(8)3-15-2570 kaldus hankija nii HT-s kui LHD-s kõrvale sellest, et maksuvõlaks loetakse riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude võlaks pakkuja või taotleja poolt tähtpäevaks tasumata riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude ja tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi võlga, mis ületab 100 eurot. Järelikult luges hankija maksuvõlaks mistahes suuruses maksuvõlga, mille definitsioon on toodud maksukorralduse seaduse (MKS) §-s 32: maksuvõlg käesoleva seaduse tähenduses on maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Hankija oleks pidanud tuvastama, et XX OÜ-l oli eelmärgitud intressivõlg ning vastavalt XX OÜ kas hankest kõrvaldama või jätma hankes kvalifitseerimata. 3) Isegi juhul, kui käsitleda RHS § 38 lg 1 p-i 4 sellisel viisil nagu seda on leidnud VAKO, oli hankija pädevus piiratud üksnes selle üle otsustamisega, kas RHS § 38 lg 1 p 4 toodud nõuet rakendada või mitte. Järelikult tuleb hanke dokumendi p-s 3.2 toodud nõuet sisustada vastavuses RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatuga, mis sõnaselgelt kohustab hankijat hankemenetlusest kõrvaldama iga pakkujat, kellel eksisteerib maksuvõlg hankemenetluse alustamise päeva seisuga. 4) Kaebaja hinnangul ei ole asjakohaste normide tõlgendamine sellisel viisil, et hanke kvalifitseerimistingimustele vastavaks loetakse ka pakkuja, kellel maksuvõlga formaalselt ei esine üksnes seetõttu, et ta ei ole nõuetekohaseid maksudeklaratsioone esitanud, lubatav ning kooskõlas RHS regulatsiooni sisu ja mõttega. 5) Tulenevalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 8 lg-st 2 tuleb hüvitisega luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Pakkumuses toodud toodete tarne, paigaldus- ja hooldustööde kasum moodustas kokku 3448 eurot 50 senti, s.t hankelepingu sõlmimisel korral oleks kaebaja tulu teeninud vähemalt vastavas summas. Viljandi Linnavalitsus jättis hankelepingu sõlmimise kohta riigihangete registrisse teate mõistliku aja jooksul avaldamata, mistõttu ei olnud kaebaja korralduse kehtetuks tunnistamise peale vaidlustust esitades teadlik RHS § 122 lg 3 p-s 1 toodud aluste esinemisest. Asjakohase teate avaldamisel ei oleks kaebaja panustanud ressursse korralduse kehtetuks tunnistamise vaidlustuse esitamisele, vaid oleks koheselt pöördunud vaidlustuskomisjoni poole kahju hüvitamise nõudega. Eeltoodust tulenevalt on kaebaja õigustatud nõudma Viljandi Linnavalitsuselt esialgse vaidlustuse koostamisega seotud õigusabikulude hüvitamist summas 498 eurot. Kaebaja võib nõuda hankijalt täiendavalt VAKO-s kantud riigilõivu ja menetluskulude väljamõistmist summas 721 eurot 28 senti, sest juba VAKO oleks pidanud rahuldama kaebaja vaidlustuse kahju hüvitamise nõudes. 14. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus varalise kahju hüvitamise nõudes rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Vastuses kaebusele esitas vastustaja järgmised väited. 1) Lihthanke puhul ei ole RHS § 38 lg 1 p 4 hankijale imperatiivse iseloomuga. Samas ei välista ükski säte olemasoleva regulatsiooni kasutamist analoogia korras, kui peaks ilmnema olukord, et LHD põhjal pole lõpuni selge, kuidas üht või teist olukorda hankemenetluse käigus oleks juriidiliselt korrektne lahendada. 2) LHD-s on kirjas, et kvalifitseerimisel on üheks määravaks tingimuseks maksuvõlgade kontroll pakkumuste esitamise tähtpäeva seisuga ehk 20. juulil 2015. 3

(8)3-15-2570 3) Vastustajal ei olnud LHD-s RHS-i regulatsioonist erinevat maksuvõla lubatavuse piiri välja toodud ning sellises olukorras tugines vastustaja analoogia korras RHS § 38 lg 1 p-i 4 teises lauses sätestatule, mille kohaselt loetakse RHS-i järgi võlaks pakkuja või taotleja poolt tähtpäevaks tasumata riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude ja tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi võlga, mis ületab 100 eurot. XX OÜ intressisumma jäi alla RHS-is kehtestatud 100 euro piirmäära. 4) Vastustaja poolt sätestatud maksuvõla tingimus on sätestatud täiesti selgelt ja üheselt mõistetavalt, kuna LHD p-s 3 on antud viide ka riigihangete seadusele. Seega pole tegemist mitmeti tõlgendatava tingimusega ja kaebaja ei saa lähtuda maksuvõla määratlemisel MKS §-st

1. Vastasel korral oleks tegemist RHS § 3 p-de 2 ja 3 sätestatud üldpõhimõtete rakendamise nõude rikkumisega vastustaja poolt. 5) Leping sõlmiti siiski
2. juulil 2015, mitte
3. juulil 2015 nagu on ekslikult väitnud kaebaja. Samas on vale kaebaja väide, et hankeleping sõlmiti enne, kui korraldus hankeotsustega pakkujateni jõudis. Korraldus võeti vastu
4. juulil 2015 toimunud linnavalitsuse istungil ning dokumendiregistrist nähtuvalt on vastav korraldus vormistatud ja pakkujatele välja saadetud
5. juulil 2015, s.o kaks päeva enne hankelepingu sõlmimist.
6. Kirjalikus menetluses esitatud vastuväidetes leidis kaebaja, et hankija vastuväited ei anna alust kaebuse rahuldamata jätmiseks. 1) Hankija käsitlus, mille kohaselt on tal õigus analoogia korras tugineda RHS § 38 lg 1 p-i 4 teises lauses sätestatule, olukorras, kus LHD-s ei olnud „RHS-i regulatsioonist erinevat maksuvõla lubatavuse piiri välja toodud“, on vastuoluline ning ka sisuliselt ebaõige. 2) LHD p-s 3.2 on erinevalt hankija poolt väidetust sätestatud RHS-i regulatsioonist erinev „maksuvõla lubatavuse piir“ ning selleks on 0 eurot, s.t LHD p-i 3.2 kohaselt ei ole lubatav mistahes summas maksuvõla (sh intressivõlgnevuse) olemasolu pakkumuse esitamise tähtpäeva seisuga. Juhul, kui hankija oleks soovinud juhinduda maksuvõla defineerimisel rangelt RHS § 38 lg 1 p-i 4 sätestatust, siis oleks pidanud LHD p-s 3.2 alternatiivselt kas esitama RHS § 38 lg 1 p-i 4 regulatsiooni täies mahus (sh koos antud sätte teise lausega) või viitama, et maksuvõla mõiste sisustamisel juhindutakse RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatust. 3) Põhjendamatu on seisukoht, mille kohaselt tuleks LHD-s sätestatud selgesõnalisi ja ühemõttelisi nõudeid asuda hiljem vaidluse korral tagantjärele leevendama õigustamaks näiliselt ühe pakkuja edukaks tunnistamist. 4) Puudub vaidlus selles, et kui hankija otsustab lihthanke dokumendi koostada, tuleb tal otsustada, kas lähtuda kõigist RHS § 182 lg-s 4 viidatud RHS-i sätetest või mõnest neist. Antud regulatsioon kaotaks igasuguse mõtte juhul, kui hankija võiks vaidemenetluse käigus oma suva järgi hiljem deklareerida, et vaatamata sellele, et teatud RHS § 182 lg-s 4 viidatud RHS-i sätete kohaldamisest lihthanke raames küll loobuti (s.t vastavaid nõudeid LHD-s ei sätestatud), pakkumiste hindamisel neid analoogia alusel siiski arvestatakse. Aktsepteerides hankija õigust juhinduda vaatamata LHD-s sätestatule tagantjärele analoogia korras RHS § 38 lg 1 p-i 4 teisest lausest, tuleks samamoodi aktsepteerida võimalust kohaldada tagantjärele analoogia korras ka kõiki teisi RHS § 182 lg-s 4 viidatud RHS-i sätteid. Ilmselgelt moonutaks selline käsitlus oluliselt lihthanke regulatsiooni ning hankemenetlus kaotaks igasuguse läbipaistvuse ja kontrollitavuse. 4

(8)3-15-2570 5) Riigihanke läbipaistvuse põhimõtet rikub hankija poolt maksudeklaratsioonidega manipuleerimise aktsepteerimine. Mistahes hankemenetluse eesmärgiks ei saa olla soosida maksukohustuse täitmisega viivitavaid ja deklareerimiskohustust teadlikult rikkuvaid pakkujaid. 6) Vale on hankija väide korralduse edastamise kohta kaebajale juba

1. juulil
2. a. Faktiliselt edastati korraldus kaebajale teadmiseks alles
3. juulil
4. a. Vastava kahju tekkimist ega selle suurust ei mõjuta vaidlusaluse hankelepingu sõlmimise aeg, vaid fakt, et hankeleping üleüldse sõlmiti.
5. Vastustaja ei nõustu kaebaja täiendavate seisukohtadega, selgitades järgmist. 1) LHD p-i 3.
6. sõnastusest on selgesti loetav, et seal ei ole sõnastatud maksuvõlgnevuse küsimust nii selgelt ja ühemõtteliselt nagu selle väidab olevat kaebaja. Käesoleva kaebuse probleem just selles seisnebki, et vastustaja ei ole LHD p-i 3.
7. sõnastanud nii ühemõtteliselt, et oleks võimalik tõsikindlalt väita, et mis tahes maksuvõlgnevus automaatselt menetlusest kõrvaldamist saaks tähendada. 2) Olukorras, kus vastustaja pole sõnaselgelt sätestanud lubatud maksuvõlgnevuse alampiiri, tuleb alampiiriks lugeda RHS § 38 lg 1 p-s 4 sätestatud 100 eurot. 3) Kaebaja on vastustajale pannud süüks ka liiga formaalset ja pealispinnalist lähenemist maksuvõla tuvastamisel, väites, et vastustaja oleks pidanud süviti uurima võimaliku maksuvõlgnevuse tekkimise aega, tausta ja põhjuseid. Vastustaja pole sellise käsitlusega nõus, sest on seisukohal, et vastustaja hankijana ei ole järelevalveorgan ega Maksu- ja Tolliameti käepikendus maksuvõlglaste korrale kutsumisel. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
8. XXOÜ esitas kaebuse Viljandi linna vastu kahju hüvitamise nõudes, millega taotles vastustajalt kahjuhüvitise summas 4667 eurot 78 senti väljamõistmist.
9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.
10. RHS § 117 lg 3 sätestab, et pärast hankelepingu sõlmimist võib kahju hüvitamise taotluse esitada vaidlustuskomisjonile taotleja või pakkuja, kellega jäi hankeleping sõlmimata hankija õigusvastase otsuse, toimingu või RHS § 117 lg 2 p-des 1–7 nimetatud hanke alusdokumendi tõttu. Viidatud sättest tulenevalt on kahju hüvitamine õiguskaitsevahend, mida saab kasutada üksnes peale hankelepingu sõlmimist. Kahju hüvitamise reeglistik kehtib lähtuvalt RHS § 117 lg 3 sõnastusest kõikidele riigihangete seaduse alusel sõlmitud hankelepingutele, sõltumata hankelepingu maksumusest või hankemenetluse liigist. RHS § 121 lg 5 kohaselt võib kahju hüvitamise taotluse vaidlustuskomisjonile esitada ühe aasta jooksul hankelepingu sõlmimisest arvates. Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust, et hankeleping on Viljandi Linnavalitsuse ja XX OÜ vahel sõlmitud, ning XXOÜ kahju hüvitamise taotlus on esitatud tähtaegselt.
11. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 4 lubab juhul, kui seadusega pole 5

(8)3-15-2570 sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalik-õiguslike suhete olemusega, kohaldada avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisele ka eraõiguses kehtivaid kahju hüvitamise sätteid. Kahju hüvitamise nõude esimeseks ja vaieldamatuks eelduseks on hankija otsuse või toimingu õigusvastasuse tuvastamine kohtu poolt. Hankija tegevuse õigusvastasuse hindamisel tuleb tuvastada esmalt hankija poolne riigihankeõiguse rikkumine ja seejärel kontrollida, kas objektiivse õiguse rikkumine tõi endaga kaasa kahjunõude esitaja subjektiivse õiguse rikkumise. Riigihankeõiguse rikkumine on eeldus, mis kahju hüvitamise nõude esitamisel peab kindlasti täidetud olema. Kui hankija otsus või toiming on olnud õiguspärane, ei ole enam vaja tuvastada seda, kas hankeleping oleks tulnud sõlmida vaidlustuse esitajaga ning milline oleks hüvitamisele kuuluva kahju suurus.

1. Kaebaja peab õigusvastaseks Viljandi Linnavalitsuse
2. juuli
3. a korraldust nr 544, millega otsustati lugeda kvalifitseerunud pakkujaks XX OÜ ja tunnistada XX OÜ pakkumus vastavaks ja edukaks pakkumuseks. Kaebaja leiab, et XX OÜ-l oli maksuvõlg, mistõttu oleks hankija pidanud XX OÜ kas hankest kõrvaldama või jätma osaühingu hankes kvalifitseerimata.
4. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et LHD p-s 3.2 sätestatud kvalifitseerimistingimuse kohaselt ei tohtinud pakkujal olla õigusaktidest tulenevate riiklike või sotsiaalkindlustuse maksete võlga või tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi (edaspidi maksuvõlg) pakkumuste esitamise tähtpäeva seisuga või olukorda, et maksuvõla tasumine on ajatatud pikemaks perioodiks kui kuus kuud arvates hankemenetluse algamise päevast, välja arvatud juhul, kui maksuvõla tasumise ajatamine on täies ulatuses tagatud. Tulenevalt hanke dokumentide p-st 6 tuli pakkumus esitada hiljemalt
5. juulil
6. a. Vaidlust ei ole asjaolu üle, et pakkumuse esitamise kuupäeva ehk
7. juuli
8. a seisuga oli XX OÜ-l intressivõlg summas 74 eurot 50 senti.
9. Vaidluse põhisisuks on see, kuidas sisustada HT osa III p 2.1 alapunktis 2 ning LHD p-s 3.2 kehtestatud tingimust. Täpsemalt seda, kas tingimuse kohaselt tuleb lubamatuks maksuvõlaks lugeda võlga, mis ületab 0 eurot või võlga, mis ületab 100 eurot. Kaebaja ei nõustu VAKO otsusega selles osas, milles VAKO leiab, et HT osa III p 2.1 alapunktis 2 ning LHD p-s 3.2 kehtestatud tingimuse viimasest lausest nähtub, et mõistet „maksuvõlg“ tuleb mõista RHS § 38 lg 1 p-i 4 tähenduses. Vastustaja leiab, et XX OÜ-d ei olnud alust hankemenetlusest kõrvaldada, kuivõrd RHS § 38 lg 1 p-i 4 teisest lausest tuleneva analoogia kohaselt ei olnud XX OÜ-l
10. juulil 2015 maksuvõlga.
11. RHS § 38 lg 1 p 4 sätestab, et hankija ei sõlmi hankelepingut isikuga ja kõrvaldab hankemenetlusest pakkuja või taotleja, kellel on õigusaktidest tulenevate riiklike või tema eluvõi asukoha kohalike maksude või sotsiaalkindlustuse maksete võlg või tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress (edaspidi maksuvõlg) hankemenetluse algamise päeva seisuga või maksuvõla tasumine on ajatatud pikemaks perioodiks kui kuus kuud arvates hankemenetluse algamise päevast, välja arvatud juhul, kui maksuvõla tasumise ajatamine on täies ulatuses tagatud. Samas seaduses loetakse riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude võlaks pakkuja või taotleja poolt tähtpäevaks tasumata riiklike või elu- või asukoha kohalike maksude ja tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intressi võlga, mis ületab 100 eurot.
12. MKS § 32 kohaselt on maksuvõlg maksukohustuslase poolt tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma, tähtpäevaks tasumata jäetud maksusummalt arvestatud intress ning tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma ja sellelt arvestatud intress. Seega on MKS-i kohaselt maksuvõlaks nii tähtpäevaks tasumata jäetud maksusumma kui ka intress. MKS-is 6

(8)3-15-2570 puuduvad sätted, mis näeksid ette võimaluse vabastada maksukohustuslane intressivõla tasumise kohustusest või keelaksid maksuhalduril nõuda selle võla tasumist.

1. Nagu nähtub otsuse p-st 22 on hankija LHD p-i 3.2 sõnastamisel lähtunud RHS § 38 lg 1 p-st 4, jättes välja nõude, et pakkujal ei tohi olla tema elu- või asukoha kohalike maksude võlga ning muutes maksuvõla kontrollimise päeva, asendades hankemenetluse algamise päeva seisu pakkumuste esitamise tähtpäeva seisuga. Samuti on hankija jätnud ära RHS § 38 lg 1 p-i 4 viimase lause.
2. Kohus nõustub VAKO seisukohaga, et HT osa III p 2.1 alapunktis 2 ning LHD p-s 3.2 kehtestatud tingimuses sisalduvat mõistet „maksuvõlg“ tuleb mõista RHS § 38 lg 1 p 4 tähenduses. Õige on VAKO tähelepanek, et viide Maksu- ja Tolliametile tehtavale päringule (hankija kehtestas, et nõude täitmist kontrollib hankija riigihankete portaalis Maksu- ja Tolliametile tehtava päringu teel) näitab, et hankija on pidanud silmas maksuvõlga RHS § 38 lg 1 p-i 4 mõttes. Tehes riigihangete registri kaudu konkreetses riigihankes pakkuja kohta maksuvõla päringu, väljastab Maksu- ja Tolliamet automaatselt tõendi, lähtudes RHS-is sätestatud maksuvõla mõistest. Riigihangete registri kodulehelt nähtub, hankija saab päringu teostada hanke töölehel „Teabevahetus“ valides „Päringud välisregistritesse“. Maksu- ja Tolliametist saavad hankijad pärida andmeid vastavalt RHS § 38 lg 1 p-le 4 riiklike maksude ja sotsiaalkindlustuse maksete tasumise kohta (vastav info kättesaadav veebilehel: https://riigihanked.riik.ee/lr1/web/guest/maksuvolgade-kontroll).
3. Kohus ei nõustu kaebajaga, kes leiab, et isegi juhul, kui käsitleda RHS § 38 lg 1 p-i 4 sellisel viisil nagu seda on leidnud VAKO, oli hankija pädevus piiratud üksnes selle üle otsustamisega, kas RHS § 38 lg 1 p 4 toodud nõuet rakendada või mitte (s.t hankija ei saa RHS § 38 lg 1 p 4 reguleerimiseset omal äranägemisel karmistada ega kergendada, veel vähem saab VAKO hinnata, kuidas HT-d või LHD-s „tuleb mõista“). Kuna LHD p-s 3.2 oli sõnaselgelt kirjas, et pakkujal ei tohtinud maksuvõlga olla pakkumuste esitamise tähtpäeva seisuga, siis ei saa nõustuda kaebajaga, et p-i 3.2 tuleb sisustada nii, et maksuvõlga ei tohi olla hankemenetluse algamise päeva seisuga.
4. Kuna XX OÜ maksuvõlg ei ületanud
5. juuli
6. a seisuga 100 eurot, puudus hankijal alus XX OÜ hankemenetlusest kõrvaldamiseks või kvalifitseerimata jätmiseks. Hankijal puudus kohustus teostada maksuvõla või selle puudumise kohta korduvaid kontrolle. Hankija pidi teostama avalikust andmebaasist kontrolli ühel korral pakkumuse esitamise tähtpäeva seisuga. Kui sel hetkel teostatud päring näitas, et pakkujal on maksuvõlg RHS-i tähenduses, tuli pakkuja hankest kõrvaldada. Käesoleval juhtumil see nii ei olnud. Kuivõrd maksuvõla kontrollimise päevaks oli
7. juuli 2015, jätab kohus tähelepanuta kaebaja väited XX OÜ-l maksuvõla esinemise kohta enne ning pärast
8. juulit 2015 (tl-d 11-12; 28-29).
9. Kuna kohus leidis eelnevalt, et vastustaja otsus oli õiguspärane, puudub alus kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamiseks. Eeltoodud alusel ei pea kohus vajalikuks anda oma arvamust muude kaebuses toodud väidete osas. Seetõttu ei kontrolli kohus enam seda, kas rikkumise mitteesinemisel oleks leping kindlasti või tõenäoliselt sõlmitud kahjunõude esitajaga. Samal põhjusel ei kontrolli kohus ka asjaolu, kas nõude esitajal on üldse kahju tekkinud. Samuti ei võta kohus seisukohta küsimuses, millal korraldus kaebajale edastati, seda enam, et kaebaja märgib ka ise, et kahju tekkimist ega selle suurust ei mõjuta vaidlusaluse hanelepingu sõlmimise aeg, vaid fakt, et hankeleping üldse sõlmiti.
10. Halduskohtumenetluse seadustiku (

(8)3-15-2570 esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Kuna vastustaja ei ole kohtule esitanud kuludokumente ja menetluskulude nimekirja, jäävad menetluskulud poolte endi kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik 8