← Eesti

2-15-2810/37

Obsah (18)§ 158§ 197§ 76§ 42§ 179§ 35§ 176§ 637§ 638§ 110§ 108§ 29§ 159§ 162§ 128§ 161§ 44§ 113

KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 5. mai 2017, Tal

) § 179 lg-tele 1 ja 2 ning lepingu p-le 5.11, mille põhjal leidis, et hagejad on andnud kostjale I nõusoleku anda lepingust tulenevad õigused ja kohustused eraldi või tervikuna kolmandatele isikutele üle ilma täiendavate piirangute või täiendava nõusolekuteta. 7.

  1. Lepingu p 5.11 ei ole tüüptingimus. Leping sõlmiti riigihanke raames ja hagejatel olid reaalsed võimalused punkti sisu mõjutamiseks. 7.
  2. Isegi juhul, kui lepingu p 5.11 oleks tüüptingimus, ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud, et see on neid ebamõistlikult kahjustav tingimus. Hagejad ei toonud esile ühtegi asjaolu, millest tulenevalt oleks lepingu ülevõtmine kostja II poolt hagejaid mistahes viisil kahjustav. Kostja II tasus lepingu sõlmimisest alates kõik hagejate esitatud arved, mistõttu ei saa hagejatel olla kahtlusi kostja II maksejõulisuses. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et seadus keelab lepingu ülevõtmist tagasiulatuvalt, sest vastavat piirangut ei tulene hagejate viidatud õigusnormidest ega lepingust. 7.
  3. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et lepingust tulenevad õigused ja kohustused on kehtivalt üle antud kostjale II ning hagi kostja I vastu tuleb jätta tervikuna rahuldamata.
  4. Maakohus leidis, et hagejad ei ole põhistanud ega tõendanud oma vastuväiteid kostjate leppetrahvi- jm nõuetele, mistõttu nõue (1.a) tuleb ka kostja II vastu jätta rahuldamata. 8.1.

§ 158

lg-st 1 ja § 161 lg-st 1 tuleneb, et leppetrahv võimaldab kaitsta võlausaldaja huve ka siis, kui tegelik kahju ei ole tekkinud või selle tõendamine on võimatu.

§ 197

lg 2 järgi, kui kostjate leppetrahvinõuded ja kahju ning kulutuste nõue on põhjendatud, toob see kaasa hagejate tasunõuete lõppemise alates tasaarvestuse tegemise ajast. Leppetrahvi nõudmise õiguses ja tingimustes lepiti kokku lepingu p-s 12.

  1. 8.
  2. Hagejad ei järginud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu ega lõpptähtaega, mistõttu kostjate leppetrahvi nõuded ja nende alusel tehtud tasaarvestused on põhjendatud. Hange avaldati
  3. novembril 2013 ja pakkumisi võis teha kuni
  4. detsembrini
  5. Hankel osalemisel ei leidnuid hagejad, et hoone valmimistähtaeg on ebarealistlik, vaid viidati sellele, et jaanuarist kuni märtsini on ehitada keerulisem ning aktiivseks ehitamise ajaks jääks reaalselt 4–5 kuud. Seega ei saa järeldada, et kostja oleks hilinenud hanke väljakuulutamisega hiljaks või tööde lõpptähtaeg oli algusest peale pooltele äratuntavalt ebarealistlik. Hagejad pidid hanke raames esitatud küsimusest ja vastusest aru saama, et kostjale I oli ehitustööde tähtaegne valmimine oluline. Hagejatel oli võimalik otsustada, kas hankes osaleda või mitte. Maakohus ei nõustunud hagejate väidetega, et nad ei vastuta tähtaja rikkumise eest, sest tööde venimise tõi kaasa kostja I keeldumine kooskõlastuste andmisest, projektis kasutatud 6

(25)ebatavaline lahendus ja lisatööd. Need hagejate väited on tõendamata ja hagejad toonud esile, kuidas täpselt iga kostjale I ette heidetav viivitus tõi kaasa tööde valmimise venimise. 8.
  1. Tööde teostamise tähtajad nägi ette lepingu p 7 järgmiselt:  0-tsükkel pidi olema valmis
  2. märtsil 2014;  etapp „karp kinni“ valmis 31.mail 2014;  etapp „põhiline kasutusvalmidus“
  3. juulil 2014;  etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ pidi valmima
  4. juulil
  5. Selles etapis tuli tellijale üle anda kogu nõutav tehniline dokumentatsioon, sealjuures teostatud vajadusel töötajatele vastav väljaõpe, üle antud garantiiaegsete kohustuste täitmise tagatised ning kõrvaldatud vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja vaegtööd. Etapi lõpuks pidid tööd olema täielikult valmis;  samaks ajaks pidi olema lõpetatud etapp „kasutusload on väljastatud“, mis tähendas, et hoonele on väljastatud kasutusload. Kuigi
  6. augusti 2014 kokkuleppe alusel tuli hagejatel töö täielikult lõpetada
  7. augustiks 2014, aga ka selleks ajaks hagejad töid ei lõpetanud, millest tulenevalt rikkusid hagejad lepingulisi kohustusi. Maakohus leidis, et
  8. augusti 2014 kokkuleppega pikendati ainult tööde lõpptähtaega, aga kuna kokkuleppes puuduvad viited vahetähtaegade muutmise kohta, siis neid ei pikendatud. Vastupidised hagejate väited on tõendamata. Seega võisid kostjad arvestada leppetrahve vahetähtaegade rikkumiste eest. 8.
  9. Täpsemalt akteeriti vaheetappe vaidlusaluses osas järgmiselt: 
  10. septembri 2014 aktiga nr 6 akteeriti 1% kogutöödest etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Akti koostamise ajaks oli kokku teostatud töid 73% kogu lepingu mahust. Seega tõendab ka akt, et hagejad rikkusid lepingut, sest tähtajaks olid tööd valmis vaid osaliselt; 
  11. septembri 2014 akti nr 7 kohaselt oli selle alusel tehtud 1% töödest etappides „karp kinni lasteaed“ ja „karp püsti koolihoone“ ning 2% etapis „karp kinni koolihoone“. Kostja I lisas aktile selgitused töödest, mis
  12. septembri 2014 seisuga olid lõpetamata; 
  13. novembri 2014 akti nr 8 järgi oli selle koostamise ajaks tehtud 1% töid etapis „põhiline kasutusvalmidus lasteaed“ ja 4% etapis „põhiline kasutusvalmidus koolihoone“. Kostja I algul keeldus akti kooskõlastamisest, sest tööd polnud lõpetatud. Seda kinnitab
  14. oktoobri 2014 ehituskoosoleku protokollist nähtuv, et siseruumide ülevaatus jäi
  15. oktoobril 2014 pooleli, sest ehitustööd ei olnud lõpetatud; 
  16. novembri 2014 akti nr 9 kohaselt oli selle koostamise ajaks tehtud 5% töid etapis „kasutusload on väljastatud“; 
  17. detsembri 2014 aktiga nr 10 sooviti akteerida 5% töödest etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“, selle akti allkirjastas kostja I
  18. detsembril
  19. Tööde sel viisil akteerimisest ja eespool p-s 8.3 märgitud tähtaegade põhjal pidas maakohus leppetrahvi arvestust tervikuna põhjendatuks. 8.
  20. Põhjendamatu on hagejate väide, et kostja I hilines leppetrahvi nõude esitamisega. Kostja I ootas esmalt heas usus ära, kas hagejad täidavad lepingulised kohustused tähtaegselt. Seejärel andis kostja I hagejatele töö lõpetamiseks võimaluse veel kahe nädala jooksul. Seega käitus kostja I mõistlikult ja hagejad ei saanud tema käitumisest ega lepingust järeldada, et vaatamata tähtaegade ületamisele kostja I leppetrahvinõuet ei esita. 7
(25)8.
  1. Samuti nõustus maakohus kostjatega, et kuigi rahaliselt on leppetrahvi summa suur, on see lepingu hinnaga võrreldes mõistlik. Hagejad rikkusid lepingulisi tähtaegu väga suures ulatuses. Lisaks käitusid hagejad sõnamurdlikult, lubades
  2. augusti 2014 kokkuleppes tööde valmimist
  3. augustil 2014 ning teatades vaid nädal hiljem, et tegemist on ebarealistliku tähtajaga, mida nad ei kavatse täita. Hagejad ei teinud kostjatega koostööd, sest ei reageerinud pikka aega kostjate pöördumistele ja palvetele puudused kõrvaldada. Puudustega asusid hagejad tegelema alles
  4. aasta kevadel ja suvel. Eeltoodu alusel ei ole hagejate taotlus leppetrahvi vähendamiseks põhjendatud. Asjaolu, kas riigihanke objekt iseenesest oli hagejatele kasulik või kahjumlik, ei ole argument, mis võimaldaks leppetrahvinõuet vähendada. Hagejatel tuli endal lepingu sõlmimisel hinnata, kas leping on neile rahaliselt kasulik või mitte. Ainuüksi ebaõnnestunud tehingu tegemine ei tähenda kostjate leppetrahvinõuete alusetust. Kuivõrd kostjate leppetrahvinõuded on põhjendatud, on lõppenud hagejate tasunõuded ulatuses, millises need on leppetrahvi nõuetega tasaarvestatud. 8.
  5. Maakohus nõustus kostjate väidetega, et osa hagejate tasunõudest on põhjendatult tasaarvestatud kostja II kahjunõuetega, mis seisnevad puuduste kõrvaldamise kuludes ja kahjus saamata jäänud tulu näol. Lepingu p-d 12.6 ja 12.7 nägid ette tellija õiguse nõuda puuduste kõrvaldamise kulude hüvitamist, aga kokku ei lepitud kohustust vastavad kulud eelnevalt töövõtjatega kooskõlastada. Kostja I teatas hagejatele
  6. jaanuari 2015 kirjas, millised tööd ta kavatseb tellida kolmandatelt isikutelt. Esiteks tugines kostja II
  7. oktoobri 2015 tasaarvestuses kahjunõuetele nende kulutuste hüvitamiseks, mis on märgitud arves nr 1637 summas 15 546,79 eurot ja arves nr 1754 summas 13 434,35 eurot. Arves nr 1637 esitati muudatustööde ja kontrollitoimingute tegemise eest. Arve summast kulus 8 475,60 eurot põrandakattematerjali asendamisele, 3 138 eurot valgustite asendamisele, 102,72 eurot lasteaia välissildile ja selle paigaldusele, 205,44 eurot kooli välissildile ja selle paigaldusele, 2 737,03 eurot pesumasinatele ja kuivatuskapile, 780 eurot aatriumi seinte laserskaneerimisele ning 108 eurot maaküttetorustiku kontrollmõõdistusele. Vastavad kulud on tõendatud. Arvest nr 1754 esitati piirdeaia paigalduse eest projektijärgsesse asukohta summas 2 251,12 eurot, projektikohaste siseruumide nurgaliistude eest summas 1 098,58 eurot, projektikohaste lasteaia sanitaarruumide kappide eest summas 700 eurot, lepingule vastava valvealade arvuga valvekeskuse tarne ja paigalduse eest summas 6 391,60 eurot ning kostja II juhtimiskulude eest summas 753,99 eurot. Ka need kulud on tõendatud. Teiseks tugines kostja II kahjunõudele, mis seisneb saamata jäänud tulus. Sinimäe Põhikool pidi tasuma kostjale II üüri 5 058,04 eurot kuus (sisaldab käibemaksu), Vaivara Lasteaed 1 348,96 eurot kuus ja Vaivara Huvikeskus 686,84 eurot kuus. Tööde venimise tõttu jäi kostjal II saamata üüritulu alates
  8. septembrist kuni
  9. novembrini 2014, mil hoone valdus üle anti.
  10. Samuti ei ole hagejad põhistanud ega tõendanud tasunõude sissenõutavaks muutumist akti nr 11 alusel. Seetõttu jättis maakohus nõude (1.b) rahuldamata. 9.
  11. Kuigi hagejate arvates tuleks kõik tööd vastuvõetuteks lugeda
  12. oktoobril 2014, ei esitanud hagejad nimetatud päeval kostjale I töid vastuvõtmiseks ega teinud ettepanekud koostada lepingukohane üleandmise-vastuvõtmise akt. Hagejad jätkasid ka pärast
  13. oktoobrit 2014 tööde vaheetappide aktide koostamist ja kostjale edastamist. Lepingu kohaselt pidid aga kõik vaheetappide aktid olema esitatud ja alla kirjutatud enne tööde lõplikku valmimist ja üleandmist. Seega ei ole hagejate väited tööde lõplikust valmimisest 8
(25)
  1. oktoobril 2014 kooskõlas hagejate endi hilisema käitumisega. Kokkuvõttes leidis maakohus, et ehitustöid ei saa kostja I poolt tervikuna vastuvõetuks lugeda
  2. oktoobril
  3. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et töödes esines hulgaliselt erinevaid puudusi, milliseid hagejad osaliselt kõrvaldasid veel
  4. aasta suvel, mida ilmestab mh järgnev kronoloogia: 
  5. juuni 2015 siseruumide ülevaatuse protokollist ja sama kuupäevaga välisosade ülevaatuse protokollist nähtub, et esines hulgaliselt puudusi, mis olid kõrvaldamata;  hagejad saatsid
  6. juulil 2015 kostjale II teostatud rahaliste tööde akti ning vaeg- ja lisatööde nimekirja. Kirjas viitasid hagejad, et nad on asunud teostama vaegtöid ning töid, milliste tegemist kostja nõudis, kuid mida hagejad pidasid lisatöödeks. Kostja II ei nõustunud, et hagejate viidatud tööd olid lisatööd;  hagejad koostasid
  7. juuli 2015 seisuga uuesti akti nr 11, millega soovisid akteerida 5% töid etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“; 
  8. juulil 2015 allkirjastasid hagejate esindaja ja omaniku järelevalve esindaja ehitustööde ülevaatuse protokolli, milles on endiselt loetletud 45 puudust, ainult viie puuduse osas on märgitud, et selle kõrvaldamine on töös. Enamike puuduste puhul on märgitud, et muutusi toimunud ei ole või poolte vahel on tekkinud vaidlus. Nelja puuduse osas on kokku lepitud, et need kõrvaldatakse garantiiperioodil; 
  9. juulil 2015 tegi kostja II hagejatele ettepaneku ehitustööde üleandmisevastuvõtmise akti alla kirjutamiseks. Kostja II ei olnud aga nõus vastu võtma töid akti nr 11 alusel, sest akt ei kajastanud tegelikku olukorda tehtud tööde mahu osas;  aktiga, mille hagejate esindaja allkirjastas
  10. juulil 2015 ja kostja II esindaja
  11. juulil 2015, andsid hagejad kostjale II töö üle. Aktis on pooled kinnitanud, et selles on märgitud kõik tööde ülevaatamisel avastatud puudused ja täiendavalt teostamisele kuuluvad vaegtööd. Akti koostamisel oli lõpetamata töid tegemata 196 697,44 euro ulatuses. Aktile oli lisati puuduste loetelu, mille kohaselt oli akti koostamise ajal 45 puudust. Hagejad saatis
  12. oktoobril 2015 kostjale II veel kord akti nr 11, milles soovisid üle anda 5% töödest etapis „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ ning 2% etapis „tehniline hooldus“. 9.
  13. Hagejad esitasid kohtule ÜL koostatud ehitustehnilise hinnangu. Kostjad esitasid riiklikult tunnustatud ekspertide GE ja PP arvamuse ning AS Telora-E arvamuse riiklikult tunnustatud eksperdilt TS. Maakohus leidis, et usaldusväärseteks saab pidada kostjate esitatud arvamusi, sest nendes on arvestatud pooltevahelist tegelikke kokkuleppeid ning hinnatud sisuliselt puuduste suurt hulka ja mõju hoonele. Hagejate esitatud arvamuse koostaja lähtus ekslikult eeldusest, et lepingu asemel oli võimalik kohaldada ETÜ 2013 tingimusi, millest tulenevalt oleks kostjal I tulnud tööd vastu võtta suure arvu puudustega. Samuti ei ole ta sisulisi hinnanguid puudustele põhistanud. Maakohtu hinnangul tuleb puuduste olulisuse hindamisel arvestada kõiki asjaolusid, sh seda, et ehitati lasteaia- ja koolihoonet, kus toimus õppetöö ja viibisid lapsed. Sellises hoones ulatuslikul arvul erinevate puuduste esinemine ja nende kõrvaldamine õppivate laste juuresolekul ei saa olla tavapärane olukord. Kostjatel ei olnud järelikult kohustust töid enne nende lõplikku valmimist vastu võtta. 9.
  14. Lepingu p 16.2 nägi ette, et tööde lõpliku vastuvõtmise eelduseks on kõigi varasemate vaegtööde ja puuduste kõrvaldamine. Samuti nägi see punkt ette, et kui vastuvõtmisel fikseeritud puudused ja mittevastavused on väheolulised ning nende kõrvaldamine ei ole 9
(25)koheselt objektiivselt võimalik (näiteks sesoonsed tööd), on tellijal õigus tööd selliste puudustega vastu võtta, fikseerides aktis puudused ja mittevastavused ning nende kõrvaldamise tähtajad. Puuduste ja mittevastavuste esinemisel oli tellijal õigus vastavate tööde maksumus ning täiendavalt kuni 3% lepingu hinnast koos käibemaksuga kinni pidada kuni nende lõpliku kõrvaldamiseni. Poolte vahel sõlmitud leping ei näinud seega ette, et tellija oleks kohustatud tööd täielikult vastu võtma enne, kui kõik vaegtööd on tehtud. 9.
  1. Eelneva põhjal ei nõustunud maakohus hagejate väidetega, et nende tasunõue akti nr 11 alusel on muutunud sissenõutavaks ning seda juba
  2. oktoobril 2014, mil antud akti ei olnud veel kostjatele esitatud ja aktis märgitud tööd olid tegemata. Kumbki kostja ei ole akti nr 11 vastu võtnud ja selle alusel pole esitatud arvet. Akt nr 11 kajastas töid, mis oleksid pidanud olema tehtud enne tööde lõplikku üleandmist. Kui hagejate arvates oli töid tehtud aktis kajastatud mahus, oleks hagejatel tulnud seda tõendada, kuid kohus ei saa hagejate väiteid lugeda tõendatuteks ainult kohtule esitatud ja erinevatel kuupäevadel koostatud üksikute koolituste ning tehnokontrolli aktidega. Seetõttu hagejate nõue (1.b) ei kuulu rahuldamisele.
  3. Nõude (1.c) lahendamise lähtus maakohus

§ 76

lg-st 1, § 639 lg-st 1, § 13 lg-test 2 ja 3 ning leidis, et hagejate nõue lisatööde eest summas 85 845,60 eurot ei ole põhjendatud. Pooled ei vaidle selle üle, et lisa- või muudatustööde tegemiseks ja selle eest täiendava tasu maksmiseks ei sõlmitud ühtegi kirjalikku kokkulepet. Seega tuli hagejatel tõendada, et kostja I oli nõus lepingu muutmisega muus vormis, kui kirjalikus vormis. Seda asjaolu hagejad ei tõendanud. Põhinõude

(1)kõigi osade rahuldamata jätmise tõttu jäi rahuldamata ka viivise nõue
(2). 11. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 ja § 165 lg 1 alusel jättis maakohus nõuetega
(1)ja
(2)seotud menetluskulud hagejate kanda võrdsetes osades. Nõudega
(3)seotud kulud jaotas kohus samal viisil lähtudes TsMS § 168 lg-st
  1. Põhjendatud ja vajalikuks kostjate kuluks selles osas hindas maakohus 315 eurot (3 t eest) ning mõistis kummaltki hagejalt pool sellest summast kostja II kasuks välja. Maakohus pidas põhjendatuks kostjate lepingulise esindaja õigusabikulu 157 t 10 min ulatuses tunnihinnaga 105 eurot, mis summaliselt teeb 16 502,50 eurot (ilma käibemaksuta). Lisaks pidas kohus mõistlikuks ja põhjendatuks kostjate kulu seoses ekspertarvamustega kokku 3 090 eurot ja kinnistusraamatu väljavõtte tegemisele kulunud 2 eurot. Kokku on kostjate põhjendatud menetluskulud maakohtus 19 594,50 eurot ning kohus mõistis kostja II kasuks hagejalt I välja 9 797,25 eurot ja hagejalt II 9 797,25 eurot. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  2. Hagejad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles paluvad otsuse tühistada lepingust tuleneva tasu 702 281,88 eurot (st nõuded (1.a) ja (1.b)) rahuldamata jätmise osas. Hagejad paluvad vaidlustatud osas hagi rahuldada. Hagejad märkisid kaebuses, et nad ei vaidlusta maakohtu otsust osas, millega kohus võttis vastu nõudest
(3)loobumise ja jättis rahuldamata nõude (1.c). Apellatsioonkaebuses jäävad hagejad varem esitatud seisukohtade juurde, nende väited on kokkuvõtvalt järgmised. 12.1. Esiteks lepingu üleandmine on kehtetu. Lepingu p 5.11 on tühine tüüptingimus

§ 42lg 1 ja lg 3 p 25 järgi, sest see kahjustab hagejaid ebamõistlikult.

Lepingut ei saanud üle anda, sest puudus teise poole (hagejate) nõusolek (

§ 179lg 1).

Tulenevalt Riigikohtu 17. jaanuari 2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-163-04 p-s 16 märgitust õiguseid ja kohustusi ei saa üle anda tagasiulatuvalt, sh ei lähe üle enne üleandmist sissenõutavaks muutunud rahalised nõuded. 10

(25)12.2. Teiseks ei võinud kostjad keelduda töö vastuvõtmisest ebaoluliste puuduste tõttu. Lepingu p 16.2 on tühine tüüptingimus

§ 42lg 1 alusel, sest see on ebamõistlikult kahjustav.

Kostjad ei saanud keelduda töö vastuvõtmisest ka seetõttu, et puudused ei ole olulised – seda mh tulenevalt hea usu põhimõttest. Ükski objekti ülevaatuse protokollides fikseeritud puudus ei olnud eraldivõetuna ega kogumis oluline. Hagejad pakkusid töid vastuvõtmiseks oktoobris

  1. Pädevad asutused kooskõlastasid kasutusloa väljastamise. Kostja I väljastas kasutusloa ja sai hoone valduse (november 2014) ning alustanud koolitööga (detsembri algus 2014). 12.
  2. Kolmandaks on hagejate tasunõue akti nr 11 alusel muutunud sissenõutavaks. Tellija võib tasu maksmisest keelduda ainult ulatuses, mis võiks kuluda puuduste kõrvaldamiseks. Asjatundja arvamuse koostamisel ei omanud tähtsust, milles pooled on lepingus kokku leppinud, vaid see, kas tegemist on tavapraktikas oluliste või ebaoluliste puudustega. Kostjate esitatud arvamused ei ole asjakohased, sest nende eesmärk ei olnud hinnata töö valmiduse vastavust tavapraktikale. Kostjate esitatud arvamused on ka ebausaldusväärsed. 12.
  3. Neljandaks leidis maakohus ebaõigesti, et kostjatel on leppetrahvi nõuded, ja jättis selle põhjendamatult vähendamata. Leppetrahvi kokkulepe on tüüptingimusena tühine ebamõistlikkuse tõttu ja põhjustel, et sellega võetakse hagejatelt võimalus tõendada tegelikku kahju, aga kostjatel on õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka kahju hüvitamist. Kostjad ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul. Leppetrahvi ei saa arvestada lähtudes lepingus kokku lepitud vaheetappide tähtaegadest, sest neid muudeti hagejate koostatud ajagraafikuga ja need kaotasid kehtivuse lepingu lõpptähtaja pikendamisel. Arvestada tuleb ka sellega, et kostja I põhjustas kasutusloa andmise viibimise, täpsemalt sellega, et ei selgitanud hagejatele, et nende taotlus on puudustega. Leppetrahvi tuleb vähendada mõistliku suuruseni. Kostjad ei saa lisaks leppetrahvile nõuda kahju hüvitamist, sest kahju kokku ei ole nii suur (tegemata tööde maksumus 90 702 eurot,).
  4. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel osaliselt tühistada. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse. Tulemusena rahuldatakse nii hagi kui ka apellatsioonkaebus osaliselt. Menetluskulud jaotab ringkonnakohus vastavalt hagi rahuldamise ulatusele. Pooled vaidlevad riigihanke tulemusel sõlmitud lepingu täitmisel kerkinud küsimustes. Vaidlus on praeguseks keskendunud eelkõige järgmistele põhiküsimustele: I. kas lepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused on õiguspäraselt üle antud kostjalt I kostjale II (kaebuse p 9 viimane lause ja osa VII; kostjate vastuse osa 7; maakohtu otsuse p-d 206–217); II. kas ja mis ulatuses on hagejatel õigus nõuda lepingu järgi tööde teostamisele seni koostatud viimases aktis nr 11 märgitud tööde eest tasumist (kaebuse p 8 esimese poole alapunktid a–f ning osad III–V; kostjate vastuse osa 3; maakohtu otsuse p-d 294–335) – selles osas tööde vastuvõetuks lugemise kohta esitatud väited võivad omada tähtsust ka järgmises vaidlusküsimuses III, mis ajani võis leppetrahve arvestada; III. kas ja mis ulatuses oli kostjatel õigus nõuda (ja tasaarvestada hagejate nõudega) leppetrahvi, kulude hüvitamist ja saamata jäänud tulu (kaebuse p 8 teise poole alapunktid a–e ja osa VI; kostjate vastuse osad 4 ja 5; maakohtu otsuse p-d 228–360). 11

(25)Vaidluse põhiküsimustes I–III nõustus maakohus kostjatega, st leping on üle läinud, aktis nr 11 märgitud tööde eest tasunõue ei ole muutunud sissenõutavaks ning leppetrahvi nõuded jm tasaarvestuse alusena kasutatud kostjate nõuded on õiguspärased, mistõttu hagejate vastavad nõuded on lõppenud. Ringkonnakohus jaotab otsuse osadeks järgmiselt: I. kaebuse ulatus; II. vaidluse kesksed asjaolud ja ülevaade poolte vastastikustest nõuetest; III. lepingu üleandmist käsitlevad väited ja põhjendused (vaidluse põhiküsimus I); IV. hagejate nõue akti nr 11 alusel (nõue (1.b) ehk vaidluse põhiküsimus II); V. hagejate nõue aktide nr 7–10 alusel ja kostjate tasaarvestused (nõue (1.a) ehk vaidluse põhiküsimus III); VI. kaebuse, sh viivise nõude
(2)lahendamine; VII. menetluskulude jaotuse otsustamine ja muud menetluslikud küsimused. I
  1. Enne kaebuse lahendamist tuleb selgitada, milline on vaidluse ulatus praeguses menetlusstaadiumis, sh millises osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud. 15.
  2. Hagejad esitasid apellatsioonkaebuse, millega vaidlustasid maakohtu otsuse osaliselt, eelkõige kostjate poolt tasaarvestatud summa (nõue (1.a)) ja akti nr 11 summa (nõue (1.b)) – kokku 702 281,88 euro osas. Kaebuse hinnas arvestasid hagejad ka viivisega (nõue
(2)), kuigi selle välja mõistmata jätmist sõnaselgelt ei vaidlustatud. Apellatsioonimenetluse kestel selgitasid hagejad, et soovivad jätkuvalt eelnimetatud põhivõla viivise väljamõistmist. Sõnaselgelt nähtub kaebusest, et hagejad ei soovinud vaidlustada maakohtu otsust nõudest
(3)loobumise vastuvõtmise, selles osas menetluse lõpetamise ning kulude jaotuse ja kindlaksmääramise ega lisatööde eest tasu saamise nõude (1.c) rahuldamata jätmise osas. Kaebuses ei ole väiteid seoses maakohtu otsustusega jätta rahuldamata hagejate taotlus otsuse täitmise korra kindlaksmääramiseks, samuti ei ole seda taotlust hagejad korranud ringkonnakohtu menetluses. Sellest järeldub, et hagejad ei soovinud kõnealuses osas maakohtu otsust vaidlustada ega taotle praegu enam täitmise korra kindlaksmääramist. Eelneva põhjal ja TsMS § 456 lg 4 teise lause alusel on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud resolutsiooni p-de 1, 2 ja 4 ning p 3 osasumma 85 845,60 eurot osas. Samuti on jõustunud maakohtu otsuse resolutsiooni juures märgitud menetluskulude jaotuse p 1, mis käsitleb loobutud nõude kulude jaotust ja kindlaksmääramist. Selles osas ei kohaldu TsMS § 456 lg 4 kolmas lause, sest ka otsust sisuliselt ei ole vastava nõude osas vaidlustatud. Eraldi ei ole vaidlustatud maakohtu ülejäänud kulude jaotust ega rahalist kindlaksmääramist, st kui maakohtu otsuse lõppjäreldus peaks jääma sisuliselt muutmata, siis ei ole ringkonnakohtul küll alust maakohtukuludega seonduvat eraldi kontrollida, aga TsMS § 456 lg 4 kolmanda lause tõttu ei ole maakohtu otsus kõnealuses osas jõustunud. 15.2. Menetluslikult vaidlevad pooled selle üle, kas hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse summalt 702 281,88 eurot viivise välja mõistmata jätmise osas. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebusest nähtub piisava selgusega tahe vaidlustada maakohtu otsus viivise välja mõistmata jätmise osas. Kuigi kaebuse p-d 2 ja 3 on mõneti ebaselged ega hõlma kogu vaidluse ulatust – jättes nimetatama viivise nõude nii vaidlustatud kui ka vaidlustamata nõudena, siis võimaldavad p-d 6 ja 92 aru saada hagejate soovist saada summas 702 281,88 eurot esitatud põhinõude edukuse korral sellelt summalt ka viivist. 12
(25)II 16. Maakohus tuvastas järgmised asjaolud, mida ei ole apellatsioonimenetluses kahtluse alla seatud ja millest ringkonnakohus saab TsMS § 652 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel lähtuda:  hagejad töövõtjatena ja kostja I tellijana sõlmisid 22. jaanuaril 2014 töövõtulepingu, mille eesmärgiks oli hoone ehitus;  töövõtulepingu kohaselt oli tööde lõpptähtajaks 31. juuli 2014, aga 28. juulil 2014 esitasid hagejad kostjale I taotluse lepingu lõpptähtaja pikendamiseks kuni 29. augustini 2014. Tähtaja pikendamise tingis mh see, et ehitustööde algusetapis 2014. aasta esimesel poolel leiti ehitusobjektilt lõhkekehi ja surnukehi;  21. augustil 2014 sõlmisid hagejad ja kostja I täiendava kirjaliku kokkuleppe, millega pikendati tööde lõpptähtaega kuni 29. augustini 2014, aga ka selleks ajaks töö ei valminud ja seda ei antud sel päeval tellijale üle;  hoone kasutusluba väljastati 10. novembril 2014 ja selles alustas kool õppetööd 1. detsembril 2014;  kostja I kui tellija kooskõlastas aktid nr 1–10, aga ei kooskõlastanud akti nr 11;  11. märtsil 2015 saatis kostja I hagejatele teate, mille kohaselt olid töövõtulepingust tulenevad tellija õigused ja kohustused üle antud kostjale II;  31. juulil 2015 allkirjastati tööde üleandmise-vastuvõtmise akt. Lisaks ei ole pooltel vaidlust selles, et  lepingu hind oli 2 585 328,95 eurot, st koos käibemaksuga 3 102 394,74 eurot;  pooled on menetluses viidatud vastastikkused avaldused kätte saanud. 17. Vastavalt ringkonnakohtu istungil täpsustatule kujunevad nõuded (1.
  1. a)ja (1.
  2. b)järgmiselt: akt nr 7 8 9 10 11 akti kuupäev tasumise tähtpäev tasumata summa 18. 09. 2014 20. 01. 2014 118 186,46 05. 11. 2014 21. 11. 2014 147 733,08 11. 11. 2014 15. 12. 2014 81 802,95 23. 12. 2014 22. 01. 2015 147 733,08 nõude (1.
  3. a)vahesumma 495 455,57 05. 10. 2015 24. 11. 2015 206 826,31 nõuded (1.
  4. a)ja (1.
  5. b)kokku 702 281,88 18. Kostjate leppetrahvi arvestus on kokkuvõtvalt järgmine: etapp tähtpäev päevamäär alates kuni päevi summa karp kinni 31. 05. 2014 350 01. 06. 2014 18. 09. 2014 109 38 150,00 põh.kasutusvalmidus 14. 07. 2014 450 15. 07. 2014 05. 11. 2014 113 50 850,00 dokum. ja vaegtööd 31. 07. 2014 350 01. 08. 2014 13. 10. 2015 438 153 300,00 kasutusload väljast. 31. 07. 2014 3102,3957 30. 08. 2014 10. 11. 2014 72 223 372,49 kokku 465 672,49 ja tasaarvestuse avaldused järgmised: kuupäev 15. 10. 2014 24. 11. 2014 15. 10. 2015 kokku summa sh leppetrahv 118 186,46 118 186,46 229 536,03 229 536,03 147 733,08 117 950,00 495 455,57 465 672,49 kahjunõuded 29 783,08 29 783,08 13
(25)III 19. Esimese vaidlusküsimusena tuleb uurida, kas kostja I võis anda lepingust tulenevad õigused ja kohustused üle kostjale II. Hagi rahuldamise korral omab see tähtsust otsustamaks, kummalt kostjalt mõista välja nõutav rahasumma, samuti sõltub sellest kostja II esitatud leppetrahvinõuete ja tasaarvestuse avalduste toime. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega vaidlustatud otsuse p-des 208–217, v.a seisukoht, et lepingu p 5.11 pole tüüptingimus. Siiski ei mõjuta see vaidluse lahendamist. Järgnevalt ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta ja vastab kaebuse väidetele seoses lepingu üleandmisega, aga TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes ei korda maakohtu põhjendusi. 20.

§ 35

lg 1 sätestab, et tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. Riigihankemenetluses sõlmitud lepingu puhul on pakkujal vähemalt üldjuhul väga piiratud võimalused lepingutingimuste läbirääkimiseks. Riigihangete seaduse ega

sätted ei tee riigihankelepingutele tüüptingimuste regulatsioonist erandit. Seetõttu tuleb pidada tüüptingimusteks kõiki hankelepingu tingimusi, mille üle läbirääkimisi peetud ei ole – nagu hankelepingud enamasti sõlmitakse (Simovart, M.-A. Riigihankelepingu ebamõistlike tüüptingimuste tühisus kui ebaõiglaste lepingutingimuste regulatsiooni näide. Juridica 2008, lk 29–38, p 3). Kuigi tegemist ei ole tüüplepinguga, siis vastab lepingu p 5.11

§ 35

lg 1 teise alternatiivi tunnustele, sest pooled ei ole seda eraldi läbi rääkinud ja hanke välja kuulutanud kostja I kasutab seda hagejate suhtes, kes ei olnud võimelised mõjutama tingimuse sisu. Sellises olukorras on tingimuse kasutajal võimalik tõendada, et pooled rääkisid vastava tingimuse eraldi läbi (Riigikohtu

  1. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1150-06, p 17 kuues lõik;
  2. mai 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-45-07, p 11 teine lõik, ja
  3. juuni 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-12, p 12 esimene lõik). Piisav ei ole hankes osaleja võimalus vaidlustada hanketingimusi või jätta pakkumine tegemata.
  4. Põhjendatud on aga maakohtu järeldus, et lepingu p 5.11 ei olnud hagejate suhtes ebamõistlikult kahjustav. Lepingu p 5.11 ei riku lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu, sellega ei kalduta kõrvale seaduse olulisest põhimõttest ning see ei piira hagejatele lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Seega ei ole täidetud

§ 42lg-s 1 märgitud tühisuse eeldused.

Kostja I kui kohalik omavalitsus on vaba otsustama, kas ja kuidas korraldada avalikel eesmärkidel rajatud hoonete haldamist, sh võib selleks moodustada eraõigusliku ühingu nagu on kostja II. Õige on maakohtu sedastus, et kuna kostja II tasus algusest peale lepingu alusel esitatud arveid, siis ei olnud hagejatel ka põhjust kahelda tema maksevõimes. Hagejad ei toonud esile ühtegi asjaolu, mis võimaldaks hinnata nende rolli kostja II lepingupartneritena halvemaks kui algses olukorras, mil tellija rollis oli kostja I. 22. Edukas ei ole ka hagejate väide, et lepingust tulenevaid õigusi ja kohustusi ei saanud anda üle tagasiulatuvalt.

§ 179

lg 2 näeb ette, et lepingu ülevõtmisega loetakse, et kõik lepingust tulenevad õigused ja kohustused on lepingu ülevõtjale üle läinud. Selle eeldusega on käesoleval juhul mh hõlmatud need lepinguga seotud õigused, millele vastav nõue muutus sissenõutavaks enne lepingu üleandmist. Hagejate viidatud Riigikohtu 17. jaanuari 2005 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-163-04 p-s 16 käsitleti nõude üleminekut seaduse alusel.

§ 176

lg 1 kolmas lause sätestab, et kohustuse ülevõtja ei või senise võlgniku nõuet võlausaldaja nõudega tasaarvestada. Tulenevalt

§ 179lg-st 3 kohaldub § 176 ka lepingu ülevõtmisele. Siiski ei anna see alust asuda eelmises lõigus märgitust erinevale seisukohale. 14

(25)Ringkonnakohtu hinnangul tuleb eelviidatud kolme normi koosmõjus tõlgendada selliselt, et lepingu ülevõtmise korral välistab

§ 176

lg 1 kohustuse ülevõtja võimaluse tugineda tasaarvestuses muust õigussuhtest tulenevale senise võlgniku vastunõudele.

  1. Otsuse käesolevas osas märgitust tuleneb, et kaebuse väited ei anna alust maakohtu lõppjärelduse muutmiseks lepingu üleandmise küsimuses. Seega jäi hagi kostja I vastu maakohtus õigesti rahuldamata. IV
  2. Teine vaidlusküsimus käsitleb akti nr 11 alusel tasunõude sissenõutavaks muutumist. Sellega seoses on olulised järgmised asjaolud ja nendega seonduvad poolte väited:  tööde akteerimine oli kavas kokku 10-etapilisena (lepingu p 8.2, osa etappe jagunesid omakorda lasteaia- ja koolihoonete kaupa), aga akti nr 10 järel olid veel akteerimata ½ etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (st 5% lepingu mahust) ning kogu etapp „tehniline hooldus“ (3% lepingu mahust); ka varasemaid etappe akteeriti rahaliselt erinevalt lepingus kokku lepitud struktuurist;  töö tähtaegselt ei valminud: o hagejate väitel pakkusid nad ehitist vastuvõtmiseks
  3. aasta oktoobris (saatsid teate
  4. oktoobril 2014) ja soovivad apellatsioonimenetluses lugeda üleandmise ajaks
  5. oktoobrit 2014; o hoone kasutusluba väljastati
  6. novembril 2014 (pole vaidlusalune, aga hagejad väidavad mh, et kostja I viivitas kasutusloa väljastamisega); o hoone valdus anti kostjale I üle
  7. novembri 2014 aktiga, milles fikseeriti mõõtjate näidud, aga rõhutati, et see ei ole tööde üleandmise akt, mis sooviti vormistada eraldi; osa võtmeid jäi veel ka hagejatele; o kool ja lasteaed alustasid hoones tööd
  8. detsembril 2014; o üleandmise vastuvõtmise akt allkirjastati
  9. ja
  10. juulil 2015;  akti nr 11 (nõude aluseks olevas versioonis) koostasid hagejad
  11. oktoobril 2015; kostja II seda ei kooskõlastanud, sest osa töid on tegemata; arvet akti nr 11 alusel ei ole koostatud, aga hagejate hinnangul muutus nõue sissenõutavaks
  12. novembril 2015;  aktiga nr 11 soovisid hagejad akteerida ½ etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ (147 733,08 eurot), ja ⅔ etapist „tehniline hooldus“ (59 093,23 eurot, st 3-kuulisest hooldusperioodist 2 kuud) – kokku on akti summa 206 826,31 eurot;  tööde üleandmist käsitleb lepingu p 16.2, rahalist akteerimist aga p 8.3 ja tasunõude sissenõutavaks muutumist p 8.2;  hagejad väidavad, et o tegemata tööde maht on 90 702 eurot (sh käibemaks); o lepingu p 16.2 on tühine tüüptingimus, sest see on ebamõistlikult kahjustav; o kostjad ei saanud keelduda töö vastuvõtmisest, sest puudused ei ole olulised;  kostjad leiavad, et o tegemata tööde maht on 137 000,40 eurot (sh käibemaks); o lepingu p 16.2 on kehtiv; o puudused on olulised ja võimaldavad keelduda töö vastuvõtmisest. 15

(25)25. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et hagejate tasunõue akti nr 11 alusel ei ole sissenõutavaks muutunud. Maakohus on otsust selles osas kohaselt põhjendanud ja tõendeid õigesti hinnanud. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 25.1.

§ 637

lg 4 esimene lause sätestab, et kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Sama lõike teine lause näeb ette, et kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel. Ringkonnakohtu hinnangul on teine lause erinorm esimese lause suhtes. Lepingu p 7.4 järgi tuli töö üle anda ositi ja p-s 8.2 lepiti ka hinnas kokku ositi. Seega on

§ 637lg 4 teise lause kohaldamise eeldused täidetud.

Seetõttu ei ole akti nr 11 alusel nõude esitamisel vaja hinnata, kas kogu lepingu järgne töö oli valdavalt tehtud, vaid just seda, kas aktis märgitud etappide tööd olid sellises ulatuses tehtud, et need saaks lugeda

§ 638teise lause alusel vastuvõetuks.

25.2. Tellija võib

§ 110

lg 1 järgi keelduda talle vastuvõtmiseks esitatud töö vastuvõtmisest põhimõtteliselt nii juhul, kui töö on üldse tegemata kui ka siis, kui töö on tehtud üksnes osaliselt või puudustega, tagamaks oma lepingu kohase täitmise nõuet (

§ 108lg 2 ja 6).

Seega on tellija kohustatud töö vastu võtma üksnes juhul, kui see vastab lepingutingimustele

§-de 77 ja 641 mõttes, mh peab töö olema sihtotstarbeliselt kasutatav ja tehtud üldjuhul vähemalt keskmise kvaliteediga. Selleks, et tellija saaks kasutada töövõtja suhtes puudustega tööle tuginedes õiguskaitsevahendeid, mh keelduda töö vastuvõtmisest, peab töövõtja puuduste eest vastutama. See tähendab, et kui töö ei vasta lepingutingimustele, peab tellija selle siiski vastu võtma, kui töövõtja ei vastuta seaduse või lepingu kohaselt puuduse eest (Riigikohtu

  1. oktoobri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-08, p 22 esimene lõik). Maakohus tuvastas õigesti, et hagejad vastutavad töös esinenud puuduste eest. Samuti ei ole vastuvõtmisest ja tasumisest keeldumine vastuolus hea usu põhimõttega. 25.
  2. Hagejate endi väitel on etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ tegemata töid 90 702 euro eest. Aktiga nr 11 sooviti sellest etapist akteerida 147 733,08 eurot. Seega nõustuvad hagejad sisuliselt sellega, et enam kui 60% akteeritavatest etapi töödest on veel tegemata. Tulenevalt poolte kokkuleppest akteeriti selles etapis vaegtöid ja dokumenteerimist. Nende osas ei saa töö sihtotstarbelist kasutamist hinnata mitte ehitatud hoone kui terviku järgi, vaid just konkreetse etapi tööde kui terviku põhjal. Kui 60% hoone üleandmisel esinenud puudustest on veel kõrvaldamata, siis ei saa lugeda vaegtööde tegemise etappi sihtotstarbeliselt kasutatavaks. Tellijal on mõistlik ja põhjendatud huvi keelduda kõnealuse etapi tööde vastuvõtmisest sedavõrd olulise mittetäitmise olukorras. 25.
  3. Etapi „tehniline hooldus“ akteerimise ja selle eest tasumise leppisid pooled kokku tervikuna, st kolme kuu pikkuse hooldusperioodi eest. Ringkonnakohus leiab, et

§ 637

lg 4 teine lause ja poolte kokkulepe ei võimalda hagejatel oma suva järgi muuta akteeritavate etappide ulatust ja osakaalu, eelkõige pole hagejatel õigust nõuda etappide eest ositi tasumist. 25.

  1. Lisaks on täitmata akti nr 11 alusel nõude sissenõutavaks muutumise formaalsed eeldused, nii nagu need näeb ette lepingu p 8.
  2. 25.
  3. Eeltoodud kaalutlustel ei ole aktist nr 11 tulenev nõue muutunud sissenõutavaks. V
  4. Kolmanda vaidlusküsimusena on apellatsioonimenetluses vaidlus selles, kas kostjate tasaarvestusteks kasutatud vastunõuded on kõik põhjendatud. Kostjad tasaarvestasid aktidest nr 7–10 tulenevad hagejate nõude leppetrahvi, kulude hüvitamise ja saamata jäänud tulu nõuetega. 16

(25)Siinkohal uuritavas osas on olulised järgmised asjaolud ja nendega seonduvad poolte väited:  töö oli jaotatud etappideks, mille täitmiseks lepiti kokku vahetähtajad (lepingu p 7.4);  pärast lepingu sõlmimist esitasid hagejad
  1. märtsil 2014 tööde ajagraafiku, mis ei vastanud lepingus kokku lepitud lõpp- ega vahetähtaegadele; kostja I graafikut ei kinnitanud (kaebuse p 5 järgi hagejad enam ei tugine tähtaegade muutmisele ajagraafikuga, v.a leppetrahvi vähendamise taotluse juures);  hagejad esitasid lepingu täitmisel mh aktid nr 7–10, millest kokku on tasumata 495 455,57 eurot, sest kostjad esitasid leppetrahvi nõudeid ja tasaarvestuse avaldused. Nende tööde tegemise ja üleandmise üle pole vaidlust (v.a üleandmise aeg);  lepingu p-s 12.3 sisaldusid leppetrahvi kokkulepped, mille järgi leppetrahvi võis tellija arvestada töö etappide kaupa lähtudes p-s 7.4 märgitud tähtaegadest;  lepingu täitmise tähtaeg oli
  2. juulini 2014, mida pikendati
  3. augusti 2014 kokkuleppega
  4. augustini 2014 (29 päeva), aga vahetähtaegu kokkuleppes ei nimetatud;  kostja I esitas neli leppetrahvi nõuet (
  5. septembril,
  6. oktoobril,
  7. novembril 2014 ja
  8. märtsil 2015) ning kostja II veel kaks (
  9. juulil ja
  10. oktoobril 2015) – kokku summas 465 672,49 eurot; samas summas esitasid kostjad kokku kolm tasaarvestuse avaldust (
  11. oktoobril ja
  12. novembril 2014 ning
  13. oktoobril 2015), millest viimase esitas kostja II perioodi eest, mis hõlmas osaliselt aega enne lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste talle üleandmist;  leppetrahvi nõudmisel lähtusid kostjad viivituse perioodi alguse määramisel lepingus kokku lepitud vahetähtaegadest (v.a etapp „kasutusload on väljastatud“, mille puhul lähtuti pikendatud lõpptähtajast) ning lõpu määramisel vastava etapi kohta akti esitamisest (etapid „karp kinni“ ja „põhiline kasutusvalmidus“), kasutusloa väljastamisest ja etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ puhul nõudsid leppetrahvi kuni seni viimase leppetrahvi arvestuse päevani (
  14. oktoober 2015);  lisaks kasutas kostja II viimases (
  15. oktoobri 2015) tasaarvestuses lepingu p 12.6 alusel esitatud nõuet kulude hüvitamiseks 28 981,14 eurot (sh arve nr 1637 summas 15 546,79 eurot ja arve nr 1754 summas 13 434,35 eurot) ning saamata jäänud tulu nõudest osasummat 801,94 eurot (nõue kokku 20 485,83 eurot);  hagejate kesksed väited selles osas on: o kostjad ei teatanud leppetrahvi nõudest mõistliku aja jooksul; o leppetrahvi kokkulepe on tühine
(1)ebamõistlikkuse tõttu ning põhjustel, et
(2)sellega võetakse hagejatelt võimalus tõendada tegelikku kahju, aga
(3)kostjatel on õigus nõuda lisaks leppetrahvile ka kahju hüvitamist; o leppetrahvi ei saa arvestada lähtudes lepingus kokku lepitud vaheetappide tähtaegadest, sest
(1)neid on muudetud hagejate koostatud ajagraafikuga ja
(2)need kaotasid kehtivuse lepingu lõpptähtaja pikendamisel; o kostja I (kui kohalik omavalitsus) põhjustas kasutusloa andmise viibimise, täpsemalt sellega, et ei selgitanud hagejatele, et nende taotlus on puudustega; o leppetrahvi tuleb vähendada mõistliku suuruseni; o kostjad ei saa lisaks leppetrahvile nõuda kahju hüvitamist, sest kahju kokku ei ole nii suur (kahju on tegemata tööde maksumus ehk 90 702 eurot);  kostjad leiavad, et hagejate väited ei ole põhjendatud ning kõigil tasaarvestuseks kasutatud vastunõuetel on kohane faktiline ja õiguslik alus. 17
(25)
  1. Ringkonnakohus analüüsib esmalt kostjate leppetrahvi nõudeid sisuliselt. 27.
  2. Etappide „karp kinni“ eest nõuavad kostjad leppetrahvi 38 150 eurot perioodi eest
  3. juuni 2014 –
  4. september 2014 (109 päeva) määraga 350 eurot päevas. Leppetrahvi määr tuleneb lepingu p 12.3 tabeli teisest reast, perioodi algus on järgmine päev pärast lepingu p 7.4 tabeli teises reas kokku lepitud tähtpäeva (
  5. mai 2014) ja lõpp akti nr 7 kuupäev (
  6. september 2014). Ringkonnakohus ei nõustu kostjate ja maakohtuga, et poolte
  7. augusti 2014 kokkulepe tööde lõpptähtaja pikendamise kohta (I kd tl 55) ei mõjutanud lepingus kokku lepitud vahetähtaegu.

§ 29

lg 1 esimene lause sätestab, et lepingu tõlgendamisel lähtutakse lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest. Kui üks lepingupool mõistis lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust vastavalt

§ 29lg-le 3 selliselt, nagu esimene pool seda mõistis.

Käesoleval juhul tuleb lähtuda sellest, et hagejad soovisid

  1. juuli 2014 taotlust esitades ka vahetähtaegade pikendamist ja kostjale I oli või vähemalt pidi olema selline tahe teada. Pikendamise tingisid asjaolud, mida mh arutati juba
  2. veebruari 2014 ja
  3. märtsi 2014 ehituskoosolekutel (I kd tl 46–48 ja II kd tl 31–32). Juba
  4. märtsi 2014 koosolekul tõdeti ca ühe kuu pikkust nihet nii lõpp- kui ka vahetähtaegades (II kd tl 58–61). Lisaks olid pooled
  5. aprilli 2014 koosolekul sisuliselt üksmeelsed, et koolihoone valmimist ei ole loota enne augusti lõppu (I kd tl 49–52). Hagejate
  6. juuli 2014 taotlusest (I kd tl 54) ei saa samuti täha järeldust, et hagejad ei soovinud vahetähtaegade muutmist või ei pidanud lõpptähtaja pikendamise taotlust esitades märgitud asjaolusid selliseks, mis ei mõjutaks vahetähtaegu. Ehituskoosolekul
  7. augusti 2014 ei arutatud küsimust sellest, et vahetähtaegade pikenemine tuleks eraldi kokku leppida, kuigi selleks ajaks oli vahetähtaegade ületamine juba selge (II kd tl 24–29). Kõnealuste etappide osas
  8. juulini 2014 algselt kokku lepitud tähtaeg pikenes poolte
  9. augusti 2014 kokkuleppega järelikult 29 päeva võrra
  10. augustini 2014 ja leppetrahvi saab arvestada alates
  11. augustist
  12. Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st summas 10 150 eurot ( = 29 × 350). 27.
  13. Etappide „põhiline kasutusvalmidus“ eest nõuavad kostjad leppetrahvi 50 850 eurot perioodi eest
  14. juuli 2014 –
  15. november 2014 (113 päeva) määraga 450 eurot päevas. Leppetrahvi määr tuleneb lepingu p 12.3 tabeli kolmandast reast, perioodi algus on järgmine päev pärast lepingu p 7.4 tabeli kolmandas reas kokku lepitud tähtpäeva (
  16. juuli 2014) ja lõpp akti nr 8 kuupäev (
  17. november 2014). Eespool p 27.1 teises ja kolmandas lõigus esitatud põhjendustel pole ka selles osas leppetrahvi nõue tervikuna põhjendatud, sest
  18. juulini 2014 algselt kokku lepitud tähtaeg pikenes poolte
  19. augusti 2014 kokkuleppega 29 päeva võrra
  20. augustini 2014 ja leppetrahvi saab arvestada alates
  21. augustist
  22. Järelikult ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st summas 13 050 eurot ( = 29 × 450). 27.
  23. Etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest nõuavad kostjad leppetrahvi 153 300 eurot perioodi eest
  24. august 2014 –
  25. oktoober 2015 (438 päeva) määraga 350 eurot päevas. Leppetrahvi määr tuleneb lepingu p 12.3 tabeli neljandast reast, perioodi algus on järgmine päev pärast lepingu p 7.4 tabeli neljandas reas kokku lepitud tähtpäeva (
  26. juuli 2014) ja lõpp seni viimasena esitatud leppetrahvinõudele eelnev kuupäev. 18

(25)Eespool p 27.1 põhjendustel pole ka selles osas leppetrahvi nõue tervikuna põhjendatud, sest
  1. juulini 2014 algselt kokku lepitud tähtaeg pikenes poolte
  2. augusti 2014 kokkuleppega 29 päeva võrra
  3. augustini 2014 ja leppetrahvi saab arvestada alates
  4. augustist
  5. Seega ei olnud kostjal I alust nõuda leppetrahvi tema nõudes märgitud esimese 29 päeva eest, st summas 10 150 eurot ( = 29 × 350). 27.
  6. Ülejäänud osas, sh etapi „kasutusload on väljastatud“ eest arvestasid kostjad leppetrahvi kooskõlas lepingu ja selle täitmisega. Ringkonnakohus ei nõustu hagejatega, et leppetrahvi kokkulepped oleks tühised ja nõustub selles osas maakohtuga. Kuigi erinevalt maakohtust leidis ringkonnakohus eespool p-s 20, et pooltevahelise lepingu tingimused on tüüptingimused, siis ei ole leppetrahvi kokkulepe ebamõistlikult kahjustav ega muul alusel tühine. Pooltevahelises lepingulises suhtes ei saa hagejad teha etteheiteid kostjale I kui kohalikul omavalitsusele, lisaks tuvastas maakohus õigesti, et kasutusloa väljastamise eeldused ei olnud varem täidetud. Esimene leppetrahvi nõue esitati poole kuu möödumisel ajast, mida ringkonnakohus hindas leppetrahvide arvestamise ajana, see on mõistlik aeg, st kostjad ei kaotanud õigust nõuda leppetrahvi

§ 159lg 2 tõttu.

28. Kostjad taotlevad leppetrahvi vähendamist. Ringkonnakohtu hinnangul on see taotlus osaliselt põhjendatud etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest arvestatud leppetrahvi puhul. Pärast eespool p-s 27.3 käsitletud osasumma 10 150 eurot mahaarvamist kujuneb kõnealuse etapi leppetrahviks seni esitatud nõuete põhjal 143 150 eurot ( = 153300 – 10150). Seda summat on põhjendatud

§ 162lg 1 alusel vähendada, mida ringkonnakohus põhjendab järgmiselt.

28.

  1. Etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ töö valmimise tähtpäevaks kujuneb p-s 27.1 märgitu kohaselt
  2. august 2014 ja leppetrahvi võisid kostjad arvestada
  3. augustist
  4. Kokku oli kõnealuse etapi toode maksumus lepingu p 8.2 tabeli
  5. rea järgi 295 466,16 eurot (246 221,80 eurot, millele lisandub 20% käibemaks). Leppetrahvi määraks leppisid pooled 350 eurot päevas, mis moodustab 0,1354% etapi maksumusest. Ringkonnakohus nõustub kostjatega, et töövõtja kohustuse täitmisega viivitamise eest ette nähtud leppetrahvi päevamäär ja tellija rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest ette nähtud viivise määr on omavahel võrreldavad. Lepingu p-s 12.2 leppisid pooled viivise määraks 0,1% päevas. Käesoleval juhul ei ole poolte kohustuste täitmise tagamiseks kokku lepitud sanktsioonid seega tasakaalust väljas. 28.
  6. Vaidlust ei ole selles, et esimene osa, täpsemalt esimene pool etapist „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ akteeriti
  7. detsembril
  8. Seetõttu ei näe ringkonnakohus alust vähendada leppetrahvi perioodi eest kuni selle kuupäevani ehk 115 päeva eest summas 40 250 eurot ( = 350 × 115). 28.
  9. Pärast kõnealuse etapi töödest poole vastuvõtmist jätkas kostja II leppetrahvi arvestamist endise päevamääraga. Formaalselt on selline käsitlus õigustatud, sest terve etapp ei olnud veel lõpetatud ja lepingu eesmärk oli ilmselgelt kõigi tööde tähtaegne valmimine. Sisuliselt ei saa siiski hagejatele panna järgneva perioodi eest leppetrahvi täiel määral tasumise kohustust, sest selleks ajaks oli hoone kostjale I üle antud ja selles algas detsembri algul ka õppetöö, st etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ osaline lõpetamata jätmine ei takistanud hoone kasutamist, ning pooltel ilmnesid erimeelsused, millised tööd on vaegtööd ja nad tegid mõistlikku koostööd puuduste väljaselgitamisel. Samas ei ole põhjendatud jätta leppetrahv üldse arvestamata või seda vähendada kõnealuse etapi töödest poolte akti aktsepteerimise järel nullini, sest hagejad kõrvaldasid puuduseid väga aeglaselt ning kuni
  10. aasta juuni-juulini olid mitmed olulised vaegtööd tegemata. 19

(25)Neil kaalutlustel peab ringkonnakohus põhjendatuks, et alates
  1. detsembrist 2014 võisid kostjad nõuda leppetrahvi etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ lõpuni tegemata jätmise eest pooles ulatuses ehk päevamääraga 175 eurot. 28.
  2. Lisaks tuleb leppetrahvi vähendamisel kaaluda, kas mingist ajast alates peaks leppetrahvi arvestus lõppema, st vähendamine ulatuma päevamäärani null eurot. Ringkonnakohtu hinnangul saabus käesoleval juhul selline olukord tööde lõpliku üleandmise akti allkirjastamisega
  3. juulil
  4. Lepingu p 16.2 mõtte järgi olid tööde lõpliku üleandmise eelduseks kasutuslubade väljastamine, oluliste puuduste kõrvaldamine, täitedokumentatsiooni ja lepingus ette nähtud tagatiste esitamine ning koolituste korraldamine. Kui kostja II tellijana allkirjastas lepingu p 16.2 esimeses lauses viidatud akti, siis kinnitas ta ühtlasi, et töö vastuvõtmise eeldused on olulises osas täidetud. Seega võisid kostjad poole määraga leppetrahvi nõuda perioodi eest
  5. detsember 2014 –
  6. juuli 2015 ehk 220 päeva eest kokku summas 38 500 eurot ( = 175 × 220). 28.
  7. Eelneva põhjal kujuneb põhjendatud leppetrahvi nõudeks etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest pärast vähendamist 78 750 eurot ( = 40250 + 38500). Selle etapi eest nõutud leppetrahvi tuleb

§ 162lg 1 alusel seega vähendada 64 400 euro võrra ( = 143150 – 78750).

28.

  1. Tervikuna oli kostjate leppetrahvinõuete põhjendatud summas 367 922,49 eurot ( = 28000 + 37800 + 78750 + 223372,49). Arvestades lepingu hinda ja selle täitmise asjaolusid, eelkõige hoonele kasutusloa väljastamist enam kui kaks kuud pärast pikendatud lõpptähtaega, kostja I olulist huvi hoone tähtaegse valmimise vastu ja kasutusele võetud hoones veel esinenud puuduste olulisust, peab ringkonnakohus selles summas leppetrahvi kokkuvõttes õigustatuks.
  2. Kostja II kasutas
  3. oktoobri 2015 tasaarvestuseks lisaks arvetel nr 1637 ja 1754 kajastatud nõudeid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et kostjal II oli lepingu p 12.6 järgi õigus nõuda hagejatel tegemata jäänud tööde teostamise kulude ja sellele lisanduva 7%-suuruse juhtimiskulu hüvitamist. Sellekohane lepingukokkulepe ei ole hagejaid ebamõistlikult kahjustav ega tühine, samuti ei ole

§ 159

lg-st 1 ja § 646 lg-st 5 tulenevalt leppetrahvi eesmärgiga hõlmatud leppetrahvina nõutud summa arvelt töövõtja tegemata jäänud tööde tegemine. Kostja II väidab, et vastav nõue muutus sissenõutavaks selle esitamisega

  1. oktoobril
  2. Hagejad ei ole väitnud ega põhjendanud hilisemat sissenõutavaks muutumist.
  3. Viimase osa
  4. oktoobri 2015 tasaarvestusest moodustas saamata jäänud tulu nõue. Kostja II märkis, et tal on vastav nõue summas 20 485,83 eurot, aga tasaarvestusega oli hõlmatud osasumma 801,94 eurot. Erinevalt maakohtust ja kostjatest leiab ringkonnakohus, et kostja II ei saa edukalt tugineda saamata jäänud tulu nõudele, st tasaarvestus on summa 801,94 eurot osas alusetu. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgmiselt. 30.
  5. Erinevalt eelmises p-s 29 tellija kulutuste hüvitamise kohta märgitust asub ringkonnakohus saamata jäänud tulu vastunõude osas seisukohale, et seda ei saanud kostja II ajavahemiku
  6. september 2014 –
  7. november 2014 eest nõuda lisaks etapi „kasutusload on väljastatud“ eest samal ajal nõutud leppetrahvile. Ringkonnakohus sedastas otsuse p-s 20, et riigihankelepingu tingimused on tüüptingimused. See kehtib ka lepingu p-de 12.1 ja 12.3 kohta. Kõnealuses osas on lepingu p-s 12.1 ja 12.3 tüüptingimusena tühised. 30.2.

§ 128

lg 2 järgi on saamata jäänud tulu varaline kahju.

§ 161

lg 2 sätestab, et kui kahjustatud lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Kuigi

§ 161

lg 2 on dispositiivne ja pooled võivad sellest erinevalt kokku leppida – nii nagu nad seda ka tegid lepingu p-de 12.1 ja 12.3, siis kaldub selline kokkulepe kõrvale seaduse olulisest põhimõttest. 20

(25)30.3.

§ 42

lg 3 p 5 kohaselt on lepingus, mille teiseks pooleks on tarbija, ebamõistlikult kahjustav mh tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist, või kui teiselt lepingupoolelt võetakse võimalus tõendada tegeliku kahju suurust. Kuigi hagejad ei ole tarbijad, eeldatakse

§ 44

järgi ka muul juhul, et

§ 42lg-s 3 nimetatud tüüptingimused on teist poolt ebamõistlikult kahjustavad.

30.4. Saamata jäänud tulu osas ei saa tüüptingimustes kehtestada

§ 161

lg-st 2 erinevat korda, see on ebamõistlikult kahjustav

§ 42lg 3 p 5 järgi (vt üldisemalt Riigikohtu 14.

jaanuari 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-08, p 15 neljas lõik). Ringkonnakohtu hinnangul on lepingu p-d 12.1 ja 12.3 nende koosmõjus kostjat ebamõistlikult kahjustavad

§ 42

lg 3 p 5 ja § 44 järgi ning tühised

§ 42

lg 1 järgi osas, mis võimaldab kostjatel lisaks leppetrahvile nõuda sama perioodi eest saamata jäänud tulu. VI

  1. Tulenevalt eeltoodust on hagejate apellatsioonkaebus kostja II vastu esitatud nõuetes põhjendatud osaliselt.
  2. Ringkonnakohus leidis otsuse p-des 27 ja 28, et kostjatel ei ole õigust nõuda leppetrahvi etappide „karp kinni“, „põhiline kasutusvalmidus“ ning „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest summas 33 350 eurot ( = 10150 + 13050 + 10150) ja ülejäänud leppetrahvi etapi „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“ eest tuleb vähendada 64 400 euro võrra. Lisaks ei pidanud ringkonnakohus otsuse p-s 30 märgitud kaalutlustel põhjendatuks kostja II nõuet saamata jäänud tulu hüvitamiseks, milleks kostja II kasutas tasaarvestuseks osasumma 801,94 eurot. Kokku on kostjad teinud tasaarvestused alusetult summas 98 551,94 eurot ( = 33350 + 64400 + 801,94). Selles summas saab nõude (1.a) kostja II vastu rahuldada. Hagejad palusid raha välja mõista nende kasuks ühiselt.
  3. Kuna hagejate nõue (1.a) on põhinõudena osaliselt edukas, siis tuleb lahendada ka viivise nõue

(2). Ringkonnakohus leidis eespool p-s 15.2; et hagejad vaidlustasid maakohtu otsuse viivise välja mõistmata jätmise osas. Viivise nõude õiguslik alus on

§ 113

lg 1 esimene lause, mis sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni.

  1. Viivise nõude lahendamisel omab niisiis lisaks tähtsust, millal muutusid poolte vastastikkused kohustused sissenõutavaks. Aktidest nr 7–10 tulenevate hagejate nõuete sissenõutavuse aegade osas pooled praeguseks ei vaidle. Kostjal II ei tule maksta viivist perioodi eest, mil kostjate leppetrahvi nõuded katsid kogu hagejate nõutava summa. Ringkonnakohus tuvastas eespool p-des 27 ja 29, millisest ajast alates võisid kostjad leppetrahvi ja kulude hüvitist nõuda. 34.
  2. Tasaarvestuse tulemusena lõppevad

§ 197lg 2 järgi tagasiulatuvalt poolte nõuded kattuvas ulatuses.

Seega sai kostja tasaarvestusolukorra tekkimiseni nõuda hagejalt viivist leppetrahvi kogusummalt, kuid pärast tasaarvestusolukorra tekkimist sai ta viivist nõuda vaid tasaarvestuse jäägilt. Sealjuures on kostjal õigus nõuda leppetrahvi maksmisega viivitamise eest hagejalt viivist suuremalt summalt kui tasaarvestuse jäägilt üksnes siis, kui kostja kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks varem kui hageja tasunõue. Kui kostja kahju hüvitamise ja leppetrahvinõue muutusid sissenõutavaks pärast seda, kui kostjal tekkis õigus hageja tasunõue täita, sai kostja viivist arvestada algusest peale üksnes tasaarvestuse jäägilt, sest kahju hüvitamise või leppetrahvinõude sissenõutavaks muutumisega saabus tasaarvestusolukord ning poolte nõuded lõppesid

§ 197lg 2 mõttes kattuvas ulatuses (Riigikohtu 23. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16, p 21 kolmas lõik). 21

(25)34.
  1. Kuni
  2. detsembrini 2014 ei tekkinud poolte rahalistes saldodes käesolevas asjas esitatud ja tasaarvestuseks kasutatud vastunõuete suhet, kus kostjatel oleks tulnud hagejatele midagi tasuda. Enne seda kuupäeva olid muutunud sissenõutavaks hagejate nõuded aktide nr 7 ja 8 aluse kokku summas 265 919,54 eurot ( = 118186,46 + 147733,08) ja nimetatud päevani võis kostja I arvestada leppetrahvi 326 972,49 eurot (= 28000 etapid „karp kinni“ + 37800 etapid „põhiline kasutusvalmidus“ + 223372,49 etapp „kasutusload on väljastatud“ + 108 × 350 etapp „dokumenteerimine ja vaegtööde kõrvaldamine“). Lisaks tekkis kostjal I
  3. detsembril 2014 kohustus tasuda akti nr 9 alusel esitatud arve, millest vaidlustamata asjaoludel jäi maksmata 81 802,95 eurot. Seega kujunes pooltevaheline saldo nüüd kostja I kahjuks summas 20 750 eurot ( = 265919,54 + 81802,95 – 326972,49). 34.
  4. Vastavalt eespool p-s 28.2 märgitule võis kostja I endiselt nõuda leppetrahvi 350 eurot päevas, st tuvastatud saldo vähenes kuni
  5. detsembrini 2014 iga päev selle summa võrra. Edaspidi vähenes saldo 175 euro võrra päevas. 34.
  6. Vaidlustamata asjaoludel muutus
  7. jaanuaril 2015 sissenõutavaks hagejate tasunõue akti nr 10 alusel summas 147 733,08 eurot. Selleks ajaks oli täiendavalt muutunud sissenõutavaks leppetrahv summas 7 700 eurot ( = 7 × 350 + 30 × 175). Saldo kostja I kahjuks
  8. jaanuari 2015 seisuga on seega 160 783,08 eurot ( = 20750 + 147733,08 – 7700). Kuna leppetrahvi võis veel arvestada kuni
  9. juuli 2015 summas 33 250 eurot ( = 190 × 175, vt eespool p 28.3), siis pärast seda kuupäeva kujunes saldo 127 533,08 eurot ( = 160783,08 – 33250). Lõpuks muutus
  10. oktoobril 2015 sissenõutavaks arvetel nr 1637 ja 1754 kajastatud kostja II nõue summas 28 981,14 eurot ja vähendas kogusaldo summani 98 551,94 eurot (vrd ka kokkuvõte eespool p-s 32).
  11. Kostjad väidavad, et neil oli alus võlgnetav summa alates
  12. jaanuarist 2015 kinni pidada, sest hagejad ei olnud andnud lepingu p 11.7 järgset garantiid. Põhimõtteliselt tuleks kostjate kõnelust väidet laiendada ka eespool kirjeldatud saldole alates
  13. detsembrist 2014, sest siis lõppes kostjate väitel ehitusaegne garantii. Hagejad ei ole garantii pikenemist väitnud ega tõendanud, aga tuginevad sellele, et kuna tegelikult olid tööd juba lõppenud (tegeleti ainult veel puuduste kõrvaldamisega), siis ei olnud alust ehitustööde aegset garantiid nõuda. Ringkonnakohus leiab, et kostjad ei võinud keelduda pärast kahe kuu möödumist kasutusloa väljastamisest ja hoone valduse ülevõtmisest (
  14. novembril 2014) ning koolis õppetöö alustamisest (
  15. detsembril 2014) enam hagejate arvete tasumisest põhjendusega, et ehitusaegne garantii on pikendamata. Lepingu p 11.7 järgi oli kõnealune garantii nõutav ehitusaegse tagatisena ja pidi kehtima veel kaks kuud pärast tööde lõpptähtaega. Hagejatel oli tööde üleandmise viibimise korral kohustus garantiid pikendada aja võrra, mille osas üleandmine viibis. Garantii eesmärk oli tagada tellija nõudeid töövõtja vastu, mis tulevad töövõtjapoolsest lepingurikkumisest. Kui kostja I oli hoone valduse vastu võtnud ja alustanud hoones õppetööga, siis ei saanud enam eeldada, et hoonel on sedavõrd olulisi puudusi, mille kõrvaldamise tagatiseks oleks vaja eraldi tagatist. Vaidlustamata asjaoludel ei ole kostjad tasunud veel teostamata tööde eest, st neile ei saanud tekkida ka tagasinõuet hagejate vastu põhjusel, et mõne töö eest on küll tasutud, aga see on tegemata.
  16. Järelikult on hagejatel õigus nõuda

§ 113

lg 1 esimese lause ja lepingu p 12.2 alusel kostjalt II viivise maksmist määraga 0,1% päevas nende ajavahemike eest, mil pooltevaheliste arvelduste saldo oli kostjate kahjuks. 36.

  1. Tulenevalt eespool p-s 34 kirjeldatud saldo pidevast muutumisest kuni
  2. juulini 2015 on viivise päevasumma samuti pidevalt muutuv, täpsemalt väheneb see leppetrahvi päevamäärast 0,1% võrra. Matemaatiliselt tähendab teatava perioodi viivise arvestus sellisel juhul aritmeetilise jada summa leidmist, milles esimene liige (a1) on perioodi alguspäeva viivise päevasumma, vahe (d) on viivise päevasumma vähenemist näitav arv ja 22

(25)summeeritavate liikmete arv (
  1. n)on perioodi pikkus päevades. Aritmeetilise jada esimese n liikme summa (Sn) ehk siis käesoleval juhul iga perioodi eest nõutav viivis on leitav valemiga: Sn  2a 1  n  1  d n 2 Ringkonnakohus arvutab nõutava viivise välja otsuse tegemise päeva seisuga järgmiselt: perioodi algus 17. 12. 2014 24. 12. 2014 23. 01. 2015 01. 08. 2015 16. 10. 2015 perioodi lõpp päevi (
  2. n)saldo alguspäeval 23. 12. 2014 7 20 750,00 22. 01. 2015 30 18 300,00 31. 07. 2015 190 160 783,08 15. 10. 2015 76 127 533,08 05. 05. 2017 568 98 551,94 viivis saldo viivise algus- vähene- vähenepäeval mine mine (a1) päevas päevas (
  3. d)20,750 350 0,350 18,300 350 0,350 160,783 175 0,175 127,533 98,552 kokku viivis perioodil (Sn) 137,90 396,75 27 406,65 9 692,51 55 977,54 93 611,35 36.2. Viivise nõue kuni otsuse tegemise päevani on põhjendatud summas 93 611 eurot. Hagejad esitasid taotluse mõista välja ka tulevikus sissenõutavaks muutuv viivis, mis tuleb TsMS § 367 teise lause järgi rahuldada alates otsusele järgnevast päevast lähtudes eespool p-s 32 märgitud põhivõla summast (98 551,94 eurot) ja lepingu p-s 12.2 kokku lepitud viivise määrast (0,1% päevas). 37. Kostja II esitas ringkonnakohtule taotluse viivise vähendamiseks. Kostja II ei viidanud oma samasisulisele taotlusele maakohtus ja ringkonnakohus ka ei tähelda, et kostja II oleks maakohtule vastava taotluse esitanud. Sellises olukorras saaks ringkonnakohus viivise suurust vähendama asuda alles siis, kui esineks TsMS § 652 lg-s 3 toodud asjaolud ja kui kostja II oleks uue asjaolu lubatavust TsMS § 652 lg 4 kohaselt põhjendanud (vt Riigikohtu 4. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17 neljas lõik, ja selles viidatud 13. aprilli 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kostja II ei ole vastavat põhjendamiskohustust järginud. Täiendavalt märgib ringkonnakohus, et nõudes viivise vähendamist, ei toonud kostja II esile asjaolusid, mis annaksid alust

§ 113lg 8 ja § 162 lg 1 alusel viivist vähendada.

VII 38. Lõpuks tuleb otsustada menetluskulude jaotus. Nagu märgitud eespool p 15.1 neljandas lõigus, ei ole enam vaja lahendada nõudega

(3)seonduvate kulude küsimust, sest selles osas on maakohtu otsus edasi kaebamata jõustunud. Seetõttu käsitleb ringkonnakohus järgnevas ülejäänud kulude jaotust. 38.
  1. Kostja I suhtes jäävad hagi ja kaebus tervikuna rahuldamata, st tema menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jäävad TsMS § 162 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel hagejate kanda. 38.
  2. Kostja II ja hageja vahelises suhtes peab ringkonnakohus põhjendatuks jaotada kulud TsMS § 163 lg 1 alusel vastavalt hagi rahuldamise ulatusele kummaski kohtuastmes, täpsemalt aga põhivõlana nõutud summa rahuldamise ulatusele, sest viivise summa sõltub otseselt vastava põhinõude edukusest. Kostja II vastu esitasid hagejad maakohtus põhinõude
(1)summas 788 127,48 eurot. Kaebuse lahendamise tulemusel on see edukas 12,5% ulatuses ( ≈ 98551,94 : 788127,48). Seetõttu jäävad maakohtus kantud hageja ja kostja II menetluskuludest 12,5% kostja II kanda ja ülejäänud 87,5% hagejate kanda. 23
(25)Ringkonnakohus soovisid kostjad ainult põhinõude osade (1.
  1. a)ja (1.
  2. b)lahendamist summas 702 281,88 eurot ( = 495455,57 + 206826,31) ja see oli edukas 14% ulatuses ( ≈ 98551,94 : 702281,88). Ringkonnakohtus kantud hageja ja kostja II menetluskuludest jääb 14% kostja II kanda ja ülejäänud 86% hagejate kanda. 38.3. Hagejad nõudsid raha maksmist neile ühiselt. TsMS § 165 lg 1 sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Käesoleval juhul on põhjendatud jätta hagejate kantavad kulud nende kanda võrdsetes osades. Nii talitas ka maakohus kulude jaotuse otsustamisel ja seda ei ole apellatsioonkaebusega eraldi vaidlustatud. 39. Kuna ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu sisulist lahendit nõuete (1.a), (1.
  3. b)ja
(2)osas ning vastavalt sellele muutub ka menetluskulude jaotus hageja ja kostja II vahel, siis määrab vastavad menetluskulud TsMS § 174 lg-te 3 ja 5 järgi kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist (Riigikohtu
  1. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).
  2. Juhindudes TsMS § 654 lg-st 2² esitab ringkonnakohus otsuse resolutsiooni juures kohtuotsuse kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse. Siinjuures on piisav, et ringkonnakohtu seisukoht uue otsuse tegemise kohta (nii nõuete lahendamisel kui ka kulude jaotamisel) nähtub resolutsiooni terviktekstist (vt nt Riigikohtu
  3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-139-14, p 24). / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing / allkirjastatud digitaalselt / Gaida Kivinurm / allkirjastatud digitaalselt / Ulvi Loonurm Tühistatud osaliselt Riigikohtu 13.12.2017 otsusega RESOLUTSIOON
  4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
  5. mai
  6. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata KRTL OÜ ja OÜ Termentum hagi Aktsiaseltsi KA VAIKO vastu lepingulise tasu nõude 603 729 euro 94 sendi osas ja sellelt arvestatud viivise nõude osas, samuti selle nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas. Saata asi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.
  7. Jätta Tallinna Ringkonnakohtu
  8. mai
  9. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 muutmata osas, millega ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis Aktsiaseltsilt KA VAIKO KRTL OÜ ja OÜ Termentum kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlana 98 551 eurot 94 senti, viivise 93 611 eurot 35 senti ning alates
  10. maist 2017 põhivõla summa 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivise määraga 0,1% päevas. Samuti jätta muutmata Tallinna Ringkonnakohtu
  11. mai
  12. a otsus tsiviilasjas nr 2-15-2810 osas, millega jäeti hagi Narva-Jõesuu linna (õiguseelneja Vaivara vald) vastu rahuldamata, samuti Narva-Jõesuu linna vastu esitatud nõudega seotud menetluskulude jaotuse osas.
  13. KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebus rahuldada osaliselt. Aktsiaseltsi KA VAIKO kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. 24
(25)
  1. Kohtuotsus on jõustunud järgmises osas, millega otsustati: „4.
  2. Võtta vastu KRTL OÜ ja OÜ Termentum loobumine alternatiivsest nõudest, milles nad palusid juhul, kui kohtuotsuse tegemise aja seisuga on sissenõutavaks muutunud viivis väiksem kui 426 114 eurot 58 senti, mõista Narva-Jõesuu linnalt ja Aktsiaseltsilt KA VAIKO välja kahjuhüvitis 426 114 eurot 58 senti, millest on maha arvatud sissenõutavaks muutunud viivis. 4.
  3. Lõpetada eeltoodud loobutud nõude osas menetlus tsiviilasjas nr 2-15-
  4. 4.
  5. Jätta hagi Narva-Jõesuu linna vastu rahuldamata, sealhulgas jätta rahuldamata hagejate lepingulise tasu nõue 702 281 eurot 88 senti, sissenõutavaks muutunud ja sissenõutavaks muutuva viivise nõue ning lisatööde tasunõue 85 845 eurot 60 senti. 4.
  6. Jätta rahuldamata hagi Aktsiaseltsi KA VAIKO vastu lisatööde eest 85 845 euro 60 sendi suuruse tasu nõudes. 4.
  7. Mõista Aktsiaseltsilt KA VAIKO KRTL OÜ ja OÜ Termentum kasuks ühiselt välja lepingulise tasu nõudest põhivõlg 98 551 eurot 94 senti, viivis 93 611 eurot 35 senti ja alates
  8. maist 2017 põhivõla summa 98 551 eurot 94 senti tasumata osalt viivis määraga 0,1% päevas. 4.
  9. Menetluskulud jaotada ja määrata osaliselt kindlaks järgmiselt: 4.6.
  10. Jätta ühest nõudest loobumise tõttu Narva-Jõesuu linna ja Aktsiaseltsi KA VAIKO menetluskulud KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda ning mõista KRTL OÜ-lt Aktsiaseltsi KA VAIKO kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti ja OÜ-lt Termentum Aktsiaseltsi KA VAIKO kasuks välja menetluskuluna 157 eurot 50 senti. 4.6.
  11. Narva-Jõesuu linna menetluskulud ülejäänud nõuetes (st peale punktis 4.1 viidatu) nii maa- kui ka ringkonnakohtus jätta võrdsetes osades KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda. 4.6.
  12. Menetluskulud (v.a p-s 4.6.1 määratu) määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast otsuse jõustumist.“
  13. Jätta Narva-Jõesuu linna kassatsioonimenetluses kantud menetluskulud võrdsetes osades KRTL OÜ ja OÜ Termentum kanda.
  14. Tagastada KRTL OÜ ja OÜ Termentum kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon. Arvata Aktsiaseltsi KA VAIKO kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. 25
(25)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.