Väärteoasi nr. 4-17-2376 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 30.08.2017.a. Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Väärteoasja number 4-17-2376 Kohtukoosseis Kohtun

§ 217

lg 1 järgi on trahvi maksimummäär 100 trahviühikut, kuid teda karistati 150 trahvühiku suuruses summas. Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja oma kaebuse juurde. Ta andis ütlusi selle kohta, et ta küll juhtis sõidukit, kuid tegi seda selleks, et see remondikohta viia. Veost ta ei vedanud, ta pidi suusõnalise lepingu alusel sõiduki Tabasallu remonti viima. Sõiduki remondi tellis Xxxx. Ta kinnitas, et tema sõiduk peatati karjäärist väljasõidul. Ta kasutas sõidumeerikus aegunud juhikaarti, tegi seda selleks, et sõiduki kella õigeks panna. Kohtuistungil kaebuse esitaja kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde ning leidis, et Kaido Raud ei ole väärtegu toime pannud, kuivõrd sõidumeeriku kasutamine antud juhul ei olnud vajalik. Kaitsja keskseks seisukohaks oli see, et kuivõrd K. Raud ei teostanud veose (koorma) vedu ja tegu ei olnud reisijateveoks mõeldud sõidukiga, siis ei kohaldunud sel hetkel sõidumeeriku kasutamise ja sellega seonduvalt ka salvestuslehtede,, neid asendavate käsikirjalisi kannete või väljatrükkide või tegevuse tõendite esitamise ja säilitamise nõuded. Samuti kaitsja leidis, et pole tõestatud nagu oleks K. Raud olnud määruse nr 561/2006 art 5 tähenduses sõiduki meeskonnas. Lisaks tuleb tähele panna, et väärteootsuses ei ole määruse nr 561/2006 rikkumistele viidatud ja tuginetud ning otsuse täiendav põhjendamine või määruse teatud artiklitele tuginemine ei ole põhjendatud. LS § 131 lg

1. osas ei ole konkreetset rikkumist lahti kirjutatud. Samuti ei saa kaebajale ette heita, et ta oleks rikkunud kogu määrust nr 165/
2. Kõike eelnevat arvestades leidis kaitsja, et isik ei ole 2 seadust rikkunud, tuleb kaebus rahuldada ning kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus. Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et väärteomenetluse lõpetamiseks alust ei ole ja palus jätta kaebus rahuldamata. Menetleja esindaja leidis, et antud juhul oli sõidumeeriku kasutamine kohustuslik, ei liiklusseadus ega EL õigusaktid ei näe ette ühtegi erandit, mis võimaldaks sõidumeerikut mitte kasutada, kui sõidumeeriku kohustusega veokit transporditakse remondikohta. Antud juhul tulenesid sõidumeeriku kasutamise kohustus ja ka salvestuslehtede, neid asendavaid käsikirjaliste kannete või väljatrükkide või tõendite säilitamise ja esitamise kohustused LS § 131 lg 1, 5 ja Määruse nr 165/2014 art 34 ja 36 lg 2 nõuetest. Esindaja tõi välja, et määruse nr 561/2006 art 4 järgi on autovedu kohaselt on autovedu reisijate- või kaubaveoks kasutatava mis tahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel. Sama sätte punkti „c“ kohaselt on juht – isik, kes juhib sõidukit, isegi lühiajaliselt, või kes oma kohustuste osana sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks. Esindaja rõhutas, antud juhul ei esine ei Määruse nr 561/2006 art 3 ja art 13 lg-s 1 ega LS § 130 lg-s 12 toodud erandeid. Seega oli sõidumeeriku kasutamine kohustuslik. K. Raud aga ei kasutanud sõidumeerikut ega esitanud kontrollijale salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või väljatrükke või tõendit tegevuste kohta. Ka ei esitanud K. Raud tõendeid selle kohta, et tema tegevus kuuluks LS § 130 lg 12 erandite alla. Esindaja möönis, et väärteootsuses esineb trükiviga, kuid maakohus lahendab asja täies ulatuses ja see ei mõjuta etteheidetavat süüteokoosseisu. Samuti viitas menetleja esindaja, et tulenevalt Riigikohtu praktikast lasub sõidumeeriku kasutamise või mittekasutamisega seotud asjaolude tõendamise kohustus juhil. Kohus uuris kohtuistungil järgmisi tõendeid ja iseloomustavat materjali: - kohtuvälise menetleja 31.03.2017.a. otsust (tl 7-7pö, 44-45; 48-49); väärteoprotokolli (tl 32-33); Maanteeameti liiklusregistri andmete väljatrükki (tl 39); Maanteeameti e-teeninduse väljatrükki sõiduki kohta (tl 40-43); karistusregistri väljatrükki (tl 50-52). Kõigi nimetatud tõendite avaldamist pidasid pooled lubatavaks. Samuti kuulati kohtus üle tunnistajad Xxxx ja Aleksandr Winter. Kohtu järeldused: Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kohtule esitatud materjalidega, samuti kohtuistungil poolte esitatud seisukohtadega ning uurinud ja hinnanud tõendeid kogumis, jõudis järeldusele, et esitatud kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et väärteootsuse tühistamiseks kaebuse esitaja seisukohtade põhjal puudub alus. Kaebuse esitaja oma kaebuses ja kohtus möönis, et sõidumeerikut ta tõepoolest ei kasutanud, kuid talle süüks pandavate rikkumiste toimepanemist ta ei tunnistanud, leides, et ta ei pidanud sõidumeerikut kasutama, kuna ta veost ei vedanud ning pidi vaid sõiduki remondikohta viima. Isiku sõnul ei ole ta autojuht, ta soovis üksnes seda sõidukit remontida. 3 Kohus on seisukohal, et antud juhul on menetlusaluse isiku poolt antud ütlustega ja kohtuvälise menetleja poolt kogutud tõenditega, milliseid kohus uuris, kinnitust leidnud kohtuvälise menetleja otsuses kajastatud teo toimepanemine Kaido Raua poolt. Kohtu hinnangul puudub hetkel vaidlus selles, et K. Raud 09.03.2017.a. ei kasutanud sõidumeerikut ja tal ei olnud esitada sõidumeeriku salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või tõendit tegevuse kohta. Väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas veoautol Scania R480 reg nr xxxx sõidumeeriku mittenõuetekohast kasutamist (s.o aegunud juhikaardi kasutamisega) on K. Raud ise tunnistanud, põhjendades seda asjaoluga, et sõiduk oli alles hiljuti soetatud ja tema pidi sõiduki kõigest remondikohta viima (tl 69-72). Rikkumise asjaolud on fikseeritud väärteoprotokollis, milles on märgitud sõiduki andmed, mis on kokkulangevad ka liiklusregistri väljatrükiga (tl 39). Muuhulgas nähtub väljatrükist antud sõiduki 40-tonnine täismass ja see, et sõiduki kasutajaks on Xxxx. Seega taandub edasiselt asja lahendamine peamiselt küsimusele, kas antud sõidukiga liiklemisel remondikohta oli kohustuslik kasutada sõidumeerikut ja täita sellest tulenevaid nõudeid vastavate andmete esitamisele ja säilitamisele või kohaldub mõni õigusaktides sõidumeeriku kasutamisele ettenähtud erand. Kaebuse esitaja ja tema kaitsja on menetluses väitnud, et K. Raud ei pidanud sõidumeerikut kasutama nii põhjusel, et kontrollimise hetkel ei olnud sõidukil koormat, K. Raud ei teostanud veose- ega reisijatevedu, pidi sõiduki viima remondikohta ning ei kuulunud ka veoettevõtte meeskonda. Kohus sellise käsitlusega ei nõustu. Esmalt kohus viitab,

§ 131

lg 4 p-de 1-3 kohaselt ei ole sõidumeerik kohustuslik sõidukil: mis on valmistatud enne

1. aasta
2. jaanuari, kui sõidukit ei kasutata veose- või sõitjateveo tasulise teenuse osutamisel; 2) mida kasutatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EÜ) nr 561/2006 artikli 3 ja LS § 130 lõike 12 alusel nõuete täitmisest vabastatud vedudel; 3) linnaliinidel ühistranspordiseaduse tähenduses. Antud sõiduk (N3-kategooria veoauto) on toodetud
3. aastal (tl 39), seega ei esine sõidumeeriku kasutamise kohustuse välistust LS § 131 lg 4 tähenduses. LS § 130 lg-s 12 sätestatud erandeid antud juhul ei esine, seda nii rikkumise ajal, kui ka pärast seda kehtinud LS redaktsioonis. Samuti tuleb tähele panna, et ei esine määruse nr 561/2006 artiklis 3 esitatud välistusi. Samuti, määruse nr 561/2006 art 13 lg 1 kohaselt võib liikmesriik määruse artiklis 1 sätestatud eesmärkide saavutamist ei seata ohtu, võib iga liikmesriik lubada erandeid artiklite 5–9 osas, sätestades oma territooriumil või kokkuleppel asjaomaste liikmesriikidega mõne teise liikmesriigi territooriumil eranditele individuaalsed tingimused, mida kohaldatakse vedudele ühte või mitmesse teatavate sõidukitega. Viidatud erisused nimeta ühtki juhtu, mis võimaldaks remondikohta sõitval sõidukil hälbida sõidumeeriku kasutamise nõuetest. Määruse nr 561/2006 art 2
4. lõike kohaselt kohaldatakse määrust autoveo korral, mille puhul on tegemist kaubaveoks kasutatavate sõidukitega, mille lubatud täismass koos haagise või poolhaagisega ületab 3,5 tonni või reisijateveoks kasutatavate sõidukitega, mis on ehitatud või alaliselt ümberkohandatud rohkem kui üheksa inimese veoks, juht kaasa arvatud, ning on selleks otstarbeks ette nähtud. Määruse nr 561/2006 art 4 punkt „a“ kohaselt on autovedu – reisijate- või kaubaveoks kasutatava mis tahes koormaga või koormata sõiduki teekond täielikult või osaliselt üldkasutataval maanteel; punkti „c“ kohaselt on juht – isik, kes juhib sõidukit, isegi lühiajaliselt, või kes oma kohustuste osana sõidab kaasa selleks, et olla vajaduse korral kättesaadav sõiduki juhtimiseks. Seega jäävad kohtule arusaamatuks kaitsja väited nagu välistaks isiku vastutuse ainuüksi see, et kõnealusel N3-kategooria sõidukil ei olnud koormat ning seda ei kasutatud parasjagu veoseveoks, vaid remondikohta transportimiseks, kuna tegu oli kaubaveoks kasutatava sõiduki juhtimisega. Olukorras, kus nt Määruse nr 561/2006 art 1 deklareerib, et: „Käesoleva määrusega kehtestatakse eeskirjad kauba- ja reisijateveoga hõivatud sõidukijuhtide sõiduaegade, vaheaegade ja puhkeperioodide kohta, et ühtlustada konkurentsitingimusi 4 sisetranspordi liikide, eriti autoveosektori osas ning parandada töötingimusi ja liiklusohutust.“, on ilmne, et vastava regulatsiooni eesmärk (ja seeläbi ka siseriikliku õiguse kujundamine) ei ole võimalik asuda seisukohale nagu oleks võimalik koormata sõitvate, kuid veoseveoks mõeldud sõidukite kasutamine, ilma sõidumeerikut kasutamata (ja seda isegi juhul, kui sõiduk liigub remondikohta). Vastavaid erisusi ei näe ette ei LS ega ükski asjakohane EL õigusakt. Kohus viitab,

§ 131

lg 1 kohaselt toimub mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestus Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse nr 165/2014 kohase analoogsõidumeeriku salvestuslehtede või sama määruse kohase digitaalse andmesalvestusega sõidumeeriku korral mällu salvestatud andmete järgi. LS § 131 lg 3 kohustab juhti olukorras, kus sõidumeeriku kasutamine on kohustuslik, salvestama sõidu- ja puhkeaja andmed Määruse nr 165/2014 art 32– 37 kohaselt. LS § 131 lõikes 5 on sätestatud, et kui mootorsõidukijuhi sõidu- ja puhkeaja arvestamisel ei ole võimalik kasutada § 131 lg-s 1 nimetatud sõidumeeriku andmeid, võib juht kasutada ettevõtja poolt väljastatud, Komisjoni otsuse 2009/959/EÜ, millega muudetakse otsust 2007/230/EL vormi kohta, mida kasutatakse autovedudega seotud sotsiaalõigusnormide puhul, nõuetekohast dokumenti. Määruse (EL) nr 165/2014 art 34 sätestab juhikaardi ja salvestuslehtede kasutamise nõuded, sh sisaldub selles kohustus kasutada juhikaarti ja salvestuslehti iga päev, mil ta sõidukit juhib ning seda alates hetkest, mil isik sõiduki üle võtab. Määruse nr 165/2014 art 36 lg 2 kohaselt peab juht, kui ta juhib digitaalse sõidumeerikuga varustatud sõidukit, esitama volitatud kontrolliametnikule tema nõudmisel igal ajal oma juhikaardi, kõik jooksva päeva ja eelnenud 28 päeva jooksul koostatud käsikirjalised kanded ja väljatrükid, mis on ette nähtud kõnesoleva ja määrusega (EÜ) nr 561/2006 ning salvestuslehed sama perioodi kohta, kui ta on selle ajavahemiku jooksul juhtinud sõidukit, mis on varustatud analoogsõidumeerikuga. Eelneva valguses tuleb tõdeda, et kuivõrd K. Raua poolt juhitud sõiduki osas esines kohustus sõidumeeriku kasutamiseks, siis pidi K. Raud vastavaid nõudeid täitma. Kasutades aegunud juhikaarti, omamata kontrollimisel esitamiseks salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid ja väljatrükke või tõendit tegevuste kohta 09.02.2017 kell 00:00 kuni 09.03.2017 kell 17:29 perioodi kohta, rikkus Kaido Raud LS § 131 lg 1 ja Määruse nr 165/2014 art 34 ja art 36 lg 2 nõudeid. Kohtus ei leidnud tuvastamist rikkumised väärteoasja menetlemisel. Nii on väärteoprotokollis märgitud konkreetse rikkumise asjaolud ning neist andmetest lähtuvalt on hilisemalt koostatud ka väärteootsus (tl 7-7pö). Menetlusalusel isikul oli võimalus anda ütlusi, seega oli tagatud võimalus omapoolsete seisukohtade esitamiseks. Antud juhul nähtub väärteoprotokollist, et sellesse on kantud ka tegelikkusele vastavad andmed väärteo toimepanemise asjaolude kohta, väärteoprotokolliga on menetlusaluse isik tutvunud (tl 32-33). Väärteoprotokolli märgitud asjaolude esinemist ja nende õigsust kinnitas kohtuistungil ka üle kuulatud tunnistaja Xxxx. Kohus asub eelneva põhjal seisukohale, et K. Raua poolt Määruse nr 165/2014 art 34 ja art 36 lg 2 nõuete, samuti LS § 131 lg 1 rikkumine ning seeläbi LS § 214 ja § 2171 lg 1 järgi kvalifitseeritavate väärtegude toimepanemine on väärteootsuses õigesti tuvastatud, tema tegevus õigesti kajastatud ning isiku süü tuvastamist leidnud. Asjaolu, et väärteootsuses esineb selles osas rikkumise aluse märkimisel puudujääke, on kõrvaldatav käesoleval juhul kohtumenetluses, samuti oli isik rikkumiste kvalifikatsioonist teadlik juba väärteoprotokolli koostamisel (tl 32). VTMS §st 29 tulenevaid väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest süüd ning õigusvastasust välistavaid asjaolusid, K. Raud on täisealine ja süüvõimeline isik. Menetlusalune isik on väärteo toime pannud vähemalt ettevaatamatusest hooletuse vormis. Omades C-kategooria mootorsõiduki juhtimise õigust, pidi isik olema läbinud vastava liiklusteooriaeksami ja olema seega teadlik, et eksisteerivad nõuded raskeveokitel sõidumeerikute kasutamise kohta. Taolist asjaolu saab kohtu hinnangul pidada ka üldtuntuks. Samuti pidi K. Raud olema teadlik sellest, et sõidumeeriku kasutamata jätmise või mittenõuetekohase kasutamise või kehtiva juhikaardi, salvestuslehtede, käsikirjaliste kannete või väljatrükkide või tegevuste kohta käiva tõendi esitamiseks võidakse teda karistada. Seejuures on 5 menetlusalune isik viidanud erandile, mis tema tõlgenduse kohaselt välistaks vajaduse sõidumeeriku kasutamiseks, kuna ta soovis sõidukit üksnes remondikohta toimetada. Asjaolu, et isik arvas, et temale laieneb sõidumeeriku kasutamise kohta erand (millist õigusaktid ette ei näe), ei vabasta isikut nõuete järgimise vajadusest. Oma kaebuses on K. Raud viidanud sellele, et ta ei kasutanud sõidumeerikut põhjusel, et Maanteeametist teatati talle,

§ 136välistab vajaduse selle kasutamiseks (tl 1, 5).

Kohus viitab,

§ 136sätestatakse juhikaardi kasutamise nõuded ja tingimused.

Seega ei ole alust rääkida ühestki välistusest, mille olemasolule K. Raud LS §-s 136 viitab. Siinkohal tasub tähele panna,

§ 136

lg 2 p-des 2-4 nähakse muuhulgas ette, et digitaalse sõidumeerikuga sõiduki juht peab: tagama andmete tegelikkusele vastavuse; täitma juhi töö-, sõidu- ja puhkeaja nõudeid; võimaldama veoettevõtjale ja järelevalvega seotud toiminguteks juurdepääsu digitaalse sõidumeeriku ja juhikaardi andmetele. Antud juhul ei teadnud K. Raud, et teostab väärteokoosseisule vastava asjaolu, s.o ei järgi sõidumeerikute kasutamise nõudeid (ei kasuta sõidumeerikut, ei säilita esitanud salvestuslehti, neid asendavaid käsikirjalisi kandeid või tõendit tegevuse kohta, rikkudes salvestuslehtede lugemise võimalusele kehtestatud nõudeid), kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Enese sõnul ka ise veokit omava ja neid juhtiva isikuna pidanuks K. Raud täpsemalt tutvuma kehtivate nõuetega, seda enam,

§ 131lg 1 teeb viite ka EL vastavale praktikale.

Eelnevast tulenevalt K. Raua vastutust välistavaid asjaolusid kohtu hinnangul ei esine. Karistuse määra puudutavalt märgib kohus, et õigusteooria ja senise kohtupraktika kohaselt on kõrvalekaldumised keskmistest karistusmääradest põhjendatud üksnes siis, kui isiku süü ei ole kooskõlas vastava sanktsiooni raamest tuleneva keskmise karistusega või karistust vähendavate või raskendavate asjaoludega. Kohus märgib, et ekslik on kaebuses toodud väide nagu oleks antud tegude eest ette nähtud maksimaalseks karistusmääraks 100 trahviühikut. Kaebuses viidatakse seejuures LS § 217 lg 1 sanktsioonile (sõidumeeriku või juhikaardi kasutamisele kehtestatud nõuete rikkumine), kuid kõnesolev rikkumine on kvalifitseeritav LS § 2171 lg 1 järgi (salvestuslehtede või digitaalses sõidumeerikus salvestatud andmete või juhikaardi lugemise võimalusele või andmete säilitamisele kehtestatud nõuete rikkumisena), mille eest on ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut. Kuivõrd LS § 214 ja § 2171 lg 1 järgi kvalifitseeritavad väärteo on toime pandud ühe teoga, on menetleja KarS 63 lg-st 1 lähtuvalt õigesti määranud karistuse LS § 2171 lg 1 alusel. Kohus leiab, et otsuses ettenähtud karistusmäär on sanktsiooni järgi lubatud keskmises määras (150 trahviühikut), kuigi karistust kergendavad asjaolud puuduvad. Arvestades ka asjaolu, et isikul on 4 kehtivat liiklusalast rikkumist, tuleb sellist karistusmäära pidada põhjendatuks. Seega on menetleja otsuses ettenähtud karistus kooskõlas toimepandud väärteo raskusega, see vastab isiku süü suurusele ning sellega on saavutatavad karistuse üld- ja eripreventiivsed eesmärgid. Kuivõrd kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuste tühistamiseks ka karistuse osas. K. Raua kaitsja Aleksei Ratnikov on esitanud kohtule taotlused riigi õigusabi korras makstava kaitsjatasu kindlaksmääramiseks, kokku summas 192 eurot. Kohus on nimetatud kaitsjatasu taotlused lahendanud pealdisega ja need kuuluvad kaitsjale hüvitamisele. Kohus määras K. Rauale riigi õigusabi põhjusel, et oli alust arvata, et isik ei ole võimeline enda õigusi piisavalt kaitsma ning samuti puuduvad tal rahalised vahendid asjatundliku õigusabi saamiseks. Arvestades isiku majanduslikku seisundit, asub kohus seisukohale, et isikule käiks riigi õigusabi kulude hüvitamine üle jõu. Seega jätab kohus nimetatud kulu VTMS; § 38 lg-st 1, KrMS § 180 lg-st 3 lähtuvalt riigi kanda. Kohus juhindub VTMS § 38; § 109-111, § 132 p 1, § 133-135, § 155-156. Merle Parts kohtunik 6