Tsiviilasi nr 2-17-14461 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-17-14461 Määruse tegemise aeg ja koht 05.12.2017, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ande Tänav, Kai

§ 130

. Nimetatud sätte lõike 1 punkti 1 kohaselt on maksuhalduril õigus taotleda käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmist kinnistusraamatusse või muusse vararegistrisse puudutatud isiku nõusolekuta. 13. Seega lähtub maksuhaldur täitetoimingute teostamisel

-is ja mitte TMS-is sätestatust, mistõttu on maksuhalduri hinnangul ebaõige kinnistusosakonna seisukoht selles osas, nagu saaks TMS-is sätestatut ja sellega seonduvat Riigikohtu seisukohta rakendada ka maksuhalduri poolt tehtavate täitetoimingute suhtes.

1. Riigikohtu üldkogu on lahendites 3-3-1-15-12 ja 3-3-1-82-12 leidnud, et maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse tagamiseks on võimalik esitada ka selline taotlus, mille kohaselt seataks keelumärge kinnisasjale nii, et kinnisasja käsutamine keelatakse üksnes maksukohustuslasel.
2. Kuigi mõlemas viidatud lahendis on Riigikohtu arvamuse aluseks abikaasade ühisvara puudutavad kaasused, ei saa üldkogu seisukohast välja lugeda, justkui oleks maksuhalduril õigus üksnes abikaasade ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale seada käsutamise keelumärge. Nimetatud seisukohta on võimalik maksuhalduril rakendada ka kaaspärijate suhtes. Nii abikaasade kui ka kaaspärijate ühisomandi regulatsioonid on kehtivas seadusandluses sarnased.
3. PKS § 26 lg 1 kohaselt ei või abikaasa käsutada oma osa ühisvaras ega üksikus ühisvarasse kuuluvas esemes. Nimetatud säte sarnaneb PärS § 148 lg 1 teises lauses sätestatuga, mille kohaselt ei või kaaspärija käsutada pärandvara hulka kuuluvaid esemeid või mõttelist osa nendest.
4. Eeltoodu alusel saab asuda seisukohale, et nii abikaasad kui ka kaaspärijad, kelle ühisomandisse kuulub kinnisasi, on samas olukorras – ühisomandisse kuuluva kinnistuga on tehinguid võimalik teha ainult ühiselt. Samuti on vastavalt PKS § 37 lgtele 1 ja 3 ning PärS §-le 152 nii abikaasadel kui ka kaaspärijatel õigus taotleda vastavalt ühis- või pärandvara jagamist, kusjuures vara jagamisel kohaldatakse kaasomandi kohta sätestatut.
5. Riigikohtu lahendites nr 3-3-1-15-12 ja nr 3-3-1-82-12 toodud seisukohta on võimalik kohaldada ka kaaspärijate suhtes. Maksuhalduril on võimalik ka kaaspärijate ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale seada käsutamise keelumärge, kuid sellisel juhul peab keelumärkest sõnaselgelt nähtuma, milliste ühisomanike suhtes soovitakse keelumärget taotleda. Menetluse edasine käik
6. 28.09.2017 kandemäärusega võttis kohtunikuabi määruskaebuse menetlusse ja andis selle lahendamiseks edasi pädevale Harju Maakohtu kohtunikule. Kohtunikuabi jäi vaidlustatud kandemääruses toodud seisukohale.
7. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Kohus nõustus vaidlustatud kandemääruse põhjendustega. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
8. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Tartu Maakohtu kinnistusosakonna kandemäärus on seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna kandemääruse tühistamiseks alust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja 3

§ 130

lg 1 p 1 ja lg 1ˡ alusel kinnistamisavalduse enda kasuks käsutamise keelumärke seadmiseks nii, et maksumaksjal keelatakse käsutada ühisomandisse kuuluvat kinnistut (tlk 4, 6). 24.

§ 130

lg 1 p 1 kohaselt kui kohustatud isik ei ole rahalist kohustust täitnud maksuhalduri haldusaktis või käesoleva seaduse § 128 lõike 4 punktis 2 või 3 nimetatud lahendis määratud tähtaja jooksul, alustab maksuhaldur võla sundkorras sissenõudmist. Maksuhalduril on õigus taotleda käsutuskeeldu nähtavaks tegeva keelumärke kandmist kinnistusraamatusse või muusse vararegistrisse puudutatud isiku nõusolekuta.

§ 130

lg 1ˡ kohaselt esitab maksuhaldur käesoleva paragrahvi lõikes 1 loetletud toimingute tegemiseks taotluse või korralduse või edastab korralduse elektroonilise arestimissüsteemi kaudu.

§ 128

lg 1 teise lause kohaselt toimub maksuvõla sundtäitmine käesolevas peatükis ning täitemenetlust reguleerivates õigusaktides sätestatud korras.

1. Seega tuleb maksuhalduril sundtäitmisel arvestada ka täitemenetluse seadustiku sätetega.
2. TsMS § 140 lg 1 kohaselt võib sissenõudja nõude täitmiseks kinnisasjale pöörata sissenõude, kui võlgnik on kantud kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse või kui võlgnik on kinnistusraamatusse kantud omaniku üldõigusjärglane. TsMS § 138 lg 2 kohaselt võib kinnisasja või sellega võrdsustatud õiguse osale sissenõude pöörata ainult siis, kui osa on kaasomaniku mõtteline osa või kui sissenõudja nõue põhineb õigusel, millega mõtteline osa on koormatud.
3. Eeltoodust tuleneb ringkonnakohtu hinnangul see, et seadusest tulenevalt saab sissenõuet pöörata kas kinnisasjale tervikuna või kaasomandiosale sellest ning vastavalt sissenõude pööramise ulatusele on võimalik taotleda ka kinnisasja või selle mõttelise osa käsutamise keelumärke sissekandmist kinnistusraamatusse (

§ 130lg 1 p 1, TMS § 54 lg 3, § 142, § 145).

1. Riigikohus on rõhutanud, et kinnistusraamatusse ei ole võimalik kanda keelumärkeid, mille sissekandmist ei ole seaduses ette nähtud (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-104-15, p 10) ning lubamatu sisuga kannete kinnistusraamatusse kandmist tuleb takistada mh kandest tuleneva eksliku mulje ja hilisemate realiseerimisraskuste vältimiseks (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-84-12, p 12).
2. Seega puudub TMS ja

tulenevalt alus maksuhalduri poolt soovitud käsutamise keelumärke sissekandmiseks kinnistu registriossa. Sellist alust ei anna ka maksuhalduri poolt viidatud kohtulahendid. 30. Ringkonnakohus selgitab ja juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et kuigi viidatud kohtulahendites peeti lubatavaks maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse tagamiseks keelumärke seadmist ühisomandisse kuuluvale kinnisasjale nii, et selle käsutamine keelatakse üksnes maksukohustuslasel, seisneb erisus võrreldes käesoleva tsiviilasjaga selles, et viidatud kohtuasjades on käsutamise keelumärke seadmine toimunud esialgse õiguskaitse raames kohtu loal hagi tagamise abinõu kohaldamise teel

§ 1361lg 1 ja § 130 lg 1 p 1 järgi koostoimes TsMS § 378 lg 1 p-ga 3 (vt Riigikohtu lahendi nr 3-3-1-15-12, p 46 ning lahendi nr 3-3-1-82-12, p 49). 4

§ 1361

lg 1 kohaselt kui maksude tasumise õigsuse kontrollimisel tekib põhjendatud kahtlus, et pärast maksuseadusest tuleneva rahalise nõude või kohustuse määramist võib selle sundtäitmine maksukohustuslase tegevuse tõttu osutuda oluliselt raskemaks või võimatuks, võib maksuhalduri juht või tema volitatud ametnik teha halduskohtule taotluse loa saamiseks, et sooritada käesoleva seaduse § 130 lõikes 1 sätestatud täitetoimingud.

1. Kuna käesoleval juhul on maksuhaldur keelumärke palunud teha seaduse, mitte kohtu loa alusel (tlk 4, 6), on maakohus õigesti leidnud, et maksuhalduri poolt viidatud Riigikohtu lahend nr 3-3-1-82-12 ei ole asjassepuutuv. Selleks ei ole ka Riigikohtu lahend nr 3-3-1-15-
3. Õige on ka maakohtu seisukoht, et kuna igale kaaspärijale kuuluvad konkreetsed asjad või nende osad määratakse kindlaks pärandvara jagamisel (PärS § 152 lg 1), ei tulene kaaspärijale pärandvara ühisuse mõttelise osa kuulumisest, et kaaspärijale kuulub ka vastav mõtteline osa pärandvara hulka kuuluvatest üksikutest esemetest. Riigikohus on leidnud, et kaaspärijate õigusi reguleerivate sätetega oleks vastuolus, kui pärandvara hulka kuuluvatele üksikutele esemetele saaks sissenõuet pöörata samal viisil nagu kaasomaniku mõttelisele osale (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-104-15, p 9).
4. Eeltoodust tulenevalt ei ole maksuhalduri poolt soovitud viisil käsutamise keelumärke seadmine võimalik ka PärS alusel ning määruskaebus ja taotlus loa saamiseks soovitud viisil keelumärke seadmiseks tuleb rahuldamata jätta.
5. Täiendavalt peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et soovitud viisil keelumärke seadmine ning kande tegemine kinnistu registriossa kohtu loa alusel ei takistaks maksumaksja tehinguid talle kuuluva pärandvara ühisuse mõttelise osaga.
6. Kuna PärS § 148 lg 1 kohaselt on pärandvara ühisuse mõtteline osa võõrandatav varaline õigus, oleks maksuhalduril oma põhieesmärgi (maksude laekumine) saavutamiseks võimalik kaaluda maksumaksjale kuuluva pärandvara ühisuse mõttelise osa arstimist ja sellele sissenõude pööramist

§ 130lg 1 p 4, TMS § 110 jj alusel. Aresti nähtavaks tegemine ei ole siiski võimalik, kuna Pär

S § 176² ei näe jätkuvalt ette võimalust kanda pärimisregistrisse keelumärget kaaspärija pärandvara ühisuse mõttelise osa käsutamise keelamiseks.

1. Riigikohtu seisukohtade kohaselt on kaaspärija mõttelisele osale sissenõuet pöörates kohtutäituril võimalik TMS § 111 alusel arestida võlgnikust kaaspärija nõue teiste kaaspärijate vastu pärandvara jagamiseks. Pärandvara jagamise nõude arestimise puhul on sissenõudjal TMS § 118 lg 1 järgi muuhulgas õigus esitada hagi teiste kaaspärijate vastu ning hagi tagamiseks taotleda keelumärke kandmist kinnistusraamatusse omandi käsutamise keelamiseks või eelmärke sissekandmist, mis tagaks ühisvara jagamise nõuet, st et kinnistusraamatu seisu vaidluse kestel ei muudetaks. Pärast pärandvara jagamist on võimalik sissenõue pöörata juba pärandvara jagamisel võlgnikule määratud esemetele, mh võlgniku kui kinnisasja kaasomaniku mõttelisele osale, kui pärandvara jagamisel jääb mõni kinnisasi kaasomandisse (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-104-15, p 13 ja 14).
2. TsMS § 172 lg 2 alusel jäävad menetluskulud avaldaja enda kanda.
3. Käesolev määrus on edasikaevatav tulenevalt TsMS §
4. /allkirjastatud digitaalselt/ Krista Kirspuu kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/ Kaija Kaijanen kohtunik 5