← Eesti

2-17-109202/10

Obsah (7)§ 367§ 637§ 317§ 420§ 651§ 654§ 639

Tsiviilasi nr: 2-17-109202 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Tsiviilasja number 2-17-109202 Määruse tegemise aeg ja koht 16.11.2017, Tallinn Kohtukoosseis Eesistuja Indrek P

) § 444 lg 3 järgi kirjeldava ja põhjendava osata, rahuldades täielikult hageja põhinõude ja intressinõude ning osaliselt viivisenõude. Seoses hageja viivisenõude osalise rahuldamata jätmisega pidas maakohus vajalikuks selgitada järgmist. Maakohus tuvastas, et hageja arvestab viivist 09.09.2016 sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p 8.1 alusel määras 0,11% päevas. Hageja on välja toonud, et lepingu üldtingimuste p 8.1. puhul on tegemist tüüptingimustega VÕS § 35 mõttes. Praegusel juhul sõlmis kostja lepingu tarbijana ning laenulepingus märgitud viivisemäär ületab 2

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-109202 kolmekordset seadusjärgset viivisemäära, mistõttu on laenulepingu üldtingimuste p 8.1 tühine võlgnetavalt summalt aastas arvutatava 40,15% (0,11% päevas) suuruse viivisemäära osas, sest viivisenõudega sellises määras on kostja kahjuks oluliselt kõrvale kaldutud poolte õiguste ja kohustuste tasakaalust. Maakohus leidis, et kuna 40,15% suurune viivisemäär aastas on kostjat ebamõistlikult kahjustav ning seetõttu tühine, tuleb VÕS § 41 järgi kohaldada tühise tingimuse asemel seadusest tulenevat regulatsiooni, s.o praegusel juhul VÕS § 113 lg 1 teises lauses toodud viivise seadusjärgset määra. Eelmärgitut arvestades mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja sissenõutavaks muutunud viivis 87 eurot 57 senti ja viivise

§ 367alusel alates 07.06.2017 kuni põhinõude tasumiseni.

Apellatsioonkaebus

  1. Hageja esitas 27.09.2017 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Harju Maakohtu 26.09.2017 tagaseljaotsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja viivisenõude laenulepingus sätestatud määras 0,11% päevas ning teha asjas uus otsus, millega rahuldada hageja sissenõutavaks muutunud viivisenõue täies ulatuses (s.o 439 eurot 50 senti) ja viivisenõue põhinõudelt alates 07.06.2017 kuni kohustuse kohase täitmiseni (määras 0,11% päevas). Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.
  2. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt oleks maakohus pidanud viivisemäära osas otsuse tegemisel lähtuma konkreetsetest asjaoludest, mitte matemaatiliselt arvutama, kas taotletav viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Praegusel juhul on viivisemääraks lepingus kokkulepitud laenu intressimäär ehk 0,11% päevas põhivõlast. Vastavalt laenulepingu tingimustele kohaldus kostja laenule intress 39,6% aasta kohta. Kostjale väljastatud laenu krediidi kulukuse määr moodustas 47,64%, mis on oluliselt väiksem VÕS § 406² lg 1 toodud seadusjärgsest piirmäärast. Vastavalt laenulepingu üldtingimuste p-le 8.1 on viivisemääraks lepingus kokkulepitud õiguspärane intressimäär. Seega ka viivisemäär on õiguspärane, kuna õiguspärane intress ei saa endaga kaasa tuua seadusvastast viivisemäära olukorras, kus nii intressil kui ka viivisel on sama määr. Ringkonnakohtu seisukoht
  3. Kolleegium, tutvunud kaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta ringkonnakohtu menetlusse võtmata.

§ 637

lg 1 p 6 kohaselt ei võta kohus apellatsioonkaebust menetlusse, kui kaebuses toodud väidete õigsust eeldades ei saaks kaebust ilmselt rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga. 10. Maakohtu tagaseljaotsus on kostjale kätte toimetatud avalikult, otsuse väljavõtte avaldamisega väljaandes Ametlikud Teadaanded 27.09.2017 (tl 60). Kuna maakohus ei ole määranud

§ 317

lg 5 teise lause alusel otsuse kättetoimetatuks lugemiseks pikemat tähtaega, tuleb otsus lugeda sama lõike esimese lause alusel kostjale kättetoimetatuks 15 päeva möödumisel väljavõtte väljaandes Ametlikud Teadaanded ilmumise päevast. Kostja ei ole senini tagaseljaotsuse peale

§-s 3

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-109202 415 sätestatud korras kaja esitanud. Otsuse on seaduses sätestatud tähtaja jooksul vaidlustanud üksnes hageja (

§ 420lg 1).

Kooskõlas

§ 651

lg-ga 1 kontrollib ringkonnakohus maakohtu otsuse seaduslikust ja põhjendatust vaid osas, mille peale on edasi kaevatud. Hageja on maakohtu otsuse vaidlustanud osaliselt viivisenõude rahuldamata jätmise osas. 11. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus kontrollitavas osas otsuse tegemisel kohaldanud selgelt ebaõigesti materiaalõigust, rikkunud menetlusõigust ega hinnanud ebaõigesti tõendeid. Hageja apellatsioonkaebuses esitatud väidete osas on maakohus otsuses juba hinnangu andnud ning kaebuse väited ei võimalda jõuda maakohtust teistsugusele järeldusele. Kuna esimese astme kohus on kõigile hageja seisukohtadele piisava selgusega vastanud ning ringkonnakohus nõustub hagi rahuldamata jätmist puudutavas osas esimese astme kohtu otsusega täies ulatuses, ei pea kolleegium

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

  1. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus esmalt, et jagab maakohtu seisukohti viivise arvestamisel rakenduva määra osas. Iseenesest õige on hageja väide, et viivise mõistlik määr tuleb sisustada iga konkreetse asja asjaoludest lähtuvalt. Kolleegiumi hinnangul on maakohus seda praegusel juhul aga ka teinud. Maakohus on õigesti viidanud senisele kohtupraktikale, mille kohaselt tuleb eelduslikult pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab kolmekordset seadusjärgset viivisemäära (vt nt Riigikohtu 10.05.2016 määrus nr 3-21-25-16, p 13). Hagiavalduses esitatud asjaoludest ei nähtu, et kostja oleks sõlminud lepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames. Seega võib eeldada, et kostja sõlmis laenulepingu tarbijana lepingu VÕS § 1 lg 5 tähenduses. Apellatsioonkaebuses hageja ka ei vaidlusta seda, et 09.09.2016 sõlmitud laenulepingut tuleb käsitleda tarbijakrediidilepinguna. Maakohus leidis kolleegiumi hinnangul õigesti, et kostjaga sõlmitud laenulepingu üldtingimuste p-s 8.1 sätestatud viivisemäär ületab VÕS § 113 lg 1 teise lause järgset viivisemäära enam kui kolm korda. Apellatsioonkaebuses hageja kohtu seda järeldust ka ei vaidlusta.
  2. Hageja leiab, et kuna laenulepingu üldtingimuste p 8.1 järgi oli viivise määraks lepingus kokkulepitud intressimäär ning see intressimäär on lepingujärgset krediidi kulukuse määra arvestades õiguspärane, ei saa viivisekokkulepe olla tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. VÕS § 113 lg 1 kolmandast lausest tuleneb küll, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Samas tuleb lepingujärgse viivisemäära proportsiooni VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi senise kohtupraktika kohaselt hinnata seadusjärgse, st VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud, viivisemäära suhtes (vt ka ülalviidatud Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16, p 13 teine ja kolmas lõik). Seega asjaolu, et laenulepingu krediidi kulukuse määr ja intressimäär jäävad praegusel juhul eelduslikult seadusest tulenevatesse piiridesse, ei tähenda, et 4

(5)Tsiviilasi nr: 2-17-109202 intressimääraga samas suuruses viivisemäära kokkulepe ei ole tarbijat (kostjat) ebamõistlikult kahjustav ja seetõttu tühine. 14. Kooskõlas

§ 637

lg 1 p-ga 6 ja § 638 lg-ga 4 keeldub ringkonnakohus eeltoodud põhjendustel hageja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest. Ringkonnakohus märgib, et on hinnanud apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel kõiki apellatsioonkaebuses esitatud hageja väiteid, neile käesolevas määruses vastanud ning leidnud, et apellatsioonkaebus ei kuuluks rahuldamisele. Menetlusse võtmisel apellatsioonkaebuse perspektiivi hindamine on põhjendatud menetlusökonoomia kaalutlustel. Kolleegium peab silmas nii üldist menetlusökonoomiat kui poolte menetluskulude kokkuhoidu kitsamalt. Eelkõige jäävad hagejal kandmata vastaspoole menetluskulud apellatsioonimenetluses, kuna perspektiivitu apellatsioonkaebuse puhul ei toimetata apellatsioonkaebust teisele poolele kätte ning ei nõuta kaebusele vastust. Praegusel juhul ei ole hageja õigusi piiratud võrreldes sellega, kui apellatsioonkaebus oleks menetlusse võetud ja ringkonnakohus oleks teinud asjas otsuse, millega apellatsioonkaebus oleks jäetud rahuldamata, sest ringkonnakohus kontrollis maakohtu otsuse seaduslikkust ja vastas kõikidele hageja väidetele. Ringkonnakohus koostas hagejale sisuliste põhjendustega lõpplahendi. Hagejale on tagatud ka kaebeõigus. 15. Ringkonnakohtul ei ole alust muuta maakohtu poolt määratud menetluskulude jaotust.

§ 639

lg 1 ja § 168 lg 1 alusel kannab hageja menetluskulud, kui kohus keeldub kaebust menetlusse võtmast ja tagastab selle. Seega tuleb apellatsioonimenetluse kulud jätta hageja kanda. Kuivõrd praegusel juhul keelduti apellatsioonkaebust menetlusse võtmast ning ei edastatud apellatsioonkaebust kostjale vastamiseks ning kostjal ei saanud apellatsioonimenetluses vastaspoolelt välja mõistmisele kuuluvaid menetluskulusid tekkida, siis ringkonnakohus hagejalt kostja kasuks apellatsioonimenetluse kulusid välja ei mõista. (allkirjastatud digitaalselt) Indrek Parrest (allkirjastatud digitaalselt) Reet Allikvere (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv 5

(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.