← Eesti

1-17-3381/18

Obsah (9)§ 113§ 94§ 1043§ 1045§ 1050§ 128§ 134§ 127§ 104

1-17-3381 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2017, Paide kohtumaja Kriminaalasja number 1-17-3381 (16251000416) Kohtukoosseis kohtunik Indrek

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o

§ 94

lg 1 järgi Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele poolaasta kaupa kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8% aastas). Otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8,00% aastas ehk 0,022% päevas.

  1. Menetluskulud Välja mõista Cätlin Pärnalalt VA kasuks viimase õigusabikulude katteks 2000 eurot. Välja mõista riigituludesse menetluskuludena sundraha summas 705 eurot seoses teise astme kuriteo toimepanemisega ning kohtuarstlike ekspertiiside maksumused 84 eurot ja 97 eurot, kokku 886 eurot. Riigi kasuks välja mõistetud menetluskulud tasuda Maksu- ja Tolliameti a/a nr: EE351010052031000004 SEB Pank AS-is või a/a nr: EE502200221014193355 Swedbank AS-is või a/a nr: EE401700017002872300 Nordea Bank Finland PLC Eesti filiaalis või a/a nr: EE873300333499990003 Danske Bank AS Eesti filiaalis, kohustuslik on märkida maksekorraldusele viitenumber
  2. Selgituseks märkida: menetluskulud, isiku nimi, kriminaalasja number. Välja mõistetud summad tasuda 30 päeva jooksul kohtuotsuse jõustumise hetkest. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtajaks täidetud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Kannatanul on samuti õigus pärast nimetatud tähtaega anda välja mõistetud tasumata nõuded sissenõudmiseks täitemenetlusse.
  3. Tõkendit ei ole kohaldatud.
  4. Asitõendeid ei ole. Edasikaebamise kord Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb otsuse resolutiivosa teinud kohtule teatada kirjalikult seitsme päeva jooksul alates selle resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon kohtuotsusele esitatakse kirjalikult Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates päevast mil pooltel on võimalik 2 / 16 1-17-3381 kohtuotsusega tutvuda. Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
  5. peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Pärnu Maakohtule. Samuti menetluskulude vaidlustamise soovi korral tuleb otsuse kuulutamisest esitada 7 päeva jooksul apellatsiooniteade. Seejärel koostab kohus motiveeritud otsuse vaid menetluskulude osas või koostab eraldi määruse, milles esitab põhjendused menetluskulude osas, mis järel on võimalik esitada määruskaebus 15 päeva jooksul (RKL 3-1-1-44-15). Kohtuotsusele edasi kaevata ei saa, kui kohtumenetluse pooled loobusid KrMS § 315 lg 6 kohaselt apellatsiooniõigusest pärast kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamist. Tähtaegselt apellatsioonteate esitamise korral on motiveeritud otsus kättesaadav: alates 06.09.2017 Pärnu Maakohtu Paide kohtumaja kantseleis. ASJAOLUD JA MENETLUSKÄIK Cätlin Pärnala on antud kohtu alla süüdistatavana selles, et tema juhtides 18.11.2016 kella 20:30 ajal enda kasutuses olevat mootorsõidukit xxxxxxxx xxxx registreerimismärgiga xxx xxx Järvamaal Türi vallas Pärnu-Rakvere-Sõmeru maantee xx. kilomeetril suunaga xxxxxx ja olles alustanud eesliikuvast sõidukist möödasõitu, rikkus Liiklusseaduse § 51 lg 3 sellega, et enne möödasõitu ei veendunud, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid ning sõidurada, millele juht suundus, on piisavas ulatuses vaba ning Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 sellega, et tegeles juhtimise ajal toiminguga, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist, s.t pööras pilgu helisevale telefonile, mille tagajärjel põrkas vastassuunavööndis kokku xxxxx suunas liikunud sõiduautoga xxxxx xxxxx registreerimismärgiga xxx xxx, mida juhtis kaine VA, kes sai liiklusõnnetuse käigus eluohtlikud vigastused - lülisamba 7.kaelalüli vasakpoolse liigesjätke killunenud murru luukilluga seljaajukanalis ja tundehäiretega vasakus käes, lülisamba
  6. ja 7.kaelalüli vasakpoolse fassettliigese nihestuse, nahaaluse verevalumi parema sarna piirkonnas ja nahamarrastused näol ning kaassõitja MI sai parema randme lahtise haava. Sõidukijuhina liiklusnõuete rikkumisega ettevaatamatusest, millega tekitati inimesele raske tervisekahjustus, pani Cätlin Pärnala toime kuriteo KarS § 423 lg 1 järgi. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED
  7. Süüdistus Kohus, arvestades uuritud tõendite kogumist kujunenud siseveendumust, leiab, et esitatud süüdistus on täies mahus tõendamist leidnud. Samas tuleb süüdistus materiaalõiguslikult tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 422 lg 1 järgi. 1.
  8. Kaitsja pool ei ole vaidlustanud süüdistust selles, et süüdistatava tegevuse tõttu tekkis liiklusõnnetus ja kannatanutele vigastused. Vaidlustatud on aga eeskätt süüdistatava tegevuse kausaalsus kannatanu eluohtliku vigastuse osas. 3 / 16 1-17-3381 Liiklusseadus § 51 (Möödasõit) lg 3 p-de 3-6 kohaselt enne möödasõidu alustamist peab juht veenduma, et: 3) möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid; 4) sõidurada, millele juht suundub, on piisavas ulatuses vaba; 5) sõiduki, millest alustatakse möödasõitu, suhteline kiirus võimaldab sellest mööda sõita piisavalt lühikese ajaga; 6) tal on võimalik tagasi reastuda, ohustamata ja takistamata juhti, kelle sõidukist mööda sõidetakse. Liiklusseadus § 52 (Möödasõidukeeld) lg 1 p-de 1-2 kohaselt vastassuunavööndi kaudu ei tohi juht mööda sõita: 1) kui ei ole täidetud käesoleva seaduse § 51 lõikes 3 nimetatud tingimused; 2) piiratud nähtavusega teelõigul. Esitatud süüdistuse järgi liiklusõnnetus toimus 18.11.2016 kella 20:30 ajal. Kohus leiab, et kuivõrd kellaaega numbriliselt täiendatakse sõnaga „ajal“, siis antud juhtumil see näitab, et tegemist teatud määral ka ligikaudse määratlusega ja mitte nn minuti täpsusega väljendatuga, mis on kohtupraktikas igati aktsepteeritud. Samuti teatistest liiklusõnnetuses kannatada saanud isikute saabumise kohta nähtuvad õnnetuse toimumisajana 18.11.2016 kell 20:
  9. Samuti kui vaadata sõiduki xxxxxxxxxxx vaatlusprotokolli, siis see on koostatud juba 18.11.2016 kell 20:
  10. Sündmuskoha vaatlusprotokolli asuti koostama kell 20:
  11. Kokkuvõtvalt kohus tuvastab täpsustatult, et liiklusõnnetuse toimumise aeg oli 18.11.2016 umbes kell 20:30 ajal. Sündmuskoha ja sõidukite vaatlusprotokollist võib teha järelduse, et süüdistatava auto liikus vastassuuna vööndis ja tegi lauges kurvis kokkupõrke seal otse liikunud xxxxxxxxx, mille tagajärjel viimane sõitis ka teelt välja ja maandus katusele. Käesolevas asjas olid mõlemad juhid kained ja seda tõendavad ka indikaatorvahendi kasutamise protokollid. Teatis liiklusõnnetuses kannatada saanud MI saabumisest haiglasse tõendab süüdistust, et MI oli liiklusõnnetuse tagajärjel parema randme lahtine haav. Isiku ekspertiisiaktid nr 16E-LäI0095 ja nr 17E-LäT0001 tõendavad, et VA olid liiklusõnnetuse tagajärjel vigastusteks: lülisamba 7.kaelalüli vasakpoolse liigesjätke killunenud murru luukilluga seljaajukanalis ja tundehäiretega vasakus käes, lülisamba
  12. ja 7.kaelalüli vasakpoolse fassettliigese nihestuse, nahaaluse verevalumi parema sarna piirkonnas ja nahamarrastused näol. Ekspertarvamuse kohaselt lülisambakanalisse ulatuv vigastus on eluohtlik. Kohtuistungil kuulati ka üle ekspert. Kohus leiab, et eksperdi ütluste kohaselt on tuvastatav, et selline vigastus tekkis kokkupõrke tagajärjel süüdistatava ja kannatanu autoga. Ekspert selgitas veenevalt, et luukillu sattumine seljaajukanalisse eeldab suurt jõudu ja konkreetse suunaga jõudu, mille teke võib vastata kokkupõrke tehioludega. Samuti ekspert selgitas, et sellise suunaga ja sellises suuruses jõudu tavapäraselt ei teki selliste toimingutega nagu nt kannatanu autost välja aitamisel teise kannatanu poolt. Ekspert ka selgitas, et seljaaju kanaliga seotud vigastuse puhul tundehäired tekivad mitte kohe vaid hiljem, mis haakuvad ka asjaoludega, sest kannatanu VA kaebustega. 4 / 16 1-17-3381 Pooltel oli võistlevas menetluses võimalus esitada eksperdile küsimusi. Poolte käsutuses oli selleks ka ekspertiisiaktide aluseks olev meditsiiniline dokumentatsioon. Kohus ei tuvasta, et ekspertarvamuses oleks vastuolusid ka esitatud SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla epikriisiga (28.11.2016), patsiendi EMO kaardiga ja õendusepikriisiga. Eksperdi tunnistus põhineb käesolevas asjas uuritud meditsiinilisel dokumentatsioonil ja kuna kohtul õiguslikust küljest puudub alus sellises arvamuses kahelda, siis kohus sellest ka lähtub otsuses. Ekspert peab võimalikuks, et liiklusõnnetuse tehiolud võivad tekitada sellise vigastuse. Samas eksperdile esitatud küsimuste pinnalt puudub muu tõenäosus ja seeläbi usutavus, et need vigastused said tekkida kuidagi teisiti kui süüdistuses toodud asjaoludel. Seega käesolevas asjas ei vasta tõele, et eluohtliku vigastuse tekitas või võis tekitada kannatanu V. A endale ise. Seega ei ole vastavasisulised kaitsja väited ja otsitud viited üksikutele faktidele asjakohased ega antud juhtumiga kausaalseoses, mistõttu ei puutu ka menetlusse portaalist väljatrükk tegutsemise kohta liiklusõnnetuse korral. Uuritud tõenditega kogumis on kinnitatud, et kannatanud ei teinud vähimatki selleks, et neid saaks pidada vähimalgi määral süüdlaseks avariis või neile osaks saanud kannatustes. Lisaks eeltoodule süüdistatava poolt põhjustatud avarii pani kannatanud ka hädaseisundisse tegutsema. Ex ante asjaolud. Mõlemad kannatanud kinnitasid, et kui auto oli katusel, siis oli võimalik näha ka suitsu, neil oli hirm hukkuda plahvatuses. V. A ütluste kohaselt kui auto oli kraavis, siis nad rippusid pea allapoole turvavöödes kinni, auto oli suitsu ja kärsahaisu täis. Katus oli deformeerunud ja surus kannatanu V.A peale. Kannatanu M oli vait, katsus, mis temaga on, kas ta sai viga, või kas ta on eluski. Selgitamaks süüdistatavale tema positsiooni vastuolulisust, et isegi kui kannatanu A. A oleks enda ja elukaaslase päästmistoimingute juures ka end lisaks kahjustanud, siis ka sellisel juhul ei oleks see kannatanu enda vastutus, sest ta oli pandud süüdistatava poolt sel hetkel ehk ex ante asjaolude välise teopildi järgi selgelt hädaseisundisse, kaitsmaks nii enda kui oma elukaaslase elu ja tervist. Morbiidne etteheide, et igasuguse kahtluse korral oleks kannatanu pidanud ootama nö päästjaid, isegi kui olid märgid auto plahvatamise võimalikkuse kohta, ei kannata kriitikat. Antud juhtumil asjaolude järgi päästmistoiming oli vältimatu ning ka oluline süüdistatava jaoks, sest kui auto oleks plahvatanud ja kannatanud hukkunud, seisnuks ka süüdistatav silmitsi veelgi raskeima süü koorma ees. Selge see, et tekkis teatud meeltesegadus ja paanika, mis võiks tuua ka eksimusi endaga kaasa, kuid selle kõige põhjustajateks ei olnud ka kannatanud ise. See situatsioon oleks olnud igal juhul olemata, kui C. Pärnala oleks järginud liiklusnõudeid. Kaitsja esitas ka tõendida väljatrüki internetist, milles kirjeldatakse olukorda, kus kannatanu on autos ja kuidas tema väljatõstmine on professionaalne töö. Kohus nõustub prokuröriga, et antud õppematerjali ei saa panna igasse olukorda üks ühele, tegemist oli sellise situatsiooniga, kus autost aitas ennast välja kannatu ise, sest olukord oli see, et sõiduk võib süttida ja märgid selleks olid olemas – suits, kärsahais. Sealjuures asjaolu, et auto oli deformeerinud näitab seda, et isegi kui abi oleks kohal olnud, võiks see viibida ka asjaolul, et autost väljumine oli raskendatud ning plahvatusoht realiseeruda enne pääsemist fataalselt. Tunnistajate AO ütlused ja KL andsid ütluseid. Tegemist on isikutega, kelle jaoks on süüdistatav ja kannatanud võõrad. Nende täiesti erapooletute ütluste alusel on üheselt tuvastatav, et xxxxxxxxxxxx juht, kelleks oli süüdistatav, ilmselt ei veendunud piisavalt, et möödasõit ei ohusta ega takista teisi liiklejaid ning sõidurada, mille tagajärjel toimuski avarii. 5 / 16 1-17-3381 Nimelt, A.O ütluste järgi toimus avarii õhtul, oli hästi pime nagu talvel, sadas hästi kõvasti vihma ning sõiduolud olid kehvad. A. O ütluste kohaselt tegi süüdistav möödasõitu kurvi peal ja see oli hästi kehva koha peal. Ta mäletas, et ta tegi möödasõidu mingist suurest autost, siis ta aga sõitis sellele punasele autole külge ja tagumisse rattasse ja punane auto lendas kraavi katuse peale. Kohus märgib, et tunnista ütlused haakuvad täielikult sündmuskoha ja sõidukite vaatlusprotokollidega, sealjuures protokollide lisades olevatest fotodest on näha, et kannatanu sõiduki rattas lendas eemale. A.O ütluste kohaselt on tal juhi staaži 20 aastat, viimased 7.a aastat sõitnud ka veoautoga, ta sõidab ta igapäevaselt seda sama teed pidi ning ei tee möödasõidu selle kohapeal ka päeva ajal. Tunnistaja A. O leidis, et ei pea ennastki kõige korrektsemaks liiklejaks, kuid peab seda avarii kurvi suhteliselt nn pimedaks ja seega möödasõiduks mittesobivaks kurviks. Ka tunnistaja K. L ütlused ühtivad eeltooduga. Samuti märkis ta, et avarii toimus kurvis, oli halva nähtavusega ilm ja seal ei olnud ruumi möödasõiduks. Kannatanud andsid samuti tunnistajatega haakuvalt ütlusi, et nad nägid kahte vastutulevat sõidukit ja neil puudus võimalus ka kokkupõrget vältida, sest nende reas rohkem ruumi selleks lihtsalt ei olnud. Samuti kannatanute ütluste kohaselt sadas vihma, oli pime. Süüdistatav ei ole vaidlustanud nimetatud kõiki isikute toodud ütlusi eeltoodud osas. Eeltoodu kohaselt kohus tuvastab, et tegemist oli ettevaatamatusest lauges kurvis ohtliku manöövriga ja halva nähtavusega tingimustes, rikkudes Liiklusseadus § 51 lg 3 p 3-6 ja ka Liiklusseadus § 52 lg 1 p 1-2 nõudeid. 1.
  13. Kohtumenetluse pooled analüüsisid istungil telefoni vaatamise asjaolusid möödasõidul. Süüdistuse kohaselt C. Pärnala Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 järgi tegeles juhtimise ajal toiminguga, mis segasid juhtimist ja liiklusolude tajumist, s.t pööras pilgu helisevale telefonile, mille tagajärjel põrkas vastassuunavööndis kokku. Liiklusseadus § 33 lg 11 p 1 kohaselt juhil on keelatud tegeleda juhtimise ajal toimingutega, mis võivad segada juhtimist või liiklusolude tajumist. Sama lause teise poole kohaselt on täpsustatud p 1 tähendust märkega, et sealhulgas on keelatud kasutada telefoni ilma käsi vabaks jätva vahendita, sõiduki liikumise ajal hoida telefoni käes. Süüdistuses ei ole märgitud, et telefon oli käes. Samas on võimalik oma pilku pöörata ka teelt ohtlikult ja tahtlikult kõrvale, sõnaliselt süüdistus ei väida, et tegemist oli kasvõi ettevaatamatusega Liiklusseadus § 33 lg 11 p 1 alusel. Samas on võimalik ilmselt silmitseda telefoni ka selliselt, et seda ei võeta enda kätte, vaid vaadatakse üldse teelt kõrvale autosse - telefoni asukohta nt istmel asuvat telefoni. Kohus leiab, et ei saa välistada ka selliselt telefoniga enese hõivamine võib olla samaohtlik kui seda käes hoida või veelgi ohtlikum. Kõik sõltub sellest, kui kaua pilk jääb telefonile pidama. Ka see on hõlmatud Liiklusseadus § 33 lg 11 p 1 järgi, sest selles loetelu on lahtine - mis-tahes juhtimist segavad toimingud. Kohus leiab, et juhul, kui tõendite kogumi järgi siiski süüdistatav tahtlikult harjumusest vm tõttu tegeles ja oli hõivatud telefoniga, sh oli möödasõidul pööranud oma pilgu teelt mujale, tegelemaks toiminguga, mis ei võimaldanud liiklus jälgida ja toimus liiklusõnnetus, tekib küsimus siiski KarS § 422 koosseisu kohta. Kohtumenetluse pooled istungil vaidlesid selle üle, kas nn toiming oli tahtlik või mitte, mis sisuliselt on vaidlus KarS § 422 ja § 423 üle. Kaitsja leidis, et tegemist oli reflektoorse pilgu 6 / 16 1-17-3381 pööramisega telefonile. Süüdistatav on oma ütlustes aga väga palju nö keerutanud antud küsimuses, sh siiski andud ka seetõttu ütlusi haakuvalt esitatud süüdistusega. Süüdistatav märkis, et möödasõidu manöövrit tehes ta ei olnud hõivatud mobiiliga. Samas ta on öelnud istungil ka, et üle käe ekraani tõmbamine oli enne möödasõitu. Kaitsja esitas selle tõenduseks ka Facebooki konto väljavõtte, mille kohaselt viimane sõnum Facebooki tuli kell 20:
  14. Süüdistuse kohaselt toimus õnnetus 18.11.2016 kella 20:30 ajal. Kohus siiski leiab, et liiklusõnnetuse toimumise aeg ei ole käesolevas asjas päris minutilise täpsusega määratletud, mistõttu on ka süüdistuses õigesti määratletud seda sõnaga „ajal“. Järvamaa Haigla AS liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku saabumise teatise (tl 57) järgi saabus kannatanu V. A haiglasse juba 18.11.2016 kell 20:
  15. Nt ei ole eluliselt võimalik ega usutav, et kui liiklusõnnetus toimub kell 20:22, siis xxxx vallas kannatanu fikseeritult kaelavigastusega on juba 3 minutit hiljem Paides haiglas kell 20:
  16. Ilmselt ei ole kõik EV kellad ka täpselt samaselt sünkroniseeritud, kuid süüdistuses ja Facebookis toodud aeg ning seosed kuriteoga ilmselt ei ole üksteist välistavad. Tõendite kogumi pinnalt on eluliselt usutavamalt pigem, et süüdistatav hajutas kasutas teel nii Facebooki funktsiooni kui ka telefoni. Sellest johtuvalt ei saanud pilgu pööramine telefonile olla juhuslik, vaid harjumusest tulenevalt tahtlik. Täiendavalt kahtluste kummutamiseks. Kui kaitsja soovis esitada tõendi Facebooki konto väljavõtte näol, kinnitamaks kellaega, et arvestades liiklusõnnetuse aega, siis süüdistatava ütluste kohaselt talle hoopis helistati manöövri ajal, mitte et oleks tulnud sõnum Facebooki. Seega vahetult enne möödasõidu manöövrit vaatas süüdistatav Facebooki ja lisaks manöövri ajal telefoni helistamise tõttu. Süüdistatav on ka istungil ütlustega selgitanud, kuidas ta eristas Facebooki sõnumit ja helistamist, ütlused: „Olin suunatule sisse lülitanud telefon läheb heledaks, kui ta helises ja ma pöörasin pilgu telefoni peale. /…/ Kas te teate, see heledus oli sõnumist või helistamisest? Pigem helistamisest. „ (istungiprotokoll lk 22). Seega antud Facebooki väljavõte kaitsja argumendi tõendamiseks ei ole asjakohane, sest süüdistatav on väitnud, et ka telefonikõne oli möödasõidul. Kohtueelsel uurimisel väitis, et ka Facebooki vaatas möödasõidul. Seega istungil antud ütluste kohaselt süüdistatav oli juba oma meeli eelnevalt lasknud hajutada ka Facebooki sõnumi uurimiseks ja kui ka peale tuli telefonikõne, mida uurida, on see kuhjuvalt ning samm-sammult saatuse testimine uute ja uute riskide võtmisega. Lõppastmes liikluses piisabki ühest pilgust, hetkest jne, iseäranis kui oled vastassuuna vööndis, kui kõik muutub fataalseks. Süüdistatav andis ütlusi, et ta siiski veendus möödasõidu ohutuses enne manöövri tegemist. Samas ta ütluste järgi veendus ka selles valguse peale telefonile vaadates, et talle ka helistati ning siis toimuski kokkupõrge. Need kaks väidet on üksteist aga välistavad. Järelikult objektiivselt ei saanud olla mingil põhjusel selline veendumus piisav ja kooskõlas liiklusohutuse nõudega ning seda näitavad ka süüdistatava järgmised ütlused. Nn pilgu pööramine võib toimuda aga erineval viisil – lühemat ja pikemat aega. Tõendite kogum ei näita kuidagi, et tegemist oli süütu reflektoorse pilgu pööramisega. Usalduse kontrolliks kohus avaldas hageja esindaja taotlusel kahtlustatavana antud ütlused: „ 7 / 16 1-17-3381 Kui xxxxx mäelt üles sain, panin muusika kõvemaks- üks sõbranna helistas kogu aeg, tahtis kokku saada, kõnesid oli palju. Üks teine sõbranna kirjutas Facebooki. Ta helistas, kuid ma algul vastu ei võtnud. Kui ta kirjutas, siis tõmbasin käega üle ekraani. Mul telefon annab kohe märku, kui uus postitus saabub. Lisan, et olin alustanud ka möödasõitu eesseisvast autost. xxxxx mäelt üles minnes oli kogu aeg telefoni kõned.“ Kohus juhib tähelepanu viimasele alusele ja ka väitele, et alguses ta telefoni vastu ei võtnud, s.t. et pärast oli loogiliselt võttes ju teisiti. Kohus leiab, et ei ole usaldusväärsed süüdistatava väited, et ta ei olnud sõidu ajal hõivatud telefoniga, sh möödasõidul oli pilk suunatud telefonile – küll Facebooki ja sissetuleva kõne tõttu. Samas kohus ei saa tugineda kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, kuid need kummutavad kaitsja versiooni usaldusväärsuse selles, et õnnetus ei olnud seotud telefoni vaatamisega. Avaldatud ütlused kummutavad ka versiooni sellest, et süüdistatav vaatas reflektoorselt ühel hetkel telefoni ja siis justkui juhuslikult toimus ka kokkupõrge. Avaldatud ütluste kohaselt xxxxx mäelt üles minnes olid kogu aeg telefoni kõned, järelikult on välistatud, et refleks tekib just nö saatuslikult viimase helistamise peale, sest sellises pidevas helistamises ei saanud olla midagi ootamatut ja lõpuks selle telefoni uurimises midagi tahtmatut. Ootamatu ja tahtmatu sai sellise tegevuse järel olla üksnes kokkupõrge, sest pilk ei olnud suunatud mõnda aega teele ja juhtimistegevustele. Kui vaadata kogumis istungil antud ütlusi, elimineerida neist vastuolulised ütlused eeluurimisega, ka siis on süüdistatav istungil antud ütlustega kogumis siiski vähemalt öelnud, et ta kasutas telefoni ehk vähemalt pööras pilgu telefonile. Milles seisnes siis pilgu pööramine telefonile, nimelt, süüdistatava ütluste kohaselt järelduvalt ühelt poolt ta möödasõidul siiski isegi hoidis käes plinkivat telefoni ja selliselt pööras pilgu telefonile. Süüdistava istungil antud ütlused : „Ma ei oska öelda sekunditega, aga olukord oli nii, et ma panin suuna sisse, ma olin vastassuunas, telefon plinkis, ma vaatasin, ja panin tagasi, ja siis juba olid tuled ees. Ma pole siiamaani selgeks saanud seda. Ma olen palju mõelnud, aga ma ei tea.“ Loogiliselt ei ole võimalik ka midagi tagasi panna, kui pole seda enne kätte võetud, sealjuures oluline seegi, et ka eeluurimisel on ta märkinud telefoni silmitsemisele eelnenu kohta: „/…/olin alustanud ka möödasõitu /…/“. Seega on süüdistatava ütlused vastuolulised, sest ühelt poolt märgib ta, et pilgu pööramine seisnes üksnes pea pööramises telefoni peale, samas teisalt ütleb siiski, et nn pilgu pööramine seisnes selles, et ta vaatas ja siis pani tagasi ning ta oli juba möödasõidul. On ka selge, et üldse ja iseäranis kurvis möödasõitu tehes, ilmselt saabki telefoni uurida vaid sellele pilke heites, seda võib selleks kätte võtta või ka mitte. Mõlemad variandid jäävad Liiklusseadus § 33 lg 11 p 1 keelu alasse. Kuivõrd süüdistuses ei ole ette heidetud telefoni käes hoidmist, vaid sellele pilgu pööramist, ei tähenda see, et viimane ei läheks selle sätte alla ehk oleks kuidagi ohutum ja tagajärjetum tegevus vastassuunavöödi kaudu manöövrit tehes. Ühelt poolt ütleb süüdistatav, et see pilgu pööramine oli enne möödasõitu, teisalt oli juba vastassuunas – ehk teisisõnu s.t. ikkagi, et oli alustanud möödasõitu. Nn ütlustega keerutades, toimub siiski esitatud süüdistuse paikapidavuse möönmine. Kohus eeltoodud istungil antud ütluste alusel tuvastab, et siiski tõenäolisem on süüdistatava istungil antud väited selle kohta, et ta siiski möödasõidul pööras pilgu mõneks ajaks telefonile ja seda ilmselt ka käes hoides, kuivõrd see haakub ka tema eeluurimisel antud ütlustega ja seda näitab kogumis ka tema istungil antud ütluste analüüs. 8 / 16 1-17-3381 Eeltoodud kohtu järeldusi toetavad ka järgmised ütlused. Süüdistatav samuti märkis istungil, et möödasõidul oli tema kiirus maksimaalselt 90-95 km/ha ja ta nägi kurvi lõpuni, sh möödasõidu keeluala algas ca 200m pärast ja tee oli vaba möödasõiduks. Tsiviilhageja esindaja leidis, et kui eeldada, et ta alustas sellistel tingimustel möödasõitu, kiirus oli 90 km/h, auto läbib siis sekundis 25 meetrit, kahe sekundiga 50 meetrit, selles olukorras, kus pilk läheb sekundiks ja kaheks kõrvale, ei ole võimalik, et kui mitmesaja meetrisel tühjal teelõigul ilmub järsku tema ette auto sellises kauguses, kus kokkupõrget ei saa enam vältida. Kohus märgib, et tsiviilhageja esindaja tähelepanek on ka arvutuslikult õige, sest ühes tunnis on 3600 sekundit (s.o 60 x 60) ja ühes kilomeetris 1000 meetrit (s.o 90km x 1000m= 90 000m), mistõttu vastus ongi 25m/sek (s.o 90 000/3600). Seega süüdistatava ütluste analüüs ka arvutuslikult kinnitab, et süüdistatava tähelepanu – pilgu pööramine telefonile pidi olema suunatud mingil põhjusel oluliselt kauem kui mõni hetk või sekund, seega tegemist saab olla üksnes tahtliku tegevusega. Seega nn pilgu pööramisel ja pilgu pööramisel on suur vahe, iseäranis liikluses, kus kõik muutub kiiresti, pidevalt erinevad objektid lähenevad ja mööduvad. Ka nimetatud arvutuslik ja ajaline võrdlus kinnitab, et vahetult kokkupõrkele eelnenud inkrimineeritud tegevus Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 järgi sai olla pigem harjumuslik ja kindlasti tahtlik, mis selge järeldusena ilmselt tõigi endaga kaasa autode kokkupõrke vastassuuna vööndis. Kohus leiab, süüdistatava ütlused enese õigustuseks on siiski pelgalt otsitud ehk alusetud, mistõttu tema väited liiklusohutuse nõuetest kinnipidamisest ei ole usaldusväärsed. Kohtuistungil kujunenud siseveendumuse kohaselt kohus leiab, et süüdistatav ilmselt ei ole suutnud enesega veel nö rahu sõlmida faktis, et ta on liiklusõnnetuse läbi teisele inimesele rängad vigastused kaasa tekitanud ning peab ainuisikuliselt selle eest vastutama. Süüdistatava ütlused on vastuolulised, samas ka küsimuste peale lõppastmes siiski inkrimineeritud rikkumisi möönvad. Lõppjäreldusena kohus peab nõustuma tsiviilhageja esindaja järeldustega, et kui tõesti oleks süüdistatav olnud ettevaatlik ja tähelepanelik ehk mitte tegelenud segavate toiminutega ning mitte keskendunud muule peale sõiduauto juhtimise, oleks ilmselt õnnestunud ka liiklusõnnetust vältida ja loobuda kasvõi möödasõidust, kui pikalt ette sai märgata vastutuleva auto ilmumist, ohutult enda sõiduritta tagasi taandudes. Kohus leiab, et süüdistatava ütlused selles osas, et ta oli liiklusõnnetusega seoses piisavalt hoolikas ja tähelepanelik, on täielikult ebausaldusväärsed, vastuolus tehiolude – tõendite ja ütlustega, sh osaliselt tema enda ütlustega -, mistõttu kohus neid ütlusi selles osas ka ei arvesta. Järelikult on tõendamist leidnud esitatud süüdistuse järgi asjaolu, et Liiklusseaduse § 33 lg 11 p 1 järgi süüdistatav igati tahtlikult tegeles juhtimise ajal, sh möödasõidul, toimingutega, mis segas juhtimist ja liiklusolude tajumist, s.t pööras pilgu helisevale telefonile. KarS § 422 kohaldamine eeldab tahtlikku liiklusnõuete rikkumist, KarS § 423 järgi piisab Liiklusseaduses toodud nõuete suhtes ettevaatamatusest. Pimedasse kurvi sõitmine möödasõiduks võib olla ettevaatamatu, kuid põhjuslik seose moodustab sealjuures ka asjaolul, et samal jälgis süüdistatav tahtlikult telefoni. Kohus leiab, et sellisel juhul on sellisel viisil tahtlik telefoni kasutamise fakt kogumis teiste ettevaatamatute asjaoludega moodustab ka põhjusliku seose, mis tõi kaasa tagajärjena ettevaatamatusest liiklusõnnetuse ja raske tervise kahjustuse kannatanule. Eeltoodu tõttu on õige kvalifikatsioon KarS § 422 lg
  17. 9 / 16 1-17-3381 Möödasõidu manöövri ajal muule peale autojuhtimine keskendumine, ei ole millegagi põhjendatud. Vähema kui sekundi jooksul võib juba liiklusolustik alati oluliselt muutuda ja nt ka nn pimedast kurvist ilmuda välja sõiduk, mis liigub-läheneb veelgi kiiremini möödasõidetavast autost, sest on vastutulev sõiduk omakorda liigub eelduslikult ca 90 km/ha. Lisaks kui juht üldse suhtub kergekäeliselt ja ka tahtlikult tegevustesse, mis hajutavad ja ahendavad tähelepanu, ei ole võimalik seda mõõta selliselt, mis hetkel hajutatus lakkas või läks õnneks, et midagi ei juhtunud. Seetõttu ongi seadusandja ette näinud, et juhi ülesanne on keskenduda üksnes juhtimisele. Muu näitab negatiivselt juhi suhtumist oma kohustustesse üldiselt ning välistab õigeaegse reageeringu ohu realiseerumise vältimiseks. Süüdistust saab analüüsida ka läbi ajalise telje. Sealjuures süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus (RKL nr 3-1-1-83-10, p 19). Asjaolud näitavad siiski, et telefoniga kasutamine ja sellega hõivatud olemine ühel või teisel moel sõidukis on süüdistatavale sel päeval omane, mis kinnitab süüdistatava suhtumist sel päeval liiklusohutusse negatiivselt ja seda, et lisaks ka halva nähtavuse korral teel võttis lubamatuid riske. Seega see kinnitab läbi ajalise telje süüdistust KarS § 422 järgi ja selle subjektiivset koosseisu. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et süüdistatav rikkus süüdistuse järgi Liiklusseadus § 51 lg 3 p 3-6 ja ka Liiklusseadus § 52 lg 1 p 1-2 ning LS § 33 lg 11 p 1, mistõttu toimus liiklusõnnetus, milles said kannatanud ka vigastada. Koosseisu jaoks on tähendusega, et VA sai liiklusõnnetuse käigus eluohtlikud vigastused. Ekspertarvamusele ja eksperdi poolt istungil antud ütlustele tuginedes on kannatanu eluohtlikud vigastused ka kausaalseoses süüdistatava tegevusega. M. Ivigastused ei ole elukohtlikud, sisuliselt on tegemist väärteoga, mis neeldub raskemas ehk kuriteokoosseisus. Kohus leiab, et seetõttu on tuvastamist leidnud kogu nõutav objektiivne koosseis, sh põhjuslik seos, KarS § 422 lg 1 järgi. Möödasõidu manööver oli juba selle alustamisel ilmselt niivõrd ohtlik ja juhist süüdistatava hinnang sellele ebaõige. Seega süüdistatav pidi pidama võimalikuks avarii teket ja kergemeelselt lootis seda üksnes vältida, kuid oli juba hilja, sest vastassuunast ilmus süüdistatava jaoks kergemeelselt ootamatult auto ja lisaks ta oli kulutanud reageerimiseks vajaliku aja ka telefoni vaatamisele. Tee asemel telefoni silmitsemine on aga tahtlik liiklusnõuete rikkumine, s.o tahtlik väärtegu, mis neeldub kuriteos ehk lõppkvalifikatsioonis. Kergemeelsusega on hõlmatud aga ülejäänud koosseis, sh tagajärg – eluohtlik vigastus ja põhjuslik seos süüdistatava tegevuse kaudu. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud puuduvad. Seega kohus tunnistab Cätlin Pärnala kogu esitatud süüdistuse järgi süüdi KarS § 422 lg 1 alusel.
  18. Karistus KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks (prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut (RKL nr 3-1-1-40-04, 3-1-1-99-06 p 15.1.). 10 / 16 1-17-3381 Süü suuruse juures arvestab kohus ka seda, et inkrimineeritud koosseis on toime pandud ettevaatamatuse kõrgeimas astmes. Kohus leiab, et süü suurus on keskmine, kannatusi tõi õnnetus kaasa kahele inimesele. Kohus leiab, et puuduvad karistust raskendavad asjaolud. Karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt toimepandud teo suhtes (Riigikohtu otsus 3-1-1-18-14 p 11). Kohus arvestab siiski karistuse mõistmisel kergendava asjaoluna avaldatud kahetsust. Istungil C. Pärnala oli segaduses küsimuses, kas raske kehavigastuse teke on talle omistatav või mitte, kuivõrd tema kaitsja oli tõstatanud probleemi. Kohus leiab siiski, et kaitsja tõstatatu järgi on tegemist õigusküsimusega. Seetõttu tuleb vaadata lahus ka C. Pärnala ja tema kaitsja seisukohta, viimase valitud kaitsetaktika ja - strateegia järgi on välistatud süü kuriteos esitatud süüdistuse alusel. Arvestades, et C. Pärnale on siiski möönnud enese süüd õnnetuses, saab kohus teatud määral kergendava asjaoluna arvestada süü tunnistamist ja kahetsust. Karistuse mõistmisel lähtutakse karistuse raamist. KarS § 422 lg 1 eest ette näeb on rahaline karistus või viis aastat vangistust. Tagajärje toov liiklusnõuete rikkumine võib iseenesest olla ka eraldi võetuna kuritegu (nt kriminaalne joove) või väärtegu, käesolevas asjas on inkrimineeritud tagajärje kaasa toonud liiklusnõuete rikkumised vaadeldavad tahtliku väärteona. KarS § 422 sättega näeb seadusandja vastutuse ka sel juhul, kui tagajärjeks on ettevaatamatusest isiku surm. Eeltoodu tõttu ei saa see karistus olla sanktsiooni ülemises määras. Kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel, sõltuvalt süüst, mõistetakse kohtupraktikas karistus 1/3 kuni keskmise sanktsiooni määra järgi. Arvestades süüd aga ka kergendavat asjaolu, tuleb mõista karistus alla 1/3 määra lähedasena. Rahalise karistuse kohaldamise välistab aga süü suurus. Nimetatud vangistus on kooskõlas ka arvestades ka eri – ja üldpreventsiooni. Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et tegemist on tagajärje suhtes ettevaatamatusest toime pandud kuriteoga ja C. Pärnala on varem karistamata, on kohane vangistusest vabastamine tingimisi. Kohus leiab, et C. Pärnala on võimeline asuma õiguskuulekale teele ka kohtumenetlusest ja selle lõpptulemusest saadud kogemuse tõttu, millega talle kinnistati keelunormide tähtsust, mistõttu kontrollnõuded ei ole vajalikud. Eeltoodu alusel tuleb karistada Cätlin Pärnalat KarS § 422 lg 1 järgi vangistusega 1 aasta ja 6 kuud, mis tuleb jätta KarS § 73 alusel täitmisele pööramata, juhul kui C. Pärnala ei pane 2 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Lisakaristuse kohaldamine ei ole obligatoorne, sest C. Pärnala on varem karistamata ja tal on töökoht, mis eeldab juhtimisõigust. Lisaks töökoha säilitamine on oluline ka tsiviilnõude täitmiseks.
  19. Tsiviilhagi 3.
  20. Kannatanu on esitanud ka tsiviilhagi mittevaralise kahju nõudes. Kohus jõuab alljärgmistel põhjendustel seisukohale, et see nõue kuulub osaliselt rahuldamisele. Käesolevas asjas esitatud hagi aluseks olevad asjaolud, mis puudutavad süüdimõistetu poolt tervisekahjustuse tekitamist, kattuvad süüdistuse alusfaktidega, mis on kohtulikul uurimisel tõendamist leidnud. Kohus on seeläbi tuvastanud eksperdi seisukoha järgi, et süüdistatava 11 / 16 1-17-3381 ettevaatamatu tegevuse läbi sai hageja liiklusõnnetuse käigus vigastused, sh eluohtlikud vigastused - lülisamba 7.kaelalüli vasakpoolse liigesjätke killunenud murru luukilluga seljaajukanalis ja tundehäiretega vasakus käes, lülisamba
  21. ja 7.kaelalüli vasakpoolse fassettliigese nihestuse, nahaaluse verevalumi parema sarna piirkonnas ja nahamarrastused näol.

§ 1043

kohaselt peab teisele isikule õigusvastaselt kahju tekitanud isik kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele.

§ 1045

lg 1 p 2 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane eelkõige siis, kui kahju tekitati kannatanule kehavigastuse või tervisekahjustuse põhjustamisega või kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse rikkumisega (p 5).

§ 1050

lg 1 kohaselt vabaneb kahju tekitaja vastutusest, kui ta ei ole kahju tekitamises süüdi. Kohus ei ole C. Pärnala süüd välistavaid asjaolusid tuvastanud. Samuti ei ole kohus tuvastanud, et hageja oleks kasvõi osaliselt ise olnud õnnetuses süüdi. Liiklusõnnetuses osalenud vastassuunavööndis liikunud sõiduautot xxxxxxxxxxxx juhtis Cätlin Pärnala. Tõendatud süüdistuse kohaselt rikkus kostja LS § 51 lg-s 3 ning LS § 33 lg 11 p-s 1 sätestatud nõudeid ning põhjustas nende nõuete rikkumisega hagejale kehavigastused s.o. tervisekahjustuse. Seega vastutab kostja hagejale kehavigastuste põhjustamise eest süülisel alusel.

§ 128

lg 1 kohaselt on kahju varaline või mittevaraline.

§ 128

lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ja kannatusi.

§ 134

lg 2 kohaselt tuleb isikule kehavigastuse tekitamisest, tema tervise kahjustamisest või muu isikuõiguse rikkumisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral maksta talle mittevaralise kahju hüvitiseks mõistlik rahasumma. Mittevaralise kahju hüvitamiseks on üldjuhul piisav hagejal nende asjaolude tõendamine, mille esinemisega seob seadus mittevaralise kahju hüvitamise nõude. Küll aga oleneb mittevaralise kahju eest väljamõistetava rahalise hüvitise suurus kehavigastuse ja tervisekahjustuse raskusest, samuti muudest negatiivsetest mittevaralistest tagajärgedest, mis tekkisid kehavigastuse tõttu. (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p-d 11–13). Hagejale kehavigastuse tekitamine on tõendatud Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi isiku ekspertiisiaktis nr 16E-LäI0095 esitatud eksperdiarvamusega (tl 16-19). Eksperdiarvamuse kohaselt tekitati hagejale lülisamba
  3. kaelalüli vasakpoolse liigesjätke killunenud murd luukilluga seljaajukanalis ja tundehäiretega vasakus käes, lülisamba
  4. ja
  5. kaelalüli vasakpoolse fassettliigese nihestus, nahaalune verevalum parema sarna piirkonnas ja nahamarrastused näol. Eksperdiarvamuse kohaselt oli kehavigastuste puhul tegemist eluohtlike vigastustega, kuna vigastus ulatus lülisambakanalisse. Ekspert seostas tekitatud tervisekahjustuse kriminaalmenetluse esemeks oleva liiklusõnnetusega. Tervisekahjustusest tulenev füüsilise valu ja kannatus ilmneb nii eeltoodust kui ka järgnevast. Hagejale liiklusõnnetuse tõttu näidustatud ravimitest. Perearst T.Girinskaja 20.01.2017.a tõend – tõendab hagejale ravimi Valocordin Diazepam näidustamist e. ravivajadust. Ravimi Valocordin Diazepam retsept – tõendab ravimi vajaduse seotust hagi esemeks oleva liiklusõnnetusega. Ravimi Valocordin Diazepam infoleht tõendab hagejal liiklusõnnetusest tulenevalt sisemiste pingete, erutuvuse ja ärevusseisundi esinemist e. iseseisva tervisekahjustuse olemasolu ja selle ravivajaduse esinemist. Selline ravimitega kontrollitav 12 / 16 1-17-3381 ärevusseisund halvendab hageja elukvaliteeti ning põhjustab hingelisi kannatusi. Viimast tõendab ka näidustatud ravimi Zopitin retsept ja infoleht. Ekspertiisiakti kirjelduste kohaselt kaebas hageja vahetult peale liiklusõnnetust valu üle vasaku õla piirkonnas ja näo paremal pool. 19.11.2016.a muutus hageja vasak käsi tuimaks. PERH Mustamäe Haigla neurokirurgia osakonnas tuvastati vasaku käe liigutuste tegemisel valu abaluu piirkonnas. Samuti tuvastati vasaku nimetissõrme tundehäired. 24.11.2016.a viidi hageja suhtes läbi operatsioon, paigaldati tehisdisk ja asetati metallspondülodeesi plaat, mis fikseeriti kokku nelja kruviga. Haiglast väljakirjutamisel näidustatud säästlik režiim ja füüsilise koormuse vältimine. 03.01 ja 17.01.2017.a teostatud järelvisiitidel on sedastatud vasaku käe valulikkus ja vasaku käe II ja III sõrme tuimus ja kohmakus. Haigusloo kohaselt hagejale näidustati hagejale säästlik režiim ning kergema taastusraviga on lubatud alustada alles 3 nädala möödudes. Foto järgi on fikseeritud ka, et operatsiooni tulemusena on hageja kaela nähtaval osal arm. Eeltooduga on tõendatud, et hageja pidi hageja liiklusõnnetuse tagajärjel saadud tervisekahjustuse tõttu tundma valu, ebamugavustunnet seoses sõrmede tuimuse ja kohmakusega, taluma operatsioone ja nende tulemusel oma kehasse viidud võõrkehasid (kunstdisk, metallplaat ja kruvid), samuti taluma välimust moonutavat armi keha nähtaval kohal. Hageja kaelast tehtud röntgenülesvõtted. Need tõendavad hageja kaelas olevate metallplaatide ja kruvide paiknemist ja seeläbi hageja kehalise puutumatuse riivet. Kehas võõrkehade talumist on kohtupraktikas peetud kehalise terviklikkuse ja puutumatuse rikkumiseks. Sama võib öelda armide kohta. Eelloetletud asjaolude, sh võõrkehade ja armi, talumine ja tunnetamine põhjustab ilmselt hagejale nii füüsilist kui ka hingelist valu ja kannatusi. Oluline on seegi, et ravi lõpptulemus ei ole teada ning seetõttu ilmselt hageja elab seniajani teadmatuses, kas vasaku käe näppude tundlikus ja käe füüsiline suutlikkus kunagi üldse taastub. Arusaadavalt lisaks peab moraalse kannatusena hageja taluma eemalolekut senisest aktiivsest elukorraldusest. Hageja viibib alates 19.11.
  6. haiguslehel. Liiklusõnnetuse järgselt haiglas viibides ja kaelalülide korrastamiseks planeeritud operatsiooni oodates oli hageja teadlik ohust, et liikuvuses olev kaelalüli võib oma kohalt nihkuda ja selle tagajärjel võib hageja hetkega jääda kätest ja jalgadest halvatuks. Hageja kandis küll kaelakraed ehk kaela fiksaatorit, kuid hirmutunne vältimatute liigutuste ja liikumiste korral oli suur. Nimetatud hirm kätkeb endas kannatusi. Kohus leiab, et moraalse kahjuna on vaadeldav ka asjaolu, et hagejal on pärast liiklusõnnetust puudunud võimekus eneseteostuseks tööl, mida ta oskab. Hageja töötas liiklusõnnetusele eelneval ajal xx-s xxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxxxxxxxx, mida tõendab iseloomustus antud ettevõttest. Käesoleval ajal on hageja töövõimetuslehel ega saa töötada. Samas ei tea hageja, kas tal on võimalik asuda tagasi samale tööle, kuivõrd tundehäiretega näppudega ja käe nõrga jõudlusega xxxxxxxxxxxxx tööd teha võimalik ei ole. xxxxxxxxxxxxx töö avaldatud ametikirjelduse järgi nõuab head füüsilist suutlikust, kuna töötada tuleb raskete masinatega ja sageli keerulistes tingimustes. Arusaadavalt on seega hageja põhistanud, et ta tunneb oma paranemist oodates tuleviku pärast tõsist muret ja pinget.

§ 134

lg 5 kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust, samuti kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 13 / 16 1-17-3381 Hagejale kahju tekkimine sai teoks olukorras, kus kostja mootorsõiduki juhina ei olnud möödasõitu alustades tähelepanelik ega hoolas, vaid oli oma tähelepanu pööranud hoopis telefonile ega olnud seetõttu suuteline tajuma oma manöövri ohtlikkust. Kohtute väljamõistetud mittevaralise kahju hüvitised peavad aga vastama ühiskonna üldise heaolu tasemele ning olema üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi säilitamiseks sarnastel asjaoludel võrreldavad. (RKL nr 3-2-1-80-13 p 20). Hageja on toonud välja ka kohtupraktikat. Riigi väiksusest tulenevalt ei ole aga võimalik piisavalt sarnaseid juhtumeid leida, küll võimaldab aga kohtupraktika teatud määral teha üldistusi, mis mõjutavad kohtu siseveendumust. Rahaliselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise kahju suuruse otsustab kohus

§ 127lg 6 ja Ts

MS § 233 lg 1 kohaselt diskretsiooni alusel. Mittevaralise kahju rahalisel hüvitamisel tuleb järgida põhimõtet, et mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (RKL nr 3-2-1-81-05, p 17, RKL nr 3-2-1-85-08, p 14). Kohus arvestab kahjusumma tuvastamisel ka süüdimõistetu varalist olukorda, et leida seeläbi realistlik summa, mille tasumist isikult nõuda. Kohtupraktika kohaselt ei tohi kohus välja mõista kostjalt sellist summat, mis teeks tema hakkama saamise ühiskonnas perspektiivituks. Moraalse kahju näol on tegemist nn valurahaga kannatuste korvamiseks. Lisaks eraldivõetuna kohtupraktikas moraalse kahju teatud juhtudel täielikuks või osaliseks korvamiseks loetakse ka kohtuotsust, mis tuvastab õigusvastase teo, mõistab selle hukka ja kriminaalkohtu puhul määratakse ka stigmatiseerivalt karistus süüdlasele. Kostja palk on ca 600 eurot, millest tuleb mõistlikult maha arvata kulud elamisele ja transpordile, kuna töökoht ei ole elukoha läheduses. Kohus leiab, et kannatanu kahjunõue kuulub vähendamisele, põhjusel, et kohus peab arvestama ka mõistliku hüvitise määramisel C. Pärnala majanduslikku seisu. Nii C. Pärnala ütluste kui ka avaldatud teatise kohta on tema kuu sissetulek siiski miinimumi lähedane, mistõttu kahjuhüvitis tuleb oluliselt vähendada. Arvestamisele kuulub ka asjaolu, et liiklusseaduse rikkumine oli toime pandud tahtlikult ning tagajärje suhtes ettevaatamatusest, samas selle kõrgeimas astmes - tsiviilõiguslikult raske hooletus.

§ 104

lg lg 4 kohaselt on raske hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Arvestades seega rikkumise raskust, hagejale tekitatud kehavigasuse eluohtlikkust ja võimalikke tagajärgi, tervisekahjustusega kaasnevat valu ja elukvaliteedi langust, samuti kindlusetusetunnet ja elukvaliteedi langust tulevikus, samuti teadmatust vasaku käe sõrmede funktsioonihäirete täieliku paranemise osas, hindab kohus hagejale tekitatud mittevaralise kahju suuruseks 10 000 eurot.

§ 127

lg 5 kohaselt kahjuhüvitisest tuleb maha arvata igasugune kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel, eelkõige tema poolt säästetud kulud, välja arvatud juhul, kui kasu mahaarvamine oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kindlustus on juba osaliselt hüvitanud ka mittevaralise kahju (tl 80) summas 2600 eurot. 14 / 16 1-17-3381 Eeltoodust johtuvalt, juhindudes

§ 127

, §128 lg 5, § 134 lg 2, 5 ning § 1043 ja 1045 lg 1 p 2 alusel kuulub välja mõistmisele C. Pärnalalt hageja kasuks moraalse kahju katteks 7400 eurot (s.o 10 000-2600). 3.2. Hageja on esitanud ka viivisnõude.

§ 113

lg 1 kohaselt võib võlausaldaja kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi tasumist alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§ s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub 8 protsenti aastas.

§ 113

lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muuhulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas hagiavalduse. Hageja ei ole oma nõudest kostjatele varem teatanud. Seega tuleb viivist arvestada alates käesoleva hagi esitamisest prokuratuuri kaudu. Hageja palub kohtul kostjalt välja mõista alates kostjalt kahjuhüvitis hagiavalduse esitamisest 20.01.2017 kuni kahjuhüvitise täieliku tasumiseni viivis

§ 113lg-s 1 sätestatud määras.

Hagiavalduse seisuga on

§ 94

lg 1 kohase intressi suurus 0,00%, mistõttu hageja nõude suhtes arvestatava aastaviivise suuruseks on 8 % ja päevaviivise suuruseks seega 0,022%. Kohus leiab, et hageja nõue kuulub rahuldamisele. Kohus mõistab hagejalt kostja kasuks välja alates hagiavalduse esitamisest 20.01.2017 kuni kahjuhüvitise (7400 eurot) täieliku tasumiseni viivis

§ 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (s.o

§ 94

lg 1 järgi Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele poolaasta kaupa kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta 1.jaanuari ja 1.juulit, millele lisandub 8% aastas). Otsuse tegemise ajal kehtiv viivisemäär on 8,00% aastas ehk 0,022% päevas.

  1. Menetluskulud KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Seejuures arvestatakse käesoleva seadustiku §-s 182 sätestatud erandeid. Süüdistataval oli kaitsja kokkuleppel, kes aga enne kohtuotsuse kuulutamist teatas lepingu lõppemisest, mistõttu kohus määras süüdimõistetule uue kaitsja. KrMS § 192 lg 2 p 3 alusel kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse alusel ja menetlusosalise taotlusel määrab menetleja kindlaks kuluhüvitise suuruse hiljem, kui kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuses on määratud hüvitamisele kulu, mille suurus ei olnud määramise ajal teada. Eeltoodu alusel kuulub välja mõistmisele juhindudes KrMS § 175 lg 1 p-dest 3 ja 9: 1) ekspertiisikulud 84 eurot ja 97 eurot, viimane on täiendav ekspertiis kaitsja taotlusel; 2) sundraha seoses II astme kuriteo toimepanemisega 705 eurot KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel.
  2. Kannatanu tsiviilhagiga seotud menetluskulude jaotus Kohus rahuldas tsiviilhagi osaliselt. Hageja tõendab õigusabi kulu esitatud arvetega tl 98-101 kokku summas 2384,40 eurot. Sealjuure on arvetes ka eraldi välja toodud kulud seoses hagiavalduse esitamisega. KrMS § 182 lg 2 kohaselt tsiviilhagi osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel. 15 / 16 1-17-3381 Kohus arvestab asjaolu, et tsiviilhageja esindaja oli menetluses vältimatult ka kannatanu esindaja. Seega kohus ei saa panna tsiviilhagejat ebavõrdsemasse olukorda kui üksnes kannatanu esindajat, kelle amõistlikud kulud hüvitatakse süüdimõistetu poolt täies mahus. Eeltoodu alusel mõistab kohus kostjalt menetluskulude katteks hageja kasuks välja 2000 eurot.
  3. Asitõendeid ja tõkendit ei ole. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert Kohtunik Tallinna Ringkonnakohtu 11.10.2017 otsusega Pärnu Maakohtu otsus osaliselt tühistatud, tühistatud osas tehtud uus otsus: RESOLUTSIOON Pärnu Maakohtu otsus
  4. augustist 2017 Cätlin Pärnala suhtes tühistada osaliselt.
  5. Cätlin Pärnala süüdimõistmises KarS prg 422 lg 1 järgi.
  6. Cätlin Pärnalale KarS prg 73 lg 3 alusel määratud katseaja pikkuse osas. Teha tühistatud osas uus o t s u s, millega
  7. Tunnistada Cätlin Pärnala süüdi KarS prg 423 lg 1 järgi.
  8. Määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui C. Pärnala ei pane 18 kuulise katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.
  9. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
  10. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata.
  11. Mõista apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks Eesti Vabariigilt Cätlin Pärnala kasuks välja 330 eurot (sh käibemmaks 55 eurot).
  12. Mõista apellatsioonimenetluses kannatanu lepingulise esindaja tasu katteks Eesti Vabariigilt välja VA kasuks 600 eurot (sh käibemaks 100 eurot). 16 / 16

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.