1-05-1000/63

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2017, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-05-1000 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
2. oktoobri 2017 määrus süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmise kohta Süüdimõistetu Heigo Jaanson (isikukood 38609180224), määruskaebus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik RESOLUTSIOON
4. Tartu Maakohtu (Jõgeva kohtumaja)
5. oktoobri 2017 määrus jätta muutmata. Määruskaebus jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord: KrMS § 384 lg 2 ja § 387 lg 1 kohaselt võib määrusele esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule prokuratuur, advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel teised kohtumenetluse pooled viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatud määrusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. novembri 2007 otsusega tunnistati Heigo Jaanson süüdi KarS § 114 p 3 järgi ja teda karistati vangistusega 15 aastat. Ta tunnistati süüdi ka KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8 järgi ja karistati 1 aasta pikkuse vangistusega. Liitkaristuseks mõisteti 15 aastat vangistust. Eelvangistuses viibitud aeg loeti karistusaja hulka. Harju Maakohtu
8. jaanuari
9. a määrusega vabastati H. Jaanson KarS § 199 lg 2 p-de 4,7,8 järgi mõistetud karistusest, Harju Maakohtu otsusega KarS § 114 p 3 järgi mõistetud karistus jäeti muutmata. H. Jaansoni karistusaeg algas
10. mail 2005 ja see lõpeb
11. mail
12. a
13. Tartu Vangla edastas maakohtule materjalid H. Jaansoni tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks. Tartu Vangla ei toeta H. Jaansoni tingimisi enne tähtaegset vabastamist. Sama leiab prokurör.
14. Tartu Maakohtu
15. oktoobri 2017 määrusega jäeti H. Jaanson vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohus tõi välja, et esinevad formaalsed eeldused H. Jaansoni vabastamiseks karistuse kandmiselt. Materiaalsete aluste kohta märkis kohus järgmist. H. Jaansoni on kriminaalkorras karistatud kahel korral. Ta kannab liitkaristust röövimise, avaliku korra raske rikkumise ja mõrva eest. Toimepandud teod viitavad H. Jaansoni äärmisele vägivaldsusele. Kuritegudega on tekitatud suuri kahjusid teiste inimeste elule ja tervisele. Aprillis 2005 pani H. Jaanson toime röövimise (pärast kannatanule kruvikeeraja ja kiviga vigastuste tekitamist võttis ära kannatanu koti isiklike asjadega) ning avaliku korra raske rikkumise (lõi kannatanut käte ja jalgade ning taskunoaga). Ligikaudu kuu aega hiljem aga sooritas kahe inimese mõrva. Hinnanud toimepandud kuritegude asjaolusid, leidis kohus, et ärakantud karistus ei ole proportsionaalne toimepanduga. Positiivsete asjaoludena arvestas kohus, et H. Jaanson on osalenud taasühiskonnastavates tegevustes (sotsiaalprogrammid, keskhariduse omandamine, psühholoogi ja psühhiaatri vastuvõtul käimine, tööhõives osalemine ning keevitaja elukutse omandamine) ning tal puuduvad kehtivad distsiplinaarkaristused. Ehkki H. Jaansonile on vangistuse jooksul korduvalt määratud distsiplinaarkaristusi ja täiendavaid julgeolekuabinõusid, näitab kehtivate distsiplinaarkaristuste puudumine, et ta on suuteline oma käitumist muutma ning järgima soovi korral kehtestatud nõudeid. Vabanemisjärgselt on H. Jaansonil elukoht ja lähedaste toetus. Vabanemise korral tal kindel töökoht puudub, mis oleks aga oluline, et võimaldada isiku paremat ja tulemuslikumat resotsialiseerumist. Teatava sissetuleku tagab xxx. H. Jaanson loodab tööd saada keevitajana. Kohus kaalus kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis, ent leidis, et tingimisi ennetähtaegne vabastamine ei oleks põhjendatud ega kooskõlas õiguskorra kaitsmise huvidega. Eelkõige ei võimalda vabastamist kuriteo toimepanemise asjaolud, aga osaliselt ka vabanemisjärgsed elutingimused. Kohtu hinnangul ei ole senini ärakantud karistus proportsionaalne toimepandud kuritegudega ja ühiskonna õiglustundega.
16. H. Jaanson taotleb Tartu Maakohtu määruse tühistamist ja enda vangistusest vabastamist enne tähtaega või anda talle võimalus kanda edasiselt karistust avavanglas. Maakohus pidanuks H. Jaansoni vabastama, kuna ta on läbinud hulgaliselt sotsiaalprogramme, omandanud keskhariduse ja eriala ning vabanemisel on talle kindlustatud elukoht. H. Jaanson on osalenud tööhõives ja püüdnud tegeleda silmaringi avardavate tegevustega. Avavanglas oleks H. Jaansonil võimalik resotsialiseeruda, ühiskonda naasta ning tasuda võlad. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
17. Ringkonnakohus jätab kaebuse rahuldamata ja vaidlustatud kohtumääruse muutmata. KarS § 76 lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui KarS § 76 lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata (RKKKm 3-1-1-12-17, p 16).
18. Ringkonnakohus ei nõustu H. Jaansoniga, et kohus peaks ta vabastama vaid seetõttu, et ta on läbinud hulgaliselt sotsiaalprogramme, osalenud tööhõives, omandanud keskhariduse ja eriala ning vabanemisel on talle kindlustatud elukoht. Lisaks isiku käitumisele vangistuses, tuleb arvestada ka teisi KarS § 76 lg-s 4 sätestatud asjaolusid kogumis. See tähendab, et kui kohus on tõdenud, et süüdimõistetu on vanglas käitunud õiguskuulekalt ja saavutanud individuaalses täitmiskavas seatud eesmärgid, ei saa teda siiski vabastada põhjusel, et kuriteo toimepanemise asjaoludest ja isiku varasemast elukäigust lähtuv ohuprognoos annab küllaldase põhjuse arvata, et ta jätkab vabaduses kuritegude toimepanemist. H. Jaansoni on karistatud kahel korral ja ta kannab esimest vangistust. Kohus on välja toonud varasema karistuse (röövimine ja avaliku korra raske rikkumine asjaolud) ning märkinud, et uue kuriteo, kahe inimese mõrva, pani H. Jaanson toime vahetult sellele järgnevalt. Nii eelnimetatud 2 kuritegude kui ka mõrva (H. Jaanson tappis tahtlikult ühe kannatanu lüües teda korduvalt noaga selga, tekitades talle eluohtlikke tervisekahjustusi ning lõikas noaga läbi kõri ning teise kannatanu lüües talle kirvega mitu korda pähe, mitu korda noaga kõhtu ja lõikas noaga läbi kõri) puhul võib öelda, et H. Jaanson võib olla äärmiselt vägivaldne. Seega ei ole isiku varasemat elukäiku ja toimepandud kuriteo asjaolusid arvestades välistatud uute kuritegude toimepanemine, ehkki riskikäitumisega on vangistuses tegeletud. Seda enam, et vaatamata paljudele läbitud sotsiaalprogrammidele on vangla praegusel ajal H. Jaansoni ennetähtaegset vabastamist mittetoetaval seisukohal.
19. Puutuvalt süüdlase taotlusse paigutada ta avavanglasse, märgib ringkonnakohus järgmist. Kinnipeetava ümberpaigutamist avavanglasse reguleerib vangistusseaduse §
20. Sätte esimene lõige sätestab, et kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada avavanglasse. Justiitsministri
21. märtsi 2008.a määruse nr 9 (Täitmisplaan) § 2 lg 1 kohaselt otsustab ümberpaigutamise vangla direktor või tema määratud vanglateenistuse ametnik. Eeltoodust tulenevalt puudub kohtul pädevus H. Jaansoni ümberpaigutamiseks avavanglasse.
22. Eelnevast lähtuvalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1 jätab ringkonnakohus vaidlustatud kohtumääruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Maarika Kuusk Tiit Lõhmus Mati Kartau 3