Obsah (4)

§ 121§ 45§ 2§ 43

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Ragne Piir Määruse tegemise aeg ja koht 23. november 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-2374 Haldusasi Mittetulundusühistu A/Ü Ranna kaebus Viimsi Val

§ 121

lg 2 p 1 kohaselt võib kohus kaebuse määrusega tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited on tõendatud. Riigikohus on selgitanud, et

§ 121

lg 2 p 1 puhul on tegemist diskretsioonilise alusega, mis võimaldab tagastada kaebuse juhul, kui kohtu arvates on kaebeõiguse puudumine ilma kahtlusteta ilmselge (vt Riigikohtu lahend asjas nr 33-1-52-15, p 10). Õigusliku olukorra keerukuse või ebaselguse korral tuleb eelistada kaebuse menetlusse võtmist ning kaebeõiguse puudumisel see jätta rahuldamata (vt Riigikohtu lahend asjas nr 3-3-1-35-12, p 12). Kohtu hinnangul puudub kaebajal praegusel juhul ilmselgelt kaebeõigus, seega ei ole kaebuse sisuline menetlemine põhjendatud.

1. Kohtu hinnangul on vaidlustatud korraldus käsitatav menetlustoiminguna. Kuigi veeseaduse (VeeS) § 32 lg 5 p 1 ja keskkonnaministri 26.03.2002 määruse nr 18 „Vee erikasutusloa ja ajutise vee erikasutusloa andmise, muutmise ja kehtetuks tunnistamise kord, loa taotlemiseks vajalike materjalide loetelu ja loa vormid“ § 5 lg 1 p 11 räägivad nõusoleku andmisest, on nõusolek ja kooskõlastus kohtu hinnangul samatähenduslikud. Vaatamata sellele, et praegusel juhul tuleb nõusolek esitada koos vee erikasutusloa taotlusega, kohaldub sellele siiski haldusmenetluse seaduse (HMS) § 16 regulatsioon. Nõusolekut/kooskõlastust ei muuda haldusaktiks ka see, kas tegemist on positiivse või negatiivse menetlustoiminguga. Kuigi praegusel juhul on normiandja pidanud vajalikuks reguleerida kooskõlastuse küsimist juba enne vee erikasutusloa taotluse esitamist, ei muuda see kooskõlastust haldusaktiks.
2. Menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine lõplikku haldusakti vaidlustamata on

§ 45lg 3 alusel piiratud.

Viidatud paragrahv sisaldab siiski kahte alternatiivi, mil menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine on lubatud: 1) kui rikutakse kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust; 2) kui menetlustoimingu õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise.

§ 45

lg-s 3 sätestatud teise alternatiivi mõtteks on lubada vaidlustada selliseid menetlustoiminguid, mille tulemusena antakse välja ilmselgelt kaebaja õigusi rikkuv haldusakt või tehakse tema õigusi rikkuv lõplik toiming.

§ 45

lg-st 3 tulenevalt saab haldusmenetluse käigus toimunud menetlusnormide rikkumist üldjuhul halduskohtus vaidlustada vaid koos lõpliku haldusaktiga (vt Riigikohtu lahendid nr 33-1-8-02, p 5; nr 3-3-1-86-06, p 20) ning erandina saab enne lõplikku haldusakti kaebuse esitada, kui menetlustoiming rikub isiku õigusi, sõltumata menetluse lõpptulemusest (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-139-10, p 21 ja selles viidatud lahendid). Menetlustoimingut saab siiski vaidlustada, kui on tehtud niivõrd oluline viga, et juba menetluse käigus saab järeldada, et lõplik haldusakt ei saa olla materiaalses mõttes õiguspärane. Kehtiv õigus ei määra, millised menetlusnormide rikkumised on käsitatavad eelnimetatud tähenduses oluliste ja ilmsete menetlusvigadena. Menetlusvea olulisus sõltub konkreetse haldusmenetluse liigist, eesmärgist ning menetluse õigusliku regulatsiooni eripärast (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-86-06, p 21). Kohaliku omavalitsuse nõusoleku siduvus saab tuleneda vaid kehtivast õigusest. Praegusel juhul ei nähtu VeeS-st, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku puudumine toob kaasa vee erikasutusloa andmisest keeldumise (VeeS § 9 lg 10). Taotlusmaterjalide hulka kuuluv kohaliku omavalitsuse nõusolek on sisuliselt kohaliku omavalitsuse arvamus või seisukoht. See ei pea tingimata olema sisuline nõusolek vee erikasutuseks ega välista vee erikasutusloa taotluse suhtes otsuse tegemist. Vee erikasutusluba on kiritõend tegevuse lubamiseks (VeeS § 2 p 13) ning vee erikasutusloa andmise otsustab Keskkonnaamet kaalutlusõiguse alusel (VeeS § 9 lg 5). Kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada, kas vee erikasutusloa andmine on põhjendatud või mitte. Kui lugeda, et kohaliku omavalitsuse nõusolekul oleks otsustav toime, s.o kohaliku omavalitsuse nõusolek välistaks vee erikasutusloa taotluse esitamise ja sisulise menetlemise, otsustaks sisuliselt nõusolekut andev kohalik omavalitsus, kas isikul on õigus vee erikasutusluba taotleda või mitte. On küll tõsi, et kohaliku omavalitsuse nõusoleku küsimise eesmärgiks on loaandjale kohalike olude ja vee erikasutusloa andmise otstarbekuse kohta informatsiooni andmine, aga arvestades VeeS-s vee erikasutusloa andmise ning selle andmata jätmise regulatsiooni (VeeS § 9 ja 91), ei too Viimsi Vallavalitsuse 10.10.2017 korraldus nr 722 vältimatult kaasa seda, et kaebajale jäetakse sel põhjusel vee erikasutusluba andmata. Keskkonnaametil tuleb kohaliku omavalitsuse seisukohas esitatud ettepanekuid või loa andmist välistavaid asjaolusid kaaluda ning nendega mittearvestamist põhjendada sarnaselt halduseväliste isikute arvamustega. Seega puudub Viimsi Vallavalitsuse 10.10.2017 korraldusel iseseisev mõju kaebaja õigustele ning kaebajal puudub menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise õigus. 2 6. Kohus märgib täiendavalt, et ehkki keskkonnaseadustiku üldosa seaduse regulatsioon ei ole vee erikasutusloa andmise menetluses kohaldatav, nähtub ka sellest, et kohaliku omavalitsuse arvamusele ei omistata sellist tähendust, et selle negatiivse sisu korral oleks vee erikasutusloa taotluse menetlemine ja vee erikasutusloa andmine välistatud (KeÜS § 43 ja § 52). Ka KeÜS kommentaarides (http://www.k6k.ee/keskkonnaseadustik/5-ptk/pg-43) kinnitatakse, et omavalitsusüksuse arvamus ei ole loa andjale siduv ning täiendavalt tuuakse seal välja, millistest asjaoludest peaks kohalik omavalitsus arvamust andes lähtuma ning milline on Keskkonnaameti kaalutlusõiguse ruum ja sisu. 7. Kohaliku omavalitsuse nõusoleku andmisest keeldumise iseseisva vaidlustamise võimaldamine ei oleks põhjendatav ka protsessiökonoomia põhimõttega. Vastupidi, arvestades, et menetlustoimingu iseseisva vaidlustamise kaebeõiguse puudumine on selge, oleks sellise kaebuse menetlemine vastuolus menetlusökonoomia põhimõttega (

§ 2lg 2).

8. Kuna Viimsi Vallavalitsuse 10.10.2017 korraldus on menetlustoiming vee erikasutusloa andmise menetluses ning see ei riku kaebaja mittemenetluslikke õigusi ega ole vältimatult kaebaja õigusi rikkuv, saab kaebaja korraldust vaidlustada koos lõpliku haldusaktiga. Kohus saab vee erikasutusloa õiguspärasust hinnates kontrollida ka Viimsi Vallavalitsuse 10.10.2017 korralduse õiguspärasust.

§ 43

lg-st 2 tulenevalt ei võta kaebuse tagastamine kaebajalt õigust pöörduda uuesti kohtusse. /allkirjastatud digitaalselt/ Ragne Piir 3