← Eesti

2-15-10683/64

Obsah (11)§ 442§ 129§ 2§ 691§ 651§ 689§ 328§ 657§ 673§ 171§ 149

printi RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 2-15-10683 Otsuse kuupäev Tartu, 20. detsember 2017 Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Henn Jõks ja Malle

) § 230 lg 1 järgi tuleb hagejal tõendada kahju olemasolu ja suurust. Maakohus leidis valesti ja vastuolus Riigikohtu praktikaga (Riigikohtu 6. novembri 2014. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14; 29. aprilli 2015. a otsus 6

(14)2-15-10683 tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15;
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15), et hageja tervise kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitamise arvestamisel tuleb lähtuda hagejale kehavigastuse tekitamise ajal
(1996)kehtinud miinimumpalga ja haginõudes märgitud ajavahemiku alguse
(2012)miinimumpalga suhtest (3,9). Sellise valemi järgi arvutatud hageja eeldatav töötasu 1130 eurot kuus ei ole kooskõlas võlaõigusseaduse (VÕS) § 127 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eesmärgiga. Riigikohtu praktika järgi tuleb tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitise arvutamisel ja väljamõistmisel kooskõlas VÕS §-des 127 ja 130 sätestatuga hinnata, millised asjaolud ja tõendid võimaldavad kõige täpsemini prognoosida kannatanu sissetulekut, mida ta oleks saanud ilma kahju saamata. Olenevalt asjaoludest on kohtul võimalik teha makstava hüvitise suurus kindlaks kahju tekkimisele eelnenud sissetuleku või üksnes eeldatava sissetuleku järgi tulevikus. Tekkida ei tohiks olukorda, kus isikule makstav hüvitis ületab oluliselt sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hagejal tuleb praeguses asjas tõendada oma töötasu suurus olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt turvatöötajana. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul kõrvaldada

§-s 392 sätestatud eelmenetluse ülesannete rikkumine, selgitada hagejale kahju hüvitamise eesmärki ja võimaldada tal esitada tõendeid, millest nähtuks temaga sarnasel ametikohal (turvatöötaja) töötavate isikute töötasu suurus nõude esitamise ajal. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, et hüvitise arvutamisel saab lähtuda hageja võimalike töökohtade palgatasemetest. Hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu

  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu. Kuna ühekordse kahjuhüvitise arvestuse aluseks olevas tabelis on esitatud andmed osaliselt, ei võimalda need kahjuhüvitist arvutada. Maakohtu põhjendustest ei nähtu üheselt, kas väljamõistetud hüvitisest on maha arvatud töövõimetuspension või vanaduspension. Maakohtu otsus ei ole seaduslik ja põhjendatud, kuna selle põhjendused on vastuolulised. Asja materjalide juures ei ole tõendeid, millele tuginedes on maakohus tuvastanud kahju hüvitamise tabelis kajastatud hageja
  5. a töötasu suuruse. Maakohus ei teinud kindlaks, kas hageja lõpetas vanaduspensionile jäämise järel töötamise. Maakohus peab asja uuel läbivaatamisel hagejale selgitama tema kohustust tõendada kahju ja selle suurust ning kohustama hagejat esitama tõendid töötasu ning töövõimetus- ja vanaduspensioni suuruse kohta, et maakohus saaks ühekordselt väljamõistetava hüvitise arvutada välja kohtuotsuse tegemise aja seisuga. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul lahendada hageja igakuise hüvitise indekseerimist ja hageja töövõime kaotuse protsendi võimalikul muutumisel hüvitise suuruse muutumist puudutavad taotlused. Maakohus jättis kostja VÕS § 1028 alusel alusetult tasutud summade väljamõistmiseks esitatud vastuhagi rahuldamata põhjendusel, et kostja vastutab hagejale kehavigastuse tekitamise eest. Selline vastuhagi rahuldamata jätmise põhjendamine ei vasta

§ 442lg-s 8 sätestatud nõuetele.

Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus määrama tsiviilasja hinna, juhindudes

§ 129lg-s 2 sätestatust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 11. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, milles kostja apellatsioonkaebus rahuldati, kaebuse ulatust täpsemalt selgitamata. Maakohtu otsuse palub hageja tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja taotluse väljamõistetud edaspidise igakuise hüvitise indekseerimiseks. Hageja palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega määrata, et väljamõistetud igakuine hüvitis tuleb arvutada ümber töövigastusest põhjustatud töövõime kaotuse määra muutumisel või hüvitise indekseerimisel. Igakuist hüvitist tuleb indekseerida üldise keskmise brutopalga muutusele vastava üldise keskmise brutopalga muutust kajastava indeksiga. 7

(14)2-15-10683 Muus osas palub hageja maakohtu otsuse jõusse jätta. Apellatsiooni- ja kassatsiooniastme menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt leidis ringkonnakohus vääralt, et maakohus jättis kostja aegumise vastuväite lahendamata või lahendas selle valesti. Kostja ei esitanud maakohtus ega ringkonnakohtus aegumise vastuväidet hüvitise suurendamise nõudele. Ringkonnakohus ei põhjendanud, miks ta hageja selle seisukohaga ei nõustu. Kostja tugines üksnes sellele, et kuna hüvitist ei ole tasutud, siis arvestades õnnetuse põhjustamise aega, on seda
  1. a hilja nõuda. Kostja leidis, et hageja kahjuhüvitise nõue aegus
  2. juulil
  3. Maakohus leidis, et hüvitisenõue ei ole aegunud, kuna kuni
  4. veebruarini 2015 tasus kostja hagejale igakuist hüvitist. Sellega aegumine katkes ja algas uuesti. Hageja viitas TsÜS § 147 lg-le 1, § 167 lg-le 1, §-le 168, VÕS § 82 lg-tele 3 ja 7 ning selgitas, et hagejal tekkis sissetuleku vähenemine töövõimetuse tõttu alates
  5. juunist 2012, kahju hüvitamise kohustus muutus sissenõutavaks hiljemalt
  6. augustil 2012 ning nõude aegumine peatus
  7. märtsist kuni
  8. augustini 2015 poolte läbirääkimiste tõttu. Kostja tasus
  9. a kuni
  10. a veebruarini iga kuu hagejale osaliselt hüvitist ning tunnustas sellega hageja nõuet. Kostja ei väljendanud hagejale selget tahet, et ta võlga ülejäänud osas ei tunnusta. Kostja katkestas nõude tunnustamisega nõude aegumise ning nõue hakkas uuesti aeguma
  11. veebruaril
  12. Seega ei ole hageja kahju hüvitamise nõue tasumata osas aegunud. Hageja leiab, et kahju hüvitamise aegumine saab alata selle sissenõutavaks muutumisest, s.o ajast, millal kahjustatud isik sai teada või pidi teada saama, et tema kahju on hüvitatavast kahjust suurem. Maakohus ei rikkunud eelmenetluse ülesandeid. Ringkonnakohus ei põhjendanud, kas juhul, kui ajavahemiku eest
  13. maist 2012 kuni hagi esitamiseni esitatud vähem tasutud kahjuhüvitise nõue on aegunud, saab edaspidi nõuda hüvitist seni tasutud ulatuses või siiski alates hagi esitamisest kogukahju ulatuses. Isegi kui vähem tasutud kahjuhüvitise nõue eespool nimetatud ajavahemiku eest on aegunud, on hagejal alates hagi esitamisest või hetkest, mil kostja hüvitist enam ei tasunud, õigus hüvitist saada (ajutise korra p 18). Ringkonnakohus kohaldas valesti materiaalõiguse norme, kui leidis, et hageja eeldatava sissetuleku prognoosimiseks on lubamatu kasutada kasvuindeksit ning et kahju hüvitamise eesmärgiks on tagada hagejale sissetulek, mida ta oleks saanud samal ametikohal. Ringkonnakohus rikkus ka menetlusõiguse norme, kui jättis põhjendamata, miks ta hagejaga ei nõustu. Hageja viitas TsK § 448 lg-le 1 ja § 463 lg-le 1 ning leidis, et tervise kahjustamisest tekkinud kahju hüvitamise kohustuse korral tuleb kahjustatud isikule hüvitada kahjustamisest tekkinud kulud ning täielikult või osaliselt töövõimetusest tekkinud kahju (sh sissetulekute vähenemisest ja edasiste majanduslike võimaluste halvenemisest tekkinud kahju). Kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstava hüvitise eesmärk on hüvitada kahjustatud isikule eelkõige sissetulek, mida ta oleks saanud, kui tervisekahju ei oleks tekkinud. Lähtudes hageja tööajaloost (ametitest), praegu turvatöötaja saadavast töötasust ja tööülesannetest, ei saa järeldada, et hageja töötaks ka praegu turvatöötajana. Ringkonnakohus leidis valesti, et kasvuindeksi alusel saadud hageja eeldatav sissetulek ei ole kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga. Hageja sai tööõnnetuse ajal sel ajal kehtinud palga alammäärast 3,9 korda suuremat töötasu. Ajani, mil hüvitis tuli korrutada miinimumpalga muutumisel kasvuindeksiga (kehtiva miinimumpalga ja hüvise määramise ajal kehtinud miinimumpalga suhe), vastas hüvitis töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasule ja selle võimalikule muutumisele ajas. Alates
  14. märtsist 2001, kui ajutise korra järgi tuli hüvitis korrutada iga aasta
  15. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga, ei vastanud hüvitis enam töövõime kaotamise või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasule ega selle võimalikule muutumisele ajas. Leides, et maakohtul olid hüvitise arvutamiseks puudulikud andmed, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et hageja esitas tõendid menetluse ajal kostjale kohtuväliselt ning pooled on neist tõenditest oma tabelites ka juhindunud. Pooled ei vaidle esitatud töötasu andmete üle. 8
(14)2-15-10683 Ringkonnakohus jättis tähelepanuta hageja
  1. septembril 2016 esitatud taotluse p 1 ja selle lisa 2 (vanaduspensioni määramise tõend), millest nähtub, et alates
  2. märtsist 2016 hakkab hageja saama vanaduspensioni 334 eurot 60 senti kuus. Hageja ei vaidlusta maakohtu määratud igakuise hüvitise suurust, kuigi ei nõustunud hüvitise vanaduspensionist mahaarvamisega. Maakohus jättis õigesti vastuhagi rahuldamata.
  3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega jäeti kostja apellatsioonkaebus rahuldamata, rahuldati hageja vastuapellatsioonkaebus ja saadeti asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Kostja palub saata asja ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Vastukassatsioonkaebuse kohaselt on ringkonnakohtul võimalik maakohtu menetlusõiguse normide rikkumised kõrvaldada, materiaalõigust õigesti kohaldada ja vaidlus ise lahendada. Ringkonnakohus rikkus kostja apellatsioonkaebuse väidetele vastamata jätmisega, tõendite hindamata jätmisega ning asjaolude tuvastamata jätmisega oluliselt menetlusõiguse norme (

§ 2

, § 232 lg 1, § 442 lg 8, § 654 lg-d 4 ja 5) ning sellistest rikkumistest sõltub kohtulahend, sh aegumise kohaldamine ja õigusvastasuse kui kahjuhüvitise nõude aluse tuvastamine. Ringkonnakohus leidis vastuoluliselt, et maakohus jättis aegumise vastuväite tähelepanuta, kuid samas selgitas, et maakohtu hinnang nõude aegumata jätmise kohta on vale. Ringkonnakohus ei vastanud kostja väidetele nõude aegumise ja selle kohta, et töökaitse nõudeid täideti, jättis tõendid hindamata ja asjaolud tuvastamata. Ringkonnakohus rikkus menetlusökonoomia põhimõtet ja ei ole erandlikke asjaolusid, mis õigustaksid asja maakohtule tagasisaatmist. Selgitamiskohustust on võimalik täita ka apellatsioonimenetluses. Maakohus ei rikkunud selgitamiskohustust olulises ulatuses (maakohus andis pooltele selgitusi ning hageja kasutab menetluses õigusteadmistega esindajat). Maakohtus kogutud tõendid võimaldavad jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus kohaldas valesti VÕS § 127 lg-t 1, sõnastades kahju hüvitamise eesmärgi vaid osaliselt. Kahju hüvitamise eesmärgiga on kooskõlas hüvitise suuruse määramine, lähtudes kannatanuga sama kutseala töötaja statistilisest kuu keskmisest töötasust samas paikkonnas (Viljandimaal). Kahju hüvitamise eesmärgi täiendamine geograafilise määratlusega on oluline, sest hageja on võrdluseks toonud ka Soome töötasusid. Lisaks on vale juhinduda vaid VÕS-st, sest kahju põhjustanud sündmus toimus enne 1. juulit 2002 ning vaidlusele kohalduvad TsK § 448 lg 1 jj. ning ajutine kord. Ringkonnakohus ei ole ajutisest korrast tuleneva valemiga seonduvat analüüsinud osas, mis puudutab kahju hüvitamise eesmärki, ega vastanud poolte erinevatele väidetele ajutise korra kohaldamise kohta. 13. Hageja palub jätta kostja vastukassatsioonkaebuse läbi vaatamata, kuna see on esitatud hilinenult. Alternatiivselt vaidleb hageja kostja vastukassatsioonkaebusele vastu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 14. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb jätta

§ 691p 1 alusel muutmata, täiendades üksnes otsuse õiguslikku põhjendust.

Nii hageja kassatsioonkaebus kui ka kostja vastukassatsioonkaebus jääb rahuldamata. 15. Ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks põhjendusel, et maakohus oli jätnud nõuetekohaselt lahendamata kostja esitatud aegumise vastuväite, kohaldanud valesti materiaalõigust ja rikkunud menetlusõiguse norme kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel ning jätnud põhjendamata otsuse vastuhagi rahuldamata jätmise kohta. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu etteheited maakohtule on põhjendatud. 9

(14)2-15-10683 16. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus jättis kostja vastuväited nõude aegumise kohta põhjendamatult tähelepanuta. Kolleegium ei nõustu aga hageja kassatsioonkaebuse väitega, nagu ei oleks kostja esitanud maakohtu menetluses aegumise vastuväidet hüvitise suurendamise nõudele. Kostja maakohtule esitatud menetlusdokumentidest nähtub, et kostja on esitanud aegumise vastuväite kogu hageja esitatud nõudele (vt nt I kd, tl 4; II kd, tl-d 6 ja 141). Pealegi on poolel

§ 651

lg 2 järgi õigus nõuda aegumise kohaldamist ka juhul, kui ta seda esimese astme kohtus ei ole nõudnud (Riigikohtu

  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-13, p 11). Seega oleks kostja võinud hüvitise suurendamise nõudele aegumise vastuväite esitada ka ringkonnakohtus. Kolleegium ei nõustu ka kostja vastukassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus andnud hinnangu hagi aegumisele. Ringkonnakohus selgitas otsuses aegumise kohaldamise põhimõtteid, kuid ei otsustanud hageja esitatud nõude aegumise üle.
  3. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja nõude aegumistähtaja kulgemise algust välja selgitamata ei ole võimalik otsustada hageja nõude aegumise üle ja seda lahendada. VÕSRS § 9 lg 1 esimese lause järgi kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne
  4. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt kohaldatakse aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele enne
  5. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
  6. juulit
  7. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel tuvastada, millal algas hageja nõude aegumine, sest VÕSRS § 9 lg 1 teise lause kohaselt sõltub sellest mh hageja nõude aegumise algusele kohalduv õigus.
  8. Ringkonnakohus leidis õigesti, et kostja aegumise vastuväite lahendamiseks tuleb maakohtul kindlaks teha, milles seisneb hageja kahju ja millal hageja kahjust teada sai. 18.
  9. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et maakohus ei ole tuvastanud, milles seisneb hageja suurenenud kahju. Hageja on viidanud, et pöördus aastate jooksul korduvalt (mh
  10. aasta alguses) kostja poole, et suurendada hüvitist ulatuses, mis kataks töövigastusega tekitatud kahju. Maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hageja kahju hüvitamise nõude lahendamiseks välja selgitada, milles hagejal tekkinud kahju seisneb. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et TsK § 463 lg 1 järgi on vigastuse või muu tervisekahjustuse tekitamise korral kahju eest vastutav isik kohustatud hüvitama kannatanule töövõime kaotuse või vähenemise tagajärjel kaotatud töötasu, samuti tervisekahjustusest tingitud kulutused. Töötaja tervisekahjustuse korral on kahju eest vastutav tööandja kohustatud hüvitama kannatanule kahju, mis seisnes saamata jäänud tulus, s.o töötasu või selle osa suuruses, mille töötaja kaotas oma töövõime kaotuse tõttu (Riigikohtu
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-132-15, p 11). Seejuures viitas ringkonnakohus praeguses asjas asjakohaselt, et hagejal tuleb tõendada kahju olemasolu ja suurust. Kolleegium on varem kutsehaigusega tekitatud kahju hüvitamise nõude lahendamisel selgitanud poolte tõendamiskoormust ning leidnud, et kannatanu peab TsK § 448 lg 1 järgi üldiselt tõendama nii kahju tekitaja õigusvastase käitumise, kahju tekkimise kui ka põhjusliku seose teo ja tagajärje vahel. Süü puudumine on TsK § 448 lg 2 järgi omakorda kahju tekitaja tõendada (Riigikohtu
  13. aprilli
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23;
  15. jaanuari
  16. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-09, p 12). Riskide õiglasemaks jagamiseks on Riigikohtu seisukoha järgi kergendatud kannatanu tõendamiskoormust teo õigusvastasuse tuvastamisel. Kui töötajal on 10

(14)2-15-10683 tekkinud kutsehaigus ja kui ta on tõendanud põhjusliku seose tööandja tegevuse (sh tegevusetuse) ja talle kutsehaigusega tekkinud kahju vahel, peab tööandja nimelt tõendama, et ta on tööohutuse nõudeid täitnud (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 23;
  3. detsembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-11, p 10). 18.
  5. Kolleegium on kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju hüvitamise nõude lahendamisel selgitanud, et õiguste rikkumisest teadasaamiseks varasema TsÜS § 116 esimese lause mõttes tuleb lugeda mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise, vaid tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise aega (Riigikohtu
  6. juuni
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 12;
  8. jaanuari
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-177-12, p 10). Ka TsÜS § 153 kontekstis on kolleegium varem leidnud, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahjustuse korral tuleb õiguste rikkumisest teadasaamiseks lugeda tervisekahjustusest tuleneva varalise kahju tekkimisest teadasaamise, mitte õigusvastasest teost ega tervisekahjustusest teadasaamise aega (Riigikohtu
  10. novembri
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12). Lisaks on kolleegium selgitanud, et kahju hüvitamise nõue tekib ja muutub sissenõutavaks ning seega hakkab ka aeguma kogu tulevikus tekkiva kahju osas, kui juba tekkinud kahju hüvitamiseks saab esitada hagi kohtusse ja nõuda samas hagis ka tulevikus tekkiva kahju hüvitamist (vt Riigikohtu
  12. novembri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 12;
  14. novembri
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12, p 14). 18.
  16. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et hageja nõuab hagis sellise kahju hüvitamist, mille hüvitamist ta sai varem nõuda, võib hageja nõue olla aegunud. Kui asja uuel läbivaatamisel ilmneb, et hageja on esitanud kahju hüvitamise nõude uuel alusel, algab aegumine selle tekkimisest.
  17. Lisaks eelnevale tuleb maakohtul asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas hageja nõude aegumine võib praeguses asjas olla TsÜS § 167 lg 1 järgi peatunud seetõttu, et pooled pidasid hageja väitel alates
  18. a märtsist läbirääkimisi. Viidatud sätte kohaselt peatub nõude aegumine õigustatud ja kohustatud isiku vahel peetavate läbirääkimiste toimumise ajaks, kui läbirääkimisi peetakse nõude või asjaolu üle, millest nõue võib tuleneda. Eeldatakse, et läbirääkimised on lõppenud, kui isik läbirääkimiste jätkamisest keeldub.
  19. Samuti tuleb maakohtul kontrollida, kas hageja nõude aegumine võis TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeda põhjusel, et kostja on nõuet tunnustanud. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja tegi tööõnnetuse juhtumisest kuni
  20. veebruarini 2015 hagejale makseid. 20.
  21. TsÜS § 158 lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Kolleegiumi varasema praktika kohaselt ei saa perioodiliste maksete korral eeldada kostja tahet tunnustada hageja nõuet suuremas ulatuses, kui ta on maksnud (Riigikohtu
  22. novembri
  23. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-16, p 13). Nii võib perioodiliste maksete korral eeldada, et kohustatud isiku poolt nõude osalise tunnustamisega katkeb hageja nõude aegumine üksnes selle summa osas, milles kohustatud isik nõude rahuldas. Hagejal on võimalik põhjendada ja tõendada, et tegelikult tunnustas kostja hageja nõuet makstust suuremas ulatuses. 20.
  24. Seega saab eeldada, et ulatuses, milles kostja maksis hagejale hüvitist, tunnustas ta hageja nõuet ning selles osas võib hagi aegumine olla katkenud ja uuesti alanud ajast, mil kostja maksete tegemise lõpetas. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel tuvastab, et kostja ei tunnustanud hagejale maksete tegemisel tasutavast suuremat nõuet, ei ole hageja nõude aegumine kostja tasutust suuremas ulatuses katkenud. 11
(14)2-15-10683 21. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ka osas, mis käivad maakohtus kahjuhüvitise suuruse kindlakstegemisel materiaalõiguse vale kohaldamise ja menetlusõiguse normide rikkumise kohta, ega pea

§ 689lg-st 5 tulenevalt vajalikuks selles osas otsust täiendavalt põhjendada.

Samuti on põhjendatud ringkonnakohtu etteheited maakohtule vastuhagi lahendamist puudutavas osas.

  1. Vastuseks hageja kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et on varasemas praktikas selgitanud, et nii VÕS § 127 lg 1 kui ka TsK § 448 lg 1 järgi tuleb hüvitada kogu kahju, st hageja tuleb asetada olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud siis, kui kahju ei oleks tekkinud (Riigikohtu
  2. aprilli
  3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32). Seetõttu on ka TsK kohaldamisel asjakohane ringkonnakohtu viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt ei tohi isik kahju hüvitamise tõttu rikastuda. Samuti on kolleegium varem selgitanud, et ajutine kord ei muutnud seadust ja kannatanu võib korrale tuginedes nõuda selles sisalduva metoodika alusel arvutatavat hüvitist, kuid kahju tekitaja võib ka enne
  4. juulit 2002 toimunud tervisekahjustuse puhul tõendada, et tegelikult sellist kahju kannatanul ei tekkinud või et see kahju on väiksem, ning kannatanu võib tõendada, et tema kahju on korra järgi arvutatavast suurem (Riigikohtu
  5. aprilli
  6. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26;
  7. juuni
  8. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 18). Lisaks on kolleegium leidnud, et kohtul on ka pärast
  9. juulit 2002 tööülesannete täitmisel saadud tervisekahju hüvitise väljamõistmisel õigus arvestada ajutise korra põhimõtetega, mis ei ole vastuolus kahju hüvitamise põhimõtetega ning on VÕS §-de 127 ja 130 rakendamisel kohaldatavad. Eelkõige on võimalik kahjuhüvitise arvutamise metoodikana kasutada ajutise korra sätteid, mis näevad ette hüvitatava kahju suuruse kindlaksmääramise (Riigikohtu
  10. aprilli
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 26;
  12. aprilli
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 15). Kolleegium on selgitanud ka seda, et töötaja keskmise sissetuleku arvutamise metoodikana ei ole põhjendatud kasutada Vabariigi Valitsuse
  14. juuni
  15. a määrust nr 91, mis sätestab keskmise töötasu maksmise tingimused ja korra, ega lähtuda ohvriabi seaduses või ravikindlustusseaduses sätestatud metoodikast (Riigikohtu
  16. aprilli
  17. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 32;
  18. aprilli
  19. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-15, p 16). Hageja keskmise sissetuleku nn miinimumpalkade suhte indeksiga indekseerimise kohta on kolleegium varem leidnud, et selline indekseerimine põhineb tõenäoliselt eeldusel, et miinimumpalga tõusuga kaasneb kõigi töötasude tõus. Selline indekseerimine on mehaaniline ega pruugi vastata kahju hüvitamise eesmärgile. Üksnes miinimumpalka teenivate töötajate puhul on sellise indeksi kohaldamine automaatselt eelduslikult põhjendatud. Muul juhul tuleb kohtul hüvitise aluseks võetava keskmise töötasu indekseerimist täiendavalt põhjendada. Indekseerimise tulemusel ei või hüvitise aluseks võetav kannatanu keskmine töötasu olla suurem, kui ta oleks tervisekahjustuseta teeninud (Riigikohtu
  20. aprilli
  21. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 38). Eelnevast tulenevalt nõustub kolleegium ringkonnakohtuga, et alusetu on hageja tervise kahjustamisest põhjustatud osalisest töövõimetusest tekkinud kahju hüvitise arvutamisel lähtuda hagejale kehavigastuse tekitamise ajal

(1996)kehtinud miinimumpalga ja haginõudes märgitud perioodi alguse
(2012)miinimumpalga suhtest (3,9). Kolleegium nõustub ringkonnakohtu juhisega, et hagejal tuleb praeguses asjas tõendada oma töötasu suurust olukorras, kus tema tervis ei oleks töövigastuse tõttu kahjustada saanud ja ta töötaks jätkuvalt turvatöötajana. Põhjendatud ei ole hageja seisukoht, nagu saaks hüvitise arvutamisel lähtuda hageja võimalike töökohtade palgatasemetest. 12
(14)2-15-10683 Ringkonnakohus on õigesti leidnud, et hüvitisest arvatakse maha töövõimetuspension, mitte vanaduspension (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 33;
  3. oktoobri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-10, p 11). Lisaks arvatakse hüvitisest maha töötasu osa, mis ületab hageja töövõimele vastavat töötasu.
  5. Kolleegium on varasemas praktikas rõhutanud, et kohus võib hüvitise hilisema muutmise asemel VÕS § 136 lg 4 teise lause järgi ka juba perioodiliste maksete väljamõistmisel näha ette maksete indekseerimise või muul viisil muutmise, kui see on ilmselt mõistlik. Tervisekahjuhüvitise indekseerimise nägi ette ka ajutise korra kehtestanud Vabariigi Valitsuse määruse p 4 teine lause, mille järgi alates
  6. aastast korrutatakse määratud hüvitis iga aasta
  7. märtsil Statistikaameti ametlikult avaldatud eelmise aasta tarbijahinnaindeksiga. Kolleegium selgitas, et perioodiliselt makstava kahjuhüvitise indekseerimise eesmärgiks on hoida ära vajadus esitada pärast kohtulahendi jõustumist perioodiliselt makstava hüvitise suuruse muutmiseks uuesti hagi, kui hüvitise suurust mõjutavate asjaoludega saab juba hüvitist välja mõistes arvestada. Iseenesest on perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega (Riigikohtu
  8. aprilli
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p 41). Kolleegium on varem leidnud ka seda, et kutsehaigusega põhjustatud tervisekahju perioodiliselt makstavat hüvitist saab indekseerida sellise indeksiga, mis kajastab kahjustatud isiku kaotatud sissetuleku võimalikku muutumist ajas, ning selliseks indeksiks võib olla nt üldise keskmise brutopalga või kahju kannatanud isikuga samal tegevusalal töötavate isikute keskmise brutopalga muutust kajastav indeks, mitte aga tarbijahinnaindeks või nn pensioniindeks. Tuleb leida tarbijahinnaindeksist kannatanu töövõime säilimise puhuks tema sissetuleku võimalikku muutumist paremini arvestav näitaja. Sissetuleku indekseerimine ei või viia hageja rikastumiseni seeläbi, et talle määratud hüvitis ületaks töötasu, mida ta eelduslikult võinuks hüvitise saamise ajal teenida. See oleks vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga (TsK § 448 lg 1, VÕS § 127 lg-d 1 ja 5) (vt nt Riigikohtu
  10. aprilli
  11. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-15-16, p-d 42–44;
  12. novembri
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-106-14, p 11;
  14. aprilli
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-19-15, p 13).
  16. Kolleegiumi hinnangul on põhjendamatud kostja vastukassatsioonkaebuse väited, et ringkonnakohus on rikkunud asja maakohtule uueks läbivaatamiseks saates menetlusõiguse norme. Kolleegium on varasemas praktikas selgitanud, et menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes peab ringkonnakohus esmajoones püüdma asja ise lahendada ning üksnes erandina saatma asja esimese astme kohtule uueks lahendamiseks, kui ta ei saa asja lõpuni lahendada. Menetlusökonoomia põhimõttest tulenevalt (

§ 2) peab ringkonnakohus vajadusel hindama uusi tõendeid ja tuvastama asjaolusid.

Eelkõige nendel juhtudel, kus maakohus on olulisel määral rikkunud eelmenetluses selgitamiskohustust (

§ 328

lg 2, § 329 lg 3, § 351 lg 2 ja § 392 lg 1 p-d 1–4), on põhjendatud asja saatmine maakohtule

§ 657lg 1 p 3 järgi uueks arutamiseks eelmenetluse staadiumis (Riigikohtu 16.

detsembri

  1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-140-11, p 16). Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et praeguses asjas on maakohus eelmenetluses rikkunud olulisel määral selgitamiskohustust ning seetõttu jätnud asjas olulised asjaolud välja selgitamata.
  2. Vastuseks hagejale selgitab kolleegium, et kostja esitas
  3. septembril 2017 vastukassatsioonkaebuse.

§ 673

lg 4 järgi võib vastustaja esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastustajale kättetoimetamisest alates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva. Kolleegium on varasemas praktikas seda sätet kohaldades selgitanud, et vastukassatsioonkaebuse esitamise tähtaeg ei hakka kulgema enne, kui vastustajale on kätte toimetatud Riigikohtu määrus selle kohta, et kassatsioonkaebus on menetlusse võetud. Vastustajal ei ole põhjust esitada vastukassatsioonkaebust (ja teha selleks 13

(14)2-15-10683 kulutusi) enne, kui on selge, et kassatsioonkaebus on nõuetekohane ja et seda ka menetletakse (Riigikohtu
  1. aprilli
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-162-13, p-d 24–25). Riigikohtu määrus, millega hageja kassatsioonkaebus menetlusse võeti, toimetati kostjale kätte
  3. septembril
  4. Seega on vastukassatsioonkaebus esitatud tähtaegselt.
  5. Kolleegium juhib maakohtu tähelepanu

§ 442

lg 2 p-le 51, mille kohaselt tuleb otsuse sissejuhatuses mh märkida tsiviilasja hind. Maakohtu otsuse sissejuhatusest seda ei nähtu. 27. Kaebuste rahuldamata jätmise tõttu jäävad kassatsiooniastme menetluskulud

§ 171lg 1 alusel poolte endi kanda.

Samal põhjusel arvatakse kaebustelt tasutud kautsjonid

§ 149lg 4 teise lause järgi riigituludesse. Ants Kull Henn Jõks Malle Seppik 14

(14)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.