Obsah (13)

§ 344§ 238§ 310§ 175§ 180§ 199§ 339§ 268§ 340§ 337§ 179§ 181§ 185

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Otsuse tegemise aeg ja koht Tallinna Ringkonnakohus 9. november 2017, Tallinn kirjalikus menetluses Kriminaalasja number 1-17-2151 Kohtukoosseis Sten Lind, Meeli

§ 344

lg-st 2 on kannatanul õigus esitada kassatsioon ainult tsiviilhagi puudutavas osas. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jevgeni Lipsikule on KarS § 209 lg 1 järgi esitatud süüdistus selles, et ta pani 22.11.2013 toime kelmuse. Nimelt võttis ta rendifirmalt A OÜ rendile AS-le LHV Pank kuuluva ja liisingulepingu alusel A OÜ vastutavas kasutuses oleva sõiduki Renault Trafic reg.nr-ga XXXXXX, kavatsemata seda rendiperioodi lõppedes tagastada. Selle tulemusena sai J. Lipsik varalist kasu ja põhjustas rendifirmale varalist kahju renditud sõiduki väärtuse (7500 euro) ulatuses. 22.11.2013 kella 19:00 paiku Tallinnas Telliskivi tn 51b asuval platsil sõlmisid Jevgeni Lipsik ja A OÜ juhatuse liige KK kirjaliku rendilepingu. J. Lipsiku palvel märgiti lepingus sõiduki rentijaks A OÜ (kustutatud äriregistrist 26.09.2012). Rentija esindajaks märgiti J. Lipsikuga koos olnud LT, kuna viimasel oli kaasas kehtiv juhiluba. Rendileping sõlmiti rendiperioodiks alates 22.11.2013 kella 19:00-st kuni 25.11.2013 kella 12:00-ni. J. Lipsik maksis rendilepingu alusel tagatisraha 200 eurot ja kolme päeva renditasu 108 eurot, s.o kokku 308 eurot. Vahetult pärast rendilepingu vormistamist andis rendifirma esindaja sõiduki üle J. Lipsikule. Alates 24.11.2013 pikendas J. Lipsik rendilepingut korduvalt telefoni teel, pidades telefonikõnesid ja vahetades sms-sõnumeid Eestis viibinud A OÜ juhatuse liikme KK-ga. Lõpuks lepiti kokku, et sõiduk tuleb tagastada 20.12.2013 kell 12:
2. Sõidukit rendile võttes lõi J. Lipsik A OÜ esindajale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse, nagu kavatseks ta täita lepingutingimusi, sealhulgas tagastada sõiduk rendiperioodi lõppedes A OÜ-le ja rendiperioodi pikendamise korral tasuda renditasu täiendavate rendipäevade eest. Tegelikult ei kavatsenud J. Lipsik sõidukit A OÜ-le tagastada ega hüvitada rendifirmale sõiduki valduse kaotust. Loonud rendifirmal eelkirjeldatud asjaoludest ebaõige ettekujutuse, sai J. Lipsik rendifirmalt enda valdusse nimetatud sõiduki, mille jättis rendiperioodi lõppedes rendifirmale tagastamata. 2 Seeläbi sai J. Lipsik varalist kasu ja ühtlasi põhjustas A OÜ-le varalist kahju sõiduki väärtuse, s.o 7500 euro ulatuses. Pikendades renditähtaega, ei kavatsenud J. Lipsik täiendavate rendipäevade eest tasuda, mille tulemusena sai ta varalist kasu ja ühtlasi tekitas A OÜ-le varalist kahju tasumata renditasu, s.o 624 euro ulatuses.
3. Harju Maakohus mõistis J. Lipsiku KarS § 209 lg 1 järgi süüdi ja karistas teda 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega.

§ 238lg 2 alusel vähendas kohus J. Lipsikule mõistetud vangistust 10 kuuni. Kar

S § 73 lg 2 alusel määras kohus, et karistusest tuleb koheselt ära kanda 3 kuud 1 päev vangistust ning ülejäänud 6 kuu 29 päeva ulatuses ei pöörata vangistust täitmisele, kui süüdimõistetu ei pane 1 aasta 6 kuu pikkuse katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu. Ärakandmisele kuuluva vangistuse luges kohus kantuks J. Lipsiku eelvangistuses viibitud ajaga. Kohus tühistas J. Lipsiku vahistamise ja vabastas ta otsuse kuulutamisel.

§ 310

lg 1 ning VÕS § 1043 ja 1045 alusel rahuldas kohus tsiviilhagi ja mõistis Jevgeni Lipsikult tekitatud varalise kahju katteks A OÜ kasuks välja 1285,43 eurot.

§ 175

lg 1 p-de 3,9 ning § 180 lg 1 alusel mõistis kohus Jevgeni Lipsikult riigi kasuks välja sundraha 705 eurot ja ekspertiisitasu 282 eurot. Kaitsjatasu jättis kohus

§ 180lg 3 alusel riigi kanda.

Maakohus luges tõendatuks, et J. Lipsik võttis A OÜ-lt rendile sõiduki Renault Trafic reg.nrga XXX XXX. Selle kohta koostati kirjalik rendileping, mille allkirjastas J. Lipsik, kuid milles rentnikuks märgiti A OÜ ning rentniku esindajaks J. Lipsikuga kaasas olnud LT. LT märgiti rentniku esindajaks põhjusel, et tal oli kehtiv juhiluba. Rendilepingu kohaselt oli rendiperiood 22.11.2013 kella 19:00-st kuni 25.11.2013 kella 12:00-ni. Ettenähtud ajaks J. Lipsik autot ei tagastanud. Ta pikendas telefoni teel auto tagastamise tähtaega, kuid jättis ka selle saabudes auto tagastamata. Sel ajal ei olnud auto enam tema valduses. Rendilepingu sõlmis J. Lipsik maakohtu otsuse kohaselt põhjusel, et ta soovis koos KP, RN, GP, RP, AK, KL ja TL-ga sõita Hispaaniasse. Samas märkis maakohus, et tuvastatud asjaolud tekitavad auto rentimise ja sellega Eestist lahkumise tegelike eesmärkide suhtes kahtlusi. J. Lipsik ise kavatseski Hispaaniasse jääda. Tema enda kinnitusel oli ta veendunud, et reisikaaslased toovad auto Eestisse tagasi. Kohus leidis, et J. Lipsiku väite lükkab ümber asjaolu, et ükski tunnistajatest ei ole kinnitanud vähemalt suulise kokkuleppe olemasolu, et keegi toob renditud sõiduki Eestisse tagasi. Tegelikult läks J. Lipsik koos AK-ga ülejäänud autos olnutest lahku Saksamaal Mindeni linnas ja auto jäi ülejäänud reisiseltskonna kätte. Maakohus leidis, et J. Lipsik esitas A OÜ esindajale valeandmeid sellega, et „positsioneeris end mitteeksisteeriva äriühingu juhatuse liikmena“. Kohus märkis, et J. Lipsikul ei olnud õigust esindada A OÜ-d. J. Lipsik oli küll olnud selle osaühingu juhatuse liige, kuid lepingu sõlmimise ajaks oli see ettevõte äriregistrist kustutatud. Kohus leidis, et kui J. Lipsik oleks olnud heas usus ja äriühingu huvides tegutsev juhatuse liige, oleks ta pidanud seda teadma. Seega, kui J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, siis kandis ta tahtlikult lepingusse valeandmed; kui ei teadnud, siis rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, oleks pidanud teadma kustutamisest. Kuna J. Lipsik ei olnud 22.11.2013 A OÜ juhatuse liige, puudus tal õigus A OÜ nimel lepingut allkirjastada või anda mingisuguseid volitusi lepingu sõlmimiseks LT-le. 3 Lisaks pidas kohus oluliseks, et lepingus rentniku telefoninumber vale. Kohtu hinnangul oli selle eesmärk raskendada rendileandjal rendilevõtjaga ühenduse saamist. Kohus leidis, et kui A OÜ esindaja KK oleks teadnud, et lepingus on märgitud valeandmed, ei oleks ta andnud sõiduki võtmeid ja dokumente LT-le. Maakohtu arvates oli plaanis renditud auto väljaspool Eestit maha müüa. Seda näitas asjaolu, et sõiduki GPS-seadme päeviku kohaselt veedeti Leedus viis tundi Marijampoles, auto peatus mitu korda mootorsõidukite müügiplatside piirkonnas. Ka RN ja AP ütluste kohaselt oli plaan auto maha müüa. Seega lõi Jevgeni Lipsik 22.11.2013.a. rendilepingu sõlmimisel rendileandjas A OÜ-s teadvalt ettekujutuse, et ta kavatseb renditud mootorsõiduki Renault Trafic reg.nr XXX XXX tagastada rendiettevõttesse kokkulepitud tähtajal. Märkides valeandmeid rendilepingusse, soovis Lipsik vabaneda vastutusest või panna vastutama teised isikud (A OÜ, LT). Kohtu hinnangul on tõendatud, et tegelikkuses puudus Lipsikul juba enne rendilepingu sõlmimist kavatsus renditavat sõidukit tagastada ning sõiduk oligi renditud kasu saamise eesmärgil. Rendilepingu pikendamisega võitis J. Lipsik aega sõiduki võõrandamise jaoks ning hoidis KK jätkuvalt eksimuses, et Lipsik täidab lepingu tingimusi. Kohus leidis, et lepingu pikendamist ei saa eraldi vaadata 22.11.2013 toime pandud pettusest, sest lepingu pikendamine järgnes sellele ja soodustas juba aset leidnud pettust. Maakohtu otsuse kohaselt andis teadmine rendilepingu kehtetusest J. Lipsikule lootust, et teda ei ole võimalik vastutusele võtta: ta lootis algusest peale lükata vastutuse A OÜ-le või LT-le. Kui J. Lipsik ja AK Mindenis eraldusid KP, GP ja RN seltskonnast, jättis J. Lipsik sõiduki tagastamisega seotud probleemid teiste isikute lahendada. Rendileandja poolt mootorsõiduki Renault Trafic reg.nr XXX XXX J. Lipsikule üleandmisega ja sõiduki edasise kasutamise võimaluse andmisega pärast 24.11.2013 toimus varakäsutuste tegemine ja sellest tekkis rendileandjale kahju antud mootorsõiduki väärtuses ning süüdistataval samas väärtuses kasu. J. Lipsik sai pettuse teel Renault Traficu valdajaks. Kohus märkis, et J. Lipsik lootis sõiduki võõrandamisega raha teenida. Tegelikult J. Lipsik raha ei saanud. Kohus leidis, et sellest hoolimata sai J. Lipsik kasu: süüdistatav jõudis praktiliselt tasuta Saksamaale Mindenisse ning jättis kannatanule A OÜ-le tasumata 706 eurot. Kohus märkis: „Küsitav on A OÜ-le varalise kahju tekitamine sõiduki väärtuse ulatuses, s.o summas 7500 eurot, kuna rendifirma sai sõiduki tagasi. Saldopõhimõtte kohaselt A OÜl tekkis kahju seoses sõiduki tagastamisega, mis on tekkinud tänu Jevgeni Lipsiku käitumisele, kes ei tagastanud sõidukit. Rendilepingu ärakasutamise tulemusel toimus petmine ja varalise kahju tekitamine A OÜle. Kaskokindlustuse olemasolu ei välista kahju tekitamist, sest tegemist on tsiviilõigusliku lepinguga, mille olemasolust kasu saaja (Lipsik) ei pidanud teadma. Seega kohtu hinnangul käesolevas kriminaalasjas on tuvastatud Lipsiku poolt kasu saamine A OÜ haagiavalduses märgitud summa ulatuses, s.o. summas 1285,43 eurot.“

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni J. Lipsiku kaitsja, kes taotleb kohtuotsuse tühistamist ja J. Lipsiku KarS § 209 lg 1 järgi õigeks mõistmist. Apellatsiooni taotluste hulgas ei ole välja toodud taotlust kergendada J. Lipsiku süüdimõistmise muutmata jätmise korral talle mõistetud karistust, kuid apellatsiooni põhjendustes on leitud, et J. Lipsikule on mõistetud põhjendamatult karm karistus. 4 Ühtlasi taotleb apellant J. Lipsiku menetluskulude riigi kanda jätmist. Kui ringkonnakohus ei tühista maakohtu otsust, palub kaitsja J. Lipsiku kasuks välja mõista tema varasemalt kantud menetluskulud 3024 eurot. Apellatsiooni kohaselt tuleb maakohtu otsus tühistada põhjusel, et kohus on otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. Jevgeni Lipsik ei ole talle etteheidetavat tegu toime pannud. Kohtuotsuses esineb mitmeid vastuolusid ning see rajatud oletustele ja asjasse puutumatutele asjaoludele. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole mitmete vastuolude tõttu jälgitav. Veel heidab kaitsja kohtule ette seda, et kohus on tõlgendanud kõik kahtlused süüdistatava kahjuks. Lisaks on kohus ilma ütluste usaldusväärsust kontrollimata tuginenud ütlustele, mille usaldusväärsuse on apellant kahtluse alla seadnud. Kohtuotsuse põhjendused selle kohta, et J. Lipsikul oli ettekavatsetud plaan rentida auto eesmärgiga jätta see tagasi andmata, ei ole veenvad. Selles, kui inimesed otsustavad mitmekesi reisile minna ja selleks sõiduki rentida, ei ole midagi tavapäratut ega kriminaalset. Mingil moel ei ole hukkamõistetavad rendifirma ja juhtimisõigust omava isiku otsimine. Ebaloogilised on kohtu põhjendused selle kohta, miks pidi sõiduki rentima just J. Lipsik. Kohus tugines sellele, et Jevgeni Lipsik oli seltskonnas kõige vanem, tal puudus side Eestiga ja ta omas juhatuse liikme staatust äriühingus, mis oli äriregistrist kustutatud. Apellandi hinnangul ei ole selline mõttekäik loogiline. Isiku vanusest, seosest Eestiga ega äriühingu juhatusse kuulumisest ei ole võimalik teha järeldusi selle kohta, kas isik saab sõidukit rentida või mitte. Arusaamatuks jääb kohtu viide Jevgeni Lipsikule kui täiskasvanud inimesele, kuna nii RN, KP, GP, LT, AK, RP olid
2. aastal samuti täisealised. Arusaamatu on ka see, millist tähendust omab kohtu järeldus, et J. Lipsik ei tasunud kogu rendisummat n-ö oma taskust. Kohtuotsuse kohaselt oli J. Lipsikul ettekavatsetud plaan rendifirmat petta. Vastavalt kaitsja seisukohale lükkab selle ümber asjaolu, et initsiatiiv sõiduki rentimiseks ei tulnud J. Lipsikult. Kaitsja märgib, et kohtuotsuse põhjendused on vastuolulised küsimuses, kes sõiduki rentis: ühelt poolt leiab kohus, et selleks oli Jevgeni Lipsik, teisalt jällegi, et J. Lipsik ei saanud rentida ning rentis LT. Kohus heidab J. Lipsikule ette, et rentnikuks märgiti A OÜ, mis oli äriregistrist kustutatud. Kohtu seisukohad küsimuses, kas J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, on vastuolulised. Ühelt poolt väidab kohus, et Jevgeni Lipsik pidi veenduma, et temaga seotud ettevõte ei ole kahe teise juhatuse liikme tegevuse/tegevusetuse tagajärjel äriregistrist kustutatud, mistõttu on tegemist hoolsuskohustuse rikkumisega. Teiselt poolt väidab kohus, et J. Lipsik pani teadvalt enda allkirja olukorras, kus tal puudus selleks õigus. Seega ei ole kohus tegelikult tuvastanud, kas J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, vaid on nimetatud küsimuse lahtiseks jätnud. Kaitsja leiab, et kriminaalasjas kogutud tõendite põhjal ei ole võimalik väita, et J. Lipsik teadis, et A OÜ on äriregistrist kustutatud. Kelmust ei saa panna toime ettevaatamatusest, sh hooletusest, millele viitab maakohus seoses juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega. 5 Kaitsja märgib, et arusaamatuks jäävad kohtu põhjendused, mis puudutavad LT volitamist. Tegemist on tsiviilõigusliku aruteluga, millel ei ole puutumust J. Lipsikule esitatud süüdistusega. Kaitsja vaidleb vastu maakohtu seisukohale, et J. Lipsik andis rendileandjale tahtlikult ebaõige telefoninumbri. See, et telefoninumbris oli vale vaid üks number, viitab sellele, et tegemist oli eksitusega. Pealegi tuvastas kohus ise tuvastanud, et J. Lipsik suhtles oma numbrilt rendileandjaga auto renditähtaja pikendamise osas. Kaitsja märgib, et kelmuse seisukohalt ei oma tähtsust see, kas J. Lipsik teadis, et renditud autoga ei tohi Eestist lahkuda. Samas märgib kaitsja, et rendilepingul endal ei ole teavet selle kohta, et sõidukiga ei tohi Eestist lahkuda. Seoses auto müügiga märgib kaitsja, et süüdistusaktis ei ole J. Lipsikule inkrimineeritud sõiduki müümist teiste isikute (GP, RN, AP ja RT) poolt. Seda arvestades on asjakohatu maakohtu väide, et J. Lipsik võitis aega sõiduki võõrandamise jaoks. Vaidlust ei ole selles, et Saksamaal Mindeni linnas eraldusid AK ja Jevgeni Lipsik ülejäänud seltskonnast. Sõiduk jäi RN, GP ja KP kätte, kellega hiljem ühines GP isa AP. Viidatud isikud pidid sõiduki rendileandjale tagastama, kuid, nagu Jevgeni Lipsik oluliselt hiljem teada sai, ei teinud seda. Sõiduki tagastamise asemel suundusid GP, RN, AP ja AP tuttav naisterahvas Saksamaalt Poolasse ja müüsid sõiduki Poolas maha. Kohus on otsuses tuginenud RN ja AP ütlustele, andmata hinnangut nende ütluste usaldusväärsusele. Kaitsja leiab, et põhjendatud ei ole kohtu seisukoht, nagu oleks olnud algusest peale kavatsus auto maha müüa. Kohus ei ole viidanud, millistele tõenditele tuginevalt on ta väitnud, et Jevgeni Lipsik püüdis igati takistada oma viibimiskoha hilisemat tuvastamist. Prokurör ei ole käesoleval juhul kahtluse alla seadnud seda, et Jevgeni Lipsik suundus Hispaaniasse reisimise eesmärgil, mitte eesmärgiga kriminaalmenetlusest kõrvale hoiduda. Apellant on seisukohal, et 1 aasta ja kolme kuu pikkune vangistus ei ole proportsionaalne karistus. Kohtupraktikas ei mõisteta tavapäraselt ühe kelmuse episoodi eest sedavõrd rasket karistust. KarS § 209 lg 1 on teise astme kuritegu, mille eest on ettenähtud rahaline karistus või kuni kolmeaastane vangistus. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et varasemaid karistatusi saab uue karistuse mõistmisel arvestada tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et need varasemad õigusrikkumised on seotud uue süüteoga (vt RKKKo nr 3-1-170-16, p 9). Jevgeni Lipsik on küll ühel korral kriminaalkorras karistatud, kuid KarS § 424 järgi kvalifitseeritava süüteo eest. KarS § 209 ja § 424 on täiesti eriliigilised süüteod, mistõttu on maakohus ebaõigesti võtnud karistuse määramisel arvesse Jevgeni Lipsiku varasemat karistatust. Kaitsja juhib tähelepanu, et maakohtu otsuse resolutsioon ja otsuse põhiosa on menetluskulusid puudutava otsustuse osas vastuolus. Kohtuotsuse resolutiivosas on märgitud: „Kaitsjatasu jätta riigi kanda

§ 180lg 3 alusel.“ 31.

mai 2017 tervikotsuses on kohus märkinud, et „tasu määratud korras kaitsja osavõtu eest summas 336 eurot tuleb kohtu arvates jätta riigi kanda

§ 180lg 3 alusel.

Kohtumenetluses oli Lipsikul kaitsja kokkuleppel.“ 27.04.2017 kohtuotsuse resolutiivosas ei ole kohus täpsustanud, et riigi kanda tuleb jätta üksnes määratud kaitsja tasu summas 336 eurot, vaid kohus on kaitsjatasu tervikuna, s.o määratud korras kaitsja ja kokkuleppelise kaitsja tasu jätnud riigi kanda. Apellandi hinnangul ei saanud kohus 31.05.2017 kohtuotsuse põhjendustes enam muuta kaitsjatasuga seonduvat võrreldes 6 27.04.2017 kohtuotsuse resolutiivosaga. Arvestades, et kohtuotsuse resolutsiooni kohaselt otsustas kohus „kaitsjatasu jätta riigi kanda

§ 180

lg 3 alusel“, tuleb lähtuda sellest, et ka menetluses tekkinud valitud kaitsja tasu jääb riigi kanda. Kaitsja kordab apellatsioonis maakohtule esitatud taotlust hüvitada J. Lipsiku õigeksmõistmisel talle süüteomenetluses tekitatud mittevaraline kahju. Nimelt viibis J. Lipsik 92 päeva vahi all. SKHS § 5 lg 1 p-dest 1 ja 2 tulenevalt kui isik mõistetakse õigeks või tema suhtes lõpetatakse kriminaalmenetlus

§ 199

lg 1 p 1, 2 või 5 alusel, võib ta nõuda kahju hüvitamist juhul, kui see tekitati vahistamisega ja kahtlustatavana kinnipidamisega. SKHS § 11 lg 4 sätestab, et vabaduse võtmise korral hüvitatakse mittevaraline kahju päevamäära alusel iga alanud kalendripäeva kohta, kui isikult oli vabadus võetud. Päevamäära suurus on kahju hüvitamise nõude esitamise kuule eelnenud viimane Statistikaameti avaldatud kvartali keskmine brutokuupalk, mis on jagatud 30-ga. 4. Prokurör leiab apellatsioonile esitatud vastuses, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokurör kordab vastuses üle süüdistuse sisu ja deklareerib, et J. Lipsiku toimepandud kelmus on tõendatud. Prokurör märgib, et ehkki rendileping on vormistatud puudulikult, on ilmselge, et sõiduki võttis rendile J. Lipsik, kes kogutud tõenditest nähtuvalt allkirjastas rendilepingu enda nimel, maksis rendileandjale esialgse renditasu ja tagatisraha, sai sõiduki enda valdusse, kasutades sõiduki äraviimisel juhtimisõigust omava LT abi, ning hiljem pikendas korduvalt rendilepingu tähtaega telefoni teel. Prokurör nendib, et rendisõidukiga reisimises ei ole midagi kriminaalset. Kriminaalne on aga see, et J. Lipsiku edasisest käitumisest nähtuvalt ei olnud tal algusest peale, juba rendilepingu sõlmimise hetkel, kavatsust sõidukit rendileandjale tagastada. See, kas J. Lipsik kavatses sõidukit rendiperioodi lõppedes rendifirmale tagastada või mitte, on põhiline vaidlusalune asjaolu. Küsimus on seega J. Lipsiku tahtluses. Prokuratuur leiab, et kriminaalasjas on tuvastatud hulgaliselt faktilisi asjaolusid, mis tõendavad kogumis J. Lipsiku tahtlust ehk seda, et võttes sõiduki rendile, ei kavatsenud J. Lipsik seda rendiperioodi lõppedes rendifirmale tagastada ning hiljem renditähtaega pikendades ei kavatsenud J. Lipsik täiendavate rendipäevade eest tasuda. Neid faktilisi asjaolusid on üksikasjalikult käsitletud prokuröri lõpukõnes, mis oli peetud 19.04.2017 toimunud kohtuvaidluse käigus. Prokurör ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Selle rikkumisega on tegemist, kui otsuses puudub põhjendus tervikuna. Ilmselgelt ei ole võimalik väita, et maakohtu otsuses puuduvad põhjendused. See, et kaitsja nendega ei nõustu ja peab neid vastuolulisteks, ei tähenda, et kohus oleks rikkunud menetlusõigust

§ 339lg 1 p 7 tähenduses.

Ka ei nõustu prokurör kaitsja seisukohaga, et J. Lipsikule mõistetud karistus on põhjendamatult raske. Kaitsja taotlusele, et J. Lipsikule hüvitataks tema vahistamisest tulenev kriminaalmenetlusega tekitatud kahju, vaidleb prokurör vastu argumendiga, et J. Lipsik hoidis kriminaalmenetlusest kõrvale. Seega esineb SKHS § 8 lg 1 p-s 2 ettenähtud kahju hüvitamist välistav asjaolu. 7 Järeldust, et J. Lipsik hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale, ei lükka ümber asjaolu, et J. Lipsik ilmus ise politseisse. J. Lipsik peeti tõesti 26.01.2017 kinni Haapsalu politseijaoskonnas, kuhu ta ilmus (mitte selle kriminaalasjaga seotud) kutse peale. J. Lipsiku enda ütluste kohaselt oli ta Eestisse naasnud

1. a novembris. Sellest hoolimata ei võtnud ta ühendust uurijaga, kes oli varem korduvalt kutsunud teda ülekuulamistele ja kelle kontaktandmed olid J. Lipsikule hästi teada. Säärane käitumine tõendab prokuröri hinnangul ilmekalt, et J. Lipsiku korduv ilmumata jätmine kriminaalmenetleja kutsete peale oli tingitud J. Lipsiku soovist hoiduda kriminaalmenetlusest kõrvale, mitte sellest, et ta oli viibinud väljaspool Eestit.
2. kaitsja esitas täiendavalt taotluse hüvitada J. Lipsikule maakohtus ja apellatsioonimenetluses kantud õigusabi kulud. Apellatsioonimenetluses on J. Lipsiku õigusabikulu kokku 1218 eurot. Osutatud õigusabi maht on 7,25 tundi ning tunnihind on 140 eurot, millele lisandub käibemaks. Taotlusele on lisatud koopia advokaadibüroo J. Lipsikule esitatud arvest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
3. Maakohtu otsus tuleb tühistada. Kohtukolleegium nõustub apellandiga, et maakohtu seisukohad on kohati vastuolulised. Ühtlasi on maakohtu argumendid osalt asjakohatud ning samas on kohus teinud süüdimõistva otsuse kõiki kuriteokoosseisu asjaolusid välja selgitamata. Ringkonnkohtu hinnangul on juba süüdistus esitatud nii puudulikuna, et kõiki süüteokoosseisu asjaolusid ei olegi võimalik tuvastada ja J. Lipsik tuleb seetõttu õigeks mõista.
4. Sarnaselt kaitsjale peab ringkonnakohus asjakohatuteks maakohtu seisukohti, mis puudutavad  reisi ja auto rentimise planeerimist,  erinevate reisiseltskonna liikmete panustamist auto rentimiseks vajalikku rahasumma kokkusaamiseks;  põhjendusi, miks just J. Lipsik pidi auto rentima. Kohtukolleegium ei näe, et need argumendid mingil moel näitaks, et J. Lipsik oli lepingut sõlmides teadlik, et ta ei kavatse autot tagastada. Nagu on prokurörgi oma vastuses nentinud, ei ole rendisõiduki kasutamine reisiks karistusõiguslikult etteheidetav. Rendisõiduki leidmine oli vajalik ka juhul, kui J. Lipsikul oli plaan koos teistega Hispaaniasse sõita, nagu ta ise väitis. Samuti on mõistetav see, et reisiseltskonna liikmed maksavad ühiselt reisiga seotud kulutuste eest. Arvestades, et J. Lipsikule ei panda süüks kelmuse toimepanemist grupis, on asjakohatud ka maakohtu põhjendused, miks kohtu arvates just J. Lipsik oli sobiv isik auto rentimiseks lepingut sõlmima ja kannatanut eksitama. J. Lipsikule esitatud süüdistuse kontekstis peab ringkonnakohus asjas tähtsust mitteomavaks ka maakohtu arutlust äriühingu juhatuse liikme esindusõiguse üle.
5. Maakohus on asjaoludena, mis näitavad, et J. Lipsikul ei olnud lepingut sõlmides kavatsust autot tagastada, viidanud veel järgmistele asjaoludele:  J. Lipsik lahkus autoga Eestist, kuigi lepingu järgi ei oleks ta seda tohtinud teha; 8      J. Lipsik kavatses minna Hispaaniasse ega plaaninud Eestisse naasta; lepingusse märgiti auto rentnikuna A OÜ, mis oli äriregistrist kustutatud; lepingus on rentniku telefoninumber vale; J. Lipsikul ja tema reisikaaslastel oli plaan auto maha müüa; J. Lipsik läks Saksamaal koos AK-ga ülejäänud reisiseltskonnast lahku, jättes auto teiste kasutusse;  isikud, kelle kasutusse auto jäi, müüsid selle Poolas maha; Kaitsja leiab apellatsioonis, et maakohus on teinud tõendite hindamisel vigu ning on osaliselt tuvastanud faktilised asjaolud ebaõigesti, osaliselt on aga faktilistest asjaoludest teinud ebaõigeid järeldusi. Kaitsja väitel ei ole tõendatud, et J. Lipsik teadis, et ei tohi autoga Eestist lahkuda, ega ka see, et ta märkis lepingusse ebaõige telefoninumbri tahtlikult. Kohtu seisukohti, et algusest peale oli plaanis auto maha müüa, peab kaitsja oletuslikeks ja vastuolulisteks. Kaitsja väidab ka seda, et J. Lipsik võis arvestada sellega, et teised tagastavad auto. Kohtukolleegium juhib tähelepanu, et loetletud asjaoludest on süüdistuses nimetatud ainult seda, et lepingusse märgiti rentnikuks äriregistrist kustutatud äriühing. Seetõttu ei tohi ringkonnakohus ega tohtinud ka maakohus muudele ülal toodud loetelus nimetatud asjaoludele tugineda. Seetõttu ei ole ka ringkonnakohtul alust hakata täiendavalt hindama, kas neid asjaolusid puudutavad maakohtu järeldused on põhjendatud. Nimelt toimub

§ 268

lg 1 kohaselt kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi, kui samas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti.

§ 268

lg 5 esimene lause lisab, et süüdistatavat süüdi tunnistades ei või kohus tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad süüdistuses või muudetud või täiendatud süüdistuses kirjeldatud tõendamiseseme asjaoludest. Seega need faktilised asjaolud, millele tuginedes prokurör väidab, et isik on pannud toime kuriteo, peavad olema toodud süüdistuses. Riigikohus on selgitanud, et kui isikut süüdistatakse selles, et ta eksitas teist isikut oma kavatsuse suhtes lepingut täita, peavad olema süüdistuses ära toodud kõik need asjaolud, mille alusel on võimalik hinnata, et isikul oli otsene tahtlus jätta ekslik mulje, nagu kavatseks ta lepingut täita (Riigikohtu 9. juuni 2011 otsus väärteoasjas 3-1-1-45-11). See tähendab, et kõik need asjaolud, mis näitavad, et J. Lipsik ei kavatsenud juba lepingu sõlmimise ajal autot tagastada, oleks pidanud olema ära näidatud süüdistuses. Nagu öeldud, ei ole peale väite, et lepingusse märgiti registrist kustutatud juriidilise isiku andmed, ühtegi teist asjaolu süüdistuses ära toodud. Osa nendest asjaoludest (J. Lipsik koos AK-ga eraldus Mindenis ülejäänud seltskonnast, jättes rendisõiduki RN, GP ja KP kätte; auto müüdi hiljem Poolas) on ära märgitud süüdistusakti osas „Kuriteo asjaolud“. Osa asjaoludest, millele tuginedes on maakohus tuvastanud, et J. Lipsikul puudus lepingu sõlmimisel kavatsus sõiduk tagastada (nt J. Lipsiku plaan jääda Hispaaniasse, vale telefoninumbri andmine), ei ole ka süüdistusakti selles osas nimetatud. Prokurör ise märgib apellatsioonile esitatud vastuses, et ta kirjeldas J. Lipsiku tahtlust näitavaid asjaolusid oma kohtuvaidlustes peetud lõpukõnes – seega tunnistab ka prokurör ise, et neid asjaolusid süüdistuses esitatud ei ole. Maakohus on tuginenud väitele, et algusest peale oli plaan auto maha müüa, hoolimata sellest, et kohus on ise otsuses nentinud, et J. Lipsikule ei ole süüks pandud, et ta oleks olnud seotud auto müügiga Poolas. 9 Maakohus ei oleks tohtinud tugineda ei asjaoludele, mida ei olnud süüdistusaktis üldse nimetatud ega ka asjaoludele, mis olid ära toodud ainult süüdistusakti kuriteo asjaolude osas. Nimelt on Riigikohus juhtinud tähelepanu, et

§ 268

lg 5 räägib süüdistuses kirjeldatud faktilistest asjaoludest ning süüdistus on üks konkreetne süüdistusakti osa. Seetõttu on Riigikohtu kriminaalkolleegium oma lahendites korduvalt väljendanud seisukoha, et

§ 268

lg-test 1 ja 5 tulenevalt peavad just süüdistusakti süüdistuse osas olema piisava selguse ja täpsusega kajastatud kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. See tähendab, et just süüdistuse tekstis tuleb süüdistatava tegevuse kirjelduses näidata ära kõik need isiku käitumise aspektid, mis prokuratuuri hinnangul moodustavad kuriteokoosseisu. Olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada (vt nt Riigikohtu üldkogu

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10,
5. septembri
6. a määrus asjas nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1,
7. oktoobri 2016 otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21). Seega nendele eespool loetletud asjaoludele, mida süüdistuses ära märgitud ei olnud, ei võinud maakohus tugineda.
8. See, et rendilepingusse märgiti rentnikuks A OÜ, mis oli äriregistrist kustutatud, ei võimalda väita, et J. Lipsik teadis lepingu sõlmimise ajal, et ei kavatse autot tagastada. Nimelt ei ole maakohus tuvastanud, et J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud. Ringkonnakohus nendib, et enda asemel kellegi teise märkimine lepingu pooleks, eriti kui tegemist on olematu isikuga, võib näidata isiku kavatsust jätta oma lepingujärgne kohustus täitmata. Sellisel juhul luuakse teisele lepingupoolele ettekujutus, et lepingujärgsete kohustuste täitmist tuleb nõuda lepingus märgitud isikult. Kui seda isikut tegelikult ei eksisteeri, ei ole teisel lepingupoolel võimalik kelleltki lepingu täitmist nõuda. Kelmusega KarS § 209 lg 1 järgi on aga tegemist ainult siis, kui keegi teadvalt loob teisel isikul tegelikest asjaoludest ebaselge ettekujutuse. See tähendab, et teist eksitav isik ise peab teadma, et esitatavad andmed ei pea paika. Seda ei ole maakohus tuvastanud. Maakohtus on tuvastanud, et A OÜ nime kandev äriühing on tõesti eksisteerinud ning J. Lipsik oli üks selle juhatuse liikmetest. Seda, kas J. Lipsik rendilepingu sõlmimisel teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, kohus tuvastanud ei ole. Kohus on selgesõnaliselt tunnistanud, et see ei ole tuvastatud, märkides otsuses: „Seega, kui J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud, siis kandis ta tahtlikult lepingusse valeandmed; kui ei teadnud, siis rikkus juhatuse liikme hoolsuskohustust, oleks pidanud teadma kustutamisest.“ Seega pidas kohus võimalikuks mõlemat alternatiivi. Nagu apellatsioonis märgitud, tähendab viimane otsuses märgitud alternatiiv, mille kohaselt J. Lipsik rikkus hoolsuskohustust, et J. Lipsik tegutses registrist kustutatud äriühingu nimel mitte tahtlikult, vaid ettevaatamatusest. Ringkonnakohus ei või kaitsja esitatud apellatsiooni alusel asuda tuvastama seda, kas J. Lipsik teadis, et A OÜ on registrist kustutatud. Kriminaalmenetluses kehtib põhimõte, et süüdistatava või tema kaitsja kaebuse alusel ei tohi süüdistatava olukorda raskendada. 10.

§ 340

lg 1 alusel apellatsiooni piirest väljudes peab ringkonnakohus vajalikuks märkida ka seda, et süüdistuse alusel ei ole võimalik tuvastada, kas ja milline kahju tekkis A OÜ-l selle tulemusel, et J. Lipsik autot pärast renditähtaja möödumist ei tagastanud. Süüdistuse 10 kohaselt tekkis rendifirmal varaline kahju sõiduki väärtuse ulatuses. Süüdistusest ei nähtu, millistele asjaoludele see väide tugineb. On selge, et kahju suurus vastab asja väärtusele juhul, kui omanik jäetakse asjast püsivalt ilma. Sellisel juhul väheneb isiku vara väärtus asja väärtuse võrra. Menetletavas asjas ei olnud aga kannatanu A OÜ auto omanik: auto kuulus AS-le LHV Pank ning auto oli A OÜ kasutuses liisingulepingu alusel. Ka süüdistuses on märgitud, et kahju tekkis sõiduki valduse kaotusest. Valduse rikkumise korral seisneb kahju eelkõige TsÜS § 62 lg-s 1 nimetatud eseme kasutamisest saadava eelise kaotuses. Kaotatud kasutuseelise arvestamisel võib lähtekohaks olla kasu, mida isik võinuks saada, arvestades ka kulutusi, mida ta kasu saamiseks pidi tegema (Riigikohtu

1. mai 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-51-09, p 15). Sellise kahju tuvastamiseks vajalikke asjaolusid süüdistuses ära toodud pole.
2. Prokurör rõhutab apellatsioonivastuses, et J. Lipsikule heidetakse ette kahte kelmust: J. Lipsik eksitas A OÜ esindajat veel sellega, et lubas rendilepingut pikendades tasuda renti täiendavate päevade eest, kuigi ta tegelikult tasuda ei kavatsenud. Ringkonnakohus nendib, et ka selle teo osas ei ole süüdistuses toodud välja asjaolusid, mis J. Lipsiku tahtlust näitaks. Maakohus on ses osas tuginenud samadele asjaoludele, millele lepingu sõlmimise episoodi puhulgi. Nagu eespool märgitud, ei luba kriminaalmenetluse seadustik neile asjaoludele tugineda.
3. Eelnevast tulenevalt tuleb

§ 337lg 1 p 4 ning § 338 p-de 2 ja 3 alusel J. Lipsiku Kar

S § 209 lg 1 järgi süüdimõistmine tühistada ning teha

§ 340lg 1 ja lg 2 p 1 alusel uus otsus, millega mõista J.

Lipsik õigeks. 13. Kuna ringkonnakohus mõistab J. Lipsiku õigeks, tuleb tühistada maakohtu otsus ka A OÜ tsiviilhagi rahuldamise osas.

§ 310

lg 2 näeb ette, et kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse, jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata. 14. J. Lipsiku õigeksmõistmise tõttu ei ole põhjendatult J. Lipsikult

§ 179lg 1 p-s 2 nimetatud sundraha väljamõistmine.

Samuti tuleb tühistada J. Lipsikult ekspertiisikulude väljamõistmine ning jätta

§ 181lg 1 alusel ekspertiisikulud riigi kanda.

Maakohus on otsuses märkinud, et kaitsjatasu jääb riigi kanda. Samas ei ole maakohus sõnaselgelt mõistnud Eesti Vabariigilt J. Lipsiku kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu. Seega peab ringkonnakohus selguse huvides vajalikuks tühistada maakohtu otsuse ka kaitsjatasu puudutavas osas ning teha selles osas uue otsuse.

§ 181lg 1 alusel tuleb jätta riigi kanda J.

Lipsiku riigi õigusabi kulud ning mõista Eesti Vabariigilt J. Lipsiku kasuks välja valitud kaitsja mõistliku suurusega tasu. Maakohtule esitatud taotluse ja sellele lisatud dokumentide kohaselt oli J. Lipsiku valitud kaitsjale makstud tasu suurus kokku 3024 eurot. Esitatud taotluses on antud detailne ülevaade kaitsja õigusabi osutamiseks tehtud toimingutest ja nende mahust ning ringkonnakohus peab valitud kaitsjale makstud tasu täies ulatuses põhjendatuks. 11

1. Ringkonnakohus jätab rahuldamata kaitsja taotluse hüvitada J. Lipsikule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et esineb SKHS § 8 lg 1 p-s 2 nimetatud kahju hüvitamist välistav asjaolu. Nimelt põhjustas J. Lipsik kahju kaasa toonud meetme (vahistamise) sellega, et ta tahtlikult hoidus menetlusest kõrvale. Harju Maakohus on
2. jaanuari 2017 määruses, millega J. Lipsik võeti vahi alla, asunud seisukohale, et J. Lipsik on mitu aastat kriminaalmenetlusest kõrvale hoidunud. Ajavahemikku, millal J. Lipsik kriminaalmenetlusest kõrvale hoidus, on täpsustanud Tallinna Ringkonnakohus 18.04.2017 määruses, leides, et J. Lipsik hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale vähemalt kaheksa kuud. Ringkonnakohus märkis, et menetleja on püüdnud juba
3. aastal saada J. Lipsikuga kontakti. Hiljemalt
4. a mai keskpaigast oli J. Lipsik kriminaalmenetlusest kindlasti teadlik. Sellest hoolimata ei olnud ta menetlejale kättesaadav.
5. juulil 2015 saadeti J. Lipsikule e-posti teel kutse, milles teda kohustati ilmuma
6. augustil 2015 kahtlustatavana ülekuulamisele. Samale e-posti aadressile saadeti kutseid korduvalt ning J. Lipsik vastas menetlejale e-kirjaga
7. mail 2016, teatades, et ei kavatse Eestisse tulla.
8. mail 2016 vestles J. Lipsik menetlejaga ka telefoni teel. Selles kõnes selgitati J. Lipsikule, et teda on vaja kriminaalasjas üle kuulata kahtlustatavana, samuti selgitati lühidalt kahtlustuse sisu. J. Lipsik keeldus vestluses andmast oma täpset aadressi ja teatas, et Eestisse tulla ei kavatse. Pärast Eestisse naasmist J. Lipsik uurijaga ühendust ei võtnud ning kinni peeti ta kaks kuud pärast tema Eestisse naasmist. J. Lipsiku vahistamisel ja tema jätkuva vahi all pidamise põhjendatuse kontrollimisel on kohtud viidanud konkreetsetele tõenditele, millele järeldus, et J. Lipsik hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale, tugines. Kohtukolleegium nõustub määrustes väljendatud seisukohaga, et J. Lipsik hoidus kriminaalmenetlusest kõrvale. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaitsja taotluse hüvitada J. Lipsikule kriminaalmenetlusega tekitatud kahju, rahuldamata.
9. Kuna ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt ning teeb

§ 337lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, tuleb J.

Lipsikule vastavalt

§ 185lg-le 1 hüvitada apellatsioonimenetluse õigusabi kulud.

Menetluskulude hulka kuulub

§ 175lg 1 p 1 kohaselt valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu.

J. Lipsiku kaitsja esitatud taotluse kohaselt on J. Lipsiku apellatsioonimenetluse kulu kokku 1218 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjatasu ei saa täies ulatuses lugeda mõistlikuks

§ 175lg 1 p 1 tähenduses.

Vastavalt Riigikohtu selgitustele tuleb valitud kaitsjale makstud tasu mõistlikkuse hindamisel arvestada ka seda, kui suures ulatuses oli apellatsioon põhjendatud (Riigikohtu 19.06.2015 otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-58-15, p 14). Praegusel juhul tuleb arvestada sellega, et ühe apellatsioonis esitatud taotluse jätab ringkonnakohus rahuldamata. Lisaks tuleb arvestada, et maakohtu järeldusi vaidlustades ei tuginenud kaitsja eraldi sellele, et need järeldused puudutavad asjaolusid, mida ei ole süüdistuses nimetatud, kuid ringkonnakohtu hinnangul tingib just see maakohtu otsuse tühistamise. Kuna suurema osa apellatsiooni taotlustest ringkonnakohus rahuldas ning suures osas nõustus apellatsiooni etteheidetega maakohtu otsusele, peab ringkonnakohus kaitsjatasu mõistlikuks 4/5, st 974,4 euro ulatuses. 12 (allkirjastatud digitaalselt) 13