← Eesti

1-16-5213/51

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. mai 2017, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-16-5213 Kohtukoosseis Eesistuja Andres Parmas, liikmed Ivi Kesküla ja Orvi Tali Kriminaalasi Anti Tõnissoni süüdistuses KarS § 118 lg 1 p 2 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu üldmenetluses Apellant Kaitsja Prokurör Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg Kaitsja Vandeadvokaat Raul Ainla Süüdistatav Anti Tõnisson (isikukood 37312240210); Elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kannatanu VT Kannatanu esindaja Vandeadvokaat Liis Tedder
  2. veebruari
  3. a otsus, RESOLUTSIOON
  4. Muuta kohtuotsuse põhiosa Anti Tõnissoni poolt tervisekahjustuse tekitamise subjektiivse koosseisu osas, lugedes raske tervisekahjustuse tekitatuks ettevaatamatusega hooletuse vormis, mitte aga kaudse tahtlusega.
  5. Jätta Harju Maakohtu
  6. veebruari
  7. a otsus muus osas muutmata.
  8. Jätta apellatsioon rahuldamata.
  9. Hüvitada riigieelarves selleks ette nähtud vahendite arvelt Anti Tõnissonile apellatsioonimenetluses kaitsjale makstud mõistliku tasu katteks 918,37 eurot.
  10. Hüvitada riigieelarves selleks ette nähtud vahendite arvelt VT-le apellatsioonimenetluses esindajale makstud mõistliku tasu katteks 300 eurot. EDASIKAEBE KORD Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Anti Tõnissonile esitati süüdistus KarS § 118 lg 1 p 2 järgi selles, et
  12. juulil 2014 lõi ta tahtlikult 2-3 korda autos istuvale VT-le rusikaga näkku, tekitades talle füüsilist valu ja tervisekahjustused: vasaku silmalau ja silmaümbruse lahtise haava; vasaku ülalõuaurke eesmise alumise seina ja vasaku silmakoopa alaseina murru koos vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega ning sellega kaasuva vasaku silma kõõrdsilmsuse ja kahelinägemisena avalduva vasaku silma alumise sirglihase funktsioonihäire kestusega vähemalt neli kuud.
  13. Harju Maakohtu
  14. veebruari
  15. a otsusega tunnistati A. Tõnisson KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdi ja teda karistati nelja aasta vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel nelja aasta ja kuue kuulise katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Maakohus rahuldas osaliselt VT tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks, mõistes A. Tõnissonilt kannatanu kasuks varalise kahju katteks välja 2137,78 eurot ja mittevaralise kahju hüvitisena 3000 eurot. VT tsiviilhagi jäeti rahuldamata varalise kahju nõudes 4466,5 eurot (pool laevapiletite maksumusest, kui reisiti perekonnaga – 171.50 eurot,
  16. jaanuari
  17. a LN pilet – 19 eurot, tööprillid – 716 eurot ja kõõrdsilmsuse korrigeerimiseks vajaliku operatsiooni võimalik maksumus 3560 eurot). Kohus otsustas ka asitõenditega seonduva. Maakohtu otsusega mõisteti A. Tõnissonilt ositi 12 kuu jooksul kriminaalmenetluse kuludena riigi tuludesse välja sundraha 1175 eurot, isiku kohtuarstlike ekspertiiside maksumused 84 eurot, 97 eurot ja 542 eurot, isiku kohtuarstliku ekspertiisiga seonduva uuringu maksumus 105,38 eurot ja tasu riigi õigusabi eest 72 eurot – kokku menetluskulusid 2075,38 eurot. Samuti mõisteti A. Tõnissonilt kannatanu VT kasuks välja kannatanu poolt esindajale makstud tasu 2355 eurot.
  18. Maakohtu seisukohad süüdimõistmisel olid alljärgnevad. 3.
  19. Asjas uuritud tõendite põhjal on tuvastatud, et VT sai
  20. juulil 2014 süüdistusaktis märgitud tervisekahjustused. Kohus luges tervisekahjustused tõendatuks isiku läbivaatuse protokolli ja sellele lisatud fotode, Ida-Tallinna Keskhaigla epikriisiga, isiku ekspertiisiaktidega nr 15E-PõI0069, nr 15E-PõI0015 ning nr 16E-AOK
  21. 3.
  22. Selle, et tervisekahjustused põhjustas kannatanule rusikalöökidega näkku süüdistatav, tuvastas maakohus esmalt kannatanu ütluste alusel, millest nähtuvalt tuli sündmuskohaks olnud autosse LT ja A. Tõnissoni noorem poeg, kallistas teda ja ütles „tšau, issi“. Peale lapse väljumist sisenes kõrvalistuja uksest autosse A. Tõnisson, kummardas tema poole ja küsis: „Kes siin issi on?“. Kui ta keeras näo A. Tõnissoni suunas, järgnes kohe löök parema käega vasaku silma piirkonda. Lööke oli mitu ja kõik olid suunatud vasaku kulmu pihta ja vasaku silma alla. 2 Tal ei olnud kuskile taganeda, oli turvavööga kinni, ei saanud end kaitsta, sest kõik oli väga ootamatu. Kannatanu ise A. Tõnissoni ei löönud. 3.
  23. Neid ütlusi kinnitavad kaudselt veel kohtuistungil üle kuulatud LT ütlused, millest nähtuvalt ta ise küll vahetult löömist ei näinud, kuid peale seda, kui A. Tõnisson väljus autost, kuulis, kuidas A. Tõnisson käskis kannatanul autost väljuda. Kui kannatanu autost välja tuli, olid tema nägu ja särk verine. Ta lükkas süüdistatava eemale. Sündmuskohalt ära sõites rääkis kannatanu, et süüdistatav tuli autosse, küsis, kes siin issi on ja lõi mitu korda teda rusikaga. 3.
  24. Samuti kinnitavad kannatanu ütlusi kohtuistungil KrMS § 291 lg 1 p 1 ja lg 3 alusel avaldatud süüdistatava isa AT kohtueelses menetluses antud ütlused, millest nähtuvalt tunnistaja samuti löömist ise ei näinud, kuid tema sõnul poeg hiljem rääkis, et oli küsinud L-ga kaasas olnud mehe käest: „Kes siin issi on?“ ja oli seda meest löönud. Tunnistaja veel lisas, et iga normaalne mees oleks nii käitunud. 3.
  25. Kohus leidis, et LT ja AT ütluste arvestamine on KrMS § 66 lg 21 p 2 ja 3 alusel lubatav, sest kannatanu oli toimunust tunnistajale rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Tunnistaja AT ütluste sisuks on pojalt Anti Tõnissonilt kuuldu ning löömise tunnistamine on käsitatav süüdistatava poolt kuriteo toimepanemise omaksvõtuna. Asjaolu, et Anti Tõnisson rääkis isale löömise kohta tõtt, järeldub kannatanu ja LT ütlustest selle kohta, et AT hüüdis VT-le, kui too oli autost väljunud: „Vähe said, sul tuleks ka teine silm kinni lüüa“. Seetõttu oli ka nendele ütlustele tuginemine lubatav. 3.
  26. Maakohtu hinnangul lükkavad eeltoodud omavahel riimuvad ütlused ümber süüdistatava väited, nagu oleks kannatanu vigastused võinud tekkida omavahelise tõuklemise käigus millegi vastu minemisest ja nagu ei oleks tema kannatanut löönud. 3.
  27. Maakohus pidas põhjendamatuks kaitsja seisukohta, nagu ei saaks süüdistatava käitumises välistada hädakaitset, sest juba kaitsja enda kohtumenetluse eri staadiumites avaldatud versioonid toimunust on vastuolulised ja asjas ei nähtu ühtki tõendit, mis viitaks võimalikule hädakaitsele. Vastupidi, kogutud tõendite põhjal on hädakaitse üheselt välistatud, sest süüdistatav lõi kannatanut kohe peale autosse sisenemist ja kannatanu poolse ründe kohta puuduvad tõendid. 3.
  28. Maakohus tuvastas, et kannatanu tundis löökidest füüsilist valu ja sai kehavigastused: vasaku silmalau ja silmaümbruse lahtise haava, vasaku ülalõuaurke eesmise alumise seina ja vasaku silmakoopa alaseina murru koos vasaku silma alumise sirglihase kahjustusega ning sellega kaasuva vasaku silma kõõrdsilmsuse ja kahelinägemisena avalduva vasaku silma alumise sirglihase funktsioonihäire kestusega vähemalt neli kuud. Tuginedes eksperdiarvamusele (ekspertiisiakt nr 16E-AOK0007) leidis maakohus, et vasaku silmakoopa alaseina murru, kõõrdsilmsuse ja kahelinägemise vahel esineb otsene põhjuslik seos. Muu hulgas kohtuistungil üle kuulatud eksperdi ütlustele tuginedes tuvastas maakohus, et kannatanu silmakoopa luumurd on tüüpiline löögi tagajärg ja vastu kõva pinda põrkamisel sellist vigastust üldjuhul ei tekiks. 3 3.
  29. Neil põhjustel leidis maakohus, et süüdistatava käitumine vastab KarS § 118 lg-s 1 p 2 objektiivsele koosseisule. 3.
  30. Maakohus leidis, et süüdistatav tegutses löögi osas kavatsetult, tagajärje suhtes tegutses ta aga kaudse tahtlusega. Lüües kannatanut silma piirkonda mitmel korral, pidas süüdistatav võimalikuks, et ta võib kannatanule nõnda põhjustada silmaga seonduva raske tervisekahjustuse. Maakohtu hinnangul ta ei pruukinud ette näha konkreetselt just kõõrdsilmsust ja kahelinägemist, kuid seda, et silm on õrn elund, mille vigastamine võib lõppeda ka kõige halvemaga – nägemise kaotusega, teab iga koolilaps, rääkimata täiskasvanust. Seejuures osutas maakohus, et A. Tõnisson ise on möönnud, et ka kähmluse käigus võivad tekkida igasugused tagajärjed, rääkimata siis tahtlikest rusikalöökidest. 3.
  31. Kuna ekspertiisiga tuvastati, et ka 2,5 aastat pärast kuriteosündmust esineb kannatanul silmavigastuse tulemusena kõõrdsilmsus ja kahelinägemine, mille põhjustas süüdistatava vägivaldne tegu, siis tuleb süüdistatava tegu kvalifitseerida KarS § 118 lg 1 p 2 järgi, s.o raske tervisekahjustuse tekitamisena.
  32. Seoses kannatanu esitatud tsiviilhagiga varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks märkis maakohus alljärgnevat. 4.
  33. Kannatanu varalise kahju hüvitamiseks esitatud tsiviilhagi pidas maakohus üksnes osaliselt põhjendatuks. Hagi esitati 6604,28 euro nõudes, mis moodustus arstivisiitide, Soomest Eestisse sõitmiseks laevapiletite, spetsiaalsete optiliste prillide ning kõõrdsilmsuse korrigeerimiseks vajaliku operatsiooni minimaalsest maksumusest. Kohtulikul arutamisel leidis tõendamist, et VT tervisekahjustus on põhjuslikus seoses A. Tõnissoni tegevusega ja sellest tulenevalt peab A. Tõnisson hüvitama kannatanule tervisekahjustusest tekkinud varalise kahju. Kohus leidis, et hüvitamisele kuulub kaks visiiditasu, kokku 10 eurot, kulu ravimitele 18.28 eurot. Tsiviilhagile lisatud laevapiletitest nähtub, et VT on Soomest Eestisse käinud nii üksinda kui perekonnaga. Tsiviilhagis ei ole välja toodud ning ka hagile lisatud piletitelt ei nähtu üksikreisija pileti maksumus, mistõttu mõistis maakohus perekonnaga Eestisse ja Soome tagasi sõitmisel välja poole piletite hinnast s.o kokku 171.50 eurot (102+134+59+48=343:2). Täielikult kuuluvad hüvitamisele laevapiletid, kui VT reisis üksinda Eestisse arsti juurde, s.o 210 eurot. Laevapilet, mille ostjaks on LN (50% allahindlust töötaja pilet) summas 19 eurot ei kuulu hüvitamisele. Prillide osas kuulub hüvitamisele igapäevaste prillide ja päikeseprillide maksumus, s.o 1621 eurot. Hüvitamisele ei kuulu töö tegemiseks vajalike prillide maksumus, s.o 716 eurot ja seda põhjusel, et VT on ise selgitanud, et töö juures on väga ebamugav kanda prille ja segaks töö tegemist, kuna tööl kannab ta spetsiaalseid turvaprille ja turvamaski. Lisaks ei rahuldanud maakohus kõõrdsilmsuse korrigeerimiseks vajaliku võimaliku operatsiooni maksumust kokku summas 3560 eurot, sest kannatanu ei ole kahe ja poole aasta jooksul operatsiooni kasuks otsustanud ega kinnitanud kohtus, et ta kindlasti kavatseb operatsioonile minna. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus, et A. Tõnissonilt tuleb VT kasuks varalise kahju tekitamise eest välja mõista 2137,78 eurot. Varalise kahju nõue summas 4466,5 eurot tuleb aga jätta rahuldamata. 4 4.
  34. Kannatanu esitas mittevaralise kahju hüvitamise nõude summas 25 000 eurot, mille aluseks on kannatanule menetletava kuriteoga tekitatud füüsiline ja hingeline valu ja kannatused. VT tundis ründe tagajärjel valu ning ründest tingituna on tema elukvaliteet langenud. Sellega seoses märkis maakohus, et ilmselgelt tundis kannatanu löökide tagajärjel valu, sest tekkis ka luumurd. Paranemine võttis pikka aega. Kogu sündmus oli traumeeriv, kannatanu ei näinud sellist konflikti ette ega ei olnud võimeline end ka kaitsma. Kohus nõustus, et kannatanu elukvaliteet on seoses vasaku silma kahjustusega mingil määral langenud. Arvestades kannatanu tervisekahjustuse raskust ja sellest tingitud üleelamisi on mittevaralise kahju hüvitamine põhjendatud, kuid mitte taotletud määras, sest selline hüvitis oleks ebamõistlikult suur. Kannatanule tekitatud raske tervisekahjustus, üle elatud valu ja kannatused, siiani eksisteeriv vigastus annavad aluse hinnata mõistlikuks mittevaralise kahju hüvitiseks 3000 eurot.
  35. A. Tõnissonile karistust mõistes märkis maakohus, et kuritegu seisnes ühes löömise episoodis. Süüd kergendavaid asjaolusid ega raskendavaid ei esine. Seetõttu on põhjendatud karistada süüdistatavat sanktsiooni alammääras, s.o nelja aasta vangistusega. Samas esinevad süüdistatava puhul sellised erandlikud asjaolud, mis võimaldavad teda mõistetud vangistusest tingimuslikult vabastada. A. Tõnisson ei ole varasemalt olnud teiste isikute suhtes agressiivne, ta on varem kriminaalkorras karistamata. Kuriteo toimepanemisest on möödunud üle kahe ja poole aasta ja selle aja jooksul ei ole süüdistatav uusi kuritegusid toime pannud. Tegemist ei olnud etteplaanitud kuriteoga, vaid situatsioonist tekkinud ärritusega, mida A. Tõnisson ei suutnud lahendada verbaalselt. Süüdistatav töötab ning vangistuse täitmisele pööramisel kaotaks ta töökoha. Ka kannatanu huvides on põhjendatud karistuse tingimisi kohaldamata jätmine, et kohtu poolt väljamõistetud kahjusumma saaks kiiremini hüvitatud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  36. Harju Maakohtu otsuse peale esitas Tallinna Ringkonnakohtule apellatsiooni Anti Tõnissoni kaitsja vandeadvokaat Raul Ainla, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Tõnissoni õigeks mõistmist. Alternatiivselt taotleb ta A. Tõnissoni teo ümber kvaliftiseerimist KarS § 119 lg 1 järgi ja talle rahalise karistuse mõistmist. 6.
  37. Kaitsja arvates on tõendamata, et A. Tõnisson pani toime talle süüks arvatud kuriteo. Ümber lükkamata on võimalus selle kohta, et A. Tõnisson tegutses hädakaitses. Kaitsja sai alles pärast arutatavas asjas toimunud maakohtu kohtuistungit teada, et VT peksti rängalt
  38. a. Muu hulgas esinesid tal luumurrud näos. Seetõttu esineb põhjendatud kahtlus, et VT-l võisid nägemishäired tekkida juba enne
  39. juulil 2014 toimunud konflikti süüdistatava ja kannatanu vahel. Isegi kui A. Tõnissoni tegevus ei kvalifitseeru hädakaitsena, on maakohus materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud ja A. Tõnissoni käitumine tuleks ümber kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi. 5 6.
  40. Kaitsja leiab, et puuduvad tõsikindlad tõendid selle kohta, kes
  41. juuli
  42. a konfliktis esimesena lõi – kas süüdistatav või kannatanu. Sündmust keegi pealt ei näinud ja pelgalt asjaolu, et A. Tõnisson lõi kannatanut näo piirkonda, ei välista, et ta tegi seda alles pärast kannatanu poolset lööki. Kaitsja osutab, et nii kannatanu kui ka süüdistatava ütlustest nähtuvalt toimus nende vahel rüselus ja kannatanu ütlustest nähtuvalt võis ta kätega vehkida. Samuti ei saa kaitsja arvates välistada, et kannatanu vigastus tekkis tugevast tõukamisest vastu ukseposti, mitte löömisest. Kaitsja arvates tuleb eelnimetatu kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks, mitte aga asendada puuduvaid tõendeid kohtu siseveendumusega. 6.
  43. Kaitsja arvates tegutses A. Tõnisson hädakaitses. See võimalus ei ole maakohtus tõenditele tuginevalt kummutamist leidnud. Hädakaitset ei välista ka see, et A. Tõnissonil ei esine nähtavaid vigastusi. 6.
  44. Edasiselt leiab kaitsja, et A. Tõnissoni tegu on ebaõigesti kvalifitseeritud KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Nimelt ei ole täidetud selle koosseisu jaoks vajalik subjektiivne kriteerium – tahtlus nii teo kui tagajärje suhtes. Enne
  45. jaanuari 2015 eeldas kohtupraktika nimelt raske tervisekahjustuse tekitamise puhul tahtlust nii teo kui tagajärje osas. Kaitsja arvates ei ole tõsikindlalt tõendamist leidnud, et A. Tõnissoni löök või tõuge olnuks tahtlik. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtu seisukohaga, nagu olnuks A. Tõnissonil tahtlus ka tagajärje suhtes, sest löögist tekkinud tagajärjed – kahelinägemine ja kõõrdsilmsus on haruharvad ja seetõttu ettenägematud. Tavapäraselt ettenähtavad tagajärjed silma piirkonda löömisel on hematoom, kriimustus või marrastus. Murde võiks ette nähtavaks pidada üksnes siis, kui lööjal on eriline võitlusalane ettevalmistus või löögiks kasutatakse mõnda kõva või rasket eset. Arutataval juhul ei anna ka väline teopilt võimalust tõdeda, et süüdistatav näinuks rasket tagajärge ette. 6.
  46. Kaitsja esitas apellatsioonis ka rea taotlusi täiendavate tõendite kogumiseks, kuid need taotlused jättis ringkonnakohus
  47. mail 2017 ringkonnakohtu eelmenetluses tehtud määrusega rahuldamata.
  48. Prokurör esitas apellatsioonile vastuse, milles leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni väited ei anna alust selle muutmiseks ega tühistamiseks. Seetõttu taotleb ta apellatsiooni rahuldamata jätmist. 7.
  49. Prokurör nõustub maakohtu seisukohaga, et kaitsja ei ole esitanud A. Tõnissonil hädakaitseseisundi esinemise kohta ühtegi konkreetset tõendit. Hädakaitseseisund tekib KarS § 28 lg 1 kohaselt vahetu või vahetult eesseisva õigusvastase ründe tõttu, kaitsja arvates oli selliseks ründeks kannatanu poolt esimesena tehtud löök. Kannatanu poolt süüdistatava löömise kohta ei ole aga esitatud ühtegi tõendit. Vastupidiselt kaitsja arvamusele ei ole kannatanu
  50. oktoobri 2016 istungil tunnistanud A. Tõnissoni löömist. Kannatanu ütles: „Kui esimene löök tuli, oli pilt must. Ma võisin ju seal kuidagi vehkida ja käsi ette panna, aga ma enam midagi ei näinud, see on inimese refleksis“. Seega kirjeldab kannatanu olukorda, kus hädakaitseseisund tekkis temal endal A. Tõnissoni ründe tagajärjel, ta ei kinnita A. Tõnissoni löömist, vaid räägib reflektoorsest katsest A. Tõnissoni lööke tõrjuda. Ka ei ole süüdistatav ise väitnud, et VT oleks teda esimesena löönud. Kohtueelsel uurimisel kinnitas süüdistatav, et 6 „Meie vahel tekkis käsikähmlus, kuid otsest löömist ei toimunud“ ning
  51. veebruari
  52. a istungil vastas ta küsimusele, kas VT teda lõi või mitte „Täpselt ei mäletagi, pigem lõi“. Samas eitab A. Tõnisson endal vigastuste esinemist ning selle kohta pole ka mingeid muid tõendeid. Väidetava hädakaitseseisundi vastu räägivad ka sündmustiku tehiolud, kus VT istus autos ja oli turvavööga kinnitatud. Tal puudus igasugune motiiv süüdistatavat rünnata, kuid motiiv kannatanut rünnata oli olemas süüdistataval. Uuritud tõenditest on üheselt selge, et A. Tõnisson ärritus seetõttu, et tema bioloogiline laps nimetas VT isaks ning ta ründas seepeale VT, lüües teda rusikatega korduvalt näkku. VT ei provotseerinud rünnet kuidagi. 7.
  53. A. Tõnissoni väitel tekkisid kannatanu vigastused tõuklemise käigus kuhugi vastu minemisest. Kuid see versioon on vastuolus nii kannatanu ütlustega kui kohtuarsti arvamusega, kes on veendunud, et tegu oli silma alumise serva piirkonda antud löögi tagajärjel saadud vigastustega. 7.
  54. Taotlus süüdistatava tegevuse ümberkvalifitseerimiseks KarS § 119 lg 1 järgi ei ole põhjendatud. Maakohus on põhjendatult leidnud, et A. Tõnisson lõi kannatanut kavatsetult, s.o. löögid silma piirkonda olid eesmärgipärased, kuid saabunud raske tagajärje suhtes tegutses kaudse tahtlusega. Süüdistataval täiskasvanud inimesena pidi üldise elukogemuse põhjal olema alust pidada võimalikuks, et tema poolt silma piirkonda antud korduvad rusikalöögid võivad põhjustada silmaga seonduva raske tervisekahjustuse. Ta ei pidanud küll ette nägema konkreetselt kõõrdsilmsust ja kahelinägemist, kuid seda, et silm on õrn elund, mille vigastamine võib lõppeda ka nägemise kaotusega, ta teadis. Prokurör osutab maakohtu märgitule, et A. Tõnisson on isegi möönnud, et ka kähmluse käigus võivad tekkida igasugused tagajärjed. 7.
  55. Prokurör märgib veel, et KarS § 19 alusel piisab KarS § 118 lg-s 1 nimetatud enamohtliku tagajärje puhul (arutataval juhul tervisehäire, mis kestab vähemalt neli kuud või kui sellega kaasneb osaline või puuduv töövõime) sellest, kui süüdlane põhjustab tervisekahjustuse tahtlikult, kuid tervisekahjustuse raske iseloomu osas käitub üksnes kergemeelsuse või hooletusega.
  56. Kannatanu esindaja esitas apellatsioonile omapoolse vastuse, leides, et selles toodud väited ei anna põhjust maakohtu seaduslikku ja põhjendatud kohtuotsust tühistada ning seetõttu tuleb apellatsioon jätta rahuldamata. Esindaja hinnangul on maakohus tõenditele tuginevalt tuvastanud, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt vasaku silma piirkonda ja selle tagajärjel tekkis kannatanul raske tervisekahjustus. Harju Maakohus on veenvalt kummutanud kaitsja versiooni hädakaitsest, kusjuures kannatanu juhib tähelepanu, et tegemist ongi üksnes kaitsja teoreetiliste väidetega. Ühtegi tõendit, mis võiks viidata hädakaitsele, menetluses ei ole ning isegi süüdistatav ise pole oma ristküsitluses antud ütlustes väitnud, et tekitas kannatanule vigastused kannatanupoolse õigusvastase ründe tõrjumiseks. Süüdistatav eitab täielikult kannatanule vigastuste tekitamist ning sellises olukorras jääb arusaamatuks ka kaitsja käsitlus võimalikust hädakaitsest. Harju Maakohus on veenvalt põhistanud ka süüdistataval tahtluse olemasolu. Kannatanu nõustub täielikult kohtu järeldusega, et andes korduvaid lööke vasaku silma piirkonda, pidi olema süüdistataval täiskasvanud inimesena üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema poolt silma piirkonda antud rusikalöögid võivad põhjustada 7 silmaga seonduva raske tervisekahjustuse ning saabunud tagajärje suhtes tegutses süüdistatav kaudse tahtlusega. Seejuures on süüdistatav oma ütlustes ka ise möönnud, et ka kähmluse käigus võivad tekkida igasugused tagajärjed. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
  57. Kriminaalkolleegium, tutvunud apellatsiooni, prokuröri ja kannatanu esindaja vastuväidetega, maakohtu vaidlustatud otsuse ja maakohtus uuritud tõenditega, leiab, et maakohtu otsuse põhiosa tuleb osaliselt muuta, kuid apellatsioon tuleb jätta rahuldamata.
  58. Asudes vastama apellatsioonis sisalduvatele väidetele, osutab kolleegium esmalt kohtupraktikas juurdunud põhimõttele, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul samade tõendite alusel õigeks, peavad kohtud eriti hoolikalt täitma kriminaalasja arutamise igakülgsuse, täielikkuse ja objektiivsuse nõuet. Seega, andmaks maakohtuga võrreldes tõenditele teistsugune hinnang, ei piisa pelgalt sellest, et ringkonnakohus maakohtu järeldustega ei nõustu, vaid selleks peaks ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile suutma ära näidata ka esimese astme kohtu tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt ka nt RKKKo asjas nr 3-1-1-107-03, p 9). Arutatavas asjas ei ole aga võimalik apellatsioonis toodud väidete põhjal tuvastada maakohtu niisuguseid vigu tõendite hindamisel, mille tõttu tuleks maakohtu põhijäreldus arutatavas asjas kummutada.
  59. Apellandi hinnangul on A. Tõnissonile omistatud koosseisutegu tõendamata, sest pole tuvastatud, kes esimesena lõi. Kannatanu olevat kinnitanud oma ütlustes, et ta võis kätega vehkida. Ei saa ka välistada, et vigastus tekkis tugevast tõukamisest vastu ukseposti, mitte löömisest. Seetõttu kaitsja arvates esinevad asjas kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. 11.
  60. Kolleegium kaitsjaga ei nõustu. Arutatavas asjas on tõenditeks selle kohta, et A. Tõnisson lõi VT, kannatanu ütlused, samuti nendega riimuvad tunnistajate LT ja AT ütlused. Süüdistatav on kriminaalmenetluse eri menetlusetappidel autos toimunu kohta andnud erinevaid, omavahel vastuolus olevaid ütlusi. Kohtuistungil on ta ristküsitluses vastusena prokuröri küsimusele, kas VT lõi teda või ei löönud vastanud, et „täpselt ei mäletagi, pigem lõi“ (vt maakohtu
  61. veebruari
  62. a istungi protokoll, tl 152 prd-l). Samas avaldati vastuolu tõttu tema kohtueelses menetluses antud ütlus, milles ta väidab, et tema ja kannatanu vahel tekkis käsikähmlus, aga otsest löömist ei olnud (vt samas). Kolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult tuvastanud, et just A. Tõnisson lõi autosse sisenenult kannatanut ning mingit kannatanu poolset agressiivset käitumisele sellele ei eelnenud. Puutuvalt kaitsja osundusse, nagu oleks ka kannatanu ise möönnud, et ta võis kätega vehkida, märgib kolleegium, et kaitsja on neile kannatanu sõnadele omistanud kontekstiväliselt meelevaldse tähenduse. Nimelt on kannatanu maakohtu istungil andnud kaitsja küsimustele vastates alljärgnevaid ütlusi. Vastusena kaitsja küsimusele: „Kas Te ei püüdnud end kuidagi kaitsta, kätt ette panna, 8 kas lasite ennast lihtsalt kaks-kolm korda lüüa isegi kätte ette panemata?“ on kannatanu selgitanud: „Kui esimene löök tuli, oli pilt must. Ma võisin ju seal kuidagi vehkida ja käsi ette panna, aga ma enam midagi ei näinud, see on inimese refleksis.“ Kaitsja edasisele küsimusele „Reflektoorselt inimene püüab ju ennast kaitsta kuidagi kätt ette pannes, kas Te ei teinud seda?“ on ta aga vastanud „Löök oli väga tugev ja kohe tuli ka mitu lööki veel otsa.“ (vt maakohtu
  63. oktoobri
  64. a istungi protokoll, tl 110). Neist ütlustest ei ole võimalik kuidagi välja lugeda, et kannatanu oleks hakanud süüdistatava autosse sisenedes kätega vehkima või mingilgi viisil süüdistatava suhtes agressiivselt käituma. 11.
  65. Kaitseversioon sellest, et hoopis kannatanu võis süüdistatavat esimesena rünnata, on kohtu hinnangul välistatud ka põhjusel, et autos turvavööga kinnitanud kannatanu oli positsioonis, kus tal olnuks erakordselt ebamugav süüdistatavat rünnata. Ise ta niisuguses asendis mingit ründamise initsiatiivi üles näidata ei olekski saanud, vaid selleks olnukski vajalik süüdistataval eelnevalt talle läheneda. Ei süüdistatava ega kaitsja poolt pole kõlanud vähimatki mõistuspärast mõttekäiku selle kohta, mispärast pidanuks kannatanu süüdistatavat ründama, mis olnuks sellise käitumise motiiv (iseäranis arvestades sündmustiku konteksti, kus kannatanu ja tema abikaasa olid tulnud lastele järgi, suhtlus toimus eeskätt kannatanu abikaasa ja süüdistava vahel ning piirdus sellega, et lapsed ja turvatoolid kätte saada ning koheselt lahkuda, kannatanu istus turvavööga kinnitatult auto juhiistmel ning tervitas teda embama tulnud last). Juba sündmustiku üldine kulg välistab võimaluse, et VT võinuks käituda A. Tõnissoni suhtes agressiivselt. Seevastu A. Tõnisson on ka ise kinnitanud, et teda ärritas asjaolu, et üks tema bioloogilistest lastest nimetas VT issiks ning ta sisenes selle peale autosse ja püüdis kannatanut füüsiliselt mõjutada (enda sõnutsi ninast haarata). 11.
  66. Samuti ei nõustu kolleegium apellandi versiooniga, nagu võinuks VT vigastuse saada autos rüseluse käigus mingi kõva pinna nt ukseposti vastu paiskumisest. See kaitseversioon on samuti kantud kaitsja püüdest eitada asjaolu, et süüdistatav lõi kannatanut korduvalt rusikaga näkku. Kolleegiumi hinnangul on aga löömise fakt leidnud üheselt tuvastamist ning kaitsja ei ole suutnud tuua ühtki argumenti, mis sunniks maakohtu niisugust järeldust ümber hindama. Küll aga peab kolleegium vajalikuks osutada sellele, et iseenesest polegi tähtsust sellel, kas A. Tõnisson põhjustas kannatanule vigastused teda rusikaga näkku lüües või tema pead sellise jõuga vastu auto ukseposti tõugates, et vigastused tekkinuks hoopis ukseposti vastu paiskumisest. Kuna aga kolleegiumi veendumuse kohaselt mingit tõukamist ega ukseposti vastu paiskumist ei toimunud, siis on ainetud edasised spekulatsioonid teemal, kas tõukamisest kõva pinna vastu paiskumisel võinuks ka kannatanu saada samasuguse vigastuse nagu tal praegusel juhul tuvastatud on. 11.
  67. Eelneva põhjal leiab kolleegium, et mingeid kõrvaldamata kahtlusi, millele kaitsja osutab ja mille süüdistatava kasuks tõlgendamist ta soovib, arutataval juhul ei esine. Maakohus on sündmuste faktoloogia tõendite kogumi põhjal veenvalt tuvastanud. Kohtu järeldused on järjekindlad, tõenditega seostatud ja ühtlasi on maakohus põhjendatult kummutanud kaitsja versioonid võimalike teistsuguste stsenaariumite kohta. 9
  68. Kaitsja arvates tegutses A. Tõnisson hädakaitses. Tema hinnangul tõrjus süüdistatav reflektoorselt kannatanu lööki ja seetõttu ei ole tema poolt kannatanu löömine õigusvastane. Ka apellandi mõttekäik hädakaitse kohta on ebaõige. Seegi versioon on rajatud paljasõnalisele ja maakohtus veenvalt kummutamist leidnud väitele, nagu oleks süüdistuses kirjeldatud sündmustik alguse saanud just kannatanu käitumisest – agressiivsest kätega vehkimisest süüdistatava suunal, mille tõttu süüdistatav tegi reflektoorselt enesekaitseks tema suunas löögi. Versiooni hädakaitses tegutsemisest seavad kahtluse alla nii kannatanu ja tunnistajate omavahel riimuvad ütlused toimunu kohta kui asjaolu, et süüdistatav ise on toimunu kohta eri menetlusetappidel erinevaid ütlusi andnud (vt otsuse p 11.1). Kui kaitsja on apellatsioonis hädakaitsest rääkides väitnud, et süüdistatav võis kannatanut lüüa reflektoorselt enesekaitseks, sest kannatanu lõi teda esimesena, siis tulebki juhtida tähelepanu sellele, et isegi süüdistatav ise pole andnud usaldusväärseid ütlusi selle kohta, et kannatanu oleks teda löönud.
  69. Kaitsja alternatiivse taotluse kohaselt tuleks aga tegu ümber kvalifitseerida KarS § 119 lg 1 järgi, sest isegi kui lugeda tõendatuks, et A. Tõnisson tõesti tekitas kannatanule raske tervisekahjustuse, siis ta ei teinud seda tahtlikult, s.t juba löök või tõuge, millega ta kannatanut mõjutas, ei olnud tahtlik. Samuti puudus süüdistataval tahtlus tekitatud raske tagajärje suhtes, sest tekkinud tagajärjed olid tema jaoks ettenähtamatud. 13.
  70. Seoses väitega, nagu puudunuks süüdistataval tahtlus juba teo suhtes, s.t et löök või tõuge kannatanu suhtes oli pelgalt rüseluse käigus ettevaatamatusest toime pandud, viitab kolleegium eeskätt selle otsuse p-s 11.1-11.3 märgitule, millest nähtuvalt ei saa kuidagi asuda seisukohale, nagu võiks VT-le vigastuste tekkimiseni viinud sündmustikku kirjeldada rüselusena, kus süüdistatav talle ettevaatamatusest haiget tegi. Maakohtu otsuses on veenvalt selgitatud, et süüdistatava poolt kannatanu löömist tuleb subjektiivsest koosseisust hinnata kavatsetuna – tegemist oli tema eesmärgipärase ja sihitud käitumisega (vt maakohtu otsuse lk 7, tl 191). 13.
  71. Küll aga on kolleegiumi hinnangul ebaõige maakohtu järeldus, nagu esinenuks A. Tõnissonil kaudne tahtlus ka VT-le tekitatud raske tervisekahjustuse osas. Maakohus märgib sellega seoses kõigepealt, et „Kohus nõustub kaitsja poolt esitatud seisukohaga, et enne 01.01.2015.a. oli kohtupraktika selline, et KarS § 118 järgi kvalifitseeritav kuritegu eeldas subjektiivse tunnusena tahtlust nii teo kui tagajärje suhtes.“ Seejärel märgib maakohus aga alljärgnevat: „Raske tervisekahjustuse puhul on tahtluse tuvastamine võimalik ka üksnes välise teopildi alusel. Ka Anti Tõnissoni puhul on seda võimalik kasutada. Süüdistatav lõi mitte ühel korral, vaid kannatanu sõnul järgnes esimesele veel paar-kolm rusikalööki ja kõik löögid olid suunatud vasaku silma piirkonda. Üldteada on, et pea piirkonda peetakse elutähtsaks piirkonnaks. Seega pidi olema süüdistataval täiskasvanud inimesena üldise elukogemuse põhjal alust pidada võimalikuks, et tema poolt silma piirkonda antud rusikalöögid võivad põhjustada silmaga seonduva raske tervisekahjustuse. Muidugi ei pidanud ta ette nägema konkreetselt just kõõrdsilmsust ja kahelinägemist, kuid seda, et silm on õrn elund, mille vigastamine võib lõppeda ka kõige halvemaga – nägemise kaotusega, teab iga koolilaps, rääkimata täiskasvanust.“ 10 13.2.
  72. Eelrefereeritud maakohtu järeldused on ebaõige mitmel põhjusel. Esiteks on maakohus omistanud süüdistatavale tagajärje põhjustamise tahtluse karistusõigusdogmaatiliselt valesti, sest kohus ei ole mitte tuvastanud faktiliselt, kas isik pidas süüteokoosseisule vastavat asjaolu (kestev tervisehäire) võimalikuks ja möönis seda, vaid on selle asemel olukorrale lähenenud täielikult normatiivselt läbi konstateerimise, nagu oleks näkku löömise puhul raskete tervisekahjustuste saabumise risk üldiselt teadaolev. Kolleegium juhib tähelepanu sellele, et tuvastada tuleb siiski just see, et ka konkreetne toimepanija, praegusel juhul A. Tõnisson, sai vähemalt võimalikuks pidamise tasandil aru, et tema rusikalöögid võivad põhjustada kannatanule kestva tervisehäire ning et ta seda võimalust möönis. 13.2.
  73. Edasiselt leiab kolleegium, et A. Tõnisson ei pidanud võimalikukski, et VT rusikaga näkku lüües põhjustab ta kannatanule mingi raske tervisekahjustuse, sh nt tervisehäire, mis kestab kauem kui neli kuud. Võib nõustuda, et tagajärje osas subjektiivsele koosseisule hinnangu andmiseks saab arutataval juhul lähtuda eeskätt välisest teopildist. Väline teopilt näitab aga seda, et oma lapse „kohatu“ pöördumisvormeli tõttu ärritunud süüdistatav lõi paarilkolmel korral kannatanut rusikaga näkku. Ta tegi seda küllaltki ebamugavas olukorras – toetudes põlvega juhi kõrvalistmele ja lüües kannatanut üle armatuurlaua. Kuigi süüdistatav suutis löökidesse rakendada märkimisväärset jõudu, murdes kannatanu näokoljus luu, ei ole sellisest asendist ja pelgalt rusikaga lüües siiski realistlik rakendada enda löögijõudu täiel määral. Põhimõtteliselt võib küll nõustuda maakohtu hinnanguga, et tahtluse tuvastamisel saab abistavalt lähtuda ka sellest, mida tavapärase elukogemusega inimene mingi teo tüüpilise tagajärjena ette kujutab. Rääkides rusikaga näkku löömisest, siis selliseks tagajärjeks oleks hematoom löögi piirkonnas, võimalik et ka veritsev haav. Rusikas käega teisele inimesele näkku löömise tüüpiliseks tagajärjeks ei ole aga püsivad kahjustused. Seega on raske tervisekahjustuse tekitamise osas A. Tõnissoni tahtlus välistatud ja kvalifitseeritud tagajärje osas tuleb kõne alla üksnes ettevaatamatus. Sellegipoolest ei ole põhjust nõustuda maakohtu (ja kaitsja) käsitlusega sellest, nagu tingiks niisugune järeldus A. Tõnissoni käitumise ümber kvalifitseerimise KarS § 119 lg 1 järgi. 13.2.
  74. Maakohus on kaitsja sellekohase käsitlusega nõustuvalt asunud seisukohale, nagu tuleks enne
  75. jaanuari 2015 toime pandud raske tervisekahjustuse tekitamise korral lähtuda varasemast kohtupraktikas käibinud tõlgendusest, mille kohaselt oli KarS § 118 kontekstis vajalik tuvastada tahtlus nii teo kui tagajärje suhtes. Selline maakohtu lähenemine on esiteks sisuliselt ebaõige ja vastuolus karistusõigusdogmaatikaga. Nimelt ei kehti karistusõigusdogmaatikas reeglit ega printsiipi, mille kohaselt oleks välistatud süüdistatava olukorda halvendava õigusliku tõlgenduse tagasiulatuv toime. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes märgitakse, et kõigi astmete kohtutel on õigus kohaldada süüdistatava olukorda halvendavat tõlgendust juba toimepandud süütegu hinnates (vt Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. J. Sootak, P. Pikamäe, (koost),
  76. väljaanne, Tallinn,
  77. § 5, komm 10). Sama seisukohta väljendatakse ka RKKKo-s asjas nr 3-1-1-5-06, p-s
  78. Seega on ka
  79. a juulis isikule tekitatud raske tervisekahjustuse puhul KarS § 118 lg 1 p 2 tähenduses vajalik tuvastada tahtlus üksnes tervise kahjustamise suhtes ning tervisekahjustuse raskuse, s.t KarS § 19 mõttes enamohtliku tagajärje puhul piisab ettevaatamatuse tuvastamisest. 11 13.2.
  80. Teisalt annab otsuse p-s 13.
  81. viidatud maakohtu järeldus aga tunnistust ohtlikult finalistlikust lähenemisest õigusemõistmisele, kus soovitud tulemuse nimel otsitakse põhjendusi ka täiesti lootusetule õiguslikule konstruktsioonile. Arutatavas asjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et A. Tõnisson oleks püüdnud spetsiifiliselt mõjutada kannatanu silma või oleks sihtinud oma rusikalöögid just tema silma vigastama. Meditsiinidokumentidest (SA Põhja-Eesti Regionaalhaigla patsiendikaart, tl 20) ja fototabelitest (tl-d 48-49 ja 51-52) nähtub hoopis see, et silma ennast vigastatud ei ole, vaid kannatanul on haav vasaku silma all vasakul servas. Kannatanu silma või selle funktsioonide kahjustamist ei näinud A. Tõnisson kolleegiumi kannatanut lüües tagajärjena ette. 14.
  82. Arutataval juhul ei ole kahtlust, et A. Tõnissonil oli vähemalt kaudne tahtlus tekitada VT-le tervisekahjustus. See nähtub juba eelpool käsitlemist leidnud teo välisest pildist – teisele isikule jõuliselt ja korduvalt rusikaga näkku löömine. Kuigi kolleegiumi hinnangul ei saa rääkida sellest, et A. Tõnisson näinuks enda löökidel ette võimalikke raskeid tagajärgi, pidas ta kannatanule tugevajõuliselt rusikaga näkku lüües kahtlemata võimalikuks, et ta sellega kahjustab kannatanu tervist. 14.
  83. Kolleegiumi hinnangul käitus A. Tõnisson tekitatud tagajärje (kestev tervisehäire) suhtes ettevaatamatusega ja seda hooletuse vormis. Nimelt, lüües teist inimest rusikaga silma piirkonda, rikkus ta kahtlemata ühiskonnas nõutavat hoolsuskohustust – konkreetsemalt kohustust mitte kahjustada teise inimese tervist. Käitudes kannatanu suhtes õigustamatult vägivaldselt, võttis süüdistatav lubamatu riski, et kannatanu tervis võib kahjustada saada. Ta küll ei näinud ette, et kannatanu võib saada löökidest raske tervisekahjustuse, kuid hoolsa käitumise korral oleks ta saanud seda ette näha.
  84. Viimaseks ei nõustu kolleegium kaitsja spekulatsiooniga, nagu oleks võinud VT tal tuvastatud silmavigastuse saada juba enne
  85. juulit 2014 toimunud löömist, nt
  86. a toimunud peksmise käigus.
  87. veebruari
  88. a ekspertiisiakti nr 16E-AOK0007 lk-l 6 on mh kirjeldatud radioloogilise konsultatsiooni käigus selgunud fakti, et
  89. juulil 2014 esines kannatanul vasaku silmakoopa põhja murd ühes nihkunud luufragmendiga. Katkenud luukontuuri piirkonnas asub alumise sirglihase alaserv (tl 139 pöördel). Eksperdiarvamuse p-s 5 on leitud, et vasaku silmakoopa alaseina murru, kõõrdsilmsuse ja kahelinägemise vahel esineb otsene põhjuslik seos.
  90. veebruari
  91. a kohtuistungil on kaitsja kohtuarst-ekspert Ann Viitsod ekspertiisiakti kohta põhjalikult küsitlenud ning ekspert on selgitanud, et kannatanul oli
  92. a juulis toimunud löökide tõttu silmakoopas luumurd. Samuti on ta selgitanud (mh kannatanust tehtud fotodele tuginedes), haava ja hematoomi tekkemehhanismi ja –põhjust (tl-d 151 pöördel – 152). Neil asjaoludel on spekulatsioonid teemadel, kas VT-l võis silmavigastus esineda juba varasemalt, ainetud.
  93. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 3 jätab kolleegium maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid teeb otsuse põhiosas muudatuse, mis ei halvenda kohtualuse olukorda, tuvastades, et A. Tõnisson põhjustas VT-le raske tervisekahjustuse ettevaatamatusega. 12
  94. Apellatsioonis taotles kaitsja lisaks kaitsealuse õigeksmõistmisele ka süüdistatavale kriminaalmenetluse kulude hüvitamist. Taotluse kohaselt on A. Tõnisson teinud apellatsioonimenetluses õigusabile kulusid koondtasuna 1800 euro ulatuses (sh käibemaks). KrMS § 185 lg 1 kohaselt kannab juhul, kui ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-des 2–4 nimetatud lahendi, menetluskulud riik. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskulu mh valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kuivõrd arutatavas asjas teeb ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 3 nimetatud lahendi, siis tuleb süüdistatavale hüvitada mõistliku suurusega kaitsjatasu. 17.
  95. Spetsifikatsioonist nähtuvalt on kaitsja arutataval juhul teinud kaitsetoiminguid alljärgnevalt: 1) Tutvumine maakohtu otsusega ja selle analüüs – 2,25 tundi; 2) nõupidamine kliendiga pärast maakohtu otsust – 2,5 tundi; 3) apellatsioonkaebuse ja taotluste koostamine – 6,5 tundi; 4) ettevalmistus eelistungiks – 0,5 tundi; 5) osavõtt eelistungist – 0,5 tundi, seega kokku osutanud kaitseteenust 12,25 tundi. Kolleegiumi hinnangul on makstud tasu põhjendatud üksnes osaliselt. Nimelt kliendiga nõupidamisele kulutatud 2,5 tundi triviaalses kriminaalasjas, milles kõik apellatsioonis sisalduvad argumendid on juba asja arutamisel maakohtus käsitlemist leidnud, on põhjendamatu. Kahtlemata on apellatsiooni koostamise otstarbekuse ja selles käsitlemist leidvate argumentide osas kaitsjaga nõupidamine põhjendatud, kuid arvestades kriminaalasja väikest mahtu ja asjaolu, et apellatsioon ei sisalda mingit uut argumentatsiooni võrreldes maakohtus arutatuga, on sellise nõupidamise põhjendatud ajakulu 1 tund. Samuti on põhjendamatu apellatsiooni koostamise ajaks kulunud 6,5 tundi. Ka apellatsiooni argumentatsioonis korratakse (osaliselt sõna-sõnalt) juba maakohtus kohtukõnes sisalduvat. Samuti sisaldab apellatsioon suures osas taotlusi, mille kolleegium on arutatavas asjas eelmenetluses tehtud määrusega põhjendamatuna rahuldamata jätnud. Seetõttu peab kolleegium apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks 2 tundi. Muus osas peab kolleegium kaitsja näidatud ajakulu põhjendatuks. Seega on põhjendatud kaitsja ajakuluks olnud arutataval juhul 6,25 tundi. 17.
  96. Kuna kaitsjale on arutataval juhul kokku tasutud 1800 eurot, sh käibemaks ja spetsifikatsioonist nähtuv ajakulu oli 12,25 tundi, siis tuleb kaitsja tunnihinnaks 146,94 eurot (sh käibemaks). Sellist tunnihinda peab kolleegium mõistliku suurusega olevaks. Arvestades, et kolleegiumi hinnangul on mõistlik ajakulu arutataval juhul olnud 6,25 tundi, loeb kolleegium mõistliku suurusega kaitsjatasuks, mis tuleb süüdistatavale hüvitada, 918,37 eurot.
  97. Taotluse hüvitada kannatanule õigusabi eest kantud kulu on esitanud ka kannatanu esindaja. Taotluse kohaselt on VT tasunud õigusabi eest apellatsioonimenetluses 390 eurot. Kulude nimekirja kohaselt on esindaja osutanud kannatanule õigusabi 2,1 tundi ja selles on sisaldunud
  98. veebruaril 2017 maakohtu kohtuotsuse kuulutamisel osalemine 30 min, kohtuotsusega tutvumine ning apellatsioonkaebusega tutvumine ja analüüs 30 min, apellatsioonile seisukoha koostamine 40 min ja
  99. mail 2017 ringkonnakohtu eelistungil osalemine 30 min. Esindaja tasu on arvestatud tunnihinna alusel, milleks on 150 eurot, millele lisanud käibemaks. Ka seda kulu loeb kolleegium põhjendatuks üksnes osaliselt. Nimelt ei kuulu ringkonnakohtus kantud menetluskuluna hüvitamisele maakohtu menetluses kantud kulu, 13 arutataval juhul maakohtu otsuse kuulutamisel osalemise aja eest taotletud tasu 30 minuti eest. Muus osas peab kolleegium esindajale makstud tasu põhjendatuks. Seega tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 185 lg 1 alusel kannatanule hüvitada esindajale makstud tasu kokku 300 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ 14

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.