RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2163600 Otsuse kuupäev Tartu, 13. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Henn Jõks, liikmed Villu Kõve ja Malle Seppik Ko

) § 132 lgte 1 ja 2 järgi, arvates sellest

§ 127

lg 5 järgi maha igasuguse kasu, mida kahjustatud isik sai kahju tekitamise tagajärjel. Selliseks kasuks on ka haagise õnnetusejärgne väärtus 8000 eurot. Haagis anti pärast liisingulepingu ülesütlemist üle sõiduki omanikule Finance’ile, kes müüs selle edasi. Haagise kindlustusjuhtumi eelsest väärtusest 16 000 eurot tuleb maha arvata haagise jääkväärtus 8000 eurot ning makstud hüvitis 4379 eurot 40 senti. Alternatiivse kahjunõude suuruseks tuleb seega pidada 3620 eurot 60 senti (16000–800 –4379,40). 2.

1. Pooled ei vaidle selle üle, et haagis kuulus Finance’ile. Hüvitise saajaks on sõiduki omanik. Hageja ei ole esitanud sõiduki omaniku volitust hüvitise saamiseks või tema esindamiseks hagimenetluses ja hagejal ei ole õigust taotleda enda kasuks hüvitise väljamõistmist. Hagejal puudub nii kasutusõigus kui ka omandiõigus. Hageja ei ole seega nõuet esitama õigustatud isik. Hageja ei ole tõendanud nõudeõiguse üleminekut ja tekkinud varalise kahju suurust. 2.
2. Kostja esitas taotluse teha vaheotsus, millega jätta hagi rahuldamata, kuna hageja ei ole tõendanud oma nõudeõigust.
3. Tartu Maakohus jättis
4. jaanuari
5. a otsusega hagi rahuldamata, rahuldades otsuse resolutsioonis kostja taotluse teha vaheotsus. Menetluskulud jättis maakohus hageja kanda. 3.
6. Maakohus asus seisukohale, et kahju hüvitamise nõudeõigus ei ole hagejale üle läinud ja hageja ei ole õigustatud kostja vastu kahju hüvitamise nõuet esitama. Hageja ei esitanud menetluse jooksul tõendit, et nõue kuulub talle. Kuna liisinguleping lõpetati ülesütlemisega, siis oleks tulnud Finance’i nõudeõigus kindlustusandja ehk kostja vastu hagejale üle anda, kuid seda ei ole tehtud. Nõude üleminek ei ole õigusliku hinnangu, vaid tõendamise küsimus, sest nõude üleminek on kokkulepe ning sellise kokkuleppe olemasolu tuleb tõendada, sh piisaks, kui Finance oleks kostjale nõude üleminekust suuliselt või lihtkirjalikult teatanud või sellekohane tõend oleks esitatud kohtule. 3.
7. Liisingulepingu sätted reguleerivad konkreetselt hageja kohustusi kahjujuhtumi toimumisel. Olles nii kindlustusvõtja kui ka liisinguvõtja, oli hagejal kohustus pidada läbirääkimisi kindlustusandjaga kahju hüvitamise üle. Kindlustuspoliisilt nähtub, et kindlustusvõtjaks on Finance ja sõiduki vastutavaks kasutajaks on hageja. Kindlustuslepingu on sõlminud kolmas isik Finance, kellega hageja on sõlminud liisingulepingu. Hageja ja Finance’i sõlmitud liisingulepingu p 7.2 alapunkti (V) kohaselt peab liisinguandja olema kindlustuslepingus märgitud soodustatud isikuks. Liisingulepingu p 7.9 ja selle alapunktide kohaselt oli hagejal mitte üksnes õigus, vaid ka kohustus pidada kindlustusandjaga läbirääkimisi pärast kahjujuhtumi toimumist. Liisingulepingust tulenevalt ei tegutsenud hageja enda nimel, vaid esindas liisinguandja huvisid. 3.
8. Maakohus leidis, et ka liisingulepingu kehtivuse ajal ei olnud hageja kahjuhüvitist saama õigustatud isikuks. Lähtuvalt liisingulepingu pst 7.13 oli kahjuhüvitist saama õigustatud isikuks liisinguandja, mitte hageja. 3

§ 364järgi.

Liisinguandja huvi on üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks (vt müügilepingu suhtes Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3212906, p 25). Kolmanda isiku kui kahju tekitaja liikluskindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest seetõttu, et nõude tema vastu esitas liisinguvõtja, mitte sõiduki omanik. Kahju tekitaja vastutus ei saa sõltuda sellest, kas nõude esitajaks on kahju kannatanud sõiduki omanik või liisinguvõtja. 5.
3. Liisinguvõtja õigust ei mõjuta ka see, et
4. septembril 2015 ütles liisinguandja hagejaga sõlmitud liisingulepingu üles ja haagis on tagastatud liisinguandjale ning võõrandatud edasi kolmandale isikule. Liisinguandja ja -võtja omavahelises suhtes on tagastusnõue liisinguandjal üksnes tagatisena. Selline käsitlus vastab liisingulepingu kui krediidilepingu olemusele.

§ 367

lg 1 järgi peab liisingulepingu ülesütlemise korral liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega. Seega saab liisinguandja esitada liisingulepingu ülesütlemisest tulenevad tagasitäitmisnõuded esmajoones liisinguvõtja vastu § 367 järgi. Liisingulepingu lõpetamine ei lõpetanud hageja õigust saada kindlustushüvitist. 5.

1. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja nõude põhjendatuse kohta, ei ole hinnanud hageja nõude ulatust ega selgitanud menetluses tõendamiskoormise jaotust. Arvestades maakohtu otsuse põhjendusi ning maakohtus tehtud menetlustoiminguid, tuleb tsiviilasi saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Kostja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus. Kostja palub hagejalt kassatsiooniastme menetluskuluna välja mõista 1610 eurot 40 senti ja seadusjärgse viivise sellelt summalt. Kaebuse järgi on ringkonnakohtu otsus põhjendamata. Ringkonnakohus on üksnes üldsõnaliselt leidnud, et hagejal on põhimõtteliselt õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue. Hagejal saab olla nõue kostja vastu vaid juhul, kui hagejal on LKindlS § 23 lgs 1 nimetatud nõue sõiduki valdaja vastu. Samuti jättis ringkonnakohus tuvastamata, kas hagejal on võimalik anda haagise omand kostjale üle. Hageja ei ole kunagi olnud haagise omanik. Haagise valdust ei ole kostjale üle antud. Ringkonnakohus ei ole otsust põhjendades viidanud ühelegi materiaalõiguse normile, v.a

§ 364, mis vaidlusalust küsimust ei reguleeri.

Hagejal ei ole

§-l 1057 või delikti üldkoosseisul rajanevat kahju hüvitamise nõuet kostja vastu. Selline nõue oleks asja omanikul. Sama kehtib

§ 1043ja § 1045 lg 1 p 5 kohase nõude korral.

Viimati nimetatud sätete alusel oleks hagejal haagise valdajana võimalik nõuda kasutuseeliste hüvitamist

§ 132lg 4 järgi, kuid sellist nõuet ei ole hageja esitanud. Sellise nõude saaks hageja esitada haagise valdaja vastu (LKindl

S § 24 teine lause, § 34 lg 2). Hagejale ei tulene nõudeid ka liisingulepingu olemusest lähtuvalt. Liisinguandja tagatishuvi hõlmab lisaks krediidi tasumisele ka huvi liisingueseme ja selle väärtuse säilimise vastu, sh nõudeid kolmandate isikute vastu. Seega peavad vastavad nõuded kuuluma liisinguandjale, mitte 5

§ 1057alusel ning sellisel alusel on seda lahendanud nii maa- kui ka ringkonnakohus.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Ringkonnakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel muutmata ning kassatsioonkaebus rahuldamata. Osaliselt tuleb täiendada ringkonnakohtu otsuse õiguslikke põhjendusi.
2. Kassatsiooniastmes tuleb lahendada õiguslik küsimus, kas hagejal kui liisinguvõtjal on kahju hüvitamise nõudeõigus kostja kui kahju tekitanud sõiduki kindlustusandja vastu, kui kahju tekitati liisinguvõtja valduses olnud sõidukile.
3. Kolleegium märgib esmalt seda, et üldjuhul võib asja kahjustamisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeõiguse maksma panna üksnes kahjustatud asja omanik; kahju hüvitamise nõude ulatuse määramisel võib asja omanik tugineda mh

§le 132 (vt nt Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsus tsiviilasjas nr 32112913, p 24).
3. Järgnevalt analüüsib kolleegium liisinguvõtja õiguslikku seisundit tema valduses oleva vara (liisingueseme) kahjustamise või hävimise korral ning ka liisinguandja kui liisingueseme omaniku eeldatavaid huvisid liisingueseme kahjustamise või hävimise korral. 11.1.

§ 361

kohaselt on liisinguvõtjal kohustus maksta liisinguandjale liisingueseme kasutamise eest tasu.

§ 363

pde 2 ja 3 kohaselt peab liisinguvõtja liisingueset säilitama tavapärase kulumise piires ning tagastama lepingu lõppemisel eseme liisinguandjale seisundis, mis vastab tavapärasele kulumisele.

§ 364

kohaselt läheb liisingueseme juhusliku hävimise ja kahjustumise riisiko liisinguvõtjale üle talle liisingueseme üleandmisega.

§ 366

kohaselt on liisinguvõtjal mh liisingueseme hävimise või kasutuskõlbmatuks muutumise korral õigus öelda liisinguleping üles.

§ 367

lgtest 1, 2 ja 4 tulenevad mh sellise ülesütlemise tagajärjed, milleks on eelkõige liisinguvõtja kohustus hüvitada liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis seoses liisinguesemega, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud ulatuses, milles need ei ole juba kaetud tasutud liisingumaksetega (lg 1), tehes sellest lubatud mahaarvamised (lg 2). 6

§ 367

lgst 3 tulenevalt selle asjaolu riisikot, et liisingueseme väärtus on kahjustamise korral liisinguandjale tagastamise hetkel väiksem, kui oleks kahjustamata asja väärtus. 11.

1. Liisinguandja kui liisingueseme omanik ei kanna seaduse kohaselt üldjuhul ei liisinguga ostetud eseme ebakvaliteetsuse riski (vt Riigikohtu
2. aprilli
3. a otsus tsiviilasjas nr 3212906, p 25) ega ka asja juhusliku hävimise riisikot (

§ 364). Riigikohus on eelmises lauses viidatud otsuse ps 25 ja 11.

juunil 2014 tsiviilasjas nr 3214014 tehtud otsuse pdes 23 ja 24 leidnud mh viitega

§ 401

lgle 2 (liisinguleping on ühtlasi krediidileping) ka seda, et liisinguandjal puudub liisinguesemega seoses muu õiguslik huvi kui üksnes tagatishuvi krediidi tasumiseks. Sellest on praegusel juhul õigesti lähtunud ka ringkonnakohus. Riskijaotuse kohta kasutusrendi tüüpi liisingulepingu puhul vt täiendavalt Riigikohtu

1. juuni
2. a otsus tsiviilasjas nr 3214014, pd 24,
3. Kolleegium märgib, et ka kindlustuslepingute (kohustuslik liikluskindlustus, nn kaskokindlustus) sõlmimise üheks eesmärgiks saab pidada liisinguandja kui krediteerija finantshuvide tagamist. 11.
4. Lõpetuseks nõustub kolleegium ringkonnakohtuga selles, et kindlustusandja ei saa vabaneda vastutusest ainuüksi seetõttu, et nõude esitas liisinguvõtja, mitte liisinguandjast haagise omanik. See ei ole kassatsioonkaebuses väidetav karistuslik järeldus, vaid tugineb hageja nõudeõigust kinnitavatele õigusnormidele. Samuti ei välista nõudeõiguse olemasolu asjaolu, et hageja ei ole andnud ega saa tuvastatud asjaoludel anda kostjale üle kahjustatud haagist. See asjaolu võib LKindlS § 26 lg 8 teise lause kohaselt mõjutada kindlustushüvitise suurust. Kui kahjustatud asi antakse tagasi liisinguandjale, tuleb selle väärtust ja saadavat kindlustushüvitist arvestada liisinguvõtja ja liisinguandja omavahelistes suhetes.
5. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu järeldusega, et hagejal kui liisinguvõtjal on õigus esitada kostja vastu kahju hüvitamise nõue (vt p 11). Kahju hüvitamise nõude õigusliku aluse ning ulatuse kohta märgib kolleegium lisaks eespool toodule järgmist, täiendades selles osas mh ka ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. 12.
6. Pooled ei ole vaidlustanud asjaolu, et hageja valduses olnud haagisele kahju põhjustanud sõiduki suhtes oli sõlmitud kindlustusleping kostjaga. Esitatud asjaolude kohaselt on kostja teinud ka kahju (osalise) hüvitamise otsuse (I kd, tl 127 jj), millega otsustas kanda hageja kontole üle 4379 eurot 40 senti. 12.
7. Kuna praeguses asjas oli tegemist liiklusõnnetusega, tuleb kahju hüvitamise nõude aluse ja ulatuse väljaselgitamiseks esmalt analüüsida LKindlS sätteid. LKindlS § 23 lg 1 pde 1 ja 2 kohaselt võib kahjustatud isik kindlustusjuhtumi toimumise korral esitada kahju hüvitamise nõude kindlustusandja vastu mh siis, kui kindlustatud isik vastutab kahjustatud isiku ees kas

§ 1057alusel või võlaõigusseaduse õigusvastaselt ja süüliselt tekitatud kahju hüvitamise sätete alusel. LKindl

S § 35 lg 1 p 1 kohaselt on kahjustatud isikul võimalik kahju hüvitamist nõuda mh kindlustusandjalt, kes on kindlustanud sõidukiga, millega kindlustusjuhtum põhjustati, kahju tekitamisest tuleneva vastutuse. 12.3. Kolleegiumi hinnangul tuleb kahjustatud isikuks LKindlS § 23 lg 1 ja § 35 lg 1 p 1 tähenduses lisaks liisinguandjale kui asja omanikule pidada ka liisinguvõtjat kui asja valdajat, kes kannab selle asja hävimise ja kahjustamise riisikot ning keda tuleb seetõttu selles küsimuses käsitada omanikuga 7

§ 1043

ja § 1045 lg 1 p 5 kannatanule õiguse nõuda õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju tekitati kannatanu omandi, sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Eelnevast tuleneb koos

§ 73

lgga 1 ka see, et liisinguvõtjat ja liisinguandjat saab käsitada solidaarvõlausaldajatena, kellel on õigus nõuda kahju hüvitamist vaid üks kord.

§ 73

lg 1 kohaselt, kui sama kohustus tuleb seadusest, tehingust või kohustuse olemusest tulenevalt täita mitmele isikule selliselt, et igaüks neist võib nõuda kohustuse täielikku täitmist, on need isikud solidaarvõlausaldajad. 12.4. Ka kahju hüvitamise nõude ulatuse osas kehtib esmalt LKindlS, täpsemalt § 26, mille lg 1 kohaselt kohaldatakse asja kahjustamise või hävimise korral

§ 132lgtes 1–3 sätestatut LKindl

S §st 26 tulenevate erisustega. Seega tuleb asja uuel läbivaatamisel maakohtus hageja nõude ulatus kindlaks määrata LKindlS § 26 ja

§ 132lgte 1 ja 3 koostoimes.

1. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et hageja sõlmitud liisinguleping reguleerib üksnes tema kui liisinguvõtja ning liisinguandja vahelisi suhteid, mh võimaliku kahjuhüvitise saaja kohta. See ei tähenda aga, nagu puuduks hagejal eespool käsitletud õigusnormide alusel nõudeõigus kostja vastu.
2. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väitega, et ringkonnakohus määras tsiviilasja hinna valesti. Maakohus ei teinud vaheotsust, mis võimaldanuks kohaldada TsMS § 137 lgs 5 sätestatud vähendatud tsiviilasja hinda. Samas pole ringkonnakohus eelduslikult lähtunud ka TsMS § 137 lgst 5 ning on tõenäoliselt lähtunud TsMS § 132 lgst
3. Hageja on aga maakohtus taotlenud 19 690 euro 31 sendi väljamõistmist ning apellatsioonkaebuse esitamisel ei olnud alust seda hinda muuta, kuna maakohus ei teinud vaheotsust, vaid jättis hageja nõude rahuldamata. Kuna asja menetlus jätkub maakohtus, siis on otstarbekas vähem makstud riigilõivu küsimus lahendada koos menetluskulude jaotuse ja menetluskulude kindlaksmääramise otsustamisega sõltuvalt asja lahendamise tulemusest. Tsiviilasja hind Riigikohtus on samuti 19 690 eurot 31 senti. Kostja taotleb, et jõusse jääks maakohtu otsus, millega jäeti rahuldatama haginõue 19 690 euro 31 sendi väljamõistmiseks kostjalt. TsMS § 140 lg 2 esimese lause kohaselt pidi kostja tasuma kassatsioonkaebuselt kautsjonit 196 eurot 90 senti. Kostja on tasunud kautsjonit 100 eurot. Seega on ta tasunud kautsjonit 96 eurot 90 senti vähem. Vähem makstud kautsjon tuleb TsMS § 179 lg 1 järgi riigi kasuks välja mõista. TsMS § 179 lg 9 kohaselt tuleb tasumisega viivitamisel maksta viivist

§ 113lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

1. Kuna asi saadetakse jõusse jääva ringkonnakohtu otsuse alusel uueks menetlemiseks maakohtusse, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel maakohtu otsustada.
2. Kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu arvata TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel riigituludesse. Henn Jõks 8