KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar
- november 2017, Tartu 3-15-2989 Haldusasi Danel Parmase kaebus Tartu Vangla
- augusti
- a otsuste nr 6-23/1196-2 ja nr 6-23/1197-2 ning
- oktoobri
- a vaideotsuse nr 1-11/706-3 õigusvastasuse tuvastamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised Tartu Halduskohtu
- septembri
- a otsus Danel Parmase apellatsioonkaebus Kirjalikus menetluses Kaebaja – Danel Parmas Vastustaja – Tartu Vangla RESOLUTSIOON
- Võtta asja juurde Tartu Maakohtu
- mai ja
- detsembri
- a määrused asjas nr 1-14-4128, Tartu Ringkonnakohtu
- mai
- a otsus asjas nr 1-14-4128 ja Riigikohtu
- septembri
- a määrus asjas nr 3-7-1-1-
- Jätta Danel Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- septembri
- a otsuse resolutsioon muutmata, täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega. EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
- detsember
- ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tartu Vangla
- augusti
- a otsustusega nr 6-23/1196-2 jäeti rahuldamata Danel Parmase
- juuli
- a taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks pereliikmete A.P. ja T.P. tingimustes, kus puudub inimväärikust alandav ja ahistav klaasist vahesein ning on võimalik füüsiline kontakt.
- Tartu Vangla
- augusti
- a otsustusega nr 6-23/1197-2 jäeti rahuldamata D. Parmase
- juuli
- a taotlus pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks A.P. , T.P. ja T.P.
- aasta augustis.
- Tartu Vangla on
- oktoobri
- a vaideotsusega nr 1-11/706-3 jäeti rahuldamata D. Parmase vaie vangla
- augusti
- a otsuste kehtetuks tunnistamiseks.
- novembril 2015 esitas D. Parmas Tartu Halduskohtule kaebuse Tartu Vangla
- augusti
- a otsuste ja
- oktoobri
- a vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebuse kohaselt on põhjendamatult jäetud rahuldamata kaebaja taotlus lühiajalise kokkusaamise võimaldamiseks perekonnaliikmetega klaasist vaheseinata ning keeldutud perekonnaliikmetega pikaajalise kokkusaamise võimaldamiseks. Vastustaja otsused on vastuolus Euroopa Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklitega 8 ja 14 ning Euroopa vanglareeglistikuga.
- Tartu Vangla vaidles kaebusele vastu osutades, et lühiajalise kokkusaamise taotlemisel ei ole kaebaja viidanud ühelegi vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 31 lg-s 2 nimetatud alusele kokkusaamiseks ilma eraldamiseta (vaheseinata). Vastustaja on taotluse rahuldamata jätmisel viidanud selgelt seadusesätetele, mis annab vanglale võimaluse keelduda pikaajalisest kokkusaamisest perekonnaliikmetega selles olukorras. HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED
- septembri
- a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.
- Kaebaja taotlus pikaajaliseks kokkusaamiseks on jäetud rahuldamata VangS § 25 lg 3 alusel, kuid vastustaja selgitas, et korrektne viitamine VangS § 94 lg-le 5 ei oleks muutnud otsustuse sisu, sest ka sel juhul ei oleks D. Parmasele pikaajalist kokkusaamist võimaldatud. Kuna kaebaja oli vahistatu staatuses, ei saanud vangla võimaldada talle pikaajalist kokkusaamist perekonnaliikmetega. Vahistatule on lubatud üksnes lühiajalised kokkusaamised. Tartu Vangla on märkinud, et kaebajal piirati prokuröri
- novembri
- a määruse alusel lühija pikaajalisi kokkusaamisi alates määruse tegemisest kuni kriminaalasjas menetluse lõpuni. Tartu Maakohtu
- detsembri
- a kohtumääruse alusel tühistati kriminaalasjas D. Parmasele seatud piirangud. Seega algas kaebajal vahistatu staatus eelnimetatud kuupäevast. Antud juhul kaebaja vahistatu tingimustes olev aeg on 9 päeva üle seitsme kuu (
- detsember 2014 kuni
- juuli 2015). Seega ei ole tegemist nii pika ajaga, et oleks rikutud kaebaja perekonnaelu puutumatust. Tartu Vangla on õigesti keeldunud pikaajalisest kokkusaamisest põhjusel, et seadus seda ei võimalda.
- Tulenevalt VSkE § 31 lg-st 1 toimub vangla territooriumil kokkusaamine vastavas ruumis või muus selleks ettenähtud kohas vanglateenistuja järelevalve all. VSkE § 31 lg 2 kohaselt kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. VSkE § 31 lg 21 p-des 1-4 on loetletud juhtumid, mil saab kohtuda ilma klassist vaheseinata. Kaebaja ei ole väitnud nimetatud aluste esinemist. Vanglal ei olnudki võimalik läbi viia kaalutlust otsuse tegemisel ning ka kohtule ei ole kaebaja toonud välja vastavaid põhjendusi, mistõttu on õiguspärane lühiajaliseks kokkusaamiseks perekonnaliikmetega ilma klaasseinata mittelubamise otsustus.
- Kaevatavad haldusaktid ja vaideotsus on õiguspärased, vastavad kehtivale õigusele, on antud pädeva haldusorgani poolt, menetlusnormide rikkumist ei ole täheldatud. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
- D. Parmas esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Halduskohtu
- septembri
- a otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada.
- Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus eksinud kaebaja vahistatu staatuses viibitud perioodi määratlemisel. Kaebaja vahistati
- novembril
- Vastustaja keeldumistega põhjustatud kaebaja perekonnaelu riive intensiivust tuleb hinnata kaebaja kogu vahistatud staatuses viibitud ajavahemiku alusel, kohaldades EIÕK-d EIK seisukohtade järgi. Nõustuda ei saa seisukohaga, et pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamine teenib kriminaalmenetlusest kõrvalehoidmise ja kuritegude jätkuva toimepanemise, s.h tõendite ja tunnistajate mõjutamise 2 ärahoidmise eesmärki ja on seetõttu sobiv, vajalik ja mõõdukas. Toodud seisukoht on vastuolus EIK lahenditega.
- Halduskohus on ekslikult tuvastanud, et kaebaja ei ole nimetanud põhjust vaheseinata kokkusaamise lubamiseks. Vahesein ja väike ruum on ahistav ja inimväärikust alandav.
- Tartu Vangla vaidleb D. Parmase apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.
- Vastustaja kinnitab, et D. Parmas viibis Tartu Vanglas vahistatu staatuses perioodil
- detsembrist 2013 kuni
- septembrini
- Vaatamata sellele, et D. Parmas on viibinud vahistatu staatuses alates
- detsembrist 2013, on võimalik vastustaja tegevuses õigusvastasusest rääkida alates
- detsembrist 2014, kui D. Parmase suhtes tühistati kriminaalasjas 1-14-4128 seatud piirangud. Kuivõrd kaebajale pikaajaliste kokkusaamiste mittevõimaldamisel vastustaja juhindunud kehtivast seadusest, ei saa sellekohast otsust õigusvastaseks pidada.
- Vastustaja möönab, et otsuse vastuvõtmisel oleks vangla võinud täiendavalt küsida, mis põhjusel D. Parmas lühiajalist kokkusaamist ilma vaheseinata soovib, kuid hoolimata sellest ei ole D. Parmas ka kohtukaebuses täpsemalt välja toonud, miks tekkis temal vajadus kokkusaamiseks vaheseinata lähtuvalt VSkE § 31 lõikes 21 toodud alustest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohtu hinnangul on D. Parmase kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega klaasist vaheseinata lühiajalise kokkusaamise mittevõimaldamise õiguspärasuse hindamisel ja HKMS § 201 lg 4 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.
- Kaebaja ja vastustaja ning halduskohus on mõnevõrra erineval seisukohal selles, millisel perioodil kaebaja Tartu Vanglas vahistatuna viibis, samuti, millist osa vahistatuna vanglas viibimise ajast tuleb arvestada kaebaja õiguste riive proportsionaalsuse hindamisel. Kohtutoimikus puuduvad tõendid kaebaja vahistamise ja kriminaalasja nr 1-14-4128 menetluse asjaolude kohta. Seetõttu võtab ringkonnakohus asja materjalide juurde kriminaalasjas nr 1-14-4128 Tartu Maakohtu
- mai
- a määruse kaebaja ja teiste isikute kohtu alla andmise kohta,
- detsembri
- a määruse kaebajale ja teistele isikutele kohaldatud tõkendi – vahistamine muutmata jätmise ja vahistatu suhtlemispiirangute tühistamise kohta, Tartu Ringkonnakohtu
- mai
- a otsuse, millega jäeti muutmata maakohtu otsus kaebaja ja teiste isikute süüditunnistamise ja karistamise kohta ning Riigikohtu
- septembri
- a määruse asjas nr 3-7-1-1-552, millega jäeti kaebaja kaitsja kassatsioonkaebus menetlusse võtmata.
- Nimetatud kohtulahenditest nähtub, et D. Parmas peeti kahtlustatavana kinni
- novembril
- a ja vahistati Tartu Maakohtu
- novembri
- a määruse alusel. Samal päeval kohaldati prokuröri määrusega kaebaja suhtes vahistatu suhtlemispiiranguid – keelati lühija pikaajalised kokkusaamised, kirjavahetus ja telefoni kasutamine. Suhtlemispiirangud tühistati Tartu Maakohtu
- detsembri
- a määrusega. D. Parmast süüdistati KarS § 214 lg 2 p-de 1, 4 ja 6 järgi ning Tartu Maakohtu
- jaanuari
- a otsusega tunnistati süüdi karistusseadustiku § 214 lg 2 p 4 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises, s.o grupis varalise kasu üleandmise nõudmise eest, kui on ähvardatud piirata isiku vabadust, avaldada häbistavaid andmeid või hävitada või rikkuda vara, samuti kui on kasutatud vägivalda. Tartu Ringkonnakohtu
- mai 2015 otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja see jõustus Riigikohtu
- septembri
- a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta. Seega süüdistati D. Parmast ja mõisteti hiljem süüdi esimese astme kuriteos, mis on seotud vägivalla kasutamisega.
- D. Parmas oli vahistatu alates
- novembrist 2013 kuni
- septembrini
- Samas ei ole ringkonnakohtul alust kahelda vastustaja kinnituses, et kaebaja paigutati Tartu Vanglasse 3
- detsembril 2013, mistõttu viibis ta vahistatuna Tartu Vanglas
- detsembrist 2013 kuni
- septembrini
- Kaebaja vahistati vabaduses uute kuritegude toimepanemise ohu tõttu. Muu hulgas sedastati vahistamisel, et esineb oht, et vahistamata jätmisel võib D. Parmas asuda kõrvaldama tõendeid, ähvardama kannatanuid ja tunnistajaid. Arvesse võeti, et kaebaja on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, kuid ei ole oma käitumist muutnud ega avaldanud kahetsust teo toimepanemise eest.
- mail 2014 leidis maakohus, et vahistamise ja suhtlemispiirangute kehtestamise aluseks olevad asjaolud ei ole ära langenud ning eelkõige püsib oht kannatanute ja tunnistajate mõjutamiseks vägivallaga. Vahistatuse põhjendatust kontrollis maakohus veelkordselt
- detsembril 2014, leides, et jätkuvalt püsib oht, et kaebaja võib vabaduses jätkata vägivallaga seotud kuritegude toimepanemist. Samas asus maakohus seisukohale, et vähenenud on oht, et kaebaja jätkaks õigusemõistmise vastu suunatud kuritegude toimepanemist. Seejuures tugines maakohus asjaolule, et oht on vähenenud, kuna kriminaalasja menetluses maakohtus on kannatanud, tunnistajad ja süüdistatavad üle kuulatud ja nende mõjutamise kaudu ei saa enam kriminaalmenetlust mõjutada. Seetõttu pidas maakohus põhjendatuks tühistada kaebajale kehtestatud suhtlemispiirangud.
- Pikaajalise kokkusaamise võimaldamist taotles D. Parmas
- juulil
- Tartu Vangla tegi otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta
- augustil 2015, s.o ca kaks nädalat enne kaebaja suhtes süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist. Vastustaja on selgitanud, et viitas keelduva otsuse tegemisel ekslikult VangS § 25 lg-le 3 ja tegelikult oli otsuse õiguslikuks aluseks VangS § 94 lg
- Nimetatud säte ei näe vahistatule ette võimalust pikaajaliseks kokkusaamiseks. Vastustaja haldusorganina pidi kaebaja taotluse lahendamisel järgima seaduses sätestatud piirangut. Seetõttu sõltub vastustaja keeldumise õiguspärasus sellest, kas VangS § 94 lg 5 on põhiseaduspärane ja kooskõlas kehtivate välislepingutega.
- Riigikohus on vahistatule pikaajalise kokkusaamise keelatuse õiguspärasuse hindamisel siseriikliku õiguse ja EIÕK alusel sedastanud, et pikaajaliste kokkusaamiste keelamine on sobiv meede kriminaalmenetluse lubamatu mõjutamise ja uute kuritegude ärahoidmise eesmärgi saavutamiseks. Meede on ka vajalik, kuna samu eesmärke ei ole võimalik saavutada isikut vähem koormava, kuid vähemalt sama efektiivse abinõuga.1 Seega tuleb hinnata, kas kaebaja õiguse perekonnaelule riive on mõõdukas asjaolusid arvestades. Ringkonnakohus teeb seda tuginedes Riigikohtu
- oktoobri
- a otsuses asjas nr 3-14-51567 ja
- novembri
- a otsuses toodud seisukohtadele vahistatute pikaajalise kokkusaamise keelu õiguspärasuse hindamisel.
- Vahistamisest tingitud perekonnaelu riive mõõdukust kaalutakse kuritegude toimepanemise vältimise huvi aspektist juba vahistamise kui tõkendi valikul. Olukorras, kus maakohus tühistas kaebajale kehtestatud vahistatu suhtlemispiirangud nende kohaldamise aluse äralangemise tõttu ei saa väita lisapiirangute kohaldamise vajaduse täielikku puudumist. Kuigi lisapiirangute tühistamise ajaks oli maakohus kriminaalasjas üle kuulanud tunnistajad ja kannatanud, ei olnud välistatud kõrgema astme kohtu otsusega kohtuasja tagasisaatmine alama astme kohtule, mis võinuks tingida tõendite uue vahetu uurimise ja hindamise. Lisapiirangute tühistamisel sai kohus silmas pidada vaid lühiajalise kokkusaamise keeldu ja teisi vähemintensiivseid piiranguid, mitte pikaajaliste kokkusaamiste keeldu, mis tuleneb otse seadusest. Kriminaalmenetluses on maakohus põhjalikult selgitanud, miks ta peab tõenäoliseks kaebaja poolt uute vägivalla kasutamisega seotud kuritegude ja õigusemõistmise vastu suunatud kuritegude toimepanemist. Seejuures on hinnatud nii kaebaja isikuomadusi kui tema korduvat kuritegelikku käitumist, m.h süüdistuses kajastatud teo toimepanemist tingimisi vanglast vabanemise järel katseajal. Samuti peab ringkonnakohus 1 Vt RKHK
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-14-51567 (p-d 26-28) ja selles viidatud RKPjK otsus asjas nr 3-4-1-2-
- 4 oluliseks, et kuigi pikaajalise kokkusaamise taotlemise ajaks oli kaebaja olnud vahistatu juba ligi 20 kuud, mõjutas vastustaja keelduv otsus kaebaja õigusi üksnes otsuse tegemise ajal ja ca kahe nädala jooksul pärast otsuse tegemist.
- septembril 2015 jõustus kaebaja suhtes süüdimõistev otsus ning sellega langes ära asjaolu, millele vangla kokkusaamisest keeldumise otsuses tugines. Eeltoodud asjaoludel ei ole pikaajalise kokkusaamise ärajäämisest tingitud D. Parmase perekonnaelu riive ebaproportsionaalne. Vastavalt ei pea ringkonnakohus vastustaja keeldumise aluseks olevat VangS § 94 lg-t 5 käesolevas juhul põhiseaduse ega EIÕK-ga vastuolus olevaks. Seega on kaevatav otsus õiguspärane.
- Ringkonnakohus osutab siinjuures, et Riigikohus on vahistatu pikaajaliste kokkusaamiste võimaldamise kohta selgitanud järgnevat: „/…/lõplik hinnang selle kohta, kas isikust lähtub oht kriminaalmenetluse läbiviimisele, on kohane anda kriminaalmenetluses (otsus asjas nr 3-4-1-2-16, p 115). Vanglal kui haldusorganil, mis ei vii ise läbi kriminaalmenetlust, ei ole piisavalt teavet ega võimekust sellekohast hindamist teha (samas, p 117). Seetõttu oleks kaebaja pidanud pikaajalise kokkusaamise lubamist taotlema kriminaalmenetluse raames. On tõsi, et kehtiv VangS § 94 lg 5 välistab pikaajalised kokkusaamised vahistatutele ka ilma vastava lisapiiranguta. Samas oli kaebajal PS § 15 lg 1 teise lause järgi võimalik esitada kriminaalasjas tõkendi määranud kohtule asjassepuutuvate õigus-normide põhiseadusvastaseks tunnistamise taotlus.“2
- Kaebaja leiab, et lühiajaliste kokkusaamiste korraldamine selliselt, et ta on eraldatud oma perekonnaliikme(te)st klaasvaheseinaga on inimväärikust alandav. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu.
- VSKE § 31 lg 2 sätestab küll imperatiivselt, et kokkusaamisruumis või muus kokkusaamiseks ettenähtud kohas eraldatakse kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist vaheseinaga. Samas võimaldab VSkE § 31 lg 21 vangla administratsioonil kaaluda teatud isikutele või isikutega kokkusaamise võimaldamist ilma lõikes 2 sätestatud eraldamiseta. Seega on kehtivate õigusaktide alusel klaasist vaheseina kohaldamine reegel, millest põhjendatud juhtudel on kaalutlusõigust kasutades võimalik teha erisusi. Kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetava subjektiivset õigust kokkusaamisele pereliikmega klaasist vaheseinata ruumis. Riigikohtu hinnangul on sellise regulatsiooni legitiimseks eesmärgiks julgeolekuriskide vähendamine.3
- juuli 2015 esitatud taotluses ega hiljem haldus- või kohtumenetluses ei ole D. Parmas väitnud VSkE § 31 lg-s 21 nimetatud aluse esinemist. Samuti ei ole kaebaja viidanud muudele asjaoludele, mida vastustaja oleks pidanud taotluse lahendamisel arvesse võtma, kuid seda ei teinud. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa välistada, et mõnel konkreetsel juhul võib tõusta küsimus VSkE § 31 lg-te 2 ja 21 põhiseaduspärasusest osas, milles sätted ei näe ette vangla võimalust kaaluda kokkusaamise võimaldamist vaheseinaga eraldamiseta. Käesoleval juhul ei ole kaebaja esile toonud selliseid asjaolusid, mis võiksid viia kahtluseni, et lühiajalise kohtumise võimaldamine klaasist vaheseinaga eraldatud ruumis riivaks kaebaja õigusi ülemääraselt, mistõttu tuleks kontrollida sellekohase regulatsiooni põhiseaduspärasust. Kuna D. Parmas ei ole nimetanud argumente vaheseinaga eraldamiseta kokkusaamise vajaduse põhjendamiseks, siis tuleb nõustuda vastustajaga, et tal puudus võimalus ja kohustus taotluse lahendamisel kaalutlusõiguse teostamiseks ning keelduv otsus on õiguspärane.
- septembril 2015 Tartu Vanglas registreeritud ja hiljem täiendatud vaides taotles D. Parmas Tartu Vangla
- augusti
- a otsuste nr 6-23/1196-2 ja nr 6-23/1197-2 kehtetuks tunnistamist ja kahju hüvitamist.
- novembril
- a esitas D. Parmas Tartu Halduskohtule kaebuse eelnimetatud otsuste ja
- oktoobri
- a vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
- jaanuari
- a määruses selgitas 2 3 Vt RKHK
- oktoobri
- a otsus asjas nr 3-14-51567 (p 31) Vt RkHK
- jaanuari
- a otsus asjas nr 3-3-1-40-14 (p 15) 5 halduskohus Tartu Vangla
- jaanuari
- a vastusele ja vaidele tuginedes, et kaebajal on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus kahju hüvitamise nõudes ja vastavalt võimalik täiendada kaebust kahju hüvitamise nõudega. Kaebaja keeldus sellest võimalusest
- jaanuari
- a vastuses (tl 29).
- Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 18 lg-st 1 peab haldusorgan kahju hüvitamise taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates. Kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks (RVastS § 18 lg 2, HKMS § 47 lg 2). Kaebaja on kahju hüvitamise kaebuse esitamata jätmise põhjusena osutanud vaidemenetluses kahju hüvitamise taotluse lahendamata jätmisele. Toodud asjaoludel on ringkonnakohtu hinnangul ilmne, et D. Parmas on kaevatavate otsustega tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja mööda lasknud ning tähtaja järgimata jätmiseks ei esine mõjuvat põhjust HKMS § 71 lg 1 tähenduses. Vastavalt HKMS § 45 lg-le 2 ei ole seega lubatav tuvastamiskaebuse esitamine, sest hilisemal hüvitamiskaebusel ilmselgelt puudub eduväljavaade. Samuti ei ole tuvastamiskaebuse esitamine käesoleval juhul lubatav preventiivse eesmärgi saavutamiseks, sest süüdimõistva kohtuotsuse jõustumisega muutus kaebaja kinnipeetavaks VangS mõttes ja puuduvad andmed, et kaebaja oleks käesoleval ajal uuesti vahistatu staatuses. Preventiivset eesmärki ei saa aga õigustada kavatsusega tulevikus uuesti kriminaalkorras karistatav tegu toime panna selliselt, et see tooks kaasa kaebaja vahistamise.
- Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas asjas lubatav ka Tartu Vangla vaideotsuse vaidlustamine tuvastamiskaebusega. HKMS § 45 lg 4 järgi võib vaideotsuse peale ilma vaide esemeks oleva haldusakti või toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja õigusi, sõltumata vaide esemest. Käesoleval juhul ei ole D. Parmas esitanud kohtule sama nõuet, mis vaidemenetluses Tartu Vanglale. Kohtumenetluses ei ole kaebaja taotlenud kaevatavate otsuste kehtivuse kõrvaldamist. Seega on ta kaebuses halduskohtule vaidlustanud küll samad haldusaktid, kuid teist liiki nõudega. Ringkonnakohus on seisukohal, et HKMS § 45 lg-st 4 tuleneb ühtlasi keeld vaideotsuse vaidlustamiseks tuvastamiskaebusega, kuna selles olukorras ei kandu kaebuse esitamisega sama vaidluse ese halduskohtumenetlusse. Vaideotsuse vaidlustamiseks pidanuks kaebaja osutama asjaolule, mille tõttu vaideotsus rikub tema õigusi vaide esemest sõltumata. Kuna kaebaja ei ole selliseid asjaolusid nimetanud ja nende esinemine ei ole ka ringkonnakohtule äratuntav, siis ei ole lubatav D. Parmase nõue vaideotsuse õigusvastasuse tuvastamiseks.
- Seega sõltumata kaevatavate otsuste sisulisest õiguspärasusest tuleks D. Parmase kaebus rahuldamata jätta juba kaebeõiguse puudumise tõttu.
- Eeltoodud põhjustel jääb D. Parmase apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- septembri
- a otsuse resolutsioon muutmata, kuid otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega.
- Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole apellatsioonimenetluses esitanud kuludokumente ega menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 apellatsioonimenetluse kulusid vastustaja kasuks välja ei mõisteta. Madis Ernits allkirjastatud digitaalselt Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt 6 Tanel Saar allkirjastatud digitaalselt