Obsah (8)

§ 64§ 2171§ 199§ 255§ 63§ 2171l§ 54§ 55

1-16-7180 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 6. september 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-7180 Kohtukoosseis Andres P

§ 64lg 1 alusel moodustatud liitkaristuse osas.

2. Teha tühistatud osas uus otsus ja mõista Juris Širinsile karistused ning liitkaristus alljärgnevalt. 2.1.

§ 2171

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest karistada teda ühe aasta ja kuue kuu vangistusega. 2.2.

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest karistada teda kahe aasta ja kuue kuu vangistusega, 2.3.

§ 255

lg 1 järgi kvalifitseeritud kuriteo eest karistada teda seitsme aasta ja kuue kuu vangistusega. 2.4. Mõista Juris Širinsile kuritegude kogumi eest liitkaristuseks

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 sätetele tuginevalt seitse aastat ja kuus kuud vangistust.

1 1-16-7180

1. Muus osas, sh Juris Širinsile lisakaristuse mõistmise ja tema Eesti Vabariigist väljasaatmise osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Rahuldada prokuröri apellatsioon.
3. Jätta Juris Širinsi ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekovi apellatsioonid rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1.
4. Juris Širinsile esitati süüdistus

§ 199lg 2 p-de 6 ja 7 järgi selles, et 22.

juuni 2015 öösel läks ta koos kriminaalmenetluses tuvastamata isikutega Pärnu linnas XXX maja juurde, kus kopeeriti majas asunud sõiduauto Toyota Land Cruiser, registreerimismärgiga XXX XXX, võtme signaal. Kopeeritud signaaliga avati sõiduauto uksed, siseneti sõiduautosse ning sõiduauto mootor käivitati võtme elektroonilise signaali kopeerimiseks ja sõiduki käivitamiseks spetsiaalselt selle tegevuse jaoks soetatud elektrooniliste seadmetega. Peale käivitamist varastas J. Širins koos tuvastamata isikuga eelnimetatud sõiduauto ja püüti sellega sõita Lätti. Märgates politsei tähelepanu, peideti varastatud auto ja lahkuti Eestist. Seejärel samal päeval tuli J. Širins uuesti Eesti Vabariiki, kinnitas peidukohas varastatud sõiduautole teised numbrimärgid ja lahkus sellega Lätti. 1.2.

§ 255

lg 1 järgi esitati talle süüdistus selles, et ta kuulus koos teadlikult koos TK, VS, RA ning seni kohtueelse menetlusega tuvastamata isikutega ajavahemikus vähemalt alates 2015. a suvest kuni praeguse ajani tegutsevasse enam kui kolmest isikust koosnevasse püsiva isikutevahelise ülesannete jaotusega varalist kasu teenivasse kuritegelikku ühendusse. Selle ühenduse eesmärgiks on Eesti Vabariigi territooriumil sõiduautode varguste, s.o.

§-s 199 sätestatud teise astme kuritegude toimepanemine, saamaks varalist kasu varastatud kallite sõiduautode või nende osade müügist. Varguse objektiks olnud sõidukeid ei olnud võimalik käivitada ega sõiduki uksi avada ilma sõiduki originaalvõtmeta. Selleks oli kuritegeliku ühenduse poolt eelnevalt soetatud spetsiaalsed tehnilised seadmed, mida kasutati varastatavate sõiduautode lukustuse ja signalisatsiooni eemaldamiseks ning sõiduautode käivitamiseks. J. Širinsi ja TK ülesanne kuritegelikus ühenduses oli Eesti Vabariigis varguse objektiks olevate sõiduautode valmisvaatamine, nende vargus ja varastatud sõiduautode toimetamine koos RA ja teiste kohtueelse menetlusega seni tuvastamata isikutega Eesti Vabariigist Läti Vabariiki ja Leedu Vabariiki ning seal nende sõiduautode müümine, varuosadeks lammutamine ja muu realiseerimine kas ise või värvatud isikute kaudu. Samuti oli tema ülesanne varguste 2 1-16-7180 toimepanemises osalevate isikute värbamine ja Eesti Vabariiki sõitmiseks vajaminevate sõiduautode leidmine. J. Širins ja TK kasutasid teadlikult omavaheliseks suhtluseks ja oma tegevuste koordineerimiseks ebaseaduslikult muudetud ja identifitseerimisele mittekuuluva IMEI-koodiga mobiiltelefone, mille IMEI-koodi numbrid olid asendatud nullidega, raskendades nõnda mobiiltelefonide, nende abonentnumbrite ja kasutanud isikute tuvastamist. Varguste toimepanemiseks sõidutas J. Širinsi ning varguste toimepanemiseks vajalikud tehnilised vahendid 27.-28. oktoobril 2015 Eestisse VS. Teise autoga saabus samal ajal Eestisse TK. Varastamiseks sobilikud autod oli J. Širins varem välja valinud. 1.3. Veel esitati J. Širinsile süüdistus

§ 2171lg 1 järgi selles, et ta kasutas 27.-28.

oktoobril 2015 Eestis viibides Tele2 võrgus teiste isikutega suhtlemiseks teadlikult muudetud IMEI-koodiga mobiiltelefoni, rikkudes elektroonilise side seaduse § 871 lg-t 3, mille kohaselt on terminalseadme identifitseerimiskoodi muutmine keelatud. 2. Pärnu Maakohtu 22. mai 2017. a otsusega tunnistati J. Širins

§ 199lg 2 p-de 6 ja 7 järgi süüdi ja teda karistati kahe aasta vangistusega.

Samuti tunnistati ta süüdi

§ 2171lg 1 järgi ning karistati ühe aasta vangistusega.

Veel tunnistati J. Širins süüdi

§ 255lg 1 järgi ja teda karistati nelja aasta ja kuue kuu vangistusega.

Liitkaristuseks mõisteti J. Širinsile neli aastat ja kuus kuud vangistust, mille hulka arvati eelvangistuses viibitud aeg, arvestades karistuse kandmise algusaega

1. oktoobrist
2. Tõkendina kohaldatud vahistamine tühistati kohtuotsuse jõustumisel või karistusaja ärakandmisel.

§ 54lg 1 alusel kohaldati J.

Širinsile lisakaristusena Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks, arvates lisakaristuse kohaldamise algust alates J. Širinsi Eesti Vabariigist välja saatmisest. Kohus otsustas asitõenditega seonduvad küsimused. Seejuures konfiskeeriti J. Širinsilt erinevad kuriteo toimepanemise vahendid, määrates konfiskeeritud esemete valitsejaks Siseministeeriumi. Maakohtu otsusega mõisteti J. Širinsilt menetluskuludena välja 1190 eurot ekspertiisitasude katteks, 208,8 eurot kaitsjatasu ja 1175 eurot sundraha, seega kokku 2573,8 eurot. Tõlgi kulud jäeti riigi kanda. 3.1. Maakohus leidis, et J. Širinsi süü

§ 2171lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on tõendamist leidnud.

3.1.

1. Süüdistatav on küll kohtuistungil väitnud, et kinnipidamisel sõidukist Mercedes Benz C200 leitud mobiiltelefonid ei kuulunud talle, kuid maakohtu hinnangul ta valetab. Nii on ta kohtueelsel uurimisel andnud ütlusi, et mõni autost leitud kolmest telefonist võib olla tema oma. Enda ütluste muutmist ta kohtule veenvalt selgitada ei ole osanud, mistõttu maakohus luges J. Širinsi ütlused telefonide osas ebausaldusväärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Kohus tuvastas, et autost tuhatoosist leitud mobiiltelefoni IMEI koodi teavitusel näitas see koodiks 15 nulli, kuigi telefonil oleval kleebisel olid märgitud teised koodi numbrid. Seega tuvastas kohus, et telefoni IMEI koodi olid muudetud. Kohus märkis veel, et üldteadaolevalt ei ole ühegi mobiiltelefoni IMEI koodiks 15 nulli. Maakohus märkis, et kriminaalmenetluses kindlaks tehtu kohaselt on kõnealuse telefoni abonentnumber +XXX ja see number on esmakordselt aktiveeritud
2. oktoobril
3. Ajavahemikul 27.-
4. oktoober 2015 kasutati telefoni korduvalt mobiilsidevõrgus – nii väljahelistamiseks, SMS sideks kui ka kõnede 3 1-16-7180 vastuvõtmiseks. Telefoni kasutati sidepidamiseks abonentnumbriga +YYY, mida kasutas TK. Viidatud kahe abonentnumbri suhtlemist kinnitab muu hulgas sideettevõttjalt saadud andmete protokoll. Protokolliga tuvastatud telefonide liikumine omakorda kattub jälitustoimingutega tuvastatud J. Širinsi ja TK liikumistega. 3.1.
5. Kuigi J. Širinsiga oli samas autos ka VS, siis maakohtu hinnangul kasutas muudetud IMEI-koodiga mobiiltelefoni abonentnumbri lõpuga 202 siiski J. Širins, seda põhjusel, et just tema oli ka varem TK-ga suhelnud, VS aga mitte. Vastupidise kohta puudub igasugune mõistlik selgitus. Kohus osutas veel sellelegi, et Mercedes Benzi kinnipidamisel oli VS roolis ning J. Širins istus juhi kõrval. Kinnipeetud auto oli aga jälitustoimingutega tuvastatu kohaselt alates
6. oktoobri 2015 kella 18.11 kuni kinnipidamiseni
7. oktoobril 2015 kell 00.18 auto pidevas liikumises, muuhulgas n.-ö. tiirutati elurajoonides Harjumaal. Tuvastatud on seejuures, et auto sõitis lubatust kiiremini. Maakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et telefoni kasutanuks sellises olukorras autot juhtinud isik, mitte kõrvalistuja, kellel oli seda ohutum ja mugavam teha. 3.1.
8. Kokkuvõttes asus maakohus seisukohale, et J. Širins täitis muudetud IMEI-koodiga mobiiltelefoni mobiilsidevõrgus kasutades

§ 2171lg 1 objektiivse koosseisu.

Kohtu hinnangul pani ta selle teo toime kavatsetult, sest IMEI-koodi muutmine ei saa toimuda iseenesest ega juhuslikult. Muudetud koodiga telefoni kasutas ta teadlikult selleks, et raskendada jälgimist ja telefone kasutanud isikute tuvastamist. J. Širinsi teo õigusvastasust ja tema süüd välistavaid asjaolud puuduvad. 3.2. J. Širinsi süü

§ 255

lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos on maakohtu hinnangul tõendamist leidnud alljärgnevaga. 3.2.

1. Pärnust XXX eest varastati
2. juunil 2015 Toyota Land Cruiser registreerimismärgiga XXXXXX. Samal päeval on J. Širinsi kasutuses olnud auto kahel korral Eestisse sisenenud ja siit lahkunud, kusjuures teisel korral on ta Eestist väljunud ca pool tundi pärast varastatud ja valede numbrimärkidega sõitnud Toyota Land Cruiseri lahkumist. Maakohtu hinnangul ei ole see sisuliselt samaaegne lahkumine juhuslik, vaid viitab sellele, et J. Širins on Toyota vargusega seotud. See, et J. Širinsi kasutuses olnud auto käis enne varastatud auto Eestist lahkumist Lätis, viitab aga sellele, et J. Širins käis sealt midagi toomas – nt numbrimärke. Seda omakorda kinnitab asjaolu, et varastatud Toyotal olid Eestist väljudes küljes Vene numbrimärgid, mis kuuluvad hoopis teisele autole. Varastatud auto kohta on kriminaalmenetluses tuvastatud, et sellel oli võtmevaba käivitussüsteem. Auto seisis varastamise hetkel Pärnus XXX maja ees. Auto kasutaja RP nägi vargust pealt ja on selle kohta andnud ütlusi, et lisaks autosse sisenenud ja sellega ära sõitnud mehele viibis juures veel teine mees. Tema käes nägi tunnistaja kohvrit. See haakub kinni peetud Mercedes Benzist leitud seadmega, mis meenutab sangaga lõikelauda ja võib eemalt vaadates meenutada kohvrit. Kohus märkis, et sideettevõtjalt saadud andmete protokollis kohaselt viibis Toyota varastamise piirkonnas kaks Läti abonentnumbrit, mis suhtlesid Eestis
3. juunil 2015 kell 5.32 kuni 7.40 ning liikusid seejuures Pärnust Ikla suunas. Lätist saabunud kõneeristuste ja asitõendi vaatlusprotokolliga on tuvastamist leidnud, et eelmärgitud telefoninumbrid suhtlesid
4. juunil 2015 omavahel Lätis. Ühe vaadeldud abonentnumbri liikumine on fikseeritud Lätis
5. juunil 2015 kell 5.32 ajal Riias tugijaama 4 1-16-7180 „Riga, Rivas iela 2“ piirkonnast kella 5.45 ajaks Riia tugijaama Riga, LDz Juglas stacija piirkonda. Tugijaam Riga, Rivas iela 2 asub J. Širinsi elukohast YYY, Riia 550 meetri kaugusel. Seetõttu asus maakohus seisukohale, et vaadeldud abonentnumber kuulus J. Širinsile, mis omakorda tähendab, et J. Širins oli Toyota varguse ajal Pärnus XXX piirkonnas. Maakohus märgib, et varguse grupiviisilist toimepanemist kinnitavad tunnistaja RP ütlused. Tuvastatud on ka see, et vargus pandi toime suures ulatuses, sest kindlustuse makstud kompensatsioon varastatud auto eest oli üle 40 000 euro ja on üldteada asjaolu, et kolme aasta vanuse Toyota Land Cruiseri hind on üle 40 000 euro. 3.2.
7. oktoobril 2015 peeti Eestis sõidukiga Mercedes Benz C200 kinni J. Širins ja VS. Samal päeval toimetatud läbiotsimisel leiti autost muuhulgas erinevaid seadmeid: 6 musta antennisarnast objekti, musta värvi hõbedast randiga elektroonikaseade, 4-kandiline kuue kuldset värvi antenniühendamise otsikuga seade, halli värvi lõikelauda meenutav elektroonikaseade, auto elektroonika diagnostika seade, GPS seade TomTom. Samuti leiti sõidukist plekk-kanister, Saksamaa registreerimismärgid ning kruvikeerajad. 3.2.
8. Autost leitud elektroonikaseadmete osas tuvastati ekspertiisiga järgmist. Neljakandiline antenniühendamise otsikutega seadme puhul on tegemist elektroonika seadmega, mis segab erinevatel sagedustel töötavate seadmete tööd ehk nn. „jammer“, mis sisselüliltamisel segab nt GSM, Wifi ja GPS seadmete tööd. Musta värvi raadiosaatja korpusega seade (SEADE 2) võtab vastu autovõtmevaba avamis- käivitussignaali madalsageduslikul sagedusel u 130 kHz ja edastab selle kõrgsagedusliku u 2,37 GHz signaali lõikelauda meenutavale käepidemega hallile seadmele (SEADE 1), mis muudab saadud signaali tagasi sagedusele 130 kHz ja kiirgab signaali võtmele. Auto originaalvõti, saades kätte justkui auto poolt saadetud signaali, edastab omakorda võtmepuldi töösagedusel elektroonse kinnituse autole uste avamiseks ja auto käivitamiseks. SEADMED 1 ja 2 töötavad koostoimivatena ning inimfaktori kaasabil on võimalik neid kasutada võtmevaba (Keyless Go) süsteemi omavate sõidukite uste avamiseks, käivitamiseks ja varastamiseks. Must ristkülikukujuline plastist korpusega seade on koerapeleti. Seega leiti J. Širinsi ja VS kasustuses olnud autost seadmed, mida on võimalik kasutada võtmevaba süsteemiga autode varastamiseks. Samuti oli autos koerapeleti. Seejuures oli SEADE 2 peidetuna auto pagasiruumist põrandakatte alt juhipoolsest rattakoopast, mis viitab sellele, et seadet kasutati ebaseaduslikel eesmärkidel, nt autode varastamiseks. Koerapeletiga oli aga võimalik tõrjuda eemale sõiduki omaniku koera, kes oleks võinud vargust takistada. Kui tegemist ei oleks kuriteo toimepanemise vahendiga, puudunuks ka vajadus seadme peitmiseks. Ka uurimiseksperimendiga on kindlaks tehtud, et leitud seadmeid saab kasutada võtmevaba süsteemiga autode käivitamiseks. Nendega on võimalik auto uksed avada ja käivitada, valdamata võtit. Originaalvõti võib samal ajal olla kuskil hoones mitme meetri kaugusel. Seega on nende seadmetega võimalik varastada hoovis seisev sõiduk samal ajal, kui originaalvõti on toas (majas). Kohus luges uurimiseksperimendi protokolli lubatavaks tõendiks, hoolimata asjaolust, et süüdistataval ega kaitsjal polnud võimalust eksperimendis osaleda. Kohus osutas, et eksperimendi tulemusi kinnitavad ka teised tõendid, mistõttu eksisteerib tõendite kogum. Kohus osutas, et versioon sellest, et leitud seadmeid saab kasutada sõidukite varastamiseks, tekkis eeskätt VS kohtueelses menetluses antud ütluste pinnalt, mis leidis ka eksperimendiga kinnitust. VS ja tema kaitsja viibisid aga eksperimendi juures. 5 1-16-7180 3.2.
9. Autost äravõetud õlakotis olnud telefoni SIM-kaardi pesas oleva SIM kaardi puhul ei ole DNA-ekspertiisi tulemuste põhjal välistatud, et see võis olla seostatav J. Širinsiga. Küll aga ei ole see seostatav VS-ga. Samas kotis olnud GPS seadme puhul on aga DNA-ekspertiisiga tuvastatud, et välistatud pole J. Širisni bioloogilise materjali leidumine sellel. Maakohus luges niisugust DNA-ekspertiisi akti lubatavaks tõendiks. Seega luges maakohus tuvastatuks, et õlakott ja selle sisu kuulus J. Širinsile. Koti kuulumist temale kinnitab veel ka see, et sealt leiti külmetusravimeid. Jälitustoimingutega on aga tuvastatud, et J. Širins on TK-le rääkinud, et ta on külmetunud. GPS seadme puhul tuvastati viimaste sihtkohtadena erinevad aadressid Tallinnas – Andrekse tee 4, Vabaõhumuuseumi tee 26B, Kaja 6 jne. 3.2.
10. Maakohus osutab, et Leedu Vabariigis on kindlaks tehtud TK ja J. Širinsi omavaheline telefonisuhtlus autode vargustega seotud küsimustes, sh Eestisse sõitmisest, selle ohtlikkusest politseireidide tõttu, samuti kaasa võetavatest isikutest, varguse plaanist, varastatud autode hoidmiseks Eesti piiri lähedal üüritud garaažist ja ülekanderambist, mille abil sõidukeid veokile laadida.
11. oktoobril 2015 teatas J. Širins TK-le, et lülitas sisse jammeri, vältimaks enda võimalikku jälgimist ja jälitamist. Samuti on Leedus kindlaks tehtud, kuidas TK ostis omale Rootsi reg. märgiga XXXXXX sõiduauto Audi, mida ta kasutas Eestisse sõitmiseks ja mis hiljem leiti Reiu külast. 3.2.
12. Kriminaalmenetluses on kindlaks tehtud, et TK Audi ning J. Širinsi ja VS Mercedes Benz sisenesid
13. oktoobril 2015 Eestisse. Seejuures oli VS võtnud Mercedese ilma loata müügiplatsilt. Jälgitud isikute autod liikunud sünkroniseeritult, mis viitab nende ühistele eesmärkidele Eestis. Kohtu hinnangul oli selliseks ühiseks eesmärgiks autode varastamine. 3.2.
14. Asjaolud, et omavahel suhtlemiseks kasutati mitmeid telefone, erinevaid kõnekaarte ja muudetud IMEI koode, mis raskendavad numbri kasutaja kindlaks tegemist, viitavad sellele, et n.-ö teematelefone kasutati ebaseaduslike asjade ajamiseks. Seda seisukohta kinnitab veelgi asjaolu, et kõnekaarte kasutati, n.-ö periooditi, st vastavaid telefoninumbreid ei kasutata igapäevaselt. 3.2.
15. Ka J. Širinsi ja VS omavaheline sidepidamine Pärnu arestikambris viitab sellele, et nende Eestis viibimise eesmärgid ei olnud legaalsed. 3.2.
16. Maakohus osutas, et TK on varem süüdi tunnistatud erinevate kallite sõidukite varguses Eestist. J. Širinsit seostatakse aga sarnaselt Eestis toime pandud vargustega samuti eriseadmete ja -vahendite abil sõiduauto varguse katsega Lätis. 3.2.
17. J. Širinsi GPS seadme mälusse salvestatud aadresside puhul on tuvastatud, et neil aadressidel asusid
18. a oktoobris võtmevaba käivitussüsteemiga autod. VS ja J. Širinsi väiteid, nagu olnuks GPS seade vigane ja nemad neid aadresse GPS-i ei sisestanud, pidas maakohus ebausaldusäärseteks ja jättis need tõendite kogumist välja. Kuna kõikidel sisestatud aadressidel asusid võtmevaba käivitussüsteemiga autod, mille varastamiseks olid VS ja J. Širinši autos vajalikud seadmed, siis viitab see selgelt sellele, et elurajoonides tiirutati eesmärgil 6 1-16-7180 leida võtmevaba süsteemiga autosid, mida varastada. Mercedes Benzist läbiotsimisel leitud Saksamaa registreerimismärkide osas leidis kohus, et need olid kaasa võetud selleks, et vajadusel asendada varastatud sõiduki registreerimismärgid ja nõnda raskendada varastatud sõiduki liikumise jälgimist. 3.2.
19. Kohus märkis, et VS kinnipidamisel võeti tema rahakotist muuhulgas ära micro SIMkaart. Põhjuseks, miks see oli telefonist eemaldatud, pidas maakohus vajadust tagada see, et isikut ei oleks võimalik kuriteopaigaga seostada. 3.2.
20. Kohus ei nõustunud kaitsjaga, et prokurör ei saa tugineda tunnistaja AJ ütlustele, sest tema nimi ei sisaldu kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas. Süüdistusaktis on sellele tõendile aga viidatud ja kohtusse on selle tunnistaja kutsunud just prokurör. Samuti pidas maakohus ebaõigeks kaitsja seisukohta, nagu tohiks politseiametnikust tunnistaja AJ üle kuulata üksnes menetlustoimingute suhtes. Kohus osutas, et nimetatud tunnistaja ei ole arutatavat kriminaalasja menetlenud uurimisasutuse ametnik, mistõttu ei rakendu tema suhtes KrMS § 66 lg-st 2 tulenev keeld. 3.2.
21. Kohus jättis tunnistaja TK ütlused tõendite kogumist ebausaldusväärsetena välja, sest need on vastuolulised ega haaku teiste kriminaalasja tõenditega. Samuti on ebausaldusväärsed tunnistaja VS ütlused ning ka need tuleb jätta tõendikogumist välja. Tunnistaja ütluste ebausaldusväärsust ilmestavad prokuröri kohtulikul uurimisel avaldatud tunnistaja kohtueelses menetluses antud ütlused, millega tema kohtus antud ütlused on vastuolus. Seda vastuolu ei ole tunnistaja aga mõistuspäraselt selgitada osanud. Samuti ei kinnita tunnistaja VS ütlusi teised kriminaalasjas kogutud tõendid. Kohus jättis tõendikogumist välja veel tunnistajana üle kuulatud süüdistatava elukaaslase LK ütlused selle kohta, et süüdistatav pidi tulema Eestisse veoki järele. Nimelt on tegemist asjaoluga, mida süüdistatav ütles tunnistajale. Samuti ei kinnita teised kriminaalasjas kogutud tõendid, et J. Širins tuli Eestisse veoki järele. Maakohus asus seisukohale, et ka süüdistatava ütlused on ebausaldusväärsed ega vasta tõele. Üksnes tema ütlused selle kohta, et GPS kuulus talle ning ta sõitis ka BMW X5-ga saab pidada tõele vastavateks, kuid nimetatud asjaolud on leidnud kinnitust ka teiste tõenditega. 3.2.
22. Maakohtu hinnangul joonistub kriminaalasja materjalide põhjal selgelt välja, kuidas J. Širins, TK, VS ja RA on omavahel seotud autode varguste kaudu. Nii RA kui ka TK on autode vargustes süüdi mõistetud ning VS on süüdi mõistetud

§ 255lg 1 järgi.

3.2.

1. Pärnus XXX
2. juunil 2015 varastatud sõiduk, Tammistes VVV
3. septembril 2015 varastatud sõiduk, Pärnus HHH
4. septembril 2015 varastatud sõiduk ning samal kuupäeval Pärnu AAA varastatud sõiduk on varastatud sama käekirjaga isikute poolt, mistõttu saab asuda seisukohale, et tegemist on sama grupi toime pandud vargustega. Kõigi nimetatud autode puhul on tegemist võtmevaba süsteemiga autodega. Samuti on kriminaalmenetluses kindlaks tehtud, et varastatud sõidukeid saatsid Citroen ja Opel. Need sõidukid saabusid enne autode varastamist ning lahkusid peaaegu samaaegselt varastatud autodega. Neid autosid kasutas TK. Selline autode saabumine ja lahkumine Eestist ei saanud olla juhuslik, vaid viitab sellele, et Eestisse tuldi autosid varastama. Samuti viibiti Eestis suhteliselt lühikest aega, üksnes loetud tunnid. 7 1-16-7180 Varastatud auto ja Citroeni samaaegne lahkumine ei saa olla juhulik kokkusattumus, vaid viitab selgelt sellele, et Citroen oli auto, millega saabuti varastama ja hiljem saatis see varastatud BMW-d. 3.2.
5. Eeltoodu viitab selgelt sellele, et
6. a suvel-sügisel tegutses Eestis autovaraste grupp, kes saabus siia Ikla kaudu ja viis sama teed varastatud auto ka Eestist minema. Autovaraste gruppi kuulusid vähemalt J. Širins, TK, VS ning RA. Grupi liikmed, v.a J. Širins, on ka juba auto vargustes ja kuritegelikku ühendusse kuulumises süüdi mõistetud. Maakohtu hinnangul vastas see grupp kuritegeliku ühenduse tunnustele, sest see oli püsiv, pannes kallite autode vargusi toime
7. a suvel-sügisel. Tegutseti süsteemselt ja eesmärgipäraselt ning grupi liikmete vahel oli välja kujunenud tööjaotus. Grupil oli ilmselgelt varalise kasu saamise eesmärk, samuti on kallite autode grupiviisiline vargus (

§ 199lg 2 p 6, 7) karistatav kuni 5-aastase vangistusega.

Seega on kohtu hinnangul antud juhul täidetud

§ 255lg-s 1 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.

3.2.

1. Autovaraste gruppi kuulunud isikud, sh J. Širins, pidasid vähemalt võimalikuks ja möönsid, et grupp on loodud varalise kasu saamise eesmärgil ja on suunatud auto varguste toimepanemisele. Seega kuritegelikku ühendusse kuuluti vähemalt kaudse tahtlusega. 3.2.
2. Maakohus ei tuvastanud süüdistuses

§ 255lg 1 järgi J.

Širinsi teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.3.

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7 osas leidis maakohus, et eelpool käsitletud tõendite põhjal sai üksnes J. Širins koos seni tuvastamata isikuga Pärnus XXX juures Toyota Land Cruiseri varguse toime panna, sest tuvastatud on tema viibimine varastatud autoga samas piirkonnas, tema Eestist lahkumine veidi aega pärast varastatud autot, samuti samasuguste seadmete kasutamine varguse toimepanemiseks, mis leiti 28. oktoobril 2015 Mercedes Benzist. Kellelgi teisel ei olnud kõnealuse Toyota varastamiseks vahendeid ega võimalusi. Samuti leidis eelnevalt tuvastamist, et auto vargus põhjustas kahju üle 40 000 eurot ning varguse pidid toime panema vähemalt kaks inimest. Seega on kohtu hinnangul antud juhul täidetud

§ 199lg 2 p-des 6 ja 7 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis.

Subjektiivsest küljest on vargus maakohtu hinnangul toime pandud kavatsetult. Süüdistatav võttis teadlikult võõra vallasasja selle ebaseaduslik omastamise eesmärgil. Seega J. Širins seadis eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teadis, et see saabub. Sellegi süüdistuse osas ei tuvastanud maakohus teo õigusvastasust ega süüdistatava süüd välistavaid asjaolusid. 3.4. J. Širinsile karistust mõistes märkis maakohus, et süüdistuses

§ 2171

lg 1 järgi on tema süü keskmine, tema puhul ei esine karistust kergendavaid asjaolusid, kuid raskendava asjaoluna on see kuritegu toime pandud teise süüteo, s.o autode varguse hõlbustamiseks või varjamiseks. Selle kuriteo eest on võimalik süüdistatavale karistus mõista sanktsiooni alumises kolmandikus, s.o üks aasta vangistust Kuritegelikku ühendusse kuulumise puhul on tema süü pigem väiksem, sest ühenduse eesmärgiks oli üksnes varavastaste kuritegude toimepanemine, mitte aga nt isiku- või vabadusevastased süüteod. Seetõttu pidas maakohus võimalikuks mõista kuritegelikku ühendusse kuulumise eest süüdistatavale karistus veidi üle sanktsiooni 8 1-16-7180 miinimummäära, s.o neli aastat ja kuus kuud vangistust. Vargustes pidas kohus J. Širinsi süüd keskmiseks ja mõistis J. Širinsile

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7 järgi karistuse sanktsiooni keskmise määra lähedal, s.o kaks aastat vangistust. Arvestades seda, et üks toimepandud kuritegudest oli kuritegelikku ühendusse kuulumine, on maakohtu hinnangul välistatud J. Širinsile muu karistuse kui reaalse vangistuse mõistmine, sest selle kuriteo puhul näeb seadus ainsa karistusliigina ette vangistuse. Sellises olukorras ei ole otstarbekas teiste kuritegude eest kergemaliigilist karistust mõista. Samuti puudus maakohtul veendumus, et isikul on vara rahalise karistuse tasumiseks. Maakohus mõistis süüdistatavale

§ 64alusel liitkaristuse, lugedes kergemad karistused kaetuks raskeimaga.

Samuti leidis kohus, et on põhjendatud kohaldada isikule lisakaristusena

§ 54

lg 1 alusel Eesti Vabariigist väljasaatmine koos sissesõidukeeluga kümneks aastaks.

§ 55alusel lisakaristuse kohaldamise algust tuleb arvata alates J.

Širinsi Eesti Vabariigist välja saatmisest. Kohus leidis, et isiku suhtes tuleb lisakaristust kohaldada maksimaalses määras, kuna see aitab tagada, et J. Širins ei pane pärast vabanemist Eesti Vabariigis toime uusi kuritegusid, iseäranis arvestades, et kohus mõistis isiku muuhulgas süüdi kuritegelikku ühendusse kuulumises. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Pärnu Maakohtu otsuse peale esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni süüdistatav Juris Širins ja tema kaitsja vandeadvokaat Vladimir Sadekov. Apellatsiooni esitas ka prokurör. 7.
2. Süüdistatava arvates jõudis maakohus ebaõigete järeldusteni. 7.1.
3. Süüdistuses

§ 2171

lg 1 järgi ei nõustu ta maakohtu järeldustega, nagu oleks tema ütlused ennast õigustavatena ebausaldusväärsed. Selline kohtu seisukoht on ebaõiglane ja nii saaks vaadelda kõiki tema ja kaitsja samme, samas kui prokuröri öeldu on kõik kantud soovist teda süüdi tunnistada. 7.1.

1. Selle kohta, nagu ei oleks ta suutnud veenvalt selgitada ütluste muutmist märgib ta, et esialgsel ülekuulamisel oli keelebarjäär. Ta vastas läti keeles, küsimused esitati aga eesti keeles. Seetõttu tekkis tõlkeviga, mida ta protokollis ei märganud. Tõlge võis olla ebatäpne või teda võidi valesti mõista. Mitte kõik tema ütlused pole vastuolulised. Nii nt andis ta kohe õigeid ütlusi oma telefoni kohta. Süüdistatav märgib, et ta palus ülekuulamisel näidata talle autost leitud telefone, lubades osutada enda telefonile. Seejuures pidas ta silmas just endale kuuluvat telefoni, mille kohta ta arvas, et see võib tal kaasas olla. Samas kinnitab ta, et ükski leitud telefonidest siiski ei kuulunud talle. 7.1.
2. Kohus tuvastas, et J. Širins suhtles TK-ga, aga ei ole välja selgitatud, kas kontakt oli ka TK ja VS vahel. See, et nende vahelist kontakti ei ole välja selgitatud, ei tähenda, et niisugust kontakti ei olnudki. Apellant palus läbi viia hääleekspertiisi, kuid seda ei tehtud. Ta ei saa aru, et miks omistati telefoninumber lõpuga 202 just talle, ehkki seda ei leitud autost ega tema või VS juurest. 9 1-16-7180 7.1.
3. Maakohtu seisukoht, nagu poleks loogiline, et telefoniga rääkis VS, kuna ta oli samal ajal hoopis roolis ja kõrvalistujaks olnud J. Širinsil oli mugavam ja ohutum telefoniga vestelda, on ebaõige. VS pole nii seadusekuulekas, et vältinuks roolis telefoniga rääkimist. Telefonist on näha, et VS saatis roolis olles SMS-i ja vahetas telefonil kaarti. Ta märgib, et üheltki telefonilt pole leitud tema sõrmejälgi ega DNA-d. 7.1.
4. J. Širins ei nõustu maakohtu hinnanguga, et just tema oli
5. juunil 2015 BMW X5 roolis. Ta märgib, et kasutas seda autot
6. a sügisel ega tea, kes juhtis autot
7. a juunis. See auto oli perioodiliselt välja üüritud. Apellandi hinnangul on tema ütlusi valesti mõistetud. Seoses maakohtu osutustega selle kohta, et apellant on korduvalt sõiduautoga BMW X5 Eestis viibinud, märgib ta, et on Eestis viibinud tööalaselt. Kohtu märgitud auto aga ei kuulu talle ja ta üksnes üüris seda aeg-ajalt. 7.1.
8. Seoses maakohtu arutluskäiguga otsuse lk 12 IV lõigus, mille kohaselt
9. juunil 2015 Pärnust XXX juurest varastatud Toyota ja J. Širins lahkusid Eestist ca pooletunnise vahega, märgib süüdistatav, et tunnistaja RP on auto ära tundnud üksnes üldiste tundemärkide alusel. Samuti osutab ta, et on eitanud, et on kunagi (sh
10. juunil 2015) viibinud Pärnus Tammsaare teel. 7.1.
11. J. Širins peab oletuslikuks maakohtu seisukohta, et sõiduautost Mercedes Benz leiti muu hulgas kohvrit meenutav seade, millega on võimalik varastada võtmeta käivitamise süsteemiga autosid. Ta märgib, et auto, millest see seade leiti, ei kuulu talle ega VS-le, vaid on võimalik, et see olid mõeldud nimetatud auto ostja jaoks. See võis olla ka põhjus, miks VS-le anti ebaõige aadress ja ebatäpsed juhised. J. Širins juhib tähelepanu sellele, et seadmel ei olnud tema DNAd ega sõrmejälgi ja enda väitel ta ei teadnud, et autos on selline seade. Ka leitud saksa numbrimärkide kohta märgib apellant, et ta nägi seda autot esmakordselt ega teadnud, et autos asuvad mingid numbrimärgid. 7.1.
12. Kohus on ebaõigesti järeldanud nagu kuulunuks telefoninumber +XXXXXXXXXXXXX J. Širinsile, sest
13. juuni
14. a kella 5.32 paiku asus see liikuma tugijaama piirkonnast, mis paikneb ca 550 m kaugusel tema kodust. Sellega seoses märgib ta, et
15. a suvel viibis ta hoopis Jurmalas suvilas, mitte enda elukohas. Edasiselt viitab ta aga sellele, et kohtu viidatud tugijaam asub tema kodust kaugel ja selle tugijaama teeninduspiirkonnas elavad tuhanded inimesed. Samuti viitab ta, et tema elukoht asub Riia ringtee läheduses, mida mööda on võimalik liikuda Riia-Tallinn maanteele. 7.1.
16. J. Širinsi arvates on maakohtu otsus vastuoluline, sest ühes kohas kohus leiab, et ta viibis varguse sündmuskohal, teisalt märgib kohus aga, et justkui saabus ta BMW X5-ga Eestisse pärast vargust, tuues kaasa numbrimärgid. Eeluurimisel kahtlustati teda aga hoopis varastatud auto saatmises ja varastatud autot juhtinud isiku transportimises. 7.1.
17. Puutuvalt GPS seadmesse märgib J. Širins, et see ei ole tema oma, aadressid sisestas sinna VS. Kohus on ses osas püstitanud lubamatult üksnes versiooni, mitte ei ole tuvastanud, 10 1-16-7180 kellele GPS seade kuulus. Seoses maakohtu järeldusega, nagu kinnitaks GPS-i kuulumist temale muu hulgas asjaolu, et kotist leiti külmetusravimeid ja J. Širins oli varem TK-le teatanud enda haigestumisest ja ravimiste võtmisest, märgib apellant, et maakohus ei tohi teha oletusi, vaid peab tuvastama faktid. J. Širins märgib, et ravimid ei kuulu talle, ta ei ole haige olnud ja pealt kuulatud vestluses ei osalenud tema. 7.1.
18. Seoses maakohtu arutlusega J. Širinsi ja VS kasutuses olnud autost leitud koerte peletamisseadme ja võtmeta käivitussüsteemiga autode varastamist võimaldavate seadmete leidmisega märgib apellant, et nimetatud auto ei kuulu talle ega VS-le ning ta nägi seda autot esmakordselt. Seetõttu ei teadnud ta kus ja mis sellesse autosse peidetud oli. Seda kinnitas kohtuistungil ka VS. 7.1.
19. See, et leitud seadmed võimaldavad varastada võtmeta käivitamise süsteemiga autosid, leidis kinnitust uurimiseksperimendi käigus. Selle kohta J. Širins märgib, et võib-olla VS teadis sellest midagi, tema aga mitte. VS on kohtus andnud ütlusi, et uurija aitas tal joonistada seadme toimeskeemi. 7.1.
20. J. Širins väidab, et ta püüab välja selgitada tõde ja on seetõttu juba poolteist aastat viibinud vahi all tingimustes, kus ta ei saa väljas liikuda ning tema kontakt oma perekonnaga on minimaalne. 7.1.
21. Seoses kohtu väitega, nagu oleks Leedus tuvastatud, et TK suhtles numbriga +YYYYYYYYYYYYY, mis oli J. Širinsi kasutuses ja nende jutust on aru saada, et räägitakse auto vargusega seonduvast, märgib apellant, et kohtu osutatud numbrit ta ei kasuta. 7.1.
22. Apellant ei nõustu maakohtuga, nagu oleks ta Pärnu arestimajas vahi all viibides taldrikutele kriimustatud sõnumite teel kaaskohtualusega suhelnud. 7.1.
23. Seoses maakohtu otsuses märgituga, et TK on juba varem Pärnu maakohtu otsusega autode varguses süüdi tunnistatud, märgib ta, et tema TK tegudest ei tea, aga mingit gruppi ta selle isikuga ei moodusta. Kui nad peaksid moodustama grupi, siis küsib apellant, miks ei süüdistata teda TK-ga samade autode varguses. Ta tunneb seda isikut üksnes tööalaselt. 7.1.
24. Seoses maakohtu väitega J. Širinsi iseloomustamiseks, et teda seostatakse mh ka auto varguse katsega Lätis, märgib apellant, et isik, kes sellise info väljastas, ei võinud seda teha, sest vastava kriminaalasja materjalid on Lätis kohtus ning materjalide väljastamine oli seetõttu ebaseaduslik. 7.1.
25. Seoses maakohtu seisukohaga, nagu oleks ebausaldusväärsed süüdistatavate väited, et GPS seade ei töötanud korralikult ja et nad ei ole sinna sisestanud aadresse, märgib apellant, et keegi ei ole isegi kontrollinud seda, kas GPS seade toimis õigesti või mitte. Ta väidab, et tema ega kaassüüdistatav VS pole sisestanud GPS seadmesse aadressi, millelt varastati süüdistuses märgitud auto. Samuti on põhjendamatu, et maakohus on osutanud, et GPS seadme mälus 11 1-16-7180 olevatel aadressidel asusid võtmeta käivituse süsteemiga autod. Süüdistatav märgib, et tänapäeval on võtmeta käivitamise süsteem levinud. 7.1.
26. Apellant märgib, et ta ei ole kuritegeliku ühenduse liige. Ühenduse moodustamiseks vajalikud tingimused ei ole täidetud. Apellant ei tunne RA ega ole teda kohanud. Kohtuotsuses puudub analüüs kuritegeliku ühenduse liikmete omavahelise suhtluse kohta. Samuti ei ole käsitletud ühenduse püsivat iseloomu. Ülesannete jaotuse kohta märgib ta, et talle ei ole keegi mingeid ülesandeid andnud ja ta ei ole ka mingeid ülesandeid täitnud. Mingeid sellekohaseid tõendeid asjas kogutud ei ole. 7.1.
27. Selle kohta, et Pärnus XXX auto varguse pani toime J. Širins koos tuvastamata isikuga ja et selleks kasutati samasuguseid vahendeid, mis leiti sõidukist Mercedes Benz, märgib apellant, et ta ei ole sellel aadressil kunagi käinud ja selle kohta puuduvad tõendid. Varguse toimepanemiseks kasutatud vahendid ei kuulu aga J. Širinsile. Ka maakohus ise on osutanud, et DNA ekspertiisi tulemusel „ei saa välistada“ tema DNA-d neil seadmetel. Ta viibis seadmetega samas autos, aga need ei kuulunud talle. 7.1.
28. Kohus on rikkunud süütuse presumptsiooni ja tõlgendanud kahtlused tema kahjuks. Tema võimalused end kaitsta on palju piiratumad kui prokuratuuri võimalused tema vastu. Tema ütluste sisu on ümber pööratud, et neid tema vastu kasutada. Ta ei plaaninud VS-ga Mercedes Benzis Eestisse sõita, see oli juhuslik. Ta tuli Eestisse tööasjus, mille kohta on ta esitanud ka tõendeid. Samuti esitab ta ringkonnakohtule tahhograafi näidud, mis tõendavad tema
29. a eelmistel kordadel Eestis viibimise asjaolusid (veoautojuht). 7.1.
30. Maakohtu istungil oli tema alibiga seoses viga. Nimelt loeti auto registreerimisnumber valesti. Tahhograafi kettad on tema täidetud ja neil märgitud reisid on toimunud. 7.1.
31. Uurimiseksperimendi kohta apellant märgib, et on ebaõiglane, et kui kohus luges seadme talle kuuluvaks, siis eksperimendi juurde teda ega tema kaitsjat ei kutsutud, vaid seal oli vaid VS ja tema kaitsja. 7.1.
32. Apellant märgib, et prokurörile esitatud taotluse kohta tõestada tema süütust, vastati, et seda tõendavad materjalid pidavat hoopis tema ise esitama. Kuna tal olid 8 kuud suhtlemispiirangud, siis polnud tal võimalust esitada tõendeid selle kohta, et
33. a suvel elas ta suvilas, mitte XXX, Riias. 7.1.
34. Tunnistaja AJ kinnitab, et apellandil puudub seos asja materjalides viidatud ja Leedus asuvate autodega Opel ja Citroen. Pealt kuulatud telefonikõne ajal ta ei teadnud, kellega ta räägib. Alles päras J. Širinsi vahistamist TK arvas, et see võis tema olla. 7.1.
35. Kui apellant teadnuks, et VS võttis auto Mercedes Benz ilma loata ja tarvitas narkootikume, siis leidnuks ta teise võimaluse Eestisse tulla. Samuti osutab ta, et VS-le ja talle pakkusid uurijad kokkulepet. VS osutas, et J. Širins ei sõitnud Mercedes Benziga. Samas on VS andnud kohtus ütlusi, et ta rääkis uurijatele kõike vaid selleks, et kiiremini vanglast välja saada. 12 1-16-7180 7.1.
36. Tunnistaja TK on kinnitanud, et ta ei tunne J. Širinsit, nad ei ole suhelnud ja on kohtunud vaid tema töökohas. Samuti ei tunne TK enda sõnutsi ka J. Širinsi elukaaslast L. 7.
37. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja J. Širinsi õigeksmõistmist. Tema hinnangul on maakohus rikkunud menetlusõigust ja kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Kohus on tõendeid hinnanud meelevaldselt. Konkreetselt seisnevad kaitsja etteheited alljärgnevas. 7.2.
38. Maakohus on põhjendamatult jätnud ebausaldusväärsena tõendite kogumist välja J. Širinsi ütlused läbiotsimisel autost leitud telefonide kohta. Nimelt ei ole süüdistatav kunagi kinnitanud, nagu oleks mõni leitud telefonidest tema oma, vaid on üksnes öelnud, et mõni leitud telefonidest võis tema oma olla. Hiljem kohtus on ta aga täpsustanud, et siiski ükski leitud telefon temale ei kuulu. Seega tema ütlustes mingit vastuolu ei esine. Seoses maakohtu märkusega, nagu oleks süüdistataval ilmselge motiiv anda ennast mitte süüstavaid ütlusi, vältimaks kriminaalvastutust märgib kaitsja, et sellise tõdemuse valguses kaob süüdistatavate ülekuulamise mõte üldse ära, sest süüdistatav saab üksnes kindel olla selles, et tema ütlusi usaldusväärseks ei peeta. 7.2.
39. Vaidlustatud otsuses väljendatud seisukoht, mille kohaselt kinnitavat muudetud IMEIkoodiga telefoni kuulumist J. Širinsile ka see, et pole tuvastatud VS ja TK varasemat omavahelist suhtlust, ei rajane ühelegi tõendile. Meelevaldne on ka maakohtu järeldus, millest nähtuvalt kasutas just J. Širins muudetud IMEI-koodiga telefoni muuhulgas põhjusel, et VS oli autoroolis ja tal olnuks see ebamugav. Kaitsja arvates räägib sellise seisukoha vastu argitõdemus, et roolis telefoni kasutamine on tavapärane. Samuti on maakohtu viidatud järeldus vastuolus asjaoluga, et VS on kokkuleppemenetluses omaks võtnud muudetud IMEI-koodiga telefoni kasutamise ja omamise (Pärnu Maakohtu
40. aprilli
41. a otsus asjas nr 1-16-3051). Kui lähtuda maakohtu järeldusest, et tegemist oli autovaraste grupiga, kes tegutsesid kõik koos ühise eesmärgi nimel, ehk eesmärgiga varastada autosid, siis poleks loogiline maakohtu järeldus, et kuna ei leidnud tuvastamist VS ja TK omavaheline varasem suhtlus, siis suhtles kindlasti J. Širins ise TK-ga. Ebaloogiline on järeldada, et isikud, kes kuuluvad ühte gruppi ja ühise eesmärgi nimel koos tegutsevad, omavahel ei suhtle. 7.2.
42. Selle kohta, et J. Širins varastas Pärnust XXX sõiduauto, puuduvad tõendid. Maakohtu analüüsitud tõendid on kaudsed ning maakohus neist tõenditest teinud meelevaldseid ning põhjendamatuid järeldusi. Isiku süüdi tunnistamiseks üksnes kaudsetele tõenditele tuginevalt peab sellistest tõenditest kujunema süsteem, mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Midagi sellist arutataval juhul ei esine. Maakohus on esmalt on asitõendi vaatlusega tuvastatud
43. juunil 2015 kahel korral BMW X5 sisenemine Eestisse ja siit taas väljumine. Samas ei ole tõendatud, et just J. Širins kõnealusel ajal selle autoga sõitis. Tegemist ei ole tema autoga, vaid ta kasutas seda üksnes aeg-ajalt. Puuduvad ka tõendid selle kohta, et J. Širins viibis varguse toimumise kohas. Teda ei ole sündmuskohal ära tuntud ega kirjeldatud. Tõendamist ei ole leidnud ka see, et ühe varga käes olnud kohver oli sama seade, mis leiti läbiotsimisel Mercedes Benzist. J. Širinsi elukohast 550 m kaugusel asuva tugijaama juures 13 1-16-7180 positsioneeritud telefoni, mis asus varguse ajal sündmuskoha lähedal ja liikus seejärel Ikla suunas, lugemine J. Širinsile kuuluvaks on põhjendamatu, sest selline raadius on liiga suur. Kuigi Mercedes Benzist leitud seadmete puhul tuvastati, et nende abil on võimalik käivitada võtmeta käivitussüsteemiga autosid, puuduvad tõendid selle kohta, et nimetatud seadmed kuulunuksid J. Širinsile ning et just nende seadmetega pandi toime auto vargus Pärnust XXX juurest. Tõenditele ei tugine ka maakohtu seisukoht, nagu kuulunuks Mercedes Benzist leitud GPS seade J. Širinsile. DNA-ekspertiis ei ole selle kohta kindlat seisukohta andnud. Seade leiti autost, mis ei kuulu süüdistatavale. Samas tema DNA leidmine seadmelt võib olla seletatav asjaoluga, et ta viibis selles autos. Kaitsja arvates ei tõenda ka GPS seadmes Tallinna aadresside olemasolu seda, et süüdistatav on Pärnus varguse toime pannud. 7.2.
44. Süüdistus

§ 255lg 1 järgi on kaitsja arvates otsitud.

Maakohtu otsuses on viidatud kolmandate isikute kuritegudele, kellega J. Širins suhtles, ja järeldatud sellest põhjendamatult, nagu oleks ka tema kuritegude toimepanemisega seotud. Puuduvad tõendid, et mingi kuritegelik ühendus üldse eksisteeris. Samuti ei ole tõendeid selle kohta, et J. Širis sellisesse ühendusse kuulus. Süüdistus on selles osas rajatud üksnes VS kohtueelses menetluses antud ütlustele, mis temalt sisuliselt välja peksti ja mille ta kohtuistungil vastava selgituse järgselt ka ümber lükkas. 7.2.

1. Kaitsja märgib ka, et paljude tõendite osas jääb nende seotus süüdistusega küsitavaks, pole viidatud millist asjaolu nendega tõendada soovitakse, viited on laialivalguvad või arusaamatud. Lisaks on kaitsja arvates tõendite hulgas on palju selliseid tõendeid, mis ei ole konkreetselt J. Širinsi kriminaalasjaga seotud ning hõlmavad sündmusi, mis ei ole käesolevas asjas olulised. Apellandi hinnangul pole selge, kes on need vähemalt kolm isikut, kes moodustavad kuritegeliku ühenduse. Erinevates kuritegudes kahtlustatavate ja omavahel suhtlevate isikute puhul on püütud konstrueerida kuritegelik ühendus. Samas ei tõenda suhtlemine isikutega, kellega seondub mingi kuriteokahtlus veel, et tegemist olekski kuritegeliku ühendusega. 7.2.
2. Kaitsja hinnangul on kõige olulisem tõend, millele süüdistus kuritegelikku ühendusse kuulumises rajaneb, jälitustegevuse protokoll TK ning mingisuguse vene keelt kõneleva mehe vahelise telefonivestluse pealtkuulamise kohta. Selle kohta on ekslikult arvatud, nagu toimuks vestlus TK ja J. Širinsi vahel. Väärarusaam põhineb vaid sellel, et jutuajamise käigus nimetatakse Lätis väga levinud L nime. Jutust ei tulene mitte midagi, mis viitaks J. Širinsi kaasatusele süüdistuses kirjeldatud episoodidesse. See tähendab, et jutuajamine ise on mingisugune ettevalmistuse staadium, mis on Eestis dekriminaliseeritud. Seega ei saa see telefonivestlus kinnitada J. Širinsi kaasatust ei

§ 255

, § 199 ega mingisuguse teise paragrahvi järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemisse. 7.2.

1. DNA-ekspertiisi akti kohta märgib kaitsja, et selles sisalduva eksperdiarvamuse järeldus on tõenäosuslik. Niisugune järeldus on tõendina lubatav juhul, kui juurde on lisatud ka tõenäosuse määra arvutus. 7.2.
2. Kaitsja märgib, et kohus ei või asuda süüdistaja rolli ning täita süüdistust kinnitavate tõendite vähesust enda siseveendumusega. Tekkivad kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava 14 1-16-7180 kasuks. Arutataval juhul ei ole kohus osutanud, millise tõendiga on tõendatud see, et TK suhtles numbrilt +XXXXXXXXXXXX J. Širinsi kasutuses olnud telefoninumbriga +YYYYYYYYYYYYY. Samuti ei ole maakohus osutanud ühelegi tõendile seoses rea järeldustega süüdistuses kuritegelikku ühendusse kuulumise kohta. 7.2.
3. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus kriminaalmenetlusõigust, võttes asja materjalide juurde VS kohtueelses menetluses koostatud skeemid, mis on tema ülekuulamise protokolli lisad. 7.2.
4. Menetlusõigust rikuti ka sellega, et
5. aprilli
6. a ekspertiisiakti nr. 16E-LA0003 üheks lisaks oleval CD-plaadil on aluseks võetud tunnistaja skeem, mis ei saanud olla materjalidele liidetud. 7.2.
7. Maakohus on jätnud tähelepanuta selle, et varastatud Toyota Land Cruiserit sooviti osta, kuid endine omanik keeldus sellest. Politsei aga ei selgitanud välja ostuhuviliste võimalikku osalust varguses. 7.2.
8. Maakohus on lubamatult vastu võtnud dokumente, mida ei ole süüdistusakti tõendite lisas näidatud. Samas on maakohus õigustamatult keeldunud kaitsjalt dokumentide vastu võtmisest (VS kiri süüdistatavale, milles ta selgitab, et teda sunniti süüdistatavat laimama). Samuti on maakohus põhjendamatult lubanud prokuratuuril küsitleda tunnistaja AJ. Ka on selle tunnistaja ütlused vastuolulised. 7.
9. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist J. Širinsile mõistetud karistuse osas ja talle rangema karistuse mõistmist. Apellant taotleb J. Širinsi karistamist

§ 255

lg 1 järgi kaheksa aasta vangistusega,

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7 järgi kahe aasta ja kuue kuu vangistusega ning

§ 2171

lg 1 järgi ühe aasta ja kuue kuu vangistusega.

§ 63

lg 2 ja § 64 lg 1 alusel taotleb ta kuritegude kogumi eest liitkaristuseks kaheksa aasta vangistuse mõistmist. 7.3.

1. Apellandi hinnangul ei vasta mõistetud karistus kuritegude raskusele ega J. Širinsi isikule. Samuti ei arvesta see piisaval määral üld- ja eripreventiivseid eesmärke. Kohus on täielikult jätnud karistuse mõistmisel hindamata J. Širinsi isikuomadused, eri- ja üldpreventiivse prognoosi uute kuritegude toimepanemiseks ja karistuse mõju üldiselt. Kohtuotsuses on märgitud, et karistus tuleks mõista sanktsiooni keskmises määras, kuid kõik mõistetud karistused jäävad alla keskmise määra. Leedust ja Lätist saabuvate, kalleid autosid varastavate kurjategijate süü on prokuröri arvates suur. J. Širinsi süü suurus erineb oluliselt kokkuleppemenetluses süüdi mõistetud teiste kurjategijate süüst. VS oli kaasatud ühekordselt autojuhiks ning temal oli ka koht kuhu oleks saanud Eestist varastatava auto peita. VS näitas üles kahetsust, asi lahendati tema suhtes kokkuleppemenetluses. Samuti oli varem karistamata TK süü väiksem kui J. Širinsi oma. Seda põhjusel, et vaatamata selle, et ta kuulus samasse kuritegelikku ühendusse ja oli osalenud suuremas hulgas vargustes, näitas ta oma tegudega üles kahetsust ja asi lahendati tema suhtes kokkuleppemenetluses. J. Širins seevastu oli juba kuritegude toimumise ajal hakanud endale looma väärat alibit ning laskis oma kaitsjal esitada 15 1-16-7180 maakohtule oma sisult väära sõidumeeriku (varguse toimumise aeg), kuhu oli ta omakäeliselt kandnud muuhulgas ka veoauto registreerimismärgi numbri, mis tegelikult ei kuulunud veoautole vaid hoopis sõiduautole. 7.3.
2. Kuigi J. Širins on varem kriminaalkorras karistamata, on tema suhtes Lätis käimas kriminaalmenetlus, milles teda kahtlustatakse praeguse kriminaalasjaga sarnases kuriteos, s.o kalli sõiduauto varguse katses. Prokuröri arvates on J. Širinsist lähtuv kuritegelik oht suur. Ta oli kuritegeliku ühenduse juhtfiguur, osales ka ise varguses, kaasas VS ja tegeles varastatavate autode väljavalimisega. Ka on J. Širins tegelenud kunstlike tõendite loomisega ja seganud sellesse ka enda ühe tööandja. Lähtuvalt J. Širinsi isikust ja tema käitumisest peab tema karistus karmuse poolest eristuma eelpoolnimetatud kaassüüdlaste karistusest. Prokuröri hinnangul peab J. Širinsile mõistetav karistus olema selline, et ta enam ei soovi tulla Eestisse kuritegusid toime panema ja näitama suhtumist rahvusvahelisse organiseeritud kuritegevusse. 7.3.
3. Üldpreventiivselt tuleb kindlasti arvestada, et kuritegelik ühendus ei lakka olemast selle liikmete ega juhtfiguuride karistamisega. Eesti riigi võimalus võõrriigi kuritegeliku ühenduse tegevuse mõjutamiseks ongi esmajoones läbi eri- ja üldpreventiivse mõjuga karistuse. Kuritegeliku ühenduse maksimaalses määras ohtlikkust on maakohus küll arvestanud lisakaristuse määramisel, kuid jätnud põhjendamatult kõrvale põhikaristuse arvestamisel. 7.3.
4. Maakohus ei ole kuritegelikku ühendusse kuulumise eest karistust mõistes arvestanud, et tegemist oli rahvusvahelise kuritegeliku ühendusega. Samuti on ekslikult loetud kallihinnaliste sõidukite vargusele orienteeritud kuritegelikku ühendust pigem kergemaliigilisi kuritegusid sooritavaks kuritegelikuks ühenduseks. Prokurör juhib tähelepanu sellele, et kuritegelik ühendus valmistas vargusi põhjalikult ette, kasutati eritehnikat ja -võtteid jälitajate vältimiseks. 7.3.
5. Prokurör märgib veel, et jääb Pärnu Maakohtus
6. aprillil 2017 süüdistuskõnes esitatud teeside juurde.
7. Prokurör esitas ka vastuväited süüdistatava ja kaitsja apellatsioonidele, milles ta leiab, et esitatud apellatsioonid tuleb jätta rahuldamata kui põhjendamatu ja alusetud. 8.
8. Seoses etteheitega, et maakohus on jätnud üle kuulamata tunnistaja RK märgib prokurör, et
9. märtsi
10. a kohtuistungil on kaitsja nimetatud tunnistajast loobunud. 8.
11. Alusetu on J. Širinsi väide, nagu esineks maakohtu otsuses vastuolu selles, et ta väidetavalt kaasas autojuhi, kes varastas ja samas ta pani ka ise varguse toime. Mingit vastuolu ei esine, sest sõites autoga teisest riigist Eestisse autot varastama, peab olema kaasas vähemalt veel üks isik, sest tagasi minnakse kahe autoga. Selliselt tegutsedes on aga mõlemad isikud käsitatavad varguse toimepanijatena. 8.
12. J. Širins on loonud mitte millelegi põhineva seose VS ütluste ja AM väidetava nõude vahel.
13. märtsil 2017 üle kuulatud tunnistajalt ei ole J. Širins ega tema kaitsja ristküsitluse 16 1-16-7180 käigus küsinud midagi rahaliste nõuete osas. Samuti ei ole ei kaitsja ega süüdistatav taotlenud AM ülekuulamist välismaise numbrimärgi osas. Aktiivse kaitse puhul tulnuks kohased tõendid esitada kohtule dokumentaalselt või asjakohase küsitlusega ristküsitluse käigus. Seega, juhul kui J. Širins pidas AM teadmisi ennast õigustavaks tõendiks, oleks tal tulnud tunnistajale vastavad küsimused esitada. Seda õigeaegselt tehtud pole, mistõttu on väited võimalikest õigustavatest asjaoludest paljasõnalised. Nende osas ei saa tugineda VS ütlustele, kuna tema ütluste kohaselt oli esitatud mingi nõue VS emale, mitte talle endale. 8.
14. J. Širinsi väide, nagu ei oleks VP-l olnud õigus esitada Eestile andmeid J. Širinsi kohta, on paljasõnaline. Vaidlusalune dokument on esitatud asutuse ametlikul blanketil, ja allkirjastatuna. J. Širins ei ole väitnud seda, et selle tõendi sisu olnuks väär, vaid üksnes seda, et see teadmine ei oleks pidanud jõudma kriminaalasja materjalideni Eestis. 8.
15. Erinevalt J. Širinsi väidetest ei ole maakohus pidanud BMW X5 tema omaks, vaid on üksnes käsitanud teda selle auto kasutajana. 8.
16. Asjaolu, et J. Širins ei tunne temaga samasse kuritegelikku ühendusse kuuluvat RA, ei välista tema süüd kuritegelikku ühendusse kuulumises, sest kõik ühenduse liikmed ei peagi teineteist tundma. 8.
17. Prokurör leiab, et J. Širins ei saa enam kohtule mingeid täiendavaid tõendeid (sõidumeerikud) esitada, sest kohtulik uurimine on lõppenud ja tegemist ei ole asjaoludega, mida ei eksisteerinud kohtuliku uurimise ajal. Tõendite esitamise aeg on möödunud. Samas väär ka süüdistatava väide, nagu oleks prokurör eksinud sõidumeerikult auto numbri lugemisega. Nimelt on meerikult auto numbri lugenud hoopis süüdistatav ise. 8.
18. J. Širinsi etteheide kohta, et erinevalt VS-st ei kaasatud teda “elektroonilise plaadi ja raadiojaama“ töötamise põhimõtte tuvastamise eksperimendi juurde, selgitab prokurör, et KrMS § 93 ja § 94 ei näe ette üldse kahtlustatava kaasamist. Samas oli VS eelnevalt joonistanud skeemi seadme töötamise põhimõtete kohta ja ta kaasati eksperimenti kui kahtlustatav, kes teab seadmete töö põhimõtet. J. Širinsi puhul sellised eeldused võimalikuks kaasamiseks puudusid. 8.
19. J. Širinsi väidete kohta, et TK-ga rääkis pealt kuulatud telefonikõnedes hoopis VS, märgib prokurör, et need väited on alusetud. Kõnede sisu põhjal on võimalik loogiliselt järeldada, et omavahel vestlevad isikud räägivad muuhulgas VS-st kui kolmandast isikust. Samuti on vestluse käigus juttu L nimelisest naisest. Süüdistatava elukaaslase nimi on LK. 8.
20. Prokuröri hinnangul nähtub vaidlustatud kohtuotsuses tõendite analüüsile tuginedes jälgitavalt ja arusaadavalt, kuidas on kujunenud maakohtu arusaam sellest, et J. Širins kasutas muudetud IMEI-koodiga telefoni ja pani toime

§ 2171lg-s 1 sätestatud kuriteo.

Seejuures on kohus asjakohaselt põhjendanud süüdistatava ütluste ebausaldusväärsena kõrvalejätmist. Ebaõige on kaitsja väide, nagu oleks maakohtu viide mingi asjaolu elulisele usutavusele meelevaldne ning arusaamatu. 17 1-16-7180 8.11. Ka süüdistuses

§ 199

lg 2 p-de 6 ja 7 järgi on maakohtu otsuses tõendite analüüs jälgitav ja kohtu siseveendumuse kujunemine arusaadav. Varguse toimepanemise kohta on maakohus esitanud põhjaliku tõendite kogumi analüüsi. Asjas esineb tõendite paljusus ja maakohus ei ole tuginenud süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel üksnes või valdavas osas ühele kaudsele tõendile. Seda näitavad ka apellatsioonis välja toodud tõendid, millele maakohus on kohtuotsuses viidanud. Seega ei ole maakohus rikkunud KrMS § 61 sätestatut ega hälbinud eelviidatud kohtupraktikast. Ei esine kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. 8.

1. Prokurörile jääb arusaamatuks kaitsja seisukoht, nagu oleks maakohus lugenud ebausaldusväärseteks VS kohtueelsel uurimisel
2. detsembril 2015 antud ütlused, mida ei ole lisatud kohtutoimikule. VS on tunnistajana maakohtus üle kuulatud
3. märtsil 2017 kohtuistungil ning kohtuotsuses on kajastatud ristküsitluse käigus antud ütluseid koos teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega nende kogumis. 8.
4. Väide, mille kohaselt ei olnud J. Širins viibinud varguse ajal Eestis, pole kinnitust leidnud ja on paljasõnaline. Apellatsioonides välja toodud J. Širinsi ennastõigustavaid väiteid esitati juba kaitsekõnes ja viimases sõnas ning apellatsioon lihtsalt jätkab samade väidete esitamist. Eestist viibimist välistava tõendina esitas kaitsja kohtule väidetavalt veoauto sõidumeeriku, millele oli J. Širins omakäeliselt kirjutanud kuupäeva, auto numbri ja läbitud kilomeetrid ning mis pidi tõendama, et J. Širins täitis kuriteo toimepanemise ajal hoopis tööülesandeid Lätis. Samas selgus esitatud sõidumeerikule märgitud autonumbri kontrollimisel, et tegemist oli hoopis sõiduautole kuulunud numbrimärgiga. 8.
5. Kaitsja apellatsioonis osutatu, nagu välistaks J. Širinsi süü varguses see, et teda ega teist varguse toime pannud isikut ei ole konkreetselt ära tuntud ja ei ole üheselt tuvastatud varguseks kasutatud seadmeid, ei välista kohtu hinnatud tõendite põhjal isiku süüdi tunnistamist. Lisaks RP ütlustele kinnitavad J. Širinsi süüd varguses ka teised tõendid, mis moodustavad kogumi. Kõikide kaudsete tõendite juhuslik kokkulangevus ei ole eluliselt usutav. Samuti ei kinnita ükski tõend apellatsioonis püstitatud väidet, et Toyota oleks võinud varastada ka VS. 8.
6. Erinevalt kaitsja väidetest on J. Širins
7. märtsil 2017 kohtuistungil kaitsja küsimustele vastates ise kinnitanud, et tal oli kaasas GPS seade. Mingit tähtsust ei ole ses kontekstis asjaolul, kellele see kuulus. 8.
8. Puutuvalt süüdistusse

§ 255

lg 1 järgi, märgib prokurör, et maakohus on tuvastanud, kes vähemalt koos süüdistatavaga kuritegelikku ühendusse kuulusid. Vastupidiselt kaitsja väidetele, nagu ei oleks J. Širinsi kuulumine kuritegelikku ühendusse tõendatud, nähtub ühenduse selgelt kestev eesmärgipärane tegevus juba pealt kuulatud kõnedest, milles kavandatakse Eestist autosid varastama minna, arutatakse, millised on varasemalt olnud ohud ja millest tuleb hoiduda, kuidas hankida uusi tehnilisi vahendeid (jammer) võimaliku jälgimise tõkestamiseks. Asjaolu, et kuritegelik ühendus oli suunatud Eestist kallite autode vargustele, näitavad teisedki vargused, mille on toime pannud teised kuritegelikku ühendusse kuulunud isikud. 18 1-16-7180 8.

1. Apellatsioonis esitatud väited tunnistaja VS peksmise kohta temalt ütluste saamiseks on valed, kuna neid ei kinnita miski. J. Širins rääkis jälitusprotokollis teksti millest on aru saada, et ta kaasas VS autojuhiks, sai temalt koha, kuhu varastatav auto peita jne. 8.
2. Kaitsja ei ole maakohtule esitanud ühtki tõendit, mis viitaks J. Širinsi metsikutes tingimustes kinnipidamisele. Süüdistatav viibis eeluurimise ajal esmalt arestimajas Tartus, siis pikemalt Pärnu Arestimajas ja hiljem Tallinna Vanglas. Haldusmenetluse kohta maakohtule ühtki dokumenti ei esitatud. 8.
3. Väide, nagu puuduks Leedu karistusseaduses

§-le 255 vastav kuritegu, on ebapädev, sest esiteks on kuritegelik ühendus kriminaliseeritud nii Lätis kui Leedus ja teiseks J. Širinsit süüdistatakse selle kuriteo toimepanemises Eestis. Leedus toimus pealtkuulamine sealse kriminaalmenetluse käigus ja Eestisse suunatud tegevus oli juhuleid, mille kohta andis ütlusi kohtuistungil tunnistaja AJ, kes selgitas, et pealt kuulatud kõnedest selgusid seosed Eestiga. Lisaks märgib prokurör, et J. Širins ja VS elasid Lätis ning TK ja RA elasid Leedus, miska on selge, et kuritegelik ühendus asus nii Lätis kui Leedus. Nii näiteks on turvakaamerate salvestustega tuvastatud, et kaks varastatud Merzedest jõudsid Läti kaudu Leetu. Varastatud Toyota Land Cruiser liikus aga üksnes Eestist Lätti ning selle auto edasi liikumist Leetu pole ilmnenud. 8.

1. Prokurör märgib, et maakohtu põhjendused kuritegeliku ühenduse süüdistuse osas järgivad senisest kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid. Kuritegeliku ühenduse liikmed olid VS, TK, RA, J. Širins ja kohtueelsel uurimisel tuvastamata isik. Ühendus on püsiv, sest samad isikud panid pikema aja jooksul piiriüleselt toime kallite autode vargusi vähemalt süüdistuses näidatud ajavahemikus ning planeerisid jätkuvalt sama tegevust. Ühenduse liikmete vahel eksisteerib kindel ülesannete jaotus, mis on kajastatud süüdistuses. Ühenduse tegevus oli suunatud varguste toimepanemisele, s.o teise astme kuritegudele. Kuritegelikku ühendusse kuuluvatena olid selle liikmed allutatud ühise eesmärgi saavutamiseks ühenduse tahtele – näiteks VS lubas varjata varastatavat autot vanemate talus Eesti piiri lähedal ja läks J. Širinsile autojuhiks ajal kui tal endal mingi isiklik eesmärk puudus. Samuti näitab VS autojuhina kaasamine, et varasematel kordadel oli autojuht keegi teine. Alati oli vajalik minna vähemalt kahe inimesega, sest teine juht pidi varastatud autoga tagasi sõitma. See näitab struktuuri, kus ühed korraldavad ja juhivad (näiteks TK ostis saateauto ja jammeri ning teisi kaasatakse üksnes teatud ülesannete täitmiseks. 8.
2. Kaitsja üldsõnalised väited, nagu tugineks maakohus tõenditele, millel puudub puutumus J. Širinsiga nii varguses kui kuritegelikku ühendusse kuulumises on põhjendamatud. Sellistele väidetele ei ole võimalik vastuväiteid esitada. 8.
3. Prokuröri arvates ei esine apellatsioonis esitatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumisi ja maakohus on menetlusõigust õigesti kohaldanud. Nii ei ole maakohus võtnud kriminaaltoimikusse materjale, millele ta ei oleks tohtinud kohtuotsust tehes tugineda. Kaitsja ei erista apellatsioonis tõendi vastuvõtmist KrMS § 2861 mõttes KrMS § 3051 lg-s 3 sätestatud 19 1-16-7180 olukorrast. Kaitsja arvates maakohus kaasas ekslikult menetlusse skeemid, mis on tunnistaja VS kohtueelses menetluses ülekuulamise protokolli lisa. Prokurör leiab, et olukorras, kus apellant ei esita ühtki argumenti oma väidete kinnituseks, on need paljasõnalised ja tuleb jätta kõrvale. Apellant ei ole enda etteheidet sisustanud, kuna viide ebaseaduslikkusele kujutab endast blanketset väidet, mis tulnuks sisustada läbi viite konkreetsele menetlusõiguse normile. Järgides KrMS § 331 lg 2 antud ettekirjutust tuleks jätta selles osas sisuline seisukoht võtmata. 8.
4. Prokurör ei nõustu kaitsja apellatsioonis sisalduva etteheitega, mille kohaselt ei oleks maakohus võinud tõenditena tugineda DNA ekspertiisi aktidele, mille puhul puudus tõenäosusliku eksperdiarvamuse hüpoteesi tõenäosuse määra arvutus. Ta märgib, et kõik kriminaalasjas esitatud DNA ekspertiisid olid seotud menetletava kuritegeliku ühenduse ja selle liikmete tegevusega ning nende vastuvõtmine oli seaduslik ja põhjendatud. Kohtuotsuses on ekspertiisidele tuginemise asjaolud nähtavad. Ekspertiisiaktid olid üksikud tõendid tõendite kogumis, mille hindamise kaudu jõudis kohus lõpptulemuseni. 8.
5. Kaitsja apellatsioonis on tehtud paljasõnaline etteheide, et maakohus ei võtnud tähelepanu alla varastatud Toyota Land Cruiseri müügikuulutusele reageerinud ostjaid kui võimalikke vargaid. Apellant ei ole aga prokuröri hinnangul välja toonud ühtki asjaolu, mis võiks seostada Tartus autot vaatamas käinud ostjaid Pärnust auto vargusega. 8.
6. Veel teeb kaitsja maakohtule etteheite, et kohus võttis kriminaalasja materjalide juurde dokumendid, mida ei ole näidatud süüdistusakti tõendite lisas. Prokurör märgib, et tegemist on konkretiseerimata etteheitega, kuna ei ole võimalik aru saada, mis on menetluse materjalid. Eelduslikult on selleks kohtutoimik. Samuti ei ole üheselt arusaadav, mis on süüdistusakti tõendite lisa. Täielikult on sisustamata, milliste dokumentide juurde võtmisest räägitakse. Seetõttu taotleb prokurör, et ringkonnakohus jätaks selle väite kohta sisulise seisukoha võtmata. 8.
7. Prokurör ei nõustu kaitsjaga selles, et süüdistuse punktis 15 märkimata jäänud dokumente poleks kohus tohtinud toimikusse võtta. Prokurör esitas kohtule üksnes süüdistusaktis märgitud dokumente, mis on olulised muuhulgas ka menetluslikult ning kohus ei ole neid lubamatuteks tunnistanud. 8.
8. Prokurör ei nõustu kaitsja apellatsioonis toodud etteheitega, nagu ei oleks prokurör võinud tunnistaja AJ kohtuistungil üle kuulata, sest seda tunnistajat ei olnud märgitud kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas. Selle tunnistaja kutsus kohtuistungile prokurör ja seega oli tal ka õigus tunnistajat esmasküsitleda. 8.
9. Kaitsja kriitika kohta VS-lt J. Širinsile adresseeritud kirja tõendina vastu võtmata jätmise kohta märgib prokurör, et nimetatud isik kuulati kohtuistungil üle ning kaitsjal oli võimalik esitada talle küsimusi, sh väidetavalt J. Širinsile edastatud kirja kohta. Seadus ei näe ette, et tunnistaja kirjalikke selgitusi saaks võtta kriminaalasja juurde. Seda kui palju ja millises ulatuses soovis kaitsja või J. Širins tunnistajat kohtuistungil küsitleda, otsustasid nad ise. Juhul kui kaitsja soovis kõrvaldada mingeid vastuolusid tunnistaja ütlustes või ütlused olid ebausaldusväärsed, oleks konkreetse vastuolu kõrvaldamiseks saanud kaitsja taotleda 20 1-16-7180 KrMS § 289 lg 3 alusel vastuolu kõrvaldamist kõnealuse kirja kui muu dokumendi avaldamisega selles osas, mis sisaldas tunnistaja varasemaid, ristküsitluse käigus antud ütlustest erinevaid väiteid. Kaitsja seda teinud ei ole. Seega ei ole maakohus kriminaalmenetlusõigust rikkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
10. Kriminaalkolleegium, olles tutvunud esitatud apellatsioonide, maakohtu otsuse ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et süüdistatava ja kaitsja apellatsioonide rahuldamiseks puudub alus ning need tuleb jätta rahuldamata. Seevastu prokuröri apellatsioonis esitatud taotlus karmistada J. Širinsile mõistetud karistusi, väärib tähelepanu. Oma seisukohti apellantide väidete osas põhjendab kolleegium alljärgnevalt.
11. Ei ole alust nõustuda apellantide kriitikaga selle kohta, et uurimiseksperimenti, mille käigus selgitati välja võtmevaba käivitussüsteemiga autode varastamist võimaldavate seadmete tööpõhimõte, jäeti õigustamatult kaasamata J. Širins ja tema kaitsja. KrMS § 93 lg 2 sätete kohaselt olnuks J. Širinsi uurimiseksperimenti kaasamine vajalik siis, kui tema abi olnuks vaja sündmuste olustiku taastamiseks, eksperimendi tulemused võimaldanuks kontrollida tema ütlusi või katsete tulemused sõltunuks tema isikust. Ühtki niisugust alust arutataval juhul ei esine. J. Širins on eitanud, et ta eksperimendi kasutatud seadmetega üldse mingis puutumuses on olnud. Samas VS oli eelnevalt joonistanud skeemi seadmete tööpõhimõtte kohta ja ta kaasatigi eksperimenti seetõttu.
12. Kolleegium märgib, et J. Širinsi apellatsioonis esitatud taotlus võtta asja materjalide juurde täiendavad tõendid (apellatsioonile lisatud sõidumeerikud, teatised, leping ja otsus) tuleb jätta rahuldamata. KrMS § 321 lg 6 kohaselt võib apellant apellatsioonis tugineda maakohtus tõendi uurimata jätmisele üksnes siis, kui ta esitas tõendi maakohtule ja seda ei võetud vastu või kui ta ei saanud tõendit maakohtus esitada temast olenematutel põhjustel. Selliseid aluseid arutatavas asjas ei esine. Vastupidi, J. Širins on ka maakohtus esitanud sõidumeerikut ennast õigustava tõendina. Miski ei oleks takistanud tal esitada ka täiendavaid tõendeid, mille esitamist taotletakse alles apellatsioonis. Samuti tuleb nõustuda prokuröri märgituga, et väär on süüdistatava väide, nagu oleks prokurör eksinud sõidumeerikult auto registreerimismärgi numbri lugemisega. Nimelt on kohtuistungil meerikult auto numbri lugenud hoopis süüdistatav ise.
13. Kaitsja apellatsioonis osutatakse muuhulgas sellele, nagu oleks arutatavas asjas kohtueelne menetlus toimunud ebaõiglaselt ja süüdistatava menetlusõigusi jalge alla trampivalt. Nii on kaitsja märkinud, et tunnistaja VS-lt eeluurimisel sisuliselt peksti ütlused välja. Nii teda kui ka J. Širinsit peeti kinni metsikutes tingimustes. Kolleegiumi hinnangul on need väited paljasõnalised, sest nende kinnituseks ei ole kaitsja osutanud ühelegi tõendile. Sellisena ei vääri kaitsja väited ka mingit sisulist käsitlust. 21 1-16-7180
14. Tuleb nõustuda ka apellatsioonide peale esitatud prokuröri vastuväidetes märgituga, mille kohaselt arutab kriminaalkolleegium apellatsioone nende piires ega või hakata apellantide väiteid ise sisustama. Sestap kui apellatsioonides on esitatud pelgalt mingeid väiteid, aga nende argumentide toetuseks ei viidata mingitele tõenditele, siis tuleb KrMS § 331 lg-st 2 tulenevalt jätta niisugused väited käsitlemata.
15. Kolleegium ei nõustu kaitsja hinnanguga, nagu oleks DNA-ekspertiisiakt, milles on leitud, et ei saa kindlalt välistada J. Širinsi bioloogilise materjali leidumist GPS seadmel, tõendina lubamatu. Nii see ei ole, sest ekspertiisiakt vastab seaduses esitatud nõuetele. Samas tõdeb kolleegium, et tõenäosusliku järeldusega eksperdiarvamuse, milles puudub hüpoteesi tõepära suhte kohta tõenäosusarvutus, kaal tõendina on olematu. Nimelt möönab ekspert järeldusega „isiku DNA sisaldumist ei saa kindlalt välistada“ küll võrdlusisiku DNA olemasolu võimalust, kuid selle võimaluse esinemise tõenäosuse määra hindamata on eksperdi arvamuse pinnalt samavõrd võimalik ka vastupidine versioon – et proovis ei sisaldu võrdlusisiku DNAd. Seetõttu ei kinnita DNA-eksperdi arvamus ilma tõenäosuse määrata süüdistuse väiteid ega lükka neid ka ümber. Sel põhjusel on maakohus eksinud, osutades muuhulgas DNA-ekspertiisi aktile kui tõendile, mis kinnitab, et sõiduautost Mercedes Benz leitud GPS seadet kasutas süüdistatav. Samas ei muuda ka nimetatud tõendi puudumine kolleegiumi arvates maakohtu järeldust GPS seadme kasutamise kohta põhjendamatuks, sest selle asjaolu kohta on ka teisi tõendeid. Nii on maakohus viidanud asjakohaselt jälitusprotokollile. Samuti on süüdistatav kohtuistungil ise kinnitanud, et võttis Eestisse tulles GPS seadme kaasa ja kasutas seda, sisestades sinna aadressi (maakohtu
16. märtsi
17. a istungi protokoll, tl 44, kd VI).
18. Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust, lubades prokuratuuril põhjendamatult esmasküsitleda tunnistaja AJ, kelle kohtuistungile kutsumist taotles kaitseaktis küll kaitsja, aga kes ei sisaldunud prokuröri esitatud kohtusse kutsutavate tunnistajate nimekirjas. Kolleegium nõustub kaitsja niisuguse seisukohaga. KrMS § 288 lg 1 kohaselt küsitleb tunnistajat esimesena see kohtumenetluse pool, kelle taotlusel on tunnistaja kohtusse kutsutud. Arutataval juhul on prokurör küll süüdistusaktis märkinud AJ kui tõendi allika, kuid ei ole kohtule esitatud kohtusse kutsutavate isikute nimekirja teda märkinud. Seevastu kaitsja on kaitseaktis taotlenud AJ kohtusse kutsumist. Pärnu Maakohtu
19. oktoobri
20. a määruses, millega anti J. Širins kohtu alla, on maakohus muuhulgas rahuldanud kaitsja taotluse kutsuda nimetatud isik kohtuistungile. Seega oleks pidanud just kaitsja saama tunnistajat esmasküsitleda. Kuigi maakohus on kriminaalmenetlusõigust rikkunud, ei ole see rikkumine käsitatav olulise rikkumisena, millega võiks kaasneda ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse tegemine ja midagi sellist ei ole oma apellatsioonis väitnud ka kaitsja. Seetõttu piirdub kolleegium praegusel juhul vaid maakohtu eksimuse konstateerimisega.
21. Kaitsja on märkinud veel sedagi, nagu oleks maakohus võtnud õigustamatult kriminaalasja materjalide juurde dokumente, mida ei märgitud süüdistusaktis. Samas ei ole apellatsioonis ühelegi konkreetsele niisugusele dokumendile viidatud ega selgitatud ka, mil viisil on nende dokumentide vastuvõtmine mõjutanud maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust. Seetõttu peab kolleegium kaitsja eelmärgitud kriitikat paljasõnaliseks ja lähemat tähelepanu mitteväärivaks. 22 1-16-7180
22. Nõustuda tuleb ka kaitsja etteheitega, et maakohus on õigustamatult võtnud kriminaalasja materjalide juurde VS kohtueelses menetluses ülekuulamisel koostatud skeemid. Nimetatud skeemid on käsitatavad ülekuulamisprotokollide lisana ning neid oleks tohtinud kohtuistungil kasutada üksnes vastavalt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise reeglitele, mida maakohus skeeme toimiku juurde võttes on aga eiranud. Seega on tegemist lubamatute tõenditega, mille asja materjalide juurde võtmine on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Samas ei ole see rikkumine kaasa toonud ebaseadusliku ega põhjendamatu kohtuotsuse tegemist, sest maakohus ei ole üksnes ega isegi mitte valdavas osas neile skeemidele enda analüüsi ja järeldusi rajanud. Kolleegiumi hinnangul tuleb nimetatud skeemid lubamatute tõenditena tõendite kogumist kõrvale jätta, kuid leiab, et see ei mõjuta mingil viisil maakohtu antud koguhinnangut tõendamiseseme asjaoludele.
23. Obiter dictum korras osutab kolleegium veel sellele, et vastuvõetavaks ega kriminaalmenetluse seadustiku nõuetega kooskõlaks olevaks ei saa pidada prokurör apellatsioonis sisalduvat märget, mille kohaselt jääb prokurör lisaks apellatsioonis esitatud seisukohtadele enda süüdistuskõnes esitatud teeside juurde. Kuna ringkonnakohus vaatab apellatsiooni läbi üksnes selle piires, siis peavad apellatsioonis sisalduma kõik apellandi relevantsed taotlused nagu ka tema väidete kinnitamiseks esitatavad argumendid ja viited tõenditele. Ringkonnakohtul puudub pädevus hakata apellandi versioone või taotlusi otsima kusagilt mujalt või neid ise sisustada.
24. Asudes vastama apellantide kriitikale puutuvalt tõenditele antud hinnangusse, märgib kolleegium, et suures osas on nii süüdistatav kui kaitsja korranud samu väiteid, mida on juba käsitletud maakohtu istungitel ja maakohtu otsuses. Iseäranis J. Širins oma apellatsioonis, refereerides kohtuotsust, esitab juba maakohtus välja käidud paljasõnalisi ja ennast õigustavaid oletusi leides, et kohtuotsus ei ole õiglane. Kuna selles osas ei esita apellandid mingeid uusi asjaolusid ega näita, milles seisnesid maakohtu vead tõendite hindamisel, siis puudub vajadus maakohtu argumentatsiooni üle korrata.
25. Kaitsja apellatsioonis sisalduvad väited, nagu tugineks maakohus J. Širinsi süüditunnistamisel tõenditele, millel puudub temaga puutumus, on põhjendamatud ja paljasõnalised. Maakohtu analüüsi põhjal on jälgitav, milliseid asjaolusid üks või teine käsitletav tõend puudutab ning kuidas see süüdistatava ja tema teopanusega seondub.
26. Kolleegium nõustub prokuröriga, et kaitsja apellatsioonis esitatud kriitika VS-lt J. Širinsile adresseeritud kirja tõendina vastu võtmata jätmise kohta on alusetu. VS kuulati kohtuistungil üle ning kaitsjal oli võimalik esitada talle küsimusi, sh väidetavalt J. Širinsile edastatud kirja kohta. Seda kui palju ja millises ulatuses soovis kaitsja või J. Širins tunnistajat kohtuistungil küsitleda, otsustasid nad ise. Juhul kui kaitsja soovis kõrvaldada mingeid vastuolusid tunnistaja ütlustes või ütlused olid ebausaldusväärsed, oleks konkreetse vastuolu kõrvaldamiseks saanud kaitsja taotleda KrMS § 289 lg 3 alusel vastuolu kõrvaldamist kõnealuse kirja kui muu dokumendi avaldamisega selles osas, mis sisaldas tunnistaja varasemaid, 23 1-16-7180 ristküsitluse käigus antud ütlustest erinevaid väiteid. Kaitsja seda teinud ei ole. Seega ei ole maakohus ka selles osas kriminaalmenetlusõigust rikkunud.
27. Seoses etteheitega, et maakohus on jätnud üle kuulamata tunnistaja RK osutab kolleegium, et
28. märtsi
29. a kohtuistungil on kaitsja nimetatud tunnistajast loobunud ja seega on etteheide alusetu.
30. Kaitsja arvates esinevad arutatavas asjas vastuolud, mis on jäänud maakohtus kõrvaldamata ning on tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Kolleegiumi hinnangul mingeid selliseid vastuolusid ei esine. Maakohus on andnud tõenditele hinnangu nende kogumis. Kohtu siseveendumuse kujunemine rajaneb tõendite terviklikul analüüsil ja see on jälgitav. Kõiki tõendeid on analüüsitud omavahelises seoses ning tõendite kogumile tuginevalt on tõendamist leidnud kõik tõendamiseseme asjaolud kõigis kolmes J. Širinsile esitatud süüdistuses. Pelgalt asjaolu, et kaitsjale maakohtu üks või teine järeldus ei meeldi, ei kujuta endast tegelikku vastuolu või mingi tõendi puudumist.
31. Süüdistatava seisukoht, nagu ei oleks VP tohtinud esitada Eesti ametivõimudele andmeid Lätis toimuva kriminaalmenetluse kohta, on ebaõige. Süüdistatav ei vaidlusta esitatud teabe sisu ega väida, et see on vale, vaid leiab üksnes, et andmete avaldamine oli õigustamatu. Samas ei esita ta oma niisuguse väite kinnituseks mingeid argumente, jäädes paljasõnaliseks. Sel põhjusel ei pea kolleegium vajalikuks nimetatud väidet pikemalt käsitleda.
32. Erinevalt apellantidest leiab kolleegium, et kriminaalasjas uuritud tõendite põhjal on piisavalt alust järelduseks, et pealt kuulatud telefonikõnedes on just J. Širins see isik, kes TKga vestles. Kõnede sisu põhjal on võimalik loogiliselt järeldada, et omavahel vestlevad isikud räägivad muuhulgas VS-st kui kolmandast isikust, mistõttu on välistatud, et tema võinuks olla kõne osapool. Samuti on vestluse käigus juttu Laura nimelisest naisest. Süüdistatava elukaaslase nimi ongi aga LK.
33. Alljärgnevalt käsitleb kolleegium apellantide väiteid tõenditele antud hinnangu kohta konkreetsete süüdistuste raames. 27.
34. Erinevalt apellatsioonides väidetust, nähtub vaidlustatud kohtuotsuses tõendite analüüsile tuginedes jälgitavalt ja arusaadavalt, kuidas on kujunenud maakohtu arusaam sellest, et just J. Širins kasutas muudetud IMEI-koodiga telefoni ja pani toime

§ 2171lg-s 1 sätestatud kuriteo.

Seejuures on kohus asjakohaselt põhjendanud süüdistatava ütluste ebausaldusväärsena kõrvalejätmist. Kolleegiumil ei ole maakohtu sellekohastele põhjendustele midagi lisada. Teisalt ei nähtu apellatsioonidest ka mingeid argumente, mida kolleegium peaks eelnimetatuga seoses kummutama – on pelgalt apellantide rahulolematus maakohtu järeldustega. Samuti tuleb pidada ebaõigeks kaitsja väidet, nagu oleks maakohtu viide mingi asjaolu elulisele usutavusele meelevaldne ning arusaamatu. See, et maakohus annab tõendeid analüüsides hinnangu mingite asjaolude esinemise tõenäosuse või ebatõenäosuse kohta, on normaalne osa tõendamisprotsessist, nagu on normaalne ka see, kui kohus väljendab oma seisukohta mingi püstitatud versiooni veenvuse või ebaveenvuse kohta. 24 1-16-7180 27.

1. Maakohus on veenvalt põhjendanud muuhulgas seda, miks tuleb J. Širinsi ütlused telefonide osas lugeda ebausaldusväärseteks ja tõendite kogumist välja jätta. Tema ütlused on selles osas olnud eri menetlusetappidel vastuolulised. 28.
2. Seoses süüdistusega sõiduauto Toyota varguses Pärnust XXX juurest peab kolleegium asjakohatuks kaitsja apellatsioonis tehtud etteheidet selle kohta, et maakohus ei võtnud tähelepanu alla varastatud auto müügikuulutusele reageerinud ostjaid kui võimalikke vargaid. Apellant ei ole välja toonud ühtki asjaolu, mis võiks seostada autot osta soovinud isikuid selle hilisema auto vargusega. Pealegi jääb arusaamatuks, kuidas seondub kaitsja püstitatud versiooni kaalumata jätmine tõendamiseseme asjaoludega. 28.
3. Erinevalt süüdistatava väitest ei ole maakohus pidanud BMW X5 tema omaks, vaid on üksnes käsitanud teda selle auto kasutajana, põhjendadeski just selle kaudu, et J. Širins seda autot kasutas, tema liikumist sellega Eesti ja Läti vahel
4. juunil
5. 28.
6. Apellatsioonis osutatu, nagu välistaks J. Širinsi süü varguses asjaolud, et kannatanu ei ole varguse toime pannud isikuid konkreetselt ära tundnud ning et üheselt ei ole tuvastatud varguseks kasutatud seadmeid, on väär. Need asjaolud ei välista kohtu hinnatud tõendite põhjal isiku süüdi tunnistamist, sest lisaks kannatanu ütlustele kinnitavad J. Širinsi süüd varguses ka teised tõendid, mida maakohus on kogumis hinnanud. Kõikide kaudsete tõendite juhuslik kokkulangevus ei ole eluliselt usutav. Maakohus on asjakohaselt viidanud varguste toimepanemise tõendamisel ka nn modus operandi’le, nimelt pandi vargusi toime ühise mustri kohaselt, kasutades selleks spetsiaalselt käsitöönduslikult valmistatud elektroonilisi seadmeid, mis leiti süüdistatava kinnipidamisel temaga samast autost. Ükski tõend ei kinnita kaitsja apellatsioonis püstitatud spekulatiivset väited, et Toyota võis varastada ka hoopis VS. 28.
7. Edasiselt kritiseerivad apellandid maakohtu seisukohta varguse süüdistuse osas ka selle kujunemise jälgitavuse aspektist, leides, et maakohtu tõendite analüüs ja järelduste kujunemine ei ole arusaadavad. Selle seisukohaga nõustumiseks pole alust. Varguse kohta on kogutud suur hulk kaudseid tõendeid, mida maakohus analüüsib omavahelises kogumis. Need tõendid moodustavad omavahelise süsteemi ning maakohus ei ole süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel tuginenud üksnes või valdavas osas ühele kaudsele tõendile. Seetõttu ei tuvasta kolleegium maakohtu analüüsis kriminaalmenetlusõiguse rikkumist KrMS § 339 lg 2 mõttes. Süüdistatav ja kaitsja on lihtsalt püüdnud järjepidevalt esitada õigustavaid väiteid, sea hoolimata asjaolust, et niisugused väited on juba kummutamist leidnud. 28.
8. Nii on muuhulgas süüdistatava Eestis viibimist välistava tõendina esitatud väidetavalt veoauto sõidumeerik, millele oli J. Širins omakäeliselt kirjutanud kuupäeva, auto numbri ja läbitud kilomeetrid ning mis pidi tõendama, et J. Širins täitis kuriteo toimepanemise ajal hoopis tööülesandeid Lätis. Samas selgus esitatud sõidumeerikule märgitud autonumbri kontrollimisel, et tegemist oli hoopis sõiduautole kuulunud numbrimärgiga. Apellatsioonimenetluses on süüdistatav püüdnud esitada veel mitu meerikut ja teisi andmeid, mis kinnitavat, et ta ei viibinud süüdistuses kirjeldatud ajal Eestis või täitis tööülesandeid, kuid kolleegium jätab need 25 1-16-7180 materjalid otsuse p-s 11 märgitud põhjustel kriminaalasja materjalide juurde võtmata. Seega on kaitseversioonid osutunud paljasõnalisteks ja valetõenditele tuginevateks, mistõttu puudub kohtul alus neid arvestada. 28.
9. J. Širinsi arvates esineb maakohtu otsuses vastuolu seoses sellega, et J. Širins olevat varguse toimepanemise jaoks kaasanud autojuhi, aga samas on leitud, et ta pani ise Pärnus XXX varguse toime. Kolleegium siin mingit vastuolu ei näe. Maakohus on kirjeldanud süüdistatava teo toimepanemise viisi, mis nägi ette Lätist Eestisse sõitmist, siin auto väljavalimist ja siis varastatud autoga Eestist lahkumist. Seejuures liiguti varastatava auto asukohta teise autoga. Seega on teo toimepanemise skeemist nähtuvalt ilmne, et teise autojuhi olemasolu oli vajalik. Selline teo toimepanemise viis viitab kaastäideviimisele ja seega on maakohus korrektselt järeldanud, et mõlemad sellises plaanis osalenud isikud on varguse toimepanijad. 28.
10. Kolleegium nõustub ka prokuröri hinnanguga, et J. Širins on loonud mitte millelegi põhineva seose VS ütluste ja AM väidetava nõude vahel.
11. märtsil 2017 kohtuistungil üle kuulatud tunnistajalt ei ole ei J. Širins ega tema kaitsja ristküsitluse käigus küsinud midagi rahaliste nõuete kohta. Juhul kui J. Širins pidas AM teadmisi ennast õigustavaks tõendiks, oleks tal tulnud tunnistajale asjakohased küsimused ristküsitlusel esitada. Kuna seda õigeaegselt tehtud pole, on väited võimalikest õigustavatest asjaoludest paljasõnalised ja KrMS § 321 lg 6 kontekstis hilinenud. 29.
12. Kolleegium nõustub prokuröriga, et süüdistuses kuritegelikku ühendusse kuulumise kohta ei ole oluline, et kõik sellise ühenduse liikmed üksteist tunneksid. Seetõttu on asjakohatu J. Širinsi kriitika, nagu välistaks tema süü kuritegelikku ühendusse kuulumises muuhulgas asjaolu, et ta ei tunne RA. Kuritegelikus ühenduses on oluline selle ajaline püsivus, liikmete kindel rollijaotus ja suunatus teatud kuritegude toimepanemisele. Need asjaolud on maakohtu otsusega tõendamist leidnud. See, et isikute rollijaotusest tulenevalt kõik ühenduse liikmed vahetult omavahel ei suhtle või isegi üksteist ei tunne, on üldjuhul ebaoluline. 29.
13. Soostuda ei saa apellantide väidetega, nagu puuduks tõendid selle kohta, et J. Širins kuulus kuritegelikku ühendusse. Sellekohaseks tõendiks, et ühendus eksisteerib ja eesmärgipäraselt tegutseb, nähtub juba Leedus pealt kuulatud kõnedest, milles kavandatakse Eestisse autosid varastama minna. Samuti on tuvastatud, et kuritegelikku ühendusse kuuluvad isikud on juba varemgi autode vargusi toime pannud. Maakohtu põhjendused kuritegelikku ühendusse kuulumise süüdistuse osas järgivad senisest kohtupraktikast tulenevaid põhimõtteid. Kuritegeliku ühenduse liikmed olid VS, TK, RA, J. Širins ja kohtueelsel uurimisel tuvastamata isik. Ühendus on püsiv, sest samad isikud panid pikema aja jooksul piiriüleselt toime kallite autode vargusi vähemalt süüdistuses näidatud ajavahemikus ning planeerisid jätkuvalt sama tegevust. Ühenduse liikmete vahel eksisteeris kindel ülesannete jaotus, mis on kajastatud süüdistuses. Ühenduse tegevus oli suunatud varguste toimepanemisele, s.o teise astme kuritegudele. Selle liikmed lähtusid oma tegevuses ühtsest eesmärgist. Eksisteeris selge sisemine struktuur. 26 1-16-7180 29.
14. Kolleegium soostub ka prokuröriga, et kaitsja väide Läti ja Leedu õiguskorras kuritegelikku ühendusse kuulumisega võrreldava kuriteokoosseisu puudumise kohta on ainetu. See, et nimetatud riikides on vastavad kuriteokoosseisud olemas, on üldteada asjaolu. Nii võib nt Legislationonline veebiportaalis leida Leedu kriminaalkoodeksi inglisekeelse tõlke, millest nähtuvalt on kuritegelikku ühendusse kuulumine karistatav
15. a kriminaalkoodeksi art 249 järgi. Samast võib leida ka Läti
16. a kriminaalkoodeksi inglisekeelse tõlke, millest nähtuvalt on kuritegelikku ühendusse kuulumine karistatav § 891 kohaselt (vt: http://www.legislationline.org/documents/section/criminal-codes). Samas on oluline tähele panna, et J. Širinsile on süüdistus esitatud siiski Eesti Vabariigis toime pandud kuriteos, mistõttu ei omagi Läti ja Leedu Vabariigis kehtiv kriminaalõigus arutatava kriminaalmenetluse raames sisulist tähtsust.
17. Kolleegiumi hinnangul on maakohus mõistnud J. Širinsile nii üksikute kuritegude eest kui ka liitkaristusena põhjendamatult kerge karistuse. Maakohtu arutluskäik karistuse mõistmisel on olnud hüplik ja ebaloogiline, mistõttu tuleb maakohtu otsus selles osas tühistada ja mõista J. Širinsile uus karistus.
18. J. Širinsi süü

§ 2171lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos peab kolleegium keskmiseks.

Süüdistatava karistamise kergemaliigilise karistusega välistab selle kuriteo puhul eeskätt eripreventiivne prognoos. J. Širins asus juba kuritegude toimumise ajal endale looma väära alibit ning laskis oma kaitsjal esitada maakohtule oma sisult väära sõidumeeriku (varguse toimumise aeg), kuhu oli ta omakäeliselt kandnud muuhulgas ka veoauto registreerimismärgi numbri, mis tegelikult ei kuulunud veoautole vaid hoopis sõiduautole. Seega lõi süüdistatav kunstlikke tõendeid ja segas sellesse ka enda ühe tööandja. Kuigi J. Širins on varem kriminaalkorras karistamata, on tema suhtes Lätis käimas kriminaalmenetlus, milles teda kahtlustatakse praeguse kriminaalasjaga sarnases kuriteos, s.o kalli sõiduauto varguse katses. J. Širinsist lähtuv kuritegelik oht on suur. Selle kuriteo puhul on raskendava asjaoluna tuvastatav kuriteo toimepanemine teise kuriteo varjamiseks või hõlbustamiseks. Kergendavaid asjaolusid ei esine. Neil kaalutlustel tuleb J. Širinsit

§ 2171lg 1 järgi karistada ühe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

32. J. Širinsi süü varguses tuleb lugeda keskmiseks. Vargus on toime pandud grupis ja varastati kallihinnaline auto. Seejuures kasutati varguse toimepanemiseks eriliselt käsitöönduslikult just autode varastamiseks valmistatud esemeid, mis viitavad toimepanijate sihikindlusele ja tugevalt õigusvastast hoiakut. Selles süüdistuses ei ole tuvastatud ühtki kergendavat ega raskendavat asjaolu. Arvestades J. Širinsi süü suurust tuleb kolleegiumi hinnangul teda karistada vangistusega. Seda seisukohta toetab ka üldpreventiivne kaalutlus – vajadus anda ühiskonnale selge sõnum, et üksnes varastamise eesmärgil teises riigis nn gastrollidel käimine ei ole tolereeritud. Ka juba eelpool käsitletud eripreventiivne prognoos kinnitab, et J. Širinsile tuleb mõista vangistus võimalikult pikaks tähtajaks. Neil asjaoludel karistab kriminaalkolleegium J. Širinsit

§ 199lg 2 pde 6 ja 7 järgi kahe aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

27 1-16-7180 33. J. Širinsi süü kuritegelikku ühendusse kuulumises tuleb samuti lugeda keskmiseks. Niisugust seisukohta toetab esmalt see, et kuritegelik ühendus, millesse süüdistatav kuulus, tegutses piiriüleselt, käies teises riigis üksnes kuritegude toimepanemise eesmärgil. Ühenduse tegevuses kasutati vahendeid, et raskendada selle tegevuse jälgimist (jammer, koerapeleti, valed registreerimismärgid varastatud autodele). Samuti konspireeriti enda tegevust (mitmete telefonide ja kõnekaartide süsteemne rakendamine). Ühendus tegutses väga sihikindlalt – omavahel arutati põhjalikult läbi vargustega seotud nüansid, eelnevalt valiti välja varastamiseks sobivad autod, tegutseti sünkroniseeritult. Kuigi ühendus oli suunatud üksnes varavastaste kuritegude toimepanemisele, taotleti sellega suurt kasu, sest varastati üksnes hinnalisi autosid, põhjustades sellega kannatanutele suurt varalist kahju. Selleski süüdistuses ei esine J. Širinsi puhul süüd kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid. Eripreventiivsest küljest tuleb lisaks eelpool öeldule märkida, et J. Širins oli kuritegeliku ühenduse juhtfiguur, osales ka ise varguses, kaasas VS ja tegeles varastatavate autode väljavalimisega. Temale mõistetav karistus peab olema nii range, et võtaks süüdistatavalt edaspidiseks soovi tulla Eestisse kuritegusid toime panema. Üldpreventiivses mõttes tuleb aga näidata selgelt taunivat suhtumist rahvusvahelisse organiseeritud kuritegevusse ja demotiverrida ka kuritegeliku ühenduse võimalikke ülejäänud liikmeid.

§ 255lg 1 sanktsioon näeb karistusliigina ette vaid vangistuse 3-12 aastat.

Neil asjaoludel karistab kriminaalkolleegium J. Širinsit

§ 255lg 1 järgi seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistusega.

34. Liitkaristusena

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 järgi mõistab kolleegium J.

Širinsile seitsme aasta ja kuue kuu pikkuse vangistuse. Kohus loeb kergemad karistused raskeimaga kaetuks, lähtudes tõdemusest, et nii vargus kui ka muudetud IMEI-koodiga telefoni kasutamine olid seotud just eeskätt raskeima kuriteo, s.o kuritegelikku ühendusse kuulumisega ja neis kuritegudes väljenduski selle ühenduse mõte ning süüdistatava roll ühenduses.

1. J. Širinsile mõistetud lisakaristuse ja tema väljasaatmisega Eestist kriminaalkolleegium nõustub, leides, et maakohus on selle kohta esitanud veenvad ja igakülgsed põhjendused, millele kolleegium ei ole omalt poolt midagi lisada.
2. Lähtudes eeltoodust ning tuginedes KrMS § 337 lg KrMS § 337 lg 1 p-dest 3 ja 4, § 338 p-st 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu
3. mai
4. a otsuse osaliselt, s.o J. Širinsile kuritegude eest põhikaristuse ja kuritegude kogumi eest liitkaristuse mõistmises. Kolleegium teeb tühistatud osas ise uue otsuse, mõistes J. Širinsile põhikaristuseks

§ 2171

lg 1 järgi 1 aasta ja 6 kuud vangistust.

§ 199lg 2 p-de 6 ja 7 järgi mõistab kolleegium J.

Širinsile karistuseks 2 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 255lg 1 järgi mõistab kolleegium J.

Širinsile karistuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 63lg 2 ja § 64 lg 1 alusel mõistab kolleegium J.

Širinsile liitkaristuseks 7 aastat ja 6 kuud vangistust. Muus osas, sh J. Širinsile lisakaristuse mõistmise ja tema Eesti Vabariigist väljasaatmise osas jääb Pärnu Maakohtu vaidlustatud otsus muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ 28