← Eesti

3-16-611/33

Obsah (6)§ 11§ 41§ 45§ 651§ 55§ 65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Oliver Kask (eesistuja), Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 18. september 2017, Tallinn Haldusasja

§ 11lg 8, HKMS § 47 lg 1, § 151 lg 1 p 1, § 121 lg 1 p 4).

Vastustaja väide, nagu oleks kaebaja ise oma õigusvastase käitumisega põhjustanud tema paigutamise kartserikambrisse, on asjakohatu. Nii tava- kui kartserikambri tingimused peavad vastama kehtestatud nõuetele ning olema inimväärsed. Distsiplinaarsüüteo toimepanemine kaebaja poolt ei anna õigust paigutada teda inimväärikust alandavatesse tingimustesse. Määrus nr 38 ning alates 06.07.2015 kehtiv majandus- ja taristuministri 02.07.2015 määrus nr 85 „Eluruumile esitatavad nõuded“ sätestavad nõuded eluruumi valgustatusele, ventilatsioonile, õhutemperatuurile, niiskusele ja sanitaarsõlmele: - eluruumi igal elutoal peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumi tuulutamiseks ja tagab ruumis piisava loomuliku valguse (määruse nr 38 p 5, määruse nr 85 § 3 lg 3); - eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse. Õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab vastama kehtestatud nõuetele (määruse nr 38 p 6, määruse nr 85 § 4 lg-d 1 ja 2); - siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18°C. Siseõhu temperatuuri lubatav ülempiir tuleb määrata kehtestatud nõuete alusel (määruse nr 38 p 7, määruse nr 85 § 4 lg-d 3 ja 4); 4

(9)3-16-611 - - eluruumis peab siseõhu suhteline niiskus olema vahemikus, mis ei kahjusta inimese tervist, väldib veeauru kondenseerumist ja ei tekita niiskuskahjustusi. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus on 40–60% (määruse nr 38 p 8, määruse nr 85 § 4 lg 5); eluruum peab olema varustatud tualetiga või selle puudumisel peab olema tagatud tualeti kasutamise võimalus samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal (määruse nr 38 p 9, määruse nr 5 lg-d 1 ja 2). Vastustaja vastusest nähtub, et kambrites on keskküte, mis aitab niiskuse tekkimist vältida. Vastustaja viitas 12.02.2015 ja 26.04.2015 toimunud niiskuse taseme mõõtmistele kambris nr
  1. Tulemuseks saadi 41,9% ja 58%, mis tähendab, et niiskuse tase vastas normidele. Puudub alus arvata, et kaebaja viibimisel kambrites nr 72 ja 87 oleks kambrite niiskustasemed eeltoodust oluliselt erinenud. Kaebaja etteheited kartserikambrite temperatuurile on põhjendamatud ja tõendamata. Vastustaja vastusest nähtub, et kambrites on keskküte ning vastustaja on teostanud regulaarselt kambrite temperatuuri mõõtmisi. Saadud tulemuste kohaselt on temperatuur olnud erinevatel ajaperioodidel nõuetekohane. Vastustaja temperatuurimõõtmised nähtuvad nii praeguses asjas kohtule esitatud vastusest, mis kajastavad kambrite nr 72 ja 87 temperatuuri mõõtmisi, kui ka haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud tõenditest, mille kohaselt on mõõdetud erinevatel aegadel erinevate kambrite (sh ka kambri nr 72) temperatuuri. Need andmed on usutavad. Vanglaruumides temperatuuri ja niiskuse mõõtmiseks ei pea olema tegemist pädeva mõõtjaga ning tegemist ei ole mõõteseaduse § 5 lg-s 2 sätestatud juhtumiga, mil mõõtetulemuste jälgitavus peab olema tõendatud. Seega saab vastustaja esitatud mõõtmistulemustega antud asja lahendamisel arvestada. CPT 30.05.2012–06.06.2012 külastuse raportis kajastatud hinnangut, mis ei tugine mõõtmistulemustele, vaid kinnipeetavate väidetele ja komisjoniliikmete subjektiivsetele hinnangutele aastal 2012, ei saa pidada tõepärasemaks kui vangla esitatud mõõtmistulemusi hilisemast ajaperioodist. Sundventilatsiooniava olemasolu nähtub haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud fotodelt. Vastustaja selgitustest nähtuvalt on kinnipeetavatel võimalik akna küljes olevate õhutusavade kaudu kambri õhuhulka ise reguleerida. Õhuringluse efektiivsemaks toimimiseks tuleb kinnipeetavatel hoida ventilatsiooniavad vaba ja avatuna. Kartserikambrite ustel olevad augud soodustavad õhuringlust. Eeltoodust tulenevalt puudub alus arvata, et kambrite ventilatsioon oli ebapiisav. Vastustaja poolt haldusasjas nr 3-14-50770 kohtule esitatud fotodelt kambri nr 84 kohta nähtub, et metallvõre varjas küll mingil määral valgust, kuid loomuliku valguse juurdepääs kambrile ei olnud takistatud. Kohus eeldab, et praeguses asjas vaidluse all olevad kambrid nr 72 ja 87 olid sarnased kambrile
  2. Vastustaja on varasemates analoogsetes vaidlustes (nt haldusasjas nr 315-2729) väitnud, et metallvõred paigaldati kambri akende ette julgeolekukaalutlustel, sest kinnipeetavad lõhkusid aknaid ja püüdsid nende kaudu väljuda. Seega ei saa metallvõre olemasolu kambriakna ees pidada õigusvastaseks (

§ 41lg 2, § 66 lg 1).

Lisaks on kambrites olemas kunstlik valgustus, mistõttu ei saa kaebaja etteheiteid valgustatusele pidada põhjendatuks. Kohtupraktikas ei ole Aasia tüüpi WC-d peetud õigusnormidega vastuolus olevaks. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) lahendites on WC kambrist eraldamata jätmist peetud probleemiks (vt Riigikohtu 2016. a analüüs „Kinnipeetava kambripinna suuruse nõue Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikas“, lk 16). Kuna kaebaja oli valvurite järelevalve all, ei tagatud talle alati WC privaatset kasutamist. Samuti ei ole inimväärikuse nõudega kooskõlas eraldamata WC 5

(9)3-16-611 olemasolu kambris, kus tuleb samal ajal ka süüa ja magada. Eeltoodule vaatamata ei pidanud kohus kaebaja õiguste riivet sedavõrd intensiivseks, et õigustada kahju rahalist hüvitamist. Arvestada tuleb, et kaebaja viibis kartseris lühikest aega (30 ja 4 kalendripäeva), ta oli kartseris üksinda ning tal oli ka endal kohustus tagada kartseri ja WC puhtus (

§ 45lg 2 ja § 65 1 lg 1).

Haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud fotodelt nähtub kartserikambri juurde kuuluva jalutusboksi läbipaistva kattega katus ning katuse alla paigaldatud metallvõre. Fotodelt võib aimata katuse ja metallvõre vahele jäävaid avasid, mis vastustaja väidete kohaselt tagavad jalutuskäigu ajal värske õhu juurdepääsu boksile ning õhu liikumise. Seega on kaebaja väited värskes õhus jalutuskäigu tagamata jätmise kohta põhjendamatud. Vastustaja on asjakohaselt põhjendanud katuse paigaldamise vajadust.

§ 651lg 3 tagab kinnipeetava õiguse jalutada värskes õhus, mitte päikesevalguses.

Samas ei saa jalutusboksi läbipaistvast materjalist katus piirata ebamõistlikult päikesevalguse juurdepääsu jalutusboksile. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 9. AB apellatsioonkaebuses palutakse tühistada Tallinna Halduskohtu 23.09.2016 otsus. 1) Halduskohus on ekslikult jätnud arvesse võtmata CPT seisukohad. Riigikohtu halduskolleegiumi 21.04.2010 otsusest nr 3-3-1-14-10 tulenevalt oleks nendega tulnud arvestada. Õiguskantsleri 04.07.2014 ja 06.11.2012 kirjades (kiri nr 7-4/120813/1205055) väljendati soovitusi bloki K1 hoonetelt kõigi metallkatete mahavõtmiseks ning võimalik, et üldse jätta ekspluatatsioonist välja K1 blokk. 2) Tallinna Halduskohtu 18.09.2015 otsuses nr 3-14-50770 on tuvastatud, et tingimused kambris nr 84 ei vastanud nõuetele, sh inimväärikuse põhimõttele. 3) Jalutusbokside katus koosneb puidust ja valgest rihvelplastikust, läbi mille ei ole midagi näha, see ei lase läbi päikesevalgust ega piisavas koguses värsket õhku. Sellises ruumis jalutamise võimaldamine ei vasta

§ 55lg 2 nõuetele.

  1. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, jääb oma varasemate seisukohtade juurde ja nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega. Teise haldusasja menetluses välja mõistetud hüvitis ei anna alust praeguses asjas nõude rahuldamiseks. Tegemist on märgatavalt erinevate ajaperioodide ning erinevates kartserikambrites viibimisega seonduvalt esitatud kaebustega. Tallinna Vangla kartserihoone olmetingimused on pidevalt paranenud ning järjepidevalt on teostatud remonttöid. Paranenud on üldised olmetingimused (värvimistööd, põrandavalamistööd), kambrite siseõhu temperatuurid on viimastel aastatel olnud kõrgemad ka talveperioodil ning parandatud on kambrite valgustustingimusi (metallkatted akendelt on suuremas osas eemaldatud). RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Vaidlus käib selle üle, kas kaebaja kinnipidamistingimused perioodidel 28.03.2015– 27.04.2015 ja 27.11.2015–01.12.2015 Tallinna Vangla kambrites 87 ja 72 olid õigusvastased ning kas kaebajale võimaldati sel ajal nõuetekohane jalutuskäik. Vaidlus käib ka selle üle, kas kinnipidamistingimuste õigusvastasuse korral tuleb kaebajale tekkinud kahju hüvitada rahaliselt. 6

(9)3-16-611
  1. Halduskohus tagastas kaebuse jalutusbokside kitsikusega põhjustatud kahju hüvitamise nõude osas õiguspäraselt, sest kaebaja ei ole selles osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Ringkonnakohus ei pea vajalikuks halduskohtu otsuse põhjendusi selles osas HKMS § 201 lg 4 alusel korrata. Siiski märgib ringkonnakohus, et on 08.12.2016 otsuse haldusasjas nr 3-14-52457 p-s 17 selgitanud, et jalutusboksi kitsikus (6 kinnipeetava kohta 14–15 m2) ei anna alust järeldada, et kinnipeetavale pole jalutamisvõimalust tagatud.
  2. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 08.12.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-55-16 (p 19) järgmist: „

§ 65

¹ lg 3 näeb ette, et kinnipeetava soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus.

§ 65

¹ lg 3 ja ka § 55 lg 2 peavad vabas või värskes õhus viibimise all silmas viibimist väljaspool siseruume. Vaidlusalune jalutusboks oli sisuliselt muudetud siseruumiks, sest see oli suletud nii seinte kui ka varikatusega, ehkki seinte ja varikatuse vahele jäid ligikaudu 0,5 m kõrgused avad. Kolleegium möönab, et Eesti kliimat arvestades (üldiselt on aasta ringi rohkesti sademeid) võib esineda vajadus jalutushoovis või boksis varjualuse kasutamiseks, kuid vangla jalutushoovi või -boksi ei tohi kasutatavate ehituskonstruktsioonidega muuta sisuliselt siseruumiks. Nimetatud asjaoludest ei ole aga õige teha järeldust, et kaebaja oli täielikult ilma jäetud võimalusest vabas õhus jalutada. Kolleegiumi hinnangul tagati kaebajale vabas õhus viibimise võimalus, kuid mitte

§ 65

¹ lg 3 kõikidele nõuetele vastavalt.“ Poolte väited ega asjas kogutud tõendid ei kinnita, et Riigikohtu käsitletud asjas ja praeguses asjas vaidluse all olevad jalutusboksid ehitustehniliselt erineksid. Seetõttu tuleb samasugune järeldus vabas õhus jalutamise võimaluse osas teha ka praeguses asjas.

  1. Vabas õhus nõuetekohastes tingimustes jalutamise eesmärk on kaitsta nii kinnipeetava tervist juurdepääsuga päikesevalgusele ja puhtale õhule (nende olulisus on üldiselt teadaolev, vt nt http://enesetunne.ee/spetsialist/kuidas-vaimset-tervist-hoida/varskes-ohus-viibimine/) kui ka võimaldada liikumist väljaspool tavapäraselt kitsaid kambritingimusi (Euroopa vanglareeglistiku p-d 25.2 ja 27.1). Seda eesmärki ei ole võimalik katusega kaetud jalutusboksis saavutada vähemalt täiel määral. Kaebaja õiguste rikkumist selles osas ei saa pidada ka väheoluliseks, arvestades, et nõutaval viisil jalutuskäikudest jäi kaebaja ilma üsna pika ajavahemiku kestel ning kokku 36 päeval.
  2. Sellist kohtlemist tuleb pidada vastuolus olevaks inimväärikuse põhimõttega ning kaebajale tekitatud mittevaraline kahju rahaliselt hüvitada. Piisavaks hüvitiseks tuleb pidada 80 euro suurust summat.
  3. Halduskohus asus seisukohale, et inimväärikuse põhimõttega ei ole kooskõlas WC eraldamata jätmine ülejäänud kambrist nii, et kaebajal tuli Aasia tüüpi WC läheduses süüa ja viibida kogu aja (välja arvatud jalutuskäik), kusjuures WC kasutamise ajal oli valvuritel võimalik teda jälgida. Ringkonnakohus selgitab, et inimväärikuse põhimõttega vastuolus oleva kinnipidamisega tekitatud mittevaraline kahju tuleb alati hüvitada rahas. Selleks, et kaebaja kinnipidamist pidada aga inimväärikuse põhimõttega vastuolus olevaks, peab see ületama teatud künnise. Arvestades, et muud kinnipidamistingimused peale jalutuskäigu võimaldamisega seonduva ei olnud puudulikud, kaebaja viibis kartserikambris üksinda, valvurid ei jälginud kambris toimuvat pidevalt ning kaebaja kinnipidamine kartserikambrites kestis esimesel perioodil 30 päeva ja teisel perioodil 6 päeva – seega mitte ülemäära pikaajaliselt – ning kaebajale oli kartseris olevates kinnipidamistingimustes viibimise kestus ette teada, ei ole alust pidada puudusi WC-ga seonduvalt inimväärikust alandavateks. Kuigi WC kasutamise osas ei saa pidada kinnipidamistingimusi võrreldavaks EIK 24.07.2001 otsuses Valašinas vs Leedu (p 104) käsitletuga, ei olnud kaebaja privaatsuse rikkumine ulatuslikum kui 7

(9)3-16-611 EIK 15.12.2015 otsuses asjas Szafrański vs Poola käsitletud olukorras, kus EIK inimväärikuse põhimõtte rikkumist ei tuvastanud.
  1. Halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb selles osas muuta ja asendada need ringkonnakohtu põhjendustega.
  2. Muude kartserikambrites olnud kinnipidamistingimuste (ventilatsioon, temperatuur, suhteline õhuniiskus ja valgustingimused) osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.
  3. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 08.12.2016 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-55-16, et kinnipidamistingimuste õiguspärasust peab tõendama vastustaja, kui CPT tuvastatud minetused ja õiguskantsleri kontrollkäikude aruanded tõstatavad kahtluse kinnipidamistingimuste vastavusest kehtestatud reeglitele ja standarditele; kinnipidamistingimused on õigusvastased üksnes siis, kui kartseritingimused ei vasta mõnes osas õigusaktidega kehtestatud nõuetele; vastustaja tehtud mõõtmised ei pea vastama mõõteseaduse nõuetele ning tõendit ei muuda automaatselt ebausutavaks sellel allkirjade ja mõõtmisi teostanud isikute nimetamata jätmine; mõõtmiste aja ja koha vastavust protokollis kajastatule on võimalik teiste tõenditega (vangla administratsiooni korraldused mõõtmiste tegemiseks, vangla ametnike ütlused jms) tõendada; kaebaja etteheidet kartseri ventilatsioonile analüüsides tuleb kohtul mh hinnata, kas ventilatsiooni toimimist võivad takistada ehitustehnilised lahendused.
  4. Halduskohus on tõendeid õigesti hinnanud ja võtnud arvesse, et vastustaja on pärast CPT aruannet ja õiguskantsleri kontrollkäike teostanud mõõtmisi ning kartserikambrite tingimusi ka parandanud. Vastustaja esitatud andmetest mõlemas kambris toimunud temperatuuri mõõtmise kohta nähtub, et ka talvisel ajal vastas temperatuur ja suhteline õhuniiskus kambrites nõuetele. Haldusasjas nr 3-14-50770 esitatud mõõtmistulemustele ja teistest kartserikambritest tehtud fotodele tuginemine on põhjendatud, arvestades, et kõigis kartserikambrites oli keskküte ja ehituslikult võrreldav ventilatsioon. Arvestades, et kartserikambrid paiknevad samas hoones, pole põhjust arvata, et teiste kartserikambrite sisekliima oleks saanud kuigivõrd erineda kartserikambrite nr 72 ja 87 sisekliimast. Seda ei võimalda hoone ehituslikud konstruktsioonid ja kaugküttena toimiv küttesüsteem eeldada. Ka CPT ja õiguskantsleri koostatud dokumentidest ei nähtu, et kartserikambrid nr 84 oleks võrreldes bloki K1 teiste kambritega halvemas seisus ning seetõttu võiks sealne temperatuur olla madalam. CPT esindajad said kambrite madala temperatuuri kohta teavet üksnes kinnipeetavatelt ja sedagi talvise aja kohta. Kaebaja viibis kartserikambris kevadel. Õiguskantsleri kontrollkäigul 19.07.2014 on tehtud etteheide kartserihoones akendele paigaldatud metallvõrede ja ebapiisava loomuliku valgusega seonduvalt ning soovitatud hoone kasutusest kõrvaldada, nagu soovitas varem CPT (vt http://www.oiguskantsler.ee/sites/default/files/field_document2/kontrollkaigu_kokkuvote_tall inna_vangla_2.pdf). Need ülevaated külastustest ei kinnita, et kartserikambrite temperatuuri mõõtmiseks kogutud andmed, mille vangla on kohtule esitanud, oleks ebausaldusväärsed.
  5. Kambrites oli sisse ehitatud ventilatsioon, mis toimis läbi seina ülaossa ehitatud ventilatsiooniava. Avada saab akna õhutusava osa, millele on paigaldatud õhutusaukudega metallist plaadid. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik hoida ventilatsiooniavad vaba ja avatuna. Sellise ventilatsiooni kasutamisel ei ole usutav, et tagatud ei ole inimese elutegevuseks vajalik õhuhulk ja selle ringlus.
  6. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest halduskohtus ja ringkonnakohtus vabastatud. Need summad jäävad riigi kanda. Muude menetluskulude kandmise kohta pooled kohtule tõendeid 8
(9)3-16-611 esitanud ei ole. Poolte võimalikud menetluskulud jäävad HKMS § 109 lg 1 alusel seetõttu nende endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.