Kostja tasus esimese osa 2731 eurot 01.03.2015, olles seega 16 732 euro tasumisega viivituses 31 päeva. Teise osa võlgnevusest summas 14 000 eurot tasus kostja 08.04.2015, olles viivituses kõigest 8 päeva. Seega on 8663 euro suuruse viivise nõudmine ühekuulise makseviivituse tõttu kostja suhtes ebamõistlikult kahjustav ja selgelt ebaproportsionaalne. Kostja lühiajaline viivitus oli tingitud kostja raskest majanduslikust olukorrast, mille põhjustasid omakorda koostööpartnerite suured võlgnevused kostja ees. Kostja tasus võlgnevuse hagejale koheselt, kui raha tellijalt kostjale laekus. Kostja ei ole viivitanud arve tasumisega pahatahtlikult ega hoidnud kohustuse täitmisest põhjendamatult kõrvale. Kirjeldatud olukorras hagi rahuldamine oleks kostja suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ei ole usutav, et kostja viivituse tõttu jäi hageja võlgnevusse laeva reederi ees ja kaotas selle tagajärjel reederi poolse usalduse. Maakohtu otsuse põhjendused Kohus, tutvunud asja materjaliga, samuti uurinud kohtule esitatud dokumentaalseid tõendeid ja kuulanud pooled ära, leiab, et hagi tuleb rahuldada. Maakohus tuvastas asja lahendamiseks: • pooled sõlmisid 03.02.2015 rendilepingu puksiirlaeva Xxxxkasutamiseks kostja poolt Xxxx sadamas. Tasu laeva kasutamise eest lepiti kokku 170 eurot + käibemaks tunnis, millele lisandub laeva mobilisatsiooni eest sadamasse 1000 eurot (lisandub käibemaks) ja demobilisatsioon sadamast 1000 eurot (lisandub käibemaks). Pooled leppisid kokku, et tasu laeva kasutamise eest maksab kostja hagejale hiljemalt 28.02.2015 (t.lk 5-7, sama 810); • hageja esitas 20.02.2015 kostjale arve nr 23 summas 16 731 eurot, millest 11 942,50 eurot + km moodustab arve laeva kasutamise eest (töötunde 70h.15min) ja 2000 eurot + km laeva mobilisatsioonide eest, maksetähtaeg 28.02.2015 (t.lk 18, 11-13). • kostja tasus arvest 2731 eurot 01.04.2015 ja 14 000 eurot 08.04.2015 (t.lk 53); • hageja esitas kostjale 11.05.2015 viivisarve summas 8663 eurot (t.lk 14). Võlaõigusseaduse (
) 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või seadusele.
kohaselt on kohustuse rikkumine võlasuhtest tuleneva kohustuse täitmata jätmine või mittenõuetekohane täitmine, muuhulgas täitmisega viivitamine.
lg 1 p 6 tuleneb, et 4 kui võlgnik on kohustust rikkunud, võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda viivist. Viivisenõude õiguslik alus on
Pooltel ei ole vaidlust selles, hageja on oma lepingujärgse kohustuse täitnud, kostja on laeva kasutanud ja lepingu järgi pidi kostja tasuma hagejale arve puksiirlaeva kasutamise eest 28.02.2015. Pooltel ei ole vaidlust ka selles, et kostja viivitas arve tasumisega. Viivisena võlgneb kostja hagejale viimase arvestusel 9500,88 eurot, millest hageja nõuab 8663 eurot. Kostja viivisearvestusele vastuväiteid ei esitanud, kuid leiab, et lepingus märgitud viivis on tüüptingimusena tühine, kuna on ebamõistlikult suur ja kostjat ebaproportsionaalselt kahjustav. Alternatiivselt taotleb kostja viivise vähendamist ja leiab, et kohaldada tuleb viivise seadusjärgset määra.
lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi, lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse lepingu sõlmimise aja seisuga. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-139-14 selgitanud, et
kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul samade tüüptingimuste korral vaid eeldada, et need on teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavad. Järelikult tuleb kohtumenetluses majandus- või kutsetegevuses kasutatud tüüptingimuse tühisuse üle tekkiva vaidluse korral tüüptingimuse kasutajal lükata ümber
Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus
järgne eeldus ümber lükata, peaks tüüptingimuse tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Vaid sellisel juhul saaks tekkida eeldus, mille tüüptingimuste kasutaja peaks ümber lükkama. Eeldust ei saa tekkida, kui tüüptingimus ei saa ilmselgelt olla ebamõistlikult kahjustav. Viivisemäär on lepingu järgi 1,5 % päevas (547,5% aastas) esitatud arvete kogusummast. Maakohus leiab, et poolte vahel sõlmitud lepingut ei saa lugeda sõlmituks tüüptingimustel
Asjas ei nähtu, et kostjal puudus lepingutingimuste läbirääkimise võimalus. See, et hageja esindaja on palunud allkirjastada mõlemad edastatud dokumendid, ei näita, et leping on sõlmitud tüüptingimustel ja kostjal puudus võimalus seda mõjutada. Kostja seaduslik esindaja on 10.07.2015 kirjas aktsepteerinud hageja õigust nõuda viivist. Kirjas ei ole viiteid, millest saaks järeldada, et kostja on pidanud lepingut tüüptingimustel sõlmituks (t.lk 17). Kuigi lepingus kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem
lg 1 teise lause järgsest määrast, ei ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Kokkulepitud viivisemäär on küll kõrge, kuid hageja poolt nõutav viivis ei ületa põhinõuet. (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48−49). Kostja on taotlenud viivise vähendamist
Olulised põhimõtted viivise vähendamise taotluse lahendamiseks tulenevad Riigikohtu 14.06.2005 lahendist nr 3-2-1-66-05. Riigikohus leidis, et viivise alandamine on kohtu 5 diskretsiooniotsus, mille kohus teeb võlgniku ja võlausaldaja huve kaaludes (p 16). Siiski peavad kohtulahendist nähtuma ja olema kontrollitavad kohtu motiivid, miks viivist vähendati. Arvestada tuleb ka üldist praktikat viivise väljamõistmisel, sest ka lepingulistes suhetes osalejate jaoks peab üldjoontes olema ettenähtav, kas ja millises ulatuses kohtud nende viivisenõudeid aktsepteerivad (p 20). Viivise suuruse ebaproportsionaalsuse tõendamise kohustus on sellel, kes taotleb viivise vähendamist. Erandina peab põhivõlast suurema viivisenõude korral tõendama vastava kahju olemasolu võlausaldaja, kui nõutakse seaduses sätestatud määrast suuremat viivist (p-d 18 ja 19). (vt. ka 26.10.2012 lahendi nr 3-2-1-87-10 p 12).
Nende terminitega tähistatud mõisted ei ole käsitatavad faktiliste asjaoludena, vaid hinnanguliste kategooriatena, seega pole neid võimalik tõendada tsiviilkohtumenetluses kasutatava tõendamise mõiste kohaselt. Tõendamine saab seega seisneda kohtule lepingu sõlmimise, täitmise, lepingu täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju ja muude oluliste asjaolude kohta info esitamises, mille põhjal kohus kujundab siseveendumuse viivise mõistlikkuse või ebamõistlikkuse kohta. Samas peab kohus lisaks poolte esitatud asjaoludele kaaluma viivise mõistlikkust ka objektiivset kriteeriumit arvestades, lähtudes
§-st 7. Seega võib viivise ebamõistlikule suurusele viidata ainuüksi asjaolu, kui viivis ületab kordades põhinõuet. Kohus jätab kostja taotluse viivise vähendamiseks rahuldamata, kuna kostja ei ole tõendanud
Praegusel juhul viivisenõue põhivõlga ei ületa. Kohus nõustub kostjaga, et hageja käsitlus, et viivis täitis ka leppetrahvi funktsiooni, on asjakohatu. Viivis ja leppetrahv on erinevad õiguskaitsevahendid ning tagavad erinevaid eesmärke. Poolte lepingust ei ole võimalik teha järeldusi hageja viidatud kokkuleppe kohta. Lepingus on pooled kokku leppinud viivises olukorras, kui kostja ei tasu arvet hiljemalt 28.02.2015. Menetluskulude jaotus TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 162 lg 1 järgi jäävad menetluskulud kostja kanda. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks kohtuotsuses TsMS § 174 lg 1 ja 2 ning § 177 lg 1 järgi. Hageja on tasunud hagilt riigilõivu 500 eurot. Riigilõiv on TsMS § 138 lg 1 ja 2 ning TsMS § 139 lg 1 ja 2 järgi menetluskulu, mis tuleb kostja poolt hagejale hüvitada. Tsiviilkohtumenetluses mõistetakse lepingulise esindaja kulud välja üksnes põhjendatud ja vajalikus ulatuses (TsMS § 175 lg 1). TsMS § 175 lg 1 järgi tuleb kohtul hinnata nii esindamisele kulunud aja kui ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu määrus asjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Seega esindaja kulude põhjendatuse ja vajaliku ulatuse hindamisel tuleb eelkõige arvestada sellega, milliseid vajalikke menetlustoiminguid pidi esindaja antud kohtuvaidlusega seoses tegema ja kui palju pidi esindaja töötama selleks, et menetlusosalise huvid saaksid kohtus kaitstud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-4-15 leidnud, et üldjuhul ei tohiks väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Riigikohus on oma lahendis nr 3-2-1-115-14 (p 14) asunud seisukohale, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi. Hageja esindajal on kulunud õigusabi osutamisele kokku 2,4 tundi, hinnaga 100 eurot tund, millele lisandub km. Sellest 0,5 tundi on esindajal kulunud hagimaterjaliga tutvumiseks ja 1,90 tundi hagi koostamiseks. Hageja taotleb õigusabikulude hüvitamist koos käibemaksuga, sest 6 hageja ei ole käibemaksukohuslane. Kohus loeb hageja põhjendatud ja vajalikuks õigusabikuluks 288 eurot. Tegemist ei ole keeruka õigusliku vaidlusega ja õigusabile osutatud aeg ei ole ülemäärane. Kokku on hageja põhjendatud ja vajalikud menetluskulud 788 eurot. Hageja on kinnitanud, et kulud on kantud antud kohtumenetlusega seoses. /allkirjastatud digitaalselt/ Moonika Tähtväli kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.