← Eesti

5-17-12/9

Obsah (10)§ 545§ 76§ 78§ 541§ 114§ 79§ 191§ 546§ 542§ 30

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine 51712 12. detsember 2017 E

) § 542 lõike 1 ja LS § 262 punkti 3 alusel hoiatustrahvi 64 eurot. Trahviteates märgiti, et mootorsõiduki eest vastutaval isikul on õigus kolmekümne päeva jooksul trahviteate kättetoimetamisest arvates trahviteade vaidlustada

§s 545 sätestatud alustel ja korras, saates kaebuse hoiatustrahvi määranud kohtuvälisele menetlejale.

  1. mail 2017 vaidlustas L. Liivamägi trahviteate, esitades Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektorile kaebuse, milles palus trahviteate tühistada ja hoiatamismenetluse lõpetada. L. Liivamägi leidis kaebuses, et trahviteates on ebaõigesti märgitud väärteo toimepanemise koht, kuna väärteo toimepanemise tuvastamiseks kasutatud kolm fotot ei ole tehtud Haabneeme alevikus Karulaugu teel. Samuti näitavad fotod, et sõiduk ei olnud pargitud ülekäigurajale, kaugust lõikuva 5-17-12 sõidutee äärest ei ole aga tuvastatud. Sõiduk oli küll pargitud osaliselt staadioni värava ette, kuid seda sissepääsu iga päev ei kasutata ning staadioni valdaja ei olnud paigutanud värava juurde parkimist või peatumist keelavat liikluskorraldusvahendit. Pargitud auto ei häirinud oluliselt liiklust, kuna oli pargitud tee serva rajatud taskusse. Fotodel näha olevad reguleerimata ülekäigurada tähistavad liiklusmärgid on sinna paigutatud vastuolus standardiga nr 613:2001 „Liiklusmärgid ja nende kasutamine“ ning ilma õigusliku aluseta, kuna asjasse puutuva teelõigu projekti asendiplaanil ei ole neid ette nähtud.
  2. Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektor I. Skorohodov jättis L. Liivamäe kaebuse
  3. mai
  4. a määrusega rahuldamata. Kohtuvälise menetleja ametnik oli seisukohal, et kirjalikus hoiatamismenetluses on lubatud trahviteadet vaidlustada üksnes

§ 545lõigetes 3, 4, 5 ja 6 sätestatud alustel.

Lisaks sellele märkis kohtuvälise menetleja ametnik, et liikluskorraldus oli vaidlusaluses kohas reguleeritud nõuetekohaselt ja liiklusmärgid paigaldatud arusaadavalt, täidetud olid hoiatamismenetluse kohaldamise eeldused, samuti oli liiklusnõuete rikkumine nõuetekohaselt jäädvustatud ja väärteo toimepanemine tõendatud. Kuna liiklusreegleid rikkudes pargitud mootorsõiduki juhti ei olnud kohe võimalik tuvastada, jäädvustas järelevalveametnik rikkumise fotodega, millelt on võimalik tuvastada mootorsõiduki registreerimismärk, rikkumise toimepanemise aeg ja koht ning salvestise looja ja muud olulised asjaolud. L. Liivamäe käitumises ei esinenud ühtegi teo õigusvastasust välistavat asjaolu. Määruses märgiti, et

§ 76

lõike 2 kohaselt saab menetlusosaline ja menetlusväline isik esitada määruse peale kaebuse kohtuvälise menetleja juhile.

  1. mail 2017 esitas L. Liivamägi Viimsi Vallavalitsusele kaebuse, milles palus tühistada kohtuvälise menetleja ametniku määruse ja trahviteate ning menetluse lõpetada. L. Liivamägi leidis, et määruses ei käsitletud kaebuse väiteid sisuliselt, samuti ei nõustunud ta menetleja hinnanguga, et liikluskorraldus vaidlusaluses kohas oli nõuetekohane, leides, et omavoliliselt paigaldatud liiklusmärgid ei kehtinud, mistõttu oli välistatud teo õigusvastasus.
  2. Viimsi vallasekretär jättis L. Liivamäe kaebuse
  3. juuni
  4. a määrusega rahuldamata, juhindudes

§dest 48 ja 77. Kohtuvälise menetleja juht nõustus järelevalveinspektori põhjendustega, et L. Liivamäe kaebuses ei sisaldunud trahviteate vaidlustamise

§s 545 sätestatud aluseid. Hoiatamismenetluses määrati trahv õiguspäraselt ning menetleja ei rikkunud väärteomenetlusõigust. Vallasekretär selgitas, et liikluskorraldus vaidlusaluses kohas vastas õigusaktide nõuetele, Eesti Standardikeskuse standardid ei ole täitmiseks kohustuslikud. Fotodelt on näha, et sõiduk oli pargitud ülekäigurajal, lõikuva sõidutee äärele lähemal kui viis meetrit ning staadionile viiva värava ette, tekitades ohtu teistele liiklejatele. Määruses selgitati, et

§ 78lõike 1 järgi on määruse peale õigus esitada kaebus Harju Maakohtule.

  1. L. Liivamägi esitas
  2. juunil 2017 Harju Maakohtule kaebuse, milles palus Viimsi vallasekretäri määruse tühistada. Kaebaja palus oma kaebuse rahuldada ja menetluse lõpetada, jättes vajaduse korral kohaldamata väärteomenetluse seadustiku sätted, mis takistavad kaebuse sisulist läbivaatamist, ning algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus, kontrollimaks nende kooskõla põhiseaduse (PS) § 15 lõikes 1 tagatud põhiõigusega. L. Liivamägi kordas
  3. mai ja
  4. mai
  5. a kaebuses esitatud väiteid ning leidis, et väärteoasjas on ebaõigesti tõlgendatud materiaalõigust ja hinnatud asjaolusid. Samuti on rikutud menetlusõigust, kuna nii kohtuväline menetleja kui ka tema juht on jätnud kaebuse väited ja tõendid sisuliselt hindamata, viidates trahviteate vaidlustamise piiratud võimalustele.

§ 545

lõike 2 punkt 7 ei sea sisulisi piiranguid trahviteate vaidlustamisele, samuti ei ole

§s 546 sätestatud aluseid kaebuse läbi vaatamata jätmiseks. 2

(9)2 5-17-12
  1. Harju Maakohus rahuldas
  2. juuni
  3. a määrusega asjas nr 4173323 L. Liivamäe kaebuse osaliselt, tühistas Viimsi Vallavalitsuse
  4. mai ja
  5. juuni
  6. a määruse ning kohustas Viimsi Vallavalitsust uuendama väärteomenetluse L. Liivamäe suhtes kiir- või üldmenetluse korras. Maakohus tunnistas osaliselt põhiseadusvastaseks ja jättis kohaldamata

§ 541

lõike 6, mis ei võimalda väärteomenetluse uuendamist kiir- või üldmenetluse korras juhul, kui trahviotsuse saanud sõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteosündmuse puudumise põhjendusel, ning edastas määruse Riigikohtule nimetatud sätte põhiseaduspärasuse kontrollimiseks. 9. Maakohus oli seisukohal, et kuigi

§ 545

lõikes 1 on kirjalikus hoiatamismenetluses tehtud trahviteate peale kaebamise õigus sätestatud piiramatult, siis

§ 541

lõige 6 piirab sõiduki eest vastutava isiku õigust trahviteadet tegelikult vaidlustada. Maakohtu hinnangul riivab

§ 541

lõige 6 ebaproportsionaalselt PS § 15 lõikes 1 tagatud kohtusse pöördumise õigust ja §s 12 tagatud võrdsuspõhiõigust, kuna mootorsõiduki eest vastutava isiku kaebeõigus on piiratum võrreldes nende isikutega, kes ei ole mootorsõiduki eest vastutavad. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 10. Riigikogu põhiseaduskomisjon leiab, et

§ 541

lõige 6 on osas, milles ta ei võimalda hoiatustrahvi vaidlustada sõiduki omanikul või vastutaval kasutajal, vastuolus PS § 15 lõike 1 lausega 1 ja §ga 11, kuna sättest tulenev kohtukaebeõiguse piirang on intensiivne ja ei kaalu üles sellega saavutatavat menetluse efektiivsust. Samuti on vaidlusalune säte vastuolus PS §ga 12, kuna ei ole mõistlikku põhjendust kohelda erinevalt mootorsõiduki eest vastutavat isikut ja sõiduki teisi kasutajaid. 11.

§ 541

lõike 6 sõnastusest nähtub, et väärteomenetluse uuendamine on võimalik üksnes

§ 545lõigetes 3 ja 6 nimetatud juhtudel.

Kaebeõiguse piiramise eesmärk oli kiirem ja lihtsam menetlus ehk menetlusökonoomia. Kirjaliku hoiatamismenetluse eelduseks on, et rikkumine on ilmselge ja menetleja eksimus vähetõenäoline. See peab suure tõenäosusega paika rikkumise tuvastamisel automaatse liiklusjärelevalveseadmega, kuid ei pruugi olla tõsi juhul, kui rikkumise jäädvustab menetleja ning olukorrale tuleb anda hinnang, mistõttu võib tekkida vaidlus asjaolude ja õiguse tõlgendamise üle. Kuigi hoiatustrahv ei ole karistus, on see riigi negatiivne hinnang teole, milles on karistuse elemente, ning see riivab omandiõigust. 12. Viimsi Vallavalitsus leiab, et

§ 541

lõige 6 ei ole asjassepuutuv, kuid on iseenesest põhiseadusega kooskõlas, kuna üksnes viitab sätetele, millistel juhtudel kohtuväline menetleja uuendab väärteomenetluse. Küsimuse alla võib panna väärteomenetluse seadustiku mõne teise sätte põhiseadusele vastavuse, samuti regulatsiooni selguse. Viimsi Vallavalitsus on seisukohal, et Harju Maakohtu määrus ei ole seaduslik, kuna

§ 114

lõige 2 välistab trahviteate peale kohtule kaebuse esitamise, samuti ei kohaldu kirjalikus hoiatamismenetluses

§ 79

. Viimsi Vallavalitsusel ei olnud võimalust anda kohtumenetluses selgitusi, kuna kaebus esitati otse maakohtule ja kohus lahendas kaebuse

§ 79lõike 1 järgi viie päeva jooksul.

Maakohus ületas Viimsi Vallavalitsuse

  1. mai
  2. a määrust tühistades ka kaebuse piire, kuna see oli esitatud
  3. juuni
  4. a määruse peale. Maakohtu määruse peale edasikaebamise on kohus välistanud, lähtudes

§ 191punktist 12.

13. Kaebuse esitaja L. Linnamägi nõustub Harju Maakohtu seisukohtadega ja leiab, et kaebeõiguse piirang on põhiseadusega vastuolus, kuna võib viia olukorrani, kus sõiduki eest vastutav isik peab tasuma trahvi teo eest, mis ei ole karistatav või keelatud. 3

(9)3 5-17-12 14. Õiguskantsler on seisukohal, et

§ 541

lõige 6, mis võimaldab kohtuvälisel menetlejal uuendada väärteomenetluse üksnes

§ 546

lõigetes 3 ja 5 sätestatud alustel, jätab kohtuvälise ja kohtuliku kaitseta isikud, kelle õigusi on rikutud hoiatustrahvi määramisel, ning on seetõttu vastuolus PS § 15 lõikega 1. Õiguskantsleri hinnangul nähtub nii vaidlusaluse normi sõnastusest, liiklusseaduse ja karistusseadustiku ning nendega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu (197 SE) seletuskirjast, kohtupraktikast ja justiitsministri korduvatest kinnitustest, et seadusandja on selgelt soovinud anda hoiatustrahvi vaidlustamise võimaluse ainult

§ 541lõikes 6 nimetatud kahel juhul.

Asjassepuutuv on ka

§ 114

lõige 2, mis välistab kohtule kaebuse esitamise

§ 542kohaselt tehtud trahviteate peale.

15. Hoiatustrahvi kohtus vaidlustamise võimaldamata jätmine riivab intensiivselt kohtusse pöördumise õigust. Hoiatustrahv on materiaalses mõttes karistus, sisaldades endas avaliku võimu negatiivset ja etteheitvat hinnangut isiku käitumisele, ning on võrdsustatav lõpliku süüdimõistva otsusega. Hoiatustrahv piirab subjektiivseid õigusi (PS § 32 tagatud omandipõhiõigus) ja selle eesmärgiks on isiku mõjutamine repressiooni kaudu. Hoiatustrahvi vaidlustamise võimaluste piiramist õigustab menetlusökonoomia ehk menetluse kiirus, efektiivsus ja riigieelarve optimaalne kasutamine. Kirjaliku hoiatamismenetluse puhul on osa õigusrikkumisega seotud faktilistest asjaoludest tuvastatud viisil, mis muudab eksimuse või menetleja omavoli vähetõenäoliseks või välistab selle üldse. Hoiatustrahvi lihtsustatud määramise ja vaidlustamise piiramise eeltingimus on seega rikkumise toimepanemise selgus ja menetleja eksimuse välistamine, ent see eeldus ei pruugi alati olla täidetud. Teatud juhtudel võib hoiatustrahv olla määratud isikule ekslikult või olulisi asjaolusid välja selgitamata. Rikkumise jäädvustamine teabesalvestisel ei välista iseenesest vaidlust trahvi määramise õiguspärasuse üle, samuti ei ole välistatud rikkumise omistatavuse või menetlusõiguse rikkumisega seotud küsimused. Hoiatustrahvi, mille määramise elulised asjaolud ei ole ilmselged või mille määramisel on menetleja eksinud, peab olema õigusriigis võimalik kohtulikult kontrollida.

§ 545

ja § 541 lõige 6 ei hõlma kõiki eluliselt võimalikke juhtumeid, mil kirjalikus hoiatamismenetluses võidakse rikkuda isiku subjektiivseid õigusi, ning sääst menetlusökonoomias ei kaalu sedavõrd intensiivset kohtukaebeõiguse piirangut üles. 16. Justiitsminister leiab, et

§ 541lõige 6 ei olnud kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv.

Sätet põhiseaduspäraselt tõlgendades oleks isikul õigus vaidlustada hoiatustrahvi ka väärteosündmuse puudumise tõttu ning ka sellisel juhul võiks trahviotsuse tühistada või väärteomenetluse uuendada. Seaduses ei ole küll otsesõnu sätestatud, mida peaks kohtuväline menetleja tegema siis, kui trahviteade vaidlustatakse põhjusel, et väärtegu ei ole toime pandud, samas ei ole ka välistatud sellisel juhul trahviteate tühistamine või menetluse uuendamine. Trahviteate tühistamist ei reguleeri ka

§ 541lõige 6.

Ministri hinnangul võib menetleja jätta kaebuse ka rahuldamata ning seda saab vaidlustada väärteomenetluse seadustiku

  1. peatüki
  2. jao
  3. jaotises sätestatud korras esmalt kohtuvälise menetleja juhi juures ja seejärel maakohtus. Minister on seisukohal, et mootorsõiduki eest vastutaval isikul on ulatuslikum talumiskohustus, mistõttu ei ole ta võrreldavas olukorras tema poolt nimetatava isikuga.
  4. Siseministri hinnangul on vaidlusalune säte põhiseadusega kooskõlas, kuna mootorsõiduki eest vastutaval isikul on kaebeõigus.

§ 545

lõike 4 teise alternatiivi kohaselt võib mootorsõiduki eest vastutav isik trahviteate vaidlustada, kui esitab tõendid õigusvastasust välistava asjaolu esinemise kohta.

§ 545

lõige 1 ega lõike 2 punkt 7 ei piira aluseid, millele tuginedes võib trahviteate vaidlustada. Ka

§ 545

lõige 3 ei nõua, et mootorsõiduki eest vastutav füüsiline isik peaks kaebust esitades piirduma vaid selles sättes nimetatud alusega, vaid saab kaebuse esitada ka muudel, sättes nimetamata alustel.

§ 545

lõike 4 teist alternatiivi tuleks tõlgendada laiendavalt ja lugeda õigusvastasust välistavaks asjaoluks ka sellised asjaolud, mis välistavad süüteokoosseisu. Kuna õigusvastasus on süüteokoosseisus kirjeldatud teos sisalduv ebaõigsus, mille 4

(9)4 5-17-12 olemasolu koosseisupärase teo korral eeldatakse, on teokoosseisu puudumisel vahetult välistatud ka teo õigusvastasus. Kui mootorsõiduki eest vastutav isik esitab kaebuse põhjendusel, et talle etteheidetav tegu ei täida väärteokoosseisu, ning lisab kaebusele seda kinnitavad tõendid, võib menetleja trahviteate tühistada või uuendada väärteomenetluse. Siseministri hinnangul ei ole mootorsõiduki eest vastutav isik ja tema poolt nimetatud isik võrreldavad. PÕHISEADUSE VASTASEKS TUNNISTATUD SÄTE 18. Väärteomenetluse seadustiku (RT I 2002, 50, 313) § 541 lõige 6: „§ 541. Kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamine [---]
(6)Kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamine käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 5 sätestatud korras lõpetab väärteomenetluse. Kohtuväline menetleja uuendab väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras käesoleva seadustiku § 546 lõikes 3 või 6 sätestatud alustel. [RT I 2008, 54, 304 – jõust. 27.12.2008]“. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 19. Harju Maakohus on pöördunud Riigikohtu poole

§ 541lõike 6 põhiseaduspärasuse kontrollimiseks.

Maakohtu hinnangul piirab

§ 541

lõige 6 mootorsõiduki eest vastutava isiku õigust vaidlustada kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi, kuna välistab väärteomenetluse uuendamise võimaluse juhul, kui trahv on vaidlustatud väärteokoosseisu puudumise tõttu.

  1. Maakohus lahendas L. Liivamäe kaebust, milles kaebaja palus lõpetada menetluse talle LS § 241 lõikes 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest hoiatustrahvi määramise asjas, kuna etteheidetava teo toimepanemine ei ole nõuetekohaselt tõendatud, see tegu ei olnud keelatud ega vasta väärteo tunnustele. Kaebus maakohtule esitati Viimsi vallasekretäri määruse peale, millega oli jäetud rahuldamata L. Liivamäe kaebus Viimsi Vallavalitsuse järelevalveinspektori määruse tühistamiseks. Järelevalveinspektori määrusega oli omakorda jäetud rahuldamata L. Liivamäe kaebus, milles taotleti hoiatustrahvi tühistamist.
  2. Kirjalik hoiatamismenetlus on väärteomenetluse seadustiku
  3. peatüki „Kohtuväline menetlus“
  4. jaos reguleeritud erimenetlus, mida kohaldatakse liiklusväärtegude puhul, kui liiklusnõuete rikkumine on tuvastatud automaatse liiklusjärelevalveseadmega (

§ 541

lõike 1 punkt 1) või kui juhti ei ole kohe võimalik tuvastada ja menetleja on salvestanud rikkumise fotol, filmil või muul teabesalvestisel, millel on tuvastatav sõiduki registreerimismärk ja rikkumise tuvastamise aeg ja koht (

§ 541lõike 1 punkt 2).

Rikkumise tuvastamiseks tehtud menetlustoiminguga alanud väärteomenetlus loetakse kirjaliku hoiatamismenetluse kohaldamisega lõppenuks (

§ 541

lõike 6 esimene lause) ning hoiatamismenetluses määratavat hoiatustrahvi ei käsita seadus väärteokaristusena (

§ 541lõige 3).

Hoiatamismenetluses eeldatakse, et rikkumise on toime pannud mootorsõiduki eest vastutav isik (mootorsõiduki registrijärgne omanik või registrisse kantud vastutav kasutaja,

§ 541

lõige 1), kellele kohtuväline menetleja määrab hoiatustrahvi, koostades ja toimetades isikule kätte trahviteate, mille tähtaegselt tasumata ja vaidlustamata jätmisel pööratakse see sundtäitmisele (

§d 542, 543 ja 544). 22. Kohtuasjas on vaidlus selle üle, millises ulatuses on mootorsõiduki eest vastutaval isikul võimalik vaidlustada kirjalikus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi. Erinevalt 5

(9)5 5-17-12 väärteomenetluses (kiir- või üldmenetlus) tehtud kohtuvälise menetleja otsusest väärteokaristuse määramise kohta ei saa trahviteate peale esitada kaebust maakohtule, kuna selle välistab

§ 114lõige 2.

Hoiatustrahvi vaidlustamiseks on seaduses sätestatud erikord, mille kohaselt võib mootorsõiduki eest vastutav isik trahvi vaidlustada, esitades trahviteate peale kaebuse selle koostanud kohtuvälisele menetlejale (

§ 545

lõiked 1 ja 2).

§ 545

lõike 2 punkti 7 järgi tuleb kaebuses muu hulgas märkida taotluse sisu ja põhjendus. 23. Hoiatustrahvi määramise eeldus, et väärteo pani toime mootorsõiduki eest vastutav isik, ei pruugi alati olla täidetud. Mootorsõiduki eest vastutav isik võib trahviteate vaidlustada seetõttu ka põhjusel, et väärteo toimepanemise ajal kasutas sõidukit keegi teine. Juhul kui mootorsõiduki eest vastutavale isikule on teada, kes sõidukit kasutas, peab ta esitama kaebuses selle isiku andmed (

§ 545lõige 3).

Sellisel juhul koostatakse uus trahviteade, mis saadetakse kaebuses nimetatud isikule, kes samuti võib trahviteate kohtuvälise menetleja juures vaidlustada (

§ 546lõiked 4 ja 5).

Juhul kui mootorsõiduk või selle registreerimismärk olid enne väärteo toimepanemist varastatud, kadunud või hävinud, peab mootorsõiduki eest vastutav isik esitama kohtuvälisele menetlejale kinnituse, et sõiduki või registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest oli teatatud pädevale ametiasutusele enne väärteo toimepanemise aega (

§ 545lõike 4 esimene alternatiiv).

Juhul kui mootorsõiduki eest vastutav isik vaidlustab trahviteate põhjusel, et toimepandud teo õigusvastasus on välistatud, nõuab seadus õigusvastasust välistava asjaolu kohta tõendite esitamist (

§ 545lõike 4 teine alternatiiv).

Sarnane regulatsioon kehtib olukorras, kus mootorsõiduki eest vastutav isik on juriidiline isik (

§ 545lõiked 5 ja 6).

24. Kohtuvälise menetleja pädevus trahviteate peale esitatud kaebuse lahendamisel on sätestatud

§s

  1. Kohtuväline menetleja võib jätta kaebuse käiguta või läbi vaatamata, trahviteate tühistada või uuendada väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras.
  2. Kaebus jäetakse käiguta juhul, kui see ei vasta

§ 545

lõikes 2 sätestatud nõuetele (

§ 546

lõike 1 esimene lause), v.a füüsilisest isikust kaebaja elukoha aadressi puudumine kaebuses, mispuhul jäetakse kaebus läbi vaatamata ilma puuduste kõrvaldamiseks tähtaega andmata (

§ 546lõike 1 teine lause).

Kui kaebuse puudusi tähtajaks ei kõrvaldata või kaebuse on esitanud isik, kellel ei ole kaebeõigust, või kaebetähtaeg on möödunud ning seda ei ole ennistatud, jäetakse kaebus läbi vaatamata (

§ 546lõike 2 punktid 1–3).

Lisaks sellistele tavapärastele kaebuse läbi vaatamata jätmise alustele, jäetakse trahviteate vaidlustamisel kaebus läbi vaatamata ka siis, kui kaebusele ei ole lisatud kinnitust mootorsõiduki või selle registreerimismärgi vargusest, kadumisest või hävimisest teatamise kohta või tõendeid õigusvastasust välistava asjaolu kohta, kuigi neile asjaoludele tuginetakse trahviteate vaidlustamisel (

§ 546lõike 2 punkt 4).

26. Kui trahviteate vaidlustab mootorsõiduki eest vastutava isiku poolt nimetatud isik, peab menetleja uuendama väärteomenetluse kiir- või üldmenetluse korras (

§ 546lõige 6).

Väärteomenetluse uuendamisel hoiatamismenetlus lõpeb ning kohalduvad kõik vastavalt kiir- või üldmenetlust reguleerivad normid, sealhulgas õigus esitada kohtuvälise menetleja otsuse peale kaebus maakohtule. Seadus ei näe ette trahviteate tühistamist väärteomenetluse uuendamisel, kuid sellisel juhul trahviteade ei jõustu ning seda ei saa pöörata täitmisele, mistõttu trahviteade kaotab oma õigusliku tähenduse. 27. Ka juhul, kui mootorsõiduki eest vastutav isik vaidlustab trahviteate (nõuetele vastava kaebusega) põhjusel, et mootorsõiduk või selle registreerimismärk oli varastatud, kadunud või hävinud, ning esitab selle kohta kinnituse (

§ 545

lõike 4 esimene alternatiiv ja lõike 6 esimene alternatiiv) või esitab tõendid selle kohta, et trahviteates kirjeldatud teo õigusvastasus on välistatud (

§ 545lõike 4 teine alternatiiv ja lõike 6 teine alternatiiv), tuleb üldjuhul 6

(9)6 5-17-12 väärteomenetlus uuendada, kuid menetlejal on alternatiivina õigus trahviteade määrusega tühistada, jättes väärteomenetluse uuendamata. Selline järeldus tuleneb

§ 541

lõike 6 teise lause ja

§ 546

lõike 3 koos tõlgendamisest.

§ 541

lõike 6 teise lause kohaselt uuendatakse väärteomenetlus

§ 546

lõigetes 3 ja 6 sätestatud juhtudel,

§ 546

lõikes 3 nähakse ette võimalus jätta väärteomenetlus uuendamata, mis tähendab, et ka väärteomenetluse uuendamine on võimalik. 28. Kolleegiumi hinnangul on kohtuväline menetleja trahviteate peale esitatud kaebuse lahendamisel pädev hindama esmalt seda, kas kaebus vastab seaduse nõuetele. Juhul kui kaebus vastab nõuetele, saab menetleja otsustada üksnes selle üle, kas väärteomenetlus uuendada või trahviteade tühistada. Otsustus selle üle, kas trahviteade tühistada, sarnaneb suuresti otsustusega lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlustel (

§ 30

lõike 1 punkti 1 alusel lõpetatakse menetlus siis, kui menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi), ning selle tegemisel tuleb menetlejal hinnata ka kaebuse väiteid ning esitatud tõendeid. Kui menetleja ei nõustu kaebuse väidetega või ei pea esitatud tõendeid kohaseks või piisavaks, et trahviteade tühistada, ei saa ta jätta kaebust rahuldamata, vaid peab väärteomenetluse uuendama. 29. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et seadus näeb menetluse uuendamise või trahviteate tühistamise võimaluse ette üksnes

§ 546

lõikes 3 (

§ 545

lõigetes 4 ja 6 kirjeldatud olukord) või

§ 546

lõikes 6 (

§ 545lõigetes 3 ja 5 kirjeldatud olukord) nimetatud juhtudel.

Kolleegium ei nõustu siseministri seisukohaga, et

§ 545

lõigetes 4 ja 6 nimetatud õigusvastasust välistava asjaolu mõistet võiks tõlgendada laiendavalt, hõlmates sellega ka kaebuse väited väärteokoosseisu puudumise kohta. Karistusseadustiku (KarS) § 27 järgi on õigusvastane tegu, mis vastab seaduses sätestatud süüteokoosseisule ja mille õigusvastasus ei ole välistatud karistusseadustiku, muu seaduse, rahvusvahelise konventsiooni või rahvusvahelise tavaga. Seega on õigusvastasust välistaval asjaolul karistusõigusdogmaatikas kindel sisu, mille muutmine väärteomenetluse seadustiku tõlgendamisel ei ole põhjendatud. 30. Asjaolust, et menetluse uuendamine või trahviteate tühistamine on võimalik vaid piiratud juhtudel, ei saa aga teha üksühest järeldust, et mootorsõiduki eest vastutava isiku õigus vaidlustada hoiatustrahvi on piiratud üksnes nimetatud alustega ning muudel põhjustel, sealhulgas väärteokoosseisu puudumise tõttu, trahvi kohtuvälises menetluses vaidlustada ei saa. Esiteks ei piira mootorsõiduki eest vastutava isiku kaebeõigust

§ 545

lõigete 1 ja 2 sõnastus, mis esmajoones reguleerivad trahviteate vaidlustamist kohtuvälise menetleja juures, ning teiseks ei näe

§ 546lg 2 ette alust jätta muul põhjusel esitatud kaebus läbi vaatamata.

Kolleegiumi hinnangul ei saa väärteokoosseisu puudumise tõttu esitatud kaebust jätta läbi vaatamata näiteks

§ 546

lõike 2 punkti 2 alusel, mille kohaselt jäetakse kaebus läbi vaatamata siis, kui selle on esitanud isik, kellel puudub kaebeõigus. Säte viitab kaebeõiguse sisustamise osas otsesõnu

§ 545

lõikele 1, mis annab kaebuse esitamise õiguse mootorsõiduki eest vastutavale isikule, seda õigust kuidagi piiramata. 31. Eeltoodu põhjal on kolleegium seisukohal, et väärteomenetluse seadustikus on lünk – ühelt poolt ei piira seadus hoiatustrahvi vaidlustamist, teisalt ei nähta kohtuvälisele menetlejale ette ühtki käitumisvõimalust olukorras, kus mootorsõiduki eest vastutav isik vaidlustab hoiatustrahvi väärteokoosseisu puudumise tõttu. Menetleja ei saa jätta kaebust läbi vaatamata, samas ei ole tal alust ei kaebuse rahuldamiseks, s.o väärteomenetluse uuendamiseks või trahviteate tühistamiseks, ega ka rahuldamata jätmiseks. Seetõttu on praeguse kohtuasja põhiküsimus, kuidas seadust tõlgendada, kas

§ 545lõigetes 3–6 nimetamata alustel esitatud kaebus tuleb jätta läbi vaatamata, kuna mootorsõiduki eest vastutava isiku kaebeõigus on piiratud, või tuleb seadust 7

(9)7 5-17-12 tõlgendada viisil, et isiku kaebeõigus ei ole piiratud ning väärteomenetlus tuleb uuendada ka juhul, kui mootorsõiduki eest vastutav isik on esitanud kaebuse väärteokoosseisu puudumise tõttu.
  1. Riigikohus on leidnud, et erinevate tõlgendusvõimaluste puhul tuleb eelistada põhiseadusega kooskõlas olevat tõlgendust neile tõlgendustele, mis põhiseadusega kooskõlas ei ole. Riigikohtul ei ole alust normi põhiseadusvastasuse motiivil kehtetuks tunnistada, kui normi on võimalik tõlgendada põhiseaduspäraselt. Samuti tuleb eelistada tõlgendust, mis tagab erinevate põhiseaduslike väärtuste kõige suurema kaitse (Riigikohtu üldkogu
  2. veebruari
  3. a otsus asjas nr 3217304, punkt 36).
  4. Õiguskantsler ja Riigikogu põhiseaduskomisjon leidsid Riigikohtule esitatud arvamuses, et väärteomenetluse seadustik piirab mootorsõiduki eest vastutava isiku kaebeõigust, lubades hoiatustrahvi vaidlustada üksnes

§ 545

lõigetes 3 ja 4 ning 5 ja 6 sätestatud alustel, ning regulatsioon on põhiseadusega vastuolus. Kolleegium leiab, et selline tõlgendus oleks põhiseadusega vastuolus, kuna riivaks ebaproportsionaalselt PS §ga 32 tagatud omandipõhiõigust ja PS § 15 lõike 1 esimeses lauses sätestatud õigust pöörduda kohtusse. Hoiatustrahv riivab omandipõhiõigust ning kuigi riive on hoiatustrahvi piiratud ulatuse tõttu (maksimaalselt 190 eurot,

§ 541

lõige 4) väheintensiivne, ei ole see põhiseadusega kooskõlas siis, kui trahv on määratud alusetult. PS § 15 lõike 1 esimene lause annab igaühele õiguse pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Kuna

§ 114

lõige 2 välistab hoiatustrahvi vaidlustamise otse maakohtus, on hoiatustrahvi määramise aluseks olevaid asjaolusid võimalik kohtus vaidlustada üksnes juhul, kui väärteomenetlus uuendatakse. Kui mootorsõiduki eest vastutava isiku kaebus jäetakse kaebeõiguse puudumise tõttu läbi vaatamata, ei ole isikul õigust pöörduda hoiatustrahvi aluseks olevate asjaolude kontrollimiseks kohtu poole. 34. Kaebeõiguse piirang oleks õigustatud, kui hoiatustrahvi määramise aluseks olev väärteokoosseis tuvastatakse veatult, on selge, et väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, ega esine

§s 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Eelkõige saab sellistest eeldustest lähtuda siis, kui menetleja vea võimalus on viidud miinimumini: nt on rikkumine tuvastatud automaatse liiklusjärelevalveseadmega (

§ 541

lõige 1 punkt 1), kuigi ka sellisel juhul pole välistatud vaidlus väärteo toimepanemise või selle nõuetekohase tuvastamise üle (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2012. a otsus väärteoasjas nr 3111712, punkt 8.3). Mõistetavalt tuleb ka

§ 541

lõike 1 punktis 2 märgitud juhtudel – kui teo avastanud järelevalvet tegeval ametnikul ei olnud võimalik kohe tuvastada mootorsõiduki juhti ning rikkumine jäädvustati fotol, filmil või muul teabesalvestisel – eeldada, et rikkumise asetleidmine on tuvastatud veatult, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ja väärteomenetlust välistavaid asjaolusid ei ole. Kolleegiumi hinnangul ei tohi aga sellisest eeldusest lähtumine täielikult välistada hoiatustrahvi määramise aluseks olevate asjaolude vaidlustamist kohtus. See võib olla põhiseaduslikult nõutav näiteks olukorras, kus mingil põhjusel ei ole rikkumise avastanud ametniku tehtud foto, filmi või muu teabesalvestise abil võimalik üheselt selgitada rikkumise tuvastamise aega, kohta või mootorsõiduki registreerimismärki, nagu ka juhul, kui on tekkinud vaidlused küsimuses, kas fotol, filmil või muul teabesalvestisel jäädvustatud tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud. Viimase näitega on tegemist ka praeguses asjas. L. Liivamäele saadetud trahviteates heideti talle ette LS § 241 lõikes 2 sätestatud teo toimepanemist, s.o sõiduki parkimist selleks keelatud kohas või liikluskorraldusvahendiga ettenähtud parkimiskorda või -viisi rikkudes nii, et see on ohtlik teistele liiklejatele või häirib oluliselt liiklust, ning L. Liivamägi vaidlustas trahviteate muu hulgas põhjusel, et sõiduki parkimine ei ohustanud teisi liiklejaid ega häirinud oluliselt liiklust. Kui kõnealuste küsimuste lahendamisel jätta isik ilma kohtusse pöördumise võimalusest, võib see viia trahvi alusetu määramiseni, mis aga ei oleks põhiseadusega kooskõlas. 8

(9)8 5-17-12 35. Eeltoodust lähtudes on kolleegium seisukohal, et

§ 546

lõikes 6 sätestatud väärteomenetluse uuendamise alust tuleb analoogia alusel kohaldada ka juhul, kui hoiatustrahvi vaidlustab mootorsõiduki eest vastutav isik. Selline tõlgendus viib põhiseadusega kooskõlas oleva tulemuseni, kuna tagab ka mootorsõiduki eest vastutava isiku õiguste kohtuliku kaitse. Samuti koheldakse sellisel juhul mootorsõiduki eest vastutavat isikut võrdselt isikuga, kelle andmed esitas mootorsõiduki eest vastutav isik

§ 545

lõike 3 või 5 kohaselt kaebuses ning kes vaidlustas hoiatustrahvi

§ 546lõike 6 kohaselt.

36. Eeltoodust lähtudes ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 15 lõike 1 punktile 6 tuginedes jätab kolleegium Harju Maakohtu taotluse rahuldamata. Priit Pikamäe, Hannes Kiris, Saale Laos, Jüri Põld, Tambet Tampuu 9

(9)9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.