← Eesti

2-15-15138/56

Obsah (11)§ 34§ 37§ 24§ 25§ 27§ 19§ 18§ 33§ 29§ 38§ 68

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-15138 Otsuse kuupäev Tartu, 13. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Peeter Jerofejev, liikmed Henn Jõks ja Villu

) § 34 lg 3 alusel, sest kostja sõlmis hageja nõusolekuta liisingulepingu ja tasus liisingumakseid poolte ühisvara arvel. Samuti on hagejal kostja vastu kulude ühisvarasse tagastamiseks 1821 euro 22 sendi suurune nõue

§ 34lg 1 alusel.

Lisaks on hagejal nõue kostja vastu võlaõigusseaduse (VÕS) § 1041 alusel, sest hageja tasus kostja eest liisinguandjale oma lahusvara arvel sissemaksena 4265 eurot. Hageja arvestuse järgi peab kostja maksma talle poole 11 921 eurost 57 sendist (10 100,35 + 1821,22) ja lisaks hüvitama 4265 eurot, st kokku 10 225 eurot 79 senti.

  1. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Kostja arvates ei ole auto poolte ühisvaras, sest seni kestab kasutusrendileping, mille alusel kostja autot kasutab ja liisingumakseid maksab. Kostjal on võimalus omandada sõiduauto pärast abielusuhete lõppemist. Hageja ei ole sissemakset tasunud enda lahusvarast, vaid kostja Soomest saadetud sularahast, mille hageja pangakontole pani, st poolte ühisvarast. Auto soetamise mõte tuli hagejal ja ta oli auto liisimisest teadlik. Hageja teadis ka, et kostja maksab liisingumakseid oma töötasust. Autot on pooled ühiselt kasutanud, samuti kasutas seda hageja poeg, kes tegi autoga ka avarii.
  2. Harju Maakohus jättis
  3. detsembri
  4. a otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja kuludena 1250 eurot. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole auto poolte ühisvaras, sest liisinguandja kinnituse kohaselt kasutab kostja seni liisinguvõtjana autot kasutusrendilepingu alusel. Alles lepingu lõppemisel selgub, kas auto tagastatakse liisinguandjale või ostab liisinguvõtja selle välja ja saab liisingueseme omanikuks. Liisingulepingut ei sõlmitud hageja tahteavalduseta, hageja tasus ka sissemakse. Pooled ei vaidle selle üle, et liisingumakseid tasus abielu kestel ja pärast selle lõppemist kostja ning autot kasutati perekonna huvides. Hageja, kostja ja hageja poeg kasutasid perekonna huvides autot kogu poolte abielu aja ning eeltoodust tulenevalt puudub hagejal õiguslik alus nõuda kostjalt igakuistest liisingumaksetest ja autoga seotud kuludest poole hüvitamist

§ 34lg-te 1 ja 3 alusel.

Hageja tegi sissemakse poolte ühisvaraks olevast kostja sissetulekust. Usaldusväärsed ei ole hageja väited, et ta tasus sissemakse enda lahusvarast, sest paljasõnaline on hageja väide, et ta sai raha enda 2

(16)2-15-15138 pojalt, ning ei ole eluliselt usutav, et hageja ei pidanud arvet naabrile laenatud summade üle, kuid sai enne sissemakse tasumist laenutagastuse, mis oli täpselt 4000 eurot. Hageja nõue auto sissemakse hüvitamiseks VÕS § 1041 mõttes tuleb jätta rahuldamata.
  1. Hageja palus apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja hagi rahuldada ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  2. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  3. aprilli
  4. a otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistas osaliselt maakohtu otsuse ja jagas ühisvaras oleva liisingulepingust tuleneva varalise õiguse auto väljaostuks, jättes selle kostjale, ja mõistis kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise 7182 eurot 67 senti. Ringkonnakohus jättis menetluskuludest mõlemas kohtuastmes 30% hageja ja 70% kostja kanda ning mõistis pärast tasaarvestust kostjalt hageja kasuks välja 864 eurot. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega osas, et auto esimene sissemakse tehti ühisvara, mitte hageja lahusvara arvel ja selles osas maakohtu otsuse põhjendusi ei korranud. Tegu ei olnud mh rahaga, mille kostja kinkis hagejale. Ringkonnakohus jättis rahuldamata hageja taotluse teha liiklusregistrisse päring selle kohta, et hageja poeg võõrandas sõidukid, sest sellel ei ole asja lahendamisel tähtsust. Maakohus jättis tähelepanuta, et kuigi liisinguleping veel kestab, mistõttu ei saa sõiduautot ühisvarana jagada, on ühisvarana käsitatavad makseperioodi jooksul tehtud liisingumaksed, sest need annavad aluse auto väljaostuõiguse realiseerimiseks liisingulepingu lõppemisel. Autot kasutab kostja kasutusrendi tingimustel ja tal on õigus auto välja osta jääkväärtuse tasumisel. Kuna liisingumaksed on ühisvaras, tuleb nendega ühisvara jagamisel arvestada. Kuna ühisvara koosseis määratakse kindlaks varasuhte lõppemise aja seisuga (

§ 37

lg 11), kuuluvad üldjuhul ühisvara hulka üksnes need õigused, sh omand, mis saadi abielu sõlmimisest abielusuhete lõppemiseni. Kui auto omandamiseks tehti aga abielu ajal ühisvara arvel liisingumakseid ja auto omandab üks abikaasa enda lahusvarasse pärast abielusuhete lõppemist, on selle abikaasa lahusvara suurenenud ühisvara arvel ning see tuleb ühisvara jagamisel hüvitada. Auto väljaostuõigus jääb kostjale, auto omandamiseks tehti kulutusi 14 365 eurot 35 senti (4265 eurot + 10 100 eurot 35 senti) ning hagejal on õigus nõuda neist abielu kestel tehtud kulutustest poole ehk 7182 euro 67 sendi hüvitamist. Auto kindlustamisele, tehnohooldusele ja rehvidele tehtud 1821 euro 22 sendi suurused kulutused ei kuulu ühisvarasse, sest nende kulutuste tegemine ei ole loonud ühisvara hulka kuuluvat varalist õigust ega muud jagatavat hüve. Tegemist on ühisvara arvel tehtud kulutustega, mis on auto kasutamise käigus ühiselt ära tarbitud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse ja hageja vastukassatsioonkaebuse. Kostja palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles liisingulepingust tulenev auto väljaostuõigus jäeti kostjale ja mõisteti temalt hageja kasuks välja 7182 eurot 67 senti (kaebuses ekslikult märgitud ka 7128 eurot 67 senti), samuti menetluskulude jaotuse osas ning saata selles osas asi uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. 3

(16)2-15-15138 Hageja palub tühistada ringkonnakohtu otsuse hageja rahalise nõude rahuldamata jätmise osas ning mõista kostjalt täiendavalt välja 3043 eurot 12 senti või tühistada rahalise nõude rahuldamata jätmise osas ka maakohtu otsus ja saata asi selles osas uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  1. Kostja arvates on ringkonnakohus ekslikult käsitlenud vaidlusalust liisingulepingut sarnaselt kapitalirendilepingule. Lepingust ei tulene liisinguvõtjale kohustust auto välja osta ning ka liisinguandja on kinnitanud, et tegemist on kasutusrendilepinguga. Kostjalt ei ole kogu menetluse kestel selgesõnaga küsitud, kas ta soovib kasutada auto väljaostuõigust. Seetõttu on väljaostuõiguse kostjale jätmine üllatav ning paneb kostjale põhjendamatult kohustuse auto välja osta olukorras, kus lepingu järgi saab ta valida, kas ta väljaostuõigust üldse kasutab. Samuti ei arvestatud auto tegelikku väärtust liisingulepingu lõppemisel. Ringkonnakohus lähtus menetluskulude jaotamisel ekslikult tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg-st 1 ega põhjendanud § 164 lg 1 või 2 kohaldamata jätmist.
  2. Hageja arvates tuleb talle tagastada esmane sissemakse 4265 eurot tervikuna (st tagastada tuleb lisaks 2132 eurot 50 senti), kuna see on tehtud hageja lahusvara arvel. Kohtud rikkusid menetlusreegleid asjaolude tuvastamisel. Ringkonnakohus jättis alusetult rahuldamata hageja taotluse teha liiklusregistri päring, mis kinnitanuks tema juttu sõidukite võõrandamisest hagejale esmase sissemakse tegemiseks vajaliku raha saamisest. Sissemakse tasumise ajaks ei olnud pooltel võimalik omada piisavalt ühisvara. Isegi kui kostja oleks hagejale raha kinkinud, olnuks tegu hageja lahusvaraga. Kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et raha olnuks hageja käes hoiul. Lisaks tuleb kostjal hüvitada auto jooksvate kuludena kantud rahast pool, st 910 eurot 61 senti. Alternatiivselt on hagejal õigus poolele auto kasutuseeliste hüvitamisele, kuna ta ei saanud ega saa autot kasutada, 2894 eurot 20 senti ühe aasta kohta. Ringkonnakohus vähendas alusetult hageja hüvitatavaid menetluskulusid.
  3. Pooled vaidlevad teineteise kassatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta see rahuldamata ja menetluskulud vastaspoole kanda. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 ning lg 4 esimese lause alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tühistada osas, milles ringkonnakohus tühistas samas asjas tehtud maakohtu otsuse ning hagi rahuldas, samuti menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääramise osas. Tühistatud osas saadetakse asi TsMS § 691 p 2 alusel uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Hagi rahuldamata jätmise osas tuleb TsMS § 691 p 5 alusel täiendada ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Kostja kassatsioonkaebus rahuldatakse, hageja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
  5. Kolleegium käsitleb esmalt hageja nõudeid, vaidluse eset ja olulisi asjaolusid (I), seejärel aga liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kuulumist poolte ühisvarasse (II). Edasi analüüsib kolleegium hageja nõudeid hüvitada talle autoga seotud kulutused (III) ja liisingulepingujärgne esimene sissemakse lahusvara arvel tehtud maksena (IV). Seejärel käsitleb kolleegium liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise nõuet üldiselt (V) ja käesoleva asja kontekstis (VI) ning teeb lõpetuseks menetluslikud otsustused (VII). 4
(16)2-15-15138 I
  1. Hageja palus hagis (pärast selle täpsustamist) jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta kostjale autoga seotud õigused ja kohustused (sh haginõudes täpsemalt loetletud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, mh õigus auto omandada) ning mõista kostjalt välja hüvitis 10 225 eurot 79 senti (I kd, tl 6, 7, 52; II kd, tl 1 pöördel). Hageja rahaline nõue koosnes järgmistest osadest: • 4265 eurot hageja lahusvara arvel tasutud liisingu esimese sissemakse hüvitamiseks; • 5960 eurot 79 senti poolena abielu ajal tasutud liisingumaksetest (10 100 eurot 35 senti) ja autole tehtud kulutustest (1821 eurot 22 senti).
  2. Maakohus jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning jagas ühisvaras oleva liisingulepingust tuleneva auto väljaostuõiguse, jättes selle kostjale ja mõistes kostjalt hageja kasuks enamsaadud ühisvara eest välja hüvitise 7182 eurot 67 senti. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu otsust osas, milles liisingulepingust tulenev auto väljaostuõigus jäeti talle ja mõisteti temalt hageja kasuks välja 7182 eurot 67 senti. Hageja vaidlustab ringkonnakohtu otsust rahalise nõude rahuldamata jätmise osas.
  3. Kassatsioonimenetluses ei vaielda järgmiste oluliste asjaolude üle: • pooled sõlmisid abielu
  4. oktoobril 2012 ja see lahutati
  5. oktoobri
  6. a kohtuotsusega; • kostja sõlmis
  7. detsembril 2012 liisinguandjaga liisingulepingu auto kasutamiseks kasutusrendi tingimustel, millega kaasneb õigus auto jääkmaksumusega välja osta; • esmase liisingumakse (sissemakse) 4265 eurot kandis
  8. detsembril 2012 liisinguandja kontole oma kontolt hageja, kes oli enne maksnud oma kontole sularahas 4000 eurot; • kostja on tasunud edasised liisingumaksed, neist 10 100 eurot 35 senti abielu ajal ühisvara arvel; • kostja on ühisvara arvel kandnud autoga seotud kulusid kindlustusele, remondile, tehnohooldusele ja rehvidele 1821 eurot 22 senti; • auto on pärast abielu lõppemist kostja ainuvalduses ja -kasutuses.
  9. Pooled ei vaidle ka selle üle, et abielu ajal kohaldus nende varalistele suhetele varaühisuse regulatsioon (

§ 24lg 2 esimene lause).

II

  1. Perekonnaseadus eristab abikaasade ühisvara puhul õigusi ja kohustusi.
  2. Varaühisuse puhul lähevad

§ 25

järgi abikaasade ühisomandisse varaühisuse kestel omandatud esemed ning abikaasade muud varalised õigused.

§ 27

lg 2 määratleb abikaasade lahusvara.

§ 27

lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Ühisvarasse kuuluvad seega eelduslikult kõik abielu kestel omandatud varalised õigused, mh omandamisõigused. 18. Ühisvarasse kuuluvate asjade ja õiguste kuuluvusest eraldi tuleb aga hinnata abikaasade vastutust võetud kohustuste eest. 5

(16)2-15-15138 18.1. Abikaasade vastutust kohustuste eest reguleerivad üldiselt

§-d 18 ja 19. Need on abielu õiguslike tagajärgede üldsätted, mis kohalduvad sõltumata sellest, millise varasuhte on abikaasad valinud. Solidaarkohustused saavad abikaasadel esmalt tekkida siis, kui mõlemad on lepingupooled ja on solidaarkohustuse võtmises kokku leppinud. Seevastu ühe abikaasa tehtud tehingust tuleneva kohustuse eest teine abikaasa eelduslikult ei vastuta, välja arvatud juhul, kui abikaasal oli

§ 19kohaselt õigus teist abikaasat esindada või enda toimingutega kohustada.

18.2. Ühe abikaasa tehingust tekib abikaasade solidaarkohustus

§ 18

lg 1 järgi sõltumata valitud varasuhtest siis, kui tehing on tehtud ühise majapidamise korraldamise või laste huvides või perekonna muude tavapäraste vajaduste katmiseks, kui tehingu ulatus ei ületa abikaasade elutingimuste kohast mõistlikku määra. Sellise tehingu puhul on teine abikaasa

§ 18lg 2 järgi ühtlasi solidaarvõlausaldajaks.

19. Varaühisuse varasuhte valinud abikaasade vastutuse puhul dubleerivad koos mõningate täpsustustega üldsätteid (

§-d 18 ja 19) erisätetena

§-d 29 ja 33. Kui üks abikaasadest on tehingu teinud, vastutab ta üldjuhul kohustuse täitmise eest üksi enda lahusvaraga ja pooles väärtuses ühisvaraga (

§ 33lg 3 esimene lause).

See kehtib ka juhul, kui tehingust tulenevad õigused kuuluvad ühisvarasse. Ka varaühisuse varasuhte korral vastutavad abikaasad solidaarselt, kui nad on kohustuse ühiselt võtnud või kui ühe abikaasa tehtud tehingust saab tuleneda abikaasade solidaarkohustus (

§ 33

lg 1 p-d 1 ja 2).

§ 18

lg 1 kõrval näeb samasisuline

§ 29

lg 1 kolmas lause ette, et abikaasa võib teise abikaasa nõusolekuta teha tehinguid enda ja perekonna igapäevaste vajaduste rahuldamiseks. Lisaks on abikaasad solidaarvõlgnikud või -võlausaldajad ühisvara valitsemisega seotud tehingutes (

§ 29

lg-d 1 ja 4,

§ 33lg 1 p 1).

Eripärasena on abikaasadel lisaks võimalik kokku leppida selles, et võlausaldaja saaks ühe abikaasa kohustuse täitmist nõuda nii selle abikaasa lahusvara, kuid ka kogu ühisvara arvel (

§ 33lg 1 p 3 ja lg 2).

20. Kolleegiumi arvates saab abielu kestel abikaasade kooselu ajal ühe abikaasa poolt liisingulepingu sõlmimisel sõiduauto kohta eeldada tehingut perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks (rahuldamiseks) ning seega ka kummagi abikaasa olemist nii lepingu järgseks solidaarvõlgnikuks kui ka solidaarvõlausaldajaks. Maakohus on tuvastanud, et käesolevas asjas valiti auto perele välja ühiselt ja ka autot kasutati poolte abielu ajal perekonna huvides (maakohtu otsuse p 15), ringkonnakohus ei ole vastupidist tuvastanud. Menetlusnorme ei ole asjaolu tuvastamisel rikutud ning kolleegium ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seega lähtub kolleegium asja lahendamisel sellest, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejal ja kostjal

§ 18

lg-test 1 ja 2 ning § 29 lg 1 kolmandast lausest ja lg-st 4 tulenevalt ühised, st pooled on mõlemad liisinguandja suhtes nii solidaarvõlgnikeks kui ka solidaarvõlausaldajateks. III 21. Kolleegium leiab, et kohtud jätsid õigesti rahuldamata hageja nõude mõista kostjalt välja hüvitisena pool auto tarbeks kantud kulutustest 1821 eurot 22 senti. Selles osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata, kuid kolleegium täiendab hagi rahuldamata jätmise põhjendusi. 6

(16)2-15-15138
  1. Pooled ei vaidle selle üle, et ühisvara arvel on autole tehtud hageja väidetud kulutused auto tehnilisele hooldusele, remondile, rehvitöödele ja kindlustusele (tl 16). Hageja nõuab kostjalt nendest poole (s.o 910 euro 61 sendi) hüvitamist.
  2. Hagist nähtuvalt leiab hageja, et kulud autole tehti ühisvara arvel kostja varale ning tuleb seetõttu arvata ühisvarasse ja hüvitada

§ 34lg 1 alusel.

Vastukassatsioonkaebuses leiab ta ka, et võiks hüvitist nõuda

§ 34

lg 3 alusel, kuna liisinguleping sõlmiti hageja tahtevalduseta ning üksnes kostja soovil ja huvides.

  1. Kolleegium leidis eespool, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused kuuluvad tuvastatud asjaoludel nii hagejale kui kostjale (vt otsuse p 20). Kuigi hageja väidetest vastukassatsioonkaebuses kostja lahusvara kohta saab järeldada, et tema arvates tulenevad liisingulepingust õigused ja kohustused (vähemasti autole tehtud kulutuste tähenduses) üksnes kostjale (II kd, tl 35), siis vastuses kassatsioonkaebusele on ta leidnud, et vähemasti auto väljaostuõigus kuulus poolte ühisvarasse (II kd, tl 43 pöördel). Samasugune vastuolu esineb ka hagis (I kd, tl 6). Esitades haginõude jätta liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused kostjale, pidi hageja ometigi ise lähtuma sellest, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused kuuluvad ka temale.
  2. Põhjendatud ei ole loogika, et hagejal oleks õigus nõuda autole tehtud jooksvate kulutuste hüvitamist seetõttu, et auto omandaks ühisvara jagamise tulemusel kostja. Kuna liisingulepingust tekkisid õigused ja kohustused mõlemale abikaasale, ei ole alust leida, et hageja tegi ühisvara arvel kulutusi kostja lahusvaras olevale autole. Seega ei ole alust hageja nõuet

§ 34lg 1 alusel rahuldada.

26. Samuti ei ole tuvastatud asjaoludel alust rahuldada hageja nõuet

§ 34lg 3 alusel.

On tuvastatud, et auto liisiti perekonna huvides ning sellega seotud jooksvate kulutuste kandmine ei ole hinnatav ka

§ 34lg 3 järgse ühisvara süülise vähendamisena.

Auto pidamiseks vajalike kulutuste aluseks olevad tehingud on eelduslikult tehtud perekonna tavapäraste vajaduste katmiseks või rahuldamiseks

§ 18lg 1 ja § 29 lg 1 kolmanda lause mõttes.

Tehingute alusel saadud teenused on auto kasutamisega aga jooksvalt ära tarbitud, sellest ei tekkinud jagatavat asja ega õigust, mistõttu ei saa seda arvestada ka eraldi ühise hüvena ühisvara jagamisel.

  1. Hageja nõuet autole tehtud jooksvate kulutuste hüvitamiseks ei saa rahuldada ka muul õiguslikul alusel. Ei vaielda selle üle, et kulud kandis kostja, mitte hageja. Seega ei ole hagejal kostja vastu ka nõudeid perekonnaseadusevälisel alusel, mh lepingulisel alusel või lepinguvälisest võlasuhtest (käsundita asjaajamine, alusetu rikastumine) tulenevalt. Abielusuhte puhul saaks perekonnaseadusevälistest hüvitisnõuetest rääkida esmajoones siis, kui üks abikaasa on teinud oma lahusvara arvel kulutusi teise abikaasa lahusvarale. IV
  2. Kohtud leidsid põhjendatult, et esimene 4265 euro suurune liisingumakse tehti poolte ühisvara, mitte hageja lahusvara arvel, ning jätsid seetõttu õigesti rahuldamata hageja nõude hüvitada 7

(16)2-15-15138 lahusvara arvel ühisvarasse tehtud sissemakse. Kolleegium täiendab aga ka selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. Ühisvara arvel tehtud sissemakse arvestamise kohta ühisvara jagamisel vt otsuse V ja VI osa.
  1. Hageja on ise tuginenud 4265 euro tagastamist nõudess VÕS §-le 1041, mis võimaldab alusetust rikastumisest tuleneva nõudena isikul, kes on täitnud teise isiku kohustuse, olemata selleks õigustatud ega kohustatud, nõuda isikult, kelle kohustuse ta täitis, täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist niivõrd, kuivõrd see isik on kohustusest vabanemise tõttu rikastunud ajal, mil ta tema vastu kulutuste hüvitamise nõude esitamisest teada sai või teada saama pidi. Sellise nõude saab esitada aga vaid juhul, kui nõue ei tulene lepingust (esmajoones käsunduslepingust) või käsundita asjaajamisest. Hageja esitatud asjaoludel saanuks nõude alusnormiks olla pigem kulutuste hüvitamine käsundisaajale (VÕS § 628 lg 2 esimene lause) või käsundita asjaajajale (VÕS § 1023 lg 1 esimene lause) (vt nende nõuete kontrollimise järjekorra kohta ka Riigikohtu
  2. detsembri
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 19.2).
  4. Pooled olid sissemakse tegemise ajal aga abielus ja raha maksti ühisvara huvides (ühise liisingulepingu täitmiseks). Kui hageja oleks teinud selle sissemakse lahusvara arvel, saaks tema hüvitisnõude aluseks olla

§ 34

lg 2, mille järgi võib oma lahusvara ühisvara huvides kasutanud abikaasa nõuda, et selle väärtus hüvitatakse ühisvara arvel (vt selle kohta Riigikohtu 25. oktoobri 2017. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 22).

§ 27

lg 6 esimese lause järgi loetakse varaese abikaasade ühisvara hulka kuuluvaks seni, kuni ei ole tõendatud selle kuulumine abikaasa lahusvara hulka. Seega pidi hageja tõendama, et tegi sissemakse lahusvara arvel. Kuna hageja seda teha ei suutnud, jääb nõue rahuldamata.

  1. Pooled ei vaidle selle üle, et sissemakse 4265 eurot kandis
  2. detsembril 2012 liisinguandja kontole oma kontolt hageja, olles oma kontole enne teinud sularahas sissemakse 4000 eurot. Hageja väitel sai ta sularahas sissemakse tegemiseks 4000 eurot laenu tagasimaksena Emil Linevychilt (tunnistaja), 265 eurot aga oli tema kontol enne abiellumist. Kostja väitel andis ta sularaha hagejale oma töötasust.
  3. Maakohus leidis, et hageja ei ole tõendanud makse tegemist kontole lahusvara arvel. Ringkonnakohus nõustus oma otsuse p-des 24 ja 25 maakohtu hinnanguga tõenditele, leides lisaks, et hageja ei ole tõendanud oma väidet, et kostja talle raha kinkis. Asjaolude tuvastamisel ei ole kohtud menetlusnorme oluliselt rikkunud. Kolleegium ise asjaolusid tuvastada ja tõendeid hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5).
  4. Kolleegium nõustub hagejaga, et ringkonnakohus on oma otsuse p-des 24 ja 25 segi ajanud tunnistaja hageja pojaga. See eksimus kajastub ka ringkonnakohtu otsuse põhjendavas osas (otsuse p 24) hageja apellatsioonkaebuses esitatud taotluse rahuldamata jätmisel teha päring liiklusregistri andmebaasist, tuvastamaks, et tunnistaja on võõrandanud
  5. a suvel või sügisel autosid. See ei ole aga ringkonnakohtu otsuse tühistamise aluseks sissemakse ühisvarast tasumise tuvastamise osas. Ringkonnakohtu eksitus isikus ei mõjutanud taotluse lahendamist. Kuigi korrektne olnuks teha selline määrus eraldi või vähemasti väljendada seda otsuse resolutsioonis, ei tingi ka see ringkonnakohtu otsuse tühistamist vastavas osas. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et tõend, 8

(16)2-15-15138 mille kogumist taotleti, oli asjakohatu (TsMS § 238 lg 1) ja taotlus jäeti põhjendatult rahuldamata, kuid täiendab ringkonnakohtu põhjendusi päringu tegemata jätmise põhjendamiseks. 33.
  1. TsMS § 652 lg 1 järgi lähtub ringkonnakohus otsust tehes üldjuhul üksnes maakohtus esitatud asjaoludest ja tõenditest. TsMS § 652 lg 3 lubab apellatsioonimenetluses esitada uusi tõendeid vaid juhul, kui tõend, mis esitati, jäeti maakohtus põhjendamatult tähelepanuta või tõendit ei saanud varem esitada kohtu menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu või muul mõjuval põhjusel, mh põhjusel, et tõend tekkis või sai poolele teatavaks või kättesaadavaks pärast asja lahendamist esimese astme kohtus. 33.
  2. Hageja soovis liiklusregistri väljavõttega tõendada enda väidetud asjaolu, et hageja tasus esimese liisingumakse oma lahusvara arvel. Konkreetsemalt soovis ta tõendada, et tunnistaja võõrandas auto(d), mille eest saadu andis ta sularahas hagejale, kes maksis selle oma kontole. Maakohus tunnistaja sellekohast tunnistust ei uskunud. 33.
  3. Hageja väitis apellatsioonkaebuses, et taotles maakohtult istungil päringu tegemist liiklusregistri andmete kohta, kuid kohus seda ei teinud (II kd, tl 2). Maakohtu istungiprotokollidest sellist taotlust paraku ei nähtu. Ka ei ole hageja esitanud vastuväidet, et tema taotlus jäeti lahendamata. Ei hageja apellatsioon- ega vastukassatsioonkaebusest ei nähtu, mis takistas hagejal kooskõlas TsMS § 329 lg-ga 1 taotleda tõendi kogumist varem. See, et maakohus ei usu tunnistaja umbmäärast ja dokumenteerimata juttu autode võõrandamisest ning sularahas laenamisest ja raha tagastamisest hagejale, ei saanud pealegi tulla hagejale üllatusena. 33.
  4. Kuigi abieluasjas saab kohus ka ise tõendeid koguda (TsMS § 230 lg 3), ei oleks liiklusregistri väljavõte selle kohta, kas tunnistaja on
  5. a sügisel või suvel võõrandanud autosid, ilmselgelt tõendanud ka asjaolu, et
  6. a detsembris oli hagejal lahusvarana sularaha 4000 eurot. Pealegi ei nähtu liiklusregistrist autode müügihind. V (A)
  7. Abikaasade ühisvara jagamise nõude aluseks saab olla

§ 37lg 1, mille järgi jagatakse ühisvara varaühisuse lõppemisel.

35. Ühisvara jagatakse kaasomandi lõpetamise sätete alusel (

§ 37, asjaõigusseaduse (AÕS) § 77).

35.1. Kuigi ühisvarana jagatakse

§-st 25 tulenevalt esmajoones ühisvarasse kuuluvaid esemeid ja abikaasade muid varalisi õigusi, tuleb vara jagamisel

§ 38kohaselt arvesse võtta ka ühisvaral lasuvaid kohustusi.

Ühisvara jagamisel tuleb arvestada poolte ühiseid kohustusi ning ühe abikaasa selliseid isiklikke kohustusi, mis on seotud ühisvarasse kuuluva esemega. Kohustused saab vara jagamise käigus täita või jagada abikaasade vahel sarnaselt muu varaga (vt Riigikohtu

  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). 35.
  3. Üldjuhul tuleks eelistada ühisvaral lasuvate kohustuste täitmist. Kui aga kohustused jagada, tuleb abikaasade solidaarkohustuste puhul arvestada, et jagamisega saavad abikaasad üldjuhul reguleerida vaid omavahelisi suhteid solidaarvõlgnikena. Pärast solidaarkohustuse omavahelist 9

(16)2-15-15138 jagamist jäävad abikaasad võlausaldaja ees endiselt solidaarselt vastutama, välja arvatud juhul, kui võlausaldaja on ühe abikaasa solidaarkohustusest vabanemisega nõus VÕS § 175 lg 2 mõttes (vt Riigikohtu
  1. mai
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-38-14, p 14). 35.
  3. Ühisvaras olevate esemete ja ühisvaral lasuvate kohustuste erinev käsitlus võib kaasa tuua, et vaatamata sellele, et ese kuulub abikaasadele ühiselt, vastutab sellega seotud kohustuste eest vaid üks abikaasadest. Seda juhul, kui tegemist ei ole abikaasade solidaarkohustusega (vt otsuse p-d 17-19). See, kas võlausaldaja ees vastutab vaid üks abikaasadest või mõlemad, ei piira siiski abikaasade võimalust reguleerida ühisvara jagamisel vastutust omavahelises suhtes. 35.
  4. Ühisvara jagamise käigus saab jagada ka lepingust tulenevaid varalisi õigusi ja lepingust tulenevaid kohustusi. Kohustuste täitmise või jagamise, sh abikaasade omavahelises suhtes, kõrval on ühisvarana võimalik jagada põhimõtteliselt ka lepinguga seotud varalisi õigusi. Varaliste õiguste jagamine ei mõjuta vastutust võlausaldaja ees. Varaliste õiguste jagamisel saab lähtuda kaasomandi lõpetamise viisidest. (B)
  5. Liisingulepingu puhul saab

§ 37

lg 3 ja § 38 järgi põhimõtteliselt jagada nii lepingust tulenevaid varalisi õigusi kui ka lepingulisi kohustusi, kui mõlemad abikaasad on nende kandjad, mh kui liisinguleping on hinnatav perekonna vajaduste katmiseks tehtud tehinguna

§ 18

lg 1 (ja

§ 29lg 1 kolmanda lause) mõttes.

Kui liisinguandja õiguste ja kohustuste jagamisega nõus ei ole, saavad abikaasad lepingust tulenevad õigused ja kohustused ühele abikaasale jätta või üle anda üksnes endivahelises suhtes, mitte aga liisinguandja suhtes (VÕS § 175 lg-d 1 ja 2, § 179 lg 1).

  1. Liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise viisidena tulevad põhimõtteliselt kõne alla kõik AÕS § 77 lg-s 2 nimetatud viisid, mh jätta lepingust tulenevad õigused ja kohustused ühele abikaasadest kohustuse vastu teisele selle osa rahas hüvitada või sisuliselt müüa leping (vähemasti omandamisõigus) avalikul või kaasomanikevahelisel enampakkumisel ning saadud raha jagada poolte vahel vastavalt nende osa suurusele. Valida saab aga vaid sellise viisi, millele pool hagis või vastuhagis nõudena tugineb (vt nt Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 21).
  4. Liisingulepingut ei saa küll n-ö reaalosadeks jagada, kuid on mõeldav, et vara jagamisel tekitatakse õiguse ühisus, kus abikaasadele kuuluvad lepingust tulenevad õigused kaasomandi põhimõttel mõttelistes osades. Kui liisingulepingust tulenevad abikaasade solidaarkohustused, mida vara jagamisel ei täideta, ei mõjuta vara jagamine solidaarset vastutust võlausaldaja ees.
  5. Liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused võib hüvitise maksmise kohustuse vastu jätta abikaasadevahelises suhtes ühele abikaasale. Liisinguandja nõusolekul saab õigused ja kohustused jagada ka tema suhtes kehtivalt. 39.
  6. Võlausaldaja nõusolek ühe abikaasa solidaarkohustusest vabastamiseks võlausaldaja ees on vajalik sõltumata sellest, kas tegemist on järelmaksuga müügiga või kapitalirendi või kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga (vt eristamise kohta Riigikohtu
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-40-14, p 24). Erandina saab kohus jagada üürilepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi suhtes võlausaldajaga tema nõusolekuta ühise eluruumi üürilepingu puhul

§ 68lg 3 eelduste täitmisel. 10

(16)2-15-15138 39.
  1. Erandlikult saab ka teise poole suhtes ja tema nõusolekuta kehtivalt käsutada vaid nn asjaõiguslikku ooteõigust vallasomandile, kui käsutustehing vallasasja omandamiseks on juba tehtud, kuigi tingimuslikult (osamaksete tasumise tingimusega) (AÕS § 92 koostoimes tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 102 lg-ga 2 ja § 106 lg-ga 2), kuid ka seeläbi ei muutu võlaõigusliku lepingu pool. Ooteõiguse jagamine tuleb kõne alla omandireservatsiooniga asja omandamisel järelmaksuga või ka sarnasel põhimõttel kapitalirendina sõlmitud liisingulepingu puhul. 39.
  2. Kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäetakse ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma selle eest hüvitist. Hüvitis peab väljendama varalist hüve, mida üks abikaasa teise arvel kokkuvõttes lepingust tulenevalt saab. Omavahelises suhtes ei saa õigusi ja kohustusi jätta ühele abikaasale tema tahte vastaselt ja suurema hüvitise vastu, kui ta on nõus ja võimeline maksma (vt ka Riigikohtu
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p-d 23–26;
  5. oktoobri
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p 14.2).
  7. Võimalik on ka see, et kui mõlemad abikaasad soovivad liisingulepingu täitmist üksinda jätkata, saab lepingust tulenevad varalised õigused ja kohustused panna nendevahelisele enampakkumisele (vt nt Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 24). Avalikule enampakkumisele saab lepingust tulenevad õigused ja kohustused panna VÕS § 179 lg-st 1 tulenevalt aga üksnes võlausaldaja nõusolekul. Eraldi ei saa realiseerida võlaõiguslikku väljaostuõigust, kui osa lepingulistest õigustest ja kohustustest. Küll saab eraldi realiseerida kapitalirendi tüüpi liisingulepingust tuleneda võiva asjaõigusliku ooteõiguse, st sisuliselt tulevase omandi liisinguesemele.
  10. Kui lepingupooleks olev abikaasa ei soovi ühisvara jagamisel, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused jääksid suhtes teise abikaasaga üksnes temale, ning neid ei saa võlausaldaja nõusoleku puudumise tõttu ka kolmandale isikule üle kanda, jäävad lepingust tulenevad õigused ja kohustused seni jagamata, kuni tekib võimalus realiseerida liisingulepingust tulenev väljaostuõigus liisinguandja nõusolekuta, esmajoones viimase liisingumakse tasumisel. (C)
  11. Kui vara jagamise viisina valitakse, et liisingulepinguga seotud varalised õigused ja kohustused jäetakse või antakse üle ühele abikaasale, peab ta AÕS § 77 lg-st 2 tulenevalt maksma teisele abikaasale kaotatud ühisvara eest õiglase hüvitise (vt otsuse p 39). Hüvitise määramisel tuleb eristada olukordi, kus liisingulepingu eesmärgiks on liisingueseme soetamine krediidiga või esmajoones liisingueseme kasutamine. Arvestada tuleb ka sellega, et üks abikaasadest ei võiks liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamisel olla halvemas olukorras võrreldes sellega, kui jagataks ühisvarasse kuuluv liisinguese.
  12. Kui tegemist on kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga või järelmaksuga müügilepinguga, mille puhul läheb omand liisitud asjale üle viimase liisingumakse tegemisega, saab hüvitise määramisel võtta lähtekohaks tasutud liisingumaksete suhte liisingueseme väärtusse. 43.
  13. Sel juhul saab hinnata kogu liisingulepingu järgi ühis- ja lahusvara arvel tehtud ja veel tehtavate liisingumaksete suhet liisingulepingu eeldatava lõppemise aegsesse auto väärtusse ja jagada tulem pooleks (vt ka nt Riigikohtu
  14. aprilli
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-14-17, p 43.2; 11
(16)2-15-15138
  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828, p-d 22, 28). Sarnane metoodika kehtib kolleegiumi arvates hüvitise arvestamisel nii

§ 34lg 1 kui ka lg 2 järgi.

43.

  1. Kui krediidiga soetatud auto ostuhinnaks oli nt 30 000 eurot, sellest on ühisvara arvel tasutud 6000 eurot ja lahusvara arvel 14 000 eurot ja tasumata on veel 11 000 eurot (liisingumaksetes sisaldub ka intress, st kokku tuleb maksta auto omandamiseks 31 000 eurot) ning auto turuväärtuseks lepingu eeldatava tähtaja möödumisel (s.o omandamisel) on 5000 eurot, on ühisvara arvel (kogusummast 31 000 eurot) tasutud 19,35% ning lahusvara arvel tasutud ja tuleb tasuda veel 80,65% liisingumaksetest (väljaostumaksetest). Kuna auto eeldatavast väärtusest (5000 eurot) on lepingu lõppemisel tasutud ühisvara arvel 19,35%, s.o 967 eurot 50 senti (19,35% 5000 eurost), tuleks sellest hüvitada pool ehk 483 eurot 75 senti. Auto väärtust omandamise ajal peab tõendama hüvitist sooviv abikaasa.
  2. Kui auto omand liisingulepingu lõppemisel üle ei lähe, tuleb hüvitise määramisel lepingust tulenevate õiguste (eelkõige auto kasutusõigus ja võimalik omandamisõigus) ja kohustuste (eelkõige liisingumaksete tasumise kohustus) jagamisel hinnata, kas ja kuivõrd on õigused kohustustest rohkem väärt. Selleks tuleb eelduslikult hinnata, kas ühisvara arvel on tasutud enam kui üksnes auto kasutamise eest, st millises osas saab tasutut pidada n-ö kapitaliosaks. 44.
  3. Hüvitise määramiseks tuleb hinnata esmajoones lepingu tähtaja möödumise tingimusi. Kui auto jääkmaksumus, millega liisinguandja on nõus auto võõrandama liisinguvõtjale, vastab auto eeldatavale turuväärtusele sel ajal, tähendab see, et auto kasutamise eest tasutud liisingumaksetega proportsionaalselt on auto väärtus n-ö amortiseeritud ja hüvitise määramisel aluseks võetavat kapitaliosa ei olegi. Sel juhul puudub väljaostuõigusel turuväärtus, kuna sama raha eest võiks osta samasuguse liisingueseme ka mujalt. Väljaostuõigusel on aga rahaline ja jagatav väärtus vaid juhul, kui väljaostuhind (jääkmaksumus) on eeldatavast turuhinnast väljaostu ajal madalam. Sel juhul saab hüvitise määramisel aluseks võtta liisingueseme väljaostuhinna (jääkmaksumuse) ja turuväärtuse vahe. Kasutusrendi tüüpi liisingu puhul tuleb eeldada, et jääkmaksumus vastab turuhinnale viimase liisingumakse tasumise ajal, st vastupidist peab tõendama hüvitist nõudev abikaasa. 44.
  4. Lisaks saab hüvitise määramisel arvesse võtta liisingumaksete ettemaksena tehtud esimest sissemakset. Kolleegiumi arvates on põhjendatud võtta seda arvesse proportsionaalselt järgnevate kuude liisingumaksete ettemaksena, st jagada esmane sissemakse kõigi liisingukuude vahel ja seejärel arvutada välja ettemakse osa nende kuude eest, kui autot perekonna huvides enam ei kasutatud (eelduslikult abielu lõppemiseni), ja jagada saadud summa kahega. 44.
  5. Abielu kestel auto kasutamisest saadud kasutuseeliseid ei peaks üldjuhul ühisvara jagamisel arvesse võtma, sest kasutuseelised on ühisvara kasuks eeldatavasti ära tarbitud. Abikaasal on võimalik tõendada, et autot ei kasutatud perekonna huvides, vaid teise abikaasa ainuhuvides. Kui auto kuulus abikaasade ühisvarasse, kuid autot kasutas vaid üks abikaasadest, kes takistas teisel ühisomanikul autot kasutamast, saab teine abikaasa nõuda kasutuseeliste hüvitamist. 44.
  6. Kolleegiumi arvates saab liisingueset üksnes enda huvides kasutanud abikaasalt nõuda hüvitist kuude eest, mil liisingueset kasutati sisuliselt lahusvara huvides esmase sissemakse järgset ettemakset arvestades ka siis, kui liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused jäävad (esialgu) tuleviku osas jagamata, kuna kumbki abikaasa neid endale ei soovi. Toimunud ainukasutuse eest tasutud ettemakse saab sisuliselt ühisvarana jagada ja ühisvara enda huvides kasutanud abikaasalt 12

(16)2-15-15138 välja mõista

§ 34

lg 1 ja § 37 lg 1 alusel ka siis, kui auto väljaostuõigus jääb (esialgu) jagamata. VI (A)

  1. Kolleegium leidis eespool, et liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused on hagejal ja kostjal solidaarselt (otsuse p 20). Seega saab neid vähemasti pooltevahelises suhtes ka jagada. Kohtud on tuvastanud ja kassatsiooniastmes ei ole vaidlust, et kostja sõlmis liisinguandjaga liisingulepingu auto liisimiseks
  2. detsembril 2012 pärast poolte abiellumist. Ringkonnakohtu otsuse p 22 järgi oli tegu nn kasutusrendi tüüpi liisingulepinguga, mille järgi tuli liisingumakseid tasuda 60 kuu (s.o viie aasta) jooksul, misjärel on liisinguvõtjal õigus auto jääkväärtuse tasumise vastu välja osta.
  3. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et esitatud ja tuvastatud asjaoludel tuleb kõne alla hageja rahaline nõue

§ 37

lg-te 1 ja 3 alusel, saada hüvitist liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste kostjale jätmise eest. Tuvastatud ei ole asjaolusid, mis annaks alust kohaldada

§ 34

lg-t 3, kuna liisinguleping sõlmiti ja seega ka liisingumakseid tehti perekonna huvides. Samuti ei ole alust kohaldada

§ 34lg-t 2, kuna tuvastatud asjaoludel tehti liisingumaksed ühisvara arvel.

  1. Ringkonnakohtu otsus tuleb aga tühistada nii liisingulepingujärgse väljaostuõiguse kostjale jätmise kui ka temalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmise osas selgitamiskohustuse olulise rikkumise ja üllatuslikkuse tõttu. 47.
  2. Ringkonnakohus lahendas hageja rahalise nõude jagatud ühisvara hüvitamise nõudena, st

§ 37lg 1 alusel.

Hageja nõudis esimese liisingumakse tagastamist lahusvara arvel alusetult tasutuna VÕS § 1041 alusel ning järgnevatest liisingumaksetest poole hüvitamist ühisvara vähenemise hüvitamise nõudena

§ 34lg 3 tähenduses.

Neile normidele viitas ka maakohus oma otsuse p-s 15, sisuliselt neid küll analüüsimata. Ringkonnakohtu õiguskäsitlus erines oluliselt poolte ja ka maakohtu omast. 47.

  1. Apellatsioonkaebuses ei toonud hageja samuti esile, et ta nõuaks kostjalt enamsaadud ühisvara hüvitamist. Istungit ringkonnakohus ei pidanud ega selgitanud pooltele oma arusaamu õigusest ja asja lahendamisest. Kostjalt ei ole ka küsitud, kas ta tahab väljaostuõigust ja palju ta on valmis selle eest valmis maksma, mis on selle õiguse hüvitise vastu kostjale jätmise eelduseks (vt otsuse p 39.3). Kuigi kohus ei ole seotud poolte õiguslike väidetega, ei tohi kohtulahend olla üllatuslik (vt nt TsMS § 436 lg-d 4 ja 7). 47.
  2. Asja uuel läbivaatamisel tuleb hageja nõuded, nende kvalifikatsioon ja tõendamiskoormis pooltega läbi arutada ning vajadusel tagada neile võimalus uusi asjaolusid ja tõendeid esitada.
  3. Hageja nõue autoga seotud õiguste ja kohustuste jagamiseks on lahendatud vaid osaliselt. 48.
  4. Nimelt palus hageja hagis (selle täpsustuse järgi) jagada poolte ühisvara selliselt, et jätta kostjale autoga seotud õigused ja kohustused (sh haginõudes täpsemalt loetletud liisingulepingust tulenevad õigused ja kohustused, mh õigus auto omandada) (I kd, tl 7, 52). Maakohus jättis selle 13

(16)2-15-15138 haginõude (sisulise põhjenduseta) rahuldamata, märkides resolutsioonis ebatäpselt, et rahuldamata jääb hagi ühise kohustuse jagamiseks ja kostjalt hüvitise väljamõistmiseks. Ringkonnakohus jagas aga otsuse resolutsiooni järgi üksnes liisingulepingust tuleneva auto väljaostuõiguse, jättes selle kostjale, kellelt mõistis välja ka hüvitise. 48.
  1. Kohtuotsustest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas ülejäänud osas on hageja liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamise nõue jäänud rahuldamata või läbi vaatamata ning kumb pooltest võib omavahelises suhtes autot kasutada ja peab ka liisingumakseid tasuma ja muid autoga seotud kohustusi täitma. Kuigi pooled ei ole kassatsioonimenetluses sellele otseselt tuginenud, tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja nõue tervikuna lahendada. (B)
  2. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu käsitlusega liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamisel ja hüvitise määramisel lisaks ka sisuliselt. Ringkonnakohus arvestas liisingulepingust tulenevaid õiguseid ühisvara jagamisel põhimõtteliselt ebaõigesti, jagades mehaaniliselt tasutud liisingumaksed pooleks ja mõistes vastavas osas kostjalt hüvitise välja (ringkonnakohtu otsuse p 26). 49.
  3. Kolleegium leidis eespool (vt otsuse p 44), et enamsaadud ühisvara eest hüvitise arvestamisel saab aluseks võtta auto jääkmaksumuse ja turuhinna vahe ning auto ainukasutusele vastava proportsionaalne osa esimesest liisingumaksest (ettemaksest). 49.
  4. Ringkonnakohus on oma otsuse p-s 21 viidanud põhilise põhjendusena Riigikohtu
  5. märtsi
  6. a otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-13-
  7. Seejuures jättis ringkonnakohus aga tähelepanuta, et selles on käsitletud kapitalirendi põhimõttel sõlmitud sõidukite liisingulepinguid, millest vähemasti ühe puhul pidi omand liisinguvõtjale üle minema automaatselt lepingujärgsete maksete tasumise korral (vt viidatud otsuse p 17). Lisaks jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et viidatud lahend on tehtud enne
  8. juulit 2010 kehtinud perekonnaseaduse alusel. 49.
  9. Sisuliselt jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et ei ole tuvastatud, et auto jääks lepingu lõppemisel kostjale ning arvestamata, et auto omandamiseks tuleb lisaks tasuda auto jääkväärtus. Eelkõige jättis ringkonnakohus aga tähelepanuta liisingu eesmärgi võimaldada tasu eest autot kasutada. Ringkonnakohtu otsuse loogika järgi tuleks abielu lõppemisel ka ühise eluaseme üürist pool tagasi maksta. Ringkonnakohtu otsuse loogika ei kehtiks ka auto järelmaksuga ostmisel ega kapitalirendi põhimõttel väljaostmisel automaatselt lepingujärgsete maksete tasumise korral, kuna see ei arvesta auto turuväärtust ega jääkmaksumust ning paneks kostja tõenäoliselt halvemasse seisu auto enese jagamisega võrreldes, kui see kuuluks ühisvarasse. 49.
  10. Hageja hüvitisnõude suuruse kostja vastu enamsaadud ühisvara hüvitamiseks saaks arvutada näitlikult käesolevas asjas esitatud asjaolude alusel järgmiselt. Tasuti kasutusrendi ettemaks 4265 eurot, auto liisiti viieks aastaks (60 kuuks). Ettemakseks saab lugeda iga kuu 71 eurot (4265 : 60). Kui auto ühise kasutamise ajaks lugeda 34 kuud (nagu hageja on arvestanud; I kd, tl 28), saab liisingumaksete ettemakseks lugeda esimese sissemakse arvel 1846 eurot ((60-34)*71), millest pool ühisvara jagamise tulemusena oleks 923 eurot. Kui auto jääkmaksumus vastab eelduslikult turuhinnale, olekski see hüvitis, mida tuleks maksta. 14
(16)2-15-15138 Kolleegium rõhutab, et kuna ta ise asjaolusid tuvastada ei saa, on arvutus vaid näitlik. Asja uuel läbivaatamisel tuleb vajalikud asjaolud tuvastada.
  1. Asja lahendamiseks tuleb selgeks teha olulised asjaolud, mh millal poolte ühisvarasuhe lõppes (ringkonnakohtu otsuse p-s 26 on hinnatud liisingumakseid millegipärast „abielusuhete lõppemiseni“) ja millised olid liisingulepingu olulised tingimused, mh väljaostuõiguse sisu ja auto jääkväärtus ning vajadusel ka auto eeldatav turuväärtus lepingu lõppemise ajal. Kuigi pooled ei vaidle selle üle, et väljaostuõigus on liisingulepingu järgi olemas, ei ole nad esile toonud asjaolusid, mis võimaldaksid määrata selle väärtust, mh lepingu tähtaega, tasumisele kuuluvate liisingumaksete summat, auto jääkmaksumust ega tegelikku väärtust eeldatava väljaostu ajal. Toimikus ei ole liisingulepingu tingimusi, mis väljaostuõigust ja selle tingimusi üldse kajastaks. Kohtud ei ole ka poolte tähelepanu sellele vajadusele juhtinud. Täpsemate andmeteta ei ole korrektne ühisvara jagamine aga võimalik.
  2. Hüvitise saab kostjalt välja mõista

§ 37

lg-te 1 ja 3 ning AÕS § 77 lg 2 alusel üksnes juhul, kui kostja soovib liisingulepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi kanda üksi, ja üksnes hüvitise vastu, mida ta on valmis maksma (vt otsuse p 39.3). Kui kostja ei soovi liisingulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste endale jätmist (suhtes hagejaga) või ei ole nõus seda tegema hüvitise eest, mis kohtu arvates tuleks maksta, tuleb hagi lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste jagamiseks ning hüvitise väljamõistmiseks jätta rahuldamata, kui muid jagamisviise pole nõutud. Küll võib hagejal olla ka sel juhul õigus nõuda esmajoones esimese sissemakse arvel ette tasutud liisingumaksete hüvitamist osas, mis puudutab aega pärast varasuhte lõppemist. Seejuures saab ikkagi vähemalt osaliselt nõuda hüvitist esimese sissemakse eest (vt otsuse p 44.4).

  1. Kassatsioonkaebuses on hageja alternatiivselt tuginenud ka õigusele nõuda kostjalt kaotatud kasutuseelise hüvitamist, milleks on ta arvestanud 2894 eurot 20 senti ühe aasta kohta (II kd, tl 35, 35 pöördel). Tegemist on hagi muutmisega TsMS § 376 lg 1 mõttes. Kostja on vastuses vastukassatsioonkaebusele olnud hagi muutmise vastu ja kolleegium ei näe põhjust hagi muutmisega nõustuda, kuna hagi muutmine ei võimalda asja eeldatavasti kiiremini ega säästlikumalt lahendada (TsMS § 376 lg 2). Esitatud asjaoludel saaks hagejal selline nõue kõne alla tulla pealegi vaid juhul, kui auto kasutusväärtus oleks tasutud liisingumaksest suurem, mida aga ei saa liisingulepingu puhul eeldada.
  2. Kuna esitatud asjaoludel on liisinguperiood lõppenud või lõppemas, saab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sellest, kui pooled sellele tuginevad, ka väljaostuõiguse ja auto väärtuse hindamisel lähtuda. VII
  3. Kuna asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, jääb menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine TsMS § 173 lg 3 teise lause ja § 174 lg 6 alusel ringkonnakohtu otsustada. 15

(16)2-15-15138 Ringkonnakohus ei ole menetluskulude jaotamisel alusetult arvestanud, et tegu on abieluasjast tuleneva kohtuvaidlusega (TsMS § 102 lg 1 p 4), ja on jätnud seetõttu alusetult kohaldamata TsMS § 164 kui erinormi menetluskulude jaotuse kohta (vt ka Riigikohtu
  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-183-13, p 10). Asja uuel läbivaatamisel saab seda teha, samuti hinnata ka hageja vastuväiteid tema hüvitatavate menetluskulude vähendamisele.
  3. Kolleegium soovitab pooltel lahendada asi kompromissiga.
  4. Kostja kassatsioonkaebuse rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel kaebuselt tasutud kassatsioonikautsjon tagastada. Hageja vastukassatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb sellelt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause järgi arvata riigituludesse. Peeter Jerofejev Henn Jõks Villu Kõve 16
(16)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.