3-15-1522/43

(8)G.B. pole G. Grünbergiga mingisugustest narkootikumidest rääkinud ega hoobelnud, vaid G. Grünberg ise näitas üles initsiatiivi küsimustega narkootikumide kohta. Seega G. Grünberg püüab teda laimata ning au ja head nime määrida. Seda, kuidas G. Grünberg tegeleb rühmas kinnipeetavate vahel vaenu ning pingete õhutamisega ja kuulujuttude/laimu levitamisega, saab näha tema 05.01.2015 vastusest. Kõik R. Hanzingu ja G. Grünbergi kirjutatu on laim ja vale ning solvab teenimatult G.B.t ja tekitab talle moraalset kahju.

1. Tallinna Vangla jättis 25.06.2015 vastusega nr 5-37/15/96-4 G.B.e 23.03.2015 kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.
2. G.B. esitas Tallinna Halduskohtule 14.05.2015 kaebuse ning 15.07.2015 veel ühe kaebusena pealkirjastatud menetlusdokumendi. Halduskohus võttis 11.09.2015 määrusega G.B.e kaebuse menetlusse kui kaebuse Tallinna Vanglalt 500-eurose mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmiseks seoses laimamisega ning selgitas, et nõude aluseks on samad asjaolud, mida on kirjeldatud 23.03.2015 kahju hüvitamise taotluses vanglale.
3. Kaebaja koostas 23.09.2015 vastuse kohtu 11.09.2015 määrusele, milles selgitas kohtueelse menetluse läbimise asjaolusid. Kaebaja esitas täiendavaid seisukohti veel 04.02.2016 ja 15.02.
5. Tallinna Vangla esitas 09.10.2015 vastuse kaebusele ja 14.01.2016 vastuse kohtu 08.01.2016 kohtunõudele. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
6. G.B. palus kohtul selle asja raames läbi vaadata Tallinna Vanglale 23.03.2015 esitatud kahju hüvitamise taotlus. Laimamise ja valetamisega on kaebajale põhjustatud hingelisi kannatusi ja alandust. Oma 14.05.2015 ja 15.07.2015 kaebustes kordas kaebaja üldjoontes vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlust. Kaebaja arvates laimas operatiivtöötaja G. Grünberg teda oma 05.01.2015 aruandes, seostades teda alusetult narkootikumide ja narkoäriga, samuti solvas tema elukaaslast/abikaasat S. A. G. Grünberg levitab tema ja tema elukaaslase kohta erinevaid kuulujutte. Kinnipeetavate kohta kuulujuttude lahtilaskmine on õigusvastane ja sellega võib kaasneda negatiivseid tagajärgi, konflikte, suhete klaarimisi. G. Grünbergi 05.01.2015 aruandest nähtub ka, et G. Grünberg teeb järeldusi kuulduste alusel, väites näiteks: „Minuni on jõudnud kuuldused, et varem ei olnud kinnipeetav G.B. väidetavalt võimeline kandma raskeid koormaid (pesumajas töötamisel)“. Kogu G. Grünbergi pori riivab ja haavab kaebajat. G. Grünberg püüab tema ausat nime määrida ja selleks mõtleb ta oma sõbra R. Hanzinguga asju välja. G. Grünbergile ja R. Hanzingule ei meeldinud, et kaebaja kirjutas nende kohta kohtunikule ning nii direktor kui kohus said teada nende töömeetoditest ja kuritarvitustest (asi nr 3-14-51503). Vastuseks valabki G. Grünberg kaebaja poriga üle. Kaebajal ei ole kunagi narkootikumide, suurte narkootikumikoguste ega laboritega pistmist olnud, teda ei ole narkootikumide eest kohtulikult karistatud ning ka praegu ei kanna ta karistust narkootikumidega seonduvalt. Isegi eeldades, et kaebaja oligi kunagi vabaduses narkootikumidega seotud, siis G. Grünbergiga ta neil teemadel ei räägiks. Kaebaja elukaaslane on kõigest 27-aastane ega saa olla vana tõbras või lojus, nagu G. Grünberg väitis. Samuti puudub tal seos narkootikumidega.
7. Tallinna Vangla palus kaebuse rahuldamata jätta. Vastustaja palub kohtul arvestada Tallinna Vangla 25.06.2015 vastuses nr 5-37/15/96-4 esitatud põhjendustega. Vangla tegevuses puudub õigusvastasus ning samuti ei nähtu kaebuse asjaoludest, et kaebajale oleks kirjeldatud asjaolude pinnalt mittevaralist kahju tekkinud. Vastuses kirjeldas vastustaja ka kaebaja 23.03.2015 kahjunõude menetlemise käiku. Vastustaja 2

(8)selgitas 14.01.2016 vastuses kohtunõudele, et R. Hanzingu 05.01.2015 ettekandes kirjutatud katke „Kuna ITK [individuaalse tegevuskava] järgi on kinnipeetav B. on töökohuslane ja iseloomult kergesti ärrituv ja negatiivselt meelestatud administratsiooni suhtes…“ puhul kajastub ITK-st ainult asjaolu, et kaebaja on töökohuslane ning hinnangud, et kaebaja on iseloomult kergesti ärrituv ja negatiivselt meelestatud administratsiooni suhtes, on R. Hanzingu enda antud hinnangud, mis lähtuvad kaebaja varasemast käitumisest Tallinna Vanglas. Vangla selgitas lisaks, et ametnike 05.01.2015 ettekannete kirjutamise ajendiks oli asjaolu, et kaebaja viitas haldusasjas nr 3-14-51503, et teda survestati 16.12.2014 vestlusel kaebust tagasi võtma. Seetõttu peeti vajalikuks küsida vestluse kohta selgitusi R. Hanzingult ja G. Grünbergilt.

1. G.B. vastas 04.02.2016 vangla seisukohtadele täiendavalt järgmist. Kaebaja negatiivne maine ITK programmi osas ning asjaolu, et kaebaja on kergesti ärrituv ning administratsiooni suhtes negatiivselt meelestatud, ei ole vaidlusega seotud ega tõenda midagi. Kohtule esitatud ITK on vana (koostatud 15.12.2014) ning kaebaja pole juba ammu töökohustuslane. Kaebaja eraelul (elukaaslane ja tema vennad) ei ole vanglas tööle saamisel mingit tähtsust. Vanglaametniku eetikakoodeksi kohaselt ei tohi vanglateenistuja valetada, tõsiasju moonutada ega kuulujutte levitada, samuti enda ega kinnipeetavate eraelu arutada. Vangla peab tõendama, et R. Hanzing ja G. Grünberg pole süüdi ning et neil on ettekannetes õigus, kuid vangla ei ole seda millegagi tõendanud. Vangla peab tõendama, et kaebaja on vahetult seotud narkoäri- ja laboritega, et kaebajale on teada nende arv ning et ta oskab 4 kg-st 6-8 kg narkootikume valmistada ja et ta kelkis selle võimega. Vangla peab kohtule põhjendama, mis õigusega sundisid operatiivtöötajad teda vastutasuks tööle kohtust kaebust tagasi võtma. See, et vanglal ei ole alust R. Hanzingu ja G. Grünbergi ettekannetes kahelda, ei pane imestama, kuid kaebaja seab nende selgituste tõepärasuse väga suure kahtluse alla. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Kohus piiritles vaidluse eseme 11.09.2015 määruse (tl 61-62) p-s 9 ning 21.01.2016 määruse (tl 102) p-s
3. Vaidlus käib selle üle, kas ametnikud G. Grünberg ja R. Hanzing on oma 05.01.2015 ettekannetes (tl 53 ja 53p) esitatuga rikkunud kaebaja õigusi ning tekitanud sellega kaebajale hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju.
4. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega on mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamise eeldusteks muu hulgas, et esineks üks RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud tagajärgedest ning et selle tagajärje tõi kaasa avaliku võimu kandja õigusvastane ja süüline tegevus.
5. Kohtu hinnangul põhineb kaebaja kahjunõue tema au või hea nime teotamisel, nagu leidis ka vastustaja oma 25.06.2015 vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele.
6. Isiku au ja head nime kaitseb Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 17, mida on kommenteeritud järgmiselt: „Inimese au ja väärikus on rohkem sisemised subjektiivsed kategooriad, mida kannab inimene ise. Hea nimi ehk maine (reputatsioon) on valdavalt väline objektiivne kategooria, mida kannavad teised inimesed ja avalik arvamus. /--/ Au ja väärikuse riive võib aset leida nii mitteavalikult ehk kitsas ringis üksikute isikute vahel kui ka avalikkuse ees. Hea nime, maine ehk reputatsiooni riive eeldab aga avalikku, laia publiku ees aset leidvat või suurt hulka inimesi mõjutavat sekkumist. Au ja väärikuse kui individuaalse subjektiivse väärtuse kahjustamise puhul võidakse seda teha nii inimesele antud hinnangutega temale ja 3

(8)tema kohta öelduga, isiku panemisega au ja väärikust riivavatesse, alandavatesse ehk teotavatesse oludesse kui ka selliste tegudega isiku suhtes, mis pole otse füüsiliselt suunatud tema vastu, kuid mille eesmärk on tema au ja väärikustunde riivamine, tema alandamine, kahjustamine või teotamine. Isiku hea nime ehk maine kahjustamine tähendab inimese reputatsiooni kahjustamist avaliku arvamuse mõjutamise kaudu. /--/ Et norm annab kaitse au ja hea nime teotamise eest, siis on oluliseks tunnuseks ründe pahatahtlik taotluslik iseloom ning häbistav alandav viis. /--/ Milline au ja hea nime riive on au teotamine, on fakti, asjaolude ja hinnangu küsimus ning seda tuleb alati vaadelda üksikjuhtumite kaupa. /--/ Siiski mitte igasugune end puudutatuna tundmine ei ole veel teotamine – riive kvalifitseerimine teotamisena vajab teatud tugevusmäära (-astet). Teotamine on tugevam rünne kui solvamine.“ (Ü. Madise jt. Eesti Vabariigi põhiseadus: kommenteeritud väljaanne. Tallinn, Juura, 2012; PS § 17 kommentaaride p 3, 5). Riigikohus on au ja head nime sisutanud nähtusena, mis „väljendab ühiskonna positiivset hinnangut inimesele kui isiksusele ning inimese enda suhtumist iseendasse (enesehinnang)“ (30.10.1997 otsus nr 3-2-1-123-97).

1. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb au ja head nime riivava haldustoimingu õiguspärasuse hindamisel esmajoones lähtuda haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st
2. Vaidluses sellise toiminguga tekitatud kahju üle kuuluvad RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt täiendavalt kohaldamisele ka VÕS § 1046 ja § 1047 osas, milles need ei ole vastuolus haldusõiguslike normidega. Riigikohus rõhutas, et avalik-õiguslikus suhtes isiku au ja head nime riivavate avalduste tegemiseks peab olema seaduslik alus (Riigikohtu 12.06.2012 otsus nr 3-3-1-3-12, p 41). HMS § 107 sätestab, et toiming peab olema kooskõlas õigusaktidega. Toiming võib piirata õigusi või vabadusi ainult siis, kui selleks on seaduslik alus (lg 1). Toimingu sooritamise viisi, ulatuse ja aja ning menetlemise korra määrab haldusorgan oma äranägemisel, järgides kaalutlusõiguse piire ja võrdse kohtlemise ning proportsionaalsuse põhimõtteid (lg 2). VÕS § 1046 lg 1 kohaselt on isiku au teotamine, muu hulgas ebakohase väärtushinnanguga, isiku nime või kujutise õigustamatu kasutamine, eraelu puutumatuse või muu isikliku õiguse rikkumine õigusvastane, kui seadusega ei ole sätestatud teisiti. Õigusvastasuse tuvastamisel tuleb arvestada rikkumise liiki, põhjust ja ajendit, samuti suhet rikkumisega taotletud eesmärgi ja rikkumise raskuse vahel. VÕS §-des 1046 ja 1047 ning Riigikohtu senises praktikas eristatakse vaidlustes au ja hea nime üle faktiväiteid ja väärtushinnanguid. Faktiväide on põhimõtteliselt kontrollitav, selle tõesus on kohtumenetluses tuvastatav. Väärtushinnangut on küll võimalik põhjendada, kuid selle tõesust ei saa tõendada. Faktiväitega on maine kahjustamine õigusvastane, kui faktiväide ei vasta tõele. Tsiviilõigussuhetes loetakse õigusvastaseks ebakohane, st põhjendamatu või ebasünnis väärtushinnang. Ebakohane on ka ilmselgelt vulgaarne, inimväärikust alandav või inimest mõnitava tähendusega või ähvardusi sisaldav hinnang. Väärtushinnang on põhjendamatu, kui hinnang on kujundatud ebaõigete faktide alusel, asjaolusid selgitamata või ilmselgelt meelevaldselt, arvestamata asjaolusid või nende puudumist (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-3-12 p 41 ja seal viidatud lahendid). Riigikohus märkis 11.02.2004 otsuses asjas nr 3-2-1-11-04, et faktiväiteid ja hinnanguid, mis riivavad isiku au tühisel määral, ei ole mõistlik ega põhjendatud lugeda au teotamiseks (p 11).
3. Vastustaja selgitas, et G. Grünberg ja R. Hanzing kirjutasid vangla direktorile 05.01.2015 ettekanded põhjusel, et G.B. kurtis nimetatud ametnike läbiviidud 16.12.2014 vestluse üle kohtule (haldusasjas nr 3-14-51503). Vangla direktor on ametnik, kes juhib vangla tööd (vt vangistusseaduse ehk VangS § 106). Kahtlemata on tal õigus anda oma alluvatele korraldus esitada talle vajadusel selgitusi vanglas toimuva kohta (VangS § 1321 lg 1) ning alluvad on kohustatud korralduse täitma. Seega oli ettekannete kirjutamiseks ning direktorile esitamiseks olemas seaduslik alus. Kuna kaebaja väitis haldusasjas nr 3-14-51503, et teda survestati 16.12.2014 vestlusel kaebust tagasi võtma ning kohus andis 03.03.2015 määruses tähtaja, mille 4

(8)jooksul tuli vastustajal kaebaja väidetele vastata, siis oli ka haldusasja nr 3-14-51503 raames kohtule G. Grünbergi ja R. Hanzingu ettekannete esitamine seaduslik. Vastustajal oli menetlusosalisena õigus kaebaja põhjendustele vastu vaielda ning enda väidete kinnituseks tõendeid esitada (halduskohtumenetluse seadustiku ehk HKMS § 27 lg 1 p-d 6, 7).

1. Kohus nõustub Tallinna Vanglaga, et G. Grünbergi ja R. Hanzingu 05.01.2015 ettekanded ei teota kaebaja au ega head nime.
2. Ettekanded ei saanud olla kaebaja head nime teotavad ehk mainet kahjustavad, sest see eeldab kaebaja halvustamist avalikkuse, s.o suure hulga inimeste ees. Ettekanded kajastavad R. Hanzingu, G. Grünbergi ja kaebaja vahel 16.12.2014 aset leidnud vestlust seoses kaebaja tööle rakendamise võimalusega ning nende adressaadiks on ainult vangla direktor. Ettekanded edastati haldusasjas nr 3-14-51503 ka Tallinna Halduskohtule, sest kaebaja oli ise selles asjas julgeolekuosakonnas toimunud vestlusele viidanud. Seega on ettekannetes sisalduvat näinud ainult üksikud isikud, mitte avalikkus.
3. Au teotamine on aga võimalik ka kitsas ringis üksikute isikute vahel.
4. Arvestades kaebaja etteheiteid, peab ta oma õigusi rikkuvaks G. Grünbergi 05.01.2015 ettekande järgmist osa: „Vestluse algus rääkisin teema G.B. ja tema tervis. Olin nimelt kuulnud varasemalt ei suutnud vang tõsta raskeid asju. Sellele kinnipeetav üsna veenvalt ja emotsionaalselt selgitas, et tegu on FMO töötaja A. Rutsiti intriigidega. Vestluse arenedes küsisin tema elukaaslase (A.) asukoha vms. kohta. Lisaks vestlesime A. vendade üle st. üks nendest kandis karistust Tallinna Vanglas. Siinkohal esitasin vangile küsimuse: „Mis moodi õnnestub tal kursis olla oma elukaaslase käekäigu üle?“ (St. vang suhtleb pidevalt vabaduses olevate isikutega kes tegelevad narkootiliste ainete käitlemise vms.) Vang vastas, et elukaaslane on „staraja tvar“ vms. Seejärel järgnes vestlus teemal erinevad narkootilised ained, kus vang kiitles, et suudab segada 4 kg valmis 6-8 kg. See järel rääkisime laboritest Eestis, kui palju võib neid olla jne. Siinkohal küsis kinnipeetav, et millist infot me vajame ning lubas info hankida kui infot omavad isikud tema kambrisse paigutatakse.“
5. G. Grünbergi ettekandest esile toodud kolmes esimeses lauses käsitletakse kaebaja tervist. Lauses „olin nimelt kuulnud varasemalt ei suutnud vang tõsta raskeid asju“ on faktiväiteks see, et G. Grünberg on kaebaja kohta seda kuulnud. Seega ei käi väide mitte kaebaja, vaid G. Grünbergi kohta ja kaebaja au ei saa teotada fakt, et G. Grünberg on tema tervise kohta midagi kuulnud. Isegi kui kaebaja varasem suutmatus raskeid asju tõsta oleks esitatud kindla faktina, ei oleks tegemist au teotamisega, sest kontekstist nähtuvalt oli see vaid arutelu kaebaja tervisliku seisundi üle ning raskete asjade tõstmise võimekuse puudumist ei ole kuidagi halvustavalt esile toodud. Lisaks nähtub ettekandest, et kaebaja selgitas G. Grünbergi hinnangul üsna veenvalt, et tegu oli hoopis FMO töötaja intriigidega, mis annab omakorda alust järelduseks, et kaebaja veenis G. Grünbergi asjaolus, et kuuldused tema võimetusest raskeid asju tõsta olid alusetud.
6. G. Grünbergi ettekande väljavõtte viie järgmise lause teemaks on kaebaja elukaaslane. Kaebaja leiab, et lausega „St. vang suhtleb pidevalt vabaduses olevate isikutega kes tegelevad narkootiliste ainete käitlemise vms.“ väidetakse, et kaebaja suhtleb pidevalt narkootikumidega tegelevate inimestega. Kohus nõustub, et lauset eraldivõetuna lugedes võib tõesti selline arusaam jääda. Samas ei tohiks lauset kontekstist välja võtta, s.o seda tuleks hinnata koosmõjus ümbritseva tekstiga. Kohus saab koosmõjus eelmise lausega (Siinkohal esitasin vangile küsimuse: „Mis moodi õnnestub tal kursis olla oma elukaaslase käekäigu üle?“) tekstist aru nii, et lause „St. vang suhtleb pidevalt vabaduses olevate isikutega kes tegelevad narkootiliste ainete käitlemise vms.“ on küsimuse jätk, st G. Grünberg püstitas küsimuse, kas kaebaja suhtleb oma elukaaslase käekäiguga kursis olemiseks narkootikumidega tegelevate isikutega. Kohus möönab, et fakt, et G. Grünberg oma küsimuse sedasi püstitas, võib anda alust järelduseks, et 5

(8)on olemas mingisugused asjaolud, mis võimaldavad arvata, et kaebaja suhtleb narkootikumidega tegelevate inimestega. Samas vestluse konteksti ja asjaolusid arvestades ei pea kohus sellist võimalikku kahtlust niivõrd intensiivseks, et tegemist oleks au teotamisega. Kohus nõustub vangla 25.06.2015 otsuses selgitatuga, et kaebaja elukaaslase kohta kasutatud väärtushinnang „staraja tvar“ ei saa teotada kaebaja au, kuna hinnang puudutab kaebaja elukaaslast, mitte teda. Pealegi on elukaaslase kohtu öeldu edastatud refereeringuna kaebaja enda jutust. Kuigi kaebaja väidab kaebuses, et ta ei nimetanud enda elukaaslast sedasi, puudutab lauses antud hinnang ikkagi kaebaja elukaaslast ega saa teotada kaebaja au. 21. Eespool tsiteeritud G. Grünbergi ettekande väljavõtte kolme viimase lause teemaks on narkootikumid. Lause, milles G. Grünberg märkis, et kaebaja kiitles narkootikumide segamise võimega, sisaldab faktiväidet, et kaebaja rääkis narkootikumide segamisest ning hinnangut, et tegu oli kiitlemisega. Faktiväide, et kaebaja suudab 4 kg-st 6-8 kg narkootikume segada, on kaebaja enda jutu refereering, seega ei saaks au teotajaks olla G. Grünberg. Kohus möönab, et G. Grünbergi hinnang narkootikumide segamisega kiitlemise kohta on negatiivne hinnang, sest see tähendab sisuliselt kuriteoga kiitlemist. Samas konteksti arvestades ei ole tegemist teotava väärtushinnanguga. Sõna „kiitlemine“ ei ole ebasünnis, mõnitav ega alandav, samuti ei saa selle kasutamist antud olukorras pidada ilmselgelt põhjendamatuks. Kui kinnipeetav selgitab enda võimet segada 4 kg-st narkootikumidest kuni poole suurema koguse narkootikume, ei ole alusetu väita, et isik tunneb enda võime üle uhkust. Kohus leiab, et ka lause, mille kohaselt kaebaja lubas ametnikele infot hankida, ei sisalda endas ühtegi halvustavat faktiväidet ega hinnangut. Kaebaja selgitas kaebuses, et tema ei rääkinud ega hoobelnud vestlusel narkootikumide teemal ning selles osas näitas initsiatiivi hoopis G. Grünberg. Samuti on laim, nagu oleks kaebaja lubanud talle vajalikku infot hankida. Seega peab kaebaja enda au teotavaks seda, et G. Grünberg omistas talle ettekandes lauseid, mida kaebaja pole öelnud. Kohtu hinnangul ei saaks kaebaja sõnade võimalik valesti edasiandmine teotada tema au. Nagu eespool kirjeldatud, on au teotamine sisemine subjektiivne kategooria, st au teotamise tagajärjeks on see, et isik tunneb end sisemiselt alavääristatuna, haavununa vms ning tema kohta öeldu võib mõjutada tema enesehinnangut negatiivse poole. Kui kaebaja ise väidab, et ta ei ole narkootikumide teemal kiidelnud ega lubanud operatiivosakonna ametnikele infot hankida, siis ei ole mõistlik järeldada, et G. Grünbergi väidetav vale pani teda vastupidist uskuma ning end seetõttu alavääristatuna tundma. Kohus märgib, et kaebaja sõnade väär kajastamine võiks olla mainet kahjustav, sest kui avalikkusele avaldataks, et kaebaja tunnistab narkootikumide segamise võimet, siis võiks avalikkus sellest järeldada, et kaebaja tegelebki narkootikumide käitlemise ehk kuritegevusega. Kuna aga avaldamise element puudub, ei ole kaebaja head nime teotatud. Ka fakt, et kaebaja olla lubanud ametnikele narkootikumide kohta infot hankida (s.o kaaskinnipeetavate peale kaevata), võiks kaaskinnipeetavate seas olla mainet kahjustav, kuid ettekannet ei ole kaaskinnipeetavatele avaldatud. Isikute jaoks, kes on vaidlusaluseid ettekandeid lugenud (vangla direktor, jurist, kohtunik) näitab aga asjaolu, et kaebaja on valmis ametnikele narkootikumide kohta infot andma, kaebajat just positiivsest küljest. Kohus lisab, et kaebaja väide, et tema G. Grünbergiga narkootikumidest (sh kogustest ja laboritest) ei rääkinud, ei vasta tõele. Kaebaja märkis 04.02.2016 menetlusdokumendis, et kohus vaataks kindluse mõttes ka haldusasja nr 3-14-51503 materjale (tl 154p). Viidatud haldusasjas kirjutas kaebaja 23.03.2015 selgituses 16.12.2014 vestluse kohta järgmist: „Siis Grünberg ütleb: On vaja, et mina kannaksin kõigest, mis toimub rühmas talle ette. Mida saan teada. Kus. Kes? Mis ja millega keelatuga tegeleb. Näe, kas narkootikume rühmas on?! Mina vaatan selle idioodi Grünbergi peale ja mul hakkas naljakas tema küsimuste nüriduse pärast. Ja 6

(8)ma otsustasin teda petta ja naerda tema üle (mängida) – Räägin, muidugi on narkootikume. Kohe minu kubrikus on laboratoorium. Milliseid narkootikume Teile tuua ja kui palju? Mina ju ei ole süüdi, et Grünbergil on huumoriga kitsas, ja tema lihtsalt läks lolliks tegevusetusest oma tööl, selliseid küsimusi mulle esitades, sundides töötada tema heaks koputajana töö tegemise vastu./../“. Kaebaja kirjutas ka, et „teda [Grünbergi] tuleb koormata sama valega ja desinformatsiooniga, millega tema koormab kõiki kinnipeetavaid vanglas“. Viidatud 04.02.2016 menetlusdokumendis märkis kaebaja samuti, et narkootikumidest rääkides mängis ta kaasa ning lollitas G. Grünbergi. Kuna ettekandes kirjutatu, et ametnikud rääkisid kaebajaga narkootikumi kogustest ja laboritest, vastab kaebaja enda selgituste kohaselt tõele, siis ei ole ka usutav, et G. Grünberg mõtles narkootikume puudutavad detailid ise välja (nt et kaebaja segab 4 kg-st 6-8 kg). Ettekandes ei ole märgitud, et kaebaja juttu tuleks võtta tõena. G. Grünberg ei pidanud kaebaja naljatamisest aru saama ning ta andis ettekandes kaebaja öeldu vaid edasi.

1. R. Hanzingu 05.01.2015 ettekandest peab kaebaja ilmselt oma õigusi rikkuvaks järgnevat osa: „Kuna ITK järgi on kinnipeetav B. on töökohuslane ja iseloomult kergesti ärrituv ja negatiivselt meelestatud administratsiooni suhtes, leidsime õigeks kinnipeetavalt küsida mis tööd ta võiks teha“. Vastustaja selgitas 14.01.2016 vastuses kohtunõudele (tl 96), et ITK-st nähtub, et kaebaja on töökohuslane, kuid edasine on R. Hanzingu enda sõnade kohane hinnang, mis põhineb kaebaja varasemal käitumisel Tallinna Vanglas. Kaebajaga 16.12.2014 läbi viidud vestluse ajal kehtinud 02.12.2014 ITK (muudetud 15.12.2014, tl 97-98) järgi oli kaebaja töökohuslane, seega vastab R. Hanzingu ettekandes esitatud fakt tõele. Asjaolu, kas kaebajal säilis töökohustus ka hiljem ja kas talle on uus ITK koostatud, ei oma tähtsust. R. Hanzingu antud hinnangud „kergesti ärrituv“ ja „negatiivselt meelestatud“ ei ole ebasündsad, alandavad, mõnitavad, ähvardavad vms. Vangla tõendas, et hinnangud ei ole ka põhjendamatud. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristuste kirjeldused (tl 99-100) kinnitavad, et kaebajat iseloomustavad näiteks allumatus ja ametnikega suheldes viisakusreeglite rikkumine, mille põhjal on õigustatud järeldus, et kaebaja on administratsiooni suhtes negatiivselt meelestatud. Vangla esitatud ITKst (tl 98) nähtub veel, et hinnang „kergesti ärrituv“ ei ole meelevaldne, kuna kaebaja riskihinnangust lähtuvate tegevuste p-de 3 ja 5 kirjelduste kohaselt on kaebaja puhul riskiteguriks muuhulgas impulsiivsus. Seega ei ole R. Hanzing oma ettekandes kaebaja au ei faktiväidete ega väärtushinnangutega teotanud. Kohus lisab vastuseks kaebaja väidetele, et vastustaja ei esitanud kaebaja ITK-d ega distsipliinirikkumiste loetelu selleks, et vaidluse teemast kõrvale kalduda, vaid kohus küsis ise 08.01.2016 kohtunõudega tõendeid R. Hanzingu ettekandes esitatu kontrollimiseks. Esitatud tõendid on asjakohased, kuna kinnitavad faktiväite tõesust ja väärtushinnangute põhjendatust.
2. Eelnevat kokku võttes on kohus seisukohal, et arvestades konkreetse juhtumi asjaolusid ja vaidlusalustes ettekannetes esitatu konteksti, ei ole G. Grünbergi ja R. Hanzingu ettekanded õigusvastased ning nendega ei teotatud kaebaja au ega head nime. Isegi kui ettekannetes on teatavaid negatiivseid järeldusi võimaldavaid lauseid, ei kujuta need endast niivõrd intensiivset riivet, et tegemist oleks teotamisega. Lisaks tuleb arvestada, et ettekandeid on näinud üksikud isikud, mitte avalikkus, sh kaaskinnipeetavad. Ettekannete koostamise ajendiks olid kaebaja enda etteheited R. Hanzingu ja G. Grünbergi poolt läbi viidud vestlusele ning ettekannete eesmärk oli anda vangla direktorile edasi 16.12.2014 vestluse sisu. Seega ei ole vanglaametnikud asunud omal initsiatiivil kaebajast direktorile kirjutama, veel vähem tema suhtes teadlikult ja tahtlikult laimu levitama. Selleks, et kaebaja ennast ettekannetest tulenevalt kuidagi haavatuna ei tunneks, pidanuks ametnikud ettekanded kirjutama niivõrd umbmääraselt, et nende kirjutamine oleks oma mõtte kaotanud. Kohtu hinnangul olid ettekanded sellisel kujul koostatud eesmärgipäraselt. 7