1-08-2005/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus otsuse tegemise aeg ja koht

1. aprill 2009.a Tallinn Kriminaalasja number 1-08- 2005 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Julia Katškovskaja ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Maaria Rei Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. märts 2009.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi XX süüdistus KarS § 386 lg 1 järgi ning OÜ Y süüdistus KarS § 386 lg 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. novembri 2008.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava XX ja OÜ Y kaitsja adv Rene Varul Prokurör Kristiina Laas Süüdistatavad XX sünd XX.XX.XXXX.a Eesti kodanik, elukoht XXX, töökoht OÜ Y juhatuse liige, varem kohtu poolt karistamata. OÜ Y Äriregistri kood YYYYYYYYY, aadress XXX, juhatuse liige XX Kaitsja Adv. Rene Varul RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. novembri 2008.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK XX tunnistati süüdi KarS § 386 lg 1 (KarS § 389¹ lg1) järgi ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 150 päevamäära (825 krooni) ulatuses, s.o 123 750 krooni. OÜ Y tunnistati süüdi KarS § 386 lg 2 (KarS § 389¹ lg 3) järgi ja karistuseks mõisteti rahaline karistus 350 000 krooni. XX tunnistati süüdi selles, et olles 07.11.1995.a käibemaksukohustuslasena registreeritud OÜ Y juhatuse liige, seega olles Äriseadustiku § 180 lg 1, § 181 lg 1 ja § 183 kohaselt vastutav osaühingu juhtimise ja raamatupidamise korraldamise eest ning kelle kohustuseks on vastavalt maksukorralduse seaduse § 8 lg-le 1 maksukohustuse tähtaegne täitmine ning tulu-, käibe- ja muude maksudeklaratsioonide esitamine ning OÜ Y oma juhatuse liikme XX tegevuse läbi, on maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil tahtlikult kajastanud ajavahemikul 01.11.2003.a kuni 01.02.2005.a OÜ Y raamatupidamises varifirmade OÜ O (reg kood OOOOOOO), OÜ E (reg kood EEEEEEEE), OÜ M (reg kood MMMMMMM), OÜ T (reg kood TTTTTTTTTT), OÜ TG (reg. kood GGGGGGGG) ja OÜ D (reg kood DDDDDDDD) arveid ning on maksude tasumisest kõrvalehoidumise eesmärgil tahtlikult kuni 24.05.2004.a. raamatupidaja CC’i ja alates 24.05.2004.a. raamatupidaja KK’e vahendusel läbi e-Maksuameti esitanud Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskusele maksudeklaratsioonides valeandmeid, mille tulemusena jäi maksusumma väiksemaks maksuseaduste alusel tasumisele kuuluvast summast ning mille tulemusena jäi riigieelarvesse maksudena laekumata käibemaksu 563 800 krooni ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud väljamaksetelt 1 278 458 krooni, rikkudes sellega: Alates 01.01.2002.a kehtiva käibemaksuseaduse (RT I 2001, 64, 368, koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi KMS) nõudeid:  § 11 lg 1 kohaselt peab maksukohustuslane registreerimise päevast alates täitma registreeritud maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva maksusumma KMS §-s 20 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust vastavalt §-s 27 sätestatule ning esitama § 28 nõuete kohaseid arveid. Maksukohustuslasena registreerimise päevast alates võib käesoleva seaduse § 20 lõikes 1 nimetatud mahaarvamisi teha pärast maksukohustuslasena registreerimist soetatud kauba ja saadud teenuse puhul.  § 13 lg 1 kohaselt on maksustamisperiood kalendrikuu.  § 17 lg-st 1 tulenevalt on käibemaksu määr 18% maksustatavast väärtusest. 2      § 20 lõike 1 kohaselt on registreeritud maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe või KMS § 3 lg 2 nimetatud tehingu või toimingu tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. § 20 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks registreeritud maksukohustuslase poolt teiselt registreeritud maksukohustuslaselt soetatud või saadud ettevõtluses kasutatava kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks. § 22 lg 1 kohaselt arvatakse teiselt registreeritud maksukohustuslaselt kauba või teenuse saamise korral sisendkäibemaks maha KMS § 28 lõike 1 nõuete kohase arve originaaleksemplari alusel. § 28 lg-st 1 tulenevalt registreeritud maksukohustuslane peab esitama kauba võõrandamise korral ostjale arve, millele tuleb märkida müüja nimi, aadress, registri- või isikukood ja maksukohustuslasena registreerimise number; arve number ja arve väljastamise kuupäev; ostja nimi ja aadress; kauba või teenuse nimetus, kauba kogus, kauba hind kroonides ning kaupade kogumaksumus ilma käibemaksuta ja koos käibemaksuga käibemaksumäärade kaupa; kauba väljastamise kuupäev, kui see on varasem arve väljastamise kuupäevast. § 29 lg 1 alusel registreeritud maksukohustuslane tasub tasumisele kuuluva käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks. Samas korras peab ta tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud käibemaksuseaduse § 28 lg 4 sätestatut eirates. Alates 01.05.
5. a kehtiva KMS (RT I 2003, 82, 554, koos hilisemate muudatuste ja täiendustega) nõudeid:  § 15 lg 1 kohaselt on käibemaksumäär 18% maksustatavast väärtusest.  § 24 kohaselt peab isik alates maksukohustuslasena registreerimise päevast täitma maksukohustuslase kohustusi, sealhulgas lisama võõrandatava kauba või osutatava teenuse maksustatavale väärtusele käibemaksu, arvutama tasumisele kuuluva käibemaksusumma käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud korras, tasuma käibemaksu §-s 38 sätestatud korras, säilitama dokumente ja pidama arvestust §-s 36 sätestatu kohaselt ning esitama § 37 nõuetele vastavaid arveid.  § 27 lg 1 kohaselt on maksustamisperioodiks kalendrikuu.  § 29 lg 1 kohaselt on maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma maksustamisperioodil KMS § 3 lõikes 4 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks.  § 29 lg 3 p 1 kohaselt on sisendkäibemaks maksukohustuslase poolt teiselt maksukohustuslaselt soetatud või saadud kauba või teenuse eest tasumisele kuuluv käibemaks.  § 31 lg 1 kohaselt arvatakse sisendkäibemaks maha teiselt maksukohustuslaselt kauba või teenuse saamise korral KMS §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel.  § 37 lg 1 ja 7 kohaselt on maksukohustuslane kohustatud väljastama kauba võõrandamise või teenuse osutamise korral arve, millele tuleb märkida arve järjekorranumber ja väljastamise kuupäev; maksukohustuslase nimi, aadress, maksukohustuslasena 3  registreerimise number; kauba soetaja või teenuse saaja nimi ja aadress; kauba soetaja või teenuse saaja maksukohustuslasena registreerimise number, kui tal on maksukohustus kauba soetamisel või teenuse saamisel; kauba või teenuse nimetus või kirjeldus; kauba kogus või teenuse maht; kauba väljastamise või teenuse osutamise kuupäev ja/või sellest varasem kauba või teenuse eest osalise või täieliku makse laekumise kuupäev, kui see on kindlaksmääratav ja erinev arve väljastamise kuupäevast; kauba või teenuse hind ilma käibemaksuta ning allahindlus, kui see pole hinna sisse arvatud; maksustatav summa käibemaksumäärade kaupa koos kohaldatavate käibemaksumääradega või maksuvaba käibe summa; tasumisele kuuluv käibemaksusumma, välja arvatud seaduses sätestatud juhtudel. Käibemaksusumma märgitakse kroonides. § 38 lg 1 kohaselt maksukohustuslane või piiratud maksukohustuslane tasub tasumisele kuuluva käibemaksusumma käibedeklaratsiooni esitamise kuupäevaks. Samas korras peab ta tasuma käibemaksusumma, mille ta on väljastatud arvele või muule müügidokumendile märkinud seaduses sätestatut eirates. Tulumaksuseaduse (RT I 1999, 101, 903, koos hilisemate muudatuste ja täiendustega, edaspidi TuMS) nõudeid:  § 1 lg 3 kohaselt maksustatakse paragrahvides 49-52 sätestatud tulumaksuga residendist juriidilise isiku poolt tehtud kingitused, annetused ja vastuvõtukulud, jaotatud kasum, ettevõtlusega mitteseotud kulud ja väljamaksed;  § 3 lg 2 kohaselt on § 1 lõigetes 2 – 4 nimetatud tulumaksu maksustamise periood kalendrikuu;  § 4 kohaselt on tulumaksu määr TuMS § 1 lõigetes 2 - 4 nimetatud maksuobjektide puhul 2003 –
6. a 26/74,
7. a 24/76 ja
8. a 23/77;  § 51 lg 1 kohaselt maksab residendist äriühing tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt, välja arvatud, kui nendelt kuludelt on tasutud tulumaks vastavalt TuMS §-dele 48-50;  § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu lõike 1 tähenduses väljamaksed, mille kohta maksumaksjal puudub raamatupidamist reguleerivates õigusaktides ettenähtud nõuetele vastav algdokument. XX ja OÜ Y poolt maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi riigieelarvesse laekumata makse kokku 1 842 258 krooni, millest jäi riigieelarvesse maksudena laekumata käibemaksu kokku 563 800 krooni ja tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 1 278 458 krooni. Eesmärgiga vähendada OÜ Y poolt tasumisele kuuluvat käibemaksu kajastas XX kuni 24.05.2004.a. raamatupidaja CC’i ja alates 24.05.2004.a. raamatupidaja KK’e vahendusel tahtlikult ostmisel tasutud käibemaksu suurendamiseks OÜ Y käibemaksu arvestuses ja käibedeklaratsioonides fiktiivseid arveid, mis on vormistatud OÜ O (OOOOOOO), OÜ E (EEEEEEEE), OÜ M (MMMMMMM), OÜ T (TTTTTTTTTT), OÜ TG (GGGGGGGG) ja OÜ D (DDDDDDDD) nimel, esitades raamatupidajate vahendusel e-Maksuameti kaudu maksuhaldurile maksustamisperioodidel november 2003.a., juuli 2004.a., september 2004.a., november 2004.a. OÜ Y käibedeklaratsioonides valeandmeid alljärgnevalt: - 12.01.2004 esitatud 2003 novembrikuu käibedeklaratsioonis on ühe OÜ TG fiktiivse arve nr 210 (24.11.2003) ja ühe OÜ D fiktiivse arve nr 592 (12.11.2003) alusel põhjendamatult suurendatud OÜ Y poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu summat 4 198 000 krooni võrra ning sellega alusetult vähendatud OÜ Y 2003.a novembrikuu käibemaksukohustust summas 198 000 krooni. - 19.08.2004 esitatud 2004.a. juulikuu käibedeklaratsioonis on kolme OÜ T nimel vormistatud fiktiivsete arvete nr 116 (22.07.2004), nr 108 (19.07.2004) ja nr 106 (15.07.2004) alusel põhjendamatult suurendatud OÜ Y poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu summat 110 911 krooni võrra ning sellega alusetult vähendatud OÜ Y 2004.a juulikuu käibemaksukohustust summas 110 911 krooni. - 20.12.2004 esitatud 2004 septembrikuu käibedeklaratsioonis on kolme OÜ M nimel vormistatud fiktiivsete arvete nr 455 (14.09.2004), nr 482 (27.09.2004) ja nr 431 (02.09.2004) alusel põhjendamatult suurendatud OÜ Y poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu summat 168 480 krooni võrra ning sellega alusetult vähendatud OÜ Y 2004 septembrikuu käibemaksukohustust summas 168 480 krooni. - 16.04.2005 esitatud 2004 novembrikuu käibedeklaratsioonis on ühe OÜ O fiktiivse arve nr 1117 (30.11.2004) ja ühe OÜ E fiktiivse arve nr 748 (29.11.2004) alusel põhjendamatult suurendatud OÜ Y poolt kaupade ja teenuste soetamisel tasutud käibemaksu summat 86 409 krooni võrra ning sellega alusetult vähendatud OÜ Y 2004 novembrikuu käibemaksukohustust summas 86 409 krooni. XX ja OÜ Y läbi juhatuse liikme XX poolt OÜ Y käibedeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi kokku laekumata käibemaksu summas 563 800 krooni. Maksustamisperioodil aprill kuni mai 2004 ja oktoober 2004 kuni jaanuar 2005 esitas XX kuni 24.05.2004 raamatupidaja CC’i ja alates 24.05.2004 raamatupidaja KK’e vahendusel eMaksuameti kaudu maksuhaldurile OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid sellega, et jättis deklareerimata tulu- ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonis (Vorm TSD B osas ja lisas nr 6) OÜ O (reg kood OOOOOOO), OÜ E (reg kood EEEEEEEE), OÜ M (reg kood MMMMMMM), OÜ T (reg kood TTTTTTTTTT), OÜ TG (reg. kood GGGGGGGG) ja OÜ D (reg kood DDDDDDDD) nimelt tegelikult mitte toimunud majandustehingute kohta koostatud fiktiivsete arvete, s.o. nõuetele mittevastava algdokumendi alusel OÜ Y AS-i Hansapank arvelduskontolt nr 221007107523 ja SEB Eesti Ühispank arvelduskontolt nr 10220035879018 tehtud väljamaksed, mis vastavalt alates 01.01.2000 kehtiva tulumaksuseaduse § 51 lg 2 p 3 kohaselt on ettevõtlusega mitteseotud kulu, ja arvestamata nimetatud väljamaksetelt tulumaksu TMS § 4 lõikele 1 2004 teostatud väljamaksete puhul määras 26/74 ja 2005 väljamaksete puhul määras 24/
9. XX deklareeris OÜ Y tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonides valeandmeid alljärgnevalt: - - - jättis 10.05.2004 esitatud 2004 aprillikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata fiktiivsete OÜ D arve nr 592 ja OÜ TG arve nr 210 alusel Hansapanga arvelduskontolt 27.04.2004, 28.04.2004, 29.04.2004 ja 30.04.2004 ning D arve nr 592 ja TG OÜ arve nr 210 alusel SEB Eesti Ühispank arvelduskontolt 26.04.2004 ja 27.04.2004 välja makstud ettevõtlusega mitteseotud kulud kokku 863 000 krooni ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 303 216 krooni; jättis 09.06.2004 esitatud 2004 maikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata fiktiivsete OÜ D arve nr 592 ja OÜ TG arve nr 210 alusel Hansapanga arvelduskontolt 01.05.2004, 06.05.2004, 07.05.2004 välja makstud ettevõtlusega mitteseotud kulud 435 000 krooni ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 152 838 krooni; jättis 10.11.2004 esitatud 2004 oktoobrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata fiktiivsete OÜ T arvete nr 106, 108, 116 alusel Hansapanga 5 - - - arvelduskontolt 14.10.2004, 15.10.2004, 19.10.2004 ning OÜ T arve nr 108 alusel 15.10.2004 Ühispanga arvelduskontolt välja makstud ettevõtlusega mitteseotud kulud 727 081 krooni ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 255 461 krooni; jättis 10.12.2004 esitatud 2004.a novembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata fiktiivsete OÜ M arve nr 431 alusel Hansapanga arvelduskontolt 11.11.2004, 17.11.2004 ja 19.11.2004 ja arve nr 431 ja 455 alusel Ühispanga arvelduskontolt 21.11.2004.a. välja makstud ettevõtlusega mitteseotud kulud kokku 400 000 krooni ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 140 541 krooni; jättis 10.01.2005.a. esitatud 2004.a detsembrikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata fiktiivsete OÜ M arvete nr 455 ja 482 alusel Hansapanga arvelduskontolt 03.12.2004, 07.12.2004 ja 08.12.2004 ning OÜ M arvete nr 455 ja 482 alusel 01.12.2004, 03.12.2004 ja 10.12.2004 Ühispanga arvelduskontolt välja makstud ettevõtlusega mitteseotud kulud kokku 704 480 krooni ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 247 520 krooni; jättis 09.02.2005 esitatud 2005.a. jaanuarikuu tulu- ja sotsiaalmaksudeklaratsioonis deklareerimata fiktiivsete OÜ O arve nr 1117 ja OÜ E arve nr 748 alusel Hansapanga arvelduskontolt 09.01.2005, 10.01.2005, 11.01.2005, 13.01.2005 ja 14.01.2005 ning O arve nr 1117 alusel AS SEB Eesti Ühispank arveldusarvelt 11.01.2005 välja makstud ettevõtlusega mitteseotud kulud kokku 566 459 krooni ja sellelt arvestatud tulumaksu kokku 178 882 krooni; XX ja OÜ Y poolt OÜ Y tulu-ja sotsiaalmaksu maksudeklaratsioonides valeandmete esitamise tulemusena jäi kokku laekumata tulumaksu ettevõtlusega mitteseotud kuludelt 2004.a ja 2005.a kokku 1 278 458 krooni. OÜ Y tunnistati süüdi samasisulises süüdistuses. APELLATSIOONI SISU OÜ Y ja XX vaidlustavad apellantidena maakohtu otsuse enda süüdimõistmises KarS § 386 lg 2 järgi ja taotlevad uue, õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Apellatsiooni põhjendused on järgmised. Kohtuotsus ei ole põhjendatud ega tõendatud. Tõendatud ei ole, et OÜ Y oleks kasutanud nn “arvevabriku” teenuseid. Kohus ei arvestanud, et „arvevabriku kliendiks võis käesoleval juhul olla küll OÜ Y, kuid ka hoopis isik, kes OÜ-le Y kaupu või teenuseid müüs. Apellantide valduses on (saadud peale tõendite esitamise tähtaega maakohtus) e-kirjavahetus tunnistaja AL ja Maksu- ja Tolliameti vahel, millest tulenevalt on Maksu- ja Tolliamet avaldanud, et “arvevabriku” kliendiks võisid olla nii arve kasutaja kui ka mingisuguse kauba või teenuse tegelikud müüjad. Tunnistaja AL kinnitusel ei pruukinud arvetest midagi teada. OÜ Y suguse firma juhataja mingitest fiktiivsetest 6 Apellant on seisukohal, et kui antud asjas ei ole kõrvaldatud kahtlust, et „arvevabriku“ kliendiks olid süüdistaja poolt tuvastamata kauba müüjad/teenuse osutajad, kes ostsid „arvevabrikust“ arve ja esitasid selle peale kauba tarnimist/teenuse osutamist tasumiseks OÜ-le Y, siis tuleb süüdistatavad õigeks mõista. Eelkirjeldatud juhul on OÜ-sse Y sisse sokutatud väidetavate varifirmade arved nõnda, et OÜ Y ei ole sellest ise teadlik olnud. Temaatikat, kus arvevabriku kaasuste puhul on peetud oluliseks välja selgitada, kas vabriku kliendiks on ostja või müüja, on käsitlenud ka kohtupraktika, apellatsioonile on lisatud sarnaste asjaoludega Tartu Halduskohtu otsuse. Apellandid on seisukohal, et OÜ Y on kaupu ja teenuseid reaalselt saanud. Vastupidine seisukoht kohtuotsuses on üllatuslik, sest apellant oli protsessi välyel teadlik, et asjas pole vaidlust selles, et OÜ Y on saanud reaalselt kätte kõik arvetel näidatud kaubad ja teenused. Apellant viitab Riigikohtu otsustele 3-1-1-89-06, 3-1-1-91-07 ning märgib, et kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks; süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlus-dokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa. Süüdistus ei sisalda etteheidet, et kaupu/teenuseid ei oleks tegelikult saadud ja seda ei väljendanud oma süüdistuskõnes ka prokurör. Apellandid on seisukohal, et kohus on vastupidise väite esindamisega ületamas süüdistuse piire. Apellandid ei pidanud vajalikuks hakata eraldi tõendama kaupade/teenuste saamist (sest selle üle puudus vaidlus). Apellantide arvates on tegemist olulise menetlusnormide rikkumisega, kui süüdistatavad saavad alles kohtuotsusest teada, mis neile süüks arvatakse või mis asjaolude najal tahtlust tuvastatakse. Apellantide arvates on kohus jätnud põhjendamatult tähelepanuta asja juures oleva 23.10.2007.a. revisjoniakti nr 12-3/668, millest nähtuvalt (lk. 11) on Maksuamet oma revisjoni raames tuvastanud, et OÜ Y on tegelikult soetanud arvetel nimetatud kaupu ja teenuseid. Maksuamet on paikvaatluse teel tuvastanud, et eksisteerivad OÜ-lt D ja TG soetatud galvaanikaja puhastusseadmed, ja et OÜ Y tegevuskohas on teostatud remont – laohoonest on ehitatud kontor (OÜ O arve). Arvestades asjaolu, et alles kohtuotsusest ilmnes kohtu kahtlus galvaanika- ja puhastusseadmete olemasolu kohta, esitavad apellandid Tallinna Tehnikaülikooli Mehaanika teaduskonna vanemteadur RS ekspertarvamuse, et OÜ-s Y asuvad galvaanikaseadmed ja puhastusseadmed. OÜ T ja OÜ M arvetel näidatud armatuurterase ja – võrgu saamise kohta on kohus väitnud, et kauba vastuvõtja OÜ Y laojuhataja RM on andnud tunnistajana teadvalt valeütlusi, sest OÜ T ja OÜ M juhatuse liikmed on eitanud tehingute tegemist. Apellandid juhivad tähelepanu, et isegi juhul, kui OÜ T ja OÜ M juhatuse liige ei ole tehingutes osalenud, eksisteerib ikkagi tegelik kauba müüja (nn arve-vabriku klient), mistõttu on tunnistaja 7 RM ütluste lugemine valeütlusteks ennatlik. Antud tunnistaja ei tööta juba mõnda aega apellandi ettevõttes, tal ei ole mingit põhjust valeütlusi anda. Ka süüdistatav XX ja tunnistajana ülekuulatud OÜ Y endine pearaamatupidaja CC kinnitasid galvaanika- ja puhastusseadmete olemasolu. Vaidlus puudus selles, et neid seadmeid ei võetud kunagi kasutusse. Arusaamatud on kohtu etteheited OÜ Y tegevuskohas teostatud remondi osas, kohus on pidanud tööde teostamist ebareaalseks, viidates ehitusdokumentatsiooni puudulikkusele. Samas on asja juures kannatanu koostatud revisjoniakt, kus on ehitustööde teostatus tuvastatud, ca 300-400 tuhandese remonditöö tellimine ei eeldanud mahuka ehitusdokumentatsiooni olemasolu, nagu kohus seda kirjeldab. “Arvevabriku” väidetavad liikmed ei kinnita, et OÜ Y oli nende “klient” Nn “arvevabriku” kahtlustatavad juhtivisikud on tunnistajatena ülekuulatud. Mitte ükski neist (AL, MK, TB, VS ja UM) ei kinnitanud, et keegi üldse tunneks OÜ-t Y või selle ainsat juhatuse liiget XX. Sellises olukorras on arusaamatu, kuidas on apellandid loetud maksupetturiks ja arvevabriku kliendiks. Apellant refereerib siinjuures nimetatud tunnistajate ütlusi. Arvestades asjaolu, et kohtueelses uurimises ei seostanud TB oma ütlustes OÜ-i Y ja MK, siis avaldas kohus TB poolt kohtueelselt antud selgitused, mille puhul puudus vähimgi viide OÜ-le Y. Tunnistaja B väitis kohtus, et kohtueelselt ei soovinud ta MK-le viidata, kuigi hetk hiljem ei osanud TB kohtule selgitada, miks ta on kohtueelse ülekuulamise protokolli kohaselt ikkagi viidanud MK ja ühele teise firma (M) seosele. Apellandid on arvamusel, et tunnistaja TB ütlused, mis seostaksid OÜ Y ja MK ei ole asjas tõendina arvestatavad, sest KrMS § 68 lg 5 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Arvestades asjaolu, et tunnistaja MK, kui vahetu tõendiallikas, on asjas ülekuulatud, siis ei ole arvestatavad TB ütlused, mis viitavad tema teadlikkusele läbi MK ütluste. Tunnistaja TB on andnud kohtuvälises menetluses ütlusi, milles ta ei ole seostanud OÜ-i Y arvevabriku tegevusega ega MK-ga, samas on TB oma ütlusi kohtus mõnevõrra muutnud. Apellandid on seisukohal, et kuna TB ei selgitanud kohtueelsete ütluste ja kohtulike ütluste vastuolu, siis tuleb tema ütlused, mis puudutab OÜ Y ja MK seost, jätta tähelepanuta. Ei ole tõsiseltvõetav TB kinnitus, et kohtueelselt ütlusi andes ei tahtnud ta MK asjaga seostada, samas kui TB on ise kohtueelselt seostanud MK ühe teise firmaga - M. Samuti ei selgita vastuolu TB kinnitus, et kohtueelsete ütluste andmise ajal ei olnud tal selget pead. Isegi juhul, kui lugeda TB kohtus antud ütlused arvestatavaks, ei ole nende ütluste kaudu võimalik tuvastada, et OÜ Y oleks olnud arvevabriku klient, sest nagu eespool selgitatud, oli arvevabriku kliendiks ilmselt isik(ud), kes tegelikult kaupu müüsid/teenuseid osutasid. Kui tunnistaja TB väidab, et tunnistaja K tundis huvi ülekannete toimumise kohta, siis ei ole selles iseenesest midagi arusaamatut, sest puudub vaidlus selles, et OÜ Y on väidetavate varifirmade 8 kontodele arve tasumisena raha kandnud. Mis sellest rahast edasi sai või kellele on tunnistaja K või B selle raha edasi andnud, seda apellandid ei tea ega saagi teada. Ka kohtus ülekuulatud muude tunnistajate, keda seondatakse arvevabrikuga (EH, AV) ei tea midagi OÜ-st Y ega XX-st. Seega on maakohus lugenud OÜ Y arvevabriku kliendiks olukorras, kus mitte keegi ei kinnita OÜ Y puutumust võimaliku petuskeemiga või maksupettusega. Puuduvad andmed raha tagastamise kohta Maakohus ei ole otsusest nähtuvalt otseselt tuvastanud, et OÜ Y oleks saanud enda valdusesse tagasi rahasummad, mis maksti arvete tasumisena OÜ-dele O, E, M, T, TG ja D. Selle kohta puuduvad ka igasugused andmed või tõendid. Samas on kohus teinud abstraktse viite sellele, et arvetel märgitud äriühingud ei tegelenud majandustegevusega, vaid arvete esitamise, raha vastuvõtmise, sellele järgnevalt raha väljavõtmise ning arve saajale raha tagastamisega. Siit tulenevalt jääb apellantidele mulje, et kohus on käsitlenud olukorda selliselt, et apellandid on saanud arvete alusel teostatud maksed sularahas arvevabrikust tagasi. Siinjuures on kohus jällegi lähtunud eeldusest, et OÜ Y on olnud arvevabriku klient ja jätnud tähelepanuta võimaluse, et tegelikuks arvevabriku kliendiks ja rahade saajaks olid kaupade ning teenuste tarnijad. OÜ Y raamatupidamises ei esine puudusi Maakohus on heitnud otsuses apellantidele ette (otsuse lk. 41-42) OÜ Y raamatupidamisprogrammides tehtud kandeid ja nende dubleerivaid numbreid, samuti väidetavaid vastuolusid pearaamatu kannete ja hankija väljavõtete vahel. Maakohus on järeldanud, et raamatupidamiskannete registreerimine ja numeratsioonid annavad täiendava aluse väita, et tehingute arved olid fiktiivsed ning OÜ Y oli arvevabriku kliendiks. Apellandid on esiteks seisukohal, et sellist kohtu esile toodud etteheidet süüdistus ei sisalda ja kohtu esile toodud momenditele ei tuginenud kohtumenetluses prokuratuur. Seega on ebaõige põhjendada süüdimõistvat kohtuotsust asjaoludega, mille suhtes ei osanud apellandid ennast kaitsta või kohtumenetluse raames vastuväiteid/tõendeid esitada. Kuivõrd raamatupidamise korraldamisega seonduv etteheide ilmneb esmakordselt kohtuotsuses, siis peavad apellandid õigustatuks, et nad saavad apellatsioonis väljendada sellele oma vastuseisukohti ja neid kinnitavaid tõendeid. OÜ Y raamatupidamine on tuvastanud, et maakohtu etteheited on ebaõiged ja kohus on tõlgendanud vääralt raamatupidamisprogrammi ja selles teostatavaid raamatupidamiskandeid. Kõik maakohtu poolt puudustena või vastuoludena esile toodud momendid on lihtsalt selgitatavad ja ei ole mitte käsitletavad vastuoludena, vaid spetsiifikana raamatupidamises. 9 Ei ole tõendatud tahtlus maksudeklaratsioonides valeandmete esitamiseks Maakohus on järeldanud (otsuse lk. 42), et apellandid ei teinud midagi selleks, et säilitada raamatupidamiskohuslase kohustusi raamatupidamisdokumentatsiooni säilitamisel (kohtuniku mõte ei ole arusaadav) ning ei ole huvi tundnud arveid esitanud teiste tehingupoolte vastu, ega selle vastu, kas müüja on käibemaksukohuslane. Kohus leiab, et OÜ Y nagu ei oleks täitnud tavapärast hoolsuskohustust. Seejärel on kohus asunud seisukohale, et arvestades seda, et vaidlusaluste tehingute kohta puuduvad igasugused elementaarsemadki raamatupidamisdokumendid ja muud dokumendid, millest võiks kinnitust saada tehingute toimumisest, siis asub kohus seisukohale, et süüdistatavatele inkrimineeritavad teod on toime pandud kavatsusega ning kriminaaltoimikus leiduvate arvete alusel ei olnudki kavatsust saada teenust või kaupa. Apellantidele on jäänud mulje, et kohus on soovinud sisustada hoolsuskohustuse rikkumist ja kavatsetust samade argumentidega, so. tehinguid puudutava dokumentatsiooni kaudu, kuid apellantide arvates ei ole see piisav süüdistatava tahtluse tuvastamiseks. Apellandid on seisukohal, et nad ei ole rikkunud hoolsuskohustust, rääkimata kavatsetusest mingit kuritegu toime panna. Juhul, kui isegi nõustuda väitega, et OÜ-de D, TG, E, T, M ja O puhul on tegemist varifirmadega ja nende firmade kaudu ei tehtud reaalseid tehinguid, siis on nende tehingute puhul ikkagi järgitud nõutavat hoolsust. Käibemaksu puhul on oluline tuvastada tehingu teine pool, sest kui müüja pole käibemaksukohustuslane, siis pole ka ostjal õigust käibemaksu maha arvata. Kohus heidab hoolsuskohustuse rikkumise puhul apellantidele ette, et need ei tundnud huvi teise tehingupoole vastu ega selle vastu, kas müüja on käibemaksukohustuslane. Riigikohus on 16.04.
10. a otsuses nr 3-3-1-29-03 asunud seisukohale, et kontrollida saab seda, kas arvel on märgitud käibemaksukohustuslase kood ja käibemaksu summa ning kas arvel märgitud käibemaksukohustuslane on registreeritud vastavas registris. Ebaõige on tõlgendus, et ostjal tuleks juhtumil, kui vorminõuetele vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse, kontrollida ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Seoses arvevabrikuid puudutavate kaasustega, ei ole Riigikohus seda seisukohta muutnud. Ebaõige on kohtu väide, et tehingupoole ega tema käibemaksukohuslasena registreerituse vastu ei tuntud huvi. Nii süüdistatav, kui ka tunnistaja CC on selgitanud, et tehingu teist poolt kontrolliti avalikest registritest (krediidiinfo, äriregister), samuti kontrolliti käibemaksuregistrist, kas tehingu teine pool on käibemaksukohustuslane. Arved on käesoleval juhul tasutud pangaülekannete teel. Riigikohus on otsuses nr 3-3-1-21-04 märkinud, et kui müüja esindaja tuvastamise nõuet on rikutud sularahata arveldamise teel müüja 10 pangakontole tasumisel, võib hoolsusnõude rikkumine sarnastes asjades olla määrava tähtsusega siis, kui mõistlikult käituv ostja pidi aru saama, et tegemist pole tegeliku müüjaga. Sularahata arveldamise teel müüja pangakontole tasumisel ei saa müüja esindaja isiku tuvastamata jätmisest teha järeldust, et seetõttu pole teada tegelik müüja. Käesolevas asjas ei saa apellantidele ette heita müüja esindaja mittetuvastamist, sest kohustust kontrollida esindaja isikusamasust, volitust jms apellantidel ei olnud. Müüja esindaja tuvastamata jätmine pole seega selles asjas oluline. Riigikohus on 06.03.
11. a otsuses nr 3-4-1-1-02 märkinud: „Ostjal ei ole kohustust kontrollida, kas müüja tasub riigile käibemaksu, ning üldjuhul pole see tal ka võimalik. Kui ostja on käitunud heauskselt, siis puudub alus piirata ostjal sisendkäibemaksu mahaarvamise õigust. Kui ostja tegutseb heas usus ning näitab müüja ja müüja esindajate kontrollimisel üles äris nõutavat ja tavapärast hoolsust, siis ei saa müüja käibemaksupettused piirata ostja õigust sisendkäibemaksu maha arvata.“ „Ostja hoolsuskohustuse ulatuse hindamiseks tuleb arvestada ka kauba või teenuse iseärasusi ning sedalaadi kaupade ja teenuste müügi puhul nõutavaid või tavapäraseid tingimusi. Kui väljapoole maksuõigust jääv seadus paneb tehingu poolele täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks või ostjale kohustuse kontrollida müüja esindaja isikusamasust ja ostja jätab sellised kohustused täitmata, siis ei ole ostja näidanud üles nõutavat hoolsust ning sellest tulenevalt lasub tal kohustus tõendada, et tehing toimus ka tegelikult ja kauba või teenuse müüja on tõepoolest arvel näidatud isik,“ leidis Riigikohus 02.06.2003 otsuses nr 3-3-1-40-
12. Apellandid leiavad, et taolistele tehingutele, mida on kirjeldatud kohtuotsuses (armatuuri ost ja valmistamine, remonditööde teostamine, seadmete ost), ei tulene seadustest täiendavaid kohustusi ostu-müügi vormistamiseks ega ostjale kohustust kontrollida müüja esindaja isikusamasust. Järelikult ei saa apellantidele ette heita hoolsuskohustuse rikkumist ega muude kohustuste täitmata jätmist. OÜ Y näitas üles nõutavat hoolsust. Apellandid leiavad, et asjas puuduvad tõendid selle kohta, et apellandid teadsid või pidid teadma, et süüdistuses nimetatud firmad pole tegelikud müüjad, selliseid asjaolusid ja järeldusi süüdistusakt ei sisalda, samuti ei ole sellised asjaolud selgunud kohtumenetluse käigus. Apellandid peavad arusaamatuks kohtu etteheidet dokumentatsiooni puudumise kohta, sest teostatud tehingute puhul eksisteerivad nõutavad algdokumendid. Tehingupartnerite puhul ei olnud ka tegemist pikaajaliste partneritega, vaid väheste tehingutega (kokku 10 arvet), mille puhul ei ole mõistlik eeldada, et tehinguid oleks pidanud kajastama mahukates lepingudokumentides vms. Asja materjalide pinnalt on tuvastatav, et OÜ Y igapäevase majanduspraktika puhul ei sõlmita eraldi kirjalikke lepinguid ja peamine tehingu toimumist kinnitav tõend on arve. OÜ Y on tasunud kõik arved pangaülekannete teel. Tehingutest kohtuotsuses viidatud isikutega Kohtuotsuse kohaselt ei ole arvetel teenuse osutajana või kauba müüjana näidatud isikud arvetel kajastatud teenuseid osutanud ega kaupu müünud. 11 Apellandid on arvamusel, et kohtuotsuses käsitletud tehingud on tegelikkuses toimunud. Kohtuotsuse kohaselt ei kinnita OÜ D, TG, E, T, M ja O juhatuse liikmed tehingute teostamist või selleks kellegi volitamist. Apellandid on seisukohal, et kui OÜ-i D, TG, E, T, M ja O ning nende juhatuse liikmeid hoidsid enda kontrolli all mingid kolmandad isikud, kes on süüdistuse kohaselt jäänud tundmatuks (tegelikud kauba müüjad), siis ei saa see veel iseenesest tähendada seda, et majandustehingut ei oleks poolte vahel toimunud. Süüdistatavad on seisukohal, et teostatud tehingud on erineva iseloomuga ja asjaoludega, kuid maakohus on käsitlenud tehingupartnereid ühtsena. OÜ D ja OÜ TG arvete puhul oli tegemist ühtsesse komplekti kuulunud galvaanikaseadmete ja puhastusseadmete soetamisega, mille kohta on asja juurde esitatud ka fotomaterjal + eksperdi hinnang ning nimetatud kahte juriidilist isikut esindas asjaajamisel üks ja sama isik. Apellant XX on selgitanud detailselt nimetatud tehinguid, seadmete demonteerimist, OÜ-sse Y toimetamist, arvete tasumist jms. Kohtuotsuse kohaselt ei teadvat XX seadmete tarnimisest justkui midagi, milline kohtu väide ei vasta aga tõele. OÜ D juhatuse liikme UV ütluste kohaselt oli OÜ D tegutsev ettevõte, mille alt teostati ehitus- ja ventilatsioonitöid ning OÜ-l D oli ka oma kontor. Juhatuse liige viitab JS ja veel kolmandatele isikutele, kes ettevõtte tegevust tema nõusolekul korraldasid. Seega on kohus avaldanud otsuses OÜ D juhataja ütlusi ühekülgselt. OÜ D registriväljavõttest nähtuvalt on ettevõtte käive olnud 2003.a. majandusaastal 9,5 milj. ja kasum 4,5 milj. krooni. Seega oli puhastusseadmete ostmise ajal tegemist toimiva ettevõttega ja normaalse tehingupartneriga. Arvestades asjaolu, et OÜ-i TG esindas otseses asjaajamises sama isik kui OÜ D puhul, siis võis OÜ Y eeldada ka OÜ-i TG puhul sarnast tausta. Tunnistaja AL kinnitusel ei olnud OÜ D tema kontrolli all olev firma, seega ei olnud tegemist vähemalt 2003.a. – mingi arvevabriku varifirmaga. Sama on AL kinnitanud OÜ TG kohta. Kohtus ülekuulatud tunnistajate sõnul (KM, UV) ei olnud OÜ D ja TG 2003.a. tehingute tegemisel ka kuidagi seotud süüdistuses arvevabriku tegevusega seotud tunnistaja VS-ga, pealegi oli VS 2003.a. novembris karistusregistri andmetel veel kinnipidamisasutuses. OÜ O arve puhul on tegemist remonditööde teostamisega OÜ Y kontoris, selle firma tegevust ei ole samuti koordineerinud tunnistaja VS (keda kahtlustatakse arveveski tegevusele kaasaaitamises). Samuti on tunnistaja AL kinnitanud, et OÜ O ei kuulunud arveveski süsteemi, vaid kuulus Tallinnast pärit isikutele. OÜ E, OÜ M ja OÜ T arvete puhul on selgelt tuvastatav kaupade/teenuste liikumine OÜ Y lattu (kõikidel arvetel on kaupade/teenuste kättesaamise kohta loajuhataja tunnistaja RM allkiri) ja sealt edasi arvete liikumine raamatupidamisse ning juhatusele maksmiseks. Kohus on praktiliselt 12 põhjendusi esitamata lugenud tunnistaja RM ütlusi valeütlusteks, pidades neid antuks oma tööandja käsul. Tunnistaja AL ei kinnita, et nimetatud firmad (OÜ E, OÜ M ja OÜ T) oleksid olnud arvetel näidatud ajal (2004.a.) arve-vabrikusüsteemi kuulunud äriühingud. Samuti ei kinnitanud nende firmade seotust arveveskiga tunnistaja VS, kuid süüdistuse kohaselt on just tema korraldanud juhatuse liikmete määramise firmade esindajateks. Seega ei ole asjas tõendatud, et süüdistuses nimetatud firmad oleksid olnud 2003.a. ja 2004.a., kui toimusid tehingud OÜ-ga Y, kuulunud arvevabriku süsteemi. Kas need firmad liikusid väidetavalt AL /VS / MK/ TB kontrolli all olnud arvevabrikusse hiljem (näit. 2005 või 2006.a.) ei puuduta enam OÜ Y süüdistust. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsuse tühistamiseks puudub alus, apellatsioon on valdavas osas põhjendamatu, nõustub asjaoluga, et OÜ Y raamatupidamises on käesolevas süüdistusasjas vaidlusalused arved ja nende arvete alusel teostatud väljamaksed kirjendatud õigesti, kuid see ei mõjusta maakohtu lõppjäreldust. Süüdistatavad ja nende kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ning uue, õigeksmõistva otsuse tegemist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooni sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. Seoses apellatsioonis esitatud seisukohaga, nagu puuduks maakohtu otsuses põhjendus, kohtukolleegium ei nõustu ning peab vajalikuks osundada Riigikohtu selgitustele KrMS § 339 lg 1 p 7 sisu ja mõtte kohta – kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-85-00; 3-1-1-47-04). Otsuses nr 3-1-1-43-05 on Riigikohtu kriminaalkolleegium sedastanud, et eelnev tähendab sisuliselt seda, et kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks ta seejuures tugines. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole KrMS §-s 339 lg 1 p 7 sätestatut rikkunud. Kohtuotsusest tuleneb, et maakohus on kohtuistungil kontrollitud tõendeid analüüsinud, usaldusväärsust hinnanud, neid omavahel kaalunud ja kogumis hinnanud, oma järeldusi põhistanud ning kohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium peab apellantide seisukohta silmas pidades vajalikuks rõhutada sedagi, et kohtuotsuses toodud põhistustega mittenõustumine ei ole samastatav põhistuse puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Motiivide puudumisena tuleb käsitleda olukorda, kus mõnes olulises küsimuses motiive üldse ei esitata, mitte aga seda, kui motiivid tunduvad menetlusosalisele ebapiisavatena (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-1-03; 3-1-1139-05). Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ning KrMS § 342 lg 3 p 13 1 kohaselt ei pea nende täies mahus kordamist vajalikuks. Apellatsioonis esitatud seisukohtadega seonduvalt märgib kohtukolleegium järgmist. Apellatsioonis esitatud väide, nagu ei oleks OÜ Y nn „arvevabriku“ klient olnud, on veenvalt maakohtu otsuses kummutatud. Ühelt poolt on maakohus kontrollitud tõendite kogumile tuginedes vaieldamatult tuvastanud, et nn „arvevabrik“ eksisteeris ja tegutses ning teisalt on eelkõige tunnistaja TB ütlustega tuvastatud, et OÜ Y kasutas selle arvevabriku teeneid. TB, kes oli enda kinnitusel arvevabriku juhi AL parem käsi, teadis kõikide arvevabriku liikmete rolle ja ülesandeid, igal kliendil oli nn oma kliendihaldur – kas AL, MK või TB. Kliendihaldur võttis tellimused vastu, edastas need AL-le, viimane omakorda arvete trükkijatele, kust liikusid arved tagasi AL-le, kes korraldas arvete kättetoimetamise kliendile erineval viisil. Seejärel helistas klient ja küsis, millal võib teha ülekande ning pärast raha ülekandmist võeti raha väljavõtjate poolt pangaautomaatidest välja ja tagastati kliendile kas otse AL poolt, kliendihalduri vahendusel või jäeti kliendile sobivasse kohta. OÜ Y halduriks võis olla MK, kuivõrd just tema tundis huvi ülekannete toimumise kohta. Apellandi seisukoht, mille kohaselt ei ole TB ütlused KrMS §-st 68 lg-st 5 lähtudes lubatavad (tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teada teise isiku vahendusel, on tõendid üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata), on asjakohatu. TB ei ole avaldanud kelleltki kuuldut, ta on oma ütlustes kirjeldanud fakte ja tegevust, mida on ise tajunud, ta oli isikuks, kelle kätte raha väljavõtjad tõid pangaautomaatidest varifirmade arveldusarvetele laekunud summad koos pangaautomaadist väljatrükitud väljavõtetega ning TB andis nii raha kui väljavõtted kas AL-le või konkreetse kliendi haldurile. TB on kinnitanud, et OÜ Y oli MK kliendiks ning viimane küsis mitmel korral temalt OÜ-st Y laekuma pidavate rahade kohta / IV kd tl 122-123/. TB ütlustest nähtub üheselt, et ta ei ole avaldanud MK-lt kuuldut vaid on kirjeldanud enda poolt kogetut. Asjaolu, et TB on oma kohtueelsel uurimisel antud ütlusi kohtuistungil mõnevõrra täiendanud, on tunnistaja loogiliselt põhjendanud /IV kd tl 123/. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellandi etteheited süüdistusele eksitavad. Süüdistatavatele esitatud süüdistuse tekstis on piisava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on olnud XX karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Süüdistusest nähtub üheselt, et OÜ Y on kajastanud oma maksuarvestuses fiktiivseid arveid, nende alusel on suurendanud oma sisendkäibemaksu, mille tulemusena on riigieelarvesse laekunud vähem käibemaksu ning jättes nende fiktiivsete arvete alusel tehtud väljamaksed kajastamata tuluja sotsiaalmaksudeklaratsioonides, vähendanud tulumaksukohustust. Süüdistuses on fiktiivsed arved ja nende vormistajad firmad (OÜ-d O, E, M, T, TG ja D) fikseeritud ning maakohus ka vaieldamatult tuvastas, et süüdistuses loetletud arved on olnud fiktiivsed – arvetel näidatud poolte vahel ei ole tehinguid tegelikkuses toimunud. Kohtukolleegium märgib, et juhul, kui isik teab, et kaup on saabunud mitte arvel näidatud isikult, vaid tundmatult isikult, siis on tulumaksu määramine põhjendatud. Maakohus tuvastas, et OÜ Y arvel näidatud isikutelt kaupa ei saanud, nende isikute vahel ostu-müüki ei ole toimunud ega teenuseid osutatud. Tulumaksuarvestuses peab kuludokument võimaldama tuvastada majandustehingu toimumise arvel näidatud poolte vahel (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-50-03). 14 Maakohus on tuvastanud, et OÜ-d M, T, D, TG, E ja O ei tegelenud majandustegevusega, äriühingute pangaarved on olnud vaid raha kogumiseks ja sularahas väljavõtmiseks, need firmad ei saanud kaupu müüa ega osta, rääkimata legaalsete teenuste osutamisest tasu eest (otsuse lk 3537). Samas on aga vaieldamatult tuvastatud, et nimetatud äriühingute arvetele on mitmed erinevad firmad, sealhulgas ka OÜ Y teinud ülekandeid. Maakohus, analüüsinud eelnevalt tunnistajate TB, AV, AL ja VS ütlusi, on põhjendatult järeldanud, et eelpool märgitud äriühingud olid kokku ostetud fiktiivsete arvete käibelelaskmiseks, et vähem makse maksta. Nende äriühingute „ostetud“ juhatuse liikmed ei olnud teadlikud sellest, mis äriühingus toimub kuni ajani, mil neilt kriminaalmenetluse raames aru pärima hakati. Maakohus on põhjendatult osutanud tähelepanu asjaolule, et kõne all olevate äriühingute arvetele on suurem osa OÜ Y poolt tasutud 100 000 krooniste maksetena ning samas on need summad koheselt sularahas välja võetud, mis samuti viitab sellele, et kauba ostu-müüki ei toimunud ega pakutud teenust ei osutatud, sest arve alusel raha saanud firma ei teinud kulutusi ei kauba hankimiseks ega teenuse osutamiseks, vaid ainult korjas oma arveldusarvele raha selle kohese väljavõtmise eesmärgil. Maakohus on veenvalt põhjendanud, miks ta leiab, et OÜ Y ei ole OÜ-lt TG ja D tegelikult galvaanika- ja puhastusseadmeid soetanud, OÜ-lt T armatuurvõrku ostnud, OÜ-lt M armatuurterast ostnud, OÜ O ei ole OÜ-le Y teenuseid osutanud (lk 39-41). Asjaolu, et „arvevabriku“ liikmed ei tunne ega tea OÜ Y juhatuse liiget XX, ei anna kohtukolleegiumi hinnangul alust väita, nagu ei oleks seega OÜ Y „arvevabriku“ klient. Tegemist ei olnud äripartnerlusega heade kommete ja tava mõttes, vaid nn „musta“, seadusevastase äriga, kus igasuguste riskide maandamiseks oli mõistlikum enda isikust võimalikult vähe teada anda kui ka klientidest vähe teada. Maakohus, analüüsinud ja hinnanud kontrollitud tõendeid, asus põhjendatult järeldusele, et „arvevabrikust“ tagastati raha isikule, kellelt see laekunud oli. Tuvastanud, et OÜ Y oli „arvevabriku“ kliendiks, OÜ-st Y laekus raha varifirmade arvele. Nii TB kui ka AL on kinnitanud asjaolu, et rahad, mis laekusid varifirmade arvele, võeti sealt kohe 10 000 krooni kaupa välja ja tagastati isikule, kellelt see laekus. Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et maakohus on põhjendamatult teinud etteheiteid OÜ Y raamatupidamisele ning möönab, et käesolevas asjas vaidlusalused arved ja nende alusel teostatud väljamaksed on raamatupidamises õigesti kirjendatud, kuid see asjaolu ei muuda XX ja OÜ Y tegevusele antud lõpphinnangut. Apellandi arvamust, nagu oleks maakohus sisustanud hoolsuskohustuse rikkumist ja kavatsetust samade argumentidega, kohtukolleegium ei jaga. Kohus on hoolsuskohustuse rikkumise põhjendamisel arvestanud muuhulgas kauba või teenuse iseärasusi ja seda, et OÜ Y on aastaid armatuurterase ja –võrgu ala tegutsenud ja tal on olnud aastaid teada ja tuntud tehingupartnerid. Täiesti tundmatutele äriühingutele aga, keda esindasid tundmatud isikud, arvete tasumine sadades tuhandetes kroonides näitab seda, et OÜ Y ei täitnud nõutavat hoolsuskohustust. Tahtlust valeandmete esitamiseks kavatsetuse vormis on aga kohus põhjendanud sellega, et vaidlusaluste tehingute kohta puuduvad igasugused elementaarsemadki raamatupidamisdokumendid ja muud dokumendid, millest võiks kinnitust saada tehingute toimumisest. Sellest johtuvalt on kohus leidnud, et süüdistatavatele inkrimineeritud teod on toime pandud kavatsetusega, kriminaalasjas 15 olevate arvete alusel ei olnudki kavatsust saada teenust ega kaupa ning selline tegevus on toimunud XX teadmisel. Kohtukolleegium osundab siinjuures, et maksupettuse puhul ei omagi süüküsimuse lahendamisel tähtsust hoolsuskohustuse täitmine, sest näiliselt võidakse seda täita. OÜ Y puhul leidis aga kohus, et ka nõutavat hoolsuskohustust ei ole täidetud. Mis puudutab OÜ-te D ja TG mitteseotust tunnistaja VS-ga, siis see asjaolu ei anna alust järelduseks, et nimetatud osaühingud AL poolt juhitavasse „arvevabrikusse“ ei kuulunud. TB on kinnitanud OÜ-te D ja T kuulumist „arvevabrikusse“ /IV kd tl 122 pöördel/, seda on möönnud ka AL. Maakohtu hinnangut ei kummuta ka apellatsioonis esitatud väide, nagu oleks OÜ D äriregistri andmetel korralikku käivet deklareerinud, mis viitab firma usaldusväärsusele, sest OÜ Y esindajad ei ole väitnud, et et peale käibemaksukohuslaseks olemise oleks firmade muud tausta või majandustegevuse andmeid kontrollitud. Kõik süüdistuses nimetatud firmad on käibemaksu deklareerinud, selle eest kandis hoolt AL, et vältida maksuhalduri huvi varifirmade vastu. Kohtukolleegium on seisukohal, et apellatsioon ei anna maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks alust. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 18.11.2008.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Julia Katškovskaja 16 Paavo Randma