RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

) § 14 lg-s 3 sätestatud hinnakujundusmehhanismi. Tallinna linn 3-11-1355 andis erastamisel AS-le Tallinna Vesi 15-aastase opereerimisloa, mida pikendati 2007 veel viie aasta võrra. Tariifitaotluse koostamisel on tuginetud teenuslepingule ning pärast erastamist tehtud parendustele.

1. Konkurentsiamet jättis
2. mai
3. a otsusega nr 9.1-3/11-002 AS Tallinna Vesi taotluse veeteenuse hinna kooskõlastamiseks rahuldamata, leides, et veeteenuse hinna kooskõlastamisel ei saa juhinduda Tallinna linna ja erastaja vahel sõlmitud kokkulepetest, vaid lähtuda tuleb

§ 14lg-st 2, mis näeb ette kulupõhise hinna.

Hinna kooskõlastamine mitmeaastaseks ajavahemikuks koos iga-aastase hinnatõusuga ei ole

-ga kooskõlas. Keskkonna ülemäärase reostamise eest makstud tasu ei saa lülitada veeteenuse hinda seni, kuni vee-ettevõtja pole täitnud vee erikasutusloas esitatud nõudeid ega teinud investeeringuid keskkonna ülemäärase reostuse vältimiseks, mistõttu ei saa põhjendatuks pidada taotleja poolt hinda lülitatud kõrgendatud määraga saastetasu ja sellelt tasutud tulumaksu. Aktsepteerida ei saa ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu lülitamist veeteenuse hinda. Tarbijad ei pea kinni maksma vee-ettevõtja võlgnike tasumata arveid. Taotlejal on piisavad võimalused võlgnikelt summade sissenõudmiseks. Taotleja on monopoolne ettevõte, kelle tulunorm peab olema piiratud. Kapitalikulu ja põhjendatud tulukuse arvutamiseks on vaja määrata reguleeritav vara, mille väärtuse leidmisel kasutatakse vara bilansilist jääkmaksumust regulatsiooniperioodi (12 kuud) lõpus. Printsiip, kus varade algväärtuseks on võetud erastamise tehingu väärtus, mida on korrigeeritud inflatsiooniga, ei taga hindade põhjendatust ega kulupõhisust. Samuti taotleb AS Tallinna Vesi põhjendatud tulukust, mis ületab ligi kaks korda Konkurentsiameti juhendi "Veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted" p 6 alusel arvutatud põhjendatud tulukuse väärtust ega vasta

§ 14lg 2 p-le 5.

Veeteenuse hind ei tohi olla eri klientide või nende gruppide suhtes diskrimineeriv (

§ 14

lg 4) ning

§ 16

lg-st 11 tulenevalt peab füüsilistele ja juriidilistele isikutele rakendatav hinnaerinevus kahanema 15 a jooksul. Taotleja ei ole neid nõudeid järginud.

1. AS Tallinna Vesi esitas kaebuse Konkurentsiameti
2. mai
3. a otsuse tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks taotlust uuesti läbi vaatama (haldusasi nr 3-11-1355). Kaebaja palus ka tuvastada, et vastustaja rikkus otsuse tegemisel AS Tallinna Vesi ja veeteenuse hindasid kooskõlastama määratud haldusorgani vahel
4. jaanuaril 2001 sõlmitud halduslepingut osas, mis kehtestab veeteenuse hinna kujunemise alused, ja kohustada Konkurentsiametit seda lepingut täitma.
5. Konkurentsiamet kohustas
6. oktoobri
7. a ettekirjutusega nr 9.2-3/11-001 AS Tallinna Vesi lõpetama

§ 14

lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatu rikkumine ning viima veeteenuse hinnad Tallinna ja Saue linnas vastavusse nende sätetega, välistades veeteenuse hinnast tasu kõrgendatud saastetasumääraga maksustatud saastekogustelt ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu ning lülitades veeteenuse hinda põhjendatud tulukuse vee-ettevõtja investeeritud kapitalilt; samuti esitama uue veeteenuse hinna kooskõlastamise taotluse (ettekirjutuse p-d 5.1 ja 5.2). Ettekirjutus loetakse täidetuks pärast taotluse esitamist hiljemalt

1. novembriks 2011 ja veeteenuse hinna kooskõlastamist Konkurentsiameti poolt (ettekirjutuse p 6). Ettekirjutuse täitmata jätmisel võib Konkurentsiamet rakendada sunniraha kuni 3200 eurot ja kehtestada ajutise veeteenuse hinna.
2. AS Tallinna Vesi esitas kaebuse Konkurentsiameti
3. oktoobri
4. a ettekirjutuse tühisuse tuvastamiseks või tühistamiseks (haldusasi nr 3-11-2632).
5. Tallinna Halduskohus liitis
6. veebruari
7. a määrusega haldusasjad nr 3-11-1355 ja 3-11-2632 ühte menetlusse (liidetud haldusasi nr 3-11-1355).
8. Kaebuse põhjendused on kokkuvõtlikult järgmised: 1) teenuslepingu tariife puudutav osa on haldusleping kaebaja ja veesektorit reguleeriva haldusorgani (lepingu sõlmimise ajal Tallinn) vahel. Reguleeriva asutuse muutmine ei muuda lepingut kehtetuks; 2

muudatused lubavad vee-ettevõtjal teenida põhjendatud tulu vaid ettevõtja investeeritud kapitalilt. Piirangu eesmärk on vältida põhjendatud tulukuse arvestamist investeeringutelt, mida on rahastatud EL struktuurifondidelt saadud tagastamatu abiga. Vastustaja keeldub põhjendamatult tulu arvutamisest äriühingusse tehtud investeeringu koguväärtuselt, mis hõlmaks lisaks investeeringule ka muid investori poolt erastamisel ettevõtjasse toodud ressursse; 4) vastustaja koostatud veeteenuse hinna arvutamise juhendist ei selgu regulatiivsete meetmete valiku põhjused. Põhjendatud tulukus tuleb määrata rahvusvaheliselt aktsepteeritud tavadest lähtudes; 5)

-s ja hinnaregulatsioonis tehtud muudatused on vastuolus asutamisvabaduse ja kapitali vaba liikumise põhimõtetega, samuti põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneva õiguskindluse põhimõttega ja PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõigusega; 6) vastustaja tugineb

1. mai
2. a otsuses läbivalt enda koostatud juhendile, millel puudub aga õiguse üldakti kvaliteet. Tegu on halduseeskirjaga, mis on põhjendamispuuduste tõttu õigusvastane; 7) vastustaja seisukoht reguleeritud varade algväärtuse arvestamise ja vara väärtuse iga-aastase muutmise võimaldamise osas on vastuolus Maailmapanga soovitatud lähenemisega ning eirab Ofwati poolt erastatud vee-ettevõtjate reguleerimiseks kasutatavat metoodikat; 8) vastustaja leidis ebaõigesti, et kõrgendatud saastetasu ei saa tariifide määramisel arvestada. Lubatud reostuse piirnormi saavutamiseks vajalikud investeeringud tooksid kaasa suurema tariifide tõusu; 9) õigusvastane on hinna kooskõlastamisest keeldumine juriidilistele ja füüsilistele isikutele rakendatava hinna erinevuste tõttu. Konkurentsiamet ei ole tuvastanud, et hinnad oleksid klientide suhtes tõepoolest diskrimineerivad; 10) vastustaja valitud 12-kuuline regulatsiooniperiood ei tugine ühelegi

sättele ega muule õigusaktile. Euroopa parima praktika kohaselt rakendatakse 3–5-aastast regulatsiooniperioodi; 11) ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu ei olnudki kulude suurenemist tingiva hinnakomponendina hinnataotlusse lisatud; 12) ettekirjutuse resolutsioon ei ole selge, üheselt mõistetav ega täidetav. Ettekirjutus loetakse täidetuks, kui vastustaja kooskõlastab hinnataotluse, mida on kaebajal võimatu tagada; 13) ettekirjutuses väidetakse ebaõigesti, et kaebaja kehtivates tariifides sisalduvad kulud, mida seal tegelikult ei sisaldu (kõrgendatud saastetasude ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulud); 14)

ei sätesta ainult üht meetodit veeteenuse hinna arvutamiseks. Vastustaja on tõlgendanud direktiivi 2000/60/EÜ valesti, selle eesmärk on kaitsta keskkonnaressursse ja kaitsta pigem liiga madala kui liiga kõrge hinna eest. Kaebaja veeteenuse hinna määramisel sooviti saavutada erastamisel seatud pikaajalised eesmärgid, sh täita EL kvaliteedistandardid ja motiveerida kaebajat suurendama oma efektiivsust. Neid eesmärke peab arvesse võtma ka tegelike tariifide kontrollimisel; 15) Konkurentsiamet ületas oma pädevust.

-st tuleneb vastustaja õigus ja kohustus kontrollida, kas kaebaja kehtestatavad tariifid sisaldavad üksnes lubatud kulusid ja põhjendatud tulukust, kuid vastustajal pole õigust määrata tariifi, k.a põhjendatud tulukuse arvutamise metoodikat; 16) juhendis toodud regulatsioonimeetodi kasutamisel väheneksid kaebaja tulud oluliselt. Tulumäär oleks madalam investorite poolt oodatust ja sama riskitasemega alternatiivsetelt investeeringutelt saadavast tulumäärast. Sellel oleks kaudne diskrimineeriv mõju välisinvestoritele; 17) juhendis sisalduva regulatsioonimeetodi rakendamine viib majanduslikult ebaõiglaste tulemusteni. Vastustaja kasutab reguleeritava varabaasi ajaloolist väärtust, mis ei ole korrektne alus tulevaste arenduskulude arvutamiseks ega ole kooskõlas direktiivis 2000/60/EÜ sätestatud kulupõhise hinnakujundusega. Vastustaja rakendatav tulumäära arvutusmetoodika ei kaitse investeeritud kapitali inflatsiooni eest. Vastustaja on veeteenuse hinnast välja jätnud dividendidelt tasutava tulumaksu kulu; 18) ettekirjutuses puuduvad põhjendused kaebaja kasutatava tariifirežiimi arvestamata jätmise ning vastustaja kasutatud regulatsioonimeetodite kohaldamise kohta. 3

-st, mitte teenuslepingu tariife puudutavast osast.

§ 14

lg 2 näeb ette kulupõhise veeteenuse hinna ning sellest ei saa kokkuleppega kõrvale kalduda. Riik erastamises ei osalenud ning ka Vabariigi Valitsuse

1. augusti
2. a korraldusega nr 641 ei kiidetud heaks teenuslepingu sisulist osa ega kinnitatud kokkuleppeid hinna osas. Kuivõrd Konkurentsiamet lepingu pooleks ei ole, siis ei saanud tal tekkida sellest ka kohustusi; 2) kuni
3. oktoobrini 2010 kehtestas veeteenuse hinna kohalik omavalitsus ning alates
4. novembrist 2010 kehtestab hinna vee-ettevõtja ja selle kooskõlastab teatud juhtudel Konkurentsiamet. Seega ei toimunud regulaatori pädevuse üleminekut, rääkida ei saa halduslepingu poole õigusjärglusest. Hinnaregulatsiooni katkematuse tagasid

rakendussätted, millest ei tulene Konkurentsiametile kohustust järgida veeteenuse hindade kooskõlastamisel kohaliku omavalitsuse ja vee-ettevõtja vahel varem sõlmitud kokkuleppeid. Isegi kui lähtuda kaebaja käsitusest halduslepingu kui haldusakti kehtivusest, saaks haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 kohaselt olla igaühele siduv vaid resolutiivosa, milleks ei ole tariife puudutav osa. Halduslepingu täitmise jätkamine ei ole pärast

1. novembril 2010 jõustunud muudatusi enam õiguslikult võimalik. Lepingu lõppemise küsimuse peavad aga lahendama lepingu pooled ise; 3)

§ 14lg 2 p 5 ei ole vastuolus õiguskindluse ja võrdse kohtlemise põhimõtetega.

Kohalik omavalitsus pidi ka kuni 1. novembrini 2010 kehtinud

alusel hindasid kehtestades arvestama, et hinnad oleksid kulupõhised ja vee-ettevõtjale oleks tagatud üksnes põhjendatud tulukus; 4) Konkurentsiameti rakendatava metoodika erinevusest Maailmapanga või mõne teise riigi metoodikast ei järeldu siinse metoodika mittevastavus rahvusvaheliselt tunnustatud printsiipidele. Regulatsioonimetoodika valiku õigus on iga riigi regulaatoril; 5) mõlemad kohtumenetluses arvamuse andnud eksperdid kinnitasid, et rate of return-metoodika, mida kasutab Konkurentsiamet, tagab teenuse hinna kulupõhisuse. Eksperdiarvamuste kohaselt on ka teenuslepingus kokkulepitud RPI-X-metoodika laialt kasutatav, kuid selle ainueesmärk ei ole anda võimalikult täpset tegelike kulude põhist tariifi, vaid motiveerida ettevõtjat regulatsiooniperioodil teenuse kuluefektiivsust tõstma (hinnalae kujundamisel lähtutakse prognoositavatest kuludest ja müügimahtudest, mis võivad erineda tegelikest kuludest ja müügimahtudest). Kuigi RPI-X-metoodika on olemuselt prognoositavate kulude põhine, eeldab valem regulaatori poolt kulude põhjendatuse eelnevat majanduslikku analüüsi, mida ei ole teenuslepingus toodud hinnavalemis piisavalt avatud. Ekspert A. Juhkami sõnul annab Konkurentsiameti rakendatav metoodika tulemuseks pikaajaliselt stabiilsema veetariifi. Tõendatud ei ole eelduste esinemist, millele tuginedes võib RPI-X-metoodikat lugeda vastavaks kulupõhisuse printsiibile. Ka Tallinna Linnavalitsus on möönnud, et ei selgitanud hindade kehtestamisel komponentide kaupa välja vee-ettevõtja kulusid; 6) kaebaja viidatud Euroopa Rekonstruktsiooni- ja Arengupanga (EBRD) kirjad ei anna alust väita, et EBRD oleks hinnanud teenuslepingu asjasse puutuva osa vastavust riigisisesele õigusele – see polegi EBRD pädevuses. Euroopa Komisjoni siseturu ja teenuste peadirektoraadi 14. mai 2014. a kirjast nähtuvalt ei ole

asjakohased sätted vastuolus EL õigusaktidega ning uued veetariifide arvutamise eeskirjad on piisavalt selged ja täpsed, et potentsiaalsed investorid saaksid teha ärilisi otsuseid. EL õigus ei nõua kõigis sektorites samade tariifide arvutamismeetodite kasutamist; 7) Konkurentsiamet hindas reguleeritava vara väärtust õigesti; põhjendatud on mitte lähtuda erastamisväärtusest. Eksperdihinnangud toetavad vastustaja seisukohta, et aktsiate enamusosaluse ostuhinda ei saa laiendada kogu ettevõtte väärtusele. Varade väärtuse iga-aastane suurendamine tarbijahinnaindeksi võrra on

§ 14

lg-ga 2 vastuolus, sest sellega suurendataks varade väärtust ka olukorras, kus vee-ettevõtja mingeid kulusid ei tee; 8) kuna veesektori hinnaregulatsiooni aluspõhimõtteid

1. novembril 2010 jõustunud muudatustega ei muudetud, siis oli regulatsiooni rakendusaeg (seadus avaldati Riigi Teatajas
2. augustil 2010) piisav. Ettevõtjal ei saanud tekkida õiguspärast ootust teenida põhjendamatut tulu. Põhjendatud tulukuse 4

§ 14lg-s 2 viidatud haldusakti asemel sõlmitud haldusleping.

Tariifirežiimi puudutav osa on selgelt regulatiivse toimega, st osa resolutsioonist. Enne 1. novembrit 2010 kehtinud

§ 14

lg 2 alusel veeteenuse hindade kehtestamine oli olemuselt üksikakt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrus asjas nr 3-4-1-6-10, p-d 52 ja 56). Tegu pole üldregulatsiooniga, mis muutuks volitusnormi kadumisel kehtetuks; 2) olukorras, kus

§ 14

lg 2 võimaldas anda hinna kehtestamise linnavalitsuse pädevusse (mida Tallinna Linnavolikogu ka tegi), puudub alus väita, et tariifi kriteeriumide osas ei saanud linnavalitsus ilmselgelt kokkulepet sõlmida. Liiatigi on linn kui varasem regulaator lepingust pikka aega lähtunud ning lepingumuudatusi heaks kiitnud ka linnavolikogu. Seega ei saa leping olla tariifirežiimi osas tühine. Tühisus ei saa ka tekkida alles hiljem seoses asjaolude või õigusnormide muutumisega; 3) reguleeriva asutuse pädevuse üleminekuga ei muutunud varasema regulaatori otsused automaatselt kehtetuks (vt ka

§ 16lg-d 6 ja 7).

Samas muutus

1. novembrist 2010 lisaks volituste üleminekule oluliselt ka reguleeriva asutuse volituste sisu. Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt oli muudatuste eesmärgiks veeteenuse hinnaregulatsiooni põhimõtete täpsustamine ja ühtlustamine eesmärgiga tagada kõigi vee-ettevõtjate ja tarbijate ühetaoline kohtlemine ning tõhusam ja läbipaistvam järelevalve hindade põhjendatuse üle. Seadusandja ei soovinud siduda Konkurentsiametit kohalike omavalitsuste varasema regulatsioonipraktikaga. Kooskõlastamiskohustuse eesmärk on keelata kooskõlastamata hindade kohaldamine tarbijate suhtes ning sellist keeldu rikkuv kokkulepe on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 järgi tühine (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsused asjades nr 3-2-1-29-16, p 12; 3-2-1-41-15, p-d 12–13; 3-2-1113-11, p 37). Seadusest tulenevat keeldu ja selle eiramisega kaasnevat ülekaaluka avaliku huvi rasket kahjustamist arvestades ei saanud kaebaja pärast
2. novembrit 2010 nõuda vastustajalt teenuslepingu tariife puudutava osa täitmist. Lepingu ülesütlemisega võlaõigusseaduse § 196 lg 1 tähenduses tuleb samastada vähemasti Konkurentsiameti
3. mai
4. a otsuse teatavakstegemine; 4)

muudatused ei ole vastuolus põhiseadusega.

ei lubanud ka varasemas redaktsioonis kehtestada hinda pikemaks ettemääratud perioodiks. Olukorras, kus seadus võimaldas mõlemas redaktsioonis vee-ettevõtjal teenida üksnes põhjendatud tulukust, ei saa pelgalt reguleeriva asutuse rakendatava metoodika vahetumine iseseisvalt rikkuda kaebaja õigusi – kaebajal sai olla õigustatud ootus teenida vaid põhjendatud tulukust. Ka teenusleping viitab tariifide määramise alusena 5

-le. Abstraktselt ei ole võimalik tuvastada, et võttes aluseks vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitali, ei taga regulatsioon AS-le Tallinna Vesi ilmselgelt põhjendatud tulukust. Kui teenuslepingu kriteeriumid võimaldavad teenida põhjendamatut tulukust, pidi kaebaja olema selle õigusvastasusest teadlik, mistõttu usalduse kaitset ei teki; lisaks oleks regulatsioon TsÜS §-st 87 tulenevalt tühine; 5) seadusandja on andnud reguleerivale asutusele kaalutlusõiguse määrata sobivaim metoodika veeteenuse hinna arvutamiseks tingimusel, et täidetakse

§ 14lg 2 nõudeid.

Seda valikuvabadust on kinnitatud ka Euroopa Komisjoni siseturu ja teenuste peadirektoraadi

1. mai
2. a kirjas. Metoodika valikut võivad põhjendada erinevad asjaolud, nt õigusaktide nõuded, metoodika selgus ja rakendamise lihtsus, regulaatori varasem kogemus või traditsioon, kättesaadavate andmete koosseis jne. Erinevalt varasemast, kus iga kohalik omavalitsus tegeles ühe või mõne vee-ettevõtja hinnakujundusega, kooskõlastab nüüd Konkurentsiamet paljude vee-ettevõtjate hinnataotlusi, nii et ei ole põhjust igal vee-ettevõtjal nõuda endale harjumuspärase metoodika rakendamist; 6)

§ 14

lg 9 volitas Konkurentsiametit koostama ja avalikustama hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted, mis on olemuselt halduseeskiri. Kaalutlusotsuse tegemisel on halduseeskirjale tuginemine lubatud. Ka kaebaja sai juhendi väljatöötamisel arvamust avaldada ning tema märkustele teenuslepingu kohta on vastatud. Samuti on lepingu kõrvalejätmist põhjendatud vaidlusalustes haldusaktides. Juhendist kõrvalekaldumine ei ole praegusel juhul põhjendatud, kuigi see on erandjuhtudel võimalik; erand tulnuks teha mitmes olulises küsimuses ja esitatud ei ole mõjuvaid põhjusi, mis annaks selleks aluse. Eksperdiarvamused kinnitavad Konkurentsiameti kasutatava metoodika järgimisel hindade kulupõhisust; 7) monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu seletuskirja, Riigikogu täiskogu 9. märtsi 2010. a ja 16. juuni 2010. a stenogrammide ning eksperdiarvamuste põhjal on alust asuda seisukohale, et kui varasem

§ 14

lg 3 p 4 võimaldas põhjendatud tulukuse määramisel lähtuda mh ettevõtte erastamisväärtusest, siis praegune

§ 14lg 2 p 5 sellist tõlgendust ei võimalda.

Ka reguleeritava vara väärtuse kindlaksmääramiseks puudub üks rahvusvaheliselt ainuõigeks tunnistatud praktika ning võimalikud on mitmed variandid; 8) vaidlusalustes haldusaktides on reguleeritava vara väärtus ja põhjendatud tulukus hinnatud kaebaja pakutud summade asemel tunduvalt madalamaks. Kuigi tegu on väga suure vahega, puuduvad andmed, mis võimaldaks asuda seisukohale, et Konkurentsiameti metoodika ei saa ilmselgelt tagada investoritele põhjendatud tulu AS Tallinna Vesi erastamisel investeeritud kapitalilt. A. Juhkami eksperdiarvamusest saab üksnes järeldada, et teatud tingimustel pole selline olukord välistatud, kuid samas on seal kinnitatud, et ettevõtte enamusosaluse eest tasutud summast ei saa pelga matemaatilise tehtega tuletada ettevõtte koguväärtust, sest praktikas kaasneb enamusosalusega märkimisväärne nn kontrollipreemia, aga vähemusosalusega n-ö allahindlus. Seega ei olnud vastustajal vähemasti kaebaja hinnataotluses sisalduvate andmete alusel võimalik taotletud veeteenuse hinda kooskõlastada; 9) kõrgendatud määraga saastetasu ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu veeteenuse hinda lülitamise küsimusi ei ole apellatsioonimenetluses enam tõstatatud. Ringkonnakohus nõustub neis aspektides vaidlusalustes haldusaktides esitatud põhjendustega. Ka füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnaerinevuse tasandamata jätmise tõttu oli vastustajal alus keelduda hinnataotluse kooskõlastamisest. Hindade ühtlustamise kohustus koos maksimaalse määraga tulenes üheselt

§ 16

lg-st 11; 10) kuigi ettekirjutusega kaebajale pandud kohustuse täidetuks lugemise kriteeriumid sisaldavad tingimusi, mille täitmine on vastustaja enda pädevuses (hinnataotluse kooskõlastamine), ei takista see adressaadil ettekirjutuse p-s 5 sätestatud kohustuse tähtaegset täitmist. Ettekirjutuse p-ga 6 ei pandud kaebajale kohustust tagada hinnataotluse kooskõlastamine, vaid nähti üksnes ette, et kui tähtaegselt esitatav hinnataotlus jääb kooskõlastamata, on kaebajal kohustus esitada uus nõuetekohane hinnataotlus; 11) asjaolu, et halduskohtul kulus pärast otsuse resolutsiooni teatavaks tegemist tavapärasest rohkem aega kirjeldava ja põhjendava osaga tervikotsuse koostamiseks, ei saa iseseisvalt viidata kohtuotsuse põhjendamatusele ega tuua kaasa selle tühistamist. Tegu on mahuka ja keeruka kohtuasjaga. Ka pelgalt osale kohtutoimikus olevatele dokumentidele (sh ajaleheartiklid, seaduseelnõude 6

-s tehtud hinnaregulatsiooni muudatust. Oluline on arvestada ka vaidluse mahukust ja kohtumenetluse kestust, mis on kujunenud selliseks, et see võis hakata haldusorganit esindavatel ametnikel takistama muude ametiülesannete täitmist. Vastustaja pöördus välise õigusabiteenuse pakkuja poole alles siis, kui kohtumenetlus oli juba pikka aega kestnud. Arvestades ka, et vastustaja menetluskulude väljamõistmise perspektiiv ei saanud kaebaja head majanduslikku olukorda silmas pidades takistada tal kohtusse pöördumist, on põhjendatud mõista vastustaja õigusabikulud kaebajalt välja. Asja mahukust, keerukust ja kestust arvestades on vastustaja esimese astme menetluskulud põhjendatud 30 000 euro ulatuses. Apellatsiooniastmes on vastustaja kandnud esindajakulusid 29 884,98 eurot ja asja läbivaatamise kulusid (sh tõlgikulud) 206,82 eurot. Selline esindajakulude summa on ilmselgelt üle paisutatud. Põhjendatud on kaebajalt vastustaja apellatsiooniastme kulude katteks välja mõista 10 000 eurot. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kaebaja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kaebaja palub taotleda Euroopa Kohtult eelotsust küsimuses, kas Euroopa Liidu toimimise lepingu (ELTL) art-tega 49 ja 63 on vastuolus sellise tähtajalise halduslepingu nagu põhikohtuasjas, kus halduslepinguga on kindlaksmääratud tähtajaks fikseeritud veeteenuse hindade arvutamise metoodika, riigisisese seadusega ennetähtaegne lõpetamine või kohaldamise välistamine ilma halduslepingu poolele tekitatud kahju hüvitamata. Kassatsioonkaebuse põhiväited on järgmised: 1) erastamisel sõlmitud haldusleping sisaldas teadlikult ja kaalutletult investorile antud tähtajalist lubadust kohaldada halduslepingus kokkulepitud tariifimetoodikat kuni
2. aasta lõpuni, et tagada edukas erastamine. Investeeringuid tuli lepingu alusel teha juba enne, kui investorid said oma oskusteabelt, tootmisvõimekuselt ja investeeritud kapitalilt mõistlikku tulumäära teenida, kusjuures kaebajal oli õigus kulude hüvitamisele tulevikus, millest ta nüüd ilma on jäänud. Rikutud on kaebaja õiguspärast ootust; 2) teenusleping on kehtiv ja Konkurentsiamet on pärast

muudatusi Tallinna linna õigusjärglasena selle pooleks. Samuti ei ole Konkurentsiamet lepingut lõpetanud (kinnitas seda selgelt

1. novembri
2. a kohtuistungil) ning selleks puudus ka alus (ülekaalukas avalik huvi). Isegi kui Konkurentsiamet lepingu pooleks ei ole, on haldusakti resolutiivosa siduv kõigile; 3) teenusleping on

nii varasema kui ka kehtiva regulatsiooniga kooskõlas, sõlmitud pädeva haldusorgani poolt ja vastab

-s sätestatud hinnaregulatsiooni põhimõtetele; 4) ringkonnakohus jättis tuvastamata, kas halduslepingus sätestatud tariifimetoodika asemel vastustaja tariifimetoodika kohaldamine tagab kaebajale põhjendatud tulukuse. Hinnatud ei ole õiguste riive proportsionaalsust. Monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus on põhiseadusevastane; 5) kohtud jätsid analüüsimata ELTL art-te 49 ja 63 rikkumisega seotud väited. Kaebaja aktsionäride seas on teiste EL liikmesriikide äriühingud, mistõttu on tal õigus ELTL pakutavale kaitsele. Vaidlustatud haldusaktid ei arvesta teenuslepingu ja kaebaja aktsionäride poolt aktsiate ostmisel investeeringu tegemise otsustust ümbritsenud asjaoludega. Riik on rikkunud kohustust tagada kaebaja äritegevuse jaoks stabiilne ja järjepidev õiguslik keskkond. Euroopa Komisjoni seisukoht EL õigusega vastuolu puudumise kohta ei ole kohtutele siduv; 6) vaidlusalustes haldusaktides pole analüüsitud halduslepingust tulenevaid kohustusi – tegu on olulise kaalutlusveaga. Lisaks avalikule huvile tulnuks kaaluda ka reguleeritavate ettevõtete vajadusi; 7

-ga vastuolus olevat tulukust, kuid väites samas, et halduslepingu tariifimetoodika kohaldamisega kaasneks ülekaaluka avaliku huvi raske kahjustamine. Samuti jättis ringkonnakohus lõplikult tuvastamata, kas Konkurentsiameti juhendi järgimine võimaldab kaebajal teenida põhjendatud tulukust. Ringkonnakohus rikkus selgitamis- ja ärakuulamiskohustust, võttes oma otsuses mitmeid üllatuslikke seisukohti; 9) kohtud pidanuks kõiki asjas kogutud tõendeid kas käsitlema või siis põhjendama, miks need polnud asjakohased. Seda ei ole 71 tõendi puhul tehtud; 10) ringkonnakohus jättis osa kaebuse nõuete kohta selge seisukoha võtmata; 11) Konkurentsiameti poolt välise õigusabi kasutamine ei olnud põhjendatud. Ka välise õigusabi kasutamise ajal osalesid kohtuistungitel Konkurentsiameti enda töötajad. Lisaks ei pruugi kaebaja majanduslik olukord kohtuotsuse tulemusena enam olla iseloomustatav sõnaga "hea". 13. Vastustaja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata, esitades järgmised vastuväited: 1) teenusleping ei ole Konkurentsiametile siduv. Konkurentsiamet ei ole Tallinna linna õigusjärglane teenuslepingu, sh selle tariife puudutavas osas. Lisaks ei võimalda teenuslepingu tariife puudutavast osast lähtuda

muudetud sätted. Teenuslepingu tariife puudutav osa ei ole käsitatav haldusakti asemel sõlmitud halduslepingu resolutiivosana. Liiatigi on leping kas tühine või vähemalt ilmselgelt õigusvastane algusest peale; 2)

§ 14

lg 2 p 5 ei võimalda lähtuda veeteenuse hinna määramisel ettevõtte erastamisväärtusest; 3) teenuslepingu tariifirežiim ei olnud juba erastamise ajal kooskõlas

-ga; 4) monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus on põhiseaduspärane.

-s on vaid täpsustatud varem kehtinud hinnakujunduse aluseid, mistõttu kaebaja põhiõiguste piirang ei muutunud võrreldes varasemaga intensiivsemaks. Muudatustel on olemas legitiimne eesmärk ning kaebaja õiguste riive ei ole ebaproportsionaalne. Seaduse jõustumiseks oli piisav ja mõistlik rakendusaeg; 5) monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seadus on kooskõlas ka EL õigusega. EL-s on kasutusel mitmeid erinevaid regulatsiooniprintsiipe; 6) Konkurentsiamet ei teinud vaidlusaluste haldusaktide andmisel kaalutlusvigu; 7) ettekirjutus on täidetav. Asjaolu, et hinnataotluse kooskõlastamine on Konkurentsiameti pädevuses, ei takista kaebajal ettekirjutuse p-s 5 sätestatud kohustuse täitmist; 8) ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning vastab HKMS nõuetele. Rikutud ei ole uurimispõhimõtet ega selgitamis- ja ärakuulamiskohustust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Praeguses asjas on AS Tallinna Vesi vaidlustanud kaks Konkurentsiameti haldusakti: 2. mai 2011. a otsuse, millega jäeti kooskõlastamata veeteenuse hind, ja 10. oktoobri 2011. a ettekirjutuse kohustada AS Tallinna Vesi lõpetama

§ 14

lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatu rikkumine ning viima veeteenuse hinnad Tallinna ja Saue linnas vastavusse

§ 14lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatuga.

Lisaks palub kaebaja kohustada Konkurentsiametit vaatama veeteenuse hinna kooskõlastamise taotlus uuesti läbi ning täitma AS Tallinna Vesi ja Tallinna linna vahel

1. jaanuaril 2001 sõlmitud teenuslepingut osas, mis kehtestab AS Tallinna Vesi veeteenuse hinna kujunemise alused. Nende nõuete lahendamiseks võtab kolleegium kõigepealt seisukoha
2. jaanuari
3. a teenuslepingu õigusliku iseloomu ja jätkuva siduvuse küsimustes (I). Seejärel hindab kolleegium

vaidlusaluste sätete põhiseaduspärasust ja kooskõla Euroopa Liidu õigusega (II). Järgnevalt käsitleb kolleegium Konkurentsiameti juhendi õiguslikku iseloomu ja selle õiguspärasust (III). Seejärel võtab kolleegium 8

31. oktoobrini 2010 kehtinud redaktsiooni (

v.r) § 14 lg-st 2 tulenes, et veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra kinnitab kohaliku omavalitsuse volikogu ja hinna kehtestab valla- või linnavalitsus. Tallinna Linnavolikogu kehtestas

1. detsembri
2. a määrusega nr 47 Tallinna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni veevarustuse ja heitvee ärajuhtimise teenuse hinna reguleerimise korra, mille p 5 nägi ette, et linna ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse hinna kehtestab linnavalitsus.
4. jaanuaril 2001 sõlmisid AS Tallinna Vesi ja Tallinna linn, mida esindas Tallinna Linnavalitsus, teenuslepingu (3-11-1355 I kd, tl 117 jj), mille § 7 lg 1 punkt a sätestas: "Tariifid, mida Aktsiaselts võib Klientidelt nõuda, määratakse vastavalt käesoleva Lepingu ja Õigusaktide sätetele ning vastavalt paragrahvi 7 sätetele." Teenuslepingu § 7 lg 4 punkti a järgi sätestatakse tariifimäärad kooskõlas tariifi kriteeriumidega. Teenuslepingu lisa E osa I (samas, tl 186–187) pealkirjaga "Tariifi kriteeriumid" järgi lähtutakse teenuse hinna (tariifimäära) määramisel

nõuetest ja kehtivast Tallinna Linnavolikogu kehtestatud teenuse hinna reguleerimise korrast. Tariifimäära kehtestab sama lisa kohaselt linnavalitsus. Esitatud on tariifimäära kujundamise valem. Teenuslepingut on mh tariifimääradega seoses muudetud 30. septembril 2002, 30. novembril 2007 ja 16. septembril 2009. 17. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et teenusleping on haldusleping, mis on sõlmitud

v.r § 14 lg-s 2 viidatud haldusakti andmise asemel, ning et teenuslepingu lisa E osa I on käsitatav osana lepingu resolutiivosast. 17.

1. Halduslepingu pooled soovisid lepingu lisa E osas I selgelt kokku leppida siduvates reeglites teenuse hinna määramiseks. HMS § 98 lg 1 sätestab, et haldusorgan võib haldusakti andmise asemel sõlmida üksikjuhtumi reguleerimiseks halduslepingu isikuga, kellele haldusakt oleks muidu suunatud, kui seadus või määrus ei näe otseselt ette üksnes haldusakti andmist. Samuti võimaldab HMS § 95 sõlmida halduslepingu piiritlemata arvu juhtumite reguleerimiseks (st määruse asemel). 17.
2. Asjas nr 3-4-1-6-10 on Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium kvalifitseerinud üksikaktiks (üldkorralduseks) Tallinna Linnavalitsuse määruse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenuse hindade kindlaksmääramiseks. Asjas selgitas Riigikohus, et õigusakti liigitamine õigustloovaks aktiks või üksikaktiks sõltub muu hulgas regulatsiooni tegelikust konkreetsusastmest (p 46), akti vaidlustamise vajadusest (p 48), samuti aktis käsitletud territooriumi ulatusest (p 49). 17.
3. Kuigi teenuslepingu tariife puudutava osa konkreetsusaste on väiksem ja reguleeritud maa-ala suurem kui viidatud asjas käsitletud määruse puhul, on sellegipoolest tegu konkreetsele ettevõtjale suunatud regulatsiooniga, milles määratakse täpselt kindlaks valem, mille alusel veeteenuse hind arvutatakse, ja ka valemis kasutatavad koefitsiendid (lisa E osa II). Reguleeritakse küll ka klientidele kohaldatavate hindade määramise valemeid, aga määratava hinna siduvus tarbijatele ei mõjutanud asjas nr 3-4-1-6-10 Riigikohut asuma teistsugusele seisukohale ning sellel ei ole sellist tagajärge ka siin. Teenuslepingu tariife puudutav osa vastab sisult eelhaldusakti tunnustele (HMS § 52 lg 1 p 2) – sellega määratakse õiguslikult siduvalt kindlaks veeteenuse hinna määramisel tähtsust omavad asjaolud.
4. Üksikjuhtumi reguleerimiseks sõlmitud haldusleping, nagu ka haldusakt, ei kaota kehtivust selle sõlmimise õiguslikuks aluseks olnud õigusnormi kehtetuks tunnistamise korral, kui õigusnormi kehtetuks tunnistamisel seda just selgesõnaliselt ette ei nähta (vt ka HMS § 61 lg 2). Praegusel juhul ei nähtud

muutmisel ette varasemate veeteenuse hinna reguleerimiseks antud haldusaktide kehtivuse kaotamist – vastupidi,

§ 16lg-st 6 tulenevalt jätkus teenuse osutamine enne 9

muudatuste jõustumist

1. novembril
3. Asjas on tõstatatud ka küsimus, kas vaidlusaluse teenuslepingu tariife puudutav osa võis olla algusest peale tühine seetõttu, et Tallinna Linnavalitsusel ei olnud pädevust sellise sisuga lepingu sõlmimiseks. HMS § 103 lg 1 p 1 kohaselt on haldusleping tühine, kui tühine oleks sama sisuga haldusakt. HMS § 63 lg 2 p 3 järgi on üks haldusakti tühisuse alustest, kui seda ei ole andnud pädev haldusorgan. Ka HMS § 97 lg 2 kohaselt võib haldusorgan sõlmida halduslepingu üksnes oma pädevuse piirides ning ei või võtta endale halduslepinguga kohustusi, mis ületavad tema pädevuse. Kolleegium on selgitanud, et haldusakti tühisuse eelduseks on, et haldusaktis esinevad puudused oleksid ilmselged. Kui haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt vaatamata tema võimalikule õigusvastasusele seni, kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades nr 3-3-1-35-13, p 12, ja 3-3-1-21-03, p 13). Kuigi võib vaielda küsimuse üle, kas vaidlusaluse teenuslepingu tariife puudutava osa sisu kuulub hinna reguleerimise korra või hinna kehtestamise otsuse reguleerimisesemesse, st kas selle sõlmimine oli

v.r § 14 lg 2 järgi linnavolikogu või linnavalitsuse pädevuses, nõustub kolleegium ringkonnakohtu hinnanguga, et igal juhul ei olnud tegemist linnavalitsuse pädevuse ilmselge ületamisega. Väheoluline ei ole ka see, et linn pidas lepingut endale järjepidevalt siduvaks. Seetõttu ei saa teenuslepingut pidada tühiseks.

1. Kaebaja on seisukohal, et Konkurentsiamet on teenuslepingu tariife puudutava osa täitmisel Tallinna linna õigusjärglane. Kolleegium sellega ei nõustu. 20.
2. Selleks, et Konkurentsiamet saaks olla Tallinna linna õigusjärglane teenuslepingu tariife puudutavas osas, peaks ka Konkurentsiametil olema kehtiva seaduse alusel õigus sarnase sisuga lepingut sõlmida. Kolleegiumi hinnangul sellist õigust

-st ei tulene, regulaatori ülesanded on võrreldes

varasema redaktsiooniga olulisel määral muutunud. Kui

v.r § 14 lg 2 nägi ette kohaliku omavalitsuse volikogu pädevuse kehtestada hinna reguleerimise kord ja linna- või vallavalitsuse pädevuse kehtestada veeteenuse hind, siis alates 1. novembrist 2010 kehtiv

§ 14

lg 9 annab Konkurentsiametile vaid pädevuse koostada veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted ning § 141 lg 1 annab veeteenuse hinna määramise pädevuse vee-ettevõtjale endale, jättes Konkurentsiametile kui regulaatorile vaid hinna kooskõlastamise pädevuse (

§ 142lg 1).

Kui varem oli ühel kohaliku omavalitsuse organil pädevus siduvalt kindlaks määrata hinna reguleerimise kord ja teisel KOV organil pädevus kehtestada ühepoolselt veeteenuse hind, siis uues õiguslikus olukorras on Konkurentsiameti juhised veeteenuse hinna arvutamiseks üksnes soovituslikud ja Konkurentsiamet ei määra üldjuhul hinda ise, vaid saab üksnes kooskõlastada või jätta kooskõlastamata vee-ettevõtja taotletud hinna. Olukorda ei muuda Konkurentsiameti õigus kehtestada erandjuhul ise veeteenusele ajutine hind (

§ 16lg 9), sest teenuslepinguga on reguleeritud üldjuhtu.

Lisaks sisaldas leping peale tariifide ka rohkelt muid sätteid, sh näiteks teatud kulude hüvitamise kohta linna poolt vee-ettevõtjale, mida ilmselgelt ei saa lugeda Konkurentsiametile üle läinuks. Samuti ei ole tegu HMS § 9 lg-s 3 nimetatud olukorraga. 20.

1. Õigusjärgluse puudumist toetab ka monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu seletuskiri (seletuskiri eelnõu 597SE esimeseks lugemiseks esitatud muudetud tekstile). Seletuskirjas rõhutatakse korduvalt, et veeteenuse hinda hakkab kohaliku omavalitsuse asemel kehtestama veeettevõtja ise, st ei nähta kohaliku omavalitsuse rolli üleminekut Konkurentsiametile. Seletuskirjast nähtub eesmärk saavutada hindade Konkurentsiameti kontrollile allutamisega õiglasemad veeteenuse hinnad, st mitte jätkata veeteenuse osutamist seni kehtinud hindade ja regulatsiooni alusel. Kuigi kaebaja seisukoht, et ainuüksi seletuskirjast ei saa õiguslikku tagajärge tekkida, on iseenesest õige, tuleneb praegusel juhul Konkurentsiameti mitteseotus teenuslepinguga selgelt juba seadusest endast – seletuskiri on vaid üks tõlgendust toetavatest argumentidest. 20.
2. Kuna Konkurentsiamet ei ole lepingu täitmisel Tallinna linna õigusjärglane, ei saa tekkida küsimust Konkurentsiameti poolt lepingu ülesütlemisest. 10

uut redaktsiooni selliselt, et see vabastas avaliku võimu kohustusest järgida kaebajaga erastamisel sõlmitud lepingut, on vastavad sätted põhiseadusega vastuolus. Kaebaja tugineb seejuures õiguskindlusele, võrdse kohtlemise põhimõttele, ettevõtlusvabadusele ja omandiõigusele. 23. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et ka

varasemast redaktsioonist ei tulenenud võimalust kehtestada veeteenuse hind mingiks pikemaks ettemääratud perioodiks. Riik ei ole heaks kiitnud teenuslepingus tariifide kohta kokkulepitut. Vabariigi Valitsus andis

1. augusti
2. a korraldusega nr 641 (3-11-1355, I kd, tl 197) küll Tallinna linnale õiguse kehtestada veeettevõtja ainuõigus tähtajaga kuni 15 aastat, kuid selle korraldusega ei antud õigust panna samaks ajavahemikuks paika ka hind. Hinna sisu puudutavad seaduse sätted, minnes küll mõnevõrra detailsemaks, enamikus küsimustes ei muutunud, nähes nii varasemas kui ka uues redaktsioonis ette hinna kulupõhisuse ja võimaldades vee-ettevõtjal teenida vaid põhjendatud tulukust.
3. Erinevalt ringkonnakohtust möönab kolleegium siiski, et

uus redaktsioon tekitas õigusliku olukorra, kus enam ei olnud võimalik järgida teenuslepingut mitte ainult regulaatori pädevuse muutumise tõttu, vaid ka sisuliselt tariifide suuruse küsimuses.

uues redaktsioonis on täpsustatud põhjendatud tulukuse mõistet, nähes hinna alusena ette "põhjendatud tulukuse veeettevõtja poolt investeeritud kapitalilt". Kolleegiumi hinnangul on muudatuse tagajärjeks see, et enam ei ole võimalik võtta põhjendatud tulukuse arvutamisel arvesse ettevõtte erastamishinda. 24.1. Ekspert Andres Juhkam selgitas oma arvamuses, et aktsiate soetusmaksumuse alusel tuletatud vara väärtus ei võrdu

§ 14

lg 2 p-s 5 defineeritud vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitaliga reguleeritud vara ja põhjendatud tulukuse arvutamiseks. Ettevõtja kasutada olev kapital ja ettevõtja poolt seda kapitali kasutades loodav ettevõtte väärtus on erinevad (eksperdi vastus küsimusele 8). Samas asus ekspert Andres Root selles küsimuses teistsugusele seisukohale, leides, et

§ 14

lg 2 p-s 5 on mõiste "investeeritud kapital" ebapiisavalt defineeritud, mis ei võimalda teha järeldust erinevate metoodikate lubatavuse kohta (ekspertiisi p-d 4.2.2.1 ja 4.7). Arvestades, et tegemist on määratlemata õigusmõiste sisustamisega, st õigusnormi tõlgendamise küsimusega, peab kolleegium võimalikuks see vastuolu ekspertide seisukohtade vahel oma otsuses kõrvaldada. 24.2.

muutmise eelnõu seletuskirja (seletuskiri eelnõu 597SE esimeseks lugemiseks esitatud muudetud tekstile) kohaselt on seaduse eesmärk tagada suurem tarbijate kaitse. Eelnõu ülesanne on leevendada põhjendamatult kõrgetest universaalteenuse hindadest põhjustatud probleeme (lk 1–2). Seletuskirjas on mh märgitud: "Näiteks AS Tallinna Vesi puhul on viimaste aastate tulukus ligi 20% ilmselgelt põhjendamatu" (lk 9). Välja on ka toodud, et veehinna kehtestamise regulatsiooni muutmine on vajalik selleks, et viia veeteenuse hind poliitilise surve alt välja, ning et riigi tasemel suudetakse vee-ettevõtjate tegevust ja kulutusi hinnata ühtsetel alustel, mis tagab elanikkonna võrdsema kohtlemise (lk 12). 24.3. Eeltoodust nähtub selgelt, et seadusandja on

muudatustega soovinud võrreldes senisega muuta ja ühtlustada veeteenuse hinna määramise aluseid. Nt kaebaja enda tulukust on peetud põhjendamatult suureks. Selles olukorras peab kolleegium A. Juhkami ekspertiisis esitatud seisukohta 11

§ 14

regulatsiooni aluspõhimõtteks oli ja on ka praegu veeteenuse hinna kulupõhisus ning kasumi teenimine üksnes põhjendatud ulatuses. Regulatsiooni muutmise tingis see, et senine regulatsioon ei olnud piisavalt täpne, et tagada nende põhimõtete järgimist, ning puudus tõhus riigipoolne järelevalve nende põhimõtete järgimise üle. Muudatusel on kaalukad eesmärgid: veeteenuse tarbijate kaitse liiga kõrgete hindade eest ning veeettevõtjate ühetaoline kohtlemine kogu Eestis. Samuti ei saa ebamõistlikult lühikeseks pidada vacatio legis't. Nendel põhjustel ei ole kaebaja õiguste riive ebaproportsionaalne.

1. Lisaks väidab kaebaja, et olukord, kus regulatsiooni sellisel viisil muudeti, on vastuolus Euroopa Liidu õigusega, täpsemalt Euroopa Liidu toimimise lepingu artiklitega 49 ja 63 (kapitali vaba liikumine ja asutamisvabadus). Kaebaja hinnangul on õiguslikku ja regulatiivset keskkonda ja praktikat, mis kehtisid erastamise hetkel, oluliselt investorile ebasoodsas suunas muudetud ning see võib kahjustada olemasolevaid investeeringuid ja tõrjuda potentsiaalseid investoreid.
2. Kolleegium nõustub Euroopa Komisjoni seisukohaga, et

muudatusi ei saa pidada EL õigusega vastuolus olevaks. Kaebaja viidatud kohtuasjades C-463/00: komisjon vs. Hispaania, C98/01: komisjon vs. Suurbritannia ning liidetud kohtuasjades C‑463/04 ja C‑464/04: Federconsumatori jt käsitletud olukorrad ei ole praegusega võrreldavad. Nagu ka Komisjon märkis, on

regulatsioon piisavalt selge ja täpne (eriti koosmõjus Konkurentsiameti juhistega), et potentsiaalsed investorid saaksid teha ärilisi otsuseid, ega mõjuta neid loobuma investeerimisest Eesti veesektorisse. Reeglid ei ole mingil viisil diskrimineerivad – vastupidi, nende eesmärk on kogu Eestis ühtlustatud hinnaregulatsiooni tagamine. Konkreetseid hinnataotluste kohta tehtud otsuseid on veeettevõtjatel võimalik kohtus tõhusalt ja sisuliselt vaidlustada. Nagu selgitatud käesoleva otsuse p-des 23 ja 25, ei olnud riik loonud kaebajale ka õiguspärast ootust erastamisel kehtinud hinnaregulatsiooni kehtivuses mingi kindla ajavahemiku jooksul. Samas on

muudatused põhjendatud kaalukate avalikust huvist lähtuvate argumentidega. Kolleegiumi hinnangul on õiguslik olukord sedavõrd selge ja sarnaste situatsioonide hindamise kriteeriumid Euroopa Kohtu praktikas piisavalt lahti seletatud, et puudub vajadus taotleda Euroopa Kohtult antud küsimuses eelotsust. Kaebaja vastav taotlus jääb rahuldamata.

1. Eeltoodud põhjustel puudub alus kohustada Konkurentsiametit teenuslepingu tariife puudutavat osa täitma, sest leping ei ole Konkurentsiametile siduv. III
3. mail 2011 veeteenuse hinna kooskõlastamata jätmise kohta otsuse (3-11-1355, I kd, tl 57 jj) tegemisel tugines Konkurentsiamet veeteenuse hinna arvutamise alustena enda koostatud juhendile. 12

§ 14

lg 9, mis sätestab, et veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted koostab ja avalikustab oma veebilehel Konkurentsiamet. Seega tuleneb juba seadusest, et tegemist ei ole siduva regulatsiooniga, vaid üksnes soovitustega.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et juhend on halduseeskiri, mille eesmärk on abistada ja suunata haldusorganit kaalutlusõiguse teostamisel ning tagada regulaatori(te)le antud diskretsioonivolituse ühtne ja ühetaoline realiseerimine. On tõsi, et kuivõrd juhendis kirjeldatud metoodikat rakendatakse vee-ettevõtjate esitatud veeteenuse hinnataotluste kooskõlastamisel, on sellel mõju ka haldusest väljapoole. Riigikohtu halduskolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et dokumendi lugemist halduseeskirjaks ei takista selle välismõju (otsused asjades nr 3-3-1-72-13, p 15; 3-3-1-81-07, p 13). Halduseeskirja koostamisega on teostatud esimene kaalumisetapp ja tehtud valikud tüüpiliste juhtumite üle otsustamiseks. Halduseeskiri ei tohi kaalumist takistada ega välistada ning haldusel peab olema põhjendatud juhtudel ja konkreetse juhtumi asjaolusid arvestades õiguspärase kaalumisotsuse saavutamiseks võimalus ka halduseeskirjas sätestatud piire ületada. Halduseeskirja kohaldades tuleb järgida võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjades 3-3-1-77-14, p 18; 33-1-81-07, p 14). Juhendi olemasolul ei pea Konkurentsiamet iga hinnataotluse kooskõlastamise üle otsustamisel eraldi valima ja põhjendama kasutatavat metoodikat, vaid võib lähtuda juhendis avaldatud algandmetest ja valemitest. Juhendi rakendamine tagab ettevõtjate ühetaolise kohtlemise ning lihtsustab (koos hinnataotluse vormidega) taotluste esitamist vee-ettevõtjate jaoks, kes saavad kas järgida juhendis esitatud metoodikat või põhjendada, miks nende puhul peaks tegema erandi.
2. Kaebaja on juhendile ette heitnud, et sellest ei selgu metoodika valiku põhjendused. On tõsi, et juhend ise põhjendusi ei sisalda. Juhendiga samal veebilehel http://www.konkurentsiamet.ee/index.php?id=18324 on aga avaldatud ka Konkurentsiameti selgitused vee-ettevõtjatele juhendi "Veeteenuse hinna arvutamise soovituslikud põhimõtted" kohta, milles on vastatud kaebaja ja teiste isikute poolt juhendile esitatud vastuväidetele ja seeläbi juhendis tehtud valikuid põhjendatud. Kuivõrd juhendil haldusvälistele isikutele otseseid õiguslikke tagajärgi ei ole, saab Konkurentsiamet juhendis kirjeldatud metoodika kasutamist täiendavalt põhjendada ka hinnataotluste kohta tehtavates konkreetsetes otsustes, nagu on tehtud praegusel juhul
3. mai
4. a otsuses.
5. Kaebaja on juhendis esitatud metoodika ka sisuliselt kahtluse alla seadnud. Konkurentsiameti rakendatav metoodika peab tagama

-s sätestatud põhimõtete järgimise, nii et selle tingimuse mittetäitmisel oleks metoodika kasutamine tõepoolest õigusvastane. Kolleegiumi hinnangul on metoodika siiski

-ga kooskõlas. Samuti ei tulene kummastki asjas tehtud ekspertiisist ega ole ka kaebaja suutnud näidata, nagu ei vastaks Konkurentsiameti kasutatav metoodika rahvusvahelistele reguleerimistavadele. Pigem selgitasid mõlemad eksperdid, et maailmas ega ka Euroopas ei ole ühte universaalset regulatsioonimetoodikat, vaid metoodika valik sõltub väga paljudest asjaoludest. Riigil on selles osas seega ulatuslik kaalutlusõigus. 33. Juhendis on ettevõtja kulutused jagatud kontrollitavateks ja mittekontrollitavateks kuludeks, mis on kooskõlas

§ 14

lg 2 p-s 1 esitatud põhimõttega, et tagatud peab olema ainult põhjendatud tegevuskulude katmine. Seejuures lähtutakse kulude põhjendamatuks lugemisel ettevõtte majandusanalüüsist (juhendi p-d 4.6–4.8). Konkreetsete kulude põhjendatuks või põhjendamatuks lugemist tuleb Konkurentsiametil selgitada konkreetses otsuses hinnataotluse kohta ja kolleegium võtab praegusel juhul vaidlust tekitanud kulude kohta seisukoha käesoleva otsuse IV osas. 13

§ 14

lg 2 p 5 mõttes (vt eksperdi vastus küsimusele 7), millest järeldub, et see meetod on

-ga kooskõlas. Kuigi ekspert Andres Root nägi võimalust lähtuda

§ 14

lg 2 p 5 kohaldamisel erinevatest metoodikatest, ei pea ka tema Konkurentsiameti valitud meetodit reguleeritava vara väärtuse leidmiseks sobimatuks (vt ekspertiisi p-d 4.2.2.1 ja 4.7). IV

1. Nagu nähtub käesoleva otsuse p-s 30 viidatud kohtupraktikast, võib ja proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes vahel peab haldusorgan erandlikel juhtudel halduseeskirjast kõrvale kalduma. Seega tuleb
2. mai
3. a otsuse õiguspärasuse hindamiseks esmalt vastata küsimusele, kas vastustaja on rakendanud halduseeskirjas sisalduvat metoodikat õigesti, ja teiseks, kas vastustaja tegi kaalutlusvea, kui ei lähtunud juhendis kirjeldatu asemel mingist muust (kaebaja soovitud) metoodikast.
4. Esiteks on vastustaja vaidlusaluses otsuses kaebajale ette heitnud, et kaebaja hinnataotluses on veeteenuse hind füüsilistele ja juriidilistele isikutele erinev, st diskrimineeriv

§ 14

lg 4 mõttes.

§ 16

lg 11 kohustab vee-ettevõtjaid viima rakendatavad hinnad kooskõlla võrdse kohtlemise nõuetega nii, et aastane muutus füüsilise isiku ja juriidilise isiku hindade erinevuses ei oleks suurem kui 1/15 vee-ettevõtja rakendatavate hindade erinevusest

1. oktoobri
2. a seisuga. Vastustaja järeldab sellest, et hinnaerinevus peab kaduma 15 aasta jooksul. Kaebaja puhul oli hinnaerinevus aga
3. oktoobri
4. a seisu ja hinnataotluses märgitut võrreldes mitte vähenenud, vaid suurenenud. Vastustaja hinnangul ei ole see kooskõlas

§ 14lg-ga 4 ja § 16 lg-ga 11.

36.1. Kolleegiumi hinnangul ei ole

§ 16

lg 11 sõnastus selge selles osas, millise aja jooksul peaks hinnaerinevus kaduma. Nimelt käsitleb säte hinnavahe muutuse maksimaalset, mitte minimaalset suurust – muutuse minimaalset suurust ega ka ühtsete hindadeni jõudmise tähtaega säte ei sisalda. On tõsi, et monopolidele hinnapiirangute kehtestamise seaduse eelnõu seletuskirjast (seletuskiri eelnõu 597SE esimeseks lugemiseks esitatud muudetud tekstile, lk 15) nähtuvalt pidi hinnaerinevus taandatama 20 aasta jooksul (I lugemisel oli eelnõus muutuse maksimaalseks suuruseks märgitud 1/20). Sätte sõnastus ei toeta aga seda seadusandja eesmärki. Kuigi seadusandja tahe võib olla tõlgendusargumendiks olukorras, kus normi sõnastus võimaldab mitut eri tõlgendust, ei saa seletuskirjast tuletada isikutele kohustusi, mida norm üldse ei sisalda. Seega on Konkurentsiamet ekslikult selgitanud, et füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnaerinevus peab kaduma 15 a jooksul. 36.2. Sellegipoolest ei too eeltoodu kaasa 2. mai 2011. a otsuse tühistamist. Nimelt oli kaebaja hinnataotluses füüsiliste ja juriidiliste isikute hinnavahe varasemaga võrreldes mitte vähenenud, vaid suurenenud. Isegi kui seadusest ei tulene minimaalset hinnavahe vähendamise ulatust, ei saa

§ 14

lg-ga 4 ja § 16 lg-ga 11 olla kooskõlas hinnavahe, st diskrimineerimise suurendamine. Seega ei saanud Konkurentsiamet hinnataotlust sellisel kujul kooskõlastada.

1. Kaebaja soovis veeteenuse hinna kooskõlastada ajavahemikuks 2011–
2. Konkurentsiamet leidis
3. mai
4. a otsuses, et kuna hinna arvutamise aluseks olevad kulud on ajas muutuvad nii ettevõtja tegevusest sõltuvatel kui ka sõltumatutel alustel, ei saa mitmeks aastaks ette määrata veeteenuse hinna tõusu. Vastustaja ei pidanud põhjendatuks kalduda kõrvale juhendis defineeritud 12-kuulisest regulatsiooniperioodist. Lisaks selgitas Konkurentsiamet, et kaebajal on võimalik igal hetkel, kui ta leiab, et kooskõlastuse aluseks olnud kulud, kapitalikulu ja põhjendatud tulukus ei kata enam

§ 14lg-s 2 loetletut, tulla uuesti hinda kooskõlastama hilisema 12 kuu andmete alusel. 14

§ 14lg-st 2 tuleneb tõepoolest veeteenuse hindade range kulupõhisus.

Kuivõrd seadus ei sätesta konkreetset hinna kehtivuse tähtaega ega kohustust esitada mingi regulaarse intervalliga uut hinnataotlust, võib vee-ettevõtja järelikult tõepoolest alati, kui tema arvates on hinna määramise aluseks olnud asjaolud muutunud, esitada uue hinnataotluse (

§ 142

lg 6 suisa kohustab vee-ettevõtjat Konkurentsiametit hinda mõjutavatest ettevõtjast sõltumatutest asjaoludest teavitama) ning Konkurentsiametil on alati õigus ka väljaspool hinnataotluse menetlust kontrollida veeteenuse hinna õigusaktidele vastavust (

§ 154lg 2).

38. Konkurentsiamet pidas põhjendamatuks arvata veeteenuse hinda kõrgendatud saastetasumäärade alusel makstud saastekoguste eest tasutud summad, mida ettevõtja tasus sellepärast, et oli ületanud vee erikasutusloaga määratud üldlämmastiku piirnormi heitvees. Kolleegium nõustub vastustaja seisukohaga, et tegemist on kuluga, mis on tingitud kaebaja tegevusest, ja seetõttu ei saa seda põhjendatult arvata veeteenuse hinna sisse. Teistsugune käsitlus ei motiveeriks vee-ettevõtjat investeerima saastekoguse vähendamisse, sest kõrgendatud saastetasu maksaks kinni veeteenuse tarbijad. Kolleegium ei pea vajalikuks korrata kõiki Konkurentsiameti otsuses esitatud sellekohaseid põhjendusi. Oluline on ka rõhutada, et saastekoguste vähendamiseks tehtavad kulutused on keskkonnaalaste investeeringutena

§ 14lg 3 p 3 järgi põhjendatud kulutused.

1. Kaebaja oli Konkurentsiameti hinnangul ebaõigesti lülitanud veeteenuse hinda ka ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu. Konkurentsiamet põhjendas, et kui aktsepteerida nende kulude lülitamist veeteenuse hinda, võtaks see ettevõtjalt motivatsiooni nõuda võlgnikelt tasumata arved sisse, vajadusel kohtu kaudu. Kolleegium nõustub vastustaja ja kohtute seisukohaga, et arveid mittetasuvate tarbijatega seotud kulusid ei peaks jätma arveid korrektselt tasuvate tarbijate kanda. Isegi kui teatud summasid ei õnnestugi täies ulatuses sisse nõuda, on tegemist ettevõtja äririskiga.
2. Kaebaja soovis veeteenuse hinna arvutamise aluseks olevate kulude hulka lisada veel dividendidelt tasutava tulumaksu. Ka selles küsimuses nõustub kolleegium vastustajaga, kes leidis, et dividendi tulumaksukulu ei ole veeteenuse osutamiseks vajalik kulu, mistõttu

§ 14lg 2 ei võimalda seda arvesse võtta.

1. Konkurentsiamet lähtus reguleeritava vara väärtuse kindlakstegemisel juhendis kirjeldatust ehk bilansilisest jääkmaksumusest regulatsiooniperioodi lõpus. Kaebaja ei ole väitnud, et juhendis esitatud metoodikat rakendati ebaõigesti, vaid soovis selle asemel aluseks võtta teistsuguse metoodika. Kaebaja lähtus reguleeritava vara väärtuse leidmisel ettevõtte erastamisel enamusosaluse eest tasutud hinnast, mis on seejärel laiendatud kogu ettevõttele, ja sai nii tulemuseks reguleeritava vara väärtuse
2. aastal, mida on seejärel korrigeeritud tarbijahinnaindeksiga ning investeeringute ja kulumi võrra. Vastustaja hinnangul ei ole põhjendatud tuletada vara väärtust kahe osapoole vahel kokkulepitud ettevõtte väärtusest. Kolleegium nõustub selles küsimuses vastustajaga ega pea vajalikuks kõiki vastustaja ja kohtute sellekohaseid põhjendusi korrata. Ka ekspert Andres Juhkam on selgitanud, et enampakkumise tulemusena kujunenud põhjendamatult kõrge erastamishind ei pruugi olla veetarbija seisukohalt majanduslikult põhjendatud (ekspertiisi lk 8). Nagu kolleegium käesoleva otsuse p-s 24 leidis, ei võimalda

§ 14lg 2 p 5 lähtuda reguleeritava vara väärtuse kindlakstegemisel erastamishinnast.

Seega ei võimaldanud seaduses sätestatu Konkurentsiametil hinnataotluses soovitud viisil juhendis esitatud metoodikast kõrvale kalduda. 42. Kuivõrd kaebaja lähtus põhjendatud tulukuse arvutamisel ekslikust hinnangust reguleeritava vara väärtusele, ei saanud Konkurentsiamet hinnataotlusega ka selles küsimuses nõustuda. Lisaks oli hinnataotluses kasutatud Konkurentsiameti metoodikast erinevat tulunormi, kuid arvestades, et vastustaja määratud tulunorm oli suurem kui kaebaja määratud, ei saa vastustaja poolt enda arvutustele kindlaksjäämine kaebuse asjaolusid arvestades rikkuda kaebaja õigusi. 15

§ 14

lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatu rikkumine ning viima veeteenuse hinnad Tallinna ja Saue linnas vastavusse

§ 14lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatuga.

Ettekirjutuse täitmata jätmise puhuks nähti ettekirjutuses ette sunniraha kuni 3200 eurot ja võimalus kehtestada ajutine veeteenuse hind. 45.

§ 16

lg 6 sätestab, et kuni vee-ettevõtja kehtestab

-s ettenähtud korras hinnaregulatsiooni nõuetele vastava veeteenuse hinna, osutatakse veevarustuse ja reovee ärajuhtimise teenust tarbijatele

1. aasta
2. oktoobril kehtivate hindadega, mille on kehtestanud kohaliku omavalitsuse volikogu

v.r § 14 lõike 2 alusel. Konkurentsiametil on igal ajal õigus nõuda veeettevõtjalt

nõuetega kooskõlas oleva hinna kehtestamist. 46. Kuna

§ 16

lg 6 näeb Konkurentsiametile ette õiguse nõuda vee-ettevõtjalt igal ajal kehtiva

nõuetega kooskõlas oleva hinna kehtestamist, oli ettekirjutuse tegemise eelduseks, et kehtiv hind ei olnud

-ga (praegusel juhul eelkõige

§ 14lg-ga 2) kooskõlas.

Eespool asus kolleegium seisukohale, et

§ 14lg 2 p 5 ei võimalda põhjendatud tulukuse arvutamisel lähtuda erastamishinnast.

Kuna kaebaja lähtus seni kehtinud hinna põhjendamisel just ettevõtte erastamisel tasutud hinnast, oli juba ainuüksi sel põhjusel alus ettekirjutuse tegemiseks olemas – kehtiv hind ei vastanud

-le. 47. Ettekirjutuses kohustas Konkurentsiamet kaebajat rikkumise lõpetamiseks välistama veeteenuse hinnast tasu kõrgendatud saastetasumääraga maksustatud saastekogustelt ja ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kulu ning lülitama veeteenuse hinda põhjendatud tulukuse vee-ettevõtja poolt investeeritud kapitalilt. Kõigi nende nõuete õiguspärasuse kohta võttis kolleegium seisukoha käesoleva otsuse IV osas. Kuivõrd need kohustused tulenevad seadusest (

§ 14lg 2 p-d 1 ja 5), on sellesisulise ettekirjutuse tegemine õiguspärane.

1. Konkurentsiamet märkis oma ettekirjutuse p-s 6, et loeb ettekirjutuse täidetuks alles siis, kui kaebaja on määratud tähtajaks hinnataotluse esitanud ja Konkurentsiamet on taotluse kooskõlastanud. Juhul kui Konkurentsiamet jätab kooskõlastamiseks esitatud veeteenuse hinna kooskõlastamata, loetakse ettekirjutus mittetäidetuks. Kaebaja leiab, et sellise sisuga ettekirjutus ei ole täidetav, sest selle täidetuks lugemine sõltub kaebajast sõltumatutest asjaoludest. Seetõttu on ettekirjutus kaebaja hinnangul õigusvastane (HMS § 55 lg 1) ja tühine (HMS § 63 lg 2 p 5).
2. Vaidlusaluse ettekirjutuse p 6 on pealkirjastatud "Ettekirjutuse täitmise tähtaeg". Hinnataotluse esitamise tähtaeg on siiski määratud juba ettekirjutuse p-s 5.
3. Punkti 6 põhisisuks on ettekirjutuse täidetuks lugemise sõltuvusse seadmine hinnataotluse kooskõlastamisest. Kolleegiumi hinnangul on ettekirjutuse p 6 haldusakti kõrvaltingimus HMS § 53 lg 1 p 2 mõttes, mis paneb kaebajale kohustuse lisaks nõuetele vastava hinnataotluse esitamisele tagada sellele ka Konkurentsiameti kooskõlastuse saamine.
4. Kolleegium on oma varasemas praktikas selgitanud, et sunniraha rakendamine isikule, kellel puudub objektiivselt võimalus ettekirjutatud tegu teha, ei ole proportsionaalne (määrus asjas nr 3-31-31-15, p 18). Kolleegiumi hinnangul on õigusvastane mitte ainult sunniraha määrata, vaid juba ettekirjutust teha, teades, et ettekirjutuse adressaadil ei ole võimalik selle täitmist tagada. 16

§ 14lg 2 p-des 1 ja 5 sätestatuga.

Nende konkreetsete kohustuste täitmist on Konkurentsiametil võimalik kontrollida ka juba ettekirjutuse p 5.2 alusel. Juhul kui uus hinnataotlus ettekirjutuse p-s 5.1 esitatud nõuetele ei vasta, on põhjendatud asuda seisukohale, et ettekirjutust ei ole täidetud. Samas ei pruugi nende konkreetsete nõuete täitmine tagada hinnataotluse kooskõlastamist, mis on ettekirjutuse täidetuks lugemise lisatingimuseks seatud p-s 6. Nagu kolleegium käesoleva otsuse p-s 35 selgitas, on Konkurentsiameti poolt hinnataotluse kooskõlastamine kaalutlusotsus, mille tegemisel võib kaebajal ja Konkurentsiametil erinevaid arusaamu olla ka küsimustes, mida ei ole ettekirjutuse p-s 5.1 käsitletud. Ettekirjutuse põhjendustes esitatud arvutuskäigud ei ole kaebajale siduvad (HMS § 60 lg 2). 50.2.

§ 16

lg 9 seab Konkurentsiameti poolt ajutise hinna kehtestamise sõltuvusse ettekirjutuse täitmata jätmisest. Sättega ei saa kooskõlas olla ajutise hinna kehtestamine sõltumata sellest, et kaebaja on ettekirjutuse resolutiivosaga talle pandud kohustused täitnud, ent hinnataotlust ei kooskõlastata mingil muul põhjusel. Kuigi veeteenuse ajutise hinna kehtestamine võib olla tarbijate huvides oluline, on seadusandja tasakaalustanud vee-ettevõtja ja tarbijate huvid selliselt, et ainuüksi

-ga vastuolus oleva hinnaga veeteenuse osutamisest ei piisa ajutise hinna kehtestamiseks, vaid vee-ettevõtjale tuleb esmalt anda võimalus rikkumine ise kõrvaldada. Seetõttu on Konkurentsiameti poolt sellise kõrvaltingimuse seadmine õigusvastane.

1. Kolleegiumi hinnangul ei muuda eeltoodud rikkumine haldusakti tühiseks. Lisaks HMS § 63 lg-s 2 esitatud tingimustele on haldusakti tühisuse eelduseks selle rikkumise ilmselgus (vt käesoleva otsuse p 19). Praegusel juhul ei ole tegemist ilmselge rikkumisega. Sellegipoolest tuleb ettekirjutuse p 6 kui haldusakti kõrvaltingimus tühistada. HKMS § 42 lg 1 kohaselt võib kohus tühistada haldusakti kõrvaltingimuse haldusakti põhiregulatsioonist eraldi üksnes juhul, kui: 1) vastustaja oli kohustatud haldusakti andma ilma kõrvaltingimuseta või 2) kõrvaltingimuse tühistamine haldusaktist eraldi ei kahjusta avalikku huvi ega riiva kolmanda isiku õigusi. Praegusel juhul on tegemist HKMS § 42 lg 1 p-s 2 kirjeldatud olukorraga. Ettekirjutuse p 6 tühistamine ülejäänud ettekirjutust jõusse jättes ei kahjustaks avalikku huvi ega riivaks kolmandate isikute õigusi. Ettekirjutus on täidetav ka ilma kõrvaltingimuseta. Seega on praegusel juhul võimalik tühistada see ka ülejäänud ettekirjutusest eraldi. VI
2. Kaebaja väidab, et haldus- ja ringkonnakohus jätsid mitmed kaebaja esitatud tõendid arvesse võtmata, põhjendamata nendega arvestamata jätmist. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu seisukohaga, et see asjaolu ei too kaasa kohtuotsuste tühistamist. Kuigi halduskohus on tõepoolest jätnud ekslikult osa asjas vastu võetud tõenditest käsitlemata, ei ole tegemist menetlusnormi olulise rikkumisega. Praeguse asja lahendus sõltus eelkõige sellest, kuidas tõlgendada

1. novembril 2010 jõustunud muudatusi ja kas need tuleks jätta kohaldamata vastuolu tõttu põhiseadusega või EL õigusega. Õiguse kaebajast erineva tõlgenduse tõttu asjas teistsuguse lahendustee valimisel võivad teatud tõendid kaotada asjas tähenduse. Näiteks ei ole praegusel juhul asjasse puutuvad väidetavalt teenuslepingu õiguspärasust kinnitavad tõendid, sest kui asuda seisukohale, et teenusleping ei ole Konkurentsiametile siduv, ei ole teenuslepingu õiguspärasusel enam asja lahendamisel tähtsust. Kaebaja ei ole näidanud, milline tema esitatud tõenditest viinuks selle arvestamise korral teistsuguse lahenduseni, arvestades kohtute seisukohti õiguse tõlgendamisel. Ka muud kaebaja menetluslikud etteheited ei too kaasa ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kaebajal on olnud võimalik esitada oma seisukohad kõigis kohtute käsitletud küsimustes.
2. Eeltoodud põhjustel rahuldab kolleegium kaebaja kassatsioonkaebuse osaliselt. Haldus- ja ringkonnakohtu otsused tuleb tühistada osas, millega jäeti täies ulatuses rahuldamata kaebus 17