RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuotsuse p-s 7 Tartu Halduskohus asendatud 20.12.2017 määruse alusel Tallinna Halduskohtuga. KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosse

) põhimõtetega. VHS § 3 lg-s 8 on tähtpäeva saabumine määratud aastates ja kuudes. Tähtaeg ei lõppenud lapse sünnihetkel, vaid

§ 136lg 9 ja § 137 lg 1 kohaselt sellel päeval kell 24.00.

Vale on lähtuda tähtpäeva saabumise kindlakstegemisel kellaajast.

1. Tallinna Halduskohus rahuldas
2. novembri
3. a otsusega kaebuse, tühistas SKA
4. juuni
5. a otsuse ja kohustas vastustajat andma välja uut haldusakti määramaks kaebajale vanemahüvitis VHS § 3 lg 8 alusel. Lisaks mõistis halduskohus vastustajalt kaebaja kasuks välja 100 eurot menetluskulude katteks. Halduskohtu otsuse kohaselt tuleb lähtuda

-ist. Tähtaja alguseks oli kaebaja teise lapse sünd, s.o

1. oktoober
2. Kaks aastat ja kuus kuud sellest, mil saabub vastav päev, on
3. aprill 2016, s.o kaebaja kolmanda lapse sündimise päev. Kaebaja kolmas laps sündis tähtaja saabumise viimasel päeval, millest tulenevalt on vastustaja ekslikult asunud seisukohale, et VHS § 3 lg-t 8 ei saa kohaldada.
4. SKA esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ning teha uue otsuse, millega jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.
5. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
6. mai
7. a otsusega SKA apellatsioonkaebuse. Ringkonnakohus tühistas Tallinna Halduskohtu
8. novembri
9. a otsuse ning tegi uue otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema enda kanda. Otsuse kohaselt tuleb VHS § 3 lg 8 kohaldamiseks tuvastada, kas hüvitise taotleja lapse sünnihetkel oli taotlejal veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi. Seega on oluline kindlaks teha, millal sai kaebaja teine laps kahe ja poole aastaseks. Vastustaja on õigesti leidnud, et see toimus
10. aprillil 2016 kell 00.
11. See on kooskõlas

§ 136lg-ga 7.

Kaebajal ei olnud

1. aprilli
2. a seisuga enam alla kahe ja poole aasta vanust last. Halduskohtu tõlgendus viib eksliku järelduseni, et isik saab aasta või kuu vanemaks mitte oma sünnipäeval tavatähenduses, vaid ööpäev hiljem.

§ 136

lg 9 ja § 137 ei laiene inimese vanuse arvutamisele, vaid tahteavalduste tegemisele ja kohustuste täitmisele. Seadust ei saa tõlgendada selliselt, et olukorras, kus isiku mingisse vanusesse jõudmine on kellelegi õiguslikelt tagajärgedelt soodne, siis tuleb lugeda isik sellesse vanusesse jõudnuks üks päev varem, võrreldes olukorraga, kui sellesse vanusesse jõudmine on õiguslikelt tagajärgedelt ebasoodne. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Kaebaja taotleb esitatud kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja halduskohtu otsuse muutmata jätmist. Kaebaja palub jätta kõik menetluskulud vastustaja kanda ja mõista vastustajalt välja viivis hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 177 lg 4). 2

-i regulatsiooni tähtaja ja tähtpäeva kohta. Tähtaja alguseks on kaebaja teise lapse sünd. Kaebaja kolmas laps sündis seega tähtaja viimasel päeval (

§ 136lg-d 3 ja 9, § 137 lg 1).

Ringkonnakohtu arvates tuleb VHS § 3 lg 8 kohaldamiseks tuvastada, et hüvitise taotleja lapse sünnihetkel oli taotlejal veel alla kahe aasta ja kuue kuu vanuseid lapsi.

1. Vanemahüvitise seaduse eelnõu 125 SE seletuskirjast Riigikogu kodulehel (algteksti järel) selgub, et säte vanemahüvitise suuruse kohta laste järjestikuse sünni korral lisati eelnõu kooskõlastusringi ajal tehtud ettepaneku alusel ning säte võimaldab juhul, kui järgmine laps sünnib hiljemalt 2,5 aasta jooksul eelmise lapse sünnist, määrata vanemahüvitist enne eelmist last saadud tulude alusel. Seletuskirja kohaselt põhjendasid ettepaneku esitajad seda vajadusega soodustada laste järjestikust sündi, tagades vanemale eelmise vanemahüvitise suuruse sissetuleku, kui ta kahe lapse vahepeal ei töötanud või sai varasemast väiksemat tulu. Seletuskirjas märgiti, et 2005.–
2. a kulutuste arvestamisel on arvestatud, et 20% teistest või järgmistest lastest sünnib 2,5 aasta jooksul pärast eelmise lapse sündi.
3. VHS on alates
4. detsembrist 2016 kehtetu ning vanemahüvitist reguleerib alates
5. jaanuarist 2017 perehüvitiste seadus. PHS § 41 lg 1 näeb ette vanemahüvitise arvutamise laste järjestikuse sünni korral ning võtab aluseks laste sündide vahe, mis peaks olema lühem kui kaks aastat ja kuus kuud selleks, et vanemal oleks õigus eelmisel korral määratud hüvitise aluseks olnud tulust lähtuda. Perehüvitiste seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud, et meetme eesmärk on laste järjestikuste sündide soodustamine.
6. Eeltoodust selgub, et vanemahüvitise suuruse kindlakstegemiseks pole määrav mitte eelmise lapse vanus, vaid sündide vahe pikkus. Seega on VHS § 3 lg 8 puhul tegemist ebaõnnestunud sõnastusega, mis praegu kehtivas PHS § 41 lg-s 1 on muudetud. Oluline pole tuvastada, millal kaebaja teine laps kahe ja poole aastaseks sai, sest vaatamata normi sõnastusele, ei ole õiguslik tagajärg – õigus arvutada vanemahüvitis eelmise vanemahüvitise määramisel aluseks olnud tulust – seotud lapse kahe ja poole aastaseks saamisega. Arvestades seaduse eesmärki, oleks vanemal õigus 3

§-des 135, 136 ja 137 toodud üldistest põhimõtetest ja tõlgendusnormidest. Tähtaja alguseks on eelmise lapse sünni järgne päev, seega 20. oktoober 2013 (

§ 135lg 1), tähtaja lõpuks aga 19.

aprill 2016 kell 24.00 (

§ 137lg 1).

Tähtpäev – kaebaja kolmanda lapse sünd – saabus

1. aprillil 2016, seega mahub see kahe ja poole aastase tähtaja sisse ning kaebajal oli õigus tugineda eelmise vanemahüvitise määramise aluseks olnud tulule. Halduskohus on vaidluse õigesti lahendanud.
2. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kolleegium kaebaja kassatsioonkaebuse, tühistab ringkonnakohtu otsuse ja jätab jõusse halduskohtu otsuse.
3. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. HKMS § 108 lg 1 esimese lause järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.
4. Apellatsiooniastmes palus kaebaja menetluskuluna välja mõista õigusabikulu 250 eurot. Tallinna Ringkonnakohus andis
5. jaanuari
6. a määrusega menetlusosalistele täiendavate taotluste ja tõendite, mida varem ei saanud esitada, samuti menetluskuludega seotud taotluste esitamiseks aega kuni
7. aprillini
8. Kaebaja esindaja esitas menetluskulude nimekirja koos kuludokumendiga
9. mail 2017, seega tähtaega rikkudes. Kuigi menetluskulude nimekiri esitati ringkonnakohtule hilinenult, siis ei nähtu asja materjalidest, et menetluskulusid tõendavate dokumentide hilinenud esitamine oleks tinginud menetluse viibimise. Seega on võimalik nimetatud avaldust HKMS § 51 lg 4 järgi menetleda (vt Riigikohtu halduskolleegiumi otsused asjas nr 3-3-1-85-11, p-d 24 ja 25 ja asjas nr 3-3-1-65-13, p-d 32 ja 33). Avalduse kohaselt on õigusabi osutatud kahe ja poole tunni kestel ning see seisnes apellatsioonkaebusele vastuse koostamises. Kulud on vajalikud ja põhjendatud. Kassatsiooniastme menetluskulude kohta ei ole dokumente esitatud ega nende väljamõistmist taotletud. Seetõttu mõistab kolleegium SKA-lt kaebaja kasuks välja ringkonnakohtus kantud menetluskulude katteks 250 eurot.
10. Halduskohtumenetluse seadustikus puudub viide TsMS § 177 lg-le
11. Seetõttu ei ole säte halduskohtumenetluses kohaldatav (HKMS § 1 lg 3) ja kaebaja viivise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Tasutud kautsjon tuleb tagastada (HKMS § 107 lg 4). HKMS § 175 lg 3 alusel asendatakse avaldatavas otsuses kohtu algatusel kaebaja nimi tähemärgiga. (allkirjastatud digitaalselt) 4