← Eesti

1-17-6061/28

1-17-6061 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. november 2017, Tallinn Kriminaalasja number 1-17-6061 Kohtuistungi toimumise aeg
  2. november 2017 Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtukoosseis Andres Parmas, Ivi Kesküla ja Orvi Koik Kriminaalasi Marite Oidjärve süüdistus KarS § 3112 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav Marite Oidjärv (ik: 48202016537); elukoht: XXX; karistamata Prokurör Ringkonnaprokurör Indrek Kalda Kaitsja Vandeadvokaat Anu Vilt
  3. septembri
  4. a otsus, RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Pärnu Maakohtu
  6. septembri
  7. a otsus Marite Oidjärve süüdimõistmises ja karistamises KarS § 3112 järgi, samuti temalt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmise osas.
  8. Mõista Marite Oidjärv süüdistuses KarS § 3112 järgi õigeks.
  9. Jätta muus osas Pärnu Maakohtu
  10. septembri
  11. a otsus muutmata.
  12. Jätta rahuldamata kaitsja taotlus vaadata läbi tema taotlus maakohtu menetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu kindlaks määramiseks.
  13. Apellatsioon rahuldada osaliselt.
  14. Määrata Advokaadibüroole LMP seoses riigi õigusabiga, mida vandeadvokaat Anu Vilt osutas apellatsioonimenetluses süüdistatav Marite Oidjärvele, makstavaks tasuks ja temal riigi õigusabi osutamisega tekkinud kulude katteks 502,8 (viissada kaks) eurot (kaheksakümmend) senti (sh käibemaks) ning jätta see menetluskulu riigi kanda. 1 1-17-6061 EDASIKAEBAMISE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  15. Marite Oidjärvele esitati süüdistus KarS § 3112 järgi selles, et tema patrullpolitseinikuna, kellel oli pädevus menetleda väärtegusid, tegi
  16. veebruaril 2016 teadvalt vale otsuse väärteoasjas nr
  17. Teadvalt vale otsuse tegemine seisnes selles, et M. Oidjärv, tuvastamata OD-le väärteoasjas etteheidetava KarS § 218 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise asjaolusid, määras OD-le kiirmenetluse otsusega rahalise karistuse selle eest, et OD lõi
  18. veebruaril 2016 jalaga katki XXX ööklubis XXX asuva peegelseina, tekitades sellega S OÜ-le varalist kahju 932 eurot. Väärteoasjas puudusid tõendid selle kohta, et OD oleks peegli tahtlikult lõhkunud ja tegelikult ta seda ei lõhkunud.
  19. Pärnu Maakohtu
  20. septembri
  21. a otsusega mõisteti M. Oidjärv KarS § 3112 järgi süüdi ja teda karistati rahalise karistusega 200 päevamäära. Karistuse täitmine ajatati 12 kuu peale. M. Oidjärvelt mõisteti kohtuotsusega ositi 12 kuu jooksul välja menetluskulud 1026 eurot. Asitõendiks olevad salvestised jättis maakohus kriminaalasja juurde. 3.
  22. Maakohus leidis, et uuritud tõendite alusel on tuvastatud M. Oidjärve ametikohast tulenev pädevus väärtegusid menetleda. Tuvastatud on ka see, et
  23. veebruaril 2016 tegi ta OD suhtes süüdistuses märgitud kiirmenetluse otsuse. 3.
  24. OD on kiirmenetluse otsuses andnud allkirjad selle kohta, et talle on tema õigusi ja kohustusi tutvustatud ning et ta on kiirmenetlusega nõus, samuti, et ta on otsuse ärakirja kätte saanud. Samas ei olegi M. Oidjärvele süüks arvatud seda, et ta oleks jätnud tegemata VTMS § 55 lg 1 p 1-3 sätestatud toimingud. Pelgalt viidatud nõuete järgimine üksi ei anna aga veel alust kiirmenetluse kohaldamiseks. Selle eelduseks on veel, et väärteo toimepanemise asjaolud on selged. Arutataval juhul ei olnud väärteo toimepanemise asjaolud selged – selle kohta ei olnud ühtki tõendit. 3.
  25. Ka kiirmenetluses peab kohtuväline menetleja süüteo kohta tõendite kogumisel ja süüteo tõendamisel lähtuma samadest põhimõtetest nagu süüteomenetluses üldiselt. Arutatavas asjas on M. Oidjärv kiirmenetluse otsust põhistades tuginenud üksnes väärteoasja materjalide juures olnud avaldusele-kahjunõudele. Maakohtu hinnangul pidanuks selleks, et avalduses märgitud teabele tõendina tugineda, avalduse esitaja väärteomenetluses tunnistajana üle kuulama ning vormistama tema ütlused nõuetekohase tõendina ülekuulamisprotokollis. M. Oidjärv on kohtuistungil väljendanud, et tegelikult oli ta teadlik, et soovides kahjunõudes2 1-17-6061 avalduses sisalduvatele andmetele tugineda, oleks ta pidanud avalduse esitaja tunnistajana üle kuulama. Kohtuvälise menetlejana oli M. Oidjärv teadlik sellest, et ta ei saanud avalduses märgitut väärteosündmuse tehiolude tõendamiseks kasutada. 3.
  26. Väärteomenetleja tugineb otsust tehes asjaoludele, mille ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks, ning enda siseveendumusele. Keegi ei sundinud M. Oidjärve koostama OD-le just kiirmenetluse otsust. Süüdistatav ise on väljendanud veendumust, et OD oli õige isik ning et ta tegi otsuse lähtudes enda siseveendumusest. M. Oidjärve nimetatud info ei ole aga käsitatav tõendina. Menetleja siseveendumus ei tohi rajaneda tõendiks mitte olevale suulisele infole, vaid see peab kujunema tõendite põhjal. Nende materjalide põhjal, mis olid kiirmenetluse otsuse tegemise ajaks kogutud, ei saanud M. Oidjärvel kuidagi kujuneda arvamust, et kiirmenetluse otsuses kirjas oleva teo toimepanemise asjaolud on selged. Seda ei nähtu OD omakäelistest ütlustest kiirmenetluse otsuses. Ka tunnistajate KK ja JU ütlustest nähtuvalt OD ei tunnistanud peegli lõhkumist ning ta ei olnud enda karistamisega selle teo eest nõus. Arestimaja turvakaamera salvestiselt on näha väärteomenetluse läbiviimise käiku ning selle käigus on OD käitumisest võimalik välja lugeda, et ta korduvalt ärritub, seletab midagi kätega vehkides. Maakohtu hinnangul kinnitab see tunnistajate sõnu selle kohta, et OD ei nõustunud enda karistamisega peegli lõhkumise eest. 3.
  27. Maakohtu hinnangul OD süüd tõendavaid tõendeid kiirmenetluse otsuse tegemise ajaks ei olnud, kuid tehiolude kohta olnuks võimalik tõendeid koguda. Selleks oleks saanud küsitleda sündmuskohal (baaris) viibinud baari külastajaid ja töötajaid, samuti küsitleda sündmuskohal käinud politseinikke, küsitledes baari omanikku, tutvudes asitõendi vaatlusprotokolliga (baari turvakaamerate salvestus). Nende tõendite põhjal oleks maakohtu arvates saanud jõuda järeldusele, et OD kukkus peeglisse ja peegel läks katki, mitte ta ei löönud seda jalaga. Seega ei pannud OD toime väärtegu, mida kirjeldatakse kiirmenetluse otsuses. 3.
  28. Maakohus leidis, et süüdistatav saanuks ebaseadusliku otsuse tegemist vältida, kui ta oleks järginud talle väärteomenetlejana seadusest tulenevatest õigustest ja kohustustest, s.t kogunud tõendeid ja neid kogumis enda siseveendumuse kohaselt hinnanud. Seadus sätestabki kindlad menetlusreeglid selleks, et välistada meelevaldsete (mitte tõenditel põhinevate) otsuste tegemist ja seeläbi kaitsta menetlusaluste isikute õigusi. Maakohtu arvates olnuks menetlusreegleid järgides võimalik peegli katki minemise asjaolud tuvastada. 3.
  29. Maakohus ei nõustunud kaitsjaga nagu ei vastaks süüdistuses toodud teokirjeldus karistusseadustikus toodule ja süüdistuses puudub faktiliste asjaolude kirjeldus. Süüdistuse kohaselt on tegemist vale otsuse tegemisega, vale ja ebaseadusliku otsuse tegemist ei saa samastada. Maakohtu hinnangul on süüdistuses nõutaval viisil kirjeldatud M. Oidjärvele süüks arvatava teo faktilised asjaolud ning ära näidatud, milles tema tehtud vale otsus avaldus. Süüdistuses on antud M. Oidjärve tegevusele õiguslik hinnang, mille kohaselt see tegevus vastab KarS §-s 3112 sätestatud süüteokoosseisule, s.t et ta kohtuvälise menetleja ametnikuna tegi teadvalt ebaseadusliku otsuse. 3 1-17-6061 3.
  30. Maakohus ei nõustunud ka kaitsja seisukohaga, nagu oleks KarS § 3112 teokirjelduses sisalduv sõna ebaseaduslik blanketne tunnus, mis tuleks sisustada õigusnormidega. Kaitsja on leidnud, et seadusele mittevastava otsuse tegemine väärteoasjas saab seisneda kas materiaalõiguse ebaõiges kohaldamises või menetlusõiguse rikkumises, mistõttu tulnuks süüdistuses ära näidata konkreetne norm, mida rikuti. Maakohtu hinnangul sai kohus blanketset koosseisutunnust sisalduvaid sätteid ise tuvastada ja seda on arutataval juhul kohus ka teinud. 3.
  31. Vastusena süüdistatava seisukohale, et tal puudus igasugune põhjus teha OD suhtes teadvalt ebaseaduslik otsus, märkis maakohus, et KarS § 3112 koosseisu tunnuseks ei ole selle teo motiiv, mistõttu teo põhjuse väljaselgitamisel ei ole tähtsust. Tähtsust ei ole ka asjaolul, et menetlusalune isik enda karistamise otsust ei vaidlustanud ja otsus on jõustunud. See asjaolu ei muuda kuritegu olematuks. 3.
  32. Maakohus osutas, et M. Oidjärv ei rikkunud ebaseaduslikku kiirmenetluse otsust tehes mõnda üksikut menetlusnormi, vaid sisuliselt kõiki olulisemaid kiirmenetlust reguleerivaid õigusnorme. Ta oli seejuures nendest normidest teadlik, kuid arusaamatuil põhjustel neid siiski ei järginud. Kui M. Oidjärv oleks menetlejana järginud kiirmenetluse otsuse koostamist reguleerivaid menetlusnorme, mille järgimata jätmise kohus tuvastas, ei oleks olnud võimalik sellist otsust OD suhtes teha. M. Oidjärv menetlejana ei kasutanud talle seadusega antud valikuõigust ja tegi ebaseadusliku otsuse, kuritarvitades nõnda oma õiguspädevust. 3.
  33. Maakohtu hinnangul pani M. Oidjärv talle süüks arvatud teo toime otsese tahtlusega. M. Oidjärv on politseiametnik alates
  34. a ja sellest ajast menetleb ta ka väärtegusid. Seega teadis ta väga hästi kiirmenetlust reguleerivaid menetlusnorme. Ta kasutas otsuse tegemisel kolleegi suulist infot, mille kohta kohtuistungil kinnitas, et see ei ole väärteoasjas tõend. Oma sõnul tugines ta otsuse tegemisel teo tehiolude tõendamisel kahjuavaldusele, kinnitades jällegi, et tegelikult oleks pidanud teo asjaolude kohta avalduse esitaja tunnistajana üle kuulama. Ta kinnitas, et kui avaldus oleks saabunud ajal, mil tema tööl oli, oleks ta avaldaja tunnistajana üle kuulanud. Samuti kinnitas ta, et vajadusel olnuks võimalik tõendeid koguda, kuid pühapäevasel päeval on see väga raske. Maakohtu arvates see näitab, et M. Oidjärv teadis, et ta rikub menetlusnorme. Ta ei hinnanud otsuse tegemisel väärteoasjas kogutud tõendeid, vaid tegelikult koostas isikule karistamisotsuse info põhjal, mis oli talle teatavaks saanud menetlusväliselt. M. Oidjärve väidet, et ta eeldas, et kahjuavalduse esitaja on endale asjad selgeks teinud ja seetõttu lähtus avalduses toodud teo tehioludest, pidas maakohus seejuures täiesti arusaamatuks. 3.
  35. Maakohus ei tuvastanud M. Oidjärve teo õigusvastasust või tema süüd välistavaid asjaolusid. 3.
  36. M. Oidjärvele karistust mõistes asus maakohus seisukohale, et tema süü on keskmine. Karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid ei esine. M. Oidjärv on varem karistamata isik. Eripreventiivses mõttes on oluline, et ta ei saa enam töötada politseiametnikuna, mis tähendab, et tal ei ole enam võimalust sarnaseid kuritegusid toime panna. Maakohus pidas karistuse mõistmisel oluliseks ka üldpreventiivset aspekti, sest ametniku toimepandud õigusemõistmise vastane kuritegu kõigutab tugevalt ühiskonna usku õigusemõistmisse. Neil 4 1-17-6061 kaalutlustel karistas maakohus M. Oidjärve rahalise karistusega, mis jääb alla sanktsiooni keskmist määra. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  37. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule M. Oidjärve kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega M. Oidjärve õigeksmõistmist. Samuti taotleb kaitsja maakohtule esitatud tasutaotluse läbivaatamist. 4.
  38. Apellandi hinnangul on maakohus kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on tõendeid analüüsinud valikuliselt, jättes välja tõendite selle osa, mis toetavad M. Oidjärve antud selgitusi juhtunu kohta. 4.
  39. KarS § 3112 etteheite tegemiseks peab olema tuvastatud, et M. Oidjärve koostatud kiirmenetluse otsus on ebaseaduslik. Ebaseaduslikkus on blanketne koosseisutunnus, mis tuleb sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, st süüdistuses tuleb osutada õigusnormidele, mille nõudeid süüdistatav rikkus. Maakohus asus põhjendamatule seisukohale, et kuigi süüdistuses ei märgita, milliseid menetlusnorme M. Oidjärv vaidlusalust otsust tehes rikkus, on need süüdistuse tekstist väga hästi arusaadavad. Tegelikult ei haaku isegi kõik maakohtu enda tuvastatud rikkumised süüdistuses toodud asjaolude kirjeldusega. Kaitsja nõustub küll maakohtu seisukohaga, et kohus saab ja peab kontrollima teokirjeldust sisaldava blanketse normi olemasolu, kuid kaitsja ei nõustu sellega, et kohtul on alati võimalik kõrvaldada süüdistuse selliseid puudujääke kaitseõigust rikkumata. M. Oidjärvele esitatud süüdistus on äärmiselt lakooniline ja vastuoluline, selles puuduvad viited õigusaktidele ning selle sõnastus ei anna võimalust end efektiivselt kaitsta. 4.
  40. Kaitsja arvates on maakohus ebaõigesti jätnud tähelepanuta selle, et M. Oidjärvele on süüdistuse kirjeldavas osas ette heidetud teadvalt vale otsuse tegemist, mitte aga teadvalt ebaseadusliku otsuse tegemist. Need mõisted ei ole kattuvad. Seejuures ei ole ka maakohus rääkinud ebaseadusliku otsuse tegemisest, vaid on korduvalt jõudnud järeldusele, et M. Oidjärv tegi vale otsuse ja tahtiski seda teha. Maakohus on asunud seisukohale, et süüdistuses on sisustatud, millises käitumises vale otsuse tegemine avaldus ning lõpuks on M. Oidjärve tegevusele antud hinnang. Seejärel on maakohus asunud seisukohale, et M. Oidjärv rikkus sisuliselt kõiki olulisemaid kiirmenetlust reguleerivaid õigusnorme. Edasiselt osutab kaitsja, et prokuröri süüdistuskõnest nähtuvalt rikkus M. Oidjärv nii materiaalõiguse kui menetlusõiguse sätteid. Maakohus sellisele järeldusele ei jõudnud, leides, et M. Oidjärv rikkus erinevaid menetlusõiguse sätteid. Süüdistuse kohaselt puudusid väärteoasjas igasugused tõendid selle kohta, et OD oleks tahtlikult lõhkunud ööklubis XXX asuva peegli ja tegelikult ta seda ei lõhkunud. Samas on maakohtus leidnud tuvastamist, et OD ikkagi lõhkus peegelseina, ümberlükkamatult selged ei ole üksnes peegli lõhkumise täpsed asjaolud. Veel osutab apellant sellele, et OD on kiirmenetluse otsuse alusel mõistetud karistuse tasunud ega ole otsust vaidlustanud. 5 1-17-6061 4.
  41. Kaitsja arvates ei ole maakohus pööranud olulist tähelepanu arutatava kriminaalasja seisukohalt keskseimale küsimusele, s.o M. Oidjärve käitumise subjektiivsele koosseisule. Maakohtu hinnangul pani süüdistatav talle süüks arvatud teo toime otsese tahtlusega, sest
  42. a-st politseiametnikuna tegutsedes teadis ta väga hästi kiirmenetlust reguleerivaid õigusnorme. Kuna ta koostas OD suhtes vale otsuse, siis see näitab, et ta tahtiski vale otsust teha. Kaitsja arvates on see järeldus paljasõnaline, sest maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, millistel kohtuistungil uuritud tõenditel maakohtu järeldus tugineb. 4.
  43. M. Oidjärv on läbi kogu kriminaalmenetluse kinnitanud, et ta käsitas kahjunõuetavaldust OD süüd kinnitava tõendina ja ei talle ei olnud väärteomenetlust läbi viies selge, et ta rikub menetlusõigust. Kaitsja osutab, et ka maakohus ise on jõudnud järeldusele, et M. Oidjärv tegi kiirmenetluse otsuse tal kujunenud siseveendumuse põhjal. Kaitsja arvates saaks süüdistatavale äärmisel juhul ette heita ebakompetentsust või hooletust väärteomenetlejana, kuid mitte enamat. OD ei olnud suvaline inimene, vaid kohtus on tõendamist leidnud, et ta käitus pärast peegli lõhkumist ööklubis agressiivselt ja temaga seotud väljakutsega pidi tegelema kaks politseipatrulli. Ööklubist väljudes pani ta lisaks väiksematele rikkumistele toime kuriteo, lüües endaga kaasas olnud isikut rusikaga näkku. Need asjaolud on olulised, hindamaks M. Oidjärve käitumise ebaõigussisu väärteomenetluses. 4.
  44. Kaitsja hinnangul on M. Oidjärve tegevusele hinnangu andmisel (eeskätt tema teotahtluse tuvastamisel) oluline küsimus, mis asjaoludel jõudis M. Oidjärv väärteootsuses järeldusele, et OD lõi jalaga katki ööklubi peegli. Kohtuistungil üle kuulatud tunnistaja IP ütlustest nähtuvalt oli esialgne teade peegli lõhkumise kohta, et see on jalaga katki löödud. Ööklubi omanik esitas politseisse avalduse-kahjunõude, milles märgitakse samuti, et üks klient lõi jalaga katki baari peegelseina ja tekitas sellega kahju. M. Oidjärv on eksinud sellele dokumendile hinnangut andes, pidades seda asjas oluliseks tõendiks mitte üksnes kahju tekitamise fakti osas, vaid ka sündmuse tehiolude osas. Ta ei osanud vahet teha, millisele infole avalduses ta võib tugineda kui tõendile, millisele mitte. Sellisest ebapädevusest tingitud eksimusest ei saa järeldada süüdistatava soovi koostada tahtlikult ebaseaduslik või vale otsus. 4.
  45. Kaitsja märgib, et pelgalt sellest, et M. Oidjärv rikkus kiirmenetluse otsust tehes menetlusõigust, ei saa automaatselt järeldada, et ta realiseeris KarS §-s 3112 sätestatud kuriteokoosseisu objektiivsed tunnused. Seejuures osutab kaitsja sellele, et mh ka Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumajas on korduvalt arutatud isikute kaebusi väärteomenetluses tehtud kiirmenetluse otsuste peale, mis on kaasa toonud kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise. Sellistes tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise otsustes on kohtu põhjendused ja etteheited väärteomenetlejale olnud korduvalt äravahetamiseni sarnased M. Oidjärve kriminaalasjaga võrreldes. Seetõttu on raske mõista maakohtu põhjendustest, millisel juhul kaasneb täpselt samasuguse menetlusõiguse rikkumisega (asjaolud ei olnud selged, puudusid tõendid väärteo toimepanemise kohta) lihtsalt kiirmenetluse otsuse tühistamine ja väärteomenetluse lõpetamine ning millal kaasneb sarnastel asjaoludel kriminaalvastutus. 6 1-17-6061 4.
  46. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga kaitsja
  47. augustil 2017 esitatud tasutaotluse läbi vaatamata jätmise osas, kuna see olevat esitatud hilinenult pärast kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Apellant osutab, et kohtuistung lõpeb kohtuotsuse kuulutamisega. Eelistungil arutatavas asjas kavandati küll kohtuliku arutamise ja vaidluste päevad, kuid jäeti määramata kohtuotsuse kuulutamine. KrMS § 298 lg 1 kohaselt kohtulikku uurimist lõpetades küsib kohtunik kohtumenetluse pooltelt, kas neil on taotlusi kohtuliku uurimise täiendamiseks. Arutataval juhul kohus kohtulikku vaidlust ei lõpetanud ega pooltelt taotluste kohta ei küsinud. Seetõttu ei saanud kaitsja taotleda kohtult kohtuotsuse tegemise aja kindlaksmääramist, et esitada korrektne tasutaotlus, mis sisaldab ka kohtuotsuse kuulutamisel osalemist. Samuti ei saanud kaitsja esitada poolikut tasutaotlust, sest see tuleb koostada riigi õigusabi infosüsteemis, tuginedes kohtuistungi aegadele. Kaitsja osutas veel, et olles kaitsja riigi õigusabi korras, pidi ta sõitma Haapsallu kohtuotsuse kuulutamisele (edasi-tagasi sõit 7 tundi), kuivõrd tegemist oli üldmenetlusega. Seetõttu ei olnud mõeldav, et kaitsja oleks kohtule esitanud suvalise kohtuotsuse kuulutamise päevaga tasutaotluse. Sel juhul oleks alus taotlus rahuldamata jätta kuna see ei vasta tegelikkusele. Samuti võinuks ebakorrektne kanne kattuda tegelikult tehtavate toimingutega. Seega on õigeaegse tasutaotluse esitamise võimalus olnud välistatud maakohtu kohtumenetlust reguleerivate menetlusõiguse sätete rikkumise tõttu.
  48. Ringkonnakohtu istungil
  49. novembril 2017 jäi kaitsja oma apellatsiooni juurde ja seda toetas ka süüdistatav. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu ning ei anna alust maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  50. Kriminaalkolleegium, olles läbi vaadanud apellatsiooni, kuulanud ära apellandi, süüdistatava ja seisukohad avalikul kohtuistungil
  51. novembril 2017, samuti olles tutvunud maakohtu vaidlustatud otsuse ja kriminaalasja materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada.
  52. Kriminaalkolleegium jõuab maakohtuga võrreldes diametraalselt teistsugustele järeldustele sama tõendikogumi pinnalt ning seetõttu näitab kolleegium alljärgnevalt ära ka vead, mida maakohus on tõendeid hinnates teinud ning mis on toonud kaasa M. Oidjärve põhjendamatu süüditunnistamise.
  53. Arutatavas asjas on maakohus süüdistatava M. Oidjärve kohtuistungil antud ütluste sisu kohtuotsuses moonutanud. Kohtu niisugusest lähenemisest tõenditele ilmneb, et kohus on oma seisukoha kujundanud asjas uuritud tõenditest sõltumatult, uurides seetõttu tõendeid ühekülgselt ja andes neile ette kindlaksmääratud kaalu. Sellega on maakohus rikkunud KrMS §-st 61 tulenevaid tõendite hindamise põhimõtteid, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. See menetlusõiguse rikkumine on ringkonnakohtu menetluses kõrvaldatav, mistõttu ei too rikkumine kaasa kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmist. Tõendite hindamise põhimõtete 7 1-17-6061 rikkumine väljendub konkreetsemalt selles, et M. Oidjärv on kohtuistungil ütlusi andes rääkinud, et ta käsitles RH esitatud avaldust-kahjunõuet tõendina. Ta on öelnud: „Avaldus on mingil määral tõend, ta ei ole küll otsene, aga on kaudne.“ (maakohtu
  54. augusti
  55. a istungi protokoll, tl 118). Vastusena küsimusele, millised tõendid kinnitavad seda, et OD lõhkus peegli on süüdistatav vastanud: „Avaldus“, (vt samas). Edasiselt on ta vastusena kohtu küsimusele, et kui keegi inimene teab mingi asja kohta infot, kuidas see info menetluse juurde vormistatakse, märkinud, et seda tehakse ülekuulamisena. Täiendavale küsimusele, miks ei kuulatud arutataval juhul isikut üle, on ta vastanud, et „kui toimub öine vahetus, töövälisel ajal sündmus, siis tihti ei kuulatagi üle. Tulebki avaldus“ (vt samas, tl 119). Süüdistatav on istungil veel mitmel korral täiendavatele küsimustele vastates kinnitanud, et käsitles avaldust tõendina, et tema jaoks olid otsuse tegemisel asjaolud selged ja ta ei näinud takistusi kiirmenetluses otsuse tegemiseks (vt samas tl 119-120). Maakohtu otsuses on aga maakohus asunud seisukohale, nagu oleks M. Oidjärv kohtuistungil tunnistanud, et ta oli teadlik, et kui soovis kasutada kahjuavaldaja teadmisi sündmuse tehiolude kohta, oleks tulnud ta tunnistajana üle kuulata (vt mko, tl 138 prdl, kolmas lõik). Selline kohtu järeldus rajaneb kontekstist selgelt välja rebitud lausel, sest süüdistatav on prokuröri ja iseäranis kohtu korduvatele samasisulistele küsimustele vastates olnud ilmselgelt segaduses, ta on pidevalt korranud, et lähtus avaldusest ja leidis avalduse ning eelmise välijuhi käest saadud info põhjal, et OD väärteo asjaolud on selged. Maakohus on aga püüdnud lihtsalt tema ütlustest enda juba ette välja kujunenud seisukoha kinnituseks välja õngitseda sobiva fraasi, millega demonstreerida seda, nagu oleks süüdistatav otsust tehes teadnud, et teeb seda ebaseaduslikult.
  56. Ka tuleb nõustuda kaitsjaga selles, et arutatavas asjas pole isegi pärast maakohtu otsuse tegemist veel selge, mida õieti M. Oidjärvele ette heidetakse – milles seisnes tema rikkumine OD väärteoasjas kiirmenetluse otsust tehes. 9.
  57. Isikule KarS § 3112 ettenähtud kuriteo inkrimineerimiseks peab tuvastama väärteootsuse ebaseaduslikkuse. Tegemist on blanketse koosseisutunnusega, mis tuleb süüdistusaktis ja ka kohtuotsuses sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, mille nõudeid süüdistatav rikkus. Süüdistusakti kohaselt seisnes M. Oidjärve süütegu selles, et ta tegi vale kiirmenetluse otsuse asjas, kus väärteo toimepanemise asjaolud ei olnud selged ja kus ei olnud tõendeid selle kohta, et menetlusalune isik väärteo toime pani. Süüdistuskõnes on prokurör M. Oidjärvele ette heitnud nii materiaal- kui ka menetlusõiguse rikkumisi. Seevastu maakohtu otsuses on tuvastatud, et M. Oidjärv rikkus just menetlusõiguse sätteid (sisuliselt kõiki olulisemaid kiirmenetlust reguleerivaid õigusnorme). Süüdistuse kohaselt puudusid väärteoasjas igasugused tõendid selle kohta, et OD oleks tahtlikult lõhkunud ööklubis XXX asuva peegli ja tegelikult ta seda ei lõhkunud. Samas on maakohtus leidnud tuvastamist, et OD ikkagi lõhkus peegelseina, ümberlükkamatult selged ei ole üksnes peegli lõhkumise täpsed asjaolud. Niisiis puudub süüdistusakti põhjal selgus nii etteheidetava teo alusfaktides, kui ka õigusnormides, mille rikkumist süüdistatavale ette heidetakse. 9.
  58. Praegusel juhul ei ole süüdistusaktis viidatud mitte ühelegi menetlusõiguse või materiaalõiguse normile, mille rikkumise tõttu saaks M. Oidjärve tehtud kiirmenetluse otsust pidada ebaseaduslikuks. Kolleegium nõustub apellandi hinnanguga, et maakohus asus 8 1-17-6061 põhjendamatule seisukohale, et kuigi süüdistuses ei märgita, milliseid menetlusnorme M. Oidjärv vaidlusalust otsust tehes rikkus, on need süüdistuse tekstist väga hästi arusaadavad. Süüdistuse põhjal ei ole võimalik mõista, milliseid õigusnorme M. Oidjärv rikkus. Ka osad maakohtu enda tuvastatud rikkumised ei haaku süüdistuses toodud asjaolude kirjeldusega. 9.
  59. Selle kriminaalasja kontekstis on ebaõige maakohtu seisukoht, et kohus saab ka ise kontrollida teokirjelduses sisalduva blanketse normi puhul rikutavate normide olemasolu süüdistatava kaitseõigust rikkumata. Tuleb nõustuda kaitsjaga, et M. Oidjärvele esitatud süüdistus on äärmiselt lakooniline ja vastuoluline, selles puuduvad viited õigusaktidele ning selle sõnastus ei anna võimalust end efektiivselt kaitsta. Eeskätt ei ole esitatud süüdistuse valguses võimalik kaitsta end teo subjektiivset koosseisu puudutava etteheite osas, nagu oleks M. Oidjärv teinud vale otsuse teadvalt. Süüdistusaktis pole mitte ühegi sõnaga avatud seda, milles seisnes M. Oidjärve teadlik käitumine vale kiirmenetluse otsuse tegemisel. Süüdistuses toodud alusfaktide osas on aga maakohus süüdistuse osaliselt kummutanud, tuvastades, et OD oli isik, kelle käitumise tulemusel baaris peegelsein purunes.
  60. Arutatava kriminaalasja puhul on otsustava tähtsusega küsimus see, kas M. Oidjärv tegutses vähemalt otsese tahtlusega, tehes OD väärteoasjas ebaseadusliku otsuse. Seega tuleks süüdistatavale teokoosseisu inkrimineerimiseks tuvastada, et tal oli kiirmenetluse otsust tehes kindel teadmine selles, et ta teeb ebaseadusliku otsuse. 10.
  61. Arutatavas asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et M. Oidjärv oleks isegi võimalikuks pidanud ebaseadusliku otsuse tegemist, saati siis seda veel kindlalt teadnud. Maakohus on M. Oidjärve käitumises otsese tahtluse olemasolu põhjendanud ebaõigesti. Kohus on tendentslikult hinnanud süüdistatava kohtuistungil antud ütlusi ja järeldanud ütlustest teatud osi kontekstiväliselt interpreteerides, nagu oleks M. Oidjärv olnud OD asjas kiirmenetluse otsust tehes täiel määral teadlik sellest, et tõendamiseseme asjaolud selles asjas ei ole selged ning et tehtav otsus ei rajane lubatavatel tõenditel. Tegelikkuses, kui hinnata M. Oidjärve ütlusi terviklikult, on ilmne, et süüdistatav ei adunud kiirmenetlust läbi viies vähimalgi määral seda, et teo asjaoludes puuduks selgus või et tema käsutuses ei oleks otsuse tegemiseks lubatavaid tõendeid. M. Oidjärvele saab ette heita ebapädevust ja hooletust väärteomenetluse toimetamisel – ei enamat. M. Oidjärv on läbi terve menetluse kinnitanud, et tema jaoks oli kiirmenetluse otsust tehes avaldus-kahjunõue piisav tõend. Ta on üksnes eksinud sellele dokumendile hinnangut andes, pidades seda asjas oluliseks tõendiks mitte üksnes kahju tekitamise fakti osas, vaid ka sündmuse tehiolude osas. See, et süüdistatav ei osanud vahet teha, millisele infole avalduses ta võib tugineda kui tõendile, millisele mitte, viitabki tema ebapädevusest tingitud eksimusele, kuid ei võimalda järeldada süüdistatava teadlikku tegevust ebaseadusliku otsuse koostamiseks. 10.
  62. Subjektiivse koosseisu tunnusena on teadva käitumise tuvastamiseks oluline ära näidata, et toimepanija mõistis täiel määral asjakohast süütekoosseisu asjaolu. Väited selle kohta, nagu teadnuks M. Oidjärv pikaajaliselt politseis töötamise ja kiirmenetluse läbiviimise kogemuse tõttu kiirmenetlust reguleerivaid õigusnorme väga hästi ja nagu seetõttu saaks tema tehtud vale kiirmenetluse otsust hinnata teadvalt tehtuks, pole muud kui paljasõnaline hinnang, mida kohus 9 1-17-6061 ei ole isegi püüdnud mingite tõenditega siduda. Ei ole võimalik aru saada, millele rajaneb kohtu veendumus, et M. Oidjärv teadis väga hästi kiirmenetlust reguleerivaid õigusnorme. Samuti ei ole võimalik aru saada, millel rajaneb kohtu väide, et M. Oidjärv mõistis OD väärteoasjas kiirmenetluse otsust tehes, et otsuse tegemiseks puuduvad nii materiaal- kui ka menetlusõiguslikud alused.
  63. See, et väärteomenetlejad või ka kohus teevad mh süüteomenetlustes põhjendamatuid ning materiaalses mõttes ebaseaduslikke otsuseid, on paraku tavapärane ja kuulub õiguspraktika argipäeva juurde. Üldreeglina on süüteomenetluses aset leidvate vigade kompenseerimiseks piisav menetlusosalisel edasikaebevõimaluse kasutamine ning ebaseadusliku lahendi teinud menetlejale ei järgne sisult ebaõige või menetlusnormide rikkumisega tehtud otsustuse eest mingit vastutust. See ei saakski teisiti olla, sest vastasel korral ei ole võimalik tagada seda, et keerulisemates ning vastuolulistes õigusvaidlustes menetleja üldse julgeks seisukohta võtta. Kahtlemata on riigil teisest küljest huvi ja kohustus tagada, et menetlejad teeksid tööd kvaliteetselt ning et süüteomenetlusi ei kasutataks ära muude eesmärkide saavutamiseks kui süüteo toime pannud isiku teo kvalifitseerimiseks, teo talle omistamiseks ja sobiva õigusjärelmi kohaldamiseks. Selle tagamiseks on aga lisaks kohtumenetluste mitmeastmelisusele olemas veel distsiplinaarjärelevalve süsteem, mida rakendades saab kontrollida seda, et menetlejad ei täidaks oma ülesandeid hooletult või koguni otsustuste ebaõiguse või menetlusnormide eiramise osas kaudse tahtluseni ulatuva ükskõiksusega. Vältimaks kriminaalõigusliku sekkumise ülemäärasust on sobiva tasakaalupunktina määratletud range subjektiivne kriteerium – teadvalt ebaseadusliku otsusutuse tegemine. See nõue ongi vajalik, et garanteerida menetleja vabadus ilma menetlusosalistest lähtuvat mõjutamist või riigist lähtuvat põhjendamatut survet kartmata hinnata konkreetses juhtumites asjaolusid ja tõendeid küll seaduse piires, aga vabalt vastavalt enda paremale äranägemisele – lähtudes enda südametunnistusest ehk siis enda siseveendumuse kohaselt. Arutataval juhul on M. Oidjärvele süüdistust esitades selle põhimõtte vastu rängalt eksitud ja asutud sisuliselt kriminaalmenetluslike vahenditega hindama väärteomenetleja tehtud otsuste kvaliteeti ning põhjendatust.
  64. Tuginedes eeltoodule ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab kolleegium kaitsja apellatsiooni rahuldades Pärnu Maakohtu
  65. septembri
  66. a otsuse osaliselt, s.o M. Oidjärve süüditunnistamises ja karistamises KarS § 3112 järgi ja temalt kriminaalmenetluse kulu väljamõistmises. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse, mõistes M. Oidjärve KarS § 3112 järgi õigeks. Muus osas jätab kolleegium maakohtu vaidlustatud otsuse muutmata.
  67. Kaitsja on esitanud taotluse määrata apellatsiooni koostamisel riigi õigusabi osutamise eest tasuna kindlaks 6,5 tunni eest 312 eurot (sh käibemaks). Samuti taotleb ta riigi õigusabi osutamisega seotud kulude (sõidukulud Valga-Tallinn-Valga) hüvitamist kokku 190,8 eurot (koos käibemaksuga). Seega taotleb kaitsja kokku 502,8 eurot. Taotluse kohaselt on tal kulunud kaks pooltundi maakohtu otsusega tutvumiseks, üheksa pooltundi apellatsiooni koostamiseks ja kaks pooltundi ringkonnakohtu istungil osalemiseks. Kolleegiumi hinnangul on taotlus nõuetekohane ja põhjendatud ning tuleb seetõttu täies ulatuses rahuldada. KrMS § 185 lg-s 2 10 1-17-6061 sätestatakse, et kui apellatsioonimenetluses tehakse § 337 lg 1 p-des 2–4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik.
  68. Seoses kaitsja apellatsioonis esitatud taotlusega tühistada maakohtu vaidlustatud kohtuotsus mh ka selles osas, millega jäeti läbi vaatamata tema
  69. augustil 2017 esitatud taotlus kaitsjatasu kindlaksmääramiseks, märgib kolleegium, et selles osas puudub maakohtu otsuse tühistamise alus. Kaitsja ei ole esitanud taotlust kaitsjatasu kindlaksmääramiseks esitanud enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa, vaid on seda teinud alles järgmisel päeval. Tulenevalt kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtetest tuleb aga taotlus kaitsjatasu kindlaksmääramiseks esitada enne kui kohus siirdub nõupidamistuppa. Õige ei ole kaitsja väide, nagu ei oleks tal olnud võimalust esitada taotlust õigeaegselt, sest kohus ei lõpetanud kohtuvaidlust. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on olukord teine. Pärast prokuröri ja kaitsja kohtukõnesid kohtulike vaidluste käigus on maakohus andnud viimaseks sõnaks sõna süüdistatavale, on seejärel teatanud, millal toimub kohtuistung otsuse kuulutamiseks ja seejärel on kohus siirdunud nõupidamistuppa. Kahtlemata sai kaitsja aru, et kohus siirdub otsust tegema, sest ta on kohtuga suheldes avaldanud, milline kuupäev talle otsuse kuulutamise jaoks sobib (vt maakohtu
  70. augusti
  71. istungi protokoll, tl 129 prd-l). Seega oli kaitsjal võimalik koheselt pärast kohtuistungi kuulutamise aja teatavaks tegemist esitada taotlus kaitsjatasu kindlaksmääramiseks. Kogenud menetlusosalisena kaitsja kahtlemata omab ettekujutust sellest, kui kaua kohtuotsuse kuulutamine kestab ja seetõttu ei ole tõsiselt võetav ka kriitika, nagu ei oleks kaitsja saanud taotlust koheselt vormistada. On tavapärane, et kaitsjad teevad riigi õigusabi infosüsteemis koostatud tasu taotlusse kohtuistungil käsikirjalisi parandusi tulenevalt sellest, kui tasu taotlemise alustest lähtuvalt on vaja taotlust muuta. /allkirjastatud digitaalselt/ 11

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.