← Eesti

1-17-7077/14

Obsah (16)§ 1261§ 1267§ 230§ 228§ 12614§ 1264§ 385§ 63§ 12616§ 1262§ 363§ 1263§ 390§ 187§ 361§ 175

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi 1177077 14. detsember 2017 Eesistuja Saale Laos, liikmed Hannes Kiris ja Peeter Roosma Teabehanketoim

) § 63 lg 11 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse (JAS) alusel kogutud teave, s.o

  1. jaanuari
  2. a teabehanketoimingute kokkuvõte. Määrust põhjendati järgmiselt.
  3. Teabehanketoimingute kokkuvõttes on viiteid sellele, et S AS-i juhatuse esimees, L OÜ nõukogu esimees ja T OÜ nõukogu esimees B ning S AS-i juhatuse liige, L OÜ nõukogu liige ja T OÜ nõukogu liige C võisid toime panna karistusseadustiku (KarS) §de 294 ning 298 tunnustele vastavad teod (kuni
  4. detsembrini 2014 kehtinud karistusseadustiku redaktsioonis KarS §de 293 ja 297 tunnustele vastavad teod) ja saada ebaseaduslikku tulu S AS-i ning selle tütarettevõtte lepingulistelt partneritelt. 1-17-7077
  5. Julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave on

§ 1261lg 2 kohaselt tõendina lubatav.

Kuriteokahtluse sisu tõttu ei oleks saanud tõendeid koguda isiku õigusi vähem riivavate toimingutega või oleks tõendite kogumine olnud oluliselt raskendatud. Eelnev on tingitud teabehanketoimingute kokkuvõttes nimetatud isikute salajasest tegevusest ja sellest, et võimalike ebaseaduslike tegude kohta jagatakse teavet vaid asjaosaliste vahel. KarS §des 294 ja 298 kirjeldatud kuritegude avastamiseks on riigil suur huvi, kuna C ning B on riigi osalusega äriühingu juhid, kes saavad osaleda suurte varaliste väärtuste liikumise ja oluliste objektide kasutamise ning käsutamisega seotud otsuste tegemises, samuti neid otsuseid mõjutada. Kõnealused otsused on seotud avalikes huvides teenuste osutamisega. Teabehanketoimingutega kogutud teave on tõendina lubatav ka

§ 1267

lg 2 järgi, mistõttu tuleb kuriteokahtluse kontrollimiseks alustada kriminaalmenetlust ja edastada kriminaalasi menetlemiseks Kaitsepolitseiametile. Jälitustoiminguteks loa andmine ja pikendamine 4. Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku 23. jaanuari 2015. a määrusega anti riigiprokuröri taotlusel luba üheksa isiku, sh A suhtes

§s 1267 sätestatud jälitustoimingute tegemiseks, s.t teabe salajaseks pealtkuulamiseks ja -vaatamiseks. Jälitustoiminguid lubati teha ajavahemikul

  1. jaanuarist 2015 kuni
  2. märtsini
  4. Harju Maakohtu
  5. jaanuari
  6. a määrusega jälitustoiminguteks antud luba pikendati kolm korda:
  7. märtsi
  8. a määrusega anti luba jälitustoimingute tegemiseks ajavahemikul
  9. märtsist 2015 kuni
  10. maini 2015;
  11. mai
  12. a määrusega anti luba jälitustoimingute tegemiseks ajavahemikul
  13. maist 2015 kuni
  14. juulini 2015;
  15. juuli
  16. a määrusega anti luba jälitustoimingute tegemiseks ajavahemikul
  17. juulist 2015 kuni
  18. septembrini
  19. Kaitsja taotlus jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olnud dokumentide ning teabehanketoimingute kokkuvõtte koostamise aluseks olnud dokumentidega tutvumiseks
  21. juunil 2017 tegi prokuratuur kaitsjale e-toimiku vahendusel kättesaadavaks kriminaalasja toimiku.
  23. juunil 2017 esitas A kaitsja vandeadvokaat Erki Kergandberg Riigiprokuratuurile taotluse, soovides tutvuda jälitustoiminguteks antud lubade, nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste ja teabehanketoimingute kokkuvõtte koostamise aluseks olnud dokumentidega. Kaitsja taotluse lahendamine Riigiprokuratuuris
  24. Riigiprokuratuuri
  25. juuni
  26. a määrusega rahuldati taotlus osaliselt ja otsustati väljastada koopiad Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku määrustest ning prokuratuuri taotlustest osas, milles need ei sisalda riigisaladust. Koopiad otsustati väljastada pärast seda, kui prokuratuur on hinnanud, kas ja missuguses ulatuses need dokumendid sisaldavad kaitstavat riigisaladust. Teabehanketoimingute kokkuvõttes kajastatud toimingute aluseks olnud dokumentide tutvustamisest keelduti.
  27. Riigiprokuratuuri
  28. juuni
  29. a määrusega otsustati eelmises punktis nimetatud kohtumäärusi ja prokuratuuri taotlusi kaitsjale tutvustada osaliselt, s.t osa määruste ning taotluste tekstist kaeti kinni. Riigiprokuratuuri
  30. juuni
  31. a määrust kaitsjale kättesaadavaks ei tehtud. 2

(15)2 1-17-7077 (A) Uurimiskaebemenetlus Kaebus
  2. juunil 2017 esitas A kaitsja Riigiprokuratuurile kaebuse, taotledes riigi peaprokuröri
  3. jaanuari
  4. a määruse õigusvastaseks tunnistamist ja teabehanketoimingute kokkuvõtte kõrvaldamist kriminaalasja materjali hulgast.
  5. Kaitsja märkis, et osa kokkuvõttes kirjeldatud toiminguid tehti ajal, kui Kaitsepolitseiameti korruptsiooni uurimisega tegeleva büroo juht oli M. P. M. P. on riigi peaprokuröri abikaasa, mille tõttu ei saanud prokurör kokkuvõtte tõendina esitamisel toimida erapooletult. Lisaks peab prokuröri tegevus ka näima aus ja õiglane. Teabehanketoimingute tegemine ei olnud vajalik ega lubatav ja samuti ei võimaldanud kokkuvõtte sisu selle esitamist objektiivse tõendina. Määruses kajastatud ultima ratio-põhimõtet käsitlevad põhjendused on pealiskaudsed ja need pole seotud A kuriteokahtlustusega. Riigiprokuratuuri määrus
  6. Riigiprokuratuuri
  7. juuli
  8. a määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Määruse kohaselt ei ole riigi peaprokuröri
  9. jaanuari
  10. a määrus õigusvastane ja puudub alus teabehanketoimingute kokkuvõtte kõrvaldamiseks kriminaalasja materjali hulgast. Ühtlasi selgitati, et määruse peale saab

§ 230lgte 1 ja 2 kohaselt esitada kaebuse Harju Maakohtu eeluurimiskohtunikule.

Kaebus

  2. juulil 2017 esitas A kaitsja kaebuse Harju Maakohtule, taotledes nii Riigiprokuratuuri
  3. juuli
  4. a kui ka riigi peaprokuröri
  5. jaanuari
  6. a määruse tühistamist. Maakohtu määrus
  7. Harju Maakohtu
  8. novembri
  9. a kriminaalasjas nr 1177035 tehtud määrusega jäeti kaebus rahuldamata. Maakohus leidis, et eeluurimiskohtunik ei saa

§ 228

lg 6 kohaselt otsustada tõendi kõrvaldamise üle, sest sama kriminaalasi on saadetud kohtu menetlusse. Süüdistataval ja kaitsjal on võimalik esitada taotlusi kriminaalasja kohtuliku eelmenetluse käigus. Määruskaebus

  1. Harju Maakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A kaitsja, kes taotles maakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks sama maakohtu teisele eeluurimiskohtunikule. Ringkonnakohtu määrus
  2. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. novembri
  4. a määrusega tühistati maakohtu määrus ja jäeti kaitsja kaebus läbi vaatamata. Määruskaebus rahuldati osaliselt. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu lahend on käsitatav kaebuse läbivaatamata jätmise määrusena, mis on vaidlustatav määruskaebemenetluse korras. Kuna aga maakohtu määruse tegemise ajaks oli kohtueelne menetlus lõppenud, ei olnud eeluurimiskohtunik pädev kaebaja taotlust lahendama. 3

(15)3 1-17-7077 Määruskaebus
  1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse vaidlustas Riigikohtus A kaitsja, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu määruse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks sama maakohtu teisele eeluurimiskohtunikule, samuti määruskaebemenetluse kulude hüvitamist. (B) Määruskaebemenetlus Määruskaebus
  3. juulil 2017 esitas A kaitsja määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule, taotledes nii Harju Maakohtu
  4. jaanuari,
  5. märtsi,
  6. mai ja
  7. juuli
  8. a määruse kui ka nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste terviktekstide väljanõudmist, loetletud dokumentidega tutvumist, Riigiprokuratuuri
  9. juuni
  10. a määruse tervikteksti väljanõudmist ning sellega tutvumist, lisaargumentide esitamise võimaldamist, Riigiprokuratuuri
  11. juuni
  12. a ja riigi peaprokuröri
  13. jaanuari
  14. a määruste tühistamist, julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtud toimingute ning jälitustoimingute õigusvastaseks tunnistamist ja jälitustoiminguteks antud lubade tühistamist.
  15. Kaebuse kohaselt saab samal ajal vaidlustada nii jälitustoiminguteks antud lubasid kui ka eeluurimiskohtuniku määruste ning nende aluseks olnud prokuratuuri taotluste osalist tutvustamata jätmist. Kaitsja hinnangul tegi riigi peaprokurör
  16. jaanuari
  17. a määruse huvide konflikti olukorras. Teabehanketoimingute tegemine A suhtes ei olnud vajalik ega lubatav. Kokkuvõtte puhul ei ole tegemist objektiivse tõendiga ja selle kriminaalmenetluses tõendina esitamine on õigusvastane. Riigi peaprokuröri määruses kajastuvad ultima ratiopõhimõtet käsitlevad argumendid ei ole seotud A kahtlustusega. Kuivõrd kokkuvõte oli ainuke ja esmane dokument, mille põhjal taotleti ning anti ja pikendati jälitustoiminguteks antud lubasid, on ka eeluurimiskohtuniku määrused õigusvastased. Kuriteokahtlustuse aluseks olev tegude kvalifikatsioon pole õige ja jälitustoimingute lubades toodud ultima ratio-põhimõtet käsitlevad järeldused pole nõuetekohased. Ringkonnakohtu määrus
  18. Tallinna Ringkonnakohtu
  19. augusti
  20. a määrusega jäeti Riigiprokuratuuri
  21. juuni
  22. a ja Harju Maakohtu
  23. jaanuari,
  24. märtsi,
  25. mai ning
  26. juuli
  27. a määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis järgmist.
  28. Jälitustoiminguteks loa andmise määrused ja prokuratuuri taotlused jäeti kaitsjale osaliselt tutvustamata. Ringkonnakohus neid dokumente ise tutvustada ei saa. Samas on jälitustoimingutega kogutud teabe osalist tutvustamata jätmist puudutav otsustus põhjendatud, sest kõnealuste dokumentide kinnikaetud osad sisaldavad

§ 12614lg 1 pdes 6 ning 7 sätestatud andmeid.

Riigiprokuratuuri

  1. juuni
  2. a määruses tugineti ka

§ 12614

lg 1 ple 3, s.t varjatud teavet käsitati riigisaladusena, kuid tegemist on sama paragrahvi

  1. lõike ps 6 sätestatud andmetega. Vaatamata osutatud veale on Riigiprokuratuuri määrus seaduslik ja põhjendatud.
  2. Julgeolekuasutuste seaduse alusel teabe kogumist ei saa käsitada jälitustegevusena kriminaalmenetluse seadustiku mõttes ja sellele ei laiene

§s 12616 ette nähtud edasikaebekord. Ringkonnakohus ei ole pädev hindama, kas teabehanketoimingute kokkuvõtte võtmine kriminaalasja juurde oli huvide konflikti tõttu õiguspärane. Vastavasisuline riigi 4

(15)4 1-17-7077 peaprokuröri määrus on vaidlustatav uurimiskaebemenetluses. Tõendi lubatavust hindab kriminaalasja lahendav kohus.
  1. Kohus on teo õiguslikul hindamisel menetluse igas etapis vaba ega ole seotud poolte seisukohtadega. Samas on nii KarS § 298 kui ka § 4024 järgi kvalifitseeritava kuriteo puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. Jälitustoiminguteks loa andmise ja pikendamise vaidlustamise etapis ei olegi ametiisiku mõistet puudutav küsimus tähtis.
  2. Jälitustoiminguteks antud lubasid ei ole alust tühistada seetõttu, et nendes korratakse prokuratuuri taotluste teksti. Samuti ei tingi kohtumääruste tühistamist see, et jälitustoiminguteks loa andmist põhjendati nii kahtlustusega seotud isikute käitumise kõrge varjatuse astme kui ka sellega, et need isikud pole huvitatud altkäemaksu andmise ja võtmise ilmsikstulekust. Nimelt saab tuvastada enamiku asjas nr 3111414 tehtud otsuse ps 772 välja toodud jälitustoiminguks loa andmise eeldustest.
  3. Menetletav kuritegu on organiseeritud kõrgel tasemel. Kahtlustuse kohaselt on A-ga seotud äriühing E AS lepingulistes suhetes S AS-iga. E AS tegi pangaülekandeid I OÜ-le. Kuigi pangaülekannete tegemise väidetav põhjus oli laoruumide rent, selgub prokuratuuri taotlusest, et B võis osutada E AS-ile ametialase teene, mille eest võisid talle tasuda viimati nimetatud äriühingu esindajad. Lisaks on A küsinud enda vennalt sada tuhat eurot laenu, mis ei lähe talle endale, vaid teisele isikule. Kahtlustatav on suhelnud ka D-ga, kes aitab B ülesandel korraldada viimase varjatud huvidega seotud tegevust. Väljatöötatud kuriteoskeemi olemasolu kinnitab seegi, et A on huvitatud C ja B jätkamisest S AS-i juhatuse liikmetena.
  4. Kuna on alust eeldada, et menetluse esemeks olevatel kuritegudel ei olnud tunnistajaid ja altkäemaksu andmine lepiti kokku kahe isiku vahel suusõnaliselt, poleks tunnistajate ütlustega võimalik tuvastada konkreetset kokkulepet hüve saamise kohta ega sedagi, milles hüve seisnes, kuidas see üle anti, kuidas ning missugusel alusel see isikute vahel jagunes jms. Eelnevaid asjaolusid sai kindlaks teha teabe salajase pealtkuulamise või -vaatamisega.
  5. Ametialaste teenete osutamist ei saaks tõenäoliselt tuvastada ka päringute või majandusaasta aruannete kaudu. Enne jälitustoimingute alustamist uuriti pangakontode ja äriregistri väljavõtteid ning nõuti sideettevõtjalt andmeid, mille põhjal tuvastati isikute suhtluspartnerid ja suhtlemise muster. Arvestades, et isikud ei suhelnud omavahel kirjalikult ja konkreetsed kokkulepped sõlmiti suuliselt ning suhtlus toimus mõnikord kolmandate isikute vahendusel, tõdes maakohus õigesti, et äärmise abinõuna on vaja kasutada jälitustoiminguid, kuna tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli oluliselt raskendatud või võimatu.
  6. Ultima ratio-põhimõtte puhul tuleb hinnata jälitustoimingu vajalikkust iga toimepanija suhtes eraldi, kui tegemist on erinevate kuritegudega. A-d kahtlustatakse KarS § 298 järgi samas kuriteos, milles teisi jälitustoimingutele allutatud isikuid.
  7. Teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Kuna teabehanketoimingute puhul on tegemist haldusõigusliku tegevusega, ei kehti nende suhtes

§ 1264lgs 6 sätestatud tähtaeg. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD Määruskaebus 5

(15)5 1-17-7077
  1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse A kaitsja vandeadvokaat E. Kergandberg, kes taotleb nii ringkonnakohtu kui ka Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määruse tühistamist, jälitustoimingute lubade ja nende aluseks olevate prokuratuuri taotluste tutvustamist, riigi peaprokuröri
  4. jaanuari
  5. a määruse õigusvastaseks tunnistamist ning tühistamist, Harju Maakohtu
  6. jaanuari,
  7. märtsi,
  8. mai ja
  9. juuli 2015.a määruse tühistamist ning kahtlustatava suhtes tehtud jälitustoimingute õigusvastaseks tunnistamist. Samuti taotletakse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamist, põhjendades määruskaebust järgmiselt.
  10. Kaitsjale kättesaadavaks tehtud prokuratuuri taotlustes ning eeluurimiskohtuniku määrustes on muu hulgas läbivalt varjatud ühe jälitustoimingutele allutatud isiku nime, kuid sama isiku jälitustegevusele allutatus ilmneb Riigiprokuratuuri
  11. jaanuari
  12. a sideettevõtjalt andmete nõudmise loast ja Harju Maakohtu
  13. märtsi
  14. a määrusest. Kõnealuse isiku jälitustegevusele allutatus ja jälitustegevusega kogutud teave ei saa seetõttu endast kujutada

§ 12614lg 1 pdes 6 ning 7 kirjeldatud andmeid.

Ka on kohtumäärustes kinni kaetud seaduse sätted, kuid seadus ei saa samuti sisaldada

§ 12614lg 1 pdes 6 ja 7 kirjeldatud andmeid.

Ringkonnakohus nende väidete suhtes seisukohta ei võtnud.

  1. Kaitsjale ei ole teada Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määruse täpne sisu, mistõttu ei ole talle arusaadav ringkonnakohtu põhjendus, et kõnealune määrus sisaldab

§ 12614

lg 1 ps 6 sätestatud teavet, s.t andmeid jälitusasutuse meetodite, taktika ja jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta. Kirjeldatud andmeid kohtumäärused sisaldada ei saa. Kuigi ringkonnakohus tuvastas Riigiprokuratuuri

  1. juuni
  2. a määruses riigisaladuse puudumise, pole määrust tühistatud.
  3. Jälitustoiminguteks loa taotlemise ainuke alus oli teabehanketoimingute kokkuvõte. Sama dokument oli peamine alus ka jälitustoimingute tegemiseks antud loa pikendamisel. Kokkuvõte on õigusvastane, sest riigi peaprokuröri ja teabehanketoimingute tegemist juhtinud isiku vahel oli huvide konflikt.
  4. Teabehanketoimingute kokkuvõte sisaldab vestluste üleskirjutusi ja kokkuvõtteid koos Kaitsepolitseiameti ametniku hinnanguga selle teabe tõenduslikule väärtusele, kuid vestluste salvestusi kokkuvõttele lisatud ei ole. Viimased võimaldaksid kujundada vaba arusaama sellest, millele vestluste sisu tegelikult osutab. Selliselt koostatud kokkuvõte on puudulik ja seda ei saanud kriminaalmenetluses tõendina esitada. Eelnevat ringkonnakohus ei hinnanud. Riigi peaprokuröri
  5. jaanuari
  6. a määruse ultima ratio-põhimõtet käsitlevad põhjendused ei ole seotud A kuriteokahtlustusega.
  7. Kohtuasjas nr 311117 tehtud lahendi ps 60 märgitu kohaselt sai ringkonnakohus muu hulgas lahendada riigi peaprokuröri
  8. jaanuari
  9. a määruse peale esitatud kaebuse. Jälitustoimingute load on otseselt seotud kokkuvõttega ja nende õiguspärasust ei saa eraldi hinnata. Kokkuvõtte õigusvastaseks tunnistamise korral on õigusvastane ka A suhtes tehtud jälitustegevus. Tõendi lubatavuse küsimus saab tekkida pärast kokkuvõtte õigusvastasuse tuvastamist.
  10. Kahtlustatavate tegevus kvalifitseeriti KarS §de 294 ja 298 järgi, sest prokurör käsitas S AS-i ekslikult avaliku ettevõttena. Tallinna Ringkonnakohus on samas kriminaalasjas esitatud kaebuste lahendamisel asunud korduvalt seisukohale, et KarS § 294 koosseisutunnuste täitmine ei ole võimalik. Öeldu tähendab, et tõendite kogumine ametialastele ja üldohtlikele kuritegudele omasel viisil ei olnud vajalik ning A suhtes sai koguda tõendeid tema põhiõigusi vähem riivavate 6

(15)6 1-17-7077 menetlustoimingutega. Kohtumäärustes ei ole põhjendatud, miks ei saanud teha tavapäraseid menetlustoiminguid ja missugune on kahtlustatava seos väidetavate kuritegudega.
  1. Maakohus aktsepteeris jälitustoiminguteks loa andmisel ja pikendamisel prokuratuuri lubamatuid põhjendusi jälitustegevuse vajalikkuse kohta, kuigi oleks pidanud kontrollima, kas kahtlustus on õiguslikult korrektne. Eraõigusliku altkäemaksu puhul olnuks välistatud seegi, et kriminaalasja menetleb ja tõendeid kogub Kaitsepolitseiamet. Ühtlasi oleks eelnev välistanud julgeolekuasutuste seaduse kohaldamise koos sellest tuleneva pädevusega teabehanke tegemiseks.
  2. Võimalik pole olukord, kus kokkuvõtte tõendina esitamise järel ja selle põhjal kriminaalmenetluse alustamisel kerkiks omakorda küsimus ultima ratio-põhimõtte vaagimisest. Sellisel juhul saab pärast kriminaalmenetluse alustamist teha vaid tavapäraseid menetlustoiminguid. Lisaks ultima ratio-põhimõtte täielikule eiramisele ei vasta maakohtu põhjendused formaalsetele nõuetele, sest neid ei ole tõenditega seostatud.
  3. Usutav pole ringkonnakohtu seisukoht, mis puudutab tunnistajate olemasolu kohta käivat teavet kuriteokahtluse tekkimise hetkel. Samuti ei võetud vaidlustatud määruses seisukohta, kuidas sai Kaitsepolitseiamet lühikese ajaga enne jälitustoiminguteks loa taotlemist massiivsest andmehulgast tuvastada isikute suhtluspartnerid ja nende suhtluse mustri. Jälitustoiminguteks loa taotlemise ajastus kinnitab, et loa taotlemisele süsteemset analüüsi ei eelnenud ning ultima ratio-põhimõtet eirates seati kohe eesmärgiks kuriteokahtluse kohta täiendava tõendusteabe saamiseks ulatusliku jälitustegevuse alustamine, õigemini selle jätkamine.
  4. Ringkonnakohus leidis ekslikult, et A-d kahtlustatakse KarS § 298 järgi samas kuriteos, milles teisi jälitustoimingutele allutatud isikuid. Jälitustoimingu loa kohaselt on realiseeritud erinevad, s.t KarS §des 294, 296 ja 298 sisalduvad kuriteokoosseisud.
  5. Arvestamata jäeti, et kahtlustatavaga seostatavatest tegudest jäid objektiivsed jäljed (nt kanded raamatupidamisdokumentides ja -programmides, korraldused pankade andmesüsteemides, lepingud jms). Selliseid tõendeid on hilisema menetluse käigus kogutud. Samuti on ekslik seisukoht, et tõenäoliselt anti altkäemaks üle sularahas ja seda ei saanud tuvastada muul viisil kui salajase pealtkuulamise ning -vaatamisega.
  6. Maakohtu määrustes puuduvad põhjendused selle kohta, miks tuli jälitustegevuseks luba anda ja seda korduvalt pikendada maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks. Hilisemates kohtumäärustes ja nende aluseks olnud taotlustes ei ole põhjendusi, missugust kriminaalmenetluses olulist ning vajalikku teavet eelneval jälitustegevuse perioodil A suhtes koguti ning missugused asjaolud andsid aluse pikendada jälitustegevust veel kolm korda maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks. Kirjeldatud on üksnes A tegevust, mis puudutab temaga seotud äriühingu igapäevast majandustegevust. 43.

§ 1264

lg 6 järgi ei või jälitustoimingute kestus konkreetse isiku suhtes samas kriminaalasjas ületada ühte aastat. A suhtes tehti kuue kuu vältel teabehanketoiminguid ja seejärel kaheksa kuu vältel jälitustoiminguid. Teabehanketoimingud on jälitustegevusega identsed, mis tähendab, et kahtlustatava suhtes tehti jälitustegevust 14 kuu jooksul. Määruskaebuse vastus 7

(15)7 1-17-7077
  1. Riigiprokurör Laura Feldmanis leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Prokuröri põhiseisukohad on järgmised.
  2. Jälitustoimingute aluseks olnud dokumentide tutvustamata jäetud osasid puudutavad põhjendused sisalduvad Riigiprokuratuuri
  3. juuni
  4. a määruses ja seda määrust käsitlevates täiendavates kohtutele esitatud seisukohtades (kriminaalasi nr 1178049). Ringkonnakohus pööras erilist tähelepanu just vaidlusaluste andmete tutvustamata jätmise põhjendatusele ega ole kohtulahendi põhistamise kohustust rikkunud.
  5. Teabe kogumine julgeolekuasutuste seaduse alusel pole käsitatav jälitustegevusena kriminaalmenetluse seadustiku tähenduses. Selle tegevuse vaidlustamisele

§s 12616 sätestatud edasikaebekord ei laiene. Riigikohtu kriminaalkolleegium on kohtuasjas nr 311117 konkreetselt piiritlenud, millal

§s 12616 sätestatud vaidluse eset laiendada saab. Jälitustoiminguga kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitatud kaebuse lahendamisel tehtud kohtumäärus on

§ 385

p 14 kohaselt erandina määruskaebemenetluses vaidlustatav, kuid praeguses asjas soovib kaitsja määruskaebekorras vaidlustada riigi peaprokuröri määrust, mis ei ole

§ 385järgi vaidlustatav.

47. Isegi kui teabehanketoimingute kokkuvõte ei oleks tõendina kasutatav, ei saa sellest järeldada, et kõnealuse teabe alusel tehtud jälitustoimingud on õigusvastased. Jälitustoimingu loa õigusvastasus ei sõltu sellest, kas kokkuvõte on lubatav tõend. Samuti ei pea jälitustoimingu luba kohustuslikult tuginema

§ 63lgtes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidel.

Praeguses menetlusetapis ei ole kokkuvõtte seaduslikkuse hindamine põhjendatud. Riigi peaprokuröri otsustus puudutas tõendi esitamise lubatavust, mitte selle lubatavust tõendina. Viimati märgitule annab hinnangu kohus.

  1. Ringkonnakohus põhjendas, miks on jälitustoimingute load seaduslikud. Muu hulgas selgitati, miks ei saanud altkäemaksu andmise ja võtmise kohta koguda tõendeid muul viisil kui jälitustoimingutega ning miks oli põhjendatud jälitustoimingute tegemine A suhtes.
  2. Altkäemaksu andmine ja võtmine moodustavad eraldi kuriteokoosseisud, kuid see ei välista, et tegemist võib olla sama kuriteosündmusega. Altkäemaksu andja ja võtja teod on suunatud ühe kuritegeliku eesmärgi saavutamisele ning toimepanijaid saab käsitada sama kuritegeliku käitumise täideviijatena. Kattuvate kuriteokoosseisu tunnuste tõttu võib jälitustoimingu vajalikkust põhjendada sama moodi nii altkäemaksu andja kui ka võtja suhtes. Olenemata sellest, kas etteheidetavad teod tuleks kvalifitseerida KarS §de 298 ja 294 või §de 4023 ning 4024 järgi, on mõlemal juhul jälitustoimingute tegemine lubatud.
  3. Igas prokuratuuri taotluses ja kohtu loas kirjeldati, missugust teavet vahepeal koguti, missuguseid asjaolusid tuleb jälitustoimingutega tuvastada ja miks saab seda teha jälitustoimingutega. Iga kord osutati ka A-le kui isikule, kellele on alust ette heita altkäemaksu andmist. Kaitsjaga ei saa nõustuda selleski, et A suhtes tehtud jälitustoimingute aeg ületab

§ 1264lgga 6 lubatud tähtaega.

Kaitsja täiendavad seisukohad

  1. Kaitsja küsis Riigiprokuratuurilt, kas M. P. on suhelnud Riigiprokuratuuriga ajavahemikul
  2. juulist 2014 kuni
  3. jaanuarini 2015 ja kas ta suhtles seoses käesoleva kriminaalasja ning teabehanketoimingute tegemisega. Riigiprokuratuuri vastuse kohaselt dokumendihaldussüsteem sellist suhtlust ei näita, kuid tegemist pole sisulise vastusega. Kriminaalasja materjalist saab 8

(15)8 1-17-7077 järeldada, et Riigiprokuratuur varjab teadlikult enda ja Kaitsepolitseiameti ametnike vahel toimuvat suhtlust. Samuti varjatakse M. P. seost käesoleva kriminaalasjaga.
  1. Menetlusökonoomia seisukohalt ei ole põhjendatud olukord, kus teabehanketoimingute kokkuvõttel põhinevate jälitustoimingute õiguspärasuse kontrollimiseks peab läbima erinevad kohtukaebemenetlused. Jälitustoimingute õiguspärasuse kontrolli raames saab hinnata, kas riigi peaprokuröri määrus on õiguspärane. Samuti saab kindlaks teha, kas kokkuvõtte tõendina esitamise otsustus tehti huvide konflikti olukorras või kas see näib huvide konfliktina.
  2. Jälitustoiminguteks anti luba pärast prokuröri ärakuulamist ja kriminaaltoimikuga tutvumist, mis tähendab, et eeluurimiskohtunik pidi tutvuma riigi peaprokuröri
  3. jaanuari
  4. a määrusega. Tagantjärele ei saa tõstatada küsimust, kuidas toiminuks eeluurimiskohtunik siis, kui teabehanketoimingute kokkuvõtet ei oleks tõendina esitatud. Seega ei saa väita, et eeluurimiskohtunik ei lähtunud jälitustoiminguteks loa andmisel ja pikendamisel riigi peaprokuröri määrusest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Kriminaalkolleegium võtab seisukoha, kas kaitsja on õigustatud

§ 12616lg 1 alusel määruskaebusega vaidlustama riigi peaprokuröri 20.

jaanuari 2015. a määrust (I), hindab jälitustoimingutega kogutud teabe tutvustamata jätmise seaduslikkust (II), vaeb, kas

§s 1267 sätestatud jälitustoiminguteks loa andmisel ja jälitustoimingute tegemisel on järgitud kriminaalmenetluse seadustiku nõudeid, ning võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse (III). Viimasena lahendab kolleegium taotluse valitud kaitsjale määruskaebemenetluses makstud tasu hüvitamiseks (IV). I 55.

§ 12616

lg 1 kohaselt võib kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa andmise määruse peale esitada määruskaebuse

  1. peatükis sätestatud korras, s.o määruskaebuse lahendamise menetluses. Sama paragrahvi
  2. lõike järgi võib jälitustoimingu käigu, sellest teavitamata jätmise ja sellega kogutud andmete tutvustamata jätmise peale esitada kaebuse

  1. peatüki
  2. jaos sätestatud korras, s.o uurimiskaebemenetluses.
  3. Kriminaalkolleegium on leidnud, et ringkonnakohus, kes lahendab määruskaebust kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, on pädev samas menetluses läbi vaatamata ka isiku määruskaebuse, millega vaidlustatakse jälitustoimingu luba ja selle aluseks olnud prokuratuuri taotluse teksti osalist tutvustamata jätmist. Kirjeldatud olukorras läheb jälitustoimingu loa õiguspärasust hindavale kohtule üle pädevus otsustada, kas selle loa ja prokuratuuri taotluse teksti osaline tutvustamata jätmine on põhjendatud. Erandi tegemist seadusega ette nähtud edasikaebekorrast, s.o

§ 12616

lgst 2, põhjendas kolleegium tõsiasjaga, et olukorras, kus isik esitab

§ 12616

lg 1 kohaselt määruskaebuse kohtu poolt jälitustoiminguks loa andmise määruse peale, mõjutab selle loa ja viimase aluseks olnud taotluse tutvustamise ulatus vahetult seda, kuivõrd tõhusalt saab isik määruskaebemenetluses jälitustoimingu loa õiguspärasusele vastu vaielda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 17. aprilli 2017. a määrus asjas nr 311117, pd 58–60.) 9

(15)9 1-17-7077
  1. Kaitsja põhjendab riigi peaprokuröri
  2. jaanuari
  3. a määruse vaidlustamist eelviidatud lahendis väljendatud seisukohtadega, olles arvamusel, et kuivõrd jälitustoimingute tegemist taotleti üksnes teabehanketoimingute kokkuvõttele tuginedes, ei saa kokkuvõttele hinnangut andmata kontrollida ka jälitustoiminguteks antud lubade seaduslikkust. Selle väitega ei saa nõustuda. 58.

§ 12616

lgs 1 ette nähtud määruskaebuse esitamise õigus on kitsalt piiritletud vaid kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud alusel kohtu poolt jälitustoiminguks antud loa vaidlustamisega. Osutatud sätte alusel esitatava kaebuse eesmärk on tagada kohtulik kontroll selle üle, kas jälitustoiminguks loa andmise eeldused on täidetud ja kas jälitustoimingu luba on seaduslik. Kuna jälitustoimingu loa ja selle aluseks olnud taotluste tutvustamise ulatus mõjutab otseselt

§ 12616

lg 1 alusel esitatava kaebuse võimalikke põhjendusi ning selle lahendamise tulemust, on eelnevaga loogiliselt ühildatav põhjendus, miks tehti kohtuasja nr 311117 puhul erand sama paragrahvi 2. lõikes ette nähtud edasikaebekorrast.

§ 12616

lg 1 sõnastus välistab võimaluse, et kõnealuse normi alusel toimuva määruskaebemenetluse raames oleks isik õigustatud vaidlustama muid menetlusotsustusi, mis pole käsitatavad jälitustoiminguks loa andmise ja selle loa aluseks olnud teabe tutvustamata jätmisena. 59. Riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrusega otsustati

§ 63

lg 11 kohaselt esitada kriminaalmenetluses tõendina julgeolekuasutuste seaduse alusel kogutud teave, milleks on

  1. jaanuari
  2. a teabehanketoimingute kokkuvõte. Kriminaalkolleegium nõustub määruskaebuse vastuses väljendatud seisukohaga, et kõnealune riigi peaprokuröri otsustus puudutab kokkuvõtte kui tõendi esitamise lubatavust, mitte kokkuvõtte lubatavust tõendina. Tegemist on riigi peaprokuröri kaalutlusotsustusega, mille tegemisel tuleb arvesse võtta eeskätt

§ 1261

lgs 2 ja § 1267 lgs 2 nimetatud piiranguid ning mida saab vaidlustada

  1. peatüki
  2. jaos ette nähtud korras. Väärib tähelepanu, et kriminaalasja materjali kohaselt ongi kaitsja riigi peaprokuröri määruse osutatud korda järgivalt vaidlustanud (kriminaalasi nr 1177035). Selle üle, kas teabehanketoimingute kokkuvõte on käsitatav ka lubatava tõendina, saab edaspidi otsustada kohus kriminaalasja sisulise arutamise käigus (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 31110116, pd 23–25).
  5. Määruskaebuse esitaja arvates sõltub jälitustoiminguteks antud kohtu lubade seaduslikkus teabehanketoimingute kokkuvõtte õiguspärasusele antavast hinnangust. Prokurör osutab aga õigustatult, et kriminaalmenetluse seadustikus pole ette nähtud, millises vormis ja kujul peab olema esitatud teave, mille alusel alustatakse kriminaalmenetlust ja taotletakse jälitustoiminguks luba. Eelnevat kinnitab kohtupraktikas omaksvõetud arusaam, mille järgi võib kuriteokahtluse põhjendatuse hindamisel muu hulgas tugineda üldinimlikule, kriminalistikalisele ja kriminaalmenetluslikule kogemusele. Järelikult ei pea kohus ka jälitustoiminguks loa andmise otsustamisel vältimatult tuginema

§ 63

lgtes 1 ja 11 loetletud tõendiliikidele (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3111414, p 772). Küsimus sellest, kas mingi konkreetne jälitustoimingu aluseks olnud teave osutub õigusvastaselt saaduks või kas seda teavet kasutatakse hiljem tõendina, ei tingi seetõttu automaatselt järeldust, et ka kõnealusele teabele rajatud jälitustoiminguks antud luba on õigusvastane.
  3. Samuti ei ole kriminaalasja materjaliga kooskõlas kaitsja väide, et jälitustoiminguks loa andmisel tugineti üksnes teabehanketoimingute kokkuvõttele. Ringkonnakohtu määruses märgiti, et jälitustoimingu loa taotlemise ajaks oli prokuratuur kogunud teisigi tõendeid. Täpsemalt osutati vaidlustatud määruses pangakontode väljavõtetele, äriregistri andmetele ja sideettevõtjalt saadud andmetele. Loetletud tõendite kogumine nähtub ka prokuratuuri taotlustest ja jälitustoimingute lubadest. Kaitsja arvamus, et lühike ajavahemik andmete saamisest kuni 10

(15)10 1-17-7077 jälitustoiminguks loa taotlemiseni ei võimaldanud saadud teavet sisuliselt analüüsida, ei rajane kriminaalasja materjalil ega vasta prokuratuuri taotluse põhjendustele. 62. Öeldut kokku võttes leiab kolleegium, et riigi peaprokuröri 20. jaanuari 2015. a määrus ei ole

§ 12616

lg 1 alusel toimuvas määruskaebemenetluses vaidlustatav ja seetõttu jättis ringkonnakohus kõnealuse määruse väidetavat õigusvastasust käsitlevad väited põhjendatult tähelepanuta ning kaebuse vastavas osas läbi vaatamata. Nendes küsimustes jäävad kaitsja etteheited tagajärjetuks. II 63. Määruskaebusega on vaidlustatud ka jälitustoimingutega kogutud teabe osaline tutvustamata jätmine. Seega pidi ringkonnakohus kontrollima, kas jälitustoimingute lubade, prokuratuuri taotluste ja Riigiprokuratuuri määruse tekst sisaldab tutvustamata jäetud osas

§ 12614

lg 1 pdes 1–7 loetletud andmeid ja kas prokuratuur on nende andmete tutvustamata jätmist asjakohaselt põhjendanud.

  1. Kolleegium märgib esmalt, et määruskaebuses taotletakse Riigiprokuratuuri
  2. juuni
  3. a määruse tühistamist ja kaitsjale jälitustoimingute aluseks olnud määruste ning prokuratuuri taotluste edastamist. Sama sisuga taotlus esitati ringkonnakohtule ja viimane on õigesti selgitanud, et kaebuse kõnealuse osa rahuldamise korral ei saaks kohus siiski neid andmeid ise tutvustada, vaid üksnes kohustada prokuratuuri vastavaid andmeid avaldama (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. aprilli
  5. a määrus asjas nr 311117, p 62). Võttes arvesse, et jälitustoiminguga kogutud andmeid ja jälitustoimingute tegemise aluseks olnud dokumente saab tutvustada jälitusasutus, ei oleks ka Riigikohtul võimalik seda taotlust rahuldada ja edastada kaitsjale eeluurimiskohtuniku määruste ning prokuratuuri taotluste terviktekste. Samas nõustub kriminaalkolleegium ringkonnakohtu seisukohaga, et tuvastatud asjaolude põhjal ei olegi nende andmete tutvustamiseks alust.
  6. Kriminaalasja materjali kohaselt tutvus ringkonnakohus nii Riigiprokuratuuri põhistatud määruse kui ka vaidlustatud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste terviktekstidega ning võrdles neid osaliselt kinnikaetud dokumentide tekstidega. Kontrolli tulemusena leiti, et jälitustoimingute aluseks olnud kohtumääruste ja prokuratuuri taotluste teksti osaline tutvustamata jätmine oli põhjendatud, sest vaidlusaluste dokumentide kinnikaetud osad sisaldavad

§ 12614

lg 1 pdes 6 ja 7 sätestatud andmeid, s.t andmeid, mille tutvustamise tulemusena võidakse edastada teavet jälitusasutuste meetodite, taktika ning jälitustoimingu tegemisel kasutatava vahendi kohta, ja samuti andmeid, mida ei ole võimalik eraldada ning esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud

§ 12614

lg 1 pdes 1–6.

§ 12614

lg 1 ps 3 nimetatud andmete olemasolu, s.o riigisaladust käsitlevaid andmeid, ei tuvastatud. Pidades silmas, et Riigiprokuratuuri

  1. juuni
  2. a määrus sisaldab üksikasjalikku põhjendust selle kohta, missuguseid konkreetseid andmeid ja miks prokuratuuri taotlustes ning jälitustoimingute lubades varjata tuleb, ei ole ka selles määruses sisalduvate kaalutluste avaldamine võimalik. Eeltoodust lähtudes asub kolleegium seisukohale, et ringkonnakohus on jälitustoimingutega kogutud andmete, jälitustoimingute tegemise aluseks olnud lubade ja prokuratuuri taotluste osalise avaldamata jätmise seaduslikke aluseid jälitustoimiku põhjal vahetult kontrollinud, mistõttu kohtulahendi põhistamise kohustuse rikkumist kõnealuses küsimuses sedastada ei saa. 11

(15)11 1-17-7077 66. Kaitsja väide, mille kohaselt on jälitustoimingute lubades ja prokuratuuri taotlustes muu hulgas kinni kaetud andmed, mis on talle teatavaks saanud muude dokumentide kaudu, ja viited seaduse sätetele ei kummuta samuti ringkonnakohtu seisukohtade põhjendatust. Oluline on märkida, et teksti osalisel kinnikatmisel tugines prokuratuur ka

§ 12614

lg 1 ple 7, mille kohaselt võib prokuratuuri loal jätta tutvustamata andmed, mida ei ole võimalik eraldada ja esitada selliselt, et neist ei ilmneks andmed, mis on loetletud sama paragrahvi

  1. lõike punktides 1–
  2. Kinnikaetud tekstis on tõesti ka sellist teavet, mida ei saaks eraldi võetuna tutvustamata jätta, kuid mida konkreetses lauses või tekstilõigus sisaldumise tõttu on siiski varjatud, sest vastasel juhul ilmneksid konkreetsest lausest või tekstilõigust muud

§ 12614lg 1 ps 6 sätestatud andmed, mida pole võimalik avaldada.

Kolleegiumi arvates ei saa sel põhjusel määruskaebuses osutatud konkreetsete andmete kinnikatmist lugeda põhjendamatuks. 67. Samuti ei ole õigustatud kriitika, nagu oleks ringkonnakohus kinnikaetud teksti puhul tuvastanud riigisaladuse puudumise, kuid jätnud sellele vaatamata Riigiprokuratuuri määruse alusetult tühistamata. Vaidlustatud lahendi lugemisel on arusaadav, et ringkonnakohus põhjendas, miks pole tegemist

§ 12614

lg 1 ps 3 sätestatud andmetega, s.t andmetega mis sisaldavad riigisaladust, kuid on samal ajal ühemõtteliselt konstateerinud, et tegemist on

§ 12614lg 1 ps 6 kirjeldatud teabega.

Eespool kirjeldatu andiski seadusliku aluse jätta Riigiprokuratuuri

  1. juuni
  2. a määrus muutmata. Nendel kaalutlustel leiab kolleegium, et ringkonnakohtu määruse tühistamiseks puudub alus. III
  3. Määruskaebuse kohaselt on

§s 1267 sätestatud jälitustoiminguteks antud kohtu load õigusvastased ja need tuleb tühistada, kuna kuriteokahtlustuse aluseks olnud teod on ebaõigesti kvalifitseeritud, loa andmisel pole järgitud ultima ratio-põhimõtet ning kohtumäärused on jäetud põhistamata, samuti on rikutud

§ 1264lgs 6 ette nähtud jälitustoimingute tegemise tähtaega.

69. Kolleegium leiab sama moodi nagu ringkonnakohus, et kuriteokahtlustuse esemeks oleva käitumise materiaalõiguslikku kvalifikatsiooni puudutav vaidlus ei mõjuta jälitustoimingute lubade seaduslikkust. KarS §des 4023 ja 4024 kirjeldatud kuriteokoosseisude puhul on olemuselt tegemist samuti peitkuritegudega, mille kohta tõendite kogumine ei pruugi märkimisväärselt erineda KarS §des 294 ning 298 kirjeldatud kuritegude tõendamisest.

§ 1262lg 2 kohaselt on nii Kar

S §des 294, 298, 4023 kui ka §s 4024 kirjeldatud kuritegude puhul lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega. See, missugune uurimisasutus kriminaalasja menetles ja kas jälitustoimingud tegi Kaitsepolitseiamet või oleks pidanud tegema Politsei- ja Piirivalveamet, ei sea jälitustoimingute seaduslikkust kahtluse alla, kuivõrd

§ 1262

lgte 1 ja 7 kohaselt võivad mõlemad asutused teha jälitustoiminguid nii enda menetluses olevates kriminaalasjades kui ka muu uurimisasutuse taotlusel. 70. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi peab jälitustoimingut lubava kohtumääruse põhjendustes muu hulgas kajastuma selge ja arusaadav argumentatsioon jälitustoimingu vajalikkuse ehk

§ 1261

lgs 2 sätestatud jälitustoimingu tegemise eelduste kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. veebruari
  2. a määrus asjas nr 31111216, p 28). Osutatud sätte kohaselt on jälitustoiming kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud alustel lubatud, kui andmete kogumine muude toimingutega või tõendite kogumine muude menetlustoimingutega ei ole võimalik, ei ole õigel ajal võimalik või on oluliselt raskendatud või kui see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. Eelnevast lähtudes peab kohus 12

(15)12 1-17-7077 jälitustoiminguks luba andes esitama selge argumentatsiooni, missugused konkreetse kriminaalasja tehiolud tingivad seisukoha, et jälitustoiminguid kasutamata pole võimalik selles kriminaalasjas tõendeid (õigel ajal) koguda, või miks on tõendite kogumine oluliselt raskendatud või miks see võib kahjustada kriminaalmenetluse huve. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  1. detsembri
  2. a määrus asjas nr 3116814, p 22.3 ja
  3. aprilli
  4. a otsus asjas nr 311315, p 11.) Seejuures võib kohtu põhjendus jälitustoimingu vajalikkuse kohta muu hulgas tugineda prokuratuuri taotluse asjasse puutuvatel argumentidel, kui need kajastuvad kohtumääruse tekstis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. veebruari
  6. a määrus asjas nr 31111216, p 32).
  7. Ühtlasi peab kohus jälitustoimingu loas selgelt põhjendama, missugustest asjaoludest ja tõenditest nähtub põhjendatud kuriteokahtluse olemasolu. Kuid jälitustoimingu eelduste kontrollimisel on kohtu põhistamiskohustus piiratum kui kohtuotsuse tegemisel isiku süüküsimust lahendades, mis on peamiselt tingitud nii jälitustoiminguks loa andmise menetluse kiireloomulisusest kui ka selleks ajaks olemasoleva tõendusteabe mahust ning fragmentaarsusest. Kohus ei pea jälitustoiminguks loa andmisel näitama, et teiste tõendikogumisviiside kasutamine on tõsikindlalt välistatud, vaid on piisav, kui konkreetse juhtumi asjaolude põhjal on mõistlik põhjus seda eeldada. Ka ei eelda ultima ratio-põhimõte, et menetleja oleks enne jälitustoimingute tegemist üritanud reaalselt muude menetlustoimingutega tõendeid koguda. Minimaalselt peab jälitustoimingu loa andmise kohta tehtud kohtumääruse põhistusest kokkuvõtlikult nähtuma, missuguse tõendusteabe alusel loa väljastamine otsustati. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. juuni
  9. a otsus asjas nr 3111414, p 773.)
  10. Kohtupraktikas on jälitustoiminguks loa andmise nõuete eiramine tuvastatud näiteks siis, kui kohus on jätnud kohtumääruse põhjendused jälitustoimingute vajalikkuse kohta konkreetse kriminaalmenetluse asjaoludega seostamata ja esitanud selle asemel umbmääraseid ning deklaratiivseid väiteid menetletava kuriteoliigi, kuriteo ohtlikkuse, õiguskorra kaitsmise vajaduse, jälitustoimingute tegemise põhimõttelise lubatavuse või tõe väljaselgitamise huvide kohta (vt nt eespool osutatud määrus asjas nr 31111216, p 33 ja otsus asjas nr 311315, p 11). Kriminaalkolleegium leiab, et praeguses kriminaalasjas selliseid rikkumisi sedastada ei saa.
  11. Ringkonnakohus on õigustatult märkinud, et jälitustoiminguteks antud kohtu lubade põhjendustes on küll muu hulgas korratud prokuratuuri taotlustes sisalduvaid argumente, kuid selliselt toimimine on lubatav, sest tuvastada saab jälitustoimingute tegemise eelduste olemasolu. Jälitustoiminguteks antud lubades kajastuvad tõenditega seostatud konkreetsed põhjendused selle kohta, missugused kuriteo toimepanemise asjaolud võimaldavad kõneleda põhjendatud kuriteokahtluse olemasolust nii A kui ka teiste isikute suhtes. Samuti on põhjendatud, miks on tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Ringkonnakohus on jälitustoimingute lubadele tuginevalt üksikasjalikult selgitanud, miks ei oleks saanud väidetavate ebaõiguskokkulepete täpset sisu tuvastada muul viisil, sh tunnistajate ja kahtlustatavate ütluste, dokumentaalsete tõendite kogumise või muude menetlustoimingute tegemise kaudu. Nendes küsimustes on vaidlustatud kohtumääruse põhjendused veenvad.
  12. Jälitustoiminguteks antud loa pikendamise taotlustes ja kohtumäärustes on aga kirjeldatud vahepeal kogutud tõendusteavet ning selgitatud, miks on vajalik jälitustoiminguid jätkata. Prokuratuuriga võib nõustuda selles, et praeguses asjas tekkinud kuriteokahtluse sisust tingitult sai kuritegude toimepanemist puudutavaid kokkuleppeid tuvastada üksnes isikute pikemaajalise jälgimise ja pealtkuulamisega ning alles seejärel oli võimalik kujundada terviklik pilt, mille alusel sai teha konkreetseid järeldusi väidetavate kuritegude toimepanemise kohta. Kriminaalasja materjali põhjal saab seega sedastada, et jälitustoiminguteks antud loa 13
(15)13 1-17-7077 pikendamisel nimetati konkreetses kriminaalasjas tähtsad tegurid, mis tingisid jälitustoimingute jätkamise jälitustoiminguteks antud lubades märgitud tähtaja vältel. Asjaolu, et määruskaebuse esitaja põhjendatud kuriteokahtlust ja jälitustoimingute eeldusi käsitlevate kohtumääruste järeldustega ei nõustu, ei anna jälitustoimingute lubade õigusvastaseks tunnistamiseks alust. Nendel põhjustel ei pea kriminaalkolleegium

§ 363

lg 4 p 1 kohaselt vajalikuks ringkonnakohtu määruse vastavaid põhjendusi korrata. 75. Jälitustoiminguteks antud lubade tähtaja puhul peab arvestama käesoleva määruse eelmises punktis toodud kaalutlusi. Lisaks tuleb silmas pidada, et jälitustoiminguks loa taotlemise ajal ei pruugigi menetleja olemasoleva tõendusteabe lünklikkuse tõttu ette näha, missuguse ajavahemiku vältel jälitustoiminguid teha tuleb ja teha saab. Kui jälitustoimingute tegemise kestus pole tõendite kohaselt ettenähtav, saab pidada lubatavaks jälitustoiminguks loa andmist maksimaalseks seadusega ette nähtud tähtajaks. Samas peab arvesse võtma, et ultima ratiopõhimõtte kohaselt võib jälitusasutus olenemata loas märgitud tähtajast siiski teha jälitustoiminguid vaid seni, kuni saab kõneleda

§ 1261lgs 2 sätestatud eelduste olemasolust.

Nendel põhjustel ei ole jälitustoiminguks loa andmist reguleerivate kriminaalmenetluse seadustiku sätete rikkumisena käsitatav asjaolu, et jälitustoimingute tegemiseks anti iga kord luba maksimaalseks seaduses sätestatud tähtajaks, s.o kuni kaheks kuuks. 76. Viimasena on määruskaebuses tõstatatud küsimus

§ 1264lg 6 nõuete rikkumisest.

Kolleegium nõustub vaadeldavas küsimuses ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt pole kõnealuse sätte nõuete rikkumine tuvastatav. Julgeolekuasutuste seaduse kohaselt tehtud teabehanketoiminguid ei saa käsitada jälitustoimingutena

§ 1263

mõttes, mistõttu pole alust ka nende toimingute tegemisele kulunud aega arvata

§ 1264lgs 6 sätestatud tähtaja hulka (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10.

aprilli 2017. a otsus asjas nr 31110116, p 21). Formaalse vahetegemise kõrval oleks teabehanketoimingute ja jälitustoimingute samastamine meelevaldne ka sisuliselt, sest nende toimingute tegemise eesmärk on erinev. Julgeolekuasutuste seaduse alusel tehtavate toimingute tulem ei pruugi väljenduda kriminaalmenetluse alustamises, samas kui kriminaalmenetluse seadustikus ette nähtud jälitustoiminguid tehakse tõe tuvastamiseks konkreetses kriminaalasjas, s.t eeskätt juba toime pandud ja veel toime pandavate kuritegude ettevalmistamise, avastamise või tõkestamise eesmärgil tõendite kogumiseks (

§ 1261lg 2 ja § 1262).

Seejuures on jälitustoimingute tegemine lubatud vaid konkreetsetel kriminaalmenetluse seadustikus nimetatud juhtudel, s.t selles seaduses loetletud tegude puhul ja alustel. 77. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lgst 1, § 361 lg 1 pst 1 ning § 363 lg 4 pst 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

  1. augusti
  2. a määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. IV
  3. Määruskaebuse esitaja taotleb valitud kaitsjale Riigikohtus toimunud määruskaebemenetluses makstud tasu hüvitamist 5400 euro suuruses summas, sh käibemaks 900 eurot. Taotluse kohaselt on määruskaebuse koostamiseks ja edastamiseks kulunud 30 tundi. Advokaadi ühe töötunni hind on sellest tulenevalt 150 eurot, millele lisandub käibemaks. A-l tekkinud õigusabikulu tasumise kohustust kinnitab taotlusele lisatud arve. 14

(15)14 1-17-7077 79.

§ 187

lg 2 teine lause sätestab, et kui rahuldamata jäetud määruskaebus on esitatud kahtlustatava, süüdistatava või kolmanda isiku huvides, otsustatakse määruskaebuse lahendamise menetluses tekkinud menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel, juhindudes

§des 180–184, 1871 ja 188 sätestatust. Määruskaebus on esitatud kahtlustatava huvides, mis tähendab, et

§ 361

lg 1 ps 1 märgitud lahendi tegemisel peab Riigikohus kindlaks määrama tekkinud menetluskulu suuruse. Valitud kaitsjale makstav tasu on menetluskuluna käsitatav

§ 175lg 1 p 1 alusel üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega.

Mõistlikku suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulude hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja otsustada selle hüvitamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

  1. detsembri
  2. a otsus kriminaalasjas nr 3117914, p 44). Seetõttu on vajalik hinnata, kas taotluses märgitud summa on käsitatav valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuna.
  3. Kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates võtta arvesse, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud, missugune on kaitsja ühe tööühiku hind ja kas osutatud õigusteenus oli vajalik (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. juuni
  5. a otsus asjas nr 3115815, p 14). Olukorras, kus määruskaebus jääb rahuldamata, ei saa üldjuhul kõneleda kaebuse argumentide põhjendatusest. Seega on kohtul

§ 187

lg 2 teises lauses märgitud juhtumi korral võimalik hinnata eeskätt seda, kas õigusabi osutamisele kulunud aeg on vastavuses kriminaalasja mahukuse ja keerukusega ning kas kaebuse argumendid on õiguslikult asjasse puutuvad. Samuti peab andma hinnangu kaitsja ühe tööühiku hinna põhjendatusele.

  1. Riigikohtule esitatud määruskaebuse argumendid kattuvad põhisisult kaitsja varasemates kaebustes ja taotlustes esitatud väidetega. Osa kaebuse väidetest pole määruskaebemenetluse eset silmas pidades asjasse puutuvad. Nii käsitletakse määruskaebuse lehekülgedel 5–14 riigi peaprokuröri
  2. jaanuari
  3. a määrusega seonduvat, need väited moodustavad kaebuse kogumahust ligikaudu poole. Vastavas osas jäeti kaebus ringkonnakohtu määrusega läbi vaatamata. Tõstatatud õiguslikud küsimused ei ole ka sellised, mis õigustaksid keskmisest suurema õigusteenuse tunnihinna maksmist (vrd nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  4. novembri
  5. a määrus asjas nr 1174924, p 41).
  6. Eelnevat arvesse võttes loeb kolleegium määruskaebemenetluses valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasuks kaitsja kaheksale töötunnile vastava summa, s.o 1040 eurot (tunnihinnaga 130 eurot, millele lisandub käibemaks).

§ 187lg 2 kohaselt tuleb seega menetluskulu hulka arvata 1248 eurot.

Kõnealuse menetluskulu hüvitamiseks kohustatud isik otsustatakse kriminaalasjas lõpplahendi tegemisel. (allkirjastatud digitaalselt) 15

(15)15

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.