Obsah (6)

§ 206§ 1801§ 173§ 209§ 168§ 191

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. juuni 2012, Tartu Kriminaalasja number 1-10-3253 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Maarika Kuusk

§ 206

lg 3 kohaselt määrab kohus XXXXd sundlõpetamise korral, samuti juhul, kui seda nõuavad osanikud, kelle osad esindavad vähemalt 1/10 osakapitalist. Kohus määrab ka XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse. Erandeid sellest, et kohus XXXX määramisel määrab ka XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse, ei olnud. K.T. ei ole kunagi sellekohase taotlusega kohtusse pöördunud, et talle määrataks OÜ S M likvideerimismenetluses XXXX tasu või määrataks kindlaks menetluse läbiviimiseks vajalike kulutuste suurus. Kuna K.T. l puudus

§ 206

lg-s 3 nõutud kohtu määrus XXXX tasustamise korra ja tasu suuruse kohta, ei olnud tal õigust neid väljamakseid (kaasa arvatud XXXX tasu pealt maksuametile tulumaksu ja sotsiaalmaksu ülekandmine) teha. Kohus on seisukohal, et asjakohane ei ole K.T. väide selle kohta, et tal oli õigus endale XXXX tasu maksmiseks, samuti kulutuste tegemiseks, kuna tal oli selleks enamusosanike nõusolek. Olukorras, kus XXXX on määratud kohtu poolt, on ainult kohtul selline otsustusõigus. Nii TsÜS § 41 lg-st 2 kui

§ 206

lg-st 1 tuleneb, et üldjuhul korraldavad juriidilise isiku likvideerimise juriidilise isiku juhatuse või seda asendava organi liikmed, kui seaduse, põhikirja või ühingulepinguga ei ole ette nähtud teisiti. Sellisel juhul on osanikel õigus määrata ka XXXX tasustamise kord, kuna

§ 1801

lg 1 on juhatuse liikmele makstava tasu suuruse ja maksmise kord määratav osanike otsusega, nõukogu olemasolul aga nõukogu otsusega. Erandiks on sundlõpetamine TsÜS § 41 lg 2 teise lause ja

§ 206lg 3 kohaselt, kus XXXX määramise ja tema tasustamise korra otsustab kohus.

1.2.3 Eeltoodust tulenevalt ei oma sisulist tähendust K.T. põhjendused selle kohta, et Suurbritannias asuvad osanikud olid nõus süüdistuses nimetatud väljamaksete tegemisega. K.T. on seejuures tunnistanud, et osanike koosolekut kokku ei kutsutud, kuna see ei olnud võimalik osanike vaheliste halbade suhete tõttu. Kohtus üle kuulatud üks neljast osanikust, T.O. kinnitas samuti, et mingit koosolekut ei ole kokku kutsutud.

§ 173

lg 1 kohaselt on osanikel õigus vastu võtta otsuseid ka osanike koosolekut kokku kutsumata, kuid sellisel juhul peab juhatus saatma otsuse eelnõu kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis kõigile osanikele, määrates tähtaja, mille jooksul osanik peab esitama selle kohta oma seisukoha kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Kui osanik ei teata nimetatud tähtaja jooksul, kas ta on otsuse poolt või vastu, loetakse, et ta hääletab otsuse vastu. Kohtule ei ole esitatud ühtegi dokumenti, mis kajastaks osanike otsust XXXX tasu ja kulutuste hüvitamise kohta. Küll aga nähtub OÜ S M (likvideerimisel) osanike P.O. ja T.O. meilide vahetusest K.T. ga (I kd tl 115-122), et nad ei olnud osanikena viimase tegevusega rahul. 1.2.4 Kohus nõustub sellega, et XXXXl on õigus likvideerimismenetluses tekkinud kulutuste hüvitamisele mõistlikus ulatuses. See tuleneb

§ 209

lg-st 3, mille kohaselt on XXXXtel lubatud teha tehinguid, mis on vajalikud osaühingu likvideerimiseks. Samas olukorras, kus XXXX on määranud kohus, peab kohtul olema võimalik otsustada ka nende suuruse ja põhjendatuse üle. Kohtu hinnangul tuleneb see õigus ja kohustus samuti

§ 206

lg-st 3, mille kohaselt ei otsusta kohus ainult XXXX tasu suurust, vaid ka XXXX tasustamise korra, st ka kuidas ja kui suures ulatuses tuleb üüri-, haldus- ja bürookulud arvesse võtta XXXXle tasu määramisel. Käesoleval juhul ei ole kohtul ega isegi osanikel olnud ülevaadet K.T. poolt tehtud kulutuste kohta. Olemasolevate tõendite alusel ei ole käesoleva ajani võimalik hinnata, millele tegelikult on kulunud 195 000 krooni OÜ S M (likvideerimisel) raha. Kui AS S igakuised rendi, telefoni jmt arved Ä K OÜ-le jäid 2000 krooni piiridesse, siis viimane on S M OÜ-le (likvideerimisel) esitanud kordades suuremad arved, samas ei nähtu, milles büroo kulud seisnevad. KarS §-s 201 ettenähtud kuriteo koosseisu täitmise seisukohalt ei oma tähtsust, millele täpsemalt see summa 195 000 krooni kulus, kuna ülaltoodu alusel on kohus 3 seisukohal, et samamoodi nagu XXXX tasu maksmiseks nii ka kulutuste tegemiseks pidi K.T. l olema

§ 206lg-st 3 tulenevalt kohtu nõusolek.

Kuna seda ei olnud, on väljamaksed tehtud ebaseaduslikult. 1.2.5 Kohus on seisukohal, et K.T. pani OÜ S M (likvideerimisel) vara omastamise toime tahtlikult, s.o vähemalt kaudse tahtlusega KarS § 16 lg 4 mõttes. K.T. l on XXXX XXXX. Ta on 11.03.

1. a, andes nõusolekut OÜ S M XXXXks määramise kohta, kinnitanud, et on töötanud aastaid XXXX ning omab kogemusi juriidiliste isikute XXXX alal. Seega pidi ta OÜ S M XXXXna pidama vähemalt võimalikuks, et makstes ilma kohtu nõusolekuta XXXXtasu ja tehes väljamaksed kolmandatele isikutele, omastab ta sellega võõrast vara. 1.2.6 K.T. põhjendas oma käitumist sellega, et tal oli olemas Suurbritannias elavate OÜ S M (likvideerimisel) osanike C.P.H. ja K.G.N. nõusolek maksta endale XXXX tasu ja teha likvideerimismenetluses muid kulutusi. Ta ei esitanud kohtule taotlust põhjusel, et XXXX tasu määrab kohus ainult juhul, kui osanikud ei ole nõus XXXXt tasustama.
2. aastal oli olemas vastav tsiviilkohtumenetluse seadustiku muudatus, mis hakkas kehtima
3. aasta alguses. Seega peab kohus hindama, kas tegemist on keelueksimusega KarS § 39 tähenduses - isikul puudub süü, kui ta ei saa aru oma teo keelatusest ja see eksimus on temale vältimatu. Kohus märkis, et 1.01.2006 jõustus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 605 lg 1, mille kohaselt sama seadustiku §-s 602 nimetatud isik (sh XXXX) võib nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma tegevuse eest. Kui isik ei jõua selles juriidilise isikuga kokkuleppele, määrab kohus tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega. Kuna K.T. pani talle süüks arvatud omastamisteod toime enne 01.01.
4. a, ei ole viide sellele seadusemuudatusele asjakohane, mistõttu kohus sellel pikemalt ei peatu. K.T. ei saanud juhinduda toimingute tegemise ajal kunagi tulevikus kehtima hakkavast seadusest. Juristina pidi see olema talle ilmselge. Sellel ajal kehtis

§ 206lg 3 samas redaktsioonis nagu käesoleval ajal.

Nimetatud sättest nähtuvalt määras kohtu poolt määratud XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse kohus. Kuigi K.T. l oli tema sõnul see esimene likvideerimismenetlus, oli ta varem tegutsenud pankrotihaldurina, mistõttu pidi tundma sellealast seadusandlust. Pankrotimenetluses määras kohus tulenevalt pankrotiseaduse §-st 23 samuti ajutise halduri tasu suuruse, otsustas kulutuste hüvitamise. Oma kompetentsust on K.T. kohtule antud XXXX nõusolekus ka kinnitanud. Seega pidi K.T. teadma, et OÜ S M likvideerimismenetluses oli XXXXle tasu maksmiseks vajalik kohtu luba, menetluseks vajalikud kulutused allusid kohtu kontrollile ning osanike lubadustel, mis ei vastanud ka äriseadustikus kehtestatud osanike otsuse nõuetele, ei ole õiguslikku tähendust. Ülaltoodu alusel on kohus seisukohal, et tegemist ei ole keelueksimusega. Isegi juhul, kui asuda seisukohale, et K.T. võis eksida seaduste tõlgendamisel, oli selline eksimus talle välditav. Siinkohal on oluline, et XXXXna oli K.T. l kõrgendatud hoolsuskohustus, et viia osaühingu likvideerimine läbi vastavalt seadusele silmas pidades likvideerimise olemust ja eesmärke. Kahtluse korral oleks piisanud maakohtule tasu määramise taotluse esitamisest. 1.2.7 Tsiviilhagi osas leidis kohus järgmist. Kaitsja oli seisukohal, et tsiviilhagi on asjas esitanud isik, kelle selleks puudus õigus. Kaitsja tugineb

§ 168

lg 1 p-le 10, mille kohaselt kuulub osanike pädevusse õigusvaidluse pidamise otsustamine ning selles tehingus või vaidluses osaühingu esindaja määramine. OÜ S M osanikud ei ole otsustanud K.T. vastu nõude esitamist. Kohus kaitsja sellise käsitlusega ei nõustunud. Tulenevalt TsÜS § 41 lg-st 5 esindavad likvideerimise ajal juriidilist isikut XXXXd, kes võivad juriidilist isikut esindada kõigi tehingute tegemisel.

§ 209

lg 1, 2 kohaselt on XXXXtel juhatuse õigused ja kohustused, mis ei ole vastuolus likvideerimise olemusega. XXXXd lõpetavad osaühingu tegevuse, nõuavad sisse võlad, müüvad vara ja rahuldavad võlausaldajate nõuded. Seega on XXXXle antud laiad volitused, mille 4 raames ta peab tegutsema likvideeritava osaühingu huvides. Ilmselgelt ei ole likvideeritava juriidilise isiku huvides piirata XXXX õigusi selliselt, et ta ei saaks äriühingu nimel tsiviilhagi esitada. Kaitsja loogikast lähtudes ei saaks XXXX osaühingut ka lõpetada, kuna

§ 168lg 1 p 11 kohaselt kuulub ka see osanike pädevusse.

Kohus leiab, et

§ 168lg 1 p 10 säte ei ole likvideerimismenetluses kohaldatav.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning K.T. i õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb kaitsja kriminaalasjas menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja hinnangul olukorras, kus kaks juhatuse liiget, kellele kokku kuulub üle 60% osaühingu osadest, on K.T. tegevuse heaks kiitnud, ei ole K.T tegutsenud vara omaniku tahte vastaselt. Kuigi OÜ S M oli likvideeritav äriühing, millele oli XXXX määranud kohus, ei kaotanud osanikud oma õigusi ning osaühingu vara käsutamise õigus ei läinud kohtule. Seega võib K.T. i tegevus XXXX tasu väljamaksmisel olla küll eksimus

§ 206lg 3 regulatsiooni vastu, kuid sellest ei tulene, et ta on toime pannud omastamise Kar

S § 201 mõttes. Vaidlustatud lahendist ei selgu, millisel õiguslikul alusel on maakohus asunud seisukohale, et ka likvideerimismenetlusega seotud kulutuste tasumiseks pidi olema kohtu eelnev luba. 2.2 XXXX tasu ja likvideerimismenetlusega seotud kulutuste hüvitamine on oma olemuselt erinevad ning nende samastamine on alusetu. Seadus ei kohusta XXXXt korraldama likvideerimismenetlust oma isiklike vahendite arvel, samuti ei ole mõeldav olukord, kus iga kulutuse tegemiseks on vajalik kohtu luba. 2.3 Maakohus on möönnud, et K.T. tegi likvideerimismenetluse käigus sellega seotud toiminguid. Eeltoodut arvestades on ilmne, et tal oli õigus saada oma töö eest tasu. Nimetatud õigust ei eitanud ka kannatanu ja tema lepinguline esindaja. Seega ei ole vaidlust selle üle, et K.T oli OÜ S M vastu põhjendatud nõue töötasu osas. Apellandi hinnangul on seega põhjendamatu maakohtu seisukoht, et kõik süüdistuses nimetatud väljamaksed olid ebaseaduslikud ning käsitletavad omastamisena. 2.4 Maakohus jättis rahuldamata taotluse kutsuda tunnistajatena kohtusse OÜ S M osanikud K.G.N. ja C.P.H. , kes olid andnud süüdistatavale nõusoleku süüdistuses nimetatud väljamaksete tegemiseks. Kaitsja hinnangul on kohus selliselt rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, jättes süüdistatava ilma võimalusest ennast kaitsta. Põhjendamatult on seevastu tõstetud esile (vähemus)osanike T.O. ja P.O. arvamused. 2.5 Apellant on jätkuvalt

§ 168

lg 1 p-le 10 tuginevalt seisukohal, et tsiviilhagi on esitanud isik, kellel puudus selleks pädevus. OÜ S M osanikud ei ole otsustanud K.T. vastu nõude esitamist. XXXXl, kes tegutseb vaid ühe osaniku juhiste alusel, puuduvad piisavad volitused eelmise XXXX vastu nõude esitamiseks. 2.6 Viimasena leiab kaitsja, et kohtuasja menetlemisel on möödunud mõistlik aeg ning see ei ole sõltunud süüdistatavast. Samuti on kohtueelne menetlus kestnud kaitsjale arusaamatult 5 aastat, mille vältel ei ole suures osas menetlust läbi viidud. Tähelepanuta ei saa kaitsja arvates jätta asjaolu, et 5.oktoobril 2007 on Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-07-9889 tehtud määruses (jõustunud) märkinud, et OÜ S M XXXX peab määratlema K.T. le väljamaksmisele kuuluva mõistliku töötasu ning aktsepteeritavate kulutuste suuruse ning seejärel kaaluma K.T. i vastu hagi 5 esitamist võimaliku kahju väljamõistmiseks. Seega ei riku menetluse lõpetamine mingil viisil kannatanu võimalikke huve.

1. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada; tema huvides esitatud apellatsiooni toetas ka süüdistatav K.T. . Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt. I
2. Esmalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks selgitada järgmist. Kestva praktika kohaselt on menetlusõiguses kinnistunud arusaam, et apellatsioonimenetlus ei ole pelgalt sama kohtuasja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (vt RKKKo 3-1-1-21-11, p 18). Ehk siis – kriminaalasja arutamine teise astme kohtus ei ole maakohtus toimunud menetluse (täiemahuline) dubleerimine. See arusaam määrab ühtlasi sellegi, kas ja millisel määral peab ringkonnakohus peatuma argumentidel, mis on maakohtu menetluses ning selle tulemil ka otsuses juba (teise astme kohtu hinnangul) piisava põhjalikkusega käsitlemist leidnud. Nii on näiteks võimalik, et kui apellatsioon ei sisalda vaatluse all oleva sündmuse faktilise käsitluse või õigusliku argumentatsiooni osas võrreldes maakohtus esitatuga midagi uut ning kõigile asjassepuutuvatele kaitse seisukohtadele on esimese astme kohus ringkonnakohtu hinnangul vastanud piisava põhjalikkusega (ning puuduvad alused apellatsiooni piiridest väljumiseks), siis võib ringkonnakohtu lahend seadusest (vt KrMS § 342 lg 3 p 2) tulenevalt päädida nn resolutiivotsuse tegemisega, kus leiavad kajastamist ainuüksi sissejuhatus, resolutiivosa ja menetlusõiguse sätted, millest kohus on juhindunud (motiive ei lisata sellisele lahendile ka siis, kui keegi kohtumenetluse pooltest peaks vajalikuks realiseerida kassatsiooniõigust). Oluline on viimasena esitatud seisukoha kinnituseks märkida just asjaolu, et KrMS § 342 lg 3 p 2 ning § 363 lg 4 p 2, millest viimane reguleerib ning annab Riigikohtu kriminaalkolleegiumile volituse nn resolutiivotsuste tegemiseks, on enda sõnastuselt ning järelikult ka seadusandja tahte väljendusena Riigi- ja ringkonnakohtu volituste määratlemisel identsed. 4.1 Kuid isegi siis, kui ringkonnakohus peab vajalikuks teha nn täisotsus, ei tähenda see, et lahend peaks sisaldama vastuseid kõigile argumentidele, mida apellant on pidanud vajalikuks esitada. Otsuses nr 3-1-1-92-11 on Riigikohtu kriminaalkolleegium iseenesest tõesti leidnud, et apellatsioonis tõstatatud küsimustele vastamata jätmisel rikub ringkonnakohus süüdistatavate kaitseõigust, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 2 mõttes (otsuse p 14). Kuid samas on selles otsuses ka leitud, et ringkonnakohus ei pea oma otsuses andma vastuseid neile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohtu otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (otsuse p 15.1). Esimese astme kohtu otsuse muutmata jätmine ei õigusta loobumist apellatsioonis esitatud selliste argumentide analüüsist, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud (otsuse p 15.2).
3. Käesolevas kriminaalasjas maakohtu otsust hinnates leiab kriminaalkolleegium, et selles on enam kui põhjalikult ning kohtu siseveendumuse kujunemist jälgitavalt vastatud kõigile kaitseargumentidele, mida esitasid nii K.T. kui ka tema kaitsja süüdistust vastustades. Seejuures ei ole käesoleval hetkel vähimalgi määral vaidluse esemeks toimunu faktoloogia; vaidlusküsimuseks 6 on ainuüksi tuvastatud situatsioonile antav õiguslik hinnang. Ning nentida tuleb sedagi, et võrreldes maakohtus esitatud kaitseargumentidega ei sisalda kaitsja koostatud apellatsioon midagi uut; see on lihtsalt juba maakohtus kõlanud kaitseteeside kordamine. Nagu eelnevalt ringkonnakohus juba märkis, on K.T. i käitumisele antud õigusliku hinnangu osas esimese astme kohtu otsus põhjalikult motiveeritud ning kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt veatu. Seetõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks vastata uuesti kõigile neile argumentidele, mida kaitsja apellatsioonis sisuliselt lihtsalt taasesitab; tuleb tunnistada, et maakohtu otsusele ei ole ringkonnakohtul sisulisest küljest midagi uut ning põhimõttelist lisada. Seetõttu esitas ka ringkonnakohus käesolevas otsuses asjaolude kirjelduse all maakohtu seisukohad suhteliselt põhjalikult (vt otsuse p 1.2 jj); kriminaalkolleegium ei pea vajalikuks neid siinkohal korrata ning toonitab üksnes seda, et need argumendid on jätkuvalt ka käesoleva kohtuotsuse osiseks. Maakohtu otsusele lisab ringkonnakohus omapoolselt vaid järgmist. II
4. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et kuivõrd K.T. il oli väidetavalt enamusosanike luba süüdistuses näidatud summade maksmiseks likvideerimismenetlusega seotud tasu ning kulude katteks, ei olnud selleks kohtu luba üldse vajalik. Sarnaselt maakohtuga leiab kriminaalkolleegium, et seaduse sõnastus sellist seisukohta ei toeta. Mööda ei saa vaadata asjaolust, et käesoleval juhul oli tegemist ettevõtte sundlõpetamisega ning

§ 206lg 3 ls 1 sätestab, et sellisel juhul määrab XXXXd kohus.

Sama sätte teises lauses määrab seadus, et sellisel juhul määrab kohus ka XXXXte tasustamise korra ja tasu suuruse. Kriminaalkolleegiumi arusaama kohaselt tähendab see üheselt, et väljamaksete tegemine, s.o nende suurus ning ulatus, peab sisuliselt alluma kohtulikule kontrollile ja seda just johtuvalt asjaolust, et likvideerimismenetluse võimalikud kulud kaetakse seaduse kohaselt likvideeritava juriidilise isiku vara arvel. Sellise regulatsiooni mõte on suhteliselt hästi avatav just käesoleva kriminaalasja taustal: sellega soovitakse vältida mh olukorda, kus XXXX bürookulud oleks ülemääraselt suured ning üldisemalt – et likvideerimismenetluse toimetamisega seotud väljamaksed (sh XXXX tasu) ei „neelaks“ põhjendamatult kogu ettevõtte varalisi vahendeid. Käesoleval juhtumil aga just nii see toimunud on; OÜ-le S M kuulunud kinnistute müügist laekus rahalisi vahendeid üle 1 271 000 krooni, võlausaldajate ees oli ettevõttel kohustusi 497 638 krooni ulatuses. Osanike vahel läks jagamiseks lõppeks aga ainult 40 000 krooni, kuivõrd ülejäänud summad olid kulunud likvideerimismenetluse kulude katteks. Eelnevat resümeerivalt võib seega märkida, et väidetav enamusosanike nõusolek on käesoleval hetkel ilma õigusliku tähenduseta ning järelikult ei ole rikutud ka K.T. i õigusi, kui on Suurbritannias resideeruvad isikud jäetud tunnistajatena kohtusse kutsumata. Endale tasu maksmise ja kulude katmisega seotud väljamaksete tegemiseks oli K.T. vajalik kohtu eelnev luba, mida ta aga ei küsinud. Selles küsimuses ei ole seejuures ka mingisugust vaidlust. 6.1 Selles järelduses ei muuda midagi ka kaitsja tehtud viide TsMS § 605 lg-le 1, mille esimese lause kohaselt võib XXXX nõuda juriidiliselt isikult talle tekkinud kulutuste hüvitamist ja tasu oma tegevuse eest ning teine lause määrab, et kui isik ei jõua nendes küsimustes juriidilise isikuga kokkuleppele, määrab tasu ja hüvitatavad kulutused avalduse alusel määrusega kohus. Esmalt ei kehtinud kõnealune säte K.T. i poolt teo toimepanemise ajal ning sellele tuginemine on juba seetõttu välistatud, nagu seda õigustatult märkis ka maakohus. Teisalt leiab ringkonnakohus, et RKTsK määruses nr 3-2-1-9-11 väljendatud arusaamade (vt määruse p-d 7 jj) kohaselt on juhul, kui XXXX (viidatud kaasuses erikontrolli teostaja) on määratud kohtu poolt, jätkuvalt kohustuslik ja seda sõltumata TsMS § 605 lg 1 ls 1 näiliselt teistsugusest regulatsioonist XXXX tasustamise korra ja suuruse kontroll kohtu poolt.

§ 191

lg 3 ja § 206 lg 3 regulatsioon on olemuslikult identne ning osundatud lahendis väljendatud arusaamad on seega kohaldatavad ka käesoleval juhul (oluline on siinkohal ka osundada, et TsMS § 602, millele §-s 605 7 otseselt viidatakse, nimetab nii kohtu poolt määratavat erikontrolli läbiviijat kui ka XXXXt). Seega võib TsMS § 605 lg 1 ls 1 kohaselt XXXX jõuda tõesti juriidilise isikuga kokkuleppele vaatluse all olevates küsimustes, kuid see ei tähenda, et kokkulepitud kulude/tasude maht ei peaks jätkuvalt alluma kohtulikule kontrollile. Seda kinnitab ka TsMS § 4772 lg 1 regulatsioon, mille kohaselt juhul, kui kohus on nimetanud hagita menetluses eestkostja, hooldaja, XXXX või muu sellise isiku, teostab kohus nende isikute üle ka järelevalvet, kui seadusest ei tulene teisiti. Selline seisukoht likvideerimismenetlusega seotud tasude/kulude üle kontrolli teostamise osas tuleneb üheselt ka viidatud RKTsK määrusest nr 3-2-1-9-11, mistõttu jätab ringkonnakohus kaitsja sellekohase väite edasise tähelepanuta. Nimetatud lahendis on ka selgitatud, et kohtule saab ja tuleb esitada eelnev kalkulatsioon nii tasu kui ka võimalike kulude osas, mida XXXX peab likvideerimismenetluse käigus kandma. Kohus saab nende üldist suurusjärku seega n.ö ette aktsepteerida ning alusetu on kaitsja viide, nagu sunnitaks sellisel juhul XXXXt korraldama menetlust isiklike varade arvel, samuti ei ole sellise toimimise korral vajalik iga kulutuse tegemiseks eraldi kohtu luba, nagu seda leiab apellant. Küll võimaldab selline toimimine vältida olukorda, kus XXXX bürookulud kasvavad hüppeliselt 2000 kroonilt üle 10 000 krooni kuus, nagu see on juhtunud käesolevas kaasuses.

1. Nõustuda ei saa ka apellandi seisukohaga, et kuivõrd K.T. XXXXna tegutses, oli tal selle eest õigus saada ka tasu ning põhjendamatult loetud ebaseaduslikuks ning käsitletud omastamisena kõigi väljamaksete tegemist. See ei ole ilmselgelt nii. Erinevaid kulude ja tasuga seotud väljamakseid tegi K.T. 733 362 krooni ulatuses (1 271 000–497 638–40 000), süüdistuse kohaselt on ebaseadusliku omastamisena sellest käsitletud aga summat 527 595 krooni. Seejuures on kannatanu toiminud nii, nagu on seda märgitud
2. oktoobri 2007 maakohtu määruses nr 2-07-9889 (kd 1, tlk 161), millele kaitsja viitab. Nii on selles määruses selgesõnaliselt leitud, et OÜ S M peaks esitama kohtusse hagi nt kahju õigusvastase tekitamise sätete alusel, nõudes K.T. ilt avaldaja poolt mõistlikuks peetavat XXXX tasu ületavat summat (kd 1, tlk 161 pöördel; olgu märgitud, et selles lahendis on maakohus leidnud sedagi, et endale ilma kohtu loata tasu makstes on K.T. läinud vastuollu TsMS § 605 lg-s 1 märgituga). Selliselt on kannatanu ka toiminud, esitades käesolevas kriminaalasjas tsiviilhagi 527 595 krooni nõudes (s.o süüdistusega sarnases summas, kd 1, tlk 68), olles seejuures mõistlikuks XXXX tasuks arvestanud 20 000 krooni (kd 1, tlk 65). Seega on alusetu apellandi väide, nagu ei oleks käesoleva süüdistuse raames arvestatud asjaoluga, et K. T oli õigus tasule likvideerimismenetluse käigus teostatud toimingute eest; seda on pidanud silmas nii esitatud süüdistus kui ka kannatanu enda esitatud tsiviilhagis. Seejuures ei nõustu ringkonnakohus ka kaitsja väitega, nagu oleks tsiviilhagi käesolevas kriminaalasjas esitanud selleks ilma pädevuseta isik (vt selles osas ka maakohtu seisukohad p-s 1.2.7, millega ringkonnakohus täielikult soostub). Kohtu poolt määrati OÜ S M XXXXks R.R. (vt kd 2, tlk 167 pöördel jj), tsiviilhagi on esitatud omakorda OÜ S M (likvideerimisel) lepingulise esindaja poolt. Seega on kaitsja vastavasisuline väide alusetu ning ka selle jätab ringkonnakohus edasise tähelepanuta.
3. Viimasena peatub ringkonnakohus kriminaalmenetluse mõistliku aja küsimusel ning leiab, et ka selles osas jääb apellatsioon edutuks. Ka selles küsimuses on maakohus esitanud enda enam kui motiveeritud seisukoha
4. veebruari 2012 määruses (kd 3, tlk 1 jj) ning kriminaalkolleegiumil ei ole juba seal märgitule midagi põhimõttelist lisada. Määruses on viidatud asjakohasele EIÕKohtu ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikale ning põhjendatult asutud seisukohale, et kuivõrd esimene menetlustoiming K.T. i suhtes tehti alles 18.05.2009, mil ta kahtlustatavana üle kuulati, algab sellest tärminist ka mõistliku menetlustähtaja hindamine. 8.1 Kuid täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et isegi kui kohus peaks leidma, et praegusel juhul on riivatud isiku õigust mõistlikule menetlusajale, ei tooks see automaatselt kaasa kriminaalmenetluse lõpetamist, nagu seda taotleb kaitsja. Nimelt on selline menetluslik toimimine 8 KrMS § 2742 lg 1 kohaselt alles nn viimaseks lahenduseks; sellele eelnevalt peab kohus kontrollima, kas seda riivet ei ole võimalik heastada mingil muul viisil. Esmaselt toimub selline heastamine mõistagi karistuse mõistmise regulatsiooni kaudu, mida iseenesest kinnitab ka seadus; nimelt tuleb KrMS § 306 lg 1 p 61 kohaselt kohtuotsuse tegemisel lahendada ka küsimus, kas isikule mõistetavat karistust tuleb kergendada mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Kuivõrd väljakujunenud kohtupraktika kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta aluseks sanktsiooni keskmine määr ning maakohus on mõistnud K.T. karistuse oluliselt alla selle (ja seda vaatamata kergendavate asjaolude puudumisele), leiab ringkonnakohus, et isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks nn mõistliku aja riive tuvastama (mida kriminaalkolleegiumi hinnangul käesolevas asjas aga ei esine), ei tooks see kaasa isegi mitte mõistetud karistuse täiendavat revideerimist, saati menetluse lõpetamist, mida taotleb kaitsja.
5. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk Agu Timmi 9