lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud
Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt ajutise halduri nimetamata jätmise aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p. 1), samuti asjaolu, et võlausaldaja ei ole oma pankrotiavaldust piisavalt põhistanud või nõude olemasolu tõendanud (p. 4). Osundatud sätete koosmõjust tuleneb, et
lõikes 2 sätestatud eespoolnimetatud asjaolude esinemise korral tuleb võlausaldaja pankrotiavaldus jätta rahuldamata.
lg 2 p 3 kohaselt võib võlausaldaja võlgniku maksejõuetuse põhistamiseks muu hulgas tugineda ka sellele, et võlgnik hävitab, peidab või raiskab oma vara või teeb raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel ta on muutunud maksejõuetuks, või on muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse.
Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole
Sellest, et võlgnik on müünud oma vara, ei saa järeldada vara hävitamist, peitmist või raiskamist. Seadus ei keela äriühingul oma varaga tehingute tegemist. Võlausaldaja ei ole esile toonud, et võlgnik oleks võõrandanud oma vara vastusooritust saamata. Võlausaldaja ei ole pankrotiavalduses nimetanud mitte ühtegi võlgniku poolt tehtud toimingut, mida oleks võimalik käsitleda vara hävitamise, peitmise või raiskamisena. Vaidlus puudub selles, et võlgnik ei ole võõrandanud kogu oma vara. Võlgnikule kuulub kinnisasi ja võlgnikul on ka rahalisi vahendeid pangakontol. Võlausaldaja ei ole tõendanud, et võlgnik oleks teinud raskeid juhtimisvigu, mille tagajärjel oleks muutunud maksejõuetuks või et võlgnik oleks muul viisil tahtlikult põhjustanud oma maksejõuetuse. Võlausaldaja nõue põhineb 06.10.2014 sõlmitud kokkuleppel, mille sõlmisid võlgnik, XxxxOÜ, Xxxx OÜ, OÜ Xxxx, XxxxOÜ, OÜ Xxxx, Xxxx ja Xxxx kokkuleppe, mis kannab pealkirja „Seltsingu kokkulepped ja seltsinglaste otsus seltsingu lõpetamise tingimuste kohta“. Nimetatud kokkuleppes nenditi, et kõik kokkuleppe pooled tegutsesid Xxxxhoone kaubanduspinnal ühises äritegevuses seltsinguna ning soovivad nimetatud seltsingut lõpetada. Kokkuleppe punktis 1.2.3 on märgitud, et OÜ-l Xxxx, OÜ-l Xxxx, OÜ-l Xxxx ja Xxxxon kokkuleppeline nõue võlgniku vastu summas 383 469,90 eurot. Lisaks on punktis 1.2.4 sätestatud, et võlgnik kohustub korvama täiendavalt Xxxxpoolt ühistes huvides kolmandate isikute ees võetud kokkuleppelise kohustuse täitmise summas 100 000 eurot. Kokkuleppe p 1.2.5 kohaselt on nimetatud äriühingud loovutanud oma ülalnimetatud nõuded võlgniku vastu võlausaldajale. Seega moodustab võlausaldaja nõue võlausaldaja avalduse kohaselt võlgniku vastu 483 469,90 eurot, millele lisanduvad viivised. Võlausaldaja ja võlgnik vaidlevad 06.10.2014 kokkuleppe olemuse üle. Esmalt leiab võlausaldaja, et tegemist on konstitutiivse võlatunnistusega. Võlgnik sellega ei ole nõustunud. Riigikohus on 19.10.2004 lahendi nr 3-2-1-101-04 punktis 29 märkinud, et VÕS §-s 30 sätestatud võlatunnistuse järgi tekib abstraktne iseseisev kohustus, mis iseenesest võlaõiguslikku alust ei vaja. Isegi juhul, kui võlatunnistusega tunnistatakse näiteks tehinguga võetud kohustuse olemasolu, ei sõltu võlatunnistuse kehtivus selle võimalikuks aluseks oleva tehingu kehtivusest. Seetõttu ei ole vaja võlatunnistuse olemasolu korral tuvastada, kas kohustus, mille olemasolu tunnistati, oli tegelikult olemas. Lahendites tsiviilasjades nr 3-2-1-69-06 (p-s 13) ja nr 3-2-1-72-08 (p-s 12) on Riigikohus rõhutanud, et poolte tahe luua iseseisev kohustus peab kokkuleppest selgelt nähtuma ning seda peab tõendama võlausaldaja. Vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega. Riigikohus on 17.03.2009 lahendi nr 3-2-1-15-09 punktis 12 esile toonud, et võlatunnistusele hinnangu andmisel tuleb arvestada, et võlatunnistuse tähendus määratakse võlatunnistuse sisu ja ulatusega, kusjuures võlatunnistuse sõnastus ei ole siinkohal määrava tähendusega. Analüüsida tuleb võlatunnistuse andmise põhjust ja eesmärki, samuti lepingueelsete läbirääkimiste asjaolusid, poolte huve jms. VÕS §-s 30 sätestatud kohustuse tekkimine eeldab, et pooltel on tahe siduda end just abstraktse kohustusega, st poolte eesmärgiks on luua iseseisev ja sõltumatu nõudealus. Kohus leiab, et võlausaldaja ei ole kohtule tõendanud 06.10.2014 kokkuleppe sõlmimise põhjust ja eesmärki, millised olid antud kokkuleppele eelnenud lepingueelsete läbirääkimiste asjaolud ning millised olid poolte huvid enda sidumisel sellise kokkuleppega. Kohus leiab, et eksitav on võlausaldaja väide, et kokkuleppes ei viidata aluskohustustele. Ka võlausaldaja ise on märkinud, et kokkuleppe aluseks on seltsingu lõppemisega seotud vara jaotamisest tekkiv panuste hüvitamiskohustus. Kokkuleppest ei nähtu ka, et võlgnik oleks igasugustest vastuväidetest nõudele loobunud. Seega ei ole kohtu hinnangul tõendatud, et poolte tahe oli siduda end abstraktse kohustusega ehk luua iseseisev kohustus. Kohtu hinnangul tuleb poolte tahe siduda end abstraktse kohustusega ehk luua iseseisev kohustus tuvastada hagimenetluses. Kohtumenetluses tuleb hinnata ka, kas tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega ja hinnata kokkuleppes märgitud võla olemasolu. Deklaratiivse võlatunnistuse puhul tuleb kontrollida vastutuse aluste olemasolu. Võlgnik leiab ka, et kokkuleppe poolte vahel ei olnud seltsingulepingut ja vaidlusaluse kokkuleppe puhul on tegemist näiliku tehinguga. TsÜS § 89 lg 1 järgi on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Seega saab rääkida tehingu näilikkusest üksnes siis, kui tehingu osalised annavad tehingus teadlikult kinnitusi, mis ei vasta tegelikkusele või lepivad kokku sellistes kohustustes, milles nad tegelikult kokku leppida ei taha, vaid soovivad jätta sellise kohustuse loomise muljet. Kui kokkuleppe poolte vahel ei olnud tegelikult seltsingulepingut, siis on kokkuleppega üritatud jätta muljet seltsingulepingu olemasolust, kuna on käsitletud selle lõpetamist. Seega võib kokkulepe olla TsÜS § 89 lg 2 alusel näilikkuse tõttu tühine ning TsÜS § 84 lg 1 alusel ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi. Nimetatu vajab kohtu hinnangul väljaselgitamist hagimenetluses. Kohus ei nõustu võlausaldaja väitega, et isegi kui poolte vahel ei olnud seltsingut, ei muudaks see tühiseks seda kokkuleppe osa, mille kohaselt võlgnik kohustus võlausaldajale raha maksma. Kokkuleppest nähtuvalt tulenevad võlgniku selles märgitud kohustused seltsingu olemasolust ja selle lõppemisest. Seega seltsingu puudumisel ei saanud see ka lõppeda ega toimuda sellest tulenevat panuste ümberjagamist. Kohus leiab, et hagimenetluses tuleb kokkuleppe poolte vaheline võlasuhe õiguslikult kvalifitseerida selle võlasuhte tegeliku sisu järgi mitte selle järgi, millise nimetuse on kokkuleppe pooled võlasuhtele andud. Kohus leiab, et hagimenetluses vajab väljaselgitamist, kas ja millises ulatuses on võlausaldaja nõue võlgniku vastu on tasaarvestusega lõppenud. VÕS § 198 kohaselt toimub tasaarvestus avalduse tegemisega teisele poolele. Võlgnik on teinud menetlusliku tasaarvestusavalduse summas 378 997,54 eurot. VÕS § 171 lg 3 kohaselt võib võlgnik talle senise võlausaldaja vastu kuulunud nõude ka uue võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-111-06 märkinud, et kui kostja on esitanud hagejale kohtumenetluse ajal tasaarvestuse avalduse, siis peab kohus seda arvestama. Kohus leiab, et kohus peab arvestama võlgniku poolt esitatud tasaarvestuse avaldust ja andma hinnangu pooltevahelistele õigussuhetele ning võlgniku poolt kohtule esitatud tõenditele tasaarvestuse aluseid kinnitavate asjaolude kohta. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul väljub pankrotimenetluse raamest poolte poolt kohtule esitatud arvukatele sellekohastele tõenditele hinnangu andmine. Kohus on seisukohal, et vaidlus selle üle, kas ja millises ulatuses ning millisest õigussuhtest tulenev nõue on võlausaldajal võlgniku vastu, samuti kas nõude loovutanud võlausaldajatel oli nõude loovutamisel reaalne nõue võlgnik vastu ja kas nõude loovutaminemine võlausaldajale on kehtiv, tuleb lahendada hagimenetluses. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et pankrotiavalduse aluseks peab olema selge nõue. Nii on
lg 3 p 1 suunatud eelkõige sellele, et ajutise halduri nimetamise ja pankroti väljakuulutamise menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel, kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Sisulised vaidlused lahendatakse hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Taoliselt on varemkehtinud
eespoolosundatud sätetega analoogiliste sätete eesmärki tõlgendanud ka Riigikohus oma lahendis 3-2-1-150-
lg 7 kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Siinkohal peab kohus oluliseks märkida, et Xxxx on 19.08.2016 esitanud hagi võlgniku vastu (tsiviilasi nr 2-16-12615) käesolevas tsiviilasjas vaidluse all oleva nõude sissenõudmiseks. Seega on käesoleval hetkel hagimenetlus vaidlusaluse nõude üle käimas, milles pooled saavad esitada kõik oma seisukohad ja tõendid ning milles kohus saab välja selgitada poolte tegeliku tahte ja anda esitatule igakülgse, täieliku ja objektiivse hinnangu. Pärast 22.05.2017 toimunud eelistungit esitas võlausaldaja 01.06.2017 Põhja Ringkonnaprokuratuuri 31.05.20157 teatise kriminaalmenetluse alustamata jätmise kohta ja Jaan Mettise 01.06.2017 kinnituse 14.11.2014 e-kirja saatmise kohta Xxxx. Kohus tagastab võlausaldajale nimetatud tõendid TsMS § 238 lg 3, § 331 lg 1 ja § 436 lg 3 alusel, kuna tõendid on esitatud selleks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kohus vaatas tsiviilasja läbi 22.05.2017 toimunud eelistungil, avaldas kohtule esitatud tõendid ja suundus kohtumäärust vormistama. Hilisemalt esitatud tõenditega ei saa kohus arvestada. Menetluskulude jaotus
lg 6 kohaselt kui kohus ei nimeta võlausaldaja avalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja. Menetluskulud tuleb jätta võlausaldaja kanda. Kooskõlas TsMS §-ga 174 lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on tema menetluskulude suuruseks 5951,18 eurot ning palub need välja mõista avaldajalt. Avaldaja on leidnud, et võlgniku menetluskulud on kolm korda üle paisutatud. Kohus, analüüsinud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, leiab, et lepingulise esindaja toimingud näidatud mahus on põhjendatud ja vajalikud osaliselt. Esmalt märgib kohus, et loeb põhjendatuks võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu määra 144 eurot (sisaldab käibemaksu). Võlgniku menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja teostanud toiminguid, mis puudutavad nõupidamist kliendiga, vastuse koostamist pankrotiavaldusele, seisukohtade esitamist võlausaldaja menetlusdokumentidele, päringute tegemist ja osalemist korraldavatel kohtuistungitel. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu ning võlgniku lepingulise esindaja vajalikus ulatuses tehtud toiminguid peab kohus põhjendatud menetluskuluks 4608 eurot ( 144x 32) ja mõistab vastavas summas menetluskulud võlausaldajalt välja. Võlgnik on lisaks palunud võlausaldajalt välja mõista menetluskulude summalt viivise alates lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses. Kohus rahuldab vastava võlgniku taotluse TsMS § 177 lg 4 alusel. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Mõtsnik Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.