Obsah (9)

§ 141§ 200§ 118§ 64§ 65§ 68§ 76§ 184§ 263

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 23. november 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-08-17217 Tiit Lõhmus, Aarne Sarjas, Maarika Kuusk Kohtukoosseis

§ 141

lg 2 p 6 - § 25 lg 2 järgi 9 aasta 6 kuu vangistusega ja

§ 200lg 2 p-de 4 ja 8 järgi 6 aasta vangistusega.

Süüdistustes

§ 118p 1 ja § 118 p-de 2 ja 3 - § 25 lg 2 järgi mõisteti R.

Hendrikson õigeks.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeimaga, ning liitkaristuseks loeti 9 aastat 6 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel liideti mõistetud karistusega R.

Hendriksonile 22.10.2007 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistusest kandmata jäänud osa, s.o 7 kuud 26 päeva vangistust, ning kandmisele kuulus 10 aastat 1 kuu 26 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel loeti vahi all viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja alguseks loeti 01.08.

1. Karistusaja lõpp 26.09.
2. Maakohtu määrus
3. Tartu Maakohtu 26.10.2017 määrusega jäeti R. Hendrikson vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastamata. 2.
4. Maakohtu määruse tegemise ajaks oli R. Hendrikson temale mõistetud karistusajast (10 aastat 1 kuu 26 päeva) ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku. R. Hendriksonil on jäänud karistust kanda rohkem kui 2 kuud (

§ 76lg 3).

Seega esinevad formaalsed alused R. Hendriksoni tingimisi vangistusest ennetähtaegseks vabastamiseks. 2.

1. R. Hendrikson on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Varasemalt on R. Hendriksoni korduvalt karistatud nii varavastaste kuritegude, kui ka avaliku korra ja ühiskondliku julgeoleku vastu suunatud kuritegude toimepanemise eest, samuti on R. Hendriksoni karistatud raskete isikuvastaste kuritegude, s.o vägistamise katse ja üliraskete kehavigastuste tahtliku tekitamise toimepanemise eest. Lisaks on R. Hendriksoni karistatud valitsemiskorravastaste kuritegude, avaliku korra vastase süüteo, tervisevastase süüteo ning narkootikumidega seotud süütegude toimepanemise eest. Kuuel korral on R. Hendriksonile kuritegude toimepanemise eest mõistetud karistuseks reaalne vangistus. 2.
2. Maakohtu hinnangul on oluline, et eelneva karistuse kandmiselt (Harju Maakohtu 22.10.2007 otsusega

§ 184

lg 1 ja § 185 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus 2 aastat 3 kuud vangistust) vabanes R. Hendrikson 06.06.2008 tingimisi enne tähtaega. Uued ja äärmiselt rasked kuriteod pani R. Hendrikson toime vähem kui 2 kuud pärast viimase karistuse kandmiselt vabanemist. Käesolevat karistust kannab süüdimõistetu samuti raske isikuvastase süüteo, s.o seksuaalse enesemääramise vastase süüteo ja röövimise toimepanemise eest. Lisaks sellele, et R. Hendrikson pani rasked süüteod toime vähem kui 2 kuud pärast eelmise karistuse kandmiselt vabanemist, on R. Hendrikson kasutanud kannatanu suhtes äärmiselt intensiivset vägivalda (lüües korduvalt kiviga peapiirkonda). Pärast vägistamise katse toimepanemist võttis R. Hendrikson samalt kannatanult ära tema isikulikud esemed ja sularaha. Arvestades R. Hendriksoni poolt toimepandud vägivaldsete ja raskete tagajärgedega kuritegude korduvust, järeldas maakohus, et R. Hendriksonile on omane agressiivne, ettearvamatu ja jõhker käitumine. Sealjuures on teistele põhjustatavad kannatused teisejärgulised. Siinkohal kinnitavad maakohtu veendumust R. Hendriksoni selgitused selle kohta, et seksuaalkuritegu ta toime pannud ei ole ja ta näeb süüd üksnes valel tutvusringkonnal. Seega ei ole alust olla veendunud, et R. Hendriksoni suhtes on talle mõistetud karistus täitnud oma eesmärki ja vabaduses hoiduks R. Hendrikson uute kuritegude toimepanemisest. 2.

1. Vangistuse jooksul on R. Hendrikson osalenud vangla tööhõives majandusabitöödel ja osalenud ka lepingulisel tööl. R. Hendrikson on läbinud riigikeele õppe C1 tasemel ja osalenud tulevikuga seonduval nõustamisel. Lisaks on süüdimõistetu läbinud sotsiaalprogrammi Eluviisitreening ja alustanud sotsiaalprogrammi Uus suund läbimist, kuid R. Hendrikson keeldus sotsiaalprogrammi läbimisest põhjusel, et ta ei ole seksuaalkuritegu sooritanud. Kuna R. Hendrikson keeldus läbimast seksuaalkurjategijatele mõeldud sotsiaalprogrammi, ei ole 2 maakohtu hinnangul seeläbi olnud võimalik R. Hendriksoni suunata analüüsima oma käitumise põhjuseid ja tagajärgi ning nendest vajalikke järeldusi tegema. R. Hendriksonil on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. 2.
2. Vabanemise korral R. Hendriksonil kindel elukoht puudub. Varjupaigateenuse saamiseks on R. Hendriksonil võimalus pöörduda kodutute päevakeskusesse (XX, Tartu linn), mille eesmärk on kindlustada ajutine ööbimiskoht täisealisele isikule, kes ei ole võimeline endale ööbimiskohta leidma. Lisaks puudub R. Hendriksonil toetav lähivõrgustik, tema suhted tütardega on katkenud. Vabanemise korral on süüdimõistetule tagatud tugiisikuteenus. R. Hendriksonile on XXX. Hendriksonil on rahalisi nõudeid 2828 eurot ja vabanemisfondis 732 eurot. Määruskaebus ja seisukohad määruskaebuse osas
3. Tartu Maakohtu 26.10.2017 määruse peale esitas määruskaebuse süüdimõistetu R. Hendriksoni kaitsja, kes palub tühistada maakohtu määruse ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtule teises kohtukoosseisus. Maakohtu määruses on tuginetud lubamatutele faktilistele asjaoludele ning ei ole põhjendatud, miks süüdimõistetu vabastamine ei ole põhjendatud. Maakohus on tuginenud kustunud karistustele, mis ei ole lubatud. Maakohus on hinnanud vabanemise formaalseid eelduseid ning tõendeid valikuliselt. Seejuures ei ole arvestatud, et süüdimõistetu on läbinud mitmeid sotsiaalprogramme ning ei arvestatud R. Hendriksoni tervislikku seisundit. Pole aru saada, miks positiivsed asjaolud ei räägi süüdimõistetu vabastamise kasuks. Samuti ei ole R. Hendrikson toime pannud korduvalt üliraskete kehavigastuste tahtlikku tekitamist ega valitsemiskorravastast kuritegu. 4.Tartu Ringkonnakohtu 15.11.2017 määrusega võeti määruskaebus menetlusse ning anti menetlusosalistele aega esitada määruskaebuse kohta oma kirjalikke seisukohti ning taotlusi kuni 22.11.
4. Nimetatud ajaks esitas kaitsja riigi õigusabi tasu taotluse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
5. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruses toodud seisukohtadega ja leiab, et R. Hendriksoni vangistusest tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei ole põhjendatud ning selle põhjendatusele ei viidata ka esitatud määruskaebuses.
6. Maakohtu otsustus jätta R. Hendrikson enne tähtaega vangistusest vabastamata, on põhjendatud. Maakohus on lähtunud konkreetselt süüdimõistetust ja tema poolt toimepandud süüteost, analüüsides süüdimõistetu suhtes esinevaid nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid kogumis. Kuna ringkonnakohus nõustub maakohtuga põhistustega, ei pea kohus vajalikuks neid siinkohal uuesti üle korrata, vaid märgib vastuseks määruskaebusele üksnes järgnevat. Ei pea paika määruskaebuses väljatoodu, et maakohtu määrus ei ole põhjendatud. Põhjendustega mittenõustumine ei tähenda põhjenduste puudumist (RKKKo nr 3-1-1-100-12). Maakohus on kaalunud nii positiivseid kui ka negatiivseid asjaolusid, seejuures on arusaadav järelduste kujunemine. Järeldustega mittenõustumine ei tähenda nende puudumist. Ka ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuses väljatooduga, et süüdimõistetu on läbinud mitmeid sotsiaalprogramme. Ka kinnipeetava iseloomustusest tuleneb, et R. Hendrikson on osalenud üksnes sotsiaalprogrammis Eluviisitreening ning on keeldunud programmis Uus suund osalemast ning see on asendatud psühholoogilise nõustamisega. Lisaks ei saa pidada süüdimõistetu käitumist vangistuses positiivseks, kuna R. Hendriksonil on 1 kehtiv distsiplinaarkaristus. Arvestades süüdimõistetu varasemat elukäiku, korduvaid karistusi, 3 kriminaalhoolduse ebaõnnestumist ning asjaolu, et R. Hendrikson ei suuda alluda vanglas kehtestatud korrale, siis ei ole reaalne, et ta suudab nüüd vabaduses alluda kõigile kontrollnõuetele ja täita temale pandud kohustusi, seda enam, et R. Hendrikson jätkuvalt eitab vägistamiskatse toimepanemist. R. Hendrikson kannab karistust praegu kolme kohtuotsuse alusel moodustunud liitkaristusena, olles karistatud ka

§ 263, § 184 ja § 185 järgi.

Kaitsja toob välja, et süüdimõistetu ei ole toime pannud valitsemiskorravastast kuritegu, millele ka maakohus on viidanud. Karistusregistrist tõesti ei nähtu sellist süütegu, kuid sellist süütegu ei näe ette ka

, seega on ilmselt mõeldud süütegu

§ 263järgi ehk avaliku korra vastast süütegu.

Viide R. Hendriksoni poolt tekitatud kehavigastustele tuleneb süüdimõistmisest

§ 141

lg 2 p 6 - § 25 lg 2 ja

§ 200

lg 2 p-de 4 ja 8 järgi, mille kohta on ka maakohus märkinud, et süüdimõistetu kasutas kannatanu suhtes intensiivset vägivalda, lüües korduvalt kannatanut kiviga pea piirkonda. Kaitsja leiab, et maakohus on valikuliselt hinnanud vangistusest vabastamise puhul formaalseid eeldusi. Ringkonnakohus juhib kaitsja tähelepanu sellele, et ennetähtaegne vabastamine koosneb nii formaalsetest kui ka materiaalsetest eeldustest. Formaalsete eeldustena on käsitletav ajaline kriteerium tulenevalt

§ 76

lg-test 1 ja 2, materiaalsed eeldused tulenevad

§ 76lg-st 4.

Formaalsete eelduste tuvastamisel ei võimalik rääkida valikulisest hindamisest.

§ 76

lg 4 puhul saab rääkida kohtu diskretsioonist, kuid ei saa väita, et maakohus oleks materiaalsete eelduste tuvastamisel kuidagi läinud vastuollu tuvastatud asjaoludega. Ka ei ole isiku tervislik seisund käesoleval ajal asjaolu, mis tingiks süüdimõistetu ennetähtaegse vabastamise. Kui kaitsja püüab väita, et tegemist on parandamatu haigusega, mistõttu tuleks isik karistuse kandmiselt vabastada, siis selleks on ette nähtud eraldi menetluskord. Praeguse seisuga ei ole alust liigset kaalu omistada tervisele kui asjaolule, miks vabastada süüdimõistetut ennetähtaegselt. Süüdimõistetu saab vanglas vajalikku ravi. Vastavalt VangS §-le 49 on tervishoid vangistuses korraldatud. VangS § 52 lg 2 järgi on vanglas teenuseid osutav arst kohustatud pidevalt jälgima kinnipeetavate terviseseisundit, ravima neid vanglas olevate võimaluste piires ja vajaduse korral suunama ravile asjakohase eriarstiabi osutaja juurde, samuti täitma teisi talle pandud ülesandeid. Kaitsja heidab ette põhjenduste puudumist ja taotleb seejuures maakohtu määruse tühistamist ning maakohtule uueks arutamiseks saatmist. KrMS § 390 ja § 341 alusel ei ole võimalik tuvastada ühtegi asjaolu, mis tooks kaasa asja maakohtule uueks arutamiseks saatmist.

1. Kaitsja on esitanud kaitsjatasutaotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks, milles taotleb tasu maakohtu määruse põhjenduste, määruskaebuse koostamise ja esitamise eest 5 pooltunni ulatuses summas 120 eurot, sh käibemaks 20 eurot. Ringkonnakohus leiab, et tasutaotlus selles ulatuses on ei ole põhjendatud ning kuulub rahuldamisele üksnes osaliselt. Arvestades maakohtu määruse põhjenduste pikkust ning määruskaebuse sisulist osa, on põhjendatud rahuldada kaitsjatasu taotlus 3 pooltunni ulatuses, s.o summas 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja § 187 lg 2 alusel tuleb R. Hendriksonil hüvitada A. Toomingu kaitsjatasu 72 eurot.
2. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 tuleb jätta Tartu Maakohtu
3. oktoobri 2017 määrus muutmata ning määruskaebus rahuldamata. /allkiri/ Tiit Lõhmus /allkiri/ Aarne Sarjas 4 /allkiri/ Maarika Kuusk