3-17-2435/8

Haldusasi nr 3-17-2435 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 27.11.2017.a, Tallinn Haldusasja number 3-17-2435 Haldusasi O. L. esialgse õiguskaitse taotlus (Tallinna Vangla käskkirjale nr 1-1/17/31 ning Justiitsministeeriumi piirangule keelata suitsetamine Tallinna Vanglas) Menetlusosalised ja nende esindajad Taotleja – O. L. RESOLUTSIOON Jätta O. L. esialgse õiguskaitse taotlus

1. rahuldamata.
2. Saata määrus taotlejale. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Tallinna Vanglas kinni peetav O. L. esitas 16.11.2017 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palub võimaldada Tallinna Vanglas viibides suitsetada ja suitsu osta. Taotluse kohaselt on taotleja esitanud Tallinna Vanglale 15.11.2017 vaide, mistõttu on käimas vaidemenetlus ja esialgse õiguskaitse taotlus peaks kuuluma rahuldamisele.
5. novembril jättis Tallinna Halduskohus määrusega esialgse õiguskaitse taotluse käiguta põhjusel, et tasumata oli riigilõiv ning andis puuduse kõrvaldamiseks 5-päevase tähtaja.
6. Määruses nõutud riigilõiv laekus 21.11.
8. Tallinna Vangla esitas 22.11.2017 vastusena kohtunõudele seisukoha O. L. esialgse õiguskaitse taotlusele, milles palus selle jätta rahuldamata. Tallinna Vangla seisukoha kohaselt on vaie vanglale 15.11.2017 esitatud, kuid vaides esines puudusi, mis ei võimalda seda sisuliselt menetleda ning O. L. on antud 10-päevane tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks. Tallinna Vangla selgitab ka, et O. L. taotluses ei sisaldu põhjusi esialgse õiguskaitse vajaduse kohaldamiseks, samuti puudub asjas sisuline vajadus esialgse õiguskaitse kohaldamiseks, mida toetab ka hiljutine kohtupraktika ning suitsetamise keelamine vangla territooriumil on õiguspärane. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
9. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta, sest taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus.
10. HKMS § 249 lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. HKMS § 249 lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isikute õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.
11. Iseenesest on HKMS § 249 lg-st 2 tulenevalt esialgse õiguskaitse taotlust võimalik esitada vaidemenetluse ajal. Vaidlus puudub selles, et vaidemenetlus taotluse esitamise ajal kestis ning kohtule ei ole teatatud vaidemenetluse lõppemisest. Samuti on taotleja tasunud nõutava riigilõivu. Samas ei nähtu taotleja jaoks pöördumatute või raskesti kõrvaldavate tagajärgede saabumist kohtumenetluse ajal. Tallinna Vangla märgib 22.11.2017 seisukohas õigesti, et esialgse õiguskaitse taotlusest ei nähtu ühtegi põhjendust, millised negatiivsed tagajärjed taotluse esitajale esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisel kaasnevad. Negatiivsete tagajärgede puudumist näitab ka see, et taotleja tervisekaardist ei nähtu kandeid terviseprobleemidest, mis viitaksid võimalikele nikotiini võõrutusnähtudele. Juhul, kui taotlejal siiski on või tekivad suitsetamise võimaluse puudumisest mingisugused tervisehädad, on tal võimalik pöörduda vangla arsti poole vajalike ravi- või leevendusmeetmete saamiseks. Suitsetamisega harjunud inimese jaoks on suitsetamise võimaluse ära võtmine ilmselt ebameeldiv ja see võib põhjustada mõningaid vaevusi. Samas ei ole tegemist pöördumatute kahjulike tagajärgedega. Üldteada on, et suitsetamine kahjustab tervist ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad ajutised ebameeldivused. Teisalt tuleb arvestada, et pikemas perspektiivis toob suitsetamisest loobumine inimesele kasu. Suitsetamine on küll ühiskonnas aktsepteeritud ning vabaduses viibivatele inimestele (siiski järjest suurenevate piirangutega) lubatud tegevus, samas ei ole see tegevus eluks vajalik. Seega, kuigi suitsetamise võimaluse puudumisest tekkinud ebameeldivuste hilisem heastamine ei ole ilmselt võimalik, ei ole tegemist taotlejale kahjuliku tagajärjega, mille vältimiseks oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Kohus märgib ka, et esialgse õiguskaitse vajadust ei saa anda sel põhjusel, et teisel vanglas viibival isikul on seda esialgse õiguskaitse korras võimaldatud. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb hinnata konkreetset üksikjuhtumit eraldi. Käesoleval juhul ei ole taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust.
12. Kuigi taotleja esialgse õiguskaitse taotluse võiks rahuldamata jätta ainuüksi põhjusel, et taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus puudub, siis märgib kohus täiendavalt, et ei pea ka taotleja poolt esitatud vaiet või tulevikus esitatavat võimalikku samasisulist kaebust perspektiivikaks. Kohus selgitab, et vangistuse eesmärk ei ole tagada vanglas kinni peetavale isikule mugav ja harjumuspärane äraolemine, vaid panna isik järele mõtlema oma tegude üle ja suunata õigusaktide ja -korra järgimisele läbi piirangute seadmise ja kindlale korrale allutamise. Vangistuse sisuks olevad piirangud ei tohi olla küll meelevaldsed, kuid riigil on avar otsustusvõimalus meetmete ja piirangute osas, millega vangistuse eesmärke ellu viia. Mida suurem on konkreetse keelatud tegevuse väärtus inimese elule ja heaolule, seda rohkem peab riik vastava tegevuse keelamist õigustama. Suitsetamine olulist väärtust inimese elule ja heaolule ei oma. Seega ei ole selle keelamine käsitatav piinamisena ega julm nagu on taotleja varasemas menetluses (haldusasi 3-17-2338) väita püüdnud. Varasemas menetluses (haldusasi 3-17-2338) on taotleja maininud ka, et vanglaametnikel on võimalus vangla territooriumilt lahkuda ja suitsetada, kuid kinnipeetaval see puudub. Vanglaametnike õigusi ei saa võrrelda kinnipeetavate isikute õigustega. See tähendab, et neile ei ole seatud piiranguid liikumisvabadusele jms, mis suunavad korra järgimisele ja nad saavadki oma õigusi teostada vabalt. Kinnipeetavate õigused ei saa ega peagi olema võrdsed vangistusest vabade isikute õigustega. Ühtlasi tuleb arvestada, et suitsetamise lubamine vanglas vajab vanglateenistuselt ressursse seonduvalt tubakatoodete ja suitsetamistarvete hoiustamisega ning et neid kasutataks eesmärgipäraselt. See tähendab, et takistada tuleb tubakatoodete ja suitsetamistarvete kasutamist arveldusvahendina või muul korra ja julgeoleku tagamist kahjustaval eesmärgil. Seega on suitsetamise keelamine põhjendatud julgeoleku huvides. Lisaks ei saa märkimata jätta, et vangla sisekorra eeskirja sätted, millest
13. oktoobrist 2017 kehtiv vanglas suitsetamise keeld tuleneb, võeti vastu juba justiitsministri
14. oktoobri 2010 määrusega nr
15. Piirangu kehtestamist on pärast seda mitmeid kordi kajastatud ajakirjanduses ning kahtlemata ka teavitatud Eesti vanglates kinni peetavaid isikuid. Tallinna Vangla kodukorra asjassepuutuvaid sätteid muudeti
16. aasta aprillikuus vastu võetud käskkirjaga. Eeltoodust nähtub, et vanglas kinni peetavatel isikutel oli piisavalt aega tulevikus kehtima hakkava suitsetamise keeluga harjumiseks ning oma harjumuste ümber kujundamiseks. Samuti on vanglatel olnud kogu aeg kohustus tagada suitsetamisest loobuda soovivatele kinnipeetavatele vajalik nõustamine. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu põhiõiguste või inimõiguste sellist riivet, millest tulenevalt võiks taotleja esitatud vaie ja tulevikus esitatav võimalik kaebus saada rahuldatud. Seega leiab kohus, et ilmselt vaie ja tulevikus esitatav võimaliku kaebuse eduväljavaated on ilmselt vähesed, mis omakorda õigustab ka täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys