Obsah (6)

§ 201§ 51§ 198§ 108§ 109§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Einar Vene, Madis Ernits ja Tanel Saar 9. november 2017, Tartu 3-16-916 Haldusas

§ 201lg 4 alusel neid ei korda.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 16. Vastustaja on põhjendatult osutanud sellele, et kaebaja ei ole haldusmenetluses ega halduskohtumenetluses enne apellatsioonkaebuse esitamist väitnud, et läbiotsimisel ära võetud vedelseep ja habemeajamispalsamid olid originaalpakendis, s.t nende äravõtmine ei saa olla põhjendatud. Vastavalt halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 50 lg 1 ls-le 1 loetakse halduskohtumenetluses avalduseks kohtule esitatav taotlus, väide, seisukoht, vastus, vastuväide, avalduse muudatus ja täiendus ning avaldusest loobumine, samuti muu tahteavaldus ja teade. Menetlusosalised peavad esitama oma avaldused nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik (

§ 51lg 1).

Tulenevalt

§ 198

lg-st 3 uue asjaolu ja tõendi esitamise lubatavust apellatsioonimenetluses peab menetlusosaline põhistama. Kui põhjendusi ei esitata või kohus ei pea neid mõjuvaks, jätab kohus asjaolu või tõendi tähelepanuta, välja arvatud juhul, kui tõend on ilmselt vajalik asja õigemaks lahendamiseks. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esile toonud põhjusi, mis takistasid väite varasemat esitamist. Ka ringkonnakohtule ei ole sellise takistuse esinemine äratuntav, pidades silmas, et vastustaja on juba

1. märtsil 2016 kaebaja taotluse rahuldamata jätmises otsuses (tl 9) osutanud asjaolule, et äravõetud ained ei olnud originaalpakendis. Seetõttu jätab ringkonnakohus kaebaja väite tähelepanuta, osutades siiski veel sellele, et kaebaja ei ole oma väidet ka tõendanud. Asjas kogutud tõendid aga väidet ei kinnita.
2. veebruari
3. a esemete äravõtmise aktist (tl 3) ega
4. juuni
5. asjade, keelatud ja leitud esemet hävitamise aktist (tl 46p, kanne nr 186) ei nähtu, et kaebajalt äravõetud asjade hulgas oleks olnud habemeajamispalsami või vedelseebi pakendeid.
6. Samuti ei ole kaebaja tõendanud väidet, et vastustaja ametnikud olid teadlikud, mis ained äravõetud pakendites asusid. Ringkonnakohus nõustub, et isegi kui tegemist oli ainetega, mis ei ole keelatud, tulnuks vanglal kindlaks teha, kas need on soetatud vangla vahendusel. Seejuures võib ametnik küll arvata, millise ainega on tegemist, kuid tal ei saa olla kindlust selles, et pakendites on arvatavad ained lisanditeta ega sisalda või varja keelatud aineid/esemeid. Keelatud ainete ja esemete varjamise riski ei ole võimalik täielikult välistada, kuid on ilmne, et originaalpakendist eemaldamisega see risk suureneb.
7. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

§ 108lõike 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Viru Vangla ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt

§ 109lg 1 ls-st 3 vastustaja kasuks menetluskulusid välje ei mõisteta.

Kaebaja oli ringkonnakohtus menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud.

§ 118

lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jääb kaebaja riigilõiv apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Einar Vene allkirjastatud digitaalselt 4 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt