Obsah (9)

§ 113§ 127§ 197§ 4024§ 8§ 101§ 14§ 115§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 26. oktoober 2017 Tartu Tsiviilasja number 2-16-73

§ 113lg 1 teises lauses sätestatud määras.

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.
2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus Agne Timpsi kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. 1 Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED
3. AS SEB Pank (hageja) esitas maakohtule 09.05.2016 hagi Agne Timpsi (kostja) vastu võlgnevuse ja viivise väljamõistmiseks. Hageja palus kostjalt välja mõista põhiosa võlgnevus 7600,48 eurot, intressivõlgnevus 116,80 eurot, viivisevõlgnevus 1973,58 eurot ja teenustasu võlgnevus 895,12 eurot, kokku 10585,98 eurot. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja tulevikus sissenõutuvaks muutunud viivis seadusjärgse määraga põhiosa võlgnevuselt alates 09.05.2016 kuni põhiosa nõude täieliku täitmiseni. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja, kostja ja Aigi Lodison (surnud) 27.11.2007 laenulepingu nr L070059929, mille kohaselt andis hageja kostjale ja Aigi Lodisonile kokku laenu summas 148 000 Eesti krooni (9 458 eurot ja 92 senti), tagastamise lõpptähtpäevaga 15.11.
4. Laenulepingu kohast täitmist tagas korteriomandile asukohaga Põlva maakond, XXX küla, XXX vald, XXX (registriosa nr XXX) hageja kasuks seatud hüpoteek. Kostja ei täitnud tähtaegselt laenulepingutest tulenevaid maksekohustusi, mistõttu ütles hageja 16.05.2013 laenulepingu erakorraliselt üles. Hüpoteegiga koormatud korteriomand müüdi täitemenetluses enampakkumisel 19.04.2016 ning põhiosa võlgnevuse katteks laekus kokku 320 eurot. Eelnimetatud laekumise arvelt vähendati põhiosa võlgnevust.
5. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja vastuväidete kohaselt rikkus hageja laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, millest tulenevalt on kostjale tekkinud hageja antud krediidi tagastamise nõude ja kõrvalnõuete näol kahju. Laenu võtmise eesmärgiks oli korteriomandi (XXX) ost. Kostja leidis, et korteriomandi müügihinna (320 eurot) ja selle ostmiseks antud laenu (148 000 Eesti krooni ehk 9 458 eurot ja 92 senti) ligi kolmekümnekordne vahe viitab otseselt hageja rikkumisele laenu andmisel. Hageja ei oleks tohtinud anda laenu väheväärtusliku korteriomandi ostmiseks. Kostja märkis, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu tekkis kostjale kahju haginõude ulatuses ehk summas 10 585,98 eurot. Ilma laenuta oleks kostja praegu olukorras, kus tal pole ei korteriomandit ega kohustusi. Kostja esitas hagejale tasaarvestuse avalduse, mille kohaselt arvestab ta temale hageja poolt vastutustundliku laenamise põhimõtet rikkudes antud 2 krediidi tõttu tekkinud kahju summas 10 585,98 eurot tasa hageja hagiavalduses esitatud nõudega summas 10 585,98 eurot. MAAKOHTU LAHEND
6. Maakohus jättis
7. detsembri 2016 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskulude katteks 250 eurot. Maakohus leidis, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et hageja ja kostja vahel oli 27.11.2007 sõlmitud laenuleping nr L070059929, mille kohaselt andis hageja kostjale laenu summas 148 000 Eesti krooni (9 458 eurot ja 92 senti), ning et lepingu kohast täitmist tagas korteriomandile asukohaga XXX (registriosa nr XXX) hageja kasuks seatud hüpoteek. Hageja krediidiandjana on esitanud nõude tagastamata krediidisumma sissenõudmiseks koos intressi, teenustasude ja viivisega. Kostja on seisukohal, et kuivõrd juba laenulepingut sõlmides oli tema näol tegemist töövõimetuspensionäriga, milline asjaolu pidi hagejale teada olema, rikkus hageja talle laenu andes vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja leiab, et ta ei ole seadusest tulenevaid laenusaaja krediidivõimelisuse hindamise kohustusi rikkunud ning on selle tõendamiseks esitanud laenuraporti ja laenusaajate kontoväljavõtted (tl 32-34). Esitatud tõendite põhjal on ilmne, et kostja ja Aigi Lodisoni puhul nõuetele vastavat laenuanalüüsi ei tehtud. Krediidilepingu sõlmimise eelselt võeti maksevõime hindamisel aluseks vaid kostja ja kaaslaenusaaja sissetulekud viimase kuue kuu konto väljavõtte alusel, ehk hageja on jätnud mitmed laenusaajate krediidivõimelisust kirjeldavad asjaolud tähelepanuta ja krediidi andmisel arvesse võtmata. Vastutustundliku laenamise printsiibi eesmärgiks on, et krediidiasutus tunneks oma klienti, mis eelkõige tähendab kohustust hinnata enne krediidilepingu sõlmimist kliendi võimekust laen tagasi maksta. Selleks tuleb enne laenuotsust põhjalikult hinnata krediidisaaja varasemat maksekäitumist, sh kohustuste rikkumisi ja olemasolevaid rahalisi vahendeid. Kõikvõimalikke krediidisaaja ülelaenamise riske on krediidiandjal küll peaaegu võimatu lepingu sõlmimise hetkel üheselt kindlaks määrata, sest maksehäirete tekkimise peamisteks põhjusteks olevaid ootamatuid asjaolusid nagu töötus, haigused või surm ei ole krediidiandjal võimalik prognoosida. Küll aga saab krediidiandja krediidivõimelisuse hindamise aluseks võtta talle sellel hetkel esitatud andmed ja ka seeläbi on võimalik ära hoida ülelaenamisega seotud probleeme, mis on ilmsed juba krediidivõtmise ajal. Kostja konto väljavõttest (tl 33) nähtub, et talle laekus laenu taotlemisele eelneval perioodil igakuiselt sotsiaalkindlustusametist pension ja töötasu OÜ-lt GRIFS. Väljaminekute hulgas on makse Lindorff Eesti AS-ile, mis tegeleb võlgade sissenõudmisega ja Ferratum Estonia OÜ-le, mis on kiirlaenufirma. Kaaslaenusaaja Aigi Lodisoni konto väljavõttest (tl 34) selgub, et tema ainsateks sissetulekuteks olid sotsiaaltoetus, pension ja peretoetus, tal oli kehtiv kohustus AS-i Swedbank ees (maksed laenulepingu nr 06-167508-VL põhiosa ja intresside katteks) ning ta oli viimase kuue kuu jooksul võtnud kiirlaenu summas 1000 Eesti krooni Ferratum Estonia OÜ-lt. Ka laenutaotluses on kirjas, et kaastaotleja on pensionär ning et tal on kohustusi teise krediidiandja ees, seega oli hageja nendest asjaoludest teadlik. Kui kostja ise laenu taotlemisel ei esitanud infot oma töövõimetuse kohta, pidi ka see asjaolu olema hagejale teada, kuna pensioni laekumine kostja kontole nähtub esitatud kontoväljavõttest 3 ja hageja on vastavad laekumised oma kontoväljavõttel markeerinud. Kostja vanust arvestades on loogiline järeldada, et tegemist oli töövõimetuspensioniga. Seega oli tegemist laenutaotlejatega, kellest ühe ainsaks sissetulekuks olid pensionid ja sotsiaaltoetused ning teise sissetulekust kolmandiku moodustas pension. Arvestades solidaarvastutusega, s.t võimalusega, et lepingujärgsete kohustuste täitmata jätmise korral võidakse kogu nõue pöörata ühe laenusaaja vastu, on kohtu arvates ilmne, et krediidivõimeliseks ei saa lugeda kaastaotlejaid, kelle sissetuleku moodustavad valdavas osas toetused ja pensionid. Sellelaadsete sissetulekute eesmärk on aidata säilitada elementaarsed vahendid eluga toime tulemiseks. Samuti ei saa krediidivõimeliseks pidada isikuid, kes on oma varasemaid kohustusi rikkunud ja võtavad nende täitmiseks uusi või täiendavaid laene. Maakohus märkis, et tagatisega krediidilepingu alusel antava krediidisumma kindlaksmääramisel on oluline tegur ka tagatise, antud juhul kinnisvara väärtus. Enne laenulepingu sõlmimist on krediidiandja kohustatud analüüsima tagatiste piisavust. Hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid, millest nähtuks, et tagatise väärtusele oleks hinnangu andnud sõltumatud eksperdid. Maakohus leidis, et juhul, kui hageja hindas tagatiseks oleva vara väärtuseks 92 500 Eesti krooni ja andis nimetatud vara ostmiseks laenu 148 000 krooni, pidi pank olema teadlik asjaolust, et laenulepingust tulenevate nõuete võimalikul täitmata jätmisel tagatisvara realiseerides ei jätku ka saadavast müügisummast krediidisaajate kõigi kohustuste täitmiseks. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et hageja on rikkunud kostja krediidivõimelisuse hindamise kohustust, millega on jätnud järgimata vastutustundliku laenamise põhimõtte. Hageja poolt kostja krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumise tõttu on kostjale tekkinud kahju, mille tasaarvestamiseks hageja nõudega on kostja esitanud avalduse. Esitatud avalduse kohaselt on kostja kahju võrdne hageja nõudega, s.o 10 585,98 eurot. Riigikohtu otsuse nr 3-2-1-136-12 p 25 kohaselt tuleb laenusaaja kahjunõude hindamisel vaadata esmalt

§ 127

lg 1 sätteid, mille kohaselt on kahju hüvitamise eesmärk kahju saanud isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui kahju tekitanud sündmust ei oleks saabunud. Kui kostjale ja Aigi Lodisonile ei oleks antud laenu, siis on ilmne, et hagejal ei oleks praegu võimalik esitada kostja vastu nõuet 10585,98 euro väljamõistmiseks. Kui kostja oleks hagejalt saadud laenu arvelt saanud soovitud korteri omanikuks, oleks põhjendatud vähemalt laenu põhiosa tagasinõue. Kuivõrd aga kostja on korteri omandist ilma jäänud, sest see on täitemenetluses müüdud ja müügist laekunud 320 eurot arvelt on hageja vähendanud põhiosa võlgnevust, siis ei ole käesolevas menetluses võimalik kostja poolt esitatud kahju hüvitamise nõudest mahaarvamisi teha

§ 127lg 5 alusel.

Maakohus leidis, et hagi tuleb jätta rahuldamata, sest hageja poolt kostjale laenu andmisel vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tõttu on põhjendatud tasaarvestada hageja nõue 10 585,98 euro väljamõistmiseks kostjale tekitatud kahjuga summas 10 585,98 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega hagi rahuldada ning menetluskulud jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt: 4 1) on maakohus otsuse tegemisel rikkunud TsMS § 442 lg 8 sätteid, mille kohaselt peab analüüsima kõiki menetlusosaliste väiteid ja kõiki tõendeid; 2) tõlgendas ja hindas maakohus ebaõigesti kogutud tõendeid ja asjaolusid TsMS § 631 lg 1 ja 2 mõttes. Kahju hüvitamisel isiku asetamine olukorda, kus ta oleks olnud, kui ta poleks laenu saanud, tähendab siiski ka seda, et saadud laen tuleks kostjal tagasi maksta; 3) luges maakohus alusetult kostja kahjuks kogu summa, mida hageja kostjalt nõuab. Hageja vaidles vastu kostja esitatud kahjunõudele ja tasaarvestuse avaldusele. Kostjal tuleb välja tuua tekkinud kahju, milles täpselt see seisnes ning kuidas on see põhjuslikus seoses hageja käitumisega, ja seda tõendada. Ainuüksi krediidi saamisest ei saa kostjatele kahju või kahjulikke majanduslikke tagajärgi tekkida; 4) on maakohus ebaõigesti rahuldanud vastustaja tasaarvestusavalduse. Täidetud ei ole tasaarvestuse teostamise esmane eeldus – kostjal puudub hageja vastu samaliigiline nõue

§ 197lõike 1 mõttes, mida kostja saaks hageja nõudega tasaarvestada.

Tasaarvestuse avaldus ei ole põhjendatud ega õiguspärane ja tasaarvestust ei ole toimunud. Kuna tasaarvestust ei ole toimunud, siis ei ole hageja nõuded kostja vastu lõppenud. Kostja ei ole lepingutest tulenevaid kohustusi nõuetekohaselt täitnud, laenulepingu tagastamata põhiosa nõuded ei ole täidetud; 5) on maakohus jätnud tähelepanuta asjas 02.09.2016 hageja vastuse lisana 3 esitatud tõendi – korteriomandi müügilepingu ja hüpoteegiga koormamise lepingu. Eelnimetatud lepingust nähtuvalt on soetatud korteriomand ostuhinnaga 185 000 EEK, mis üheselt kajastab turuindikatsioonina korteriomandi väärtust laenu väljastamise ajal ning mille on pank laenutaotluse analüüsimisel arvesse võtnud tagatise väärtusena. Ostuhinnast oli 37 000 EEK oli laenusaajatel juba tasutud 20% omafinantseeringuna. Kuivõrd laenusaajad elasid ise ostetavas korteriomandis, on eluliselt usutav, et nad täpselt teadsid korteri seisukorda ja väärtust; 6) on maakohus hagejale üllatuslikult jõudnud kohtuotsuses järeldusele, et hageja ei viinud läbi kostja krediidivõimekuse analüüsi ega hinnanud laenu andes, kas kostja on võimeline hagejale laenu tagastama. Hageja eeldas, et laenutaotlustes esitatud andmed, sh sissetulekute kohta, on õiged ja vastavad tegelikkusele ning tugines esitatule heas usus. Lepingueelsetel läbirääkimistel tuleb mõlemal poolel käituda hea usu põhimõttest lähtuvalt ning hageja kohustuse rikkumiseks ei saa lugeda seda, et hageja ei küsinud lepingu sõlmimisel üle ega laenutaotlejad ole valetanud või varjanud olulist teavet. Kui aga laenutaotleja esitas tahtlikult eksitavaid andmeid, on lepingueelseid kohustusi rikkunud kostja; 7) on hagejale üllatuslik maakohtu seisukoht, et krediidivõimeliseks ei saa lugeda isikuid, käesoleval juhul kostjat, kes on oma varasemaid kohustusi rikkunud. Kostja ei ole väitnud, et hoolimata temapoolsetest eelnevatest kohustuste rikkumisest andis hageja talle laenu; 8) on maakohtu järeldus, et pank ei oleks tohtinud laenu anda pensioni saavatele isikutele, asjakohatu; 9) ei anna laenulepingu kehtivuse ajal toimunud elulised muutused, mis ei ole panga otsese kontrolli all, nt kostja töötasu/sissetuleku vähenemine, tagatisvara turuväärtuse vähenemine või majanduskeskkonna üldine halvenemine, alust hea usu põhimõtte raames piirata hageja õiguste kasutamist. Kostja laenuvõtmisega kaasnevad kõiki riske ei saanud ega pidanud krediidiasutus ette nägema. 5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 5 Kostja jäi maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Hageja ei oleks tohtinud kostjale ja tema emale laenu anda. Kui hageja oleks kostja sissetulekule ja varasematele laenudele ning nende tasumisega seotud probleemidele vajalikul määral tähelepanu pööranud, ei oleks hageja laenu andnud ja kostja poleks raskesse olukorda sattunud. Osa sissetulekust tuli sotsiaaltoetustest, mitte vaid pensionist nagu väitis hageja. Nii riskantse laenu andmisel pidi hagejale olema ettenähtav, et raskuste tekkimisel ei suuda kostja laenu tagastada. Kostja hinnangul on maakohus kahju hüvitamise probleemi õigesti lahendanud. Enne laenu saamist ei olnud kostjal korterit ega kohustust hageja ees. Ilma vastutustundetult antud laenuta oleks kostja ka praegu olukorras, kus tal poleks korterit ega kohustusi. Kostja on tasunud hagejale 6500 eurot, hageja nõuab nüüd kostjalt üle 11 000 euro olukorras, kus korter on tagatisena odavalt maha müüdud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 9. detsembri 2016 otsus tuleb materiaal- ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada. Ringkonnakohus teeb uue otsuse, millega rahuldab hagi ja mõistab kostjalt välja hageja kasuks 11478,35 eurot ning viivise põhinõudelt (7600,48 eurot) alates ringkonnakohtu otsuse jõustumisest kuni põhinõude täitmiseni. Menetluskulud jätab ringkonnakohus kostja kanda. 7. Ringkonnakohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte (

§ 4024

) võimalik rikkumine ei too kaasa laenusaaja (kostja) vabanemist oma lepinguliste kohustuste täitmisest. Samuti ei tähenda vastutustundliku laenamise põhimõtte võimalik rikkumine automaatselt kahju tekkimist laenusaajale ning võimalust laenu tagasimaksmist vältida nõuete tasaarvestuse teel. Leping on pooltele täitmiseks kohustuslik (

§ 8

lg 2) ning lepingu rikkumisega kaasneb vastutus (

§ 101

). Laenusaaja vastutab oma valikutest tulenevate tagajärgede eest ka juhul, kui pärast laenu võtmist tema majanduslikud ootused ei realiseeru ja laenu võtmisega kaasnevad laenusaajale negatiivsed tagajärjed. Vastutustundliku laenamise regulatsiooni mõtteks on vähendada selliste olukordade tekkimise tõenäosust. Samas ei ole regulatsiooni eesmärgiks laenusaaja vastutusvõime vähendamine. Tsiviilõigus ei saa piirata teovõimelise inimese majanduslikku iseseisvust ja panna kahtluse alla kehtivate tehingute täitmise kohustuslikkust. 8. Vastutustundliku laenamise põhimõte kuulub lepingueelsete läbirääkimiste õigussuhtesse, kuna pooled peavad täitma vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevad kohustused enne lepingu sõlmimist. Teatud olukordades võib vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine viia lepingueelsete läbirääkimiste kohustuste rikkumiseni (

§ 14

), mis võib anda aluse laenuandja vastu kahju hüvitamise nõude esitamiseks (

§ 115lg 1).

Selline olukord võib tekkida juhul, kui laenuandja rikub laenusaaja teavitamiskohustust lepingueelsetel läbirääkimistel (

§ 14lg 2).

Vastutustundliku laenamise põhimõte (

§ 4024

) ei sätesta laenusaaja teavitamiskohustust ise ja eraldi, vaid määratleb kogutavate andmete sisu ja ulatuse. 9.

§ 14

lg 2 sätestab, et lepingueelseid läbirääkimisi pidav või muul viisil lepingu sõlmimist ettevalmistav isik peab teisele poolele teatama kõigist asjaoludest, mille vastu teisel poolel on lepingu eesmärki arvestades oluline huvi. Neist asjaoludest, mille teatamist teine pool ei saa mõistlikult oodata, ei pea teatama. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastuses väljatoodud faktilised asjaolud (tl 22-23) ei ole käsitletavad laenuandja teavitamiskohustuse rikkumisena. Kostja märkis, et hagejale pidi olema teada, et kostja saab töövõimetuspensioni ja ta ei suuda tööd leida. Samuti leidis kostja, 6 et ta ostis laenu abil kinnisasja ebamõistlikult kõrge hinnaga. Kostjal ei saa olla äratuntavat olulist huvi saada hagejalt teada asjaolusid, mida ta ise teadis. Seetõttu ei ole hageja rikkunud lepingueelsetel läbirääkimistel teavitamiskohustust

§ 14lg 2 mõttes.

Müügilepingust tulenevate soorituste võimalik tasakaalutus kuulub müügilepingu kohaldamisalasse ning sellest ei tulene laenuandjale (hagejale) kui müügilepingu pooleks mitteolevale isikule kohustusi. 10. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et isegi juhul, kui kostja oleks toonud esile asjaolud, mida oleks hageja pidanud lepingueelsetel läbirääkimistel kostjale teatama

§ 14

lg 2 alusel, ei ole kostja tõendanud kahju tekkimist, põhjuslikku seost ja kahju suurust (

§ 127

). Saadud laen ei saa olla kahju, kuna laenu andmine suurendas kostja rahalisi vahendeid (

§ 127lg 1).

Kostja ei ole esitanud tõendeid kahju tekkimise ja selle arvestuse kohta. Kuna kostjal ei ole hageja vastu nõuet, ei ole tasaarvestamine võimalik.

1. Hageja palus kostjalt mõista välja 10585,98 eurot. Sellest on põhivõlg 7600,48 eurot, intressivõlg 116,80 eurot, viivisevõlg seisuga
2. mai 2016 1973,58 eurot ja teenustasuvõlg 895,12 eurot. Hageja palus kostjalt mõista välja ka viivise seadusejärgses määras põhivõlalt 7600,48 eurolt alates
3. maist 2016 kuni põhivõla täitmiseni. Kostja ei vaielnud vastu laenulepingu sõlmimisele ja selle kehtivusele, hageja nõude olemasolule ja suurusele ega võlgnevuse arvestusele (tl 22-23). Hagejal on kostja vastu täitmise nõue

§ 108lg 1 alusel.

Hagi esitamise ajaks oli sissenõutavaks muutnud viivis 1973,58 eurot. Hagi esitamisest (9. mai 2016) kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni muutus sissenõutavaks viivis 892,37 eurot. Seega on sissenõutavaks muutunud viivis kokku 2865,95 eurot (1973,58+892,37). Ringkonnakohus mõistab kostjalt välja hageja kasuks ka TsMS § 367 alusel viivise

§ 113lg 1 teisel lauses sätestatud määras alates 27.

oktoobrist 2017 kuni põhinõude 7600,48 euro tasumiseni. 12. Ringkonnakohus jätab menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindlaks hageja menetluskulusid, määrab maakohus hageja menetluskulud kindlaks TsMS § 174 lg 4 alusel pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist. Ringkonnakohus selgitab täiendavalt, et TsMS § 174 lg-d 3 ja 5 ei ole mõistlik tõlgnendada koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (3-2-1-142-15 p 22). /digitaalselt allkirjastatud/ Üllar Roostoja /digitaalselt allkirjastatud/ Kai Kullerkupp 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi