Haldusasi nr 3-17-2432 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Indrek Andreas Paukštys Määruse tegemise aeg ja koht 27.11.2017.a, Tallinn Haldusasja number 3-17-2432 Haldusasi T. R. esialgse õ

§ 249lg 2 lubab seda.

Seoses suitsetamise ärakeelamisega on taotlejal tekkinud unehäired, söögiisu probleemid, stress, mis võivad olla pöördumatud tema edasises elus. Selliste tervise probleemidega ei saa inimene elada täisväärtuslikku elu. Seega nõuab taotleja kohest suitsude tagasi panekut (andmist nii talle kui ka vangla poodi). Senikaua kuni Riigikohus otsustab, mis saab edasi, peavad saama nii tema kui ka teised Tallinna Vangla suitsetajad suitsetada, seda peab lubama õiguskaitse 5 sigaretti päevas suitsetamiskohas Tallinna Vangla territooriumil. Kuna ühele kinnipeetavale on luba antud suitsetada, siis peavad seda saama ka teised, sest Eesti Vabariigis kehtivad ühesugused seadused. Taotleja palub peatada käskkirja HMS 81 ja 82 punkt 6, pärast seda kaebab Tallinna Vangla kohtusse, aga sel ajal menetledes peab ta saama suitsetada. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 6. Kohus leiab, et esialgse õiguskaitse taotlus tuleb rahuldamata jätta, sest taotlejal puudub esialgse õiguskaitse vajadus. 7.

§ 249

lg 1 sätestab, et kohus võib kaebaja põhjendatud taotluse alusel või omal algatusel teha igas menetlusstaadiumis määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks.

§ 249

lg 3 kohaselt arvestab kohus esialgse õiguskaitse määruse tegemisel avalikku huvi ja puudutatud isikute õigusi ning hindab kaebuse perspektiivi ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi. 8. Iseenesest on

§ 249

lg-st 2 tulenevalt esialgse õiguskaitse taotlust võimalik esitada vaidemenetluse ajal. Vaidlus puudub selles, et vaidemenetlus taotluse esitamise ajal kestis ning kohtule ei ole teatatud vaidemenetluse lõppemisest. Samuti on taotleja tasunud nõutava riigilõivu. Samas ei nähtu taotleja jaoks pöördumatute või raskesti kõrvaldavate tagajärgede saabumist kohtumenetluse ajal.

1. Kuigi T. R. väidab, et tal on tekkinud suitsetamise ärakeelamise tagajärjena unehäired, söögiisuprobleemid ja stress, siis Tallinna Vangla poolt esitatud tervisekaardist selliseid probleeme ei nähtu. Samuti ei ole taotleja ise esitanud tõendeid selle kohta (näiteks pöördumised vangla poole väidetavate unehäirete, stressi vms), et tal oleks terviseprobleeme, mis viitaksid võimalikele nikotiini võõrutusnähtudele. Seega peab kohus taotleja väiteid pöördumatutest tagajärgedest ebausutavaks, seda enam, et võõrutusnähud mööduvad enamasti paari nädalaga (http://www.tubakainfo.ee/loobu-suitsetamisest/nikotiini-voorutusnahud/). Juhul, kui taotlejal siiski on või tekivad suitsetamise võimaluse puudumisest mingisugused tervisehädad, on tal võimalik pöörduda vangla arsti poole vajalike ravi- või leevendusmeetmete saamiseks.
2. Suitsetamisega harjunud inimese jaoks on suitsetamise võimaluse ära võtmine ilmselt ebameeldiv ja see võib põhjustada mõningaid vaevusi. Samas ei ole tegemist pöördumatute kahjulike tagajärgedega. Üldteada on, et suitsetamine kahjustab tervist ja suitsetamisest loobumisega kaasnevad ajutised ebameeldivused. Teisalt tuleb arvestada, et pikemas perspektiivis toob suitsetamisest loobumine inimesele kasu. Suitsetamine on küll ühiskonnas aktsepteeritud ning vabaduses viibivatele inimestele (siiski järjest suurenevate piirangutega) lubatud tegevus, samas ei ole see tegevus eluks vajalik. Seega, kuigi suitsetamise võimaluse puudumisest tekkinud ebameeldivuste hilisem heastamine ei ole ilmselt võimalik, ei ole tegemist taotlejale kahjuliku tagajärjega, mille vältimiseks oleks esialgse õiguskaitse kohaldamine vajalik. Kohus märgib ka, et esialgse õiguskaitse vajadust ei saa anda sel põhjusel, et teisel vanglas viibival isikul on seda esialgse õiguskaitse korras võimaldatud. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb hinnata konkreetset üksikjuhtumit eraldi. Käesoleval juhul ei ole taotlejal esialgse õiguskaitse vajadust.
3. Kuigi taotleja esialgse õiguskaitse taotluse võiks rahuldamata jätta ainuüksi põhjusel, et taotlejal esialgse õiguskaitse vajadus puudub, siis märgib kohus täiendavalt, et ei pea ka taotleja poolt esitatud vaiet või tulevikus esitatavat võimalikku samasisulist kaebust perspektiivikaks.
4. Kohus selgitab, et vangistuse eesmärk ei ole tagada vanglas kinni peetavale isikule mugav ja harjumuspärane äraolemine, vaid panna isik järele mõtlema oma tegude üle ja suunata õigusaktide ja -korra järgimisele läbi piirangute seadmise ja kindlale korrale allutamise. Vangistuse sisuks olevad piirangud ei tohi olla küll meelevaldsed, kuid riigil on avar otsustusvõimalus meetmete ja piirangute osas, millega vangistuse eesmärke ellu viia. Mida suurem on konkreetse keelatud tegevuse väärtus inimese elule ja heaolule, seda rohkem peab riik vastava tegevuse keelamist õigustama. Suitsetamine olulist väärtust inimese elule ja heaolule ei oma.
5. Taotleja on maininud ka, et vanglaametnikel on võimalus vangla territooriumilt lahkuda ja suitsetada, kuid kinnipeetaval see puudub. Vanglaametnike õigusi ei saa võrrelda kinnipeetavate isikute õigustega. See tähendab, et neile ei ole seatud piiranguid liikumisvabadusele jms, mis suunavad korra järgimisele ja nad saavadki oma õigusi teostada vabalt. Kinnipeetavate õigused ei saa ega peagi olema võrdsed vangistusest vabade isikute õigustega. Ühtlasi tuleb arvestada, et suitsetamise lubamine vanglas vajab vanglateenistuselt ressursse seonduvalt tubakatoodete ja suitsetamistarvete hoiustamisega ning et neid kasutataks eesmärgipäraselt. See tähendab, et takistada tuleb tubakatoodete ja suitsetamistarvete kasutamist arveldusvahendina või muul korra ja julgeoleku tagamist kahjustaval eesmärgil. Seega on suitsetamise keelamine põhjendatud julgeoleku huvides.
6. Lisaks ei saa märkimata jätta, et vangla sisekorra eeskirja sätted, millest
7. oktoobrist 2017 kehtiv vanglas suitsetamise keeld tuleneb, võeti vastu juba justiitsministri
8. oktoobri 2010 määrusega nr
9. Piirangu kehtestamist on pärast seda mitmeid kordi kajastatud ajakirjanduses ning kahtlemata ka teavitatud Eesti vanglates kinni peetavaid isikuid. Tallinna Vangla kodukorra asjassepuutuvaid sätteid muudeti
10. aasta aprillikuus vastu võetud käskkirjaga. Eeltoodust nähtub, et vanglas kinni peetavatel isikutel oli piisavalt aega tulevikus kehtima hakkava suitsetamise keeluga harjumiseks ning oma harjumuste ümber kujundamiseks. Samuti on vanglatel olnud kogu aeg kohustus tagada suitsetamisest loobuda soovivatele kinnipeetavatele vajalik nõustamine.
11. Eeltoodust tulenevalt ei nähtu põhiseaduse või inimõiguste sellist rikkumist, millest tulenevalt võiks taotleja esitatud vaie ja tulevikus esitatav võimalik kaebus saada rahuldatud. Seega leiab kohus, et ilmselt vaie ja tulevikus esitatav võimaliku kaebuse eduväljavaated on ilmselt vähesed, mis omakorda õigustab ka täiendavalt esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmist. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Andreas Paukštys