← Eesti

3-15-2961/28

Obsah (4)§ 230§ 165§ 61§ 158

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetlusosalised Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatam

§ 230lg 4).

Kohtud on rikkunud kohtuotsuse põhjendamise kohustust ning kohtu siseveendumuse kujunemine pole seetõttu jälgitav (

§ 165

lg 1 p 4).

§ 61

lg-te 1 ja 2 kohaselt tuleb kõiki tõendeid hinnata igakülgselt, täielikult ning vastastikuses seoses. Ka seda nõuet pole kohtud järginud ning see võis mõjutada asja lahendamise tulemust.

  1. KMS § 29 lg 1 näeb ette, et tasutava käibemaksusumma arvutamisel ei võeta arvesse maksuvaba käibe tarbeks (KMS § 16) tehtud tehingutelt tasutud käibemaksu. Menetlusosalised vaidlevad selle üle, kas kaebaja soetatud korteriomandid, mille kasutusotstarbeks oli eluruum, on kaebaja väiteid ja esitatud tõendeid arvestades soetatud maksustatava käibe tarbeks. Kui korteriomandid on soetatud maksuvaba käibe tarbeks, puudub kaebajal õigus käibemaksu mahaarvamiseks ning tagastusnõude rahuldamisest keeldumine oli õige.
  2. Riigikohus leidis haldusasjas nr 3-3-1-47-15 tehtud otsuses (p 16), et korteri ehitusõiguslikust kasutusotstarbest lähtumine ei pruugi käibemaksuseaduse kontekstis eluruumide ja mitteeluruumide eristamisel viia alati õigele tulemusele ning maksukohustuslasele tuleb anda võimalus selgitada ja esitada tõendid näitamaks, et korter soetati majandustegevuse tarbeks. Seejärel tuleb hinnata, kas kavandatav tegevus kujutab endast maksustatavat käivet ning kas esitatud äriplaan on usutav. Kui äriplaani teostumiseks pole õiguslikke või muid takistusi ning äriplaan on usutav, tuleb maksukohustuslasele anda võimalus arvata sisendkäibemaks kohe maha.
  3. Sama otsuse p-s 12 võttis Riigikohus kinnisasja soetamisega seotud maksuvabastused kokku järgmiselt: "KMS § 16 lg 2 p 2 ja lg 3 p 1 tõlgendamisel saab teha järelduse, et majutusteenuse pakkumine pole kunagi maksuvaba ja eluruumi üürile, rendile või kasutusvaldusesse andmine on alati maksuvaba, muu kinnisasja või selle osa kasutusse andmine on maksuvaba, kui maksukohustuslane pole maksuvabastusest loobunud. Seega tuleks eluruumi soetamine maksustatava käibe tarbeks kõne alla juhul, kui see soetatakse eesmärgiga osutada neis ruumides majutusteenust."
  4. Kohtud on käesolevas asjas asunud seisukohale, et kinnisasja väljaüürimine kontorina või kasutamine äriühingu kontorina annab aluse korteriomandite soetamisel tasutava käibemaksu sisendkäibemaksuna maha arvata. See seisukoht ei ole täies kooskõlas seadusega. Kinnisasja üürile andmine on üldjuhul maksuvaba käive. Üksnes siis, kui maksukohustuslane on maksuvabastusest loobunud, esitades enne käibe toimumist kirjaliku teate maksuhaldurile, on tegemist maksustatava käibega. 4

(6)3-15-2961
  1. Kuni
  2. juunini 2015 kehtinud ehitusseaduse (EhS v. r.) § 26 lõike 5 alusel antud majandus- ja kommunikatsiooniministri
  3. detsembri
  4. a määruse nr 78 "Ehitise kasutamise otstarvete loetelu" nägi ette hoonete kasutamise kas elamuna (kood 11000 ja järgnevad) või mitteelamuna, sealhulgas büroona (kood 12200). Samas viidatud määruse § 1 lg 5 kohaselt võis külaliskorterit või kodumajutust pakkuva ehitise liigitada lisaks majutushoonele kui mitteelamule ka ühepereelamu või korterelamu alla.
  5. Seega majutusteenuse pakkumine on kehtiva õiguse kohaselt lubatav nii elamus kui ka mitteelamus, bürooruumid võivad asuda aga mitteelamu kasutusotstarbega hoones või ruumides. Selles seisnebki käesoleva asja asjaolude oluline erinevus asja nr 3-3-1-47-15 asjaoludest: kui viimati nimetatud asjas kavatseti kasutada eluruumi kasutusotstarbega kinnisasja majutusteenuse osutamiseks, siis käesolevas asjas kontoriruumidena.
  6. Kaebaja soetas korteriomandid, mille reaalosa kasutusotstarbeks on
  7. märtsil 2015 väljastatud ehitise kasutusloal määratud eluruum. Hoonele kasutusloa väljaandmise ajal kehtinud EhS v. r. § 32 lg 3 kohaselt võib valminud ehitist või selle osa kasutada vaid ettenähtud kasutamise otstarbel. Riigikohus on
  8. juuni
  9. a otsuses asjas nr 3-2-1-3-15 leidnud, et kaaskorteriomanike nõudeõigus lõpetada korteriomandi kasutamine tegevuseks, mis on vastuolus hoone kasutusloas märgitud ehitise kasutamise otstarbega, tuleneb viidatud EhS v. r. § 32 lõikest 3 ja korteriomandiseaduse § 10 lõikest 1 ja § 12 lõikest
  10. Hoone kasutusotstarvet määravate haldusaktide olulisust ruumide majandusliku otstarbe tuvastamisel, eriti olukorras, kus ruume pole kasutusele võetud, on Riigikohus rõhutanud ka
  11. novembri
  12. a määruses asjas nr 2-16-
  13. Kehtiva ehitusseadustiku § 50 lg 3 kohaselt määratakse kasutusloaga ehitise kasutamise otstarve. EhS §-le 139 näeb ette karistuse selle eest, kui ehitist kasutatakse ilma kasutusloata.
  14. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 150 lg 1 kohaselt lasub maksukohustuslasel maksuotsuse vaidlustamise korral kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Kohtupraktikas on rõhutatud, et tõendamiskoormus läheb maksukohustuslasele üle vaid siis, kui maksuotsus on nõuetekohaselt motiveeritud (vt lahend nr 3-3-1-27-15, p 20). Vaidlustatud maksuotsuses on maksuhaldur tagastusnõude rahuldamata jätmist põhjendades viidanud konkreetsetele kontrollakti punktidele, kus sisaldub põhjalik tõendite analüüs ja neist tehtud järeldused. Kontrollaktis on rõhutatud, et kuna tegemist on veel kasutusele võtmata ehitisega, tuleb kinnisasja tegeliku kasutuse määramisel tugineda ruumides vaatluse ajal tuvastatud esemetele (sisseehitatud kööginurk, vann, saun) ning registrites toodud ruumide kasutuse sihtotstarbele, mis on eluruum. Seega pole õige kohtute seisukoht, et maksuhaldur pole maksuotsust põhjendanud asjaoluga, et äriplaani teostamist takistab ka korteriomandile määratud kasutusotstarve. Nagu nähtub kaebaja poolt maksumenetluses antud selgitustest (vt kontrollakti lk 5), oli kaebajale selge, et äriplaani teostamine vajab korteriomandi kasutusotstarbe muutmist. Vastasel korral poleks ta väitnud, et dokumendid kasutusotstarbe muutmiseks on juba pikemat aega menetluses. Vaatamata maksuhalduri korduvatele nõuetele ei ole sellekohaseid dokumente maksumenetluse käigus ega ka kohtule esitatud.
  15. Tõendamiskoormus ehitusõiguslikule kasutusotstarbele mittevastava äriplaani realistlikkuse osas lasub MKS § 150 lg 1 kohaselt kaebajal ning sõltumata sellest, et tegemist on kavatsuse tõendamisega, ei kehti siin tavapärasest leebem tõendamisstandard. Ringkonnakohus on õigesti juhtinud tähelepanu, et ei maksumenetluse ega kohtumenetluse normid ei anna leebema tõendamisstandardi kasutamiseks alust.
  16. Praegusel juhul on kohtud lugenud maksuotsuse järeldused korteri nr 73 osas ümber lükatuks kaebaja juhatuse liikme seletusega tulevase kasutusotstarbe kohta, maakleri kinnitusega, et kaebaja oli tema klient ning ta püüdis korterit üürile anda alates aprillist 2015, ja
  17. oktoobril 2015 sõlmitud üürilepinguga, millega anti korter bürooruumina üürile 1370 euro eest kuus, millele pidi lepingu 5
(6)3-15-2961 kohaselt lisanduma seaduses ette nähtud käibemaks. Haldusakti, millega määrati korteri kasutusotstarve, on ringkonnakohus lükanud kõrvale väitega, et lähtuda tuleb korteri tegelikust kasutusest. See väide ei ole asjakohane, sest maksuotsuse õiguspärasust hinnatakse selle andmise aja seisuga (

§ 158lg 2 ls 2) ning sel ajal korter tegelikus kasutuses ei olnud.

Kui äriplaani elluviimiseks esineb seadusandlikke takistusi, ei pruugi see olla üldse elluviidav. Kui sellised takistused on kõrvaldatavad, saab äriplaani usutavuse hindamisel arvesse võtta seda, kas kaebaja on astunud samme takistuste kõrvaldamiseks ja millal neid samme astuti.

  1. Maksukohustuslane peaks eelduslikult näitama, milliseid abinõusid ta on rakendanud või planeerib rakendada, et eluruumi kasutusotstarvet muuta kavandatava kasutusotstarbega kooskõlas olevaks. Nende abinõude realiseeritavuse hindamisel tuleb arvestada ka kolmandate isikutega seotud õiguslikke riske, nt korterelamu kaasomanike õigust ja huvi takistada kasutusotstarbe muutmist või kasutusotstarbele mittevastavat kasutust.
  2. Kohtud on tõendina arvestanud ka kaebaja poolt pärast maksumenetluse lõppu sõlmitud lepingut, leides õigesti, et ka isiku hilisem tegevus võib kinnitada, et tegelik kavatsus korteriomandi kasutamiseks maksustatava käibe tarbeks esines juba maksuotsuse andmise hetkel. Samas, leping ei saa vabastada ehitusõigusliku kasutusotstarbe järgimise kohustusest. Seega ei tähenda lepingus mitteeluruumile vastava kasutusotstarbe kokkuleppimine vältimatult, et korteri kasutamine mitteeluruumina on õiguslikult võimalik.
  3. Nagu käesoleva otsuse punktis 10 märgitud, on kinnisasja üürile andmine üldjuhul maksuvaba käive. Seega selleks, et tegemist oleks maksustatava käibega, pidi maksukohustuslane enne tehingu tegemist maksuvabastusest loobuma kirjaliku teatega maksuhaldurile. Sellist tõendit asjas esitatud ei ole. Kui selline teade maksuhaldurile siiski esitati, võib äriplaani usutavust suurendada see, kui teade esitati enne maksuhalduri kontrollitoiminguid. KMS § 16 lg 3 lubab teate esitada enne käibe toimumist samal maksustamisperioodil või varem. Seega on teate esitamine põhimõtteliselt võimalik ka ajal, mil kinnisasi soetati.
  4. Kaebaja on leidnud, et kohus pole piisavalt põhjendanud, miks ta ei pea eluliselt usutavaks seda, et 50% ulatuses soetas kaebaja korteri nr 26 selleks, et kasutada seda äriühingu kontorina. Kolleegium nõustub kaebajaga, et kohus pole veenvalt põhjendanud, milline erinevus asjaoludes tingib ühe korteri maksustatava käibe tarbeks kasutamise elulise usutavuse ja teise korteri puhul mitte.
  5. Seega tühistab kolleegium ringkonnakohtu otsuse ja saadab asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule (

§ 230lg 5 p 2).

Kaebaja on esitanud taotluse õigusabikulude hüvitamiseks summas 889,8 eurot. Menetluskulude jaotus otsustatakse koos vaidluse lahendamisega. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.