← Eesti

2-15-2810/51

Obsah (13)§ 158§ 197§ 76§ 176§ 637§ 162§ 161§ 638§ 179§ 35§ 42§ 111§ 113

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-2810 Otsuse kuupäev Tartu, 13. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Ants Kull ja Jaak Lu

) § 179 lg-tele 1 ja 2 ning lepingu p-le 5.11, mille põhjal leidis, et hagejad on andnud kostjale I nõusoleku anda lepingust tulenevad õigused ja kohustused eraldi või tervikuna kolmandatele isikutele üle ilma täiendavate piirangute või täiendava nõusolekuta. Lepingu p 5.11 ei ole tüüptingimus. Leping sõlmiti riigihanke raames ja hagejatel oli võimalik punkti sisu mõjutada. Isegi juhul, kui lepingu p 5.11 oleks tüüptingimus, ei oleks hagejad põhistanud ega tõendanud, et see on neid ebamõistlikult kahjustav tingimus. Hagejad ei toonud esile ühtegi asjaolu, millest tulenevalt oleks lepingu ülevõtmine kostja II poolt hagejaid mistahes viisil kahjustav. Kostja II tasus lepingu sõlmimisest alates kõik hagejate esitatud arved, mistõttu ei saa hagejatel olla kahtlusi kostja II maksejõulisuses. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et seadus keelab lepingu ülevõtmist tagasiulatuvalt, sest vastavat piirangut ei tulene hagejate viidatud õigusnormidest ega lepingust. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kehtivalt üle antud kostjale II ning hagi kostja I vastu tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Maakohus leidis, et hagejad ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid kostjate leppetrahvijm nõuetele, mistõttu nõue (1.a) tuleb ka kostja II vastu jätta rahuldamata.

§ 158lg-st 1 5

(16)2-15-2810 ja § 161 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahv võimaldab kaitsta võlausaldaja huve ka siis, kui tegelik kahju ei ole tekkinud või selle tõendamine on võimatu.

§ 197

lg 2 järgi, kui kostjate leppetrahvinõuded ja kahju ning kulutuste nõue on põhjendatud, toob see kaasa hagejate tasunõuete lõppemise alates tasaarvestuse tegemise ajast. Leppetrahvi nõudmise õiguses ja tingimustes lepiti kokku lepingu p-s 12.

  1. Hagejad ei järginud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu ega lõpptähtaega, mistõttu kostjate leppetrahvinõuded ja nende alusel tehtud tasaarvestused on põhjendatud. Hange avaldati
  2. novembril 2013 ja pakkumisi võis teha kuni
  3. detsembrini
  4. Hankel osalemisel ei leidnud hagejad, et hoone valmimistähtaeg on ebarealistlik, vaid viidati sellele, et jaanuarist kuni märtsini on ehitada keerulisem ning aktiivseks ehitamise ajaks jääks tegelikult 4-5 kuud. Seega ei saa järeldada, et kostja I oleks hilinenud hanke väljakuulutamisega või tööde lõpptähtaeg oli algusest peale pooltele äratuntavalt ebarealistlik. Hagejad pidid hanke raames esitatud küsimusest ja vastusest aru saama, et kostjale I oli ehitustööde tähtaegne valmimine oluline. Hagejatel oli võimalik otsustada, kas hankes osaleda või mitte. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et nad ei vastuta tähtaja rikkumise eest, sest tööde venimise tõi kaasa kostja I keeldumine kooskõlastuste andmisest, projektis kasutatud ebatavaline lahendus ja lisatööd. Need hagejate väited on tõendamata ja hagejad ei ole toonud esile, kuidas täpselt iga kostjale I etteheidetav viivitus tõi kaasa tööde valmimise venimise. Tööde tegemise tähtajad nägi ette lepingu p 7 järgmiselt: 1) 0-tsükkel pidi olema valmis
  5. märtsil 2014; 2) etapp „karp kinni“
  6. mail 2014; 3) etapp „põhiline kasutusvalmidus“
  7. juulil 2014; 4) etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“
  8. juulil
  9. Selles etapis tuli tellijale üle anda kogu nõutav tehniline dokumentatsioon, sealjuures tehtud vajadusel töötajatele vastav väljaõpe, üle antud garantiiaegsete kohustuste täitmise tagatised ning kõrvaldatud vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja vaegtööd. Etapi lõpuks pidid tööd olema täielikult valmis. Samaks ajaks pidi olema lõpetatud etapp „kasutusload on väljastatud“, mis tähendas, et hoonele on väljastatud kasutusload. Kuigi
  10. augusti 2014 kokkuleppe alusel tuli hagejatel töö täielikult lõpetada
  11. augustiks 2014, siis ka selleks ajaks hagejad töid ei lõpetanud. Seega rikkusid hagejad lepingulisi kohustusi. Maakohus leidis, et
  12. augusti 2014 kokkuleppega pikendati ainult tööde lõpptähtaega. Kuna kokkuleppes puuduvad viited vahetähtaegade muutmise kohta, siis neid ei pikendatud. Vastupidised hagejate väited on tõendamata. Seega võisid kostjad arvestada leppetrahve vahetähtaegade rikkumiste eest.
  13. septembri 2014 aktiga nr 6 akteeriti 1% kogutöödest etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Akti koostamise ajaks oli kokku tehtud töid 73% kogu lepingu mahust. Seega tõendab ka akt, et hagejad rikkusid lepingut, sest tähtajaks olid tööd valmis vaid osaliselt.
  14. septembri 2014 akti nr 7 kohaselt oli selle alusel tehtud 1% töödest etappides „karp kinni lasteaed“ ja „karp püsti koolihoone“ ning 2% etapis „karp kinni koolihoone“. Kostja I lisas aktile selgitused töödest, mis
  15. septembri 2014 seisuga olid lõpetamata.
  16. novembri 2014 akti nr 8 järgi oli selle koostamise ajaks tehtud 1% töid etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Kostja I algul keeldus akti kooskõlastamisest, sest tööd polnud lõpetatud. Seda kinnitab
  17. oktoobri 2014 ehituskoosoleku protokollist nähtuv, et siseruumide ülevaatus jäi
  18. oktoobril 2014 pooleli, sest ehitustööd ei olnud lõpetatud.
  19. novembri 2014 akti nr 9 kohaselt oli selle koostamise ajaks tehtud 5% töid etapis „kasutusload on väljastatud“.
  20. detsembri 2014 aktiga nr 10 sooviti akteerida 5% töödest etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“, selle akti allkirjastas kostja I
  21. detsembril
  22. Tööde sel viisil akteerimisest ja eespool märgitud tähtaegade põhjal pidas maakohus leppetrahvi arvestust tervikuna põhjendatuks. 6

(16)2-15-2810 Põhjendamatu on hagejate väide, et kostja I hilines leppetrahvinõude esitamisega. Kostja I ootas esmalt heas usus ära, kas hagejad täidavad lepingulised kohustused tähtaegselt. Seejärel andis kostja I hagejatele võimaluse töö lõpetamiseks veel kahe nädala jooksul. Seega käitus kostja I mõistlikult ja hagejad ei saanud tema käitumisest ega lepingust järeldada, et vaatamata tähtaegade ületamisele kostja I leppetrahvinõuet ei esita. Kuigi rahaliselt on leppetrahvi summa suur, on see lepingu hinnaga võrreldes mõistlik. Hagejad rikkusid lepingulisi tähtaegu väga suures ulatuses. Lisaks käitusid hagejad sõnamurdlikult, lubades
  1. augusti 2014 kokkuleppes tööde valmimist
  2. augustil 2014 ning teatades vaid nädal hiljem, et tegemist on ebarealistliku tähtajaga, mida nad ei kavatse täita. Hagejad ei teinud kostjatega koostööd, sest ei reageerinud pikka aega kostjate pöördumistele ja palvetele puudused kõrvaldada. Puudustega asusid hagejad tegelema alles
  3. aasta kevadel ja suvel. Eeltoodu alusel ei ole hagejate taotlus leppetrahvi vähendamiseks põhjendatud. Asjaolu, kas riigihanke objekt iseenesest oli hagejatele kasulik või kahjumlik, ei ole argument, mis võimaldaks leppetrahvinõuet vähendada. Hagejatel tuli endal lepingu sõlmimisel hinnata, kas leping on neile rahaliselt kasulik või mitte. Ainuüksi ebaõnnestunud tehingu tegemine ei tähenda kostjate leppetrahvinõuete alusetust. Kuivõrd kostjate leppetrahvinõuded on põhjendatud, on lõppenud hagejate tasunõuded ulatuses, milles need on leppetrahvinõuetega tasaarvestatud. Maakohus nõustus kostjate väidetega, et osa hagejate tasunõudest on põhjendatult tasaarvestatud kostja II kahjunõuetega, mis seisnevad puuduste kõrvaldamise kuludes ja saamata jäänud tulus. Lepingu p-d 12.6 ja 12.7 nägid ette tellija õiguse nõuda puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamist, aga kokku ei lepitud kohustust vastavad kulud enne töövõtjatega kooskõlastada. Kostja I teatas hagejatele
  4. jaanuari 2015 kirjas, millised tööd ta kavatseb tellida kolmandatelt isikutelt. Esiteks tugines kostja II
  5. oktoobri 2015 tasaarvestuses kahjunõuetele nende kulutuste hüvitamiseks, mis on märgitud arves nr 1637 (15 546 eurot 79 senti) ja arves nr 1754 (13 434 eurot 35 senti). Arve nr 1637 esitati muudatustööde ja kontrollitoimingute tegemise eest. Need kulud on tõendatud. Ka arves nr 1754 märgitud kulud on tõendatud. Teiseks tugines kostja II kahjunõudele, mis seisneb saamata jäänud tulus. Sinimäe Põhikool pidi tasuma kostjale II üüri 5058 eurot 4 senti kuus (sisaldab käibemaksu), Vaivara Lasteaed 1348 eurot 96 senti kuus ja Vaivara Huvikeskus 686 eurot 84 senti kuus. Tööde venimise tõttu jäi kostjal II saamata üüritulu alates
  6. septembrist kuni
  7. novembrini 2014, mil hoone valdus üle anti. Samuti ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud tasunõude sissenõutavaks muutumist akti nr 11 alusel. Seetõttu jättis maakohus nõude (1.b) rahuldamata. Kuigi hagejate arvates tuleks kõik tööd vastuvõetuks lugeda
  8. oktoobril 2014, ei esitanud hagejad nimetatud päeval kostjale I töid vastuvõtmiseks ega teinud ettepanekuid koostada lepingukohane üleandmise-vastuvõtmise akt. Hagejad jätkasid ka pärast
  9. oktoobrit 2014 tööde vaheetappide aktide koostamist ja kostjale edastamist. Lepingu kohaselt pidid aga kõik vaheetappide aktid olema esitatud ja alla kirjutatud enne tööde lõplikku valmimist ja üleandmist. Seega ei ole hagejate väited tööde lõplikust valmimisest
  10. oktoobril 2014 kooskõlas hagejate endi hilisema käitumisega. Kokkuvõttes leidis maakohus, et ehitustöid ei saa kostja I poolt tervikuna vastuvõetuks lugeda
  11. oktoobril
  12. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et töödes esines hulgaliselt erinevaid puudusi, mida hagejad kõrvaldasid osaliselt veel
  13. aasta suvel. Maakohus leidis, et usaldusväärseteks saab pidada kostjate esitatud arvamusi (riiklikult tunnustatud ekspertide Gery Einbergi ja Peeter Pargi arvamust ning AS Telora-E riiklikult tunnustatud eksperdi Tanel Seppeli arvamust), sest nendes on arvestatud poolte tegelikke kokkuleppeid ning hinnatud sisuliselt puuduste suurt hulka ja mõju hoonele. Hagejate esitatud arvamuse (Ülo Lainsalu koostatud 7
(16)2-15-2810 ehitustehniline hinnang) koostaja lähtus ekslikult eeldusest, et lepingu asemel oli võimalik kohaldada ETÜ 2013 tingimusi, millest tulenevalt oleks kostjal I tulnud tööd vastu võtta suure arvu puudustega. Samuti ei ole ta sisulisi hinnanguid puudustele põhistanud. Maakohtu hinnangul tuleb puuduste olulisuse hindamisel arvestada kõiki asjaolusid, sh seda, et ehitati lasteaia- ja koolihoonet, kus toimus õppetöö ja viibisid lapsed. Sellises hoones ulatuslikul arvul erinevate puuduste esinemine ja nende kõrvaldamine õppivate laste juuresolekul ei saa olla tavapärane olukord. Kostjatel ei olnud järelikult kohustust töid enne nende lõplikku valmimist vastu võtta. Lepingu p 16.2 nägi ette, et tööde lõpliku vastuvõtmise eelduseks on kõigi varasemate vaegtööde ja puuduste kõrvaldamine. Samuti nägi see punkt ette, et kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole kohe objektiivselt võimalik (näiteks sesoonsed tööd), on tellijal õigus tööd selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel oli tellijal õigus vastavate tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast koos käibemaksuga kinni pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni. Poolte sõlmitud leping ei näinud seega ette, et tellija oleks kohustatud tööd täielikult vastu võtma enne, kui kõik vaegtööd on tehtud. Eelneva põhjal ei nõustunud maakohus hagejate väidetega, et nende tasunõue akti nr 11 alusel on muutunud sissenõutavaks ning seda juba 13. oktoobril 2014, mil akti ei olnud veel kostjatele esitatud ja aktis märgitud tööd olid tegemata. Kumbki kostja ei ole akti nr 11 vastu võtnud ja selle alusel pole esitatud arvet. Akt nr 11 kajastas töid, mis oleksid pidanud olema tehtud enne tööde lõplikku üleandmist. Kui hagejate arvates oli töid tehtud aktis kajastatud mahus, oleks hagejatel tulnud seda tõendada, kuid kohus ei saa hagejate väiteid lugeda tõendatuks ainult kohtule esitatud ja erinevatel kuupäevadel koostatud üksikute koolituste ning tehnokontrolli aktidega. Seetõttu ei tule hagejate nõuet (1.b) rahuldada. Nõude (1.c) lahendamisel lähtus maakohus

§ 76

lg-st 1, § 639 lg-st 1, § 13 lg-test 2 ja 3 ning leidis, et hagejate 85 845 euro 60 sendi suurune nõue lisatööde eest ei ole põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et lisa- või muudatustööde tegemiseks ja selle eest täiendava tasu maksmiseks ei sõlmitud ühtegi kirjalikku kokkulepet. Seega tuli hagejatel tõendada, et kostja I oli nõus lepingu muutmisega muus kui kirjalikus vormis. Seda asjaolu hagejad ei tõendanud. Põhinõude kõigi osade rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivisenõue. 4. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse tühistada lepingust tuleneva tasu 702 281 euro 88 sendi osas (st nõuete (1.a) ja (1.b) rahuldamata jätmise osas). Hagejad palusid vaidlustatud osas teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Hagejad ei vaidlustanud maakohtu otsust osas, millega kohus võttis vastu nõudest

(3)loobumise ja jättis rahuldamata nõude (1.c). Menetluskulud palusid hagejad jätta kostjate kanda.
  1. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  3. mai
  4. a otsusega maakohtu otsuse osas, millega hagi jäi rahuldamata lepingulise tasu nõudest põhivõla 98 551 euro 94 sendi ja viivise 93 611 euro 35 sendi, samuti tulevikus sissenõutavaks muutuva viivise väljamõistmise osas. Samuti tühistas ringkonnakohus maakohtu otsuse nende nõuetega seotud menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus tegi tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldas hagi 8
(16)2-15-2810 osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõla 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 11 senti ja alates 6. maist 2017 põhivõla 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti jaotas ringkonnakohus menetluskulud vastavalt hagi rahuldamise ulatusele, jättes kostja I menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus võrdsetes osades hagejate kanda (v.a nõudest loobumisega seotud osas). Kostja II menetluskuludest (v.a nõudest loobumisega seotud osas) maakohtus jättis ringkonnakohus 87,5% ja ringkonnakohtus 86% võrdsetes osades hagejate kanda. Hagejate menetluskuludest (v.a nõudest loobumisega seotud osas) maakohtus jättis ringkonnakohus 12,5% ja ringkonnakohtus 14% kostja II kanda. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt nähtub apellatsioonkaebusest piisavalt selgelt hagejate tahe vaidlustada maakohtu otsus viivise välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega osas, mille kohaselt oli kostjal I õigus anda leping üle kostjale II. Erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus, et lepingu p 5.11 on tüüptingimus. Samas see tüüptingimus ei kahjusta teist poolt ebamõistlikult. Kostja II oli maksevõimeline, seega ei muutunud hagejate jaoks midagi halvemaks. Õigusi ja kohustusi saab anda üle tagasiulatuvalt. Lepingu ülevõtmise korral välistab

§ 176

lg 1 kohustuse ülevõtja võimaluse tugineda tasaarvestuses muust õigussuhtest tulenevale senise võlgniku vastunõudele. Akti nr 11 (nõude aluseks olevas versioonis) koostasid hagejad

  1. oktoobril
  2. Kostja II seda ei kooskõlastanud, sest osa töid on tegemata. Arvet akti nr 11 alusel ei ole koostatud, aga hagejate hinnangul muutus nõue sissenõutavaks
  3. novembril
  4. Aktiga nr 11 soovisid hagejad akteerida ½ etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (147 733 eurot 8 senti) ja ⅔ etapist „tehniline hooldus“ (59 093 eurot 23 senti, st kolmekuulisest hooldusperioodist kaks kuud) – kokku on akti summa 206 826 eurot 31 senti. Hagejate tasunõue akti nr 11 alusel ei ole sissenõutavaks muutunud.

§ 637

lg 4 esimene lause sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Lepingu p 7.4 järgi tuli töö üle anda ositi ja p-s 8.2 lepiti kokku ka hinna ositi tasumises. Kui 60% hoone üleandmisel esinenud puudustest on veel kõrvaldamata, siis ei saa lugeda vaegtööde tegemise etappi sihtotstarbeliselt kasutatavaks. Sissenõutavaks ei muutunud akt nr 11 ka põhjusel, et arvet ei esitatud. Ringkonnakohus ei nõustunud kostjate ja maakohtuga, et poolte

  1. augusti 2014 kokkulepe tööde lõpptähtaja pikendamise kohta (I kd, tl 55) ei mõjutanud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu. Praegusel juhul tuleb lähtuda sellest, et hagejad soovisid
  2. juuli 2014 taotlust esitades ka vahetähtaegade pikendamist ja kostjale I oli või vähemalt pidi olema selline tahe teada. Kokkuleppe sõlmimise ajaks olid vahetähtajad juba ületatud. Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st 10 150 eurot (29 × 350). Etapi „põhiline kasutusvalmidus“ eest saab leppetrahvi arvestada alates
  3. augustist
  4. Järelikult ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st 13 050 eurot (29×450). Etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest leppetrahvi väljamõistmisel tuleb arvestada lõpptähtaja pikenemisega, mis kohaldus ka vahetähtaegadele. Leppetrahvi saab arvestada selles osas alates
  5. augustist
  6. Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st 10 150 eurot (29×350). Etapi „kasutusload on väljastatud“ eest arvestasid kostjad leppetrahvi kooskõlas lepingu ja selle täitmisega. 9

(16)2-15-2810 Hagejad taotlesid leppetrahvi vähendamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see taotlus osaliselt põhjendatud etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest arvestatud leppetrahvi puhul. Pärast osasumma 10 150 eurot mahaarvamist kujuneb kõnealuse etapi leppetrahviks seni esitatud nõuete põhjal 143 150 eurot (153 300 – 10 150). Seda summat on põhjendatud

§ 162

lg 1 alusel vähendada, mida ringkonnakohus põhjendas järgmiselt: töövõtja kohustuse täitmisega viivitamise eest ette nähtud leppetrahvi päevamäär ja tellija rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ette nähtud viivise määr on omavahel võrreldavad. Lepingu p-s 12.2 leppisid pooled viivise määraks 0,1% päevas. Poolte kohustuste täitmise tagamiseks kokku lepitud sanktsioonid ei ole seega tasakaalust väljas. Esimene pool etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ akteeriti

  1. detsembril
  2. Seetõttu ei näinud ringkonnakohus alust vähendada leppetrahvi perioodi eest kuni selle kuupäevani ehk 115 päeva eest 40 250 eurot (350×115). Pärast kõnealuse etapi töödest poole vastuvõtmist jätkas kostja II leppetrahvi arvestamist endise päevamääraga. Sisuliselt ei saa siiski hagejatele panna järgneva perioodi eest leppetrahvi täiel määral tasumise kohustust, sest selleks ajaks oli hoone kostjale I üle antud ja selles algas detsembri algul ka õppetöö, st etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ osaline lõpetamata jätmine ei takistanud hoone kasutamist, ning pooltel ilmnesid erimeelsused, millised tööd on vaegtööd, ja nad tegid mõistlikku koostööd puuduste väljaselgitamisel. Samas ei ole põhjendatud jätta leppetrahv üldse arvestamata. Ringkonnakohus pidas põhjendatuks, et alates
  3. detsembrist 2014 võisid kostjad nõuda leppetrahvi etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ lõpuni tegemata jätmise eest pooles ulatuses ehk päevamääraga 175 eurot, kokku 38 500 eurot (175×220). Ringkonnakohus leidis, et kostjad võisid poole määraga leppetrahvi nõuda ajavahemiku eest
  4. detsember 2014 –
  5. juuli 2015, kokku 38 500 eurot. Põhjendatud leppetrahvi nõue etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest pärast leppetrahvi vähendamist 64 400 euro võrra on 78 750 eurot. Tervikuna oli kostjate leppetrahvinõuete põhjendatud suuruseks 367 922 eurot 49 senti (28 000 + 37 800 + 78 750 + 223 372,49). Arvestades lepingu hinda ja selle täitmise asjaolusid, eelkõige hoonele kasutusloa väljastamist enam kui kaks kuud pärast pikendatud lõpptähtaega, kostja I olulist huvi hoone tähtaegse valmimise vastu ja kasutusele võetud hoones veel esinenud puuduste olulisust, pidas ringkonnakohus nii suurt leppetrahvi kokkuvõttes õigustatuks. Tasaarvestus on 801 euro 94 sendi osas alusetu, kuna tüüptingimus, mille kohaselt võib nõuda koos leppetrahviga ka kahju hüvitamist, on ebamõistlikult kahjustav (vastuolus

§ 161lg-ga 2).

Kuni

  1. detsembrini 2014 ei tekkinud poolte rahalistes saldodes käesolevas asjas esitatud ja tasaarvestuseks kasutatud vastunõuete suhet, kus kostjatel oleks tulnud hagejatele midagi tasuda. Vaidlustamata asjaoludel muutus
  2. jaanuaril 2015 sissenõutavaks hagejate 147 733 euro 8 sendi suurune tasunõue akti nr 10 alusel. Ringkonnakohus leidis, et kostjad ei võinud keelduda pärast kahe kuu möödumist kasutusloa väljastamisest ja hoone valduse ülevõtmisest (
  3. novembril 2014) ning koolis õppetöö alustamisest (
  4. detsembril 2014) enam hagejate arvete tasumisest põhjendusega, et ehitusaegne garantii on pikendamata. Garantii eesmärk oli tagada tellija nõudeid töövõtja vastu, mis tulenevad töövõtja lepingurikkumisest. Kui kostja I oli hoone valduse vastu võtnud ja alustanud hoones õppetööga, siis ei saanud enam eeldada, et hoonel on sedavõrd olulisi puudusi, mille kõrvaldamise tagatiseks oleks vaja eraldi tagatist. 2a 1 + ( n − 1) ⋅ d Sn = ⋅n 2 Praegusel juhul on iga perioodi eest nõutav viivis leitav valemiga: . Kokku on sissenõutavaks muutunud viivis 93 611 eurot 35 senti. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
  5. Hagejad paluvad kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning tegi uue 10

(16)2-15-2810 otsuse, millega jättis hagi osaliselt rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda. Hagejad paluvad tühistatud osas teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja I või kostja II kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt pidid hagejad lepingu järgi ehitama kooli- ja lasteaiahoone (sh staadioni), mille esialgne valmimise tähtaeg oli
  1. juuli
  2. Pooled pikendasid seda tähtaega kuni
  3. augustini
  4. Hagejad esitasid töö vastuvõtmiseks oktoobris
  5. Kostja I (tellija) keeldus töö vastuvõtmisest, viidates lepingule, mille järgi on tal õigus keelduda töö vastuvõtmisest, kuni „kõik puudused on kõrvaldatud“. Hagejate arvates on tegemist tühise tüüptingimusega.

§ 638

kehtib lisaks lepingu eseme kui terviku suhtes ka lepingu etapi (konkreetsel juhul vaegtööde kõrvaldamine) suhtes. Kui hoone on kasutuses, siis tekib küsimus, milline on

§ 637lg 4 ja § 638 omavaheline suhe.

Ringkonnakohus on jätnud hindamata, et ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei olnud eraldi ega kogumis oluline puudus. Seetõttu ei võinud kostja I keelduda töö vastuvõtmisest oktoobris 2014. Ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust. Hagejate tasunõue on muutunud sissenõutavaks. Pärast tööde vastuvõtmist võib tellija tasu maksmisest keelduda üksnes ulatuses, mis tõenäoliselt võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks. Kostja arvestas lepingu p 12 alusel leppetrahvi kogu lepingusummalt sõltumata tegemata jäänud tööde ulatusest ja kostjal tekkinud kahjust ning liitis vaheetappide rikkumistelt arvestatud leppetrahve nii, et ühe rikkumise põhjal nõudis samal ajavahemikul leppetrahvi mitme etapi eest korraga. Hagejate arvates on lepingutingimus, mis sellist leppetrahviarvestust lubab, ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus. Kuigi ringkonnakohus nõustus, et tegu on tüüptingimusega, ning möönis, et osaliselt on see ka ebamõistlikult kahjustav, jättis ta tingimuse kehtivuse põhiosas siiski analüüsimata. Kostja I kasutatud õiguskaitsevahendid on ebaproportsionaalsed võrreldes sellega, et hagejad on töö valmis teinud. Kostja I on saanud kooli- ja lasteaiahoone lepingus kokkulepitud mahus, kuid maksnud selle eest ca 855 000 eurot vähem, kuigi kostja tegelik kahju on 90 705 eurot. Ringkonnakohus on ebaõigesti leidnud, et tüüptingimus, millega kehtestatakse ebamõistlikult suur leppetrahv (mida arvestatakse lepingu kogumahust, mitte tegemata tööde mahust, mille tulemusena muutub leppetrahvi määr sisuliselt orda suuremaks), võetakse teiselt poolelt ära õigus tõendada tegelikku kahju ja lepitakse kokku kumulatiivne leppetrahv, ei ole tühine. Ringkonnakohus on jätnud hindamata leppetrahvi vähendamise aluseks olevad asjaolud (töö oli valmis, töötasu kinnipidamine põhjustas hagejatele finantsraskusi, kostja on keeldunud hagejaga koostööst, leppetrahvi arvestati protsendina lepingu hinnast, mitte tegemata töödelt jne). Kohtute hinnangul tuleneb poolte lepingust, et kostja võib keelduda tööde vastuvõtmisest, kuni kõrvaldatud on kõik puudused sõltumata sellest, kas nad on olulised või ebaolulised. Hagejate arvates on selline tüüptingimus tühine, kuna see viib ehitustöövõtulepingu poolte kohustused tasakaalust välja. Kuigi ringkonnakohus nõustus, et kõnealune lepingupunkt on tüüptingimus, jättis kohus selle tühisuse tagajärjed hindamata. Esiteks on maakohus leidnud, et isegi kui iga üksik puudus on eraldi võetuna ebaoluline, võivad puudused (vaegtööd) kogumis kujutada endast olulisi puudusi. Hagejad on eksperdiarvamusega tõendanud vastupidist. Jääb ebaselgeks, mis kriteeriumite alusel saab kohus puuduste olulisust hinnata. Teiseks on ringkonnakohus leidnud, et sihtotstarbelist kasutatavust tuleb hinnata mitte ainult lepingu eseme kui terviku suhtes, vaid ka lepingu etapi (konkreetsel juhul vaegtööde kõrvaldamine) suhtes. Hagejate arvates on selline seisukoht ekslik ning seda eriti olukorras, kus 11

(16)2-15-2810 tööde kui terviku sihtotstarbeline kasutatavus on tõendatud ja kostja on seda ka ise hoone kasutuselevõtuga kinnitanud. Käesoleval juhul on kostja I kohalik omavalitsus, kes väljastas hoonele pärast ehitustööde tegemist kasutusloa. Hagejate arvates on kostja I rikkunud kasutusloa menetluses teavitamiskohustust ja menetlust õigusvastaselt venitanud, mis võimaldas kostjal arvestada oluliselt rohkem leppetrahvi. Ringkonnakohus leidis aga, et lepingulises suhtes ei saa hagejad kostjale kui kohalikule omavalitsusele etteheiteid teha. Hagejate arvates võimaldab selline seisukoht haldusorganil oma positsiooni eraõiguslikes suhetes kuritarvitada. Pärast hagiavalduse esitamist andis kostja I lepingu üle kostjale II. Lepingu p 5.11 võimaldas lepingut üle anda ennekõike Eesti Vabariigile. Hagejate arvates oli lepingu üleandmiseks kolmandale isikule (ja

§ 179

lg-st 1 kõrvalekaldumiseks) vajalik kostja I, kostja II ja hagejate kolmepoolne kokkulepe. Ringkonnakohus jättis selle tähelepanuta. Ka ei ole kehtivas õiguses selget vastust küsimusele, kas töövõtulepingu saab anda üle tagasiulatuvalt.

  1. Kostja II palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega hagejate nõue osaliselt rahuldati. Kostja II palub jätta jõusse maakohtu otsus. Kui Riigikohus teeb mingi muu lahendi, palub kostja II vähendada viivist nullini või kohtu poolt mõistlikuks peetud summani. Menetluskulud palub kostja II jätta solidaarselt hagejate kanda. Kostja II kassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohus ekslikult tõlgendanud tähtaja pikendamise kokkulepet kui kokkulepet ka vahetähtaegade pikendamise kohta. Lepingus sisaldub säte: „LEPINGU punkti 7.2 muutmine. 7.
  2. Ehitise Tellijale üleandmise lõppkuupäev on 29.08.2014.“ Kostja II leiab, et seda lepingupunkti tulnuks tõlgendada kui kokkulepet ainult lõpptähtaja pikendamise kohta, mis ei laiene juba toimunud töödega hilinemisele. Ringkonnakohus ei analüüsinud maakohtu võimalikke diskretsioonilisi rikkumisi, vaid asus uuesti läbi vaatama töövõtjate taotlust leppetrahvi vähendamiseks. Kaebuses ei olnud neid välja toodud. Kaebuses leitakse, ei kohtul ei olnud õigust vähendada leppetrahvi põhjusel, et „hoone on kostjale I üle antud ja selles algas detsembri algul ka õppetöö, st etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ osaline lõpetamata jätmine ei takistanud hoone kasutusse võtmist“. Kassaatori nõue saamata jäänud tulu hüvitamiseks on jäänud ebaõigesti rahuldamata. Tüüptingimus, mis lubab kostjatel lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest saamata jäänud tulu, ei ole tühine, st ebamõistlikult kahjustav. Ringkonnakohus rahuldas viivisenõude, kuigi apellatsioonkaebuses ei olnud seda nõuet vaidlustatud. Lisaks oli lepingus punkt 12.2, mille kohaselt: „Viivise saamiseks peab Töövõtja esitama Tellijale kirjaliku nõude ning vastavasisulise arve.“ Viivisenõue esitati esimest korda hagis. Kuna lepingu p 11.7 järgi pidi „garantiikirja tähtaeg olema 2 (kahe) kuu võrra pikem Tööde lõpptähtajast ning juhul, kui Tööde üleandmine Tellijale viibib mistahes põhjusel, on Töövõtja kohustatud garantiikirja pikendama sama aja võrra, mille osas Tööde üleandmine on viibinud“, siis oli ehitusaegse garantii tähtaeg lepingu kohaselt seotud tööde lõpliku vastuvõtmisega, mis toimus
  3. juulil
  4. Sellest kaks kuud edasi pidi ehitusaegne garantii lepingu kohaselt kehtima ja hageja võis nõuda selle pikendamist. Ringkonnakohtu vastupidine seisukoht on oluliselt vastuolus lepinguga ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 436 lg-ga 4 – apellatsioonkaebuses ei ole töövõtjad mitte üheski osas tuginenud vastavale väitele. Seega on ka viivise arvutuskäik vale. Lisaks tulnuks ringkonnakohtul menetleda kostja II taotlust viivist vähendada. 12

(16)2-15-2810
  1. Hagejad vaidlevad kostja II kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning kaebusega seotud menetluskulud kostja II kanda.
  2. Kostjad vaidlevad hagejate kassatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata hagejate hagi kostja II vastu lepingulise tasu nõude 603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Asi tuleb tühistatud osas TsMS § 691 p 2 alusel saata uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 1 alusel jätta muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis kostjalt II hagejate kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlana 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 35 senti ning alates
  4. maist 2017 põhivõla 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti tuleb jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 osas, millega jäeti hagi kostja I vastu rahuldamata, ning kostja I vastu esitatud nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Hagejate kassatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, kostja II kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  7. Ringkonnakohtu otsuse peale on kassatsioonkaebuse esitanud nii hagejad kui ka kostja II. Hagejad on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis hagi rahuldamata, kostja II aga osas, millega hagi on rahuldatud. Pooled ei vaidle selle üle, et hagejad pidid kostjaga I sõlmitud lepingu järgi ehitama kooli- ja lasteaiahoone (sh staadioni), mille esialgne valmimise tähtpäev oli
  8. juuli
  9. Pooled pikendasid seda tähtaega kuni
  10. augustini
  11. Hagejad esitasid töö vastuvõtmiseks oktoobris 2014, kostja I keeldus töö vastuvõtmisest, viidates lepingule. Pooled vaidlevad aga selle üle, kas kostja I sai anda töövõtulepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused üle kostjale II ja kas lepingu tingimus, mille järgi on tellijal õigus keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud, on tühine tüüptingimus. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas lepingu tingimus (lepingu p 12) leppetrahvi arvestamise kohta on tühine tüüptingimus ning kas praegustel asjaoludel tulnuks leppetrahvi veelgi vähendada. Pooled vaidlevad ka selle üle, kas tähtaja pikendamise kokkulepet saab tõlgendada kui kokkulepet ka vahetähtaegade pikendamise kohta, kas ringkonnakohus võis leppetrahvi vähendada, kas kostjal II on õigus nõuda saamata jäänud tulu hüvitamist, kas hagejate viivisenõude rahuldamine oli põhjendatud ja kas kohtul tulnuks hagejate esitatud viivisenõuet vähendada.
  12. Esmalt käsitleb kolleegium hagejate kassatsioonkaebust. Hagejad leiavad, et lepingu p 5.11 võimaldas lepingut üle anda ennekõike Eesti Vabariigile, mitte kostjale II. Lepingu p 5.11 järgi on tellijal õigus töövõtja nõusolekuta anda oma lepingust tulenevad õigused ja kohustused eraldi või tervikuna üle kolmandale isikule, ennekõike Eesti Vabariigile. Tellija teavitab õiguste ja kohustuste üleandmisest töövõtjat kirjalikult kolme tööpäeva jooksul selleks sõlmitava lepingu jõustumisest. 13
(16)2-15-2810 Nimetatud lepingutingimuse järgi saab küll lepingust tulenevad õigused ja kohustused anda üle ennekõike Eesti Vabariigile, kuid välistatud pole lepinguga ka lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine muudele kolmandatele isikutele. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et nimetatud lepingutingimus on käsitatav tüüptingimusena

§ 35

lg 1 mõttes, kuid see tüüptingimus ei kahjusta hagejaid ebamõistlikult – lepingu p 5.11 ei riku lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu, sellega ei kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning see ei piira hagejatele lepingu olemusest tulenevaid õigusi ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutuks küsitavaks. Tegemist pole seega tühise tüüptingimusega

§ 42lg 1 mõttes.

Kostja II on maksevõimeline, seega ei muutunud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmisega hagejate jaoks olukord halvemaks.

§ 179

lg 2 järgi loetakse lepingu ülevõtmisega, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Seega ei ole välistatud lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste üleandmine tagasiulatuvalt. 14. Lisaks tuginevad hagejad sellele, et lepingu p 16.2, mille järgi on tellijal õigus keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud, on tühine tüüptingimus. Hageja arvates on ringkonnakohus jätnud hindamata, et ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei olnud eraldi ega kogumis oluline puudus. Kostja I keeldus töö vastuvõtmisest, viidates lepingule, mille järgi on tal õigus keelduda töö vastuvõtmisest, kuni kõik puudused on kõrvaldatud. Lepingu p 16.2 järgi toimub tööde vastuvõtmine pärast kasutusloa saamist (juhul, kui kasutusloa saamine on nõutav) ning pärast tööde vastuvõtmisel fikseeritud kõikide puuduste ja mittevastavuste kõrvaldamist, täitedokumentatsiooni ja lepingus nõutud tagatiste esitamist ja vastavate koolituste korraldamist. Juhul kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole kohe objektiivselt võimalik (nt sesoonsed tööd vm), on tellijal õigus tööd selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel on tellijal õigus vastavate tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast (arvestatuna summast koos käibemaksuga) kinni pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni. Õige on hagejate väide, et ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse võimalikku tühisust osas, mis puudutab töö vastuvõtmist, kuni kõik puudused on kõrvaldatud. Tulenevalt

§ 637

lg-st 4, kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel.

§ 638

järgi on tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Töö loetakse vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

§ 111

lg 3 järgi ei või kohustuse täitmisest keelduda, kui see ei oleks asjaolusid arvestades mõistlik või ei vastaks hea usu põhimõttele, eelkõige kui teine lepingupool on oma kohustuse suuremas osas või oluliste puudusteta täitnud. Ringkonnakohus ei ole nimetatud sättele tähelepanu pööranud. Võlaõigusseadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks. Töö vastuvõetuks lugemise jaoks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul (

§ 638teine lause) (vt Riigikohtu 2.

märtsi 2015. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 18). Kolleegium rõhutab, et hea usu põhimõttega oleks aga vastuolus, kui tellija keelduks töö vastuvõtmisest ainuüksi ebaoluliste 14

(16)2-15-2810 puuduste tõttu. Samuti võib hea usu põhimõttega olla vastuolus tellija keeldumine töö tervikuna vastuvõtmisest, kui töö on osadeks jaotatav ja oluliste puudusteta töö osa vastuvõtmine ei kahjustaks tellija õigusi (vt ka nt Riigikohtu
  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22). Kuna ringkonnakohus ei ole hinnanud lepingu p 16.2 kui tüüptingimuse võimalikku tühisust ega seda, kas töödes esinenud puudused olid olulised, mis õigustanuks tööde vastuvõtmisest keelduda, tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul hinnata mh puuduste olulisust. Seejuures tuleb puuduste olulisuse hindamisel kolleegiumi arvates arvestada ka seda, et töövõtulepingu objektiks oli kooli- ja lasteaiahoone ehitus. Kasutusloa puudumine on kindlasti oluliseks puuduseks, mille saamiseni ei saa nõuda tellijalt tööde vastuvõtmist.
  3. Hagejad tuginevad kassatsioonkaebuses ka sellele, et lepingu tingimus (lepingu p 12) leppetrahvi arvestamise kohta on tühine tüüptingimus ning praegustel asjaoludel tulnuks leppetrahvi veelgi suuremas ulatuses vähendada, kui seda tegi ringkonnakohus. Lepingu p 12.3 järgi on tellijal õigus nõuda töövõtjalt leppetrahvi iga tema poolt või korraldusel lepingus sätestatud tähtaegadel alustamata, tegemata või lõpetamata töö tähtaega või vahetähtaega ületanud kalendripäeva eest või muude lepingutingimuste rikkumise eest. Leppetrahvide suurused olid määratud järgmiselt: 0-tsükkel valmis – 250 eurot päevas; karp kinni – 350 eurot päevas; põhiline kasutusvalmidus – 450 eurot päevas; kasutusluba on väljastatud – 0,1% lepingu hinnast (km-ga) päevas iga tähtpäeva ületava kalendripäeva eest; dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine – 350 eurot päevas; muud lepingu rikkumised – 350 eurot kord; muud lepingus sätestatud tähtaegade rikkumised – 350 eurot päevas. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus oleks pidanud hindama ka lepingu p-s 12.3 nimetatud tingimust mh sellest aspektist, kas tegemist võiks olla leppetrahvi suuruse puhul tüüptingimustega, mis kahjustavad hagejaid ebamõistlikult. Nii tuleneb eelnimetatud punktist, et kui kasutusluba pole kokkulepitud tähtpäevaks väljastatud, saab tellija nõuda hagejatelt leppetrahvi 0,1% lepingu hinnast (3102 eurot 39 senti päevas). Ringkonnakohus peab asja uuel läbivaatamisel hindama mh lepingu p 12.3 kui võimalikku tüüptingimust, mis kahjustab hagejaid ebamõistlikult. Samuti nõustub kolleegium hagejatega selles, et leppetrahvi vähendamise võimalikkust

§ 162lg 1 järgi peaks ringkonnakohus uuesti hindama.

Seejuures tuleb arvestada hagejate väidetega, et hagejad on töö valmis teinud, kuid kostja on maksnud selle eest ca 855 000 eurot vähem, kuigi väidetavalt oli kostja tegelik kahju 90 705 eurot. Samuti tuleb arvestada hilinemise pikkust ning puuduste olulisust.

  1. Kostja II kassatsioonkaebuse kohta märgib kolleegium, et ükski selle väide ei anna alust kaebuse rahuldamiseks. Kostja II leiab, et ringkonnakohus leidis vääralt, et tähtaja pikendamise kokkulepe tähendas ka kokkulepet vahetähtaegade pikendamise kohta.
  2. augusti
  3. a „Kokkuleppes ehitustööde töövõtulepingu number 6.1-13/15, sõlmitud 22.01.2014 muutmiseks“ leppisid töövõtulepingu pooled kokku: „
  4. LEPINGU punkti 7.2 muutmine. [---] 7.
  5. Ehitise Tellijale üleandmise lõppkuupäev on 29.08.2014.“ Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praegusel juhul tuleb lähtuda sellest, et hagejad soovisid ka vahetähtaegade pikendamist ning kostjale I oli või vähemalt pidi olema selline tahe teada. Kui pikendatakse lõpptähtaega, kaotavad ka vahetähtajad oma senise tähenduse. Kuna sõlmitud kokkuleppes ei märgitud ära juba toimunud rikkumisi, tuleb lugeda lõpptähtaja pikendamine senise tähtaegu 15

(16)2-15-2810 kehtestava kokkuleppe muutmiseks. Vastupidist tõendaks näiteks kokkuleppes viite tegemine lepptrahvi sissenõudmise kavatsusele või selle nõude esitamine. Seda aga kokkuleppest ei nähtu. 17. Kostja II väide selle kohta, et ringkonnakohus ei võinud hagejatelt nõutavat leppetrahvi vähendada, vaid oleks pidanud analüüsima maakohtu võimalikke diskretsioonilisi rikkumisi, ei ole kolleegiumi arvates põhjendatud. Ringkonnakohtul oli õigus hinnata seda, kas leppetrahvi

§ 162lg 1 alusel vähendada või mitte.

18. Lisaks tugineb kostja II sellele, et ringkonnakohus oleks pidanud arvestama ka saamata jäänud tulu nõuet. Ka selles osas leiab kolleegium, et ringkonnakohus on põhjendatult leidnud, et kostja II saamata jäänud tulu nõudele tuginemine ei ole edukas (st et tasaarvestus on 801 euro 94 sendi osas alusetu). Ringkonnakohus on piisavalt põhjendanud, miks ta leiab, et lepingu punktid 12.1 ja 12.3, mis lubavad kostjatel lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest ka saamata jäänud tulu, on hagejaid ebamõistlikult kahjustavad tüüptingimused

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ja seega selles osas

§ 42lg 1 järgi tühised.

Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu põhjendustega. 19. Kostja II leiab kassatsioonkaebuses ka seda, et ringkonnakohus rahuldas vääralt hagejate viivisenõude. Ka selles osas nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et apellatsioonkaebusest nähtub piisava selgusega tahe vaidlustada maakohtu otsus ka viivise välja mõistmata jätmise osas. Samuti nõustub kolleegium ringkonnakohtu põhjendustega ehitusaegse garantii osas. Kostja II taotluse osas vähendada viivist nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et kostja II ei ole esile toonud asjaolusid, mis annaksid alust

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

  1. Kuna hagi jääb kostja I vastu rahuldamata ja kostja I osas ka hagejate kassatsioonkaebus rahuldamata, tuleb kostja I kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta TsMS § 171 lg 1 järgi võrdsetes osades hagejate kanda. Kuivõrd ringkonnakohtu otsus osaliselt tühistatakse ja asi saadetakse samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jaotatakse veel jaotamata menetluskulud TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel asja uuel läbivaatamisel ringkonnakohtus. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 174 lg 6 kohaselt.
  2. Hagejate kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Kostja II kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon tuleb kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Peeter Jerofejev Ants Kull Jaak Luik 16

(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.