Obsah (9)

§ 42§ 307§ 305§ 271§ 158§ 37§ 160§ 159§ 110

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Gaida Kivinurm, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 17. mai 2017, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-3430

§ 42lg 3 p 22 järgi nõuda ebamõistlikult suurt tagatist.

Seetõttu ei olnud kostjal õiguslikku alust autot teisaldada ega kinni pidada. Samuti ei või kostja autot teisaldada üürileandjana, sest

§ 307

lg 1 võimaldab asja üksnes kinni pidada, mitte aga üüritud kinnisasjalt ära viia. Lisaks on kaheldav, kas kolmandale isikule kuuluva eseme kinnipidamine rahalise nõude täitmise tagatisena vastab

§ 305

lg-te 1 ja 2 mõttele, sest kinnipidamise tulemusel ei 3 saa kostja oma rahalist nõuet sõiduki kasutaja vastu maksma panna. Nõuet omaniku vastu ei ole kostja tema enda väitel esitanud. Kostja saab nõuda tasu sõiduki tegelikult parkinud isikult. Kostja rikkus seega hageja valdust õigusliku aluseta ja hagi tuleb rahuldada. Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

1. Kostja esitas 18.11.2015 Harju Maakohtu 16.10.2015 otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jäetakse hagi rahuldamata. Alternatiivselt palus kostja saata asi uueks lahendamiseks maakohtule.
2. Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõigusnormi, kui leidis, et vastutava kasutaja parkijana lepingupoolena käsitlemiseks puudub nii materiaal- kui ka menetlusõiguslik alus. Maakohtu seisukohad on vastuolulised. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohtutäituri kasutusse antud sõiduki puhul ei saa eeldada sõiduki kasutamist majandusja kutsetegevuses. Hageja on Tallinna kohtutäitur, äriregistri andmetel füüsilisest isikust ettevõtja ja käibemaksukohustuslane. Vaidlusaluse sõiduki kasutaja on ON, kes on kohtutäituri asendaja ja büroo töötaja. Seega on tegemist ametisõidukiga. Kui sõiduki kasutaja on olnud keegi teine, on leping sõlmitud hageja nimel TsÜS § 116 lg 2 alusel. Hageja ei esitanud ühtegi vastuväidet ega tõendit tõendamaks, et sõiduk oli hageja kui eraisiku kasutuses. Otsusest ei nähtu, kuidas maakohus jõudis järeldusele, et kohtutäituri kasutusse antud sõiduki puhul ei saa eeldada sõiduki kasutamist majandus- ja kutsetegevuses.
3. Ebaõige on maakohtu väide, et materiaal- ja menetlusõiguslikult puudub alus eeldada, et hageja oli parkimislepingu pool. Maakohus on samas otsuses pidanud võimalikuks nõuda parkimistasu ja leppetrahvi maksmist sõiduki omanikult või vastutavalt kasutajalt. Parkimislepingu teise poole tuvastamise seisukohalt ei oma tähtsust, kuidas on üles ehitatud teenuse osutaja ärimudel parkimistingimuste täitmiseks, sest ka tõkkepuu ega valvuri olemasolu ei anna parkimisoperaatorile teadmist, kes konkreetsel juhul sõidukit juhtis ja kellega leping sõlmiti. Täiendavalt võib vaidlusaluses küsimuses analoogia korras vaadelda liiklusseaduses sätestatut. Kuna LS-is on kehtestatud omaniku/vastutava kasutaja vastutusega seonduv, ei oma mingit tähtsust, kas omanik/vastutav kasutaja ka tegelikult vaidlusalusel ajal parkis sõiduki kohaliku omavalitsuse tasulisel parkimisalal. LS-is tuleb omaniku/vastutava kasutaja poolset sõiduki kasutamist/juhtimist eeldada. Kostja leiab, et selles, kes on parkimislepingu pool, tuleks lähtuda vastavat tava ja praktikat parkimisvaldkonnas arvesse võttes eeldusest, et parkimislepingu teine pool on sõiduki omanik/vastutav kasutaja, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Ka Riigikohus on leidnud, et kahjustada saanud asja otsese valdaja tegevus tuleb lugeda üldjuhul asja kaudse valdaja tegevuseks (RKTKo 3-2-1-161-12, p 14). Ka juhul, kui maakohus leidis, et hageja ei olnud parkimislepingu pool, on hageja siiski vastutav otsese valdaja tegevuse eest. Ka AÕS § 90 lg 1 järgi võib eeldada, et sõiduki kasutaja/juht on sõiduki omanik, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
4. Maakohus kohaldas vääralt materiaal- ja menetlusõigusnormi, kui leidis, et teisaldamist ja kinnipidamist ette nägevad parkimistingimused on

§ 42lg 3 p 22 järgi tühised.

Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 307

, kui leidis, et käesolevas asjas esitatud asjaolusid arvesse võttes ei võinud kostja pandiõigust teostada. Maakohtu seisukoht oli üllatuslik, kuna menetluses ei juhtinud maakohus kordagi menetlusosaliste tähelepanu sellele, et kohtu hinnangul ei saa hageja kasutada õiguskaitsevahendina teisaldamist, kuna

§ 307

lg 1 võimaldab üksnes asja kinnipidamist, mitte aga üüritud kinnisasjalt äraviimist. Võttes 4 arvesse, et praktikas ei täitnud rataste lukustamine õiguskaitsevahendina oma rolli, oli põhjendatud sõiduki teisaldamine tõkkepuuga varustatud parkimismajja, sest sellega vähendati riski, et sõiduki kasutaja/juht lahkub sõidukiga üüritud pinnalt ilma kohustust täitmata. Teisaldamine on põhjendatud ka asja valvamise ja säilitamise seisukohalt. Teisaldamisel on sõiduk valvega parklas. Sõiduki teisaldamine kinnipidamise eesmärgil on põhjendatud ja

§ 307seda ei keela.

Pandiõiguse kohaldamise ulatuse osas nõustus kostja, et

kohaselt tuleb pandiõigust teostada võlgnetava ulatuses. Samas ei saa seadusandja eesmärk olla, et kui nt üüripinnal on üksnes üks asi, mille väärtus on võlgnevusest oluliselt suurem, puudub üürileandjal õigus üldse pandiõigust teostada. Sellisel juhul satuksid teatud üürileandjad võrreldes teiste üürileandjatega ebavõrdsesse olukorda. Kostja tõendas, et ta on püüdnud kohaldada vähem koormavat õiguskaitsevahendit (rataste lukustamine), kuid see ei täitnud eesmärki, vastupidiselt teisaldamisele. Ka vaidlusaluse sõiduki kasutajale ei ole pärast 02.03.2015 teisaldamist enam leppetrahvinõudeid esitatud. Ka tõkkepuu paigaldamine ei taga kohustuste täitmist. Nimetatud asjaolude ja tõendite osas ei ole maakohus üldse seisukohta võtnud ega põhjendanud, miks ta neid arvesse ei võtnud. Kostjal ei olnud võimalik pandiõigust teostada muu kui sõiduki kinnipidamise näol, sest nn üüritud parkimiskohal ei olnud muud asja, mille suhtes pandiõigust teostada. Hagejal oli võimalik kasutada teiste parkimisoperaatorite teenust ning hageja ei olnud sundolukorras parkimisteenuse kasutamisel. Seega on maakohus kohaldanud ebaõigesti

§ 307

lg 1 ja § 42 lg 3 p 22 ning jättis kohaldamata

§ 42lg 2. Kuivõrd maakohus on jätnud kohaldamata Ts

ÜS § 116 lg 2, on jäetud arvesse võtmata

§-s 44 sätestatu.

1. Maakohus ei ole menetluskulude osas põhjendanud, miks on kohtu hinnangul toimingute tegemiseks kulunud aeg põhjendatud just kohtu määratud ulatuses. Lisaks on kohus mõistnud kostjalt välja õigusabikulud koos käibemaksuga. Kuivõrd maakohus on ise väitnud, et sõidukit kasutas kohtutäitur, oleks tulnud õigusabikuludelt käibemaks maha arvata. Vastus apellatsioonkaebusele
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. Menetluse edasine käik
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 04.02.2016 otsusega Harju Maakohtu 16.10.2015 otsuse muutmata ning jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluse kulu summas 552 eurot.
4. Riigikohus tühistas 25.01.2017 otsusega Tallinna Ringkonnakohtu 04.02.2016 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
5. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.
6. Vaidlus puudub, et 02.03.2015 teisaldas kostja Tallinnas, Tuukri 56 asuvast parklast sõiduki Volvo XC70 (reg nr XXX XXX). Pooled ei vaidle ka selle üle, et kostja on Tuukri 56 asuva 5 parkla pidaja. Sõiduki tehnilisest passist nähtuvalt on sõiduki omanik Aktsiaselts SEB Liising ning vastutav kasutaja hageja (I kd tl 7). Parkimiseks tasulisel parkimisalal sõlmitud leping vastab üürilepingu tunnustele

§ 271mõttes.

Hageja on väitnud, et tema sõidukit Tuukri 56 asuvasse parklasse ei parkinud. Samas ei ole hageja selle kohta tõendeid esitanud. Liiklusseaduse § 72 lg-te 2 ja 3 järgi peab mootorsõiduki teisele isikule kasutada andnud vastutav kasutaja mootorsõiduki kasutamise ajal ja teise isiku poolt mootorsõiduki kasutamise lõppemisest arvates kuue kuu jooksul säilitama ning liiklusjärelevalve teostaja või kohtu nõudmisel esitama mh andmed mootorsõidukit kasutanud isiku kohta. Kuna hageja ei ole tõendanud, et sõiduki parkis parklasse keegi teine, siis tuleb parkimislepingu pooleks lugeda hageja, kui sõiduki vastutav kasutaja. Sellest tulenevalt võib asuda seisukohale, et parkimisleping vaidlusaluse sõiduki parkimiseks Tuukri 56 asuvasse parklasse sõlmiti hageja ja kostja vahel. Kolleegiumi hinnangul ei ole kostja tõendanud, et hageja kasutas sõidukit oma majandus- ja kutsetegevuses. Kohus nõustub maakohtuga, et sõiduauto parkimine ei ole tehing, mille puhul tuleks eeldada, et see on seotud kohtutäituri kutsetegevusega. Eeltoodule tuginedes on kohus seisukohal, et hageja sõlmis lepingu tarbijana. 19. Hageja ei ole tõendanud, et ta tasus kostjale 02.03.2015 sõiduki parkimise eest Tuukri 56 asuvas parklas. Tuukri 56 asuva parkla parkimistingimuste punkti 7 kohaselt kuulub parkimistingimuste rikkumise korral rikkuja poolt maksmisele leppetrahv summas kuni 30 eurot (I kd tl 45). Selline kokkulepe vastab leppetrahvi kokkuleppele

§ 158

lg 1 mõttes.

§ 37

lg 1 sätestab, et tüüptingimused on lepingu osaks, kui tingimuse kasutaja enne lepingu sõlmimist või sõlmimise ajal neile kui lepinguosale selgelt viitas ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Tüüptingimused on lepingu osaks ka siis, kui lepingu sõlmimise viisist tulenevalt võis nende olemasolu eeldada ja teisel lepingupoolel oli võimalus nende sisust teada saada. Kolleegium leiab, et parkimistahvlil märgitud parkimistingimused said parkimislepingu osaks. Kostja oli paigaldanud parkimistingimused nähtavale kohale ning hagejal oli nende sisuga võimalik suuremate pingutusteta tutvuda. Kokkulepet leppetrahvi kohta ei saa pidada ka tühiseks tüüptingimuseks. Kokkuleppe, mille kohaselt peab hageja tasuma kostjale parkimistingimuste rikkumise tõttu leppetrahvi kuni 30 eurot, ei ole tühine tüüptingimus, kuna leppetrahvi summat ei saa pidada ebamõistlikult suureks (

§ 42lg 3 p 5).

20. Kostja on selgitanud, et ta on sõiduki teisaldanud muuhulgas üürileandja pandiõiguse alusel.

§ 305

lg 1 sätestab, et kinnisasja üürileandjal on üürilepingust tulenevate nõuete tagamiseks pandiõigus üüritud kinnisasjal asuvatele ja ruumi üürimisel selle sisustusse või kasutamise juurde kuuluvatele vallasasjadele ka siis, kui need ei ole üürileandja valduses. Pandiga on tagatud jooksva ja sellele eelneva aasta üüri nõuded, samuti hüvitisnõuded.

§ 305

lg 3 kohaselt eelnevad üürileandja pandiõigusele kolmanda isiku õigused asjadele, mille kohta üürileandja teadis või pidi teadma, et need asjad ei kuulu üürnikule, samuti üürniku valduses olevatele asjadele, mis on omanikult või eelmiselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil omaniku või eelmise valdaja tahte vastaselt valdusest välja läinud.

§ 307

lg 1 järgi, kui üürnik tahab ära kolida või ruumides leiduvaid asju ära viia, võib üürileandja asju kinni pidada ulatuses, mis on vajalik tema nõuete täitmise tagamiseks. Üürileandja võib oma pandiõiguse teostamiseks kasutada omaabi.

1. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuses muuhulgas selgitanud, et eraparkla pidajal on parkimislepingust tulenevate rahaliste nõuete tagamiseks põhimõtteliselt üürileandja pandiõigus parklasse pargitud autodele (p 40); üürileandja pandiõigus võib ulatuda pargitud autole vaatamata sellele, et auto ei kuulu parkijale (p 40.2); pandiõigus võib põhimõtteliselt 6 tagada parkimistasu, leppetrahvi ja teisaldamistasu maksmise nõudeid (p 41); üürileandja pandiõigus tekib iga parkimislepingu (üürilepingu) alusel eraldi (p 41.1); käesoleval juhul saab pandiõigus autole tagada üksnes
2. märtsil 2015 sõlmitud parkimislepingust tulenevaid nõudeid (p 41.2).
3. Kostja on märkinud, et seoses vaidlusaluse sõiduki parkimise eest tasumata jätmisega on kostjal hageja vastu 10 leppetrahvi nõuet kogusummas 300 eurot, sealhulgas leppetrahvi nõue 30 eurot parkimistasu maksmata jätmise eest 02.03.
4. Lisaks on kostja selgituste kohaselt tal hageja vastu nõue 105 eurot seoses sõiduki teisaldamisega (sealhulgas sõiduki teisaldamiskulu 44,40 eurot ja kostja parkimiskorraldajate palgakulu 55,20 eurot). Kostja täpsustas, et pandiõigusega on tagatud viimane leppetrahvi nõue ja sõiduki teisaldamisega seotud kulude hüvitamise nõue. Lisaks selgitas kostja ringkonnakohtu 10.04.2017 istungil, et tal puudub hageja vastu eraldiseisev üüri nõue. Kolleegium leiab, et kuna hageja rikkus 02.03.2015 sõlmitud parkimislepingut (ei tasunud parkimise eest), siis on kostjal õigus nõuda leppetrahvi summas 30 eurot. Hageja kohustuse rikkumine ei ole vabandatav (

§ 160

). Hageja sai kostja leppetrahvi nõude kätte hiljemalt 26.03.2015, kui ta sai kostja vastuse hagile, mille lisaks oli ka leppetrahvi nõue. Seega teatas kostja hagejat leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul (

§ 159lg 2).

Eeltoodust tulenevalt on kostjal hageja vastu pandiga tagatud leppetrahvi nõue summas 30 eurot.

1. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses samuti selgitanud, et põhimõtteliselt on üürileandjal omaabi korras õigus takistada pandiõigusega koormatud pargitud auto äraviimist, mh rataste lukustamisega või auto teisaldamisega (p 42.3); auto teisaldamist ja selle kinnipidamist üürileandja pandiõiguse teostamiseks tuleb pidada lubatavaks ka olukorras, kus üürileandja nõue on märkimisväärselt väiksem kui auto väärtus (p 42.2); auto teisaldamine pandiõiguse teostamiseks on lubatud vaid juhul, kui muud vahendid on auto äraviimise takistamiseks ilmselgelt ebapiisavad või auto valvamine ja säilitamine parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav (p 42.5).
2. Ringkonnakohus leiab, et need tingimused sõiduki teisaldamiseks pandiõiguse teostamiseks olid käesoleval juhul täidetud. Sõiduki valvamine ja säilitamine avatud parkimisalal oleks üürileandjale ebamõistlikult koormav. Lisaks on kostja märkinud, et auto rataste lukustamine sageli ei takista sõiduki äraviimist kasutaja poolt, kuna iga neljas lukk omastati sõiduki kasutaja poolt.
3. Riigikohus on käesolevas tsiviilasjas tehtud otsuses ka märkinud, et üürileandja võib

§ 307

lg-s 1 nimetatud õigust kasutada üksnes selliste nõuete tagamiseks, mis on pandiesemeks olevate asjade valdusse võtmise ajaks muutunud sissenõutavaks, lisaks neile ka võimalikud edasised kulud pandiõiguse esemeks olevate asjade hoidmiseks, säilitamiseks ja müügiks (p 42.2). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei olnud leppetrahvi nõue 2. märtsiks 2015 sissenõutavaks muutunud. Parkimistingimuste p-i 7 kohaselt tuleb leppetrahv tasuda 14 päeva jooksul nõude esitamise kuupäevast arvates. Kuna kostja teisaldas sõiduki samal päeval, kui see pargiti (s.o 02.03.2015), ei olnud 14-päevane tähtaeg möödunud, mistõttu ei olnud leppetrahv muutunud sissenõutavaks. Seega, kuigi kostja leppetrahvi nõue oli tagatud pandiga, ei olnud pandiõiguse teostamine 02.03.2015

§ 307lg 1 alusel lubatud.

26. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saanud 02.03.2015 sõidukit kinni pidada ka

§ 110

lg 1 alusel.

§ 110

lg 1 sätestab, et võlgnik võib keelduda oma kohustuse täitmisest, kuni võlausaldaja on rahuldanud võlgniku sissenõutavaks muutunud nõude võlausaldaja 7 vastu, kui see nõue ei ole piisavalt tagatud ning selle nõude ja võlgniku kohustuse vahel on piisav seos ning seadusest, lepingust või võlasuhte olemusest ei tulene teisiti. Ringkonnakohus on tuvastanud, et sõiduki teisaldamise ajaks ei olnud kostja leppetrahvi nõue, mis tulenes 02.03.2015 sõlmitud parkimislepingust, muutunud sissenõutavaks. Kostja on selgitanud, et hageja on ka eelnevalt parkinud kostja parklatesse parkimise eest maksmata, mistõttu on hagejal tasumata veel üheksa leppetrahvi summas 270 eurot. Hageja on sellele vastu vaielnud, väites, et see on tõendamata (I kd tl 199). Asjaolu tõendamiseks on kostja esitanud leppetrahvi nõuded (I kd 105-113). Leppetrahvi nõuetel olevatelt fotodelt ei ole aga võimalik aru saada, millal ja millises parklas on vaidlusalust sõidukit pargitud. Ainuüksi kostja poolt leppetrahvi nõuetel märgitud parkimisaeg, koht ja sõiduki number ei ole piisav selle tõendamiseks. Seega ei ole hageja poolt parkimislepingu rikkumine eelneval üheksal korral tõendatud. Kuna üheksal eelneval korral parkimislepingu rikkumine ei ole tõendatud ning 02.03.2015 sõlmitud parkimislepingust tulenev leppetrahvi nõue ei olnud muutunud sissenõutavaks, siis ei olnud kostjal

§ 110lg 1 alusel õigust 02.03.2015 sõidukit kinni pidada.

1. Ringkonnakohus leiab, et kostja ei saanud sõidukit 02.03.2015 kinni pidada ja teisaldada ka parkimislepingu tingimuste alusel. Parkimistingimuste p 8 sätestab, et parkimise korraldajal on õigus teisaldada sõiduk sõidukijuhi vastutusel ja kulul juhul, kui sõiduki parkimisel on rikutud parkimistingimusi, kui sõiduk on pargitud selliselt, et tekib või võib tekkida oluline kahju, sõiduk takistab teisi parkla kasutajaid või liiklust, õigusaktidest sätestatud juhtudel või kui selleks esineb avalik huvi. Parkimislepingu p 9 sätestab, et parkimistingimuste rikkumisel on parkimise korraldajal õigus kuni parkimistasu, leppetrahvi või muude sarnaste tasude või sõiduki parklast eemaldamise kulude tasumiseni sõidukit sõidukijuhi vastutusel ja kulul kinni pidada (sh lukustada sõiduki ratas).
2. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud lahendi p-s 53.1 märkinud, et parkimistingimuste pd 8 ja 9 ei erine oluliselt seadusest tulenevatest üürileandja õigustest. Küsimus on vaid selles, kas kinnipidamisõigust on seadusega võrreldes ebamõistlikult laiendatud, nähes nii kinnipidamis- kui ka teisaldamisõiguse ette sõltumata parkimislepingu rikkumise asjaoludest, samuti riskide ja kulude jaotamise osas. Riigikohtu arvates on kõrvalekalded seadusest lubamatud, kui lepingu teine pool on tarbija ning sellised tüüptingimused on tühised. 29.

§ 42

lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on parkimislepingu p-des 8 ja 9 kinnipidamisõigust võrreldes seadusega ebamõistlikult laiendatud, kuna parkimislepingu p-de 8 ja 9 järgi võib sõidukit kinni pidada ka juhul, kui parkimislepingust tulenev nõue ei ole muutunud sissenõutavaks.

§ 307

lg 1 järgi saab pandiõigust rakendada ja

§ 110

lg 1 järgi saab kohustuse täitmisest keelduda, kui nõue on muutunud sissenõutavaks. Seega on parkimislepingu p-d 8 ja 9 tühised ning kostja ei saanud 02.03.2015 kinnipidamisõigust rakendada ka parkimislepingu alusel. 8

1. Eeltoodu ei anna siiski alust hagi rahuldamiseks. Hageja on esitanud kostja vastu AÕS § 45 lg 1 alusel valduse taastamise nõude. Samas sätestab AÕS § 48 lg 2, et käesoleva seaduse §-des 44 ja 45 nimetatud nõue lõpeb ka siis, kui pärast omavoli toimepanemist tuvastatakse jõustunud kohtulahendiga, et omavoli toimepanijal on asja suhtes selline õigus, mille alusel ta võib nõuda valdust asjale. Kuna hageja ei ole kostjale leppetrahvi 30 eurot tasunud, siis on kostjal hageja vastu jätkuvalt pandiga tagatud nõue ning see on maakohtu menetluse ajal muutunud ka sissenõutavaks. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 21 selgitanud, et hageja nõude lahendamist ei mõjuta asjaolu, et maakohus on hagi tagamise korras kohustanud kostjat auto hagejale üle andma, ega see, et poolte väitel on auto hagejale ka tagastatud. Otsuse p-s 22 on Riigikohus märkinud, et praeguses olukorras saab hagejat, kellele auto on hagi tagamise määruse alusel üle antud, pidada auto hoidjaks, kelle otseses valduses auto on. Kostja on kaudne valdaja AÕS § 33 lg 2 mõttes. Samuti osundas Riigikohus, et hagi tagamise korras auto hagejale üleandmine ei lõpetanud kostja võimalikku pandiõigust autole. Otsuse p-s 39 selgitas Riigikohus, et seadusjärgne pandiõigus vallasasjale annab pandipidajale mh õiguse asja vallata. Ringkonnakohus leiab, et kuna kostjal on hageja vastu pandiga tagatud nõue, siis on tal sõiduki valdamiseks õiguslik alus ning hagejal puudub õigus nõuda sõiduki valduse taastamist. Kolleegiumi hinnangul ei ole tähtsust asjaolul, et kostja AÕS § 48 lg 2 sätestatud õigus ei ole tuvastatud jõustunud kohtulahendiga. Nimetatud norm on kohaldatav ka juhul, kui AÕS § 48 lg 2 sätestatud õigus tuvastatakse selles kohtuasjas, milles hageja nõuab valduse väljaandmist.
2. Ülaltoodule tuginedes tuleb maakohtu otsus tühistada ja hagi jätta rahuldamata. Ringkonnakohus lisab, et kolleegiumi hinnangul ei ole kostjal hageja vastu käesoleval juhul sõiduki teisaldamiskulude hüvitamise nõuet, kuna sõiduki teisaldamiseks 02.03.2015 puudus õiguslik alus.
3. 10.03.2017 esitatud menetlusdokumendis on kostja palunud maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või rahuldada hagi leppetrahvi nõude tasumise vastu. Kostja on 10.03.2017 menetlusdokumendis märkinud, et tal on hageja vastu leppetrahvi nõue summas 300 eurot. Kostja avaldas, et ta soovib esitada hagi kohtusse eelneva üheksa leppetrahvi sissenõudmiseks. Kolleegiumi hinnangul tuleneb kostja 10.03.2017 menetlusdokumendist, et ta nõustub hagi rahuldamisega leppetrahvi nõude summas 300 eurot tasumise vastu. Kuna käesolevas asjas ei leidnud sellises summas leppetrahvi nõue tõendamist (ringkonnakohus luges tõendatuks leppetrahvi nõude summas 30 eurot), siis on kolleegium seisukohal, et kostja sooviks on hagi rahuldamata jätmine ning kolleegiumil puudub vajadus analüüsida, millise, 10.03.2017 esitatud alternatiivsetest taotlustest, rahuldamine on põhjendatum.
4. Harju Maakohtu 05.03.2015 hagi tagamise määrusega kohustati kostjat koheselt üle andma vaidlusalune sõiduk hagejale. TsMS § 386 lg 4 sätestab, et kohus tühistab hagi tagamise kohtuotsusega, kui hagi jääb rahuldamata, ja määrusega, kui hagi jäetakse läbi vaatamata või kui asjas menetlus lõpetatakse. Riigikohus on käesolevas asjas tehtud otsuse p-s 22 osundanud, et hagi rahuldamata jätmisel tuleks ette näha hagi tagamise tühistamine ja kohustada hagejat andma auto kostja otsesse valdusesse. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse ja jätab hagi rahuldamata, siis tuleb hagi tagamine tühistada ning kohustada hagejat andma auto kostja otsesesse valdusesse. Menetluskulude jaotus
5. Arvestades, et hagi jääb rahuldamata, siis tuleb poolte menetluskulud kõigis kohtuastmetes jätta hageja kanda (TsMS § 162 lg 1). 9
6. Lähtudes Riigikohtu 20.04.2016 otsuse nr 3-2-1-142-15 p-s 21 antud tõlgendusest ning TsMS § 177 lg-st 2, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Krista Kirspuu Tühistatud osaliselt Riigikohtu 06.12.2017 otsusega RESOLUTSIOON
7. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 osas, millega Tallinna Ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu
10. oktoobri
11. a otsuse samas tsiviilasjas ja tegi uue otsuse, millega jättis KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu auto väljanõudmiseks rahuldamata.
12. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu tingimusel, et KV tasub Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks.
13. Osas, millega ringkonnakohus tühistas hagi tagamise abinõu, osas, millega ringkonnakohus kohustas KV andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) Osaühingu EUROPARK ESTONIA otsesesse valdusse, samuti osas, millega ringkonnakohus jättis menetluskulud KV kanda, jätta Tallinna Ringkonnakohtu
14. mai
15. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-3430 muutmata.
16. Kohtuotsuse resolutsiooni terviklik sõnastus on järgmine: 1) Rahuldada KV hagi Osaühingu EUROPARK ESTONIA vastu tingimusel, et KV tasub Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks. 2) Tühistada Harju Maakohtu
17. märtsi
18. a määrusega kohaldatud hagi tagamine, millega kohustati Osaühingut EUROPARK ESTONIA andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) üle KV-le. 3) Kohustada KV andma auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) Osaühingu EUROPARK ESTONIA otsesesse valdusse. 4) Kohustada Osaühingut EUROPARK ESTONIA pärast auto Volvo XC70 (registreerimismärk XXX XXX, VIN-kood XXXXXXXXXXXXXXXXX) valduse saamist andma see KV otsesesse valdusesse tingimusel, et KV on tasunud Osaühingule 10 EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustanud nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks. 5) Resolutsiooni p-des 3 ja 4 märgitut ei pöörata täitmisele, kui KV tasub enne täitmist Osaühingule EUROPARK ESTONIA 30 eurot või hoiustab nimetatud summa Osaühingu EUROPARK ESTONIA kasuks. 6) Jätta kõigi kohtuastmete menetluskulud KV kanda.
19. Kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
20. Menetluskulud kassatsiooniastmes jätta KV kanda.
21. Tagastada kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon KV-le. 11