Obsah (12)
§ 651§ 652§ 238§ 251§ 271§ 268§ 173§ 163§ 171§ 174§ 177§ 178Tsiviilasi nr 2-17-102665 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Liis Arrak, Gaida Kivinurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 02.11.2017.a, Tallinn Tsiviila
) § 163 lg 2 kohaselt jätta menetluskulud tervikuna poole kanda, kes kompromissiga ei nõustunud. Kohtuistungil tegi kohus pooltele ettepaneku kompromissi sõlmimiseks ja andis pooltele 15 minutit aega. Kohtupoolse kompromissi kohaselt kohustunuks laste isa tasuma miinimummääras kummalegi lapsele elatist. Kostja kompromissiga ei nõustunud. Laste ema oli kompromissettepanekuga nõus. Juhindudes kohtupoolsest kompromissettepanekust pidanuks kohus jätma menetluskulud tervikuna kostja kanda, sest kostja ei nõustunud kompromissi tegema. Hagejad palusid 8
(13)Tsiviilasi nr 2-17-102665 maakohtus kirjalikult ja ka istungil, et kohus nõuaks kostjalt välja palgatõendi, kuid kohus möönas istungil, et see pole vajalik. Hagejad taotlesid, et kohus kohustaks kostjat esitama tõendid oma sissetulekute kohta. Menetluses ei ole leidnud tõendamist, et kostja ei suuda ülal pidada oma lapsi elatise maksmisega tagasiulatuvalt. Vastustaja seisukoht
- Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja ringkonnakohtu menetluskulud hagejate kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
- Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebustega ja tsiviilasja materjalidega leiab, et apellatsioonkaebustes toodud väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata. 8.
§ 651
lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes tagasiulatuva elatise osas ajavahemiku 13.02.2016.a – 12.02.2017.a eest ning menetluskulude jaotuse osas. Täiendavalt on hagejad märkinud, et nad vaidlustavad ka maakohtu otsuse p 11, mille kohaselt maakohus jättis rahuldamata hagejate nõude mõista elatis välja pärast hagejate täisealiseks saamist. Ülejäänud osas ei ole maakohtu otsuse peale kaebust esitatud.
- Maakohus leidis, et tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt on talle ebamõistlikult koormav, viidates Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-136-
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul on kostjalt tagasiulatuva elatise väljamõistmine põhjendamatu. PKS § 108 järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatisehagi kohtule esitamist. Riigikohtu praktika kohaselt võib ka tagasiulatuva elatise puhul kohustatud isik mõjuval põhjusel nõuda, et tal võimaldataks anda seda muul viisil ning seega ei ole vajalik ülalpidamiskohustuse täidetuks lugemiseks, et kostja oleks maksnud sel ajavahemikul elatist (PKS § 100 lg 1; RKTKo 3-2-1-78-13, p 13). PKS § 100 lg 3 esimese lause järgi võivad vanemad lapse ülalpidamise kohustuse täitmist omavahelisel kokkuleppel täpsustada ja määrata kindlaks, missugusel viisil ja kui pika ajavahemiku kaupa tuleb ülalpidamist anda. Seega võivad vanemad leppida kokku ka muul viisil elatise andmises. Käesoleval juhul ei vaidle pooled selle üle ja kohtule esitatud tõenditega (mh 09.02.2017.a ja 15.02.2017.a e-kirjadega, tl 45 ja 47) on tõendatud, et eelnevalt kohtusse pöördumisele oli vanemate vahel kokkulepe, mille kohaselt kostja pidi täitma ülalpidamiskohustust mitte elatise tasumisega, vaid erinevate kulutuste kandmisega. Pooled ei vaidle, et kostja pidi tasuma hageja I telefoniarveid ja hageja II lasteaiaja eelkoolitasusid. Ülejäänud kulutuste kandmise kohustuse osas käib poolte vahel vaidlus ning seega saab kohus selles osas lähtuda üksnes esitatud tõenditest. Kohtule esitatud tõenditest (2017.a veebruari e-kirjadest) nähtub, et kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmine toimus selliselt, et laste ema palus kostjal tasuda teatud kulutusi. Seega saab tõendite alusel tuvastada, et peale telefoniarvete ja lasteaia- ja eelkoolitasude maksmise, pidi kostja kandma kulutusi, mida temalt eraldi küsiti. Hagejad on mh hagis tuginenud sellele, et peale kooli ja haridusega seotud kulude jäid kostja kanda ka muud kulud, mis olid seotud vaba aja, meelelahutuse ja trennidega. Selliste kulutuste suurus on eelduslikult igakuiselt erinev ning sõltub konkreetsetest üritustest, plaanidest ja võimalustest. Seega on ka eluliselt usutav, et selliste kulutuste kandmine toimub igakordselt küsimise alusel. Ka apellatsioonkaebuses on märgitud, et laste ema ei küsinud kostjalt ühte kindlat summat, vaid vastavalt kokkuleppele väikseid summasid. Riigikohus on eelviidatud asjas leidnud, et kui vanem on kuni kohtule lapse elatisenõude esitamiseni vanemate kokkulepet täitnud ja kokkuleppe järgi oli lapse igapäevaste vajaduste 9
(13)Tsiviilasi nr 2-17-102665 rahuldamine tagatud, ei ole üldjuhul alust kokkulepet täitnud vanemalt lapse kasuks elatist välja mõista. Maakohus tuvastas, et telefoniarveid, lasteaia- ja eelkoolitasusid on kostja tasunud ning selles osas ei vaidlusta hagejad maakohtu otsust. Ravimite ostmine ei oma asja lahendamisel tähtsust, kuna hagejad ei ole väitnud, et kokkuleppe kohaselt oli kostja kohustus osta lastele ravimeid. Eelnimetatud kohtule esitatud 2017.a veebruari e-kirjadest nähtub, et kostjapoolne kulutuste kandmine oli seotud küll viivituste ja ebamugavustega. Samas ei saa kirjavahetuse alusel järeldada, et kostja oleks jätnud oma kokkuleppest tulenevad kohustused täielikult või mingis konkreetses osas täitmata. See ei tulene ka kostja 15.02.2017.a e-kirjast. Hagejad on märkinud ka, et hagejad ega laste ema ei küsinud teatud juhtudel ebamugavuste tõttu kostjalt mingite kulutuste hüvitamist. Sellisel juhul aga ei saa selliste kulutuste, mida temalt ei küsitud, kandmata jätmist kostjale ette heita. Laste ema ei ole tuginenud ka asjaolule, et laste põhivajaduste rahuldamine ei olnud kokkuleppe järgi tagatud. Sellises olukorras on põhjendamatu kostjalt mõista välja tagasiulatuv elatis, kuivõrd kostja, tasudes laste ema poolt küsitud summasid, võis eeldada, et ta ei pea tasuma selle perioodi eest lisaks ka elatist. Ebamõistlikult koormav ei ole seotud üksnes laste isa majandusliku seisundiga, vaid võib olla seotud asjaoluga, et kostja kannab tagasiulatuva elatise väljamõistmise korral ülalpidamist mitmekordselt, esmalt kulutuste tegemisega ja teisalt elatise tasumisega. Laste ema on eelnimetatud e-kirjades ka korduvalt märkinud, et tema soov ei ole tagasiulatuva elatise rahas saamine, mis samuti viitab sellele, et kostja, hoolimata raskustest, siiski täitis pooltevahelist kokkulepet ülalpidamiskohustuse täitmiseks muul viisil ning laste igapäevaste vajaduste rahuldamine oli tagatud. Samuti ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et vanematevaheline kokkulepe oleks enne kohtusse pöördumist lõpetatud. Seoses apellatsioonkaebuse etteheitega selles osas, et kohus ei ole põhjendanud, millest tulenevalt jättis kohus tagasiulatuva elatise välja mõistmata hagejale I, märgib ringkonnakohus, et käesoleval juhul ei ole kohtu ette toodud asjaolusid, et vanematevaheline ülalpidamise kokkulepe kehtis üksnes ühe lapse osas. Mõlemad vanemad on pigem tuginenud sellele, et kokkulepe kehtis mõlema lapse osas. Kuivõrd ringkonnakohus leidis, et pole tõendatud, et laste isa on jätnud enda kokkulepitud kohustused täitmata või et laste osas ei olnud igapäevaste vajaduste rahuldamine tagatud, ei ole alust leida, et kokkulepet ei saaks arvestada mõlema lapse puhul. Vanemad võivad mitme lapse puhul mh leppida kokku iga lapse osas kulutuste kandmise erinevas proportsioonis, sh selles, et üks vanem kannab rohkem ühe kui teise lapse kulutusi. Samuti ei pea kostja kohustused kokkuleppe kohaselt olema miinimumelatise väärtuses või võrdsed hagejate emaga selleks, et selle täitmist saaks arvestada miinimummääras esitatud tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmisel. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et eelnimetatud asjaoludel ei ole põhjendatud tagasiulatuva elatise väljamõistmine kostjalt. 10. Ülejäänud apellatsioonkaebuses toodud väited ei oma asja lahendamisel tähtsust, sh lapse isa poolt käesolevas asjas tehtud otsuse täitmine, lapse isa käitumine omavahelises suhtluses, hageja II tervislik seisund, hagejate ema majanduslik olukord, vanemate ühisvara jagamisega seonduv ja muud õiguslikud suhted vanemate vahel, kuivõrd apellatsioonimenetluses hindas ringkonnakohus üksnes seda, kas tagasiulatuva elatise väljamõistmine on põhjendatud ning nimetatud asjaolud ei mõjuta seda. Seega ringkonnakohus neile eraldi ka ei vasta. 11. Seoses erinevate menetluslike taotlustega märgib ringkonnakohus järgmist. Hagejate taotlus uute tõendite vastuvõtmiseks tuleb jätta rahuldamata. Hagejad on lisanud apellatsioonkaebusele ekraanitõmmised telefonist laste vanemate vestlustega. Pildiga nr 1 soovisid hagejad tõendada, et kostja on näidanud, et ta vabatahtlikult lastele elatist ei maksa, sest ta pole kokkulepitud kohustusi täitnud. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud tõend esitatud hilinemisega ja seega ei saa ringkonnakohus seda hinnata. Kostjapoolne 10
(13)Tsiviilasi nr 2-17-102665 elatiskohustuse täitmine oli vaidluse all ka maakohtus ning nimetatud asjaolud tõi hageja kohtu ette juba maakohtus. Hagejad ei ole aga põhjendanud, miks nad ei ole nimetatud tõendit esitanud juba maakohtus (
§ 652lg 3 p 2).
Seega tuleb tõendi vastuvõtmisest keelduda. Pildiga nr 2 soovisid hagejad tõendada, et laste ema andis kostja poolt nõutud asjad ja küsis kinnitust, et nüüd on kõik kostja asjad viidud. Nimetatud asjaolu ega muud asjaolud, mis käsitlevad vanematevahelist ühisvara jagamist ei oma käesoleva asja lahendamisel tähtsust (
§ 238lg 1).
Seega tuleb ka selle tõendi vastuvõtmisest keelduda. 13.09.2017.a esitatud 22.04.2014.a e-kirja vastuvõtmisest tuleb samuti keelduda, kuivõrd hagejad ei ole põhjendanud, miks nad ei ole nimetatud tõendit esitanud juba maakohtus (
§ 652lg 3 p 2).
Küsimus sellest, kas laste ema on nõudnud kostjalt ülalpidamist enne hagi esitamist, tõstatati juba maakohtus. Eeltoodust tulenevalt tuleb kõik hagejate poolt apellatsioonimenetluses esitatud tõendite vastuvõtmise taotlused jätta rahuldamata. Kuivõrd ekraanitõmmised on sisestatud apellatsioonkaebuse teksti sisse, ei saa neid toimikust eemaldada. 13.09.2017.a esitatud tõend tuleb toimikust eemaldada. Hagejad on taotlenud ka laste ema vande all või tunnistajana ülekuulamist.
§ 251lg 1 kohaselt ei saa tunnistajana üle kuulata menetlusosalise esindajat.
Seega tuleb nimetatud taotlus jätta rahuldamata.
§ 271
lg 1 kohaselt kuulatakse tsiviilkohtumenetlusteovõimetu menetlusosalise asemel üle tema seaduslik esindaja.
§ 268
kohaselt võib kohus vaieldava asjaolu kohta vande all üle kuulata ka tõendama kohustatud poole, kui üks pool seda taotleb ja teine pool sellega nõustub. Käesoleval juhul ei ole teine pool nõustunud seadusliku esindaja vande all ülekuulamisega. Seega tuleb seadusliku esindaja vande all ülekuulamise taotlus jätta samuti rahuldamata. Arvestades, et käesolevas asjas puudub vaidlus kostja ülalpidamisvõime üle, puudub vajadus koguda tõendeid kostja sissetulekute kohta. Kostja ei esitanud maakohtus vastuväiteid seoses sellega, et ta ei suudaks enda majandusliku seisundi tõttu ülalpidamiskohustust täita. Maakohus seda tagasiulatuva elatise nõude rahuldamata jätmisel põhjenduste kohaselt ka ei arvestanud. Ka apellatsioonimenetluses ei ole kostja tuginenud asjaolule, et ta ei suuda enda majandusliku seisundi tõttu ülalpidamiskohustust täita. Seega ei ole asjaolu vaidlusalune ning tõendite kogumise taotlus tuleb jätta rahuldamata (
§ 238lg 1).
27.09.2017.a esitas kostja karistusregistri väljavõtte, soovides tõendada, et seisuga 26.09.2017.a ei ole kostjat karistatud karistusseadustiku § 424 alusel. Nimetatud asjaolu ei oma tähtsust käesoleva asja lahendamisel (
§ 238lg 1).
Seega tuleb ka kostja taotlus uue tõendi vastuvõtmiseks jätta rahuldamata. Kuivõrd see tõend on esitatud elektrooniliselt, tuleb see toimikust eemaldada.
- Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejate nõue mõista elatis välja kauemaks kui täisealiseks saamiseni tuleb jätta rahuldamata. Apellatsioonkaebuses ei ole hagejad toonud välja põhjendusi, miks nad leiavad, et maakohtu sellekohane järeldus on ebaõige. Ka Riigikohus on leidnud, et PKS § 97 p 2 alusel on lapsel õigus nõuda ülalpidamist, kui ta õpib selles sättes nimetatud ühes õppeasutuses ja saab õppimise ajal täisealiseks. Käesoleval ajal käivad hagejad alles algklassides, seega pole alust mõista PKS § 97 p 2 alusel elatist kauemaks, kui laste täisealiseks saamiseni. Samuti ei ole hagejad tuginenud PKS § 97 p-le
- Menetluskulude jaotus ja rahaline kindlaksmääramine
- Vastavalt
§ 173
lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda, kuna kohus rahuldas hagi osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et see on põhjendatud arvestades, et hagi rahuldati edasiulatuva, kuid mitte tagasiulatuva elatise osas, ning maakohus ei ole menetluskulude jaotuse kindlaksmääramisel ületanud diskretsiooni piire. Apellatsioonkaebuses on hagejad märkinud, et maakohtu menetluskulud tuleks jätta
§ 163
lg 2 alusel kostja kanda, kuna kostja ei nõustunud kohtu poolt istungil pooltele pakutud kompromissettepanekuga. Käesoleval juhul ei nähtu istungi protokollist kohtupoolse 11
(13)Tsiviilasi nr 2-17-102665 kompromissettepaneku sõnastus ning seega ei saa kohus ka kontrollida, kas hagi rahuldati sellesarnases ulatuses nagu oli kompromissettepanek. Hagejad ka ei taotlenud seda maakohtus. Maakohtul pole kohustust jaotada
§ 163lg 2 alusel menetluskulusid, vaid see on maakohtu diskretsiooniotsus.
Käesoleval juhul maakohus seda ei teinud ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole ringkonnakohtul alust seda teha maakohtu asemel. 14. Kuivõrd apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jätab ringkonnakohus
§ 171
lg 1 alusel hageja I apellatsioonkaebusega seonduvad kostja ja hageja I menetluskulud hageja I kanda ja hageja II apellatsioonkaebusega seonduvad kostja ja hageja II menetluskulud hageja II kanda.
§ 174
lg 1 kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse alusel menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vajalikus ja põhjendatud ulatuses. Kuivõrd ringkonnakohus jättis mõlema apellatsioonkaebuse osas kostja ringkonnakohtu menetluskulud hageja I ja hageja II kanda, määrab ringkonnakohus kindlaks kostja menetluskulude rahalise suuruse. Arvestades, et hagejad esitasid ühise apellatsioonkaebuse, mille ulatus oli umbkaudselt võrdne (mõlemad vaidlustasid maakohtu otsust rahuldamata jäetud tagasiulatuva elatise nõude osas), leiab ringkonnakohus, et kostja apellatsiooniastme menetluskulud tuleb hagejate vahel jagada võrdsetes osades. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks lepingulise esindaja kulud kokku 922,50 eurot. Nimekirja kohaselt kulus lepingulisel esindajal apellatsioonkaebusele vastamiseks kokku 6 tundi ja 45 minutit, e-toimikuga tutvumiseks, tähtaegade kontrollimiseks ja kohtuga suhtlemiseks 10 minutit ja apellantide 13.09.2017.a menetlusdokumendile vastamiseks 3 tundi ja 20 minutit. Hagejad leidsid, et kostja menetluskulud on ülepaisutatud. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja lepingulise esindaja kulud põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusele vastamiseks peab kostja tutvuma apellatsioonkaebusega. Arvestades apellatsioonkaebuse ja selle vastuse sisu ja mahtu ning seda, et vastustaja on vastanud kõigile apellatsioonkaebuses toodud väidetele ja taotlustele ning apellatsioonkaebusega esitati uusi tõendeid ja tõendite kogumise taotlus, ei ole ringkonnakohtu hinnangul apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja sellele vastamiseks kulunud aeg 6 tundi ja 45 minutit ülemäärane. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud ajakulu sellises suuruses, millest saaks järeldada, et see on põhjustatud sellest, et kostja vahetas menetluses esindajat. Üksnes põhjusel, et kostja on esindajat vahetanud, ei saa kohus menetluskulusid vähendada, vaid kohus hindab üksnes ajakulu põhjendatust ja vajalikkust lähtuvalt toimiku materjalidest. E-toimikus toimingute tegemine, tähtaegade arvestamine ja kohtuga suhtlemine 10 min jooksul on eluliselt usutav ja põhjendatud, kuivõrd see kaasneb loomulikult iga asja menetlusega. Ringkonnakohus andis vastustajale võimaluse vastata hagejate poolt 13.09.2017.a esitatud menetlusdokumendile. 13.09.2017.a koosnes enamasti asjas tähtsust mitteomavatest asjaoludest ja uuest tõendist. Kostja 27.09.2017.a vastuses on kostja siiski pikemalt vastanud asjas tähtsust mitteomavatele asjaoludele ja korranud enda varasemaid seisukohti, mida ei saa täies ulatuses põhjendatuks pidada. Samuti on vastustaja 27.09.2017.a vastusega esitanud uusi asjaolusid ja uue tõendi, mis ei oma asja lahendamisel tähtsust. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et põhjendatud ja vajalik ajakulu nimetatud menetlusdokumendi koostamiseks, mis eeldas ka apellandi 13.09.2017.a menetlusdokumendiga tutvumist, on üks tund. Kokku on seega kostja menetluskulud apellatsiooniastmes põhjendatud ulatuses 7 tundi ja 55 minutit. Ringkonnakohus leiab, et 90 eurot koos käibemaksuga on põhjendatud tunnihind, arvestades käesoleva vaidluse keerukust ja esindaja kvalifikatsiooni. Tunnihind on kooskõlas kohtupraktikaga. Arvestades, et esindatav on füüsiline isik, tuleb lepingulise esindaja kulu mõista välja koos käibemaksuga. Maksu- ja Tolliameti andmebaasi kohaselt on äriühing, mille kaudu kostja lepinguline esindaja osutas teenuseid, käibemaksukohustuslane. Seega mõistab kohus määruskaebuse esitajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud määruskaebemenetluses kokku 712,80 eurot (7,92 tundi × 90 eurot). Muid toimikust nähtuvaid 12
(13)Tsiviilasi nr 2-17-102665 menetluskulusid kostja kandnud ei ole. Samuti on põhjendatud mõista hagejatelt välja
§ 177lg 4 kohane viivis.
15.
§ 178
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. Võlaõigusseaduse § 200 lg 1 p 1 kohaselt ei saa tasaarvestada ülalpidamise nõuet. Liis Arrak (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) 13
(13)