Obsah (11)

§ 171§ 654§ 657§ 442§ 652§ 5§ 229§ 230§ 232§ 178§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Reet Allikvere ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg ja koht 18.09.2017, Tallinn Tsiviilas

) § 138 lõigetest 1 ja 2, § 144 punktist 1 ja § 175 lõikest 1 on põhjendatud kostja menetluskuluks olev õigusabikulu 1875 eurot, millele lisandub käibemaks 375 eurot, seega kokku 2250 eurot, mis tuleb hagejalt kostjale välja mõista. Kuna hageja menetluskulud jäid tema enda kanda, ei määranud kohus kindlaks tema menetluskulude rahalist suurust. Apellatsioonkaebus

1. 31.03.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada maakohtu otsuse ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Maakohus kohaldas õigusnorme, mis tehingu hetkel ei kehtinud. Vaidlusaluse testamendi tegemise hetkel kehtis 1994.a jõustunud TsÜS. Otsuses on toodud välja õigusnormid, mis hakkasid kehtima 2002.a. Otsuses välja toodud TsÜS § 13 lõige 1 ja § 84 lõige 1 erinevad 1994.a kehtima hakanud TsÜS-i normidest nii sõnastuselt kui sisult. Kohus pidi kohaldama õigust, mis kehtis tehingu tegemise hetkel.
3. Kohus ei ole piisavalt arvestanud hageja seisukohtadega. Kohus tõi välja tõendi, mille kohaselt 02.11.1998 haigusloos psühhiaater kirjutas, et patsiendil ei esine psüühikahäireid. See väide ei ole tõene, sest sellist väljavõtet kohtumaterjalide juures ei ole. On väljavõtted perioodist 15.12.1997-02.01.1998, kus on kirjas, et haige seisund on jõudsalt paranenud. Selline selgitus ei anna ruumi tõlgenduseks, et haigel ei esine psüühikahäireid. See ei ole ka eluliselt usutav, kui isikul olid aastaid kestnud neuroloogilised probleemid. Hageja tõendas piisavalt erinevate materjalidega, et testaatori tegevusest nähtus ebaterve käitumismuster.
4. 1994.a kehtinud TsÜS § 12 lõike 1 järgi saab isiku tehinguid kehtetuks tunnistada mh isiku alkoholilembuse tõttu, kui ta paneb perekonna raskesse olukorda. Otsuses leiab kohus, et pooled ei vaidle testaatori alkoholilembuse üle. Hageja ei nõustu sellise tõlgendusega. On selged viited sellele, et testaatori otsustusevõimet vähendas lisaks diagnoositud dementsusele ka alkoholi kuritarvitamine. Alkoholi kuritarvitamine on peresuhetes oluline küsimus, sest alkohooliku tegutsemine toob kaasa tagajärgi kogu perekonnale. Kohus ega kostja ei tundnud huvi, kas hagejal on sisulised põhjendused, miks ta oma isast eemaldus. Haigusloost ja kostja selgitustest lähtuvalt on tõendatud, et testaatoril oli käitumisega probleeme. Seda tõendavad nii kostja väited protokollis, 5 kus ta kinnitab, et testaator tülitses oma abikaasaga, kui haigusloos välja toodud haiglatöötaja selgitus, et külaliste saabudes tõusis suur riid. Kostja üks argumente oli, et testaatoril oli tema suhtes tänutunne, sest kostja hoolitses ning maksis pansionaadi arveid. Hageja väitis, et õetütre hoolitsus oli sunnitud, sest esimeses haigusloos oli kontaktisikuks veel testaatori ema. Kostja kinnitas maakohtus, et emale oli oma poja eest hoolitsemine muutunud liiga raskeks. Samuti kinnitas kostja kohtule, et tema hooldas ja korraldas onu ravi. Hageja jaoks on selgusetu, kas see oli põhjuseks, miks LK üldse testamendi tegi.
5. Kostja viitas ka teisele notariaalsele tehingule, mille peaks tõestama, et testaator sai keerulistest tehingutest aru. Hageja selgitas maakohtule, et kõnealune notariaalne tehing oli oma olemuselt ebaloogiline ning selle tehingu järgset sooritust ei ole praeguseni toimunud. See tõestab nii seda, et LK ei saanud tehingu sisust ja mõttest aru, kui seda, et hilisema tehingu puhul võis olla tegemist kellegi poolt testaatori mõjutamisega.
6. Hooldajale tehtud testament on heade kommete vastane ning seetõttu kehtetu. Kui tehing on isikule ebasoodus (poeg ja alaealised lapselapsed jäid pärandusest ilma), on mõistlik eeldada, et isiku otsusevõime ei olnud piisav, et hinnata tehingu mõju tervikuna. Keerulised peresuhted on viinud selleni, et tehti tehing, mille sisust ja mõttest testaator täie selgusega aru ei saanud ja seda ka ilma dementsuseta. Dementsuse sellises staadiumis on eluliselt ebausutav, et testaator oli võimeline testamendi tegelikest tagajärgedest aru saama. Dementsus oli arenenud testamendi tegemise hetkel raskesse staadiumisse. Dementsuse staadiumite hindamise ravijuhendi alusel oli isik kaks kuud peale testamendi tegemist jõudnud raske dementsuse staadiumisse, kus ravivõimalused puudusid. Selles staadiumis vajab isik 24h järelevalvet ja paigutatakse tavaliselt hooldekodusse. Kostja tunnistas dementsust ka kohtuistungil. Samuti on selged viited juba 1997.a haiguslugudes, et isik oli aastaid dementne. See tähendab, et neuroloogilised probleemid olid alanud aastaid enne 1997.a. Elulised asjaolud koos haigusloos olevate kirjeldustega tõestavad, et intellektuaalsed võimed vähenesid järgemööda, jõudes staadiumisse, kus iseseisev hakkama saamine ei olnud enam võimalik ning intellektuaalsed võimed vähenesid sedavõrd, et testaatori lühimälu oli sisuliselt kadunud.
7. Kohus jõudis tunnistaja ütluste osas ebaõigele järeldusele. Tunnistaja ütluste peamised argumendid tuginesid arvamusele, kuidas võisid asjad olla. Täpsustavate küsimuste puhul hakkas tunnistaja oletama ning selgeid faktilisi seisukohti ei osanud välja tuua. Seega puudus tunnistajal ülevaade testaatori tegemistest. Küsimusele, millised olid testaatori suhted pojaga, ei osanud tunnistaja vastata. Tunnistaja kinnitas, et testaator ei vastanud poja teemadel ja läks teise tuppa. Samuti ei osanud tunnistaja täiendavalt selgitada, millised olid üldised suhted perekonnas. Tunnistaja kinnitas, et hooldekodu arvele tuli juurde maksta vaid pisut, kuid ei osanud täpsustada. Hagejale maakohtus ei saanudki selgeks, milline see summa oli ning miks ei palutud temal aidata. Selgitati täpsustavalt, et selleks puudus vajadus, kuigi abistamist kostja korduvalt rõhutas. Tunnistaja väitis, et testaatorilt küsiti sünnipäevasid ja nimesid ning et need olid tal alati meeles, kuid tunnistusest ei selgunud, miks selliste küsimuste esitamine vajalik oli. Tunnistaja väitis, et taksojuht viis L haiglasse 2001.a, kuid see juhtus 1997.a. Hageja hinnangul on 15a tagasi juhtunud asjaolud piisavalt kauged, et tunnistaja oleks võimeline andma tõenduspõhiseid ütlusi. Hageja selgitas maakohtule kõiki asjaolusid ning tunnistaja ütluseid sobivate tõenditena hinnates pidanuks kohus konkreetseid 6 väiteid selgitama ning põhjendama. Hagejal puudub ülevaade, millised tõendid kogumis ei olnud kohtu jaoks piisavad ning millised tõendid olid otsustavad.
8. Kohus ei selgitanud menetluse käigus välja olulisi asjaolusid. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et

§ 171

lõikest 1 tulenevalt on kohtu kohustuseks tagada protsessiosalistele asjas tähtsate asjaolude väljaselgitamise võimalus. Nimetatud kohustuse täitmiseks ei piisa pooltele üldsõnalise ettepaneku tegemisest esitada kohtu määratud tähtajaks täiendavaid väiteid, asjaolusid ja tõendeid. Olukorras, kus poolte nõuded, taotlused ja/või seisukohad olid ebaselged, pidi kohus pooli küsitlema ja saadud vastustest tulenevalt selgitama, missuguseid asjaolusid peavad nad tõendama. Maakohtu menetluses ei selgunud asjaolud, mis jäid kohtule arusaamatuks. Kohtuotsuse selgitustes on ülevaatlik osa liiga piiratud, et hagejal oleks võimalik tagantjärgi asjaolusid hinnata.

1. Kohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud. Kostja esindaja väitis istungil, et dementsus ei ole juriidiline kvalifikatsioon, kuid kohus sellele selgitust otsuses ei andnud. Hagejale ei ole arusaadav, kas dementsuse puhul kehtivad erireeglid tõendamisel. Hageja möönab, et dementsuse raskusastme määramine vajab lisaks eriteadmisi, mida kohtunikul ei ole. Kohus selgitas otsuses, et loeb vaid see, kas LK oli testamenti tehes otsusevõimeline ja et tähtsust ei oma alkoholi liigtarbimine ega suhted perekonnas. Selline järeldus ei ole põhjendatud. Kohtupraktikas on leitud, et kui tõendid ei võimalda tõsikindlalt lugeda tõendatuks, et testaator oli testamendi tegemise ajal otsusevõimetu, tuleb eeldada, et ta oli otsusevõimeline. Hageja hinnangul oli tõendite hulk piisav ning täiendavate kulude võtmine ekspertiisi näol ei tundunud põhjendatud, sest kohtupraktika on ekspertiiside osas vastuoluline, mistõttu ei saa pidada igas olukorras ekspertiisi tellimist põhjendatuks. Menetluses ei selgunud, et kohtule oleks otsuse tegemiseks vaja esitada täiendavaid tõendeid. Hageja esitas eelmenetluses täiendavad tõendid kohtu palvel ja seejärel kohus sellele küsimusele rohkem tähelepanu ei pööranud.
2. Koos kaebusega esitas hageja taotluse ekspertiisi määramiseks ja täiendava tõendi vastuvõtmiseks. Hageja palub määrata postuumne kompleksne kohtupsühhiaatria- ja kohtupsühholoogiaekspertiis. Samuti palub hageja võtta täiendava tõendina vastu dementsusravijuhend, kuna see aitab hinnata ekspertiisi tulemusi. Hagejale sai see kättesaadavaks alles pärast maakohtu otsuse tegemist ekspertidega konsulteerides. Vastustaja seisukoht
3. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele ja ekspertiisi määramise ning täiendava tõendi vastuvõtmise taotlusele vastu ja palus jätta need rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Kolleegium ei tuvastanud maakohtu poolt menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis oleks toonud kaasa ebaõige otsuse tegemise. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ja

§ 654lõikest 6 tulenevalt neid ei korda.

Samuti võtab kolleegium kaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta. 7

§ 657

lõike 1 punkti 1 alusel jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. 23.

§ 442

lõike 5 järgi tuleb kohtul otsuses lahendada mh poolte seni veel lahendamata taotlused. Seega võtab kolleegium esmalt seisukoha apellandi taotluste osas määrata asjas postuumne kompleksne kohtupsühhiaatriaja kohtupsühholoogiaekspertiis ning võtta täiendava dokumentaalse tõendina asja juurde eksperdi arvamuse hindamiseks dementsusravijuhend. Ringkonnakohus leiab, et taotlused tuleb jätta rahuldamata, kuna on esitatud hilinenult. Kaebuses ei ole asjakohaselt põhistatud, miks esitatakse konkreetse sisuga taotlused alles apellatsioonimenetluses (

§ 652lõige 4).

Apellandi väide, et maakohtu menetluses ei selgunud, kas kohtuekspertiis on tõendite hindamisel vajalik, ei ole asjakohane olukorras, kus maakohus on hagejale selgitanud hagi aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustust (mh 11.10.2016 kirjas; t II kd lk 130) ning hageja on osalenud menetluses juristist lepingulise esindaja kaudu, kelle kohustuseks on hinnata tõendite ja taotluste esitamise vajadust ning seda ka oma esindatavale selgitada. Kaebusest nähtuvalt oli vähemalt hageja lepinguline esindaja sarnastes vaidlustes tavapäraselt kasutatavast tõendi liigist (eksperdiarvamusest) teadlik, kuid pidas juba esitatud tõendite kogumit oma väidete tõendamiseks piisavaks.

§ 5

lõigetest 1 ja 2 tulenevalt on hagi menetluse näol tegemist võistleva menetlusega, kus asja menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel ning kus pool määrab ise, mis asjaolud ja ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohtul ei lasu kohustust selgitada poolele, millise konkreetse tõendiga peaks ta mingit asjaolu tõendama. Seega ei saa maakohtule antud juhul ette heita selgitamiskohustuse rikkumist. Täiendava dokumentaalse tõendi vajalikkuse seostab apellant ekspertiisi tulemuste hindamisega. Kuivõrd kolleegium jättis eelnevalt ekspertiisi määramise taotluse rahuldamata, ei ole juhendi näol tegemist asja lahendamisel tähendust omava tõendiga. Kuna viidatud dokument oli esitatud elektrooniliselt, siis see tagastamisele ei kuulu (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-68-14, punkt 19).

1. Kaebuses leiab apellant, et maakohus viitas 2002.a kehtima hakanud TsÜS-ile, mitte tehingu tegemise ajal (2001.a) kehtinud 1994.a jõustunud seadustiku redaktsioonile. Iseenesest on apellandi väide õige. Maakohus on otsuse põhjendava osa punktis 10 tõepoolest tsiteerinud alates 2002.a kehtima hakanud TsÜS-i § 13 lõiget 1, mis sätestab, et tehing, mille isik tegi vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu tõttu seisundis, mis välistas tema võime õigesti hinnata seda, kuidas tehing mõjutab tema huve (otsusevõimetus), on tühine, v.a, kui isik kiidab tehingu pärast vaimutegevuse ajutise häire või muu asjaolu lõppemist heaks. Tehingu tegemise ajal, s.o 2001.a kehtinud TsÜS-is sätestati otsusevõimetuse tähendus § 15 lõikes 2, mille järgi on otsusevõimetu isik, kes tehingu tegemise ajal ei saa aru oma teo tähendusest või ei suuda seda juhtida. Samas tuleb nõustuda vastustajaga, et kohtu eksimus õigusnormidele viitamisel ei toonud kaasa ebaõiget kohtulahendit. Otsusevõime kontseptsiooni osas on muutunud küll normide sõnastus, kuid sisu on jäänud samaks – tegemist on ajutise vaimutegevuse häirega. Teovõime osas on ka normide sõnastus jäänud peaaegu samaks (1994-2002 kehtinud TsÜS-i § 13 lõige 1 ja 2002.a jõustunud TsÜS-i § 8 lõige 1). Antud juhul ei ole aga hageja väitnud ega tõendanud testaatoril mitte ajutist häiret testamendi tegemise ajal 19.04.2001, vaid kestvat vaimutegevuse häiret. Nimetatu aga vastab teovõime (mitte otsusevõime) kontseptsioonile ühtviisi nii vana kui ka uue TsÜS-i mõttes. 8
2. Apellandi hinnangul ei ole maakohus piisavalt arvestanud tema seisukohtadega. Samas ei ole apellant välja toonud, millised tema seisukohad on kohus jätnud arvestamata. Kolleegiumi hinnangul on maakohus asja lahendamisel arvestanud kõiki poolte asjakohaseid väiteid ja vastuväiteid ning esitatud tõendeid. Tõendite ümberhindamiseks ringkonnakohus alust ei näe.

§ 229

kohaselt ei ole poole väide, mis ei ole antud vande all, tsiviilkohtumenetluses kohaseks tõendiks.

§ 230lõike 1 kohaselt peab pool oma väiteid tõendama.

Ekslik on kaebuse väide, et asja materjalide hulgas ei ole maakohtu poolt viidatud 02.11.1998 haigusloo väljavõtet. Kostja on kõnealuse haigusloo väljavõtte esitanud 21.09.2016 hagivastuse lisana 1 (t I kd lk 115). Tõendeid hinnates leidis maakohus õigesti, et tõenditest kogumis ei tulene, et LK oli 19.04.2001 testamendi tegemise ajal otsusevõimetu. Testaatori haiguslugudest nähtuvalt taastus ta peale 1997.a operatsiooni (02.01.1998 väljavõte haigusloost; t I kd lk 115) ning haiguse ägenemine toimus alles 2001.a suvel, kui ta hospitaliseeriti uuesti 20.06.2001 (t I kd lk 118). Lisaks on maakohus õigesti võtnud arvesse asjaolu, et tegemist on notariaalse testamendiga, seega ka notar eelduslikult kontrollis testaatori teo- ja otsusevõimet. Samuti on testaator teinud testamendile eelnevalt, kuid sellega ajaliselt lähestikku, s.o 23.01.2011 veel ühe notariaalse tehingu (t I kd lk 116), millest nähtuvalt notar samuti andis hinnangu tema teo- ja otsusevõimele. Kuigi maakohus leidis iseenesest õigesti, et testaatori suhted perekonnaliikmetega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust, leiab kolleegium siiski, et kostja on toonud esile asjaolud, millest tulenevalt on ka eluliselt usutav, miks pärandaja tegi testamendi nimelt kostja, aga mitte oma poja, kasuks. Asjaolud, et pärandaja oma pojaga juba aastast 1997 põhimõtteliselt ei suhelnud, käis aga tihedalt läbi kostja ja tema emaga, s.o oma õega, kes aitasid tal tasuda ka hooldekodu arveid, viitavad sellele, et testaatori tegelik tahe võis olla pärandada oma vara kostjale kui oma tegelikule hooldajale. 26. Kaebuse viide TsÜS § 12 lõikele 1 on asjakohatu, samuti on tegemist alles apellatsioonimenetluses esitatud uue väitega. Vastuses kaebusele on õigesti märgitud, et viidatud säte eeldab tehingu kehtetuks tunnistamist alkohoolsete jookide tarvitamise tagajärjel, kui isik paneb oma perekonna raskesse majanduslikku olukorda. Sellisel alusel hagi maakohtule ei esitatud. 27. Kaebaja hinnangul on kohus jõudnud ka tunnistaja ütluste osas väärale järeldusele. Kaebaja leiab, et tunnistaja ei osanud paljudele küsimustele vastata ja tema peamised argumendid tuginesid arvamusele, kuidas võisid asjad olla. Nagu apellant ka ise märgib, siis kuivõrd ütlusi tuli anda 15a taguste sündmuste kohta, ei saa eeldada, et tunnistaja mäletaks kõike väga selgelt ja täpselt. Kohus ei olegi otsuse tegemisel tuginenud üksnes tunnistaja ütlustele. Tegemist on ühe tõendiga, mida kohus on

§ 232

lõike 1 alusel arvestanud ja hinnanud kogumis kogutud dokumentaalsete tõenditega.

1. Ekslik on kaebuse etteheide, et kohus oleks pidanud põhjendama, milliste asjaolude taustal jõudis kohus järeldusele, et LK oli testamenti tehes otsusevõimeline. Vastuses kaebusele on õigesti leitud, et antud juhul ei pidanud kohus tuvastama testaatori otsusevõimelisust, vaid seda, kas hageja suutis ümber lükata otsusevõimelisuse eelduse. Seda möönab ka apellant ise oma kaebuses, märkides, et kohtupraktikas on leitud, et kui tõendid ei võimalda tõsikindlalt lugeda tõendatuks testaatori testamendi tegemise aja otsusevõimetust, tuleb eeldada, et ta oli otsusevõimeline. Antud juhul 9 leidis kohus põhjendatult, et puuduvad tõsikindlad tõendid, mis viitaks testaatori otsusevõimetusele testamendi tegemise ajal.
2. Apellatsioonimenetluse kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu

§ 171lõike 1 alusel apellandi kanda.

Menetluskulude jaotust saab

§ 178lõike 1 kohaselt vaidlustada üksnes käesoleva kohtuotsuse peale edasi kaevates.

30. Järgnevalt määrab kolleegium vastavalt jaotusele kindlaks

§ 174

lõikest 3 lähtudes ringkonnakohtus vastustaja poolt kantud ja talle apellandi poolt hüvitamisele kuuluvate menetluskulude põhjendatud ja vajaliku suuruse. Vastavalt menetluskulude nimekirjale on vastustaja menetluskuluks apellatsioonimenetluses lepingulise esindaja tasu 720 eurot (käibemaksuga), s.o 4h x 150 eurot, millele lisandub käibemaks. 08.09.2017 kulude nimekirjas on vastustaja küll ilmselt ekslikult märkinud taotletavaks summas 702 eurot, aga arvestades ka 18.04.2017 vastuses märgitut ja korrutades vastustaja esindaja tunnitasu tundide arvuga, tuleb summaks samuti 720 eurot. Apellant menetluskulude nimekirjale vastuväidet ei esitanud. 31. Kolleegium, tutvunud vastustaja lepingulise esindaja poolt teostatud toimingute nimekirjaga ja toimikuga, leiab, et esiletoodud toimingute (apellatsioonkaebusega tutvumine, vastustajale selgitamine, vastuse koostamine) ajakulu 4h oli põhjendatud ja vajalik, arvestades nii kaebuse kui selle vastuse sisu ja mahtu. Taotlusest nähtuvalt on vastustaja lepingulise esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, seega koos käibemaksuga 180 eurot. Kolleegiumi hinnangul ei ületa taotletav tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu ning on mõistlikus suuruses ja kooskõlas esindaja kvalifikatsiooniga. Seega tuleb vastustaja kasuks mõista apellandilt välja menetluskulu 720 eurot. Vastustaja on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, seega vastavalt

§ 174lõikele 10 tuleb talle lepingulise esindaja kulu hüvitada koos käibemaksuga.

Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/