Obsah (6)

§ 29§ 19§ 69§ 70§ 38§ 145

4-17-3697 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht 3. oktoober 2017, Tallinn Väärteoasja number 4-17-3697 Kohtukoosseis ringkonna

§ 29lg 1 p-i 1 alusel.

Kaitsja leidis, et kohtuväline menetleja on rikkunud kaitseõigust. T. Paabo sai väärteoprotokolli kätte 09.06.2017, millest tulenevalt oli vastulause ja tõendite ning kohtuvälise menetleja juures väärteotoimikuga tutvumise viimane päev 26.06.

1. Joobeseisundi tuvastamise saatekiri on kohtuvälisele menetlejale saabunud samuti 26.06.2017 ning selle saabumisest T. Paabot ja tema kaitsjat ei teavitatud. Kaitsja juhtis tähelepanu ka asjaolule, et väärteotoimikusse on lisatud arhiveeritud karistusandmetega karistusregistri väljavõte.
2. Harju Maakohtu 07.09.2017 otsusega tunnistati T. Paabi süüdi NPALS § 151 lg 1 järgi ning teda karistati 7-päevase arestiga. KarS § 69 lg 1 alusel asendati aresti 7 tunni üldkasuliku tööga, mille tegemise tähtajaks määrati 2 kuud kohtuotsuse jõustumisest. 3.
3. Maakohtu hinnangul puudub kahtlus selles, et T. Paabo tarvitas enne 09.06.2017 kella 22.18 narkootilisi või psühhotroopseid ained. Seda tõendavad kohtus avaldatud ja uuritud tõendid: 1) indikaatorvahendi kasutamise protokoll, mille kohaselt oli T. Paabo kontrollimisel 09.06.2017 kell 22.35 indikaatorvahendi näit positiivne metadooni (MTD) suhtes ning isikul esinesid narkootilise aine tarvitamise tunnused – kiire kõne, rahutu käitumine. 2) Joobeseisundi tuvastamise saatekiri, millest nähtuvalt võeti T. Paabolt 09.06.2017 kell 22.55 uriiniproov, milles ekspert tuvastas narkootilised või psühhotroopsed ained amfetamiini, 3-metoksüfentsüklidiini ja metüülfenidaadi . Nimetatud ained on kantud sotsiaalministri kehtestatud narkootiliste ja psühhotroopsete ainete nimekirja. Kohtuotsuse kohaselt möönis T. Paabo, et oli „kunagi midagi“ tarvitanud. 3.
4. Maakohus asus seisukohale, et T. Paabo kaitseõigust rikutud ei ole. Väärteoprotokollis kõikide tõendite kajastamata jätmine ei riiva menetlusaluse isiku kaitseõigust. T. Paabo oli teadlik, et talt võeti ekspertiisiks uriiniproov. Eelnevalt oli T. Paabo organismis esinev narkootiline, psühhotroopne või muu joovastav aine tuvastatud indikaatorvahendi abil. Sellega võib politsei teatud juhtudel ka piirduda (KorS § 41 lg 7). Väärteoprotokollist nähtub, millist väärteoasja tema suhtes menetletakse, seega olid T. Paabole menetlusaluse isiku õigused tagatud. Samuti oli T. Paabol võimalik joobeseisundi tuvastamise uuringutulemustega tutvuda 26.06.2017, mis jäi 15-päevase tähtaja sisse. Ka menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus kohtumenetluses esitada tõendeid ja taotlusi (

§ 19lg 1 p 4), millega on kaitseõigus täielikult tagatud.

Kustutatud karistusandmete kohta märkis kohus, et kohus karistuse mõistmisel neid arvesse ei võta. 2 4-17-3697 3.

1. T. Paabot on varasemalt neljal korral (viimati 19.06.2017) karistatud väikeses koguses narkootilise või psühhotroopse aine ebaseadusliku käitlemise eest. 06.07.2017 karistusregistri väljavõtte järgi olid T. Paabol talle määratud rahatrahvid tasumata, mistõttu ei pidanud maakohus talle kergemaliigise karistuse mõistmist põhjendatuks ning mõistis T. Paabole karistuseks 7 päeva aresti. Kuna T. Paabo oli andnud nõusoleku aresti asendamiseks üldkasuliku tööga. Kohus leidis, et selline meede avaldaks T. Paabole kasvatusliku mõju, mistõttu asendas maakohus aresti 7 tunni üldkasuliku tööga.
2. Harju Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni T. Paabo kaitsja, kes palub maakohtu otsus tühistada ning lõpetada väärteomenetlus

§ 29lg 1 p-i 1 alusel.

4.

1. Apellant ei nõustu maakohtu otsuse põhjendustega ning leiab, et maakohus ei ole otsust piisavalt motiveerinud. Kohus on väärteoprotokollis indikaatorvahendi kasutamise protokollile tuginemist põhjendanud KorS § 41 lg-ga
2. Kaitsja hinnangul ei ole see asjakohane, kuna kohtuväline menetleja pole joobe tuvastamisel piirdunud vaid indikaatorvahendiga. Maakohus on sisuliselt õigustanud olukorda, kus kohtuväline menetleja jätkab väärteoasja juurde tõendite kogumisega peale seda, kui isiku suhtes on väärteoprotokoll koostatud ning isik selle ka kätte saanud. Kuna seadus ei näe ette konkreetset tähtaega väärteoprotokolli koostamiseks, on menetlejal võimalus koostada see siis, kui väärteoasjas on kõik tõendamiseseme seisukohalt vajalikud tõendid kogutud. Menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õiguspärane ootus, et väärteoprotokolli koostamise hetkeks on väärteotoimik menetleja poolt täies mahus komplekteeritud ning sellesse enam täiendavaid tõendeid ei lisata. Maakohtu väide, et uuringutulemustega oli T. Paabol õigus tutvuda 15 päevase tähtaja jooksul, on paljasõnaline ja motiveerimata. Proovimaterjal saadeti riiklikule ekspertiisiasutusele 12.06.2017, s.o 3 päeva pärast isikule väärteoprotokolli kätteandmist. T. Paabo ei teadnud ega pidanudki teadma, millise aja jooksul uuring läbi viiakse. 26.06.2017 kohtuvälisele menetlejale saabunud uuringutulemustest T. Paabot ega tema kaitsjat ei teavitatud. Kaitsja hinnangul ei vasta seadusandja tahtele olukord, kus 15-päevase toimikuga tutvumise ja vastulause esitamise tähtaja viimasel minutil lisatakse väärteotoimikusse täiendavaid tõendeid. Kuigi maakohus on otsuses märkinud, et menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal on õigus ka kohtumenetluses esitada tõendeid ja taotlusi, on kohus jätnud tähelepanuta, et vastulause esitatakse kohtuvälises menetluses ja kohtuvälisele menetlejale. Vastulause esitamise eesmärk võib olla väärteoasja maakohtule saatmise vältimine ja kohtuvälises menetluses õigusrahu saavutamine. Seejuures viitab kaitsja Riigikohtu praktikale, mille kohaselt saada kohtuväline menetleja väärteotoimiku kohtule pärast seda, kui menetlusalune isik või tema kaitsja on lõplikult vormistatud väärteoprotokolli koopia kätte saanud ja vajadusel sellele ka vastulause esitanud. Kohtumenetluses ei ole kohtuvälisel menetlejal enam seaduslikku õigust hakata muutma või täiendama väärteoprotokolli, sest sellise võimaluse on seadusandja näinud ette vaid kohtuvälises menetluses väärteoprotokolli koostamise etapis. 4.
3. Kaitsja leiab veel, et tunnistaja SM ülekuulamise protokolli ei ole võimalik väärteoasjas tõendida kasutada. 3 4-17-3697 Ülekuulamise protokollist nähtuvalt asus patrullpolitseinik RR 09.06.2017 kell 10.40 üle kuulama SM, kes pani ütlused kirja omakäeliselt. Tunnistaja ülekuulamine lõppes kell 10.
4. kaitsjale jääb arusaamatuks, kuidas sai SM 09.06.2017 hommikul kell 10.40 olla teadlik, et sama päeva õhtul kell 22.13 saab nende patrull 3274 väljakutse ning kell 22.18 peetakse nende poolt aadressil XXX kinni T. Paabo nimeline isik.
5. Apellatsioonile esitas oma seisukoha kohtuväline menetleja, kes palub jätta kaebuse rahuldamata. Menetleja leiab, et T. Paabo poolt toimepandud tegu on tõendatud. 09.06.2017 väärteoprotokolli koostamisel on T. Paabo kinnitanud oma allkirjaga õiguste ja kohustustega tutvumist ning andnud oma teo kohta ka ütlusi. Ka indikaatorvahendi kasutamise protokolliga on T. Paabo tutvunud ja kinnitanud seda oma allkirjaga. Kuna isiku ütlused ja testi tulemus ei ühtinud, võeti T. Paabolt bioloogilise vedeliku proov, mille kohta on tehtud märge ka väärteoprotokolli. T. Paabo kinnitas oma allkirjaga, et on joobeseisundi tuvastamise saatekirja koostamisest teadlik. Väärteoprotokolli on märgitud kontaktandmed puhuks, kui isikul tekib täiendavaid küsimusi või soovi tutvuda toimikuga. Seaduses sätestatud tähtaja jooksul kaebaja vastulauset ei esitanud ega avaldanud soovi tutvuda väärteoasjas kogutud tõenditega. Seega menetlusaluse isiku kaitseõigust kohtuvälises menetluses ei rikutud. Tunnistaja ülekuulamise protokollis märgitud kellaaja kohta selgitab kohtuväline menetleja, et tegemist on inimliku eksitusega. Ka ei välista see T. Paabo poolt toime pandud tegu ega selle tõendatust teiste väärteoasjas kogutud tõenditega. Samuti tuleb arvesse võtta karistusregistri väljavõtet, mille kohaselt on kaebaja varasemalt toime pannud samalaadseid süütegusid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ja väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p-i 1 alusel ei ole alust.

1. Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, et maakohus ei ole otsust piisavalt põhistanud. Maakohus on otsuses selgitanud, miks ta ei nõustu kaitsja argumentidega ja peab T. Paabo väärtegu tõendatuks. Samuti on kohus põhistanud T. Paabole mõistetud karistust. Seda, et kohtuotsuses on põhjendused esitatud, möönab sisuliselt ka kaitsja, kes deklareerib apellatsioonis, et ei nõustu maakohtu põhjendustega. See, kui kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu põhjendustega, ei tähenda põhistuse puudumist.
2. Apellatsiooni keskne väide on see, et kohtuväline menetleja rikkus T. Paabo kaitseõigust. Kaitseõiguse rikkumiseks peab kaitsja seda, et kohtuväline menetleja lisas pärast väärteoprotokolli koostamist ja selle koopia menetlusalusele isikule andmist väärteoasja materjalide hulka kaks tõendit: joobeseisundi tuvastamise saatekirja originaali ja karistusregistri väljavõtte. Menetlusalust isikut uutest tõenditest ei teavitatud. 4 4-17-3697 8.1 Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et täiendavate tõendite pärast väärteoprotokolli koostamist ja menetlusaluse isiku teavitamata jätmisega rikkus kohtuväline menetleja väärteomenetlusõigust. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et väärteoprotokoll on menetlusdokument, mis on olemuselt võrreldav kriminaalmenetluses koostatava süüdistusaktiga (viimati 22.05.2017 väärteoasjas nr 3-1-1-23-17 tehtud otsuse p-s 12). Väärteoprotokollis tuleb märkida nii teo kirjeldus ja 2 (

§ 69

lg 2 p 1 ja 2), kui anda ülevaade kogutud tõenditest (

§ 69

lg 2 p 4, 7).

§ 70

lg 1 kohaselt tuleb väärteoprotokoll toimetada menetlusalusele isikule kätte allkirja vastu. Neist sätetest tuleneb, et väärteoprotokoll antakse menetlusalusele isikule kätte tema teavitamiseks, mis väärtegu talle ette heidetakse ja millistele tõenditele see etteheide tugineb. See, kui väärteoprotokolli koopia antakse menetlusalusele isikule kätte nii, et selles ei ole märgitud kõiki tõendeid (ning täiendavate tõendite lisandumisel ei tehta väärteoprotokolli, sh menetlusaluse isiku koopias parandust) rikub isiku kaitseõigust: on ilmne, et menetlusalusel isikul ei ole end võimalik kaitsta nende tõendite vastu, mille olemasolust ta teadlik ei ole. Ka kaitsja viidatud Riigikohtu 26.09.2014 otsusest väärteoasjas nr 3-1-1-43-14 tuleneb, et tõendusteabe lisandumisel pärast väärteoprotokolli koostamist tuleb väärteoprotokolli täiendada, anda täiendatud väärteoprotokollist koopia ka menetlusalusele isikule ning võimaldada esitada vastulause. Alles pärast seda võib väärteoasja, mille arutamine allub maakohtule, saata kohtusse. 8.2 Eelnev ei tähenda, et maakohtu otsus tuleks tühistada ja väärteomenetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel lõpetada.

Kaitseõiguse rikkumine tähendab väärteomenetlusõiguse rikkumist. Väärteomenetlusõiguse rikkumine ei ole aga väärteomenetluse lõpetamise alus. Väärteomenetluse rikkumise korral tuleb rikkumine võimalusel kõrvaldada. Üksnes juhul, kui rikkumist ei ole võimalik kõrvaldada ning rikkumise tõttu ei ole võimalik tuvastada, et teos esinevad väärteo tunnused, on alust lõpetada menetlus

§ 29lg 1 p 1 alusel.

Kaitsja leiab, et kuna vastulause esitatakse kohtuvälises menetluses ja kohtuvälisele menetlejale, mitte kohtule, ei ole võimalik kaitseõiguse rikkumist kohtumenetluses kõrvaldada. Oma väidet põhjendab kaitsja sellega, et menetlusaluse isiku või tema kaitsja eesmärk võib olla väärteoasja maakohtule esitamise vältimine ja õigusrahu saavutamine kohtuvälises menetluses. See seisukoht on ekslik. Menetlusaluse õigust sellele, et tema väärteoasi lahendataks just kohtuvälises menetluses, väärteomenetluse seadustik ette ei näe. Ka menetluse üldprintsiipidest sellist õigust ei tulene. Menetlusaluse isiku informeerimine tema vastu kogutud tõenditest ja talle tähtaja andmine seisukohtade esitamiseks on vajalikud selleks, et menetlusalune isik saaks esitada sisulisi vastuväiteid tõenditele (vaidlustada tõendi lubatavust või usaldusväärsust või seda, kas tõendi(d) üldse tõendavad tõendamiseseme asjaolu). Oluline on see, et lõppkokkuvõttes oleks menetlusalusel isikul ja tema kaitsjal võimalik väärteoasja lahendavale menetlejale oma argumendid esitada. Seega on võimalik kohtuvälise menetleja viga kõrvaldada kohtumenetluses. Vastavat seisukohta on väljendanud ka Riigikohus (Riigikohtu 24.05.2006 otsus väärteoasjas nr 3-1-1-33-06, p 5). 5 4-17-3697 Ka praeguses menetluses oli T. Paabol ja tema kaitsjal maakohtus võimalus esitada oma seisukohad kõigi tõendite kohta, sh nende kohta, mida ei olnud väärteoprotokollis märgitud. Maakohtu otsuse kohaselt uuris kohus istungil kõiki tõendeid. Kaitsja maakohtule esitatud kirjalikest seisukohtadest (tl. 16-19) nähtuvalt oli ta maakohtu istungi ajaks kõigist tõenditest teadlik. Eelnevast tulenevalt peab ringkonnakohus kõiki maakohtus uuritud tõendeid, ka neid, mida ei olnud nimetatud väärteoprotokollis, lubatavateks. Maakohus on ära näidanud, miks ta leiab, et kogutud tõendite kohaselt on T. Paabo süüdi NPALS § 151 lg 1 järgi kvalifitseeritavas väärteos. Seega ei ole alust selle apellatsioonis esitatud argumendi alusel väärteomenetluse lõpetamiseks

§ 29lg 1 p 1 alusel.

1. Ringkonnakohus ei nõustu ka T. Paabo kaitsja seisukohaga, et tunnistaja SM ülekuulamise protokolli ei ole võimalik tõendida kasutada. Kaitsja väitel ei saa ülekuulamise protokollile tugineda, sest selles on menetlustoimingu ajaks märgitud kell 10.40 kuni 10.
2. Tunnistuse kohaselt sai patrull 3274 aga väljakutse kell 22.13 ja T. Paabo peeti kinni 22.
3. Ringkonnakohus leiab, et üksnes kellaaja märkimise viis ei muuda tunnistaja ülekuulamise protokolli ebausaldusväärseks ega anna alust kahtluseks, et selle saamisel pole järgitud menetlusõigust. Kuigi protokolli täpsuse huvides oleks tulnud menetlustoimingu algus- ja lõpuaeg märkida vastavalt 22.40 ja 22.45, on arusaadav, et samale kellaajale viitavad ka protokollis märgitud kellaajad 10.40 ja 10.
4. Tunnistaja SM ülekuulamise protokollist ei nähtu ka selliseid vastuolusid, mis tekitaksid kahtlust tõendi usaldusväärsuses – omakäeliselt antud selgituste kohaselt sai SM patrull 3274 väljakutse kell 22.13 ja T. Paabo peeti kinni 22.
5. Samuti on protokolli märgitud kõik KrMS § 74 lg-s 1 nõutu.
6. Kaitsja on taotlenud maakohtu otsuse tühistamist ka T. Paabolt ekspertiisikulude väljamõistmise ning õigusabikulude hüvitamata jätmise osas. Ringkonnakohus leiab, et ka nimetatud osas ei ole maakohtu otsuse tühistamiseks alust. Väärteomenetluses lähtutakse menetluskulude osas kriminaalmenetluse regulatsioonist. KrMS § 180 lg 1 kohaselt mõistetakse menetluskulud välja süüdimõistetult. Kuna maakohus mõistis T. Paabo väärteos süüdi ning ringkonnakohus ei tühistanud maakohtu süüdimõistvat otsust, ei ole alust tühistada maakohtu otsust ka menetluskulusid puudutavas osas. Kuna ringkonnakohus apellatsiooni ei rahulda ega maakohtu otsust ei tühista, jäävad

§ 38lg 1 ja Kr

MS § 185 lg 2 alusel T. Paabo kanda ka apellatsioonimenetlusega seotud õigusabikulud. 11. Eeltoodust tulenevalt ja tuginedes

§ 145

lg-le 1 ja § 147 lg 1 p-le 1 jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. (allkirjastatud digitaalselt) 6