2-16-3600/32

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2163600 Otsuse kuupäev Tartu, 13. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Kohtuasi Kalevikivi OÜ hagi AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) vastu kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2017. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 19 690 eurot 31 senti Menetlusosalised ja esindajad Riigikohtus nende Hageja Kalevikivi OÜ, esindaja vandeadvokaat Tambet Laasik Kostja AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu), esindaja vandeadvokaat Madis Saar Asja läbivaatamise kuupäev 20. november 2017, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta Tartu Ringkonnakohtu 12. juuni 2017. a otsuse resolutsioon tsiviilasjas nr 2163600 muutmata, täiendades osaliselt ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Kalevikivi OÜ (hageja) esitas 7. märtsil 2016 Tartu Maakohtule AAS BTA Baltic Insurance Company (Eesti filiaali kaudu) (kostja) vastu hagi, milles palus mõista kostjalt välja 19 690 eurot 31 senti.

2-16-3600 1.1. Hageja väitel toimus 27. jaanuaril 2015 liiklusõnnetus, kus täislastis veoauto sõitis tagant sisse hageja autorongile (veduk ja haagis). Hageja oli haagise liisinud AS-lt Pohjola Finance Estonia (Finance). Hageja oli sõlminud kindlustuslepingu kostjaga, kellele hageja esitas 28. jaanuaril 2015 liiklusõnnetuse kahjuteate (viimase kohaselt oli kostja ka liiklusõnnetuse põhjustanud veoauto või selle juhi kindlustusandja). Schmitz Cargobull Eesti OÜ koostas 10. veebruaril 2015 hinnapakkumise nr M140598, mille kohaselt on haagise remondikulu 13 785 eurot 12 senti. Kostja tegi 5. märtsil 2015 kahjuotsuse, mille kohaselt on liiklusõnnetuse põhjustamise eest 100% ulatuses vastutav hageja haagisele otsa sõitnud veoki juht. Kostja otsustas hüvitada haagise omanikule Finance’ile kahju 8200 eurot (haagise liiklusõnnetuse eelne väärtus 16 200 eurot, millest lahutada jääkväärtus 8000 eurot). Hageja teatas, et ta ei nõustu kahjuotsuses toodud haagise väärtusega 16 200 eurot, kuivõrd haagise tegelik väärtus on 18 500 eurot. Kostja tühistas vastuvõetud otsuse ning tellis haagise väärtuse määramiseks ja remondikulu fikseerimiseks ekspertiisi. 25. märtsil 2015 koostas ekspert R. Põdersalu kostja tellimusel arvamuse, mille kohaselt on haagise väärtus 16 000 eurot (ilma käibemaksuta), märkides mh, et osa vigastusi olevat tekkinud enne avariid.

Kostja koostas 31. märtsil 2015 R. Põdersalu arvamuse alusel uue otsuse, millega otsustas kahju hüvitada taastamisremondi teel (4379 euro 40 sendi ulatuses). Vastavas ulatuses väljastas kostja garantiikirja.

1.2. Hageja tellis omalt poolt asjatundja arvamuse. Ekspert K. Lehtla 16. juuli 2015 arvamuse järgi on R. Põdersalu arvamus olulises osas ebaõige. Seejärel pöördusid pooled liikluskindlustuse lepitaja poole lepitusmenetluse algatamiseks. Kostja lepitusmenetluses kompromissi võimalust ei näinud ja lepitusmenetlus jäi tulemuseta. 3. septembril 2015 ütles Finance hagejaga sõlmitud liisingulepingu üles ning nõudis hagejalt 11 007 euro 20 sendi tasumist. Hageja laskis haagise uuesti hinnata OÜl ValueExpert, kelle 28. septembri 2015 hindamisakti kohaselt oli haagise väärtus 17 500 – 19 000 eurot (ilma käibemaksuta). 1. oktoobril 2015 tegi kostja kolmanda otsuse kahju hüvitamise kohta. Kostja tühistas garantiikirja, otsustas hüvitada kahju 4379 euro 40 sendi ulatuses ja kanda see summa hageja kontole. Ülejäänud osas keeldus kostja kahju hüvitamise nõuet rahuldamast.

1.3. Kostjal puudub nii faktiline kui ka õiguslik alus keelduda kahju hüvitamast. Liikluskindlustuse seaduse (LKindlS) § 26 lg 4 sätestab, et kindlustushüvitise maksmine rahas on lubatud üksnes siis, kui sõidukit ei ole võimalik taastada, sõidukile taastusremondi tegemine on ebamõistlik või kui pooled on kokku leppinud, et kindlustushüvitis makstakse rahas. Taastusremondi tegemine on sarnane haagise enda maksumusega, seega on haagis majanduslikus mõttes hävinud ning asja parandamine ebamõistlikult kulukas. Seetõttu nõuab hageja samaväärse haagise väärtuse 18 250 euro (mis on vahemiku 17 500 – 19 000 euro keskmine) hüvitamist, millele lisanduvad 1440 euro 31 sendi suurused muud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kulud. Hageja selgitas, et haagis müüdi pärast liisingulepingu ülesütlemist Erke Veod OÜ-le.

1.4. Kostja oli liisingulepingu ülesütlemisest teadlik, samuti oli liisinguandja teadlik hageja ja kostja vahelisest vaidlusest. Kindlustusjuhtumi toimumise ajal oli hageja kindlustuspoliisi alusel haagise vastutav kasutaja. Hageja on õigustatud isik kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitama. Kostja on hagejat kohtueelses kirjavahetuses õigustatud isikuna käsitlenud ning teinud ka pärast liisingulepingu lõpetamist kindlustusotsuse hageja suhtes. Hagejale kahju hüvitamine ei ole vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga. Kui liiklusõnnetust ei oleks toimunud, oleks hageja kasutusse jäänud kahjustusteta haagis.

1.5. Haagise üleandmine liisinguandjale ei välista hageja nõuet, kuna hagejale tekitatud kahju ei muuda see, et liisinguandja on haagise hiljem võõrandanud või kui palju on liisinguandja sellest kasu saanud, kuivõrd kostja kohustus hageja ees muutus sissenõutavaks enne seda. Hageja on jätkuvalt liisinguandjale võlgu ja võla suurus sõltub üheselt kostja kohustuse täitmisest. Kui hageja 2(8) 2 2-16-3600 oleks liisingulepingu lõpetamisel saanud liisinguandjale üle anda kahjustusteta haagise, oleks hageja kohustus liisinguandja ees olnud vastavalt väiksem, kui oluliselt kahjustunud haagise üleandmisel. Kostja väide, nagu oleks haagis ka pärast müüki olnud heas korras, on ebaõige. See, kellele nõue kuulub, ei ole tõendamise, vaid õigusliku hinnangu küsimus.

2.1. Pooled ei vaidle selle üle, et haagis kuulus Finance’ile. Hüvitise saajaks on sõiduki omanik.

Hageja ei ole esitanud sõiduki omaniku volitust hüvitise saamiseks või tema esindamiseks hagimenetluses ja hagejal ei ole õigust taotleda enda kasuks hüvitise väljamõistmist. Hagejal puudub nii kasutusõigus kui ka omandiõigus. Hageja ei ole seega nõuet esitama õigustatud isik.

Hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse üleminekut ja tekkinud varalise kahju suurust.

2.2. Kostja esitas taotluse teha vaheotsus, millega jätta hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud oma nõudeõigust.

3.1. Maakohus asus seisukohale, et kahju hüvitamise nõudeõigus ei ole hagejale üle läinud ja hageja ei ole õigustatud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitama. Hageja ei esitanud menetluse jooksul tõendit, et nõue kuulub talle. Kuna liisinguleping lõpetati ülesütlemisega, siis oleks tulnud Finance’i nõudeõigus kindlustusandja ehk kostja vastu hagejale üle anda, kuid seda ei ole tehtud. Nõude üleminek ei ole õigusliku hinnangu, vaid tõendamise küsimus, sest nõude üleminek on kokkulepe ning sellise kokkuleppe olemasolu tuleb tõendada, sh piisaks, kui Finance oleks kostjale nõude üleminekust suuliselt või lihtkirjalikult teatanud või sellekohane tõend oleks esitatud kohtule.

3.2. Liisingulepingu sätted reguleerivad konkreetselt hageja kohustusi kahjujuhtumi toimumisel.

Olles nii kindlustusvõtja kui ka liisinguvõtja, oli hagejal kohustus pidada läbirääkimisi kindlustusandjaga kahju hüvitamise üle. Kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusvõtjaks on Finance ja sõiduki vastutavaks kasutajaks on hageja. Kindlustuslepingu on sõlminud kolmas isik Finance, kellega hageja on sõlminud liisingulepingu. Hageja ja Finance’i sõlmitud liisingulepingu p 7.2 alapunkti (V) kohaselt peab liisinguandja olema kindlustuslepingus märgitud soodustatud isikuks.

Liisingulepingu p 7.9 ja selle alapunktide kohaselt oli hagejal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus pidada kindlustusandjaga läbirääkimisi pärast kahjujuhtumi toimumist. Liisingulepingust tulenevalt ei tegutsenud hageja enda nimel, vaid esindas liisinguandja huvisid.

3.3. Maakohus leidis, et ka liisingulepingu kehtivuse ajal ei olnud hageja kahjuhüvitist saama õigustatud isikuks. Lähtuvalt liisingulepingu pst 7.13 oli kahjuhüvitist saama õigustatud isikuks liisinguandja, mitte hageja.

3(8) 3 2-16-3600 3.4. Liisingulepingu ülesütlemise teate sisust nähtub, et 3. jaanuar 2015 on ilmselge kirjaviga, sest liisinguandja on teates märkinud, et ütleb lepingu üles alates 3. septembrist 2015. Kuna liisinguleping lõpetati liisinguandja ülesütlemisega, siis lõppes ka hageja liisingulepingu pst 7 tulenev esindusõigus.

Kostja leidis vastuses kaebusele, et see tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tartu Ringkonnakohus tühistas 12. juuni 2017. a otsusega maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks arutamiseks.

5.1. Maakohtu otsus on vastuoluline. Maakohtu otsus on lõpplahend tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 434 tähenduses, kuid samas rahuldas maakohus otsuse resolutsiooni ps 1 kostja taotluse teha vaheotsus. Resolutsiooni ps 2 jättis maakohus hageja nõude rahuldamata, seega tegi asjas sisulise otsustuse. Menetluskulude jaotuses ei ole märgitud, et tegemist oleks vaheotsusega seotud menetluskuludega. Kostja taotles vaheotsuse tegemist, leides, et hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse olemasolu kostja vastu. TsMS § 449 lg 1 järgi võib kohus poole taotlusel teha vaheotsuse nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta juhul, kui menetluses on hagi raha saamiseks, eelkõige tekitatud kahju hüvitamiseks ja nõutava rahasumma suuruse tõendamine on väga kulukas või keerukas ja nõude põhjendatuse või põhjendamatuse kohta on kohtul võimalik otsust teha. Lisaks kohtuotsuse resolutsiooni ple 1 leidis maakohus kohtuotsuse põhjendavas osas, et kohus rahuldab kostja taotluse vaheotsuse tegemiseks, ning maakohtu põhjenduste järgi (otsuse p 4) peab kohus vaheotsuse tegemisel lahendama küsimuse, kas nõudeõigus on hagejale üle läinud ehk kas hageja on õigustatud hagi esitama. Maakohus ei võtnud aga otsuse resolutsioonis seisukohta mitte hageja nõudeõiguse olemasolu kohta, vaid leidis, et hageja nõue kostja vastu tuleb jätta rahuldamata. Maakohus ei ole hinnanud hageja väiteid ja esitatud tõendeid ning asjas ei ole olnud eelmenetlust.

5.2. Maakohus on ekslikult leidnud, et hagejal ei ole õigust nõuda kostjalt kahju hüvitamist.

Maakohtu tuvastatu kohaselt ei vaidle pooled selle üle, et hagejal oli sõlmitud kindlustusleping kostjaga. Samas leiab maakohus otsuse ps 10, et kohtule esitatud kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusvõtjaks on Finance, ning seega on kindlustuslepingu sõlminud kolmas isik. Kuigi otsusest ei selgu üheselt, keda maakohus käsitles menetluses esitatud liikluskindlustuslepingu poolena, on maakohus hageja nõudeõigusele hinnangu andmisel tuginenud ekslikult peamiselt nimetatud kahju kannatanud sõiduki kohta sõlmitud lepingule. Seega on õige kostja vastuses apellatsioonkaebusele esitatud väide, et asjakohane ei ole kahju kannatanud haagise liikluskindlustusleping ja kindlustusandja, kellega see leping oli sõlmitud. LKindlS § 8 lg 1 järgi on kindlustusjuhtum kolmandale isikule kahju tekitamine, praegusel juhul nõuab hageja väidetavalt talle tekitatud kahju hüvitamist. Hageja ei ole esitanud menetluses kahjukindlustuslepingut kostjaga, mis oleks sõlmitud kahjustatud sõiduki suhtes.

5.3. Hageja nõuab kostjalt kui kahju tekitanud sõiduki kindlustusandjalt kahju hüvitamist.

Põhjendatud on apellatsioonkaebuse seisukoht, mille kohaselt on hagejal kui liisinguvõtjal õigus kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitada. Liisinguleping määrab liisinguvõtja kohustused kahjujuhtumi toimumisel ja kahjuhüvitise saaja. Samas reguleerib liisinguleping liisinguandja ja liisinguvõtja omavahelisi suhteid. Nimetatud lepingust tulenevad õigused ja kohustused hagejale ja kostjale, nii on näiteks liisinguvõtja kohustatud sõlmima liisingueseme suhtes varakindlustuse 4(8) 4 2-16-3600 lepingu ja liikluskindlustuse lepingu (p 7.1 jj) ning märkima liisinguandja soodustatud isikuks.

Praegusel juhul on kostjaks liisingulepingu esemele kahju tekitanud kolmanda isiku kindlustusandja. Kahjujuhtumiga kahjustatud isikuks on hageja kui liisinguvõtja, kellel on kolmanda isiku vastu õigus nõuda kahju hüvitamist. Liisinguandja on krediteerija ega kanna eseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise riski, nimetatud risk läheb liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega VÕS § 364 järgi. Liisinguandja huvi on üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt müügilepingu suhtes Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3212906, p 25). Kolmanda isiku kui kahju tekitaja liikluskindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest seetõttu, et nõude tema vastu esitas liisinguvõtja, mitte sõiduki omanik. Kahju tekitaja vastutus ei saa sõltuda sellest, kas nõude esitajaks on kahju kannatanud sõiduki omanik või liisinguvõtja.

5.4. Liisinguvõtja õigust ei mõjuta ka see, et 3. septembril 2015 ütles liisinguandja hagejaga sõlmitud liisingulepingu üles ja haagis on tagastatud liisinguandjale ning võõrandatud edasi kolmandale isikule. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal üksnes tagatisena. Selline käsitlus vastab liisingulepingu kui krediidilepingu olemusele. VÕS § 367 lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

Seega saab liisinguandja esitada liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad tagasitäitmisnõuded esmajoones liisinguvõtja vastu § 367 järgi. Liisingulepingu lõpetamine ei lõpetanud hageja õigust saada kindlustushüvitist.

5.5. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja nõude põhjendatuse kohta, ei ole hinnanud hageja nõude ulatust ega selgitanud menetluses tõendamiskoormise jaotust. Arvestades maakohtu otsuse põhjendusi ning maakohtus tehtud menetlustoiminguid, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja palub hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1610 eurot 40 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt.

Kaebuse järgi on ringkonnakohtu otsus põhjendamata. Ringkonnakohus on üksnes üldsõnaliselt leidnud, et hagejal on põhimõtteliselt õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Hagejal saab olla nõue kostja vastu vaid juhul, kui hagejal on LKindlS § 23 lgs 1 nimetatud nõue sõiduki valdaja vastu. Samuti jättis ringkonnakohus tuvastamata, kas hagejal on võimalik anda haagise omand kostjale üle. Hageja ei ole kunagi olnud haagise omanik. Haagise valdust ei ole kostjale üle antud.

Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendades viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, v.a VÕS § 364, mis vaidlusalust küsimust ei reguleeri. Hagejal ei ole VÕS §-l 1057 või delikti üldkoosseisul rajanevat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Selline nõue oleks asja omanikul.

Sama kehtib VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kohase nõude korral. Viimati nimetatud sätete alusel oleks hagejal haagise valdajana võimalik nõuda kasutuseeliste hüvitamist VÕS § 132 lg 4 järgi, kuid sellist nõuet ei ole hageja esitanud. Sellise nõude saaks hageja esitada haagise valdaja vastu (LKindlS § 24 teine lause, § 34 lg 2).

Hagejale ei tulene nõudeid ka liisingulepingu olemusest lähtuvalt. Liisinguandja tagatishuvi hõlmab lisaks krediidi tasumisele ka huvi liisingueseme ja selle väärtuse säilimise vastu, sh nõudeid kolmandate isikute vastu. Seega peavad vastavad nõuded kuuluma liisinguandjale, mitte 5(8) 5 2-16-3600 liisinguvõtjale. Ka sõlmitud liisingulepingust (pd 7.11 ja 7.13) järeldub üheselt, et kindlustushüvitise nõudeõigus kuulub Finance’ile kui liisinguandjale. Nõuet ei ole hagejale loovutatud. Kui hageja nõudeõigus tuleneb siiski liisingulepingust, on see õigus lõppenud koos liisingulepingu lõppemisega.

Ringkonnakohus määras valesti tsiviilasja hinna. Kuna maakohus jättis hagi rahuldamata ning hageja vaidlustas maakohtu otsuse tervikuna, on õige hind 19 690 eurot 31 senti. TsMS § 137 lg 5 ei ole kohaldatav, kuna maakohus tegi lõppotsuse. Põhjendamatud on ka ringkonnakohtu menetluslikud etteheited maakohtule. Maakohus ei pea otsuse resolutsioonis eraldi tuvastama hageja nõudeõiguse puudumist. Vaheotsuse tegemise taotluse rahuldamine ei ole iseenesest vastuolus lõppotsuse tegemisega.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 8. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada.

Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata. Osaliselt tuleb täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.

11.1. VÕS § 361 kohaselt on liisinguvõtjal kohustus maksta liisinguandjale liisingueseme kasutamise eest tasu. VÕS § 363 pde 2 ja 3 kohaselt peab liisinguvõtja liisingueset säilitama tavapärase kulumise piires ning tagastama lepingu lõppemisel eseme liisinguandjale seisundis, mis vastab tavapärasele kulumisele. VÕS § 364 kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega. VÕS § 366 kohaselt on liisinguvõtjal mh liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral õigus öelda liisinguleping üles. VÕS § 367 lgtest 1, 2 ja 4 tulenevad mh sellise ülesütlemise tagajärjed, milleks on eelkõige liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole juba kaetud tasutud liisingumaksetega (lg 1), tehes sellest lubatud mahaarvamised (lg 2).

6(8) 6 2-16-3600 11.2. Nimetatud sätete koostoimest tuleneb seega liisinguvõtja jaoks risk tasuda kokkulepitud liisingumakseid ka sellisel juhul, kui liisinguese hävib või muutub kasutuskõlbmatuks. Samuti kannab liisinguvõtja VÕS § 367 lgst 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus.

11.3. Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu 19. aprilli 2006. a otsus tsiviilasjas nr 3212906, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (VÕS § 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse ps 25 ja 11. juunil 2014 tsiviilasjas nr 3214014 tehtud otsuse pdes 23 ja 24 leidnud mh viitega VÕS § 401 lgle 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Sellest on praegusel juhul õigesti lähtunud ka ringkonnakohus. Riskijaotuse kohta kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul vt täiendavalt Riigikohtu 11. juuni 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3214014, pd 24, 30.

Kolleegium märgib, et ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist.

11.4. Lõpetuseks nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest ainuüksi seetõttu, et nõude esitas liisinguvõtja, mitte liisinguandjast haagise omanik. See ei ole kassatsioonkaebuses väidetav karistuslik järeldus, vaid tugineb hageja nõudeõigust kinnitavatele õigusnormidele. Samuti ei välista nõudeõiguse olemasolu asjaolu, et hageja ei ole andnud ega saa tuvastatud asjaoludel anda kostjale üle kahjustatud haagist. See asjaolu võib LKindlS § 26 lg 8 teise lause kohaselt mõjutada kindlustushüvitise suurust. Kui kahjustatud asi antakse tagasi liisinguandjale, tuleb selle väärtust ja saadavat kindlustushüvitist arvestada liisinguvõtja ja liisinguandja omavahelistes suhetes.

12.1. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja valduses olnud haagisele kahju põhjustanud sõiduki suhtes oli sõlmitud kindlustusleping kostjaga. Esitatud asjaolude kohaselt on kostja teinud ka kahju (osalise) hüvitamise otsuse (I kd, tl 127 jj), millega otsustas kanda hageja kontole üle 4379 eurot 40 senti.

12.2. Kuna praeguses asjas oli tegemist liiklusõnnetusega, tuleb kahju hüvitamise nõude aluse ja ulatuse väljaselgitamiseks esmalt analüüsida LKindlS sätteid. LKindlS § 23 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt võib kahjustatud isik kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu mh siis, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees kas VÕS § 1057 alusel või võlaõigusseaduse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel.

LKindlS § 35 lg 1 p 1 kohaselt on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda mh kindlustusandjalt, kes on kindlustanud sõidukiga, millega kindlustusjuhtum põhjustati, kahju tekitamisest tuleneva vastutuse.

12.3. Kolleegiumi hinnangul tuleb kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses lisaks liisinguandjale kui asja omanikule pidada ka liisinguvõtjat kui asja valdajat, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga 7(8) 7 2-16-3600 samasugust nõudeõigust omava isikuna. Nii annavad ka VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 kannatanule õiguse nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju tekitati kannatanu omandi, sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega.

Eelnevast tuleneb koos VÕS § 73 lgga 1 ka see, et liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord. VÕS § 73 lg 1 kohaselt, kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad.

12.4. Ka kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral VÕS § 132 lgtes 1–3 sätestatut LKindlS §st 26 tulenevate erisustega. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtus hageja nõude ulatus kindlaks määrata LKindlS § 26 ja VÕS § 132 lgte 1 ja 3 koostoimes.

Tsiviilasja hind Riigikohtus on samuti 19 690 eurot 31 senti. Kostja taotleb, et jõusse jääks maakohtu otsus, millega jäeti rahuldatama haginõue 19 690 euro 31 sendi väljamõistmiseks kostjalt.

TsMS § 140 lg 2 esimese lause kohaselt pidi kostja tasuma kassatsioonkaebuselt kautsjonit 196 eurot 90 senti. Kostja on tasunud kautsjonit 100 eurot. Seega on ta tasunud kautsjonit 96 eurot 90 senti vähem. Vähem makstud kautsjon tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi riigi kasuks välja mõista.

TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Henn Jõks 8(8) Villu Kõve Malle Seppik 8