Obsah (5)

§ 152§ 151§ 108§ 104§ 109

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiia Nurm Määruse tegemise aeg ja koht 27. november 2017, Tallinn Haldusasja number 3-17-2284 OÜ SIRKEL&MALL kaebus Riigihangete vaidlustuskomisjoni 25.

§ 152lg 1 p 4 alusel, kuna vaidlustatud otsus on kehtetuks tunnistatud.

Riigihanke komisjon tegi 09.11.2017 otsuse „Riigihanke komisjoniotsuse protokoll 2“ tunnistada riigihanke menetlus kehtetuks vastavalt vana RHS § 29 lg 3 p-le 6, kuna:

1. a)kvalifitseeritud pakkuja pakkumus ületab hankija rahalisi võimalusi ca 40% ulatuses;
2. b)hankemenetluse jätkamine on olukorra muutumise tõttu ebaotstarbekas;
3. c)hankijal ei olnud võimalust lepingut sõlmida hanke alusdokumentides nimetatud tähtajal, so hiljemalt 15.09.2017;
4. d)hankija on oma vajadusi tehnilises kirjelduses ekslikult kirjeldanud;
5. e)kaebaja pakkumuse jõusoleku tähtaeg on lõppenud. Lisaks eeltoodule leidis vastustaja, et esineb alus kaebuse läbi vaatamata jätmiseks

§ 151

lg 2 p 1 alusel, sest kaebus ei vasta

§ 151lg 2 p 1 nõuetele, kuivõrd ei esine kaebaja õiguste riivet.

6. Kaebaja teatas 17.11.2017 kohtule, et nõustub menetluse lõpetamisega, kuivõrd hankija on 09.11.2017 hankementluse kehtetuks tunnistanud. Kaebaja leidis, et menetlus tuleb lõpetada

§ 152lg 1 p 4 alusel.

Samas leidis kaebaja, et esinevad

§ 108

lõikes 6 sätestatud alused jätta menetluskulud vastustaja kanda, kuna hankija 09.11.2017 otsus on selgelt pahatahtlik ja seotud otseselt kaebaja poolt halduskohtusse pöördumisega. Kaebaja taotleb vaidlustusmenetluse raames kantud kulude summas 3023,84 eurot (sisaldab seadusjärgset riigilõivu 1280 eurot) ja halduskohtumenetluses kantud õigusabi kulude summas 1134 eurot välja mõistmist vastustajalt. Kohtumenetluses tasutud riigilõivu summas 1280 eurot palub kaebaja tagastada

§ 104lg 5 p 4 alusel.

7. Vastustaja leiab, et esineb alus kõigi menetluskulude kaebaja kanda jätmiseks, sest hankemenetluse kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest (

§ 108lg-d 4 ja 6).

KOHTU PÕHJENDUSED 8.

§ 152

lg 1 p 4 sätestab, et kohus lõpetab määrusega menetluse, kui kaebuses vaidlustatud haldusakt on kehtetuks tunnistatud või kaebuses nõutav haldusakt on antud või toiming tehtud.

§ 152

lg 2 kohaselt ei lõpeta kohus menetlust

§ 152

lg 1 p 4 alusel, vaid jätkab menetlust haldusakti õigusvastasuse või haldusakti andmata või toimingu tegemata jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks, kui see on vajalik kaebaja õiguste kaitseks ja kaebaja seda taotleb. 9. Riigihanke komisjon tunnistas 09.11.2017 otsusega „Riigihanke komisjoni otsuse protokoll 2“ riigihanke omal algatusel kehtetuks (hanke alustamisel kehtinud RHS § 29 lg 3 p 6). Kuna kaebaja ei taotle menetluse jätkamist, saab asja menetluse lõpetada (

§ 152lg 1 p 4).

10. Üldjuhul kannab kaebaja menetluse lõpetamise korral menetluskulud (

§ 108

lg 4).

§ 108

lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152

lg 1 p 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kaebaja leiab, et menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda, kuna hanke kehtetuks tunnistamine oli tingitud kaebuse esitamisest. Vastustaja vaidleb sellele vastu. Kohus leiab, et vastustaja ei ole veenvalt põhjendanud, et hanke kehtetuks tunnistamine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Asjaolud, millega hankekomisjon põhjendas oma 09.11.2017 otsuses hanke kehtetuks tunnistamist olid või pidid olema vastustajale teada juba oluliselt varem, kui kaebaja pöördus kaebusega kohtu poole. Vastustajale pidi juba 22.09.2017, st kvalifitseerimise, pakkumuste vastavaks ja edukaks tunnistamise otsuse tegemisel, olema teada, et edukaks tunnistatud pakkuja pakkumus ületab hankija rahalisi võimalusi ca 40% ulatuses. Nimetatud asjaolu ei saanud ilmneda alles 09.11.2017. Kui nimetatud asjaolu oli vastustaja jaoks oluline, oleks 2 ta pidanud hanke koheselt peale asjaolu ilmnemist kehtetuks tunnistama. Seda hankija aga ei teinud, vaid jätkas hankemenetlust ning tunnistas hanke kehtetuks alles 09.11.2017, st peale seda, kui kaebaja oli pöördunud VAKO 25.10.2017 otsuse vaidlustamiseks kohtu poole. Samuti viitavad sellele, et hanke kehtetuks tunnistamine võis olla tingitud kohtusse pöördumisest asjaolud, et hankija on VAKO menetluses olnud veendunud selles, et kvalifitseerimise tingimused vastavad hankija vajadustele, vastustaja teadis vajadusest pikendada pakkumuste jõusoleku tähtaega ja et 22.09.2017 oli juba möödunud hanke alusdokumentides sätestatud hankelepingu sõlmimise tähtaeg (15.09.2017). Nimetatud asjaolud ei saanud ilmneda alles 09.11.2017, st ajal, mil vastustaja oli saanud kätte kaebaja poolt halduskohtule esitatud kaebuse. Nimetatud asjaolud kogumis viitavad sellele, et hankija 09.11.2017 otsus oli tingitud sellest, et kaebaja oli pöördunud VAKO otsuse vaidlustamiseks kohtu poole. Vastustaja ei ole vastupidist tõendanud. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus menetluskulud

§ 108lg 6 alusel vastustaja kanda.

11.

§ 104

lg 5 p 4 sätestab, et tasutud riigilõiv tagastatakse, kui kohus lõpetab menetluse

§ 152lg 1 p 2 või 4 alusel.

Kohus tagastab kaebuse eest tasutud riigilõivu 1280 eurot kaebaja arveldusarvele. 12. Riigihangete seadus ei reguleeri täpsemalt olukorda, mida tuleb teha vaidlustusmenetluses tasutud riigilõivuga, kui menetlus lõpeb põhjusel, et hankija on ise oma otsused kehtetuks tunnistanud. Sellises olukorras kuulub vaidlustusmenetluses kohaldamisele RHS § 122 lg 3 p 5 (vaidlustuse läbi vaatamata jätmine, kui hankija on tunnistanud vaidlustatud hankemenetluse või otsuse kehtetuks või õigusrikkumine on kõrvaldatud). RHS § 126 lg 6 ei näe ette võimalust RHS § 122 lg 3 p 5 järgi vaidlustuse läbivaatamata jätmise korral mõista hankijalt välja vaidlustaja kasuks riigilõivu (vt Riigikohtu 04.08.2011 määrus asjas 3-3-1-39-11 p 12). Halduskohus ei ole pädev otsustama ka vaidlusaluse riigilõivu tagastamist, kuna tegemist ei ole kohtu võetud riigilõivuga (

§ 104lg-d 1 ja 8).

Viidatud seisukoht on kooskõlas Tallinna Ringkonnakohtu 08.04.2016 määruse nr 3-16-338 p-s 11 tooduga. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse mõista vastustajalt välja VAKO menetluses tasutud riigilõiv summas 1280 eurot. 13. Kohtu hinnangul ei luba kehtivad õigusaktid mõista vastustajalt välja ka kaebaja esindaja kulusid vaidlustusmenetluses, st puudub vastav norm, mis kohustaks hankijat neid kulusid hüvitama. VAKO näol on tegemist kohtulaadse organiga ning seadusandja on vaidluse ajal kehtinud RHS § 126 lõikes 6 ära määratlenud, milliste menetluskulude (riigilõiv, eksperdi tasu) väljamõistmine hankijalt on võimalik. Kulud õigusabile ei kuulu viidatud normi kohaselt hüvitamisele. Ka kaebaja ei ole taotluses toonud välja õigusnormi, mis võimaldaks VAKO menetluses kantud õigusabikulude välja mõistmist vastustajalt. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus rahuldamata kaebaja nõude mõista vastustajalt välja VAKO menetluses kantud õigusabikulud. 14.

§ 109

lg 6 sätestab, et kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Halduskohtus kandis kaebaja kohtukulusid õigusabikulude näol summas 1134 eurot. Kulude kandmine on korrektselt tõendatud (tl 29-35). Kohus leiab, et õigusabikulud sellises summas ei ole põhjendatud ning kohus peab vajalikuks neid vähendada. Enne kohtusse pöördumist oli kaebaja juba läbinud menetluse VAKO-s, sh koostanud vaidlustuse. Seega ei saa kaebuse koostamisele kulunud ajakulu olla vaidlustuse koostamisega samas määras. Seejuures oli kaebuses käsitletud teemade ring oluliselt kitsam võrrelduna küsimustega, mis olid tõstatatud vaidlustuses. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vajalikud ja põhjendatud kulutused õigusabile kohtumenetluses on pooles määras võrrelduna kaebaja poolt taotletuga, st 567 eurot. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tiia Nurm 3