KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-16-7025 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 29.09.2017, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Kaupo Paal, Imbi Sidok-Toomsal

) § 9 lg 1 p 4 alusel, kuna hageja ei ole otsustusvõimeline või alternatiivselt

§ 9

lg 1 p 5 alusel, kuna kostja pettis perekonnaseisuametnikke hageja tervislikku seisundit varjates või alternatiivselt

§ 9lg 1 p 1 alusel, kuna abielu sõlmides on rikutud nõuet teovõime kohta.

Menetluskuludena palus hageja kostjalt välja mõista 2070 eurot. Kostja vastuväited Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja leidis, et hageja nõue on põhjendamatu ja tõendamata. Pooled on koos elanud alates

1. aastast ning soovisid enda kooselu ametlikult kinnitada. Kostja märkis, et pooled esitasid abiellumise avalduse 11 päeva enne ekspertiisi teostamist, seega ei saanud ekspert tuvastada vaimutegevuse ajutist häiret ja otsusevõimetust abiellumise avalduse esitamisel 27.01.
2. Ekspert ei tuvastanud ka vaimutegevuse ajutist häiret ega otsustusvõimetust 02.03.2016, sest sellist küsimust temalt ei küsitud. Pealegi tehti ekspertiis 23 päeva enne abiellumist. Kostja arvates ei esine

§ 9lg 1 p-s 5 sätestatud aluseid abielu kehtetuks tunnistamiseks.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda ning mõista hagejalt välja 504 eurot. Maakohtu otsus 29.03.2017 otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi ja tunnistas kehtetuks poolte abielu, mis on sõlmitud 02.03.2016 Tallinna Perekonnaseisuametis ja mille kohta on tehtud kanne nr 4932-2016/285. Menetluskulud jättis kohus poolte endi kanda, arvestades 31.08.2016 määrusega kostjale antud riigi õigusabi hüvitamise tingimusi. Pooled vaidlevad selle üle, kas esineb alus tunnistada sõlmitud abielu kehtetuks. 2 Järgnevalt andis kohus hinnangu hageja alternatiivsetele nõuetele nende esitamise järjekorras.

§ 9

lg 1 p 4 alusel võib kohus tunnistada abielu kehtetuks, kui vähemalt ühel abikaasal oli abielu sõlmimise ajal vaimutegevuse ajutine häire või kui ta oli muul põhjusel otsusevõimetu. Nimetatu kohta on hageja esitanud tõendina hageja 07.05.2013 haigusloo (kd I tl 107-110), millest nähtub, et hageja oli 06.05.2013 adekvaatselt kontaktne. 02.02.2016 läbiviidud ekspertiisi aktiga (kd I tl 11-13) ei ole samuti tõendatud, et ajutisest vaimutegevuse häirest tingituna ei suutnud ta aru saada 27.01.2016 perekonnaseisuametile avalduse esitamisest ega 02.03.2016 abielu sõlmimisest. Eelnenut kinnitab Tallinna Perekonnaseisuameti 30.03.2016 vastus, millest nähtuvalt ei tekkinud abielu sõlmimise menetlust teostavatel ametnikel kahtlust hageja otsustusvõimes (kd I tl 15).

§ 9

lg 1 p 5 alusel võib kohus tunnistada abielu kehtetuks mh juhul, kui abielu on sõlmitud olukorras, kus kostja pettis hageja tervislikku seisundit varjates. Nimetatu kohta on hageja esitanud tõendina hageja 07.05.2013 haigusloo (kd I tl 107-110). Esitatud tõendist nähtub, et hageja oli 06.05.2013 adekvaatselt kontaktne. Hageja ei ole tõendanud, et kostja oli teadlik 02.02.2016 läbi viidud ekspertiisi aktiga (kd I tl 11-13) tuvastatust enne tema eestkoste menetlusse kaasamist 07.03.2016, mistõttu ei ole hageja tõendanud kostjale etteheidetavat tegu. Tallinna Perekonnaseisuameti 30.03.2016 vastusest nähtuvalt ei tekkinud abielu sõlmimise menetlust teostavatel ametnikel kahtlust hageja otsustusvõimes (kd I tl 15). Seega ei ole hageja tõendanud kostja tegu, millega ta pettis perekonnaseisuametnikke.

§ 9

lg 1 p 1 alusel võib kohus tunnistada abielu kehtetuks, kui abielu sõlmides on rikutud nõuet teovõime kohta. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 8 lg 3 kohaselt juhul, kui isikule on määratud eestkostja, siis eeldatakse, et isik on piiratud teovõimega ulatuses, milles on talle eestkostja määratud. Nimetatu kohta on hageja esitatud tõendina hageja 07.05.2013 haigusloo (kd I tl 107-110). Esitatud tõendist nähtub, et hageja oli 06.05.2013 adekvaatselt kontaktne. 02.02.2016 läbiviidud ekspertiisi aktist nähtub, et isik ei ole võimeline tehinguid tegema (kd I tl 11-13). Kuigi vaidlus puudub selles, et hagejale määrati ajutine eestkostja 24.03.2016 (kd I tl 21-24) ning eestkostja 11.05.2016 määrusega (kd I tl 34-37), siis on 09.02.2016 ekspertiisi aktiga tõendatud hageja psüühiline seisund ning tema võimetus tehinguid teha. Sama aktiga on tõendatud tema haiguse progresseeruvus (vt nt tl 13). Seega on hageja abielu sõlmimise aja seisuga tõendanud enda teovõime piiratust. Kuigi teoreetiliselt ei ole välistatud, et just abielu sõlmimise ajal oli hageja täielikult teovõimeline, siis kostja ei ole nimetatut tõendanud. Ainuüksi hageja enda poolt esitatud Tallinna Perekonnaseisuameti 30.03.2016 vastus (kd I tl 15) ei lükka ümber ekspertiisiaktis tuvastatut ega kata kostja tõendamiskoormist. Kohus ei andnud hinnangut hageja konto väljavõttele kui asjasse mittepuutuvale (kd I tl 111-130). Tuginedes kõigele eelnenule leidis kohus, et hageja hagi kostja vastu abielu kehtetuks tunnistamiseks on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Kohus tunnistab kehtetuks poolte abielu, mis on sõlmitud 02.03.2016 Tallinna Perekonnaseisuametis ja mille kohta on tehtud kanne nr 49-32-2016/

1. Kooskõlas TsMS § 164 lg-ga 1 jättis kohus kummagi poole menetluskulud vastava poole kanda, arvestades 31.08.2016 määrusega kostjale antud riigi õigusabi hüvitamise tingimusi. Kohus ei pidanud põhjendatuks kalduda kõrvale TsMS § 164 lg-s 1 sätestatud üldreeglist ühe poole kasuks TsMS § 164 lg 2 alusel õiglasele jaotusele viidates. Apellatsioonkaebus 20.04.2017 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Harju Maakohtu 29.03.2017 otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja mõista menetluskulud välja hagejalt. 3 Kostja hinnangul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigusnormi ja oluliselt rikkunud menetlusnormi. Samuti on maakohus ebaõigesti tuvastanud hagi aluseks olevad asjaolud. Vaidlustatud otsuses on märgitud, et 27.01.2016 esitas kostja seaduslik esindaja Harju Maakohtule avalduse hageja üle eestkoste seadmiseks. Harju Maakohtu 02.02.2016 jõustunud määruses tsiviilasjas nr 2-16-1442 on kohus tuvastanud, et CC esitas 28.01.2016 Harju Maakohtule avalduse oma emale eestkostja määramiseks. Ka hagiavalduses on märgitud eestkoste seadmise avalduse esitamise kuupäevaks 28.01.
2. Kostja on 11.09.2016 vastuses märkinud, et 02.02.2016 määruses tsiviilasjas nr 2-16-1442 on tuvastatud, et CC esitas 28.01.2016 Harju Maakohtule avalduse oma emale eestkostja määramiseks. Abiellumisavalduse esitasid pooled 27.01.2016, s.o päev varem. Seega ei pannud kostja 02.03.2016 toime pettust, vaid pooled realiseerisid oma 27.01.2016 abielusoovi, mis tehti ajal, kui kohtusse ei oldud eestkoste seadmise avaldust veel esitatud. Kohus on otsuse p-s 3 ka ebaõigesti märkinud, et 02.02.2016 viidi läbi ambulatoorne kohtupsühhiaatriline ekspertiis. Tegelikult teostati ekspertiis 09.02.2016 (kd I tl 11). TsMS § 232 lõikes 1 sätestatu kohaselt peab kohus tõendeid hindama igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustama oma siseveendumuse kohaselt seda, kas väide on tõendatud või mitte. Kostja leiab, et kohus on tõendeid hinnanud ebaõigesti. Kui apellatsioonimenetluses peaks osutuma, et kohtuotsuses esineb ebatäpsus ja kohus tegelikkuses tugines 09.02.2016 läbiviidud ekspertiisiaktile, kus leitakse, et isik ei ole võimeline tehinguid tegema ja et tema haigus progresseerub - ka siis ei ole sellega veel hagi tõendatud. Ekspertiisiaktist teeb kohus ebaõige järelduse, justkui oleks hageja tõendanud abielu sõlmimise aja seisuga (02.03.2016) enda teovõime piiratust. Maakohus kohaldas ebaõigesti

§ 9

lg 1 p-i 1, mille alusel võib kohus tunnistada abielu kehtetuks, kui abielu sõlmides on rikutud nõuet teovõime kohta. Kuna hageja teovõimet piirati alles 11.05.2016 määrusega, siis oli hagejal abielu sõlmimisel 02.03.2016 teovõime olemas ja abielu sõlmides ei rikutud nõuet teovõime kohta. Tõendamist ei ole leidnud, et hageja ei saanud 09.02.2012 aru perekonnaõiguslike tehingute õiguslikest tagajärgedest. Kohtuotsus on vastuoluline. Ühest küljest leiab maakohus, et abielu sõlmimisel 02.03.2016 ei esinenud hagejal ajutise vaimutegevuse häiret ega otsustusvõime puudumist, samas olevat sellel päeval esinenud teovõime puudumine. Kostja arvates ei saanud hagejal esineda teovõime puudumist abielu sõlmimise ajal, sest siis ei oleks kolm perekonnaseisuametnikku abielu sõlminud. Maakohus möönab otsuses ka ise, et kuigi teoreetiliselt ei ole välistatud, et just abielu sõlmimise ajal oli hageja täielikult teovõimeline, siis kostja ei ole nimetatut tõendanud. Kostja arvates on leidnud kinnitust, et hageja ei ole tõendanud abielu sõlmimisel endal teovõime puudumist ja kohtuotsus on rajatud paljalt oletustele. TsMS § 436 lg-le 1 tuginedes leiab kostja, et kuna kohtuotsus on piisavalt ja küllaldaselt põhjendamata, siis on kohus rikkunud menetlusnormi. Vastus apellatsioonkaebusele Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu 29.03.2017 otsus on seaduslik ja põhjendatud otsuses toodud motiividel. Kuna kolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega, siis ei pea vajalikuks neid tulenevalt TsMS § 654 lg-st 6 korrata. TsMS § 652 lg 1 p 1 kohaselt võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, kuivõrd 4 puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib kolleegium, et kaebuses viidatud materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist või menetlusnormide rikkumist ringkonnakohus maakohtu lahendi põhjal ei tuvastanud. Maakohus on hagis esile toodud asjaolusid seostanud õigete materiaalõiguse normidega ning hinnanud esitatud tõendeid seadusekohaselt. Samuti on maakohus jaganud vaidluse lahendamiseks oluliste asjaolude tuvastamisel õigesti tõendamiskoormise. Kolleegiumil ei ole alust kohaldada materiaalõigust teisiti, anda tõenditele teistsugust hinnangut ega asuda nõude põhjendatuse osas maakohtu järeldustega võrreldes erinevale seisukohale. Kolleegium ei nõustu apellatsioonkaebuses toodud väitega, mille kohaselt on maakohus tuginenud otsuse p-s 3 02.02.2016 läbi viidud ekspertiisi aktile, kuid sellel kuupäeval ei ole ekspertiisi tehtud. Maakohus on küll otsuse p-s 3 ekslikult märkinud 02.02.2016 teostatud ekspertiisi akti kuupäevaks, kui hinnangu andnud 09.02.2016 koostatud ekspertiisi aktile nr 87. Maakohus on otsuse p-s 3 märkinud lisaks, et tõend, millele hinnang antakse asub tl 11-13 (I kd). Kolleegium leiab eeltoodu alusel, et maakohus on otsuse tegemisel tuginenud õigesti 09.02.2016 koostatud ambulatoorse kohtupsühhiaatria ekspertiisi aktile nr 87 (tl 11-13, I kd). Tsiviilasjas nr 2-16-1442 on tuvastatud, et hageja teovõime on piiratud tulenevalt tema progresseeruva iseloomuga haigusest, mille sümptomid esinesid ilmselgelt juba ammu enne abielu sõlmimist. Vaidlus puudub selles, et abielu sõlmiti eestkoste seadmise menetluse ajal. Eestkoste seadmise menetlus oli algatatud põhjusel, et esinesid alused hageja teovõime piiramiseks. 09.02.2016 ekspertiisi aktiga nr 87 on tõendatud hageja psüühiline seisund ning tema võimetus tehinguid teha. Ekspert on, vastates esitatud küsimustele p-s 9, märkinud, et hageja vajab eestkostjat eluaegselt, kuna tema raske psüühikahäire on progresseeruva iseloomuga ja pole alust prognoosida selle paranemist (tl 13, I kd). Eeltoodu alusel leidis maakohus põhjendatult, et hageja on 02.03.2016, s.o abielu sõlmimise aja seisuga tõendanud enda teovõime piiratust. Ülaltoodu alusel ei anna apellatsioonkaebuses toodud väited alust kaevatava otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Menetluskulud Tulenevalt TsMS § 164 lg-st 1 jätab ringkonnakohus kummagi poole menetluskulud vastava poole kanda, arvestades 31.08.2016 määrusega kostjale antud riigi õigusabi hüvitamise tingimusi. (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Kaupo Paal (allkirjastatud digitaalselt) Imbi Sidok-Toomsalu 5