-15-3430/58

Obsah (11)§ 692§ 691§ 689§ 267§ 268§ 2681§ 378§ 162§ 163§ 177§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-3430 Otsuse kuupäev Tartu, 6. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik K

) § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata. Kuna hagi jääb rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusesse. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6

(11)2-15-3430
  1. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei ole tõendatud, et hageja oleks varem kõrvaldanud autolt kostja pandud tõkke või teinud leppetrahvi sissenõudmise muul viisil võimatuks, mis õigustaks auto teisaldamist. Samuti ei ole kostja esitanud hageja vastu nõuet, mille tagamiseks saaks pandiõigust teostada. Pandiõiguse teostamiseks peaks olema menetluses tuvastatud kostja nõue hageja vastu, kuid praegusel juhul sellist nõuet ei ole. Ringkonnakohtu otsus on vastuoluline, sest ühelt poolt leiab ringkonnakohus, et pandiõiguse teostamine ei olnud lubatud, kuid samas kohustab hagejat auto valduse kostjale üle andma. Lisaks on menetluses tuvastatud, et hageja on auto kaasvaldaja. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon ei ole täidetav, sest see kohustab hagejat andma auto valduse kostjale üle. Auto kaasvaldaja võib kohtuotsuse täitmisest keelduda, sest otsus teda ei kohusta. Kohtuotsust ei saa täita, kui kaasvaldaja ei soovi autot kostjale üle anda. Ringkonnakohus oleks pidanud asendama auto valduse üleandmise rahalise tagatise andmise kohustusega. Lisaks rikkus ringkonnakohus menetlusõiguse normi, kuna ei selgitanud välja kõiki asjas tähtsaid tõendeid. See tõi kaasa vale otsuse. Ringkonnakohus oleks pidanud rahuldama hageja taotluse temalt vande all seletuse võtmiseks, mille käigus oleks saanud parkimislepingu poole välja selgitada.
  2. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega jättis auto väljanõudmise hagi rahuldamata. Asjaolude tuvastamisel ei ole ringkonnakohus siiski menetlusõiguse norme rikkunud ja seega saab Riigikohus

§ 691

p 5 alusel teha tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab hagi tingimusel, et hageja tasub kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Osas, millega ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu, osas, millega ringkonnakohus kohustas hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud hageja kanda, tuleb ringkonnakohtu otsus

§ 691

p 1 alusel jätta muutmata.

§ 689

lg 21 alusel esitab kolleegium kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Kassatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

  1. Kostja palus ringkonnakohtule
  2. märtsil 2017 esitatud menetlusdokumendis maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi leppetrahvinõude tasumise vastu. Kostja märkis, et tal on hageja vastu 300 euro suurune leppetrahvinõue. Ringkonnakohus leidis, et kuna tõendatud on vaid 30 euro suurune leppetrahvinõue, siis ei saa hagi rahuldada leppetrahvi tasumise vastu. 15.
  3. Kolleegium sellega ei nõustu ja leiab, et ringkonnakohus oleks saanud otsustada, et hagi rahuldatakse tingimusel, et hageja tasub kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Kolleegium on varasemas praktikas märkinud, et kui hageja nõuab kostjalt mingi kohustuse täitmist ja kostja keeldub sellest põhusel, et tal on väidetav vastunõue, tuleks eelistada hüvitise väljamõistmist täitmisest keeldumise vastuväitega VÕS § 110 lg 5 mõttes (vt selle kohta ka 7

(11)2-15-3430 Riigikohtu
  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-16, p 45.2;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 26.2). Sel juhul saaks hageja asja väljanõudeõigust realiseerida siis, kui rahasumma, mille tasumist kostja õigustatult nõuab, on kostjale välja makstud või hoiustatud. Raha väljamõistmiseks sel juhul aga täitemenetlust algatada ei saa, st täitedokument on vaid n.-ö ühepoolselt sundtäidetav (vt ka Riigikohtu
  5. juuni
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-13-06, p 27;
  7. detsembri
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-16, p 17). Küll aga saab kostja sel juhul keelduda oma kohustust täitmast, kuni hageja on kohtuotsuses märgitud kohustuse täitnud. 15.
  9. Hageja on kassatsioonkaebuses palunud hagi rahuldada. Kolleegium leiab, et praegusel juhul on võimalik tuvastatud asjaoludel rahuldada hagi 30 euro kostjale tasumise või kostja kasuks hoiustamise vastu. Sellise lahendi tegemine on võimalik VÕS § 110 lg 5 alusel, mis näeb ette, et kui võlausaldaja nõuab võlgnikult kohtus kohustuse täitmist ja võlgnik täitmisest viidatud paragrahvi alusel keeldub, teeb kohus otsuse, millega võlgnikku kohustakse otsust täitma üksnes juhul, kui võlausaldaja on oma kohustuse tema suhtes täitnud. Kuna ringkonnakohus on kohtuotsuses tuvastatud asjaoludele andnud väära õigusliku hinnangu ja on hagi raha tasumise vastu rahuldamata jättes rikkunud küll menetlusõiguse norme, kuid selle rikkumise saab kõrvaldada Riigikohtus, siis tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse osaliselt (osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata) ja teeb selles osas ise uue otsuse, millega rahuldab hagi tingimusel, et hageja tasub kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Otsust ei pöörata täitmisele, kui hageja tasub enne täitmist kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks.
  10. Hageja on kassatsioonkaebuses märkinud, et pandiõiguse teostamiseks peaks menetluses olema tuvastatud kostja nõue hageja vastu, kuid praegusel juhul sellist nõuet ei ole. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus tuvastas, et ajal, mil kostja auto suhtes pandiõigust teostas (
  11. märtsil 2015), ei olnud kostja 30 euro suurune leppetrahvinõue muutunud sissenõutavaks. Kuid ringkonnakohus on samas tuvastanud, et
  12. märtsil 2015 oli vaidlusalune auto pargitud kostja hallatavasse parklasse, et lepingupooleks sai pidada hagejat ja et hageja ei ole parkimistasu maksnud. Eeltoodu tuvastamisel ei ole ringkonnakohus menetlusõiguse norme rikkunud. Kostja on menetluses väljendanud, et ta ei nõua hagejalt parkimistasu
  13. märtsi
  14. a parkimise eest, kuid nõuab leppetrahvi. Seega on kostja oma parkimistasu nõude sisuliselt asendanud leppetrahvinõudega. Kuna pooled ei vaidle selle üle, et vaidlusalune parkla on avatud parkla, st see ei ole tõkkepuuga suletud, siis tähendab see, et parkimise eest tuleb maksta ette ja parkimistasu nõue muutub sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast parklasse sisenemist. Seega ei olnud kostjal küll auto teisaldamise ajal hageja vastu sissenõutavaks muutnud leppetrahvinõuet, kuid tuvastatud asjaoludest järeldub, et tal oli hageja vastu sissenõutavaks muutunud parkimistasu nõue. Eeltoodust tulenevalt on ekslik kassatsioonkaebuse väide, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet – tal oli auto teisaldamise ajal sissenõutavaks muutunud parkimistasu nõue ja menetluse vältel muutus sissenõutavaks ka leppetrahvinõue.
  15. Ekslik on hageja kassatsioonkaebuse seisukoht, et auto teisaldamiseks ei olnud praegu alust, sest ei ole tõendatud, et hageja oleks varem kõrvaldanud autolt kostja pandud tõkke või teinud leppetrahvi sissenõudmise muul viisil võimatuks. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus põhjendas praegusel juhul auto teisaldamise lubatavust sellega, et auto valvamine ja säilitamine avatud parkimisalal oleks üürileandjale olnud ebamõistlikult koormav ja rataste lukustamine ei oleks takistanud auto äraviimist. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et samas asjas
  16. jaanuaril 2016 tehtud otsuse (tsiviilasi nr 3-2-1-68-16) p-s 42.5 on Riigikohus märkinud, et auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on 8
(11)2-15-3430 lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav ja et kolleegiumi arvates võib seda eeldada, kui sama auto on varem viidud tasu maksmata üürileandja parkimisalalt ära, iseäranis kui seda on tehtud üürileandja tahte vastaselt, mh lukustust või tõket kõrvaldades vms viisil. Kolleegium märgib, et auto varasem äraviimine ja tõkke kõrvaldamine oli eelnimetatud Riigikohtu otsuses vaid üks näide selle kohta, millal võiks auto äraviimise takistamist muude vahenditega pidada ebapiisavaks. Kõnealune näide ei välistanud ringkonnakohtu õigust tuvastada, et praegusel juhul oli auto teisaldamine õigustatud seetõttu, et kostja jaoks oleks olnud liiga koormav autot avatud parklas valvata ja säilitada.
  1. Ringkonnakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kostjal oleks hageja vastu 270 euro suurune leppetrahvinõue ja et varasemate leppetrahvinõuete tõendamiseks ei ole piisav, kui autot on pildistatud ja leppetrahvile on märgitud vaidlusaluse auto parkimise aeg, koht ja auto number. Ringkonnakohus asus seisukohale, et kostja peaks lisaks tõendama veel ka seda, millises parklas foto on tehtud. Kolleegium märgib, et vähemalt üldjuhul peaks leppetrahvinõude tõendamiseks piisama sellest, kui parkla haldaja on pildistanud parkimiskorda rikkunud autot äratuntavalt ja märkinud leppetrahvile parkimise aja ja koha. Seejärel oleks parkijal võimalik tõendada, et vaidlusalust autot ei ole sel ajal kõnealuses parklas pargitud. Vastasel korral ei olekski võimalik tõkkepuuta tasulise parkla haldajal oma nõudeid tõendada.
  2. Hageja on kassatsioonkaebuses tuginenud menetlusõiguse normi rikkumisele, leides, et ringkonnakohus oleks kõigi asjaolude väljaselgitamiseks pidanud rahuldama hageja taotluse temalt vande all seletuse võtmiseks ja et selle tõendi kogumise käigus oleks saanud välja selgitada, kes oli tegelikult parkimislepingu pool. Kolleegium selle seisukohaga ei nõustu. 19.1.

§ 267

lg 1 järgi võib pool, kes ei ole suutnud muude tõenditega tõendada tema poolt tõendamist vajavat asjaolu või kes ei ole muid tõendeid esitanud, asjaolu tõendamiseks taotleda vastaspoole või kolmanda isiku vande all ülekuulamist.

§ 268

kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. 19.2.

§ 2681

reguleerib poole ülekuulamist kohtu algatusel ja selle kohaselt võib kohus sõltumata poolte taotlustest ja tõendamiskoormise jaotusest omal algatusel vande all üle kuulata ükskõik kumma või mõlemad pooled, kui varasema menetluse ning esitatud ja kogutud tõendite põhjal ei ole kohtul võimalik kujundada seisukohta väidetud ja tõendamisele kuuluva asjaolu tõepärasuses. Kohus võib omal algatusel poole vande all üle kuulata ka juhul, kui tõendama kohustatud pool soovib anda vande all seletuse, kuid vastaspool sellega ei nõustu. 19.

  1. Poole vande all ülekuulamist reguleerivatest sätetest nähtub, et pool ei saa teise poole nõusolekuta taotleda kohtult mitte enda, vaid vastaspoole vande all ülekuulamist. Lisaks on kohtul õigus kuulata pool üle ka sõltumata taotlusest, kuid poolel ei ole õigust nõuda, et kohus seda teeks. Selle üle otsustamine, kas kohus soovib omal algatusel poolt vande all üle kuulata või mitte, on kohtu õigus, millesse kõrgema astme kohus üldjuhul sekkuda ei saa. 19.
  2. Praegusel juhul nähtub ringkonnakohtu tuvastatud asjaoludest, et kostja ei nõustunud hageja vande all ülekuulamisega ja

§-s 2681 sätestatud eeldusi ei olnud (vt II kd, tl 162 pöördel). Seega võis ringkonnakohus jätta hageja vande all üle kuulamata ja selliselt toimides ei rikkunud ringkonnakohus menetlusõiguse norme. 20. Järgnevalt käsitleb kolleegium hagi tagamist ja kohtuotsuse täitmist. 9

(11)2-15-3430 20.
  1. Harju Maakohus tagas
  2. märtsi
  3. a määrusega hageja taotlusel hagi ja kohustas kostjat andma auto hagejale üle. On tuvastatud, et auto on hagejale üle antud. Riigikohus märkis varasemas otsuses, et praeguses olukorras saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada üksnes auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on, ja kostja on auto kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu
  4. jaanuari
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17, p 22). 20.
  6. Samuti märkis Riigikohus, et hagi rahuldamisel tuleb kohtul otsuse resolutsioonis näha ette kostja kaudse valduse lõpetamine ja auto jätmine hageja valdusse. Hagi rahuldamata jätmise korral tuli hagi tagamine tühistada ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. Kuigi kolleegium rahuldab hagi, rahuldab ta selle tingimuslikult ehk tingimusel, et hageja tasub kostjale 30 eurot või hoiustab nimetatud summa kostja kasuks. Seega ei ole praegusel juhul tegu hagi tagamisega selle tavapärases tähenduses (vt ka otsuse p-d 23 ja 23.1) ja hagi tagamise abinõu tühistamine on põhjendatud. 20.
  7. Eeltoodust tulenevalt tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu, samuti osas, millega ringkonnakohus kohustas hagejat andma auto kostja otsesesse valdusse. 20.
  8. Kuna kolleegium rahuldab hagi 30 euro suuruse leppetrahvinõude kostjale tasumise või kostja kasuks hoiustamise vastu, siis tuleb kostja kaudne valdus vaidlusaluse auto suhtes lõpetada tingimusel, et hageja tasub kostjale selle rahasumma või hoiustab selle kostja kasuks. Kuni nimetatud summa tasumiseni või kostja kasuks hoiustamiseni on kostjal õigus saada auto oma otsesesse valdusse. Pärast kostjale 30 euro suuruse leppetrahvi tasumist või kostja kasuks hoiustamist on hagejal õigus saada kostjalt auto otsene valdus. Kui hageja maksab kostjale 30 eurot või hoiustab selle summa kostja kasuks enne seda, kui kostja otsene valdus autole on taastatud, on hagejal õigus jätta auto otsene valdus kostjale üle andmata.
  9. Kolleegium kordab varasemat seisukohta, et kui vaieldakse sellise asja väljaandmise üle, mida peetakse kinni üksnes rahalise nõude tagamiseks, on mõistlik anda asi hagi tagamise korras hagejale välja, kuid tulenevalt

§ 378

lg 4 esimesest lausest ja § 383 lg-st 1 olnuks mõistlik teha seda tagatise seadmise vastu ehk selliselt, et hagejat oleks kohustatud andma kostja nõude ulatuses tagatis kostja kasuks, eelkõige hoiustama raha kostja väidetava nõude ulatuses. Selliselt oleksid poolte huvid olnud tasakaalustatud. Lisaks võinuks hagi tagamise määruses näha ette tingimused, mida järgides võib hageja autot vallata ja kasutada. Vaidlusaluse asja saanuks

§ 378lg 1 p 5 alusel anda ka kohtutäiturile hoiule (vt ka Riigikohtu 25.

jaanuari

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-17, p 23;
  2. märtsi
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-08, p 22).
  4. Hageja on märkinud, et ringkonnakohtu otsuse täitmist takistab see, et auto on praegu tema ja auto teise kasutaja (hageja abikaasa) kaasvalduses. Hageja leiab, et tema abikaasa kui auto kaasvaldaja võib kohtuotsuse täitmisest keelduda, sest otsus teda ei kohusta, ja et kohtuotsust ei saa täita, kui kaasvaldaja ei soovi autot kostjale üle anda. Kolleegium on seisukohal, et abikaasa võimalik kaasvaldus ei ole takistuseks kohtuotsuse täitmisel hageja kui kaasvaldaja suhtes. Praeguses menetluses saab Riigikohus kontrollida üksnes seda, kas vaidlustatud otsuse resolutsioon on selge. Riigikohus ei saa lahendada küsimust, kuidas peab lahendi täitmine faktiliselt toimuma. Lahendi täitmisega seotud küsimused lahendatakse täitemenetluses. Kolleegium märgib, et lahendi resolutsioon on piisavalt selge ja selle alusel on lahendit hageja suhtes võimalik täita.
  5. Riigikohtu otsusega rahuldatakse hagi kostjale 30 euro tasumise või kostja kasuks hoiustamise vastu. Hageja taotles hagi rahuldamist, ilma et ta peaks kostjale midagi tasuma ega kostja kasuks 10

(11)2-15-3430 hoiustama. Seega jääb hagi lõppkokkuvõttes hageja taotletud viisil rahuldamata. Hageja nõue on põhjendatud vaid kostja nõude rahuldamise vastu. Sellisel viisil, nagu hageja on nõudnud, ei ole hagejal alust auto valdust saada. Oma kohustuse täitmisest on hageja kogu menetluse vältel keeldunud. 23.1.

§ 162lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Praegusel juhul ei andnud kostja autot hagejale üle üksnes põhjusel, et hageja ei ole tasunud talle leppetrahvi. Seega ei ole käesoleva vaidluse lõpplahenduse puhul tegemist hagi rahuldamisega selle tavapärases tähenduses. Kolleegium leiab, et kuna hagi jäi sisuliselt rahuldamata (st kostja peab auto andma hagejale välja üksnes raha maksmise või hoiustamise vastu), siis tuleb menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta hageja kanda. 23.2. Kõigi menetluskulude hageja kanda jätmist toetab ka

§ 163

lg 2, mis näeb ette, et kui hagi rahuldatakse osaliselt ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas selle poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kostja on

  1. märtsi
  2. a menetlusdokumendis (II kd, tl 158) pakkunud, et annab auto välja hageja kohustuse täitmise vastu. Kohtuistungil oli kostja valmis loobuma ka leppetrahvinõuetest (vt II kd, tl 162). Seega oli kostja kompromissina valmis loobuma rohkemast kui 30 eurost, millele tal on õigus tulenevalt Riigikohtu otsusest. 23.3.

§ 177

lg 2 kohaselt määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse jõustumisest. 24. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon

§ 149lg 4 esimese lause alusel tagastada. Henn Jõks Villu Kõve Malle Seppik 11

(11)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.