printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-19042 Otsuse kuupäev Tartu, 13. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Peeter Jerofejev

) § 651 lg-le 1 ja märkis, et kostja vaidlustab maakohtu otsuse sissenõutavaks muutunud viivise 3851 euro 12 sendi ja

§ 367alusel lisanduva viivise väljamõistmise ning menetluskulude jaotuse osas.

Maakohtu otsus on jõustunud kostjalt 3851 euro 12 sendi suuruse põhivõlgnevuse väljamõistmise osas. Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu p 7.1 oli tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes, see tüüptingimus sai üürilepingu osaks (VÕS § 37), kuid on VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühine (koosmõjus VÕS §-ga 44). Vaidlusalune üürileping ei olnud tarbijaleping, kuna kostja ei olnud tarbija tehingu sõlmimise ajal kehtinud VÕS § 34 mõttes. Ringkonnakohus tuvastas, et üürilepingu sõlmimisel ületas viivisekokkuleppes fikseeritud määr (0,5% tasumata summast iga viivitatud päeva eest) 17,38 korda seaduses sätestatud määra (10,5% aastas ehk 0,028767% päevas). Ringkonnakohus leidis, et selline tingimus on füüsilisest isikust ettevõtjast üürnikku ebamõistlikult kahjustav. Olukorras, kus kostjal olid igakuised rahalised kohustused, mille täitmisega viivitamisel viivis rakendus, kuid hagejal sai selline kohustus tekkida vaid erandlikel asjaoludel (üürilepingu p-s 9.1 kokkulepitud vastastikune kohustus süülise tegevuse või tegevusetusega kahju hüvitamiseks), ei saa asuda seisukohale, et tegemist ei olnud üürnikku ebamõistlikult kahjustava tüüptingimusega. Ka teistest lepingutingimustest ei tulene asjaolusid (nt kostja jaoks eriti soodsaid tingimusi), mis tasakaalustaksid viivisemäära seadusest kõrvalekalduvat ulatust. Seega oli üürilepingu p 7.1 tüüptingimusena kostjat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine, mistõttu ei ole hagejal alust nõuda viivist seaduses sätestatud määrast suuremas määras. Ringkonnakohus määras sissenõutava viivise suuruse

§ 367järgi kindlaks ringkonnakohtu otsuse kuupäeva (28.

aprill 2017) seisuga ning leidis, et sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras (

1. veebruar kuni
2. juuni 2014 8,25% aastas;
3. juuli 2014 kuni
4. detsember 2014 8,15% aastas;
5. jaanuar 2015 kuni
6. juuni 2016 8,05% aastas; alates
7. juulist 2017 8% aastas) on 3629 eurot 74 senti järgmise arvestuse alusel: 1) arve nr 582938 alusel viivis 77 eurot 70 senti (tasumata 299 eurot 8 senti; tähtaeg
8. veebruar 2014; viivitatud 1175 päeva (
9. veebruar 2014 kuni
10. aprill 2017)), 2) arve nr 582973 alusel viivis 231 eurot 17 senti (tasumata 912 eurot 4 senti; tähtaeg
11. märts 2014; viivitatud 1147 päeva (
12. märts 2014 kuni
13. aprill 2017)), 3) arve nr 583010 alusel viivis 207 eurot 2 senti (tasumata 840 eurot; tähtaeg
14. aprill 2014; viivitatud 1116 päeva (
15. aprill 2014 kuni
16. aprill 2017)), 4) arve nr 583044 alusel viivis 143 eurot 81 senti (tasumata 600 eurot; tähtaeg
17. mai 2014; viivitatud 1086 päeva (
18. mai 2014 kuni
19. aprill 2017)), 5) arve nr 583078 alusel viivis 139 eurot 60 senti (tasumata 600 eurot; tähtaeg
20. juuni 2014; viivitatud 1055 päeva (
21. juuni 2014 kuni
22. aprill 2017)), 6) arve nr 583114 alusel viivis 135 eurot 55 senti (tasumata 600 eurot; tähtaeg
23. juuli 2014; viivitatud 1025 päeva (
24. juuli 2014 kuni
25. aprill 2017)). Ringkonnakohus leidis, et

§ 367

alusel kohtuotsuse tegemise aja seisuga sissenõutavaks muutumata viivise osas ei ole alust maakohtu otsust tühistada või muuta. Maakohus rahuldas selle osa nõudest, määrates arvestamise aluseks seadusjärgse (VÕS § 113 lg 1 teisest lausest tuleneva) viivisemäära. Ringkonnakohus viitas

§ 329lg-le 1 ja § 331 lg-le 1 ning tuvastas, et kostja taotles viivise vähendamist esimest korda alles apellatsioonkaebuses. Sellises olukorras saaks 5

§ 652

lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust

§ 652lg 4 kohaselt kaebuses põhjendaks.

Kostja apellatsioonkaebus neile nõuetele ei vasta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja osales aktiivselt maakohtu menetluses, samuti osales menetluses kostja riigi õigusabi korras määratud vandeadvokaadist esindaja. Ringkonnakohus viitas

§ 163lg-le 1 ja jaotas menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Hagi rahuldati 97% ulatuses (põhivõlg 100%, viivis 94%), seega jäi menetluskuludest maakohtus 97% kostja ja 3% hageja kanda. Apellatsiooniastmes vaidlustas kostja vaid viivisenõuet. Kaebus rahuldati sissenõutavaks muutunud viivise osas 6% ulatuses (3851 euro 12 sendi asemel peab kostja tasuma 3629 eurot 74 senti; tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise osas jäi kaebus rahuldamata). Seetõttu jäi apellatsioonimenetluse kuludest 6% hageja ja 94% kostja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse sissenõutavaks muutunud viivise ja kostjalt menetluskulude väljamõistmise osas ning ringkonnakohtu otsuse
2. aprilli
3. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 3629 euro 74 sendi väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse ning rahalise kindlaksmääramise osas. Kostja palub teha uue otsuse, millega mõista
4. aprilli
5. a seisuga kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 934 eurot 85 senti. Kostja palub menetluskulud maakohtus ja ringkonnakohtus jätta poolte endi kanda ning kassatsiooniastme menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt liitis ringkonnakohus viivisesummad, mille suurust kostja ei vaidlusta, valesti kokku. Ringkonnakohtu viivisearvestus oli järgmine: 1) arve nr 582938 alusel viivis 77 eurot 70 senti; 2) arve nr 582973 alusel viivis 231 eurot 17 senti; 3) arve nr 583010 alusel viivis 207 eurot 2 senti; 4) arve nr 583044 alusel viivis 143 eurot 81 senti; 5) arve nr 583078 alusel viivis 139 eurot 60 senti; 6) arve nr 583114 alusel viivis 135 eurot 55 senti. Viidatud viiviste liitmisel sai ringkonnakohus summaks 3629 eurot 74 senti. Tegelikult on viidatud viiviste summa 934 eurot 85 senti. Lisaks ei nõustu kostja väljamõistetud menetluskulude suurusega, kuna selle väljamõistmise üheks aluseks on kostjalt 3629 euro 74 sendi suuruse viivise väljamõistmine. Nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta poolte endi kanda.
6. Hageja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb

§ 692

lg 1 p 2 alusel tühistada menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivise

1. aprilli
2. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas osas, ja menetluskulude jaotuse osas. Lisaks tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ka osas, milles ringkonnakohus mõistis kostjalt hageja kasuks maa- ja ringkonnakohtu menetluskulude hüvitamiseks välja 889 eurot 98 senti ületava summa. Muus osas tuleb ringkonnakohtu otsus jätta muutmata. Kolleegium teeb tühistatud osas

§ 691

p 5 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata sissenõutavaks muutunud viivise osas

1. aprilli
2. a seisuga 934 eurot 85 senti ületavas osas, jätab maakohtu ja ringkonnakohtu menetlusega seotud menetluskuludest 59,8% kostja ja 40,2% hageja kanda. Lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 21 eurole mõistab kolleegium 6

§ 456

lg 4 teise lause järgi jõustunud.

§ 688

lg 1 järgi kontrollib Riigikohus kassatsiooni korras ringkonnakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud. Praeguses asjas on kassatsioonkaebuse esitanud üksnes kostja, kes vaidlustab ringkonnakohtu otsuse

1. aprilli
2. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise 934 eurot 85 senti ületavas osas väljamõistmise ringkonnakohtu arvutusvea tõttu. Eelnevast tulenevalt palub kostja muuta ka menetluskulude jaotust. Hageja ei vaidle kassatsioonkaebuse vastuses kostja arvutusele vastu, vaid esitab viivisemäära kui tüüptingimuse vaidlustamisega seotud väiteid. Kui hageja soovis selles osas ringkonnakohtu lahendit vaidlustada, oleks tal tulnud esitada ringkonnakohtu lahendi peale kassatsioonkaebus. Hageja ei ole seda teinud.
3. Kolleegium jääb varasemas praktikas väljendatud seisukoha juurde, mille kohaselt, kuigi

§ 447

lg 2 esimene lause lubab kohtul igal ajal parandada otsuses kirja- ja arvutusvead ning ilmsed ebatäpsused, võib seda teha siiski üksnes juhul, kui need ei mõjuta otsuse sisu. Otsuse põhjendavas osas arvutusvea ilmnemisel ei saa kohus muuta otsuse resolutsiooni, mis põhines ekslikul arvutusel. Selliselt muudetaks otsuse sisu (vt Riigikohtu

1. jaanuari
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-86-10, p 16;
3. oktoobri
4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-97-08, p 18). Praeguses asjas on ringkonnakohus otsuse põhjendavas osas erinevate arvete alusel arvutatud viiviste liitmisel kostjalt väljamõistetava viivise suuruse arvutamisel eksinud ja selle arvutusvea tulemusena saadud summa ka kostjalt resolutsioonis välja mõistnud. Seega on ringkonnakohus teinud otsuses sellise vea, mida ringkonnakohus ise

§ 447lg 2 alusel ei saanud parandada.

1. Ringkonnakohtu arvestus
2. aprilli
3. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivise kohta oli järgmine: 1) arve nr 582938 alusel oli viivis 77 eurot 70 senti; 2) arve nr 582973 alusel oli viivis 231 eurot 17 senti; 3) arve nr 583010 alusel oli viivis 207 eurot 2 senti; 4) arve nr 583044 alusel oli viivis 143 eurot 81 senti; 5) arve nr 583078 alusel oli viivis 139 eurot 60 senti; 6) arve nr 583114 alusel oli viivis 135 eurot 55 senti. Nimetatud viiviste liitmisel sai ringkonnakohus summaks 3629 eurot 74 senti. Kolleegium nõustub kostjaga, et viidatud viiviste summa on 934 eurot 85 senti. Seega oli
4. aprilli
5. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 934 eurot 85 senti. Kolleegium määrab sissenõutava viivise suuruse

§ 367järgi kindlaks Riigikohtu otsuse kuupäeva (13.

detsember 2017) seisuga. Sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras (alates

1. aprillist 2017 8% aastas) alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni Riigikohtu otsuse tegemiseni on 193 eurot 29 senti (tasumata 3851 eurot 12 senti, viivitatud päevi 229 (
2. aprill 2017 kuni
3. detsember 2017)). Seega kokku on sissenõutavaks muutunud viivis seadusjärgses määras
4. detsembri
5. a seisuga 1128 eurot 14 senti (934 eurot 85 senti + 193 eurot 29 senti).
6. Kostja esitas ise (ilma vandeadvokaadist esindajata)
7. juunil 2017,
8. juunil 2017,
9. juunil 2017,
10. juunil 2017,
11. novembril 2017 ja
12. detsembril 2017 saadetud kirjadega Riigikohtule elektrooniliselt tõendeid. Kostja esitas
13. juunil 2017 avalduse (seisukoha) koos lisadega. 7

§ 688

lg 5 kohaselt ei kogu ega uuri Riigikohus tõendeid, välja arvatud juhul, kui tõend esitatakse ringkonnakohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõendamiseks.

§ 218

lg 3 esimese lause järgi võib hagimenetluses Riigikohtus menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Eeltoodu tõttu ei võta kolleegium viidatud tõendeid vastu ja kostja seisukohti toimikusse. Kuna

1. juunil 2017,
2. juunil 2017,
3. juunil 2017,
4. novembril 2017 ja
5. detsembril 2017 saadetud dokumendid on esitatud elektrooniliselt, puudub vajadus neid füüsiliselt tagastada.
6. juunil 2017 esitatud avaldus ja lisad tagastatakse.
7. Kuna asja menetlus lõpeb Riigikohtus, jagab kolleegium

§ 173lg 3 esimese lause järgi ka asja menetluskulud.

Hagi rahuldamise määra leidmisel võtab kolleegium arvesse hageja põhinõuet ja praeguse lahendi tegemise seisuga (

1. detsember 2017) sissenõutavaks muutunud viivist. Hageja nõue
2. detsembri
3. a seisuga on 8320 eurot 32 senti: põhivõlg 3851 eurot 12 senti,
4. detsembri
5. a seisuga viivis 3851 eurot 12 senti, edasiulatuv viivis põhivõlalt seadusjärgses määras (
6. detsember 2015 kuni 30 juuni 2016 8,05% aastas; alates
7. juulist 2016 8% aastas)
8. detsembrist 2015 kuni
9. detsembrini 2017 618 eurot 8 senti (tasumata 3851 eurot 12 senti, viivitatud päevi 732). Hagi rahuldatakse 4979 euro 26 sendi ulatuses (põhinõue +
10. detsembri
11. a seisuga sissenõutavaks muutunud viivis). Eelnevast tulenevalt rahuldatakse hagist 59,8%. Seega jääb menetluskuludest 59,8% kostja ja 40,2% hageja kanda. 13.1.

§ 174

lg-te 1, 3 ja 5 järgi tuleb kolleegiumil määrata kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahaline suurus. Maakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 1214 eurot 67 senti. Maakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust kostja ei vaidlustanud. Kostja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 59,8% ehk 726 eurot 37 senti. Ringkonnakohtus olid hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud ringkonnakohtu hinnangul 273 eurot 60 senti. Ringkonnakohtu kindlaksmääratud hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suurust kostja ei vaidlustanud. Kostja peab viidatud menetluskuludest hüvitama 59,8% ehk 163 eurot 61 senti. Seega kokku peab kostja hüvitama hagejale menetluskuludena 889 eurot 98 senti. Lisaks tuleb

§ 177

lg 4 järgi hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tasuda praeguse lahendi jõustumisest kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 13.2. Menetluskulude kohta kassatsioonimenetluses esitas hageja seaduslik esindaja nimekirja, mille kohaselt olid hageja kassatsiooniastme menetluskulud 375 eurot 15 senti, mis tulenes järgmistest toimingutest: Tallinna Ringkonnakohtu otsuse analüüs ja arutelu, kassatsioonkaebuse analüüs, vastuse koostamine.

§ 175

lg 1 esimese lause kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja sama lõike teise lause järgi on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Praeguses asjas on hageja kassatsioonimenetluses osalenud

§ 218

lg 4 esimese lause mõttes isiklikult oma seaduslikuks esindajaks oleva juhatuse liikme kaudu (tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 34 lg 1; Riigikohtu

1. juuni
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14, p 13). Hageja seadusliku esindaja kulusid ei saa kostjalt välja mõista, mistõttu kolleegium jätab hageja menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamata. 8

§ 179

lg 1 ja

§ 190

lg 5 teise lause järgi tuleb hagejalt mõista riigituludesse 40,2% 350 euro suurusest riigilõivust, mille tasumisest kostja oli apellatsioonkaebuse esitamisel vabastatud, ehk 140 eurot 70 senti, 40,2% kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja 168 euro suurusest tasust maakohtus (ringkonnakohus arvestas hagejalt riigituludesse väljamõistetava summa ekslikult kostja riigi õigusabi korras määratud esindaja käibemaksuta tasust) ehk 67 eurot 54 senti, 40,2% kostjale riigi õigusabi korras määratud 240 euro suurusest tasust ringkonnakohtus ehk 96 eurot 48 senti. Seetõttu mõistab kolleegium lisaks ringkonnakohtus välja mõistetud 39 eurole 60 sendile (riigilõiv 21 eurot + kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu maa- ja ringkonnakohtu menetluses 18 eurot 60 senti) hagejalt riigituludesse välja 265 eurot 12 senti (riigilõiv 119 eurot 70 senti + kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja tasu maa- ja ringkonnakohtu menetluses 145 eurot 42 senti).

§ 179

lg 1 ja

§ 190

lg 5 teise lause järgi tuleb hagejalt mõista riigituludesse ka 40,2% kostjale riigi õigusabi korras määratud 144 euro suurusest tasust Riigikohtus ehk 57 eurot 89 senti.

§ 179

lg 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul, arvates otsuse jõustumisest.

§ 179

lg 9 alusel tuleb menetluskulude tasumiseks kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist lahendi jõustumisest kuni täitmiseni. 14. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb

§ 149

lg 4 esimese lause alusel kassatsioonikautsjon tagastada.

§ 149

lg 8 järgi tagastatakse kautsjon menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Malle Seppik Peeter Jerofejev Tambet Tampuu 9