1-10-3253/56

1-10-3253 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. märts 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-10-3253 Kohtukoosseis Paavo Randma, Maarika Kuusk, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu
2. veebruari 2012 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Süüdistatava K.T. kaitsja advokaat Kalju Kutsari määruskaebus Tartu Maakohtu
3. veebruari 2012 määrusele. RESOLUTSIOON Jätta Tartu Maakohtu
4. veebruari 2012 määrus muutmata ja K.T. kaitsja advokaat Kalju Kutsari määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Asjaolud Tartu Maakohtu menetluses on kriminaalasi K.T. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. K.T. kaitsja esitas 20.02.2012 Tartu Maakohtule taotluse lõpetada kriminaalmenetlus seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Taotluse kohaselt on süüdistuses kirjeldatud tegudest möödunud 6,5 aastat ning kriminaalasja lõpliku lahendamise aeg ei ole prognoositav ja seetõttu on möödunud kohtuasja menetlemise mõistlik aeg. K.T. ei ole menetlust takistanud – ta on esitanud omapoolsed seisukohad ja argumendid ja neid kinnitavad tõendid, mida ei ole peetud vajalikuks arvestada. Kriminaalasjas on kestnud kohtueelne menetlus peaaegu 5 aastat, kuna enamus kriminaalasjas kogutud dokumentaalsetest tõenditest saadi OÜ XXX likvideerijalt ning selleks ei olnud vaja aastaid kestvat menetlust. Kriminaalasjas on tehtud enamus menetlustoiminguid
5. a ja
6. a vahetult enne kriminaalasja kohtusse saatmist ning ülejäänud perioodidel ei ole kohtueelset menetlust sisuliselt läbi viidud. Kuna K.T. on menetluse ajal haigestunud ning tal on välja kujunenud püsiv terviserike, siis kriminaalasja menetluse jätkumine võib tema tervislikku olukorda edasiselt halvendada. Tartu Maakohus jättis 22.02.2012 määrusega rahuldamata K.T. kaitsja taotluse kriminaalasja menetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Esimese astme kohtu määruse sisu Maakohus tuvastas, et menetlus kriminaalasjas on kulgenud järgmiselt: 01.06.2006 esitas OÜ XXX (likvideerimisel) osaniku P.O. esindaja Leonid Tolstov Lõuna Ringkonnaprokuratuuri kuriteoavalduse K.T. tegevuse OÜ XXX likvideerijana kontrollimiseks ja kahtluse tema poolt äriühingu raha omastamises. Esimene toiming K.T. osavõtul tehti 02.08.2006, kui koostati dokumentide üleandmise vastuvõtmise akt, millega Lõuna Politseiprefektuuri Kriminaalosakonna Majanduskuritegude talituse politseivaneminspektor T. Kotke võttis vastu ja OÜ XXX endine likvideerija K.T. andis üle tema kätte OÜ XXX likvideerimise käigus usaldatud ning ka tema poolt OÜ XXX likvideerimise käigus koostatud dokumendid. 18.05.2009 kuulati K.T. esmakordselt kahtlustatavana üle ning tema suhtes kohaldati tõkendina elukohast lahkumise keeldu. 12.03.2010 koostas prokuratuur süüdistusakti ning saatis kriminaalasja K.T. süüdistuses KarS § 201 lg 2 p 2 järgi arutamiseks Tartu Maakohtule. Tartu Maakohtu 11.05.2010 otsusega tunnistati K.T. süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi. Tartu Ringkonnakohtu 25.11.2010 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Riigikohus tühistas 08.04.2011 otsusega Tartu Ringkonnakohtu 25.11.2010 ja Tartu Maakohtu 11.05.2010 otsused ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks Tartu Maakohtule. Otsuse kohaselt rikkus Tartu Maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, alustades kohtulikku arutamist vahetult päras eelistungit, ilma, et selleks oleks olnud süüdistatava ja kaitsja nõusolek. Tartu Maakohtus toimus 25.08.2011 kriminaalasja eelistung ning Tartu Maakohtu 26.08.2011 määrusega määrati kriminaalasi arutamisele 20-23.02.2012 ja 28.02.-02.03.
7. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktika kohaselt tuleb ebamõistliku menetlusaja peale esitatud kaebuse lahendamisel siseriiklikel kohtutel kohaldada konventsiooni põhimõtteid kooskõlas EIK praktikaga (Flieger vs Poola, kohtuotsus 22.06.2010, avaldus nr 36262/04). Seega tuleb ebamõistliku menetlusaja rikkumise sisustamisel eelkõige pöörduda EIK praktika poole ning sellest tulenevalt anda hinnang, kas käesolevas kriminaalasjas on rikutud õigust kohtumenetlusele mõistliku aja jooksul. EIK praktika kohaselt hakkab kriminaalasjades see periood, mida RIÕK art 6 lg 1 järgi menetlusaja mõistlikkust hinnates arvestada tuleb, kulgema niipea, kui isikule on esitatud (konventsiooni tähenduses) "süüdistus". Seejuures on inimõiguste kohus kriminaalsüüdistust EIÕK art 6 lg 1 mõttes määratlenud kui pädeva asutuse poolt isikule esitatud ametlikku teadet kahtlusest selle kohta, et isik on pannud toime kuriteo (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-10 p 25; Malkov v. Eesti, otsus 04.02.2010, p 56). Samuti tulevad menetlusaja kulgemise käivitajana arvesse muud ametivõimude meetmed või toimingud, mis viitavad küll üksnes kaudselt riigipoolsele kuriteokahtlusele isiku suhtes, kuid mis mõjutavad oluliselt kahtlustatava olukorda (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-10 p 25) ning tuleb arvestada just sellise ametivõimu tegutsemisega, mis tekitab isikus, keda on alust kahtlustada kuriteos ja selle kahtlustuse põhjal on kriminaalmenetlus alustatud, tunde, et teda võidakse kahtlustada kriminaalkuriteos (Kangasluoma v. Soome, otsus 20.01.2004, p 26). Kohtumenetluse kulgemist käivitavaks menetlustoiminguks on mh loetud dokumentide võetust (T.K. ja S.E. v. Soome, otsus 31.05.2005 p 27), kus isikutel arestiti kuriteokahtluse tekkimise korral võimuesindajate poolt suures ulatuses nendele kuuluvaid dokumente. Kriminaalasjas alustati menetlust 01.06.2006 esitatud kuriteoavalduse alusel. 02.08.2006 andis OÜ XXX endine likvideerija süüdistatav K.T. Lõuna Prefektuurile üle kõik tema -2- valduses olevad OÜ-ga XXX seotud dokumendid. 03.08.2006 andis Lõuna Prefektuuri uurija K.T. lt saadud OÜ XXX dokumendid üle Tartu Maakohtu 10.03.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-05-23423 OÜ XXX likvideerijaks määratud Rutt Rebasele. Tartu Maakohtu 10.03.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-05-23423 määrati, et OÜ XXX suhtes tuleb läbi viia täiendav likvideerimine ning likvideerijaks määrati Rutt Rebane. 15.03.2007 esitas OÜ XXX lepinguline esindaja Tartu Maakohtule avalduse endise likvideerija K.T. tasu määramise küsimuse lahendamiseks. Tartu Maakohtu 05.07.2007 määrusega jäeti avaldus läbi vaatamata. Määruste kohaselt oli tsiviilasjas menetlusosaliseks puudutatud isikuna K.T. , kes on nimetatud menetlustest teadlik olnud. Kuna
8. a lahendati tsiviilmenetluses jätkuvalt OÜ XXX likvideerimisega seotud küsimusi, sealhulgas K.T. kui endise likvideerija tasu küsimust, puudus K.T. l alus enne talle ametliku kahtlustuse esitamist eeldada, et OÜ-ga XXX seoses toimuvas kriminaalmenetluses kahtlustatakse teda mingi kuriteo toimepanemises. Kriminaalmenetluse tulemus võis olulisel määral sõltuda tsiviilmenetluses vastu võetud otsustustest. Prokurör möönis istungil, et menetlus seisis ka selle taga, et oodati kohtulahendit, millega määratakse likvideerija tasu. Maakohus asus seisukohale, et mõistliku menetluseaja alguspunktiks ei saa lugeda 02.08.2006 ka seetõttu, et Lõuna Prefektuuri tegevust OÜ XXX dokumentide vahendamisel uuele likvideerijale ei saa käsitleda sunniviisilise võetusena eelpool viidatud EIK otsuse T.K. ja S.E. v. Soome kontekstis, kuna K.T. andis politseile üle OÜ XXX dokumendid, mille valdamise õigus tal puudus. Äriregistri kande kohaselt olid OÜ XXX dokumentide hoidjad P.O. ning T.O.. Seega ei saanud selline Lõuna Prefektuuri tegevus mõjutada K.T. õiguslikku olukorda ning arusaamist tema suhtes tekkinud kahtluste osas, kuna politsei poolset tegevust ei saa käsitleda sellise ulatusliku K.T. õigussfääri tungimisena, mida saaks lugeda ametlikuks süüdistuse esitamiseks konventsiooni art 6 lg 1 mõttes. Esimene menetlustoiming, millega K.T. sai teadlikuks konkreetselt tema suhtes toimuvast kriminaalmenetlusest, on tema kahtlustatavana ülekuulamine 18.05.2009 ning samal päeval kohaldatud tõkend elukohast lahkumise keelu näol. Seega on kriminaalmenetlus, mida tuleks arvesse võtta mõistliku menetlusaja hindamisel määruse tegemise hetkeni kestnud 2 aastat 9 kuud ja 5 päeva. Euroopa Inimõiguste Kohtu väljakujunenud praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-43-10, p 30; ja nt König v. Saksamaa, otsus 28.06.1978, p-d 99 ja 111; Konashevskaya jt v. Venemaa, otsus 03.06.2010, p 42). Maakohus nõustus kaitsja seisukohaga, et käesolev kriminaalasi ei ole keerukas ning kriminaalasja raskuspunkt seisneb süüdistatava tegudele juriidilise hinnangu andmises, mitte asja mahukusest tulenevatel menetlustakistustel. Süüdistusakti kohaselt on asjas kohtusse kutsutud kolm tunnistajat, dokumentaalseteks tõenditeks on põhiliselt K.T. poolt 02.08.2006 esitatud OÜ XXX dokumendid ning OÜ-ga XXX seotud tsiviilasjade materjalid. Seega on tegemist keerukuselt keskmise varavastase kuriteoga, kus tõendamiseseme asjaolud on selged. Kriminaalasja teistkordsel arutamisel viibis eelistungi määramine seetõttu, et K.T. soovis kaitsjat vahetada, ta ei saanud kätte kohtu 26.04.2011 kirja, mis tuli tagasi märkega, et K.T. ei ela kohtule antud aadressil. 27.07.2011 teatas K.T. meili teel, et ta soovib kaitsja määramist riigi õigusabi korras. Selliste takistuste tõttu oli võimalik eelistung pidada 4 kuud pärast Riigikohtu poolt kriminaalasja tagastamist maakohtule. Kohtuistungiks aja leidmine osutus keerukaks, kuna kohtunikul olid määratud mahukad üldmenetluse asjad arutamisele nii
9. a septembris kui oktoobris ning kaitsja oli seotud pikaajalise kohtuistungiga alates 01.11.2011 kuni 2012.a jaanuari lõpuni, mistõttu oli istungiks võimalik planeerida aeg alates 20.02.
10. -3- Eeltoodu alusel asus maakohus seisukohale, et käesolevas kriminaalasjas ei ole K.T. oma käitumisega põhjustanud kohtumenetluse olulist venimist ning ei ole ka rikutud K.T. õigust mõistlikule menetlusajale. Kuna kriminaalasi saadeti Riigikohtu otsusega esimese astme kohtule tagasi menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, siis ei saa lugeda 2 aastat ning 9 kuud kestnud kriminaalmenetlust selliseks, mis on nii ulatuslikult rikkunud K.T. õigusi, et annaks aluse lõpetada kriminaalasi mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Arvestades senist kohtumenetluse kulgu, kriminaalasja keskmist keerukust ja mahukust, on võimalik kriminaalasi lahendada lõplikult mõistliku menetlusaja jooksul. Määruskaebuses esitatud taotluste sisu K.T. kaitsja esitas määruskaebuse, milles taotleb maakohtu määruse tühistamist ning kriminaalasja menetluse lõpetamist mõistliku menetlustähtaja möödumise tõttu. Määruskaebuse põhjenduste järgi on maakohus ekslikult arvestanud mõistliku menetlusaja kulgemise algust alates K.T. kahtlustatavana ülekuulamisest. Kaitsja leiab, et kriminaalasja menetluse alguseks tuleb lugeda 02.08.2006 kui K.T. poole pöördusid Lõuna Politseiprefektuuri töötajad ning soovisid temalt saada OÜ XXX dokumente. K.T. andis dokumendid politseinikele üle. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et tegemist oli vaid dokumentide vahendamisega endiselt likvideerijalt uuele ning see ei mõjutanud K.T. õiguslikku olukorda. Dokumendid võeti K.T. lt ära kriminaalasja menetluse käigus ning vastavast asjaolust teavitati ka K.T. t. Kuna K.T. oli eelnevalt olnud OÜ XXX likvideerijaks, siis oli üheselt mõistetav, et kriminaalmenetlus puudutas vahetult teda. Samas ei selgitatud K.T. konkreetse kahtlustuse sisu ning tal ei olnud võimalik kasutada kahtlustatava õigusi. Asjaolu, et järgneva ca 3 aasta jooksul ei peetud vajalikuks K.T. t kahtlustatavana üle kuulata, ei mõjuta mõistliku menetlustähtaja kulgemist, kuna K.T. oli teadlik tema suhtes toimuvast menetlusest. Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt tuleb menetlusaja mõistlikkust hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine; 3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks konkreetses menetluses kaalul. Maakohus on nõustunud, et käesolev kriminaalasi ei ole keerukas ning tõendamiseseme asjaolud on selged. Sellele vaatamata on kohtueelne menetlus kestnud alates menetluse alustamisest kuni kahtlustatava ülekuulamiseni peaaegu 3 aastat. Prokurör selgitas kohtuistungil, et üheks menetluse venimise põhjuseks oli asjaolu, et oodati lahendit tsiviilasjas, millega oleks määratud kindlaks K.T. töötasu suurus OÜ XXX likvideerijana. Kuna sellist lahendit ei tehtud, siis otsustati menetlust kriminaalasjas jätkata. Seega on menetluse venimine tingitud sellest, et kohtueelses menetluses ei suudetud anda K.T. tegevusele juriidilist hinnangut ning otsustada, kas tema käitumises esinevad kuriteo tunnused. Kaitsja ei nõustu maakohtu käsitlusega, et kuna K.T. andis vabatahtlikult uurijale üle kõik OÜ XXX dokumendid ning tema suhtes ei rakendatud sunnimeetmeid, siis ei alanud ka mõistliku menetlustähtaja kulgemine. Selline lähenemine asetab seaduskuuleka isiku, kes teeb kohtueelse menetlejaga koostööd, halvemasse olukorda võrreldes sellise kahtlustatavaga, kes püüab tõendeid varjata ning kelle suhtes on vaja rakendada sunniabinõusid (näit. läbiotsimine või kahtlustatavana kinnipidamine). Asjaolu, et isikut hoitakse teadmatuses talle etteheidetava tegevuse sisust ning talle ei esitata kahtlustust, ei saa olla õigustuseks kohtueelse menetleja tegevusele ning ei välista mõistliku menetlusaja kulgemist. Tähelepanuta ei saa jätta asjaolu, et K.T. kriminaalasja arutati esmakordselt Tartu Maakohtus 2010.a kevadel ning 11.06.2010 otsusega mõisteti ta süüdi. 08.04.2011 otsusega tühistas Riigikohus ringkonnakohtu ja maakohtu otsused menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ning saatis kriminaalasja uueks arutamiseks. Seega ei ole K.T. takistanud -4- kohtumenetlust. Kõiki eeltoodud asjaolusid arvestades on mõistlik menetlustähtaeg K.T. suhtes möödunud ning kriminaalmenetlus kuulub KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetamisele. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtusse saabusid 19.03.2012 kriminaalasja nr 1-10-3253 toimikud koos K.T. kaitsja määruskaebusega Tartu Maakohtu 22.02.2012 määruse peale. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja toimikutega tuvastas, et Tartu Maakohtu 22.02.2012 määrusega jäeti rahuldamata K.T. kaitsja poolt 20.02.2012 maakohtule esitatud taotlus kriminaalasja menetluse lõpetamiseks seoses mõistliku menetlustähtaja möödumisega. Tartu Maakohtu 01.03.2012 otsusega (tervikotsus avaldatud 19.03.2012) mõisteti K.T. süüdi KarS § 201 lg 2 p 2 järgi ja karistati 8 kuu vangistusega. KarS § 73 lg 1 alusel ei pöörata mõistetud vangistust täitmisele, kui K.T. ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus on teinud kriminaalasjas otsuse ja mõistnud K.T. esitatud süüdistuses süüdi, ei ole mõistlik lahendada eraldi määruskaebemenetluses kriminaalasja mõistliku menetlusaja küsimust, vaid seda tuleb teha apellatsioonimenetluses. Toimiku materjalidest nähtuvalt on K.T. kaitsja esitanud 02.03.2012 teate apellatsiooniõiguse kasutamise kohta. Mõistliku menetlusaja küsimuse lahendamine määruskaebemenetluses ajal, kui on tehtud juba süüdimõistev kohtuotsus üksnes pikendaks veelgi kriminaalmenetluse kestust. Tulenevalt eeltoodust jätab ringkonnakohus juhindudes KrMS §-st 390 vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja esitatud määruskaebuse rahuldamata. Paavo Randma Maarika Kuusk -5- Mati Kartau