Obsah (4)

§ 121§ 4§ 43§ 77

TARTU HALDUSKOHUS KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-17-2483 Määruse kuupäev 30. november 2017 Kohtunik Kadri Palm Kohtuasi M. M. (M. ) kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses in

) § 120 lg 1 p-st 8 kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb

§ 121

lg 1 p 1 ette olukorra, kus vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses.

§ 4

lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda.

1. M. M. etteheide, mille kohaselt ei oleks tema olukord süvenenud, kui vanglaarsti tegevus ja antibiootikumid oleksid olnud piisavad, viitavad rahuolematusele osutatud tervishoiuteenusega.
2. Riigikohtu halduskolleegium selgitas
3. oktoobril 2014 asjas nr 3-3-1-50-14 tehtud kohtumääruses, et meditsiiniosakonna tervishoiutöötaja on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 ja § 21 järgi vanglas haiglavälist eriarstiabi andev arst. Riigikohtu erikogu on vanglas osutatava tervishoiuteenuse üle tekkinud vaidluste osas korduvalt leidnud, et tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus (
4. aprilli
5. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11,
6. augusti
7. a määrus asjas nr 3-3-4-1-12 ja
8. novembri
9. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13). Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu halduskolleegiumi
10. detsembri
11. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9).
12. Kohus selgitab, et M. M. kaebus osas, milles ta väljendab rahulolematust vanglaarsti tegevuse ja antibiootikumide ebapiisavusega ehk tal on etteheiteid talle osutatud tervishoiuteenuse kvaliteedi kohta, ei ole eeltoodust tulenevalt tegemist halduskohtu pädevusse kuuluva asjaga (vt Riigikohtu erikogu
13. novembri
14. a määrus asjas nr 3-3-4-1-13, p 10). Tuginedes eeltoodule on kohus seisukohal, et vaidlus vanglas osutatava tervishoiuteenuse kvalideedi osas, sh olukord, kus vangla tervishoiutöötaja meditsiinilised otsused on põhjustanud kinnipeetavale väidetavalt mittevaralist kahju, on oma olemuselt tsiviilõiguslik vaidlus. Kuna Tartu Vangla ja kaebaja vahel on tekkinud eraõiguslik lepinguline suhe, puudub halduskohtul pädevus esitatud kaebuse lahendamiseks, mistõttu tagastab kohus M. M. kaebuse osas, milles ta nõuab kahju hüvitamist seoses vanglaarsti tegevuse ja antibiootikumide ebapiisavusega

§ 121lg 1 p 1 alusel 2 halduskohtu pädevuse puudumise tõttu.

Kohus selgitab, et kaebajal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda maakohtu poole.

1. Lisaks tervishoiuteenuse kvaliteedile on kaebaja nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist seoses sellega, et kaebaja pidi neli ja rohkem päeva (s.t
2. –
3. august 2017 või isegi enne
4. augustit 2017) piinavat valu kannatama ning Tartu Vangla ametnikud keeldusid
5. augustil 2017 ja
6. augustil 2017 kaebajat meditsiiniosakonda viimast. Kaebaja nõuab mittevaralise kahju hüvitamist nii väärikuse alandamise kui ka tervise kahjustamise eest.
7. Vangistusseaduse § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval või vahistatul vangla tekitatud kahju hüvitamiseks õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega on kinnipeetava kahju hüvitamise kaebuse menetlemise eelduseks kohtus kahju hüvitamise taotluse läbivaatamine vangla poolt.
8. Riigikohus on oma praktikas (vt nt
9. novembri
10. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9) rõhutanud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebuse esitaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse. Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust.
11. Tartu Vangla poolt kohtule esitatud materjalidest selgub, et M. M. esitas Tartu Vanglale kahju hüvitise taotluse, mis registreeriti Tartu Vanglas
12. augustil 2017 nr 1-13/158-1 all ning milles M. M. märgib, et
13. augusti
14. a öösel muutus tema seisukord halvemaks. Kaebaja rääkis valvuritele, et nad viiksid kaebaja meditsiiniosakonda ja samas uuriksid, miks kaebaja ei ole saanud talle määratud antibiootikume. Vastuseks öeldi talle, et meditsiiniosakonda kaebajat ei viida ja kaebajal on antibiootikumide ravi peal. Kaebaja rõhutas vanglale esitatud taotluses, et seoses määratud ravi andmata jätmisega nõuab ta valuraha. Tartu Vangla jättis eelnimetatud kahju hüvitise taotluse
15. oktoobri
16. a otsusega nr 1-13/158-2 rahuldamata. Ka on kaebaja esitanud Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse seonduvalt
17. augustil 2017 valuvaigisti andmata jätmisega (registreeritud vanglas
18. augustil 2017 nr 1-13/159-1 all). Tartu Vangla sõnul ei nähtu Tartu Vangla dokumendihaldussüsteemist, et M. M. oleks seoses
19. aasta augustikuu kõrvapõletikuga esitanud muid pöördumisi.
20. Eeltoodust ilmneb, et M. M. ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlustes märkinud temal tekkinud tervisekahjustust, mis seisneb selles, et kaebaja ei kuule ühest kõrvast korrektselt. Samuti ei ole kaebaja nõudnud vanglalt kahju hüvitamist seoses neli ja enam päeva piinavate valude talumisega ega
21. augustil 2017 toimunud sündmustega. Ka ei ole M. M. vanglalt kahju hüvitamist nõudnud seoses asjaoluga, et valvur keeldus kaebajat
22. augustil 2017 meditsiiniosakonda viimast. Kohus nendib, et kaebaja on vanglale esitatud taotluses nr 1-13/158-1 küll viimast maininud, kuid ta on siiski nõudnud valuraha temale määratud ravi andmata jätmise eest, mille all mõistab kohus määratud antibiootikumide andmata jätmist, mis aga kaebuse kohaselt ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Samamoodi on kaebaja taotluses nr 1-13/159-1 nõudnud valuraha
23. augustil 2017 ravimi andmata eest, mitte aga arstiabi osutamata jätmisega seoses. Kaebaja on kaebuses rõhutanud: „Kahjunõue seisneb arstiabi andmata jätmises, mitte rohtude andmata jätmises“. Praegusel juhul on saanud vangla analüüsida ja lahendada üksnes
24. augustil 2017 valvurite poolt kaebajale valuvaigistite andmata jätmise õiguspärasust ning
25. augustil 2017 kaebajale antibiootikumide andmata jätmise ja sellega seonduvalt inimväärikuse alandamise asjaolusid, mitte aga kohtule esitatud kaebuses Tartu Vanglale etteheidetavat. 3
26. Kuna kaebaja ei ole kaebuses toodud asjaoludega seonduvalt esitanud vanglale kahju hüvitamise taotlust, siis pole vangla saanud vastavat taotlust tagastada või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätta, mistõttu on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus hüvitamisnõude esitamiseks.
27. Et ühe imperatiivse kaebuse tagastamise alusena näeb

§ 121

lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast, siis tagastab kohus M. M. kaebuse ülejäänud osas

§ 121

lg 1 p 4 alusel.

§ 43

lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. 14. Seonduvalt kohtule esitatud riigilõivu tasumisest vabastamise taotlusega ja ekspertiisi määramise taotlusega märgib kohus, et kuna kaebus kuulub tervikuna tagastamisele, siis jätab kohus taotlused sel põhjusel menetlemata. 15.

§ 77lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise, tunnistaja või muu isiku eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. 16. M. M. poolt kohtule esitatud kaebus sisaldab endas andmeid kaebaja tervise kohta, mis on käsitletavad delikaatsete isikuandmetena isikuandmete kaitse seaduse § 4 lg 2 p 3 mõttes. Seega on asja kinniseks kuulutamine vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning antud juhul puudub huvi asja avaliku arutelu vastu. Tuginedes eeltoodule leiab kohus, et menetlus käesolevas haldusasjas tuleb

§ 77lg 1 ja Ts

MS § 38 lg 1 p 3 alusel kuulutada kaebaja eraelu kaitseks kinniseks. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 4