KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Anu Maria Brenner Otsuse tegemise aeg ja koht 3. november 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-1553 Haldusasi B. V. ja I. V. kaebus

) § 3 lg 1 p 7 ja § 3 lg 4 ning Tallinna Kommunaalameti 07.12.2016 projekteerimistingimuste nr 243850 „Toonela tee rekonstrueerimise, uue juurdepääsu rajamise Rahvusstaadionile koos parklatega, tänavavalgustuse, haljastuse ja sademevee ärajuhtimise lahendamine“ (edaspidi projekteerimistingimused) alusel. Asjaolu, et kaebajad ei ole nõus enne sundvõõrandamise menetluse alustamist tehtud pakkumusega, ei ole aluseks korteriomandite sundvõõrdamise otsuste tühistamiseks, kuna tulenevalt

§ 3

lg-st 31 on sundvõõrandamise õiguse tekkimise eelduseks asjaolu, et kinnisasja omanik ei anna pakkumusele nõustumust. 10.

§ 3

lg 31 kohaselt on kohaliku omavalitsuse üksus kohustatud enne sundvõõrandamise menetluse alustamist välja selgitama kinnisasja omaniku nõusoleku kinnisasja võõrandamiseks. Selleks esitab kohaliku omavalitsuse üksus kinnisasja omanikule pakkumuse, milles märgitud hind ei või olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest. Enne sundvõõrandamise menetluse alustamist tegi Tallinna linn kaebajatele ettepaneku võõrandada Tallinna linnale kaebajate omandis olevad viis korteriomandit koguhinnaga 31 000 eurot (6200 eurot iga korteriomandi eest). Tallinna linn tugines pakkumuse tegemisel RE Kinnisvara AS koostatud eksperthinnangutele. Vastustaja ei nõustu kaebajatega, et linna pakkumuses märgitud hind ei vasta korteriomandite turuväärtusele. Kuna vaidlustatud otsusega ei määrata sundvõõranditasu ja hüvitise suurust, ei saa see olla käesoleva vaidluse esemeks. Kui kaebajad ei nõustu erakorralise hindamise tulemusega, on kaebajatel võimalik erakorralisel hindamisel määratud hinda vaidlustada täitemenetluse seadustiku §-s 217 sätestatud korras (vt

§ 16). Samuti on kaebajatel 3

§ 22). 11.

Vaidlustatud otsustest nähtuvalt on kaebajatele saadetud haldusmenetluse seaduse (HMS) § 40 kohaselt tutvumiseks vaidlustatud otsuste eelnõud ning selgitatud kinnisasja sundvõõrandamise aluseid ja garaažibokside turuväärtuse leidmise põhimõtteid. KOHTU PÕHJENDUSED

1. Kohus, hinnanud asjas esitatud tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata.
2. Menetlusosaliste vahel on vaidlusaluseks küsimuseks, kas Tallinna linn on õiguspäraselt otsustanud sundvõõrandada kaebajatele kuuluvad kinnistud.
3. Esmalt nõustub kohus vastustajaga, et kuivõrd vaidlustatud otsustega ei määratud kindlaks, mis on sundvõõrandamise eest pakutav tasu, siis ei saa olla ka sundvõõrandamise tasu käesoleval juhul vaidluse esemeks. Vaidlustatud otsustes on küll viidatud koostatud eksperthinnangule ning selles leitud kinnisasjade väärtusele, kuid nimetatud eksperthinnangut ja selles leitud kinnisasjade väärtuse suurust on kajastatud põhjusel, et sundvõõrandamise menetluse alustamise eelduseks on, et enne seda esitab kohaliku omavalitsuse üksus omanikule pakkumuse, milles märgitud hind ei või olla väiksem kinnisasja harilikust väärtusest (

§ 3lg 31).

Vaidlust ei ole selles, et linn on teinud kaebajatele enne sundvõõrandamise menetluse algatamist ettepaneku kaebajatele kuuluvate korteriomandite võõrandamiseks ning kaebajad selle ettepanekuga nõustunud ei ole. 15. Kinnisasja sundvõõrandamist reguleerib

, mille § 2 lg 1 kohaselt on kinnisasjade sundvõõrandamine kinnisasja võõrandamine omaniku nõusolekuta üldistes huvides õiglase ja kohese hüvitamise eest.

§ 3

lg 1 p 7 kohaselt võib kinnisasja üldistes huvides sundvõõrandada eesmärgiga ehitada avalikult kasutatav tee (riigimaantee ja kohalik tee, v.a talitee).

§ 3

lg 4 esimese lause kohaselt on sundvõõrandamine

§ 3

lg 1 p-des 1-7 ja 9-15 nimetatud juhtudel lubatud planeerimisseaduse tähenduses detailplaneeringu koostamise kohustusega aladel kehtestatud detailplaneeringu alusel või detailplaneeringu koostamise kohustuseta aladel projekteerimistingimuste alusel. Sama lõike viimase lause kohaselt on sundvõõrandamine kinnisasja omandamiseks avalikult kasutatava tee või avaliku raudtee ehitamiseks lubatud projekteerimistingimuste, riigi või kohaliku omavalitsuse eriplaneeringu alusel.

1. Käesoleval juhul on vaidlustatud haldusaktide kohaselt selliseks üldiseks huviks avalikult kasutatava tee ehitamine. Nähtuvalt Tallinna Linnavolikogu 01.06.2017 otsustest nr 76 ja nr 77 andis Tallinna Kommunaalamet 07.12.2016 projekteerimistingimused (tl-d 4 p ja 8 p). Vaidlustatud haldusaktides on selgitatud, et projekteerimistingimuste kohaselt projekteeritakse Toonela tee rekonstrueerimine ning Kalevi Keskstaadioni uue sissepääsutee asukoht Toonela tee 4b ja Toonela tee 4c kinnisasjadele; projekteeritud tee on ette nähtud avalikult kasutatavaks kohalikuks teeks ehitusseadustiku (EhS) § 92 lg 5 mõistes (tl-d 4 p ja 8 p).
2. Projekteerimistingimustes on loetletud kinnisasjad koos katastritunnustega ning mh on kajastatud ka Toonela tee 4b kinnisasi (katastritunnus 78401:116:0560), kuid mitte Toonela tee 4

§ 3lg-le 4.

18. Kohus selgitab, et kuigi

§ 3

lg 4 esimene lause viitab, et sundvõõrandamise lubatavuse eelduseks on kehtiv detailplaneering, siiski on sama lõike viimane lause erinorm selle sätte esimese lause suhtes. Ka Riigikohus on märkinud, et sundvõõrandamise lubatavust olemasoleva tee omandamiseks käsitlevad

§ 3lg 4 esimene ja teine lause; sama lõike kolmas lause ning ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse (Eh

SRS) § 22 näevad ette sundvõõrandamise tingimused uue tee ehitamiseks (Riigikohtu halduskolleegiumi 14.06.2017 otsus nr 3-3-1-6-17, p 11). Seega ei kohaldu käesoleval juhul

§ 3lg 4 esimene lause, vaid selle lõike viimane lause.

1. Asjaolu, et kaebajate poolt garaažibokside omandamise ajal puudus linnal kavatsus Kalevi Keskstaadion sellisel kujul rekonstrueerida, ei too kaasa vaidlustatud otsuste õigusvastasust. Linnal on lai diskretsiooniõigus planeerimisotsuste tegemisel. Seejuures puudub kaebajatel absoluutne õigus olukorra püsimisse muutumatul kujul.
2. Kaebajad on leidnud, et vaidlustatud otsused on õigusvastased, kuivõrd nende põhjendustes on märgitud, et Tallinna Linnavolikogu 01.06.2017 otsustega nr 76 ja nr 77 on kinnitatud projekteerimistingimuste alusel Teedeprojekt OÜ poolt koostatud asendiplaan, töö nr T01417, kuid samas vaidlustatud otsuste resolutsioonidest see ei nähtu.
3. Kohus nõustub kaebajatega osas, et vaidlustatud otsuste põhjendustes on tõesti viidatud sellele, justkui vaidlustatud haldusaktidega oleks kinnitatud projekteerimistingimuste alusel Teedeprojekt OÜ poolt koostatud asendiplaan, töö nr T01417, kuigi tegelikkuses seda vaidlustatud otsustega tehtud ei ole.
4. HMS § 55 lg 1 kohaselt peab haldusakt olema selge ja üheselt mõistetav. Käesoleval juhul oli sundvõõrandamise eelduseks asjaolu, et projekteerimistingimustega on ette nähtud avalikult kasutatava tee rajamine kaebajatele kuuluvatele kinnistutele.

§ 3lg 4 ei sea tingimuseks, et sundvõõrandamise otsusega oleks kinnitatud ka projekteerimistingimuste alusel 5

§ 12lg-dest 1 ja 2.

Järelikult ei too nimetatud asjaolu kaasa vaidlustatud otsuste õigusvastasust ega nende tühistamist. 23.

§ 3

lg 3 kohaselt kui eesmärk, milleks sundvõõrandamist taotletakse, on saavutatav ilma teise isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta, ei ole sundvõõrandamine lubatud. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (HMS § 56 lg 3).

§ 3lg 4 kehtiv redaktsioon on kehtestatud Eh

SRS-ga, mille eelnõu (572 SE) seletuskirja kohaselt „[i]siku seisukohast on oluline, et avalik võim, kaaludes sundvõõrandamist, on selle piisavalt põhjendanud endapoolses otsuses, mille alusel asutakse sundvõõrandama“ (§ 47, lk 17). Käesoleval juhul on vaidlustatud otsustes esitatud põhjendused sundvõõrandamisega taotletavast eesmärgist (avalikult kasutatava tee ehitamine), alternatiivide puudumisest ning sundvõõrandatud kinnisasja eesmärgipärase rakendamise tähtaeg (HMS § 56 lg-d 1-3;

§ 12lg 1 p 5).

1. Tallinna Linnavolikogu 01.06.2017 otsuses nr 76 on selgitatud, et Tallinna linn on kaalunud alternatiivseid võimalusi Staadioni tn 3 staadionile juurdepääsude kavandamiseks; Staadioni tn 3 kinnisasjal asuv staadion rekonstrueeritakse Eesti Rahvusstaadioniks, mis on mõeldud nii rahvaspordi keskuseks, spordivõistluste kui ka rahvatantsupidude läbiviimiseks; pääs Filtri teelt on kavandatud staadioni peasissepääsuna, mis peab olema esinduslik ja tagama massiürituste ajal piisavad ja turvalised hajumisalad ja liikumisvõimalused; Toonela tee 7 kinnisasjale ei ole võimalik juurdepääsuteed planeerida, kuna Toonela tee 7 kinnisasjale rajatakse Siselinna kalmistu kolumbaarium; Tallinnas ei ole urnimatuste kohti piisavalt, mistõttu kalmistu laiendamisest loobuda ei saa; juurdepääsu kavandamine Võistluse tn 6 kinnisasjale ei ole mõistlik, sest sellele kinnisasjale on Tallinna Linnavolikogu 19.06.2008 otsusega nr 145 kehtestatud Võistluse tn 4a//Filtri tee 8a kinnistu detailplaneeringuga määratud ehitusõigus kolme kuni 14-korruselise elamu ehitamiseks; kuna hoonete projekteerimist on alustatud, kaasneks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamisega ulatuslik kahjunõue; üksnes Staadioni tänavalt ja Püssirohu tänavalt staadionile juurdepääsu kavandamine ei sobi turvalisuse aspektist (tl 4 p). Samasisulised kaalutlused on esitatud ka Tallinna Linnavolikogu 01.06.2017 otsuses nr 77 (tl 9). Linn on asunud seisukohale, et projekteerimistingimustega ette nähtud tee rekonstrueerimist ja ehitamist ei ole võimalik teostada teisiti kui tee ehitamisega Toonela tee 4b ja 4c kinnisasjadele, mille eelduseks on tee ehituse alla jäävate korteriomanditeks jagatud kinnisasjade omandamine Tallinna linnale (tl 4 p ja 9).
2. Eelnevast nähtuvalt on linn kaalunud, kas esineb alternatiivseid võimalusi üldistes huvides rajatava tee loomiseks ilma, et peaks sundvõõrandama kaebajatele kuuluvad korteriomandid. Kohtu hinnangul on linn esitanud piisavad kaalutlused põhjendamaks, miks ei esine kaebajaid vähem koormavaid viise planeeritud Staadioni tn 3 staadionile juurdepääsude kavandamiseks. Seega ei esine

§ 3lg 3 rikkumist.

1. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased, mistõttu tuleb kaebus jätta tervikuna rahuldamata.
2. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohtuotsus on tehtud kaebajate kahjuks, mistõttu jäävad kaebajate menetluskulud nende enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud menetluskulud tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1). 6