← Eesti

3-15-536/24

Obsah (4)§ 6§ 51§ 5§ 4

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Plaks, Virgo Saarmets ja Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 17.08.2017 Haldusasja number 3-15-536 AS Landeste

) § 5 lg 4, § 51 lg 4, § 6 lg 1; 2) maamaksuseaduse (MaaMS) § 13 lg 2 (kehtetu alates 01.01.2015) alusel kehtestatud rahandusministri 17.01.2001 määrus nr 10 "Maamaksuseaduse rakendamise kord" (määrus nr 10, kehtetu alates 01.01.2015); 3)

§ 6

lg 1 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrus nr 179 "Maa maksustamishinna arvutamise kord" (määrus nr 179) või alternatiivselt osaliselt selle § 3 p 1; 4)

§ 51

lg 4 alusel kehtestatud keskkonnaministri 30.11.2001 määrus nr 50 "Maa korralise hindamise tulemuste kehtestamine" (määrus nr 50) või alternatiivselt selle lisa nr 24; 5)

§ 5

lg 4 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 05.06.2001 määrus nr 193 "Maa korralisel hindamisel kasutatav metoodika" (määrus nr 193). 1) PS § 113 kohaselt sätestatakse riiklikud maksud seadusega. Maksukohustus peab olema sätestatud maksuseaduses, mis vastab spetsiifilistele maksuseadustele kehtestatud nõuetele. 2

(10)3-15-536 Kõik maksuõigussuhte elemendid peavad olema kindlaks määratud seaduses ning üksikute elementide osas ei ole lubatud otsustusõiguse delegeerimine täitevvõimule. Maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (Riigikohtu 23.03.1998 otsus nr 3-4-1-2-98). Maksuseaduse kohustuslikele tunnustele mittevastav seadus ega selle alusel antud määrused ei tohi mõjutada maksumaksja maksukohustust (Riigikohtu 17.06.1998 otsus nr 3-4-1-5-98). TLVA akt nr 107 ja MTA 05.02.2015 maksuteade on õigusvastased, kuna need on koostatud PS §-ga 113 vastuolus olevate õigusaktide alusel. Maamaksu regulatsioon on olulises osas sätestatud väljaspool MaaMS-st

-s ja suures mahus erinevate määruste tasandil. Nii maamaksu objekt kui maksukohustuste arvutamise kord on reguleeritud täitevvõimu õigusaktidega. Ka vaidlustatud haldusaktid tuginevad maksukohustust mõjutavas osas kas

regulatsioonile või selle alusel antud määrustele. MaaMS-s kui maksuseaduses ei ole selgelt ja lõplikult sätestatud maksuobjekt, maksumäär, maksu arvutamise kord ega maksuvabastused. 2) Kogu maamaksu kohustus tekib sisuliselt väljaspool maamaksuseaduse regulatsioone: maa maksustamisel aluseks võetav maa (korralise hindamise teel leitud) väärtus saadakse

ja selle alusel antud määruste kaudu (

§ 5); Maa

MS regulatsioon ei nimeta isegi seda, et maamaksukohustus tekib korralise hindamise tulemuste alusel; maa maksustamishind leitakse

ja selle alusel antud määruste kaudu (

§ 51lg 4); Maa

MS regulatsioonist ei nähtu maamaksu määr konkreetsel juhtumil (MaaMS § 5 lg 1); maamaksu objekti ehk maa väärtuse ja maksustamishinna välja arvutamisel ei osale maksuhalduri ametnikud (

§ 4, § 6 lg 1), s.t maamaksu ei halda suures osas maksuametnikud.

Seega on maamaksuga maksustamine välistatud ilma

ja selle alusel antud mitmete määruste kohaldamiseta – üksnes MaaMS alusel ei ole võimalik koostada maksuteadet ning üksnes parlamendi seaduste alusel ei ole võimalik koostada maa hindamise akti. Maamaksu kohustus tekib mittemaksuseaduste alusel ning lisaks kahe erineva täitevvõimu määruse rakendamise tulemusel, mis on vastuolus PS § 113 regulatsiooniga ning Riigikohtu praktikaga. Seetõttu ei ole maamaksu regulatsiooni puhul täidetud ka õigusselguse nõue. 3) MaaMS regulatsioonis puudub täpne maamaksu summa arvutamise reeglistik. Alles määruse tasandil täpsustatakse, et maamaksu summa saadakse maamaksumäära ja maa korralise hindamise tulemuste põhjal. See, mis on konkreetsel juhul maksuobjektiks ja kui suure maksuobjektiga on tegemist, selgub just määruse nr 179 ja määruse nr 50 rakendamise tulemusel – määruse nr 179 § 1 kohaselt arvutatakse maa maksustamishind välja määrusega nr 50 kehtestatud tulemuste põhjal. 4) Ka maade väärtused on tuvastatud metoodika ja korra alusel, mis on sisuliselt reguleeritud üksnes määruste tasandil.

§ 5

lg 4 alusel kehtestatud määrus nr 193 sisaldab sisulisi otsustusi ja lahendusi, mis otseselt mõjutavad maa väärtuse tuvastamist ehk maamaksu objekti suurust (§-d 5, 6, 13-15, 30, 32). Sellist õigust ei saa aga määrusandjale anda, sest PS § 113 kohaselt peab maksuobjekt olema leitav maksuseadusest.

§ 6

lg 1 alusel kehtestatud määruse nr 179 ja

§ 51

lg 4 alusel kehtestatud määruse nr 50 koostoimes selgitatakse välja, kui suur on maksustamishind, mida korrutatakse maksumääraga. Maa maksustamishinna määramine on osa maamaksukohustuse määramise protsessist. Määrus nr 179 kehtestab iseseisvalt ja ilma seadusest tuleneva aluseta valemi, mille abil arvutatakse välja maa maksustamishind, mida korrutatakse maamaksu määraga.

§ 6

lg 1 regulatsioonist ei ole võimalik välja lugeda seadusandja tegelikku tahet maa maksustamishinna valemi koostamise osas. Seega ei ole Vabariigi Valitsusele antud volituse ulatus selge ja täpne. Lisaks on määrusega nr 179 kehtestatud pindala arvutamise kriteeriumid ebaselged või ebamõistlikud.

§ 6

lg 1 ei anna Vabariigi Valitsusele õigust sätestada maa väärtuse arvestamisel seda, et mitme sihtotstarbe liigi samaaegsel esinemisel samal maatükil arvestatakse nende omavahelist proportsiooni. Ka ei sisalda

§ 6lg 1 volitust metsamaa maksustamishinna arvutamisel 3

(10)3-15-536 kohaliku omavalitsuse üksuse metsamaa keskmisest väärtusest lähtumiseks. Määrus nr 179 ei ole ilmselgelt üksnes maksuseadust täpsustav selgitava ja abistava iseloomuga eeskiri, vaid see kehtestab maa maksustamishinna arvutamise detailse valemi. Kaebaja maksukohustus tekib määruses nr 50 kehtestatud maatükkide väärtuste pinnalt, mis võetakse arvesse maa maksustamishinna valemis (määrus nr 179). Seega sätestab määrus nr 50 ja selle lisa 24 otsesõnu maamaksu objekti kaebaja jaoks. Maamaksu baasiks olev maa maksustamishind on maksuobjekti üks väljendusvorme ehk sisuliselt on tegemist ühe ja sama asjaga. Seega on maksuobjekt ja maksubaas ehk maa ja maa maksustamishind sisuliselt üks ja sama mõiste. 5) TLVA ega maksuhaldur ei saa vastavalt maksustamishinna akti ja maksuteate koostamisel ning maksukohustuse arvutamisel tugineda mittemaksuseadustele või võtta maksukohustuse leidmisel aluseks kohaliku omavalitsuse poolt välja arvutatud maa maksustamishinda, sest viimane on välja arvutatud PS § 113 regulatsiooniga vastuolus olevate õigusaktide alusel. Õiguslik ebaselgus ja maksuõigusele omase täpsuse puudumine maatükkide väärtuste määramisel on tekitanud olukorra, kus maa väärtus ei sõltu vaid maatükist endast, vaid sellest, kuidas vastavas piirkonnas on leitud vastav standardkrundi suurus. Sisuliselt on üle Eesti tekkinud 247 erinevat maamaksu maksubaasi määramise süsteemi, kus igas kohalikus omavalitsuses kehtivad teatud omapärad maa väärtuste määratlemise süsteemis. 5. Tallinna linn palus jätta kaebus rahuldamata (tl 34-35p). 1) Kaebaja viidatud õigusnormid ja õigusaktid ei ole vastuolus PS §-ga 113 ning puudub alus nende kohaldamata jätmiseks. Maamaks on maa maksustamishinnast lähtuv maks, mis erinevalt teistest maksudest ei teki vahetult seaduse alusel. Maamaksukohustuse tekkimise kohustuslikuks eelduseks on nii maatüki maksustamishinna määramine kui maksumäära kehtestamine kohaliku omavalitsusüksuse volikogu poolt. Asjaolu, et MaaMS ei reguleeri maa maksustamishinna kindlakstegemist, vaid viitab selles osas

-le, ei riiva PS § 113 kaitseala. Kõik maksukorralduse seaduse (MKS) § 4 lg-s 3 nimetatud maksuõigussuhte elemendid on sätestatud MaaMS-s ja nende kehtestamist ei ole delegeeritud täitevvõimule. Maamaksu objekt on MaaMS § 2 kohaselt maa, v.a MaaMS §-s 4 nimetatud maa, millelt maamaksu ei maksta; MaaMS § 5 sätestab maksumäära ja maksusumma arvutamise korra, milleks on 0,1 kuni 2,5 protsenti maa maksustamishinnast aastas, välja arvatud seaduse § 11 lg-s 4 nimetatud juhul; ning MaaMS § 11 sätestab maksusoodustused. Kaebaja viidatud asjas nr 3-4-1-5-98 oli isiku tulumaksu kohustust mõjutav täitevvõimu õigusakt antud metsaseaduse alusel ilma selle aluseks oleva tulumaksuseadusest tuleva volituse või viiteta. MaaMS § 1 lg-st 2 tuleneb aga selgelt ja arusaadavalt, et maa maksustamishind määratakse lähtudes

-st. Seetõttu puudub ka alus arvata, et maksumaksja ei pruugi tema maksukohustust mõjutavat üksikut normi leida väljaspool maksuseadusega määratud piire, nagu leidis Riigikohus asjas nr 3-4-1-5-98. 2) Maamaksu objekt ei ole maa väärtus. Kuna maamaksu objekt on sätestatud MaaMS-s, ei ole PS §-ga 113 vastuolus ka see, et maamaks lähtub maa maksustamishinnast, mis määratakse kindlaks

alusel. Ka maamaksukohustus ja selle tekkimine on sätestatud MaaMS-s (MaaMS §-d 3 ja 8). Ebaõige on kaebaja arusaam, et maamaksukohustus tekib korralise hindamise tulemusel. Korralise hindamise tulemusel ei teki maamaksukohustust, vaid korralise hindamise tulemusel määratakse kindlaks maa maksustamishind, millest lähtuvalt arvutatakse maamaksu suurus. 3) MaaMS-s sisaldub ka maamaksu summa arvutamise reeglistik. Maamaksu summa arvutamise reeglid on sätestatud MaaMS-s ja MaaMS § 1 lg 2 kohaselt

-s. Maa maksustamishinna väljaselgitamise volituse ulatus ei kuulu PS § 113 kaitsealasse, mistõttu ei ole asjakohased väited, et

§ 5lg-s 4, § 51 lg-s 4 ja § 6 lg-s 1 sisalduvad delegatsiooninormid ei määratle täitevvõimule antud volituste ulatust selgelt ja täpselt. 4

(10)3-15-536
  1. Maksu- ja Tolliamet palus jätta kaebus rahuldamata (tl 32-32p, 60-60p, 90). 1) Puudub vaidlus, et kaebaja on saanud tutvuda maa maksustamise hinnaga ja maa maksustamise määraga enne maamaksuteadete saamist. Maksuteadet ei saa maksustamishinna määramise osas vaidlustada. Kaebuse asjaoludest ei nähtu, et kaebaja oleks konkreetseid eelhaldusakte, v.a J. Köleri tn 2 kinnistu osas, vaidlustanud või selline vaidlustus ei oleks täitnud kaebaja eesmärki. Ka akti nr 107 tühistamiseks puudub alus. 2) MaaMS § 5 lg-st 1 tuleneb seaduslik alus ja õigus rakendada muudetud maksumäära maksustamisaasta algusest. Kaebaja on pööranud liigset tähelepanu PS §-le 113 ning jätnud põhjendamatult kõrvale PS § 157, mis annab ka kohalikule omavalitsusele õiguse seaduse alusel kehtestada ja koguda makse ning panna peale koormisi. Kohaliku omavalitsusüksuse tasandil maamaksu summa kindlaksmääramine konkreetses seadusjärgses piirmääras ei ole vastuolus PS §-ga
  2. Kaebaja ei ole välja toonud, et teisi maksumaksjaid koheldaks samal territooriumil ja asjaoludel erinevalt. 3) Maksuhalduril puudub kaalutlusõigus, kas teha maksuteade või millist teavet see peab sisaldama. Maamaksu määramisel lähtutakse MaaMS § 1 lg 1 kohaselt maa maksustamishinnast ning arvutamiseks vajalikud andmed saadakse kohalikust omavalitsusest (MaaMS § 1 lg 3). Maksuhaldur saab maksuteate väljastamisel lähtuda eelhaldusaktis kindlaks määratud maa maksustamishinnast ega kontrolli soodustuse kohaldamisel kohaliku omavalitsuse arvutusi üle. 4) Riigikohtu seisukohtade järgi ei välista PS § 113 teatud tingimuste täitmisel maksumäära kehtestamist alam- ja ülemmäärana (Riigikohtu 23.03.1998 otsus nr 3-4-1-2-98). Maa maksumäärade suhteliselt suure vahemiku sätestamist on seni peetud vajalikuks just selleks, et kohalik omavalitsus saaks maksumäära kehtestamisel arvestada kohalike oludega.
  3. Tallinna Halduskohus jättis 03.06.2016 otsusega (täiendatud kirjaliku ja põhjendava osaga 12.08.2016) kaebuse rahuldamata. 1) TLVA aktil nr 107 koostamise ja allkirjastamise aja puudumine ei võinud mõjutada asja otsustamist ning ei too kaasa selle tühisust ega tingi selle tühistamist (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 58). Kuivõrd MaaMS § 7 lg-ga 2 sätestatud erisuse kohaselt ei pea maksuteadet allkirjastama, on küsitav eelhaldusaktile lõplikust haldusaktist rangemate vorminõuete esitamine. 2) PS §-st 113 ja Riigikohtu praktikast tulenevalt peavad kõik maksuõigussuhte kohustuslikud elemendid olema kindlaks määratud seaduses. MaaMS vastab maamaksu kehtestava seadusena MKS §-s 4 sätestatud nõuetele, selles on kindlaks määratud kõik MKS § 4 lg-s 3 loetletud kohustuslikud elemendid ning nende kehtestamist ei ole delegeeritud täitevvõimule. Maksu nimetus on määratletud MaaMS §-s 1; maksu objekt MaaMS §-des 2 ja 4; maksumäär MaaMS § 5 lg-tes 1-2 ja § 11 lg-s 4; maksumaksja MaaMS §-des 3 ja 10; maksu saaja või laekumise koht MaaMS §-s 6; maksu tasumise tähtpäev või tähtaeg, perioodilise maksu puhul ka maksustamisperiood MaaMS § 5 lg-s 1 ja § 7 lg-s 1; maksusumma arvutamise ja tasumise kord ning sellega kaasnevad lisakohustused MaaMS §-s 1, § 5 lg-tes 3-5, § 7 lg-tes 1-2; ning võimalikud maksusoodustused MaaMS §-s
  4. Seadus riivab PS § 113 kaitseala juhul, kui volitab täidesaatvat võimu kindlaks määrama mõnda maksusuhte elementi, ning määrus riivab PS § 113 kaitseala juhul, kui määrab kindlaks maksusuhte elemendi (nt Riigikohtu 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 26). Praegusel juhul on aga kõik maksuõigussuhte elemendid sätestatud MaaMS-s ning vastuolu PS §-ga 113 puudub. PS § 113 ei välista maksumäära sätestamist alamja ülemmäärana (nt Riigikohtu 23.03.1998 otsus nr 3-4-1-2-98, p V; 05.11.2002 otsus nr 3-4-1-8-02, p 12). Praegusel juhul on konkreetne maamaksumäär sätestatud seaduses nimetatud vahemikus. MaaMS § 2 kohaselt on maamaksu objektiks maa, mitte maa väärtus. 5
(10)3-15-536 Maamaksuga maksustamise alus on maa omandi- või kasutusõigus ning maamaksu objekti sätestab maksuseadus. 3) Maamaksukohustus ei teki väljaspool MaaMS regulatsiooni. Maamaksukohustuse tekkimist reguleerib MaaMS § 8, sätestades, et maamaksukohustus tekib jooksva aasta
  1. jaanuaril ja maksuteade väljastatakse isikule, kes
  2. jaanuari seisuga on kinnistusraamatu andmete kohaselt kinnisasja omanik, hoonestaja või kasutusvaldaja. Maamaks on sissenõutav maks, s.t. maks määratakse maksuteatega ja maksu sissenõudmise eelduseks on vastava maksuteate väljastamine. Seega on ekslik kaebaja seisukoht, et maamaksukohustus tekib korralise hindamise tulemusel. 4) Asjaolu, et maamaks on maa maksustamishinnast lähtuv maks ning maksustamishind määratakse MaaMS § 1 lg 2 alusel lähtuvalt

-st, ei ole vastuolus PS §-ga 113. Vaidlust ei saa olla kohaliku omavalitsuse pädevuses maa hindamise läbiviimiseks. Maamaksu määramist ei muuda PS §-ga 113 vastuolus olevaks asjaolu, et maamaksu aluseks võetakse teises iseseisvas haldusmenetluses tuvastatud ja haldusaktina vormistatud asjaolud. Samuti ei ilmne vastuolu PS §-ga 113 selles, et maatüki maksustamishinna välja arvutamisel ei osale maksuhalduri ametnikud. Maa maksustamishinna väljaselgitamise volituse ulatus ei kuulu PS § 113 kaitsealasse, mistõttu jäävad tähelepanuta väited sellest, et

§ 5

lg-s 4, § 51 lg-s 4 ja § 6 lg-s 1 sisalduvad delegatsiooninormid ei määratle täpselt ja selgelt täitevvõimule antud volituste ulatust. MaaMS § 13 lg 2 alusel kehtestatud määrus nr 10 on alates 01.01.2015 kehtetu, mistõttu ei ole see praeguses vaidluses asjassepuutuv. 5) Maamaksu regulatsioon on piisavalt selge ja arusaadav ning puudub vastuolu PS § 13 lg-s 2 sätestatud õigusselguse põhimõttega. Ekslik on kaebaja tõlgendus, mille kohaselt on maamaksu regulatsioon kooskõlas PS §-ga 113 üksnes siis, kui maamaksuga maksustamist on võimalik läbi viia ainult MaaMS ja selle alusel antud määruste alusel. Praegusel juhul on kõik maksuõigussuhte elemendid sätestatud MaaMS-ga ning MaaMS § 1 lg 2 sätestab, et maa maksustamishind määratakse lähtuvalt

-st. Seetõttu ei kuulu rahuldamisele ka alternatiivsena esitatud taotlused. 6) Kuna kaebaja on koos maksuteatega vaidlustanud selle aluseks olevatest maatüki maksustamishinna arvutamise eelhaldusaktidest vaid ühe (maatüki maksustamishinna akt nr 107 J. Köleri tn 2 kinnistu kohta), ei saa maksuteadet vaidlustada osas, mis puudutab maksustamishinna määramist teiste kinnistute kui J. Köleri tn 2 kinnistu suhtes. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei ole MTA 05.02.2015 maksuteate suhtes eelhaldusaktideks olevaid maatükkide maksustamishindu määravaid haldusakte kättetoimetamisega teatavaks tehtud. Kuivõrd maksuteate aluseks olevad õigusaktid ei ole vastuolus PS §-ga 113, puuduvad maksuteate tühistamiseks alused. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 8. AS Landeste palub 14.09.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 03.06.2016 otsus ning rahuldada kaebus. Kaebaja palub, et kohus tunnistaks PS §-ga 113 vastuolus olevaks ja jätaks kohaldamata järgmised õigusaktid või nende sätted: 1)

§ 5

lg 4, § 51 lg 4, § 6 lg 1; 2) määrus nr 10; 3) määrus nr 179; 4) alternatiivselt määruse nr 179 § 3 p 1 sõnastuses: „Ht - on maakasutuse sihtotstarbe liigile või kõlvikule vastav hinnatsooni väärtus eurodes maatüki hektari, maatüki ruutmeetri või ehitusõiguse ruutmeetri kohta, kusjuures mitme sihtotstarbe liigi samaaegsel esinemisel samal maatükil arvestatakse nende omavahelist proportsiooni“; 5) määrus nr 50; 6) alternatiivselt määruse nr 50 lisa nr 24; 7) määrus nr 193. 1) MaaMS ei sisalda kõiki kohustuslikke maksuõigussuhte elemente. Selles ei ole lõplikult sätestatud ei maksuobjekt, maksumäär, maksu arvutamise kord ega maksuvabastused. 6

(10)3-15-536 Maksuõigusssuhte elementide seaduses sätestamise kohustus ei tähenda, et maksuseaduses võiks sisalduda vaid üldsäte või deklaratsioon. 2) Maamaksu objekti üks komponent (s.o maatüki väärtus) kehtestatakse määrusega nr
  1. Määrus nr 179 kehtestab omakorda iseseisvalt ja seadusest tuleneva aluseta valemi, mille abil arvutatakse välja maa maksustamishind, mida korrutatakse maamaksu määraga. Kõik määruses nr 193 sätestatud hindamismetodoloogilised lahendused mõjutavad hindamise lõpptulemust ehk maamaksu objekti suurust. MaaMS-s on viidatud maa maksustamishinnale, kuid ei ole määratletud seda, millisel viisil leitud maa hinnast tuleb lähtuda. Seda täpsustab alles MaaMS § 13 lg 2 alusel kehtestatud määrus nr
  2. Selle määruse § 1 sätestab ilma seadusliku aluseta maamaksu objekti – korralise hindamise alusel leitud maa väärtuse. Maa maksustamisel aluseks võetav maa väärtus saadakse ja maksustamishind leitakse

ja selle alusel antud määruste kaudu (

§ 5

).

§ 5

lg 4 ei anna määrusandjale juhiseid ega piire, kuidas ja milliste reeglite alusel leitakse maamaksu objektiks oleva maa väärtus. Saamaks konkreetsel juhul teada maksustamisele kuuluva maatüki maksustamishinna, peab isik leidma määrusega nr 50 kehtestatud lisa, mis kehtestab tema maatüki asukohas vastavate sihtotstarvete liikide ja kõlvikute väärtused. Vastavalt lisalt tuleb leida hinnatsoonid, kuhu tema maatükk kuulub, misjärel tuleb tuvastada maatüki sihtotstarve ja selle suurus ning leida maa väärtuste loetelust, kui suur on vastavas hinnatsoonis vastava suuruse ja sihtotstarbega maatüki ruutmeetri, maatüki hektari või krundi ehitusõiguse ruutmeetri maksumus. Alles pärast nende toimingute tegemist saab asuda rakendama määruses nr 179 sätestatud maa maksustamishinna arvutamise valemit ja arvutada maatüki maksustamishind. Maa maksustamishinna määramine on osa maamaksukohustuse määramise protsessist. Seega tuginevad TLVA akt nr 107 ja MTA maksuteade maksukohustust mõjutavas osas kas

regulatsioonile või selle alusel antud määrustele. Määruse nr 179 §-s 3 kehtestatud valem mõjutab otseselt maksukohustuse suurust, sest sellega sätestatakse viis ja meetod, kuidas leitakse numbriline väärtus, mida korrutatakse maamaksu määraga. 3) Määrus nr 179 ja määrus nr 50 sisaldavad MaaMS-s nimetamata ehk uusi ja iseseisvaid maksustamise kriteeriume, mis otseselt mõjutavad maa maksustamishinna suurust. Näiteks maksustatakse nende määruste kohaselt teatud juhtudel mitte maad, vaid ehitusõigust. Kui ka kaebaja kinnistu maksustamisel oleks maksustatud maatüki füüsilise suuruse asemel maatüki ehitusõigust, oleks kaebaja maksukoormus oluliselt väiksem (ca 1000 eurot). Puudub alus kohelda kaebajat erinevalt ehk maksustada teda kinnistu füüsilise suuruse alusel, mitte ehitusõiguse suuruse järgi. Seega mõjutab selle kriteeriumi arvestamine või arvestamata jätmine kohaliku omavalituse poolt otseselt maksukohustuslase õigusi. Samuti mõjutab maksukohustuslase õigusi see, et maksustamisel arvestatakse maatüki suurusest tulenevaid erisusi ning maatüki maksustamishind leitakse teatud juhtudel proportsiooni arvestuse järgi. Need erisused ei tugine aga maksuseadusele. Samuti on määrusega nr 179 kehtestatud pindala arvutamise kriteeriumid ebaselged. Õiguslik ebaselgus ja maksuõigusele omase täpsuse puudumine maatükkide väärtuste määramisel on tekitanud olukorra, kus maa väärtus ei sõltu vaid maatükist endast, vaid sellest, kuidas vastavas piirkonnas on leitud vastav standardkrundi suurus. Kaebaja maksukohustus tekib määruse nr 193 alusel leitud ja määrusega nr 50 kehtestatud maatükkide väärtuste pinnalt, mida võetakse määruse nr 179 kohaselt arvesse maa maksustamishinna arvutamise valemis. Seega on nimetatud täitevvõimu määrustes otseselt sätestatud maamaksu objekt. 9. Maksu- ja Tolliamet palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 122-122p). Halduskohus on õigesti kohaldanud erinevaid materiaalõiguse norme (MKS § 4,

§ 5, MaaMS §-d 1, 2, 4, 5, PS § 113), ei ole hinnanud ebaõigesti asjaolusid ega rikkunud 7

(10)3-15-536 kohtumenetluse norme. Kohus on igakülgselt, objektiivselt ja vastastikuses seoses hinnanud kõiki asjas esitatud asjaolusid ning ühtki apellandi olulist väidet pole jäetud tähelepanuta.
  1. Tallinna linn palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (124-124p). Maamaksu regulatsioon on kooskõlas PS §-ga
  2. MaaMS-s sisalduvad kõik MKS § 4 lg-s 3 loetletud kohustuslikud elemendid. Alusetu on kaebaja väide maamaksu objekti määratlemisest väljaspool MaaMS regulatsiooni. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  3. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle rahuldamiseks ja halduskohtu otsuse tühistamiseks. Tallinna Halduskohus on jätnud kaebuse õigesti rahuldamata.
  4. MTA on koostanud kaebajale 05.02.2015 maksuteate (tl 11-13), millega määras talle tasumiseks maamaksu üheksa temale kuuluva kinnistu maakasutuse eest. Maksuteate õiguslikuks aluseks on sellest nähtuvalt MKS § 46 ning MaaMS § 1 lg 3 ja § 7 lg-d 1-
  5. Maksuteate kohaselt on maks arvutatud vastavalt lisale. Maksuteate lisas oleva tabeli selgituste p 4 kohaselt on tabeli veerus 6 olevad maamaksu määrad kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 23.06.2006 määrusega nr
  6. MaaMS kõnealusel perioodil kehtinud redaktsiooni (kehtiv 01.01.2015−31.12.2015) § 1 lg 3 sätestas, et maamaks arvutatakse kohalikust omavalitsusest saadud andmete põhjal. MaaMS § 7 lg-tes 1-3 on sätestatud maksuteate väljastamise tingimused ja selle kättetoimetamise kord. Lisaks on rahandusminister kehtestanud MaaMS § 7 lg 7 alusel 16.10.2014 määruse nr 38 „Maamaksu arvutamise ja tasumise ning maksusoodustuse taotlemise kord“ (kehtiv alates 01.01.2015, määrus nr 38). Ka selle määruse § 2 lg 1 kohaselt arvutab MTA tasumisele kuuluva maamaksu summa kohaliku omavalitsuse üksuse esitatud alusandmete alusel. Sama määruse § 2 lg 3 täpsustab, et tasumisele kuuluva maamaksu summa arvutatakse maamaksumäära korrutamisel maa korralise hindamise tulemuste põhjal määratud maa maksustamishinnaga, võttes arvesse MaaMS § 4 lg-s 2 sätestatut.
  7. Pooled ei vaidle selle üle, et maa asukohajärgne omavalitsus, s.o antud juhul Tallinna linn oli enne MTA poolt maksuteate koostamist eelnevalt eelhaldusaktidega kindlaks määranud kõnealuste maatükkide maksustamishinnad (maksuteate lisas toodud selgitus tabeli veeru 5 kohta, tl 12). Samuti ei ole kaebaja kordagi menetluse kestel väitnud (sh pärast menetluse uuendamist Riigikohtu poolt asjas nr 3-3-1-65-15 lahendi tegemise järel), et talle ei oleks kõnealuseid eelhaldusakte kättetoimetamisega teatavaks tehtud (HMS § 62 lg 2 p 1) ning sellest tulenevalt oleks MTA maksuteade vastavatele eelhaldusaktidele tuginevas osas õigusvastane (Riigikohtu 01.03.2016 otsus nr 3-3-1-65-15, p-d 9, 11). Ka ei ole kaebaja osutanud ühelegi vastuolule maksuteate ning maade maksustamishinna määramise aktide vahel. Seega puudub vaidlus, et MTA on tuginenud maksuteate koostamisel õigetele andmetele. Maksuteates on piisavalt ja arusaadavalt selgitatud maksusumma kujunemise aluseid ning kohtule ei nähtu, et maksusumma arvutamisel oleks tehtud arvutusvigu.
  8. Kaebaja on lisaks maksuteatele vaidlustanud TLVA akti nr 107, millega on määratud kindlaks maksuteatega hõlmatud üheksast maatükist ühe, s.o J. Köleri tn 2 kinnistu maksustamishind (tl 9). Puudub vaidlus, et MTA on 05.02.2015 maksuteate koostamisel ja J. Köleri tn 2 kinnistut puudutavas osas maksusumma kindlaksmääramisel maksustamishinna aktist ka lähtunud. Nimetatud akt on sellest nähtuvalt koostatud määruse nr 179 ja määruse nr 50 alusel. Kaebaja hinnangul on aga nii nimetatud TLVA haldusakti kui maksuteate puhul tegemist õigusvastaste õigusaktidega, kuivõrd need tuginevad PS §-ga 113 ja õigusselguse põhimõttega vastuolus olevale regulatsioonile. 8
(10)3-15-536
  1. PS § 113 nõuab riikliku maksu puhul kõigi MKS § 4 lg-s 3 nimetatud maksuõigussuhte elementide (maksumaksja, maksuobjekt, maksumäär, maksu saaja, maksu tasumise kord ja tähtpäev) sätestamist seaduses, kuna maksumaksja õigused ja kohustused peavad tulenema vahetult maksuseadusest (Riigikohtu 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p 24). Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et MKS § 4 lg-s 3 nimetatud maamaksu kohustuslikud elemendid on maksuseaduses sätestamata. Halduskohus on õigesti viidanud kõigile MaaMS-s sisalduvatele maksuõigussuhte kohustuslikele elementidele. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Ringkonnakohus on ka oma varasemas praktikas leidnud, et MaaMS-s sisalduvad kõik MKS § 4 lg-s 3 nimetatud kohustuslikud elemendid (vt Tallinna Ringkonnakohtu 11.06.2015 otsus nr 3-14-50716, p 14). Tulenevalt apellandi seisukohtadest analüüsib kohus järgnevalt lähemalt maa maksustamishinna leidmise ja maamaksu arvutamisega seonduvaid regulatsioone ning kaebaja nendesse puutuvaid väiteid.
  2. MaaMS § 2 kohaselt on maksu objektiks kogu maa, välja arvatud MaaMS §-s 4 nimetatud maksuvaba maa. Maamaksu objektiks on seega maatükk ning maa maksustamishind on üksnes maksubaasiks ehk maksuobjekti rahaliseks väljenduseks (MaaMS § 1 lg 1). Asjaolu, et maa maksustamishinna leidmiseks ei piisa üksnes MaaMS-s sisalduvast regulatsioonist ning täpsed juhised selle arvutamiseks tulenevad MaaMS-s viidatud

-st ja selles sisalduvate volitusnormide alusel kehtestatud määrustest, ei tähenda veel, et tegemist oleks PS §-ga 113 vastuolus oleva regulatsiooniga. Kohtule ei nähtu, et maksu objekti kindlaksmääramine oleks põhiseadusvastases ulatuses delegeeritud täitevvõimu otsustusruumi. PS § 113 tähenduses avalik-õiguslike rahaliste kohustuste kehtestamise delegeerimine on lubatav juhul, kui see tuleneb rahalise kohustuse iseloomust ning seadusandja määrab kindlaks diskretsiooni ulatuse, mis võib seisneda tasu alam- ja ülemmäära seadusega sätestamises, tasu suuruse arvestamise aluste kehtestamises või muus, mis tagab selle suuruse kindlaksmääramise objektiivsetel alustel, võimaldab kohustatud subjektil piisava täpsusega näha ette kohustuse ulatust ja selle täitmise üksikasju ning tagab isikute võrdse kohtlemise (vt Riigikohtu 08.06.2010 otsus nr 3-4-1-1-10, p 58; 26.11.2007 otsus nr 3-4-1-18-07, p-d 24-26; 19.12.2003 otsus nr 3-4-1-22-03, p 19; 20.10.2009 otsus nr 3-4-1-14-09, p 33; 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-6-08, p 41; 21.03.2016 otsus nr 3-3-1-72-15, p 17). Seega ei välista PS § 113 maksuseadustes täielikult viite- või volitusnormide kasutamist, oluline on üksnes see, et nende kaudu ei tohi seaduses sätestatud maksukohustust suurendada ega maksusoodustusi kitsendada. 17. Maamaksu arvutamisel lähtutakse

alusel määratud maa maksustamishinnast ja kohaliku omavalitsuse üksustelt saadud andmetest (MaaMS § 1, § 5 lg-d 3-5). MaaMS § 1 lg 2 sätestatu kohaselt määratakse maa maksustamishind ja kehtestatakse selle vaidlustamise kord, lähtudes

-st. Kui kuni 31.12.2014 kehtinud MaaMS § 13 lg 2 volitas valdkonna eest vastutavat ministrit kehtestama MaaMS rakendamise korda, siis alates 01.01.2015 kehtivas MaaMS § 7 lg-s 7 on volitatud valdkonna eest vastutavat ministrit määrusega kehtestama maamaksu arvutamise ja tasumise korda. Praeguses asjas vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtis 01.01.2015 jõustunud MaaMS § 7 lg 7 ning selle alusel kehtestatud rahandusministri 16.10.2014 määrus nr 38 „Maamaksu arvutamise ja tasumise ning maksusoodustuse taotlemise kord“. Kohus saab kontrollida üksnes vaidlustatud haldusaktide andmise ajal kehtinud regulatsiooni põhiseaduspärasust. Kohus leiab, et rahandusministri viidatud määrusega ei ole MaaMS regulatsiooni kuidagi laiendatud, vaid sellega on maksu arvutamise ja tasumise korda üksnes täpsustatud. Nimetatud määruse § 2 lg 3 järgi arvutatakse tasumisele kuuluva maamaksu summa maamaksumäära korrutamisel maa korralise hindamise tulemuste põhjal määratud maa maksustamishinnaga, võttes arvesse MaaMS § 4 lg-s 2 sätestatut. Sisuliselt sama sätestas kuni 31.12.2014 kehtinud rahandusministri 17.01.2001 määruse nr 10 "Maamaksuseaduse rakendamise kord" § 1. Selliselt maksu arvutamise korra täpsustamine täitevvõimu määrusega ei riku kaebajale PS §-st 113 tulenevat subjektiivset õigust sellele, et riiklik maks oleks 9

(10)3-15-536 sätestatud Riigikogu vastu võetud seaduse tasandil. Tegemist on MaaMS-s sätestatud maksu arvutamise aluste tehnilise täpsustamisega, mis ei muuda maksukohustuse ulatust ega laienda seaduses ettenähtud regulatsiooni. 18.

§ 5

lg 4 kohaselt kehtestab Vabariigi Valitsus maa korralise hindamise läbiviimise korra ja hindamisel kasutatava metoodika. Selle volitusnormi alusel on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 05.06.2001 määrus nr 193, mille § 1 kohaselt sätestatakse selles maa korralisel hindamisel kasutatavate hindamisvõtete ja -meetodite süsteem ning määratletakse hindamise erisused sihtotstarbe liikide ja kõlvikute kaupa.

§ 51

lg 4 alusel on keskkonnaminister kehtestanud 30.11.2001 määrusega nr 50 maa korralise hindamise tulemused. Vastavalt

§ 6

lg-le 1 arvutab maatüki maksustamishinna korralise hindamise tulemuste alusel kohalik omavalitsus. Maksustamishinna arvutamise kord on kehtestatud sama sätte alusel Vabariigi Valitsuse 22.05.2001 määrusega nr 179. Kaebaja on välja toonud mitmed kriteeriumid ja erisused, mis mõjutavad tema hinnangul otseselt maksustamishinda ja maksukohustust, kuid mille kehtestamiseks ei ole kaebaja hinnangul seadusandja täitevvõimu volitanud. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Maa maksustamishinna määramiseks arvutuste tegemist ja maatükkide väärtuste leidmiseks kriteeriumide kehtestamist ei saa pidada osaks maamaksu objektist (MKS § 4 lg 3 p 2). Maamaksu baasiks oleva maa hariliku (maksustatava) väärtuse määramise aluseks on maa potentsiaalne tulukus ning seda tehes arvestatakse maa sihtotstarvet ja asukohta (

§ 5lg 1).

Vastava metoodika, sh valemite kehtestamine seadusandlikul tasandil ei oleks põhjendatud. Alusetud on ka kaebaja väited tema ebavõrdsest kohtlemisest seoses sellega, et tema kinnistu puhul on maksustamishinna määramiseks kasutatud maatüki suurust, mitte ehitusõigust. TLVA aktist nr 107 nähtuvalt paikneb kaebajale kuuluv J. Köleri tn 2 kinnistu tsoonis H0784006 (ruutmeetri väärtus 172,56 eurot), mille puhul ei ole keskkonnaministri määruse nr 50 lisa 24 kohaselt ehitusõigusest lähtumise erisust ette nähtud. Praeguse vaidluse asjaoludel puudub alus tuvastada kaebaja ebavõrdset kohtlemist üksnes abstraktse väite tõttu, et osades tsoonides (H0784001 ja H0784002) kasutatakse krundi maksustamishinna määramiseks kehtivast detailplaneeringust tulenevat ehitusõigust. 19. Eelnevalt esitatud põhjendustel puudub alus pidada kaebaja osutatud

-s sisalduvaid volitusnorme ning nende alusel kehtestatud täitevvõimu määrusi põhiseadusevastaseks. Kaebaja vastavad taotlused jäävad rahuldamata. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust kahelda TLVA akti nr 107 ning MTA 05.02.2015 maksuteate õiguspärasuses ka muudel alustel, mistõttu jääb kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 03.06.2016 otsus (täiendatud 12.08.2016) muutmata. 20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega jäävad kaebaja poolt apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv 750 eurot) tema enda kanda. Kuivõrd vastustajad ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, jäävad ka nende võimalikud menetluskulud nende endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maret Altnurme /allkirjastatud digitaalselt/ Ruth Plaks /allkirjastatud digitaalselt/ Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.