KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Karin Kalmiste Otsuse tegemise aeg ja koht 04.05.2016, Tallinn Haldusasja number 3-14-52649 Haldusasi I.A.i kaebus Tallinna Vangla

§ 651

lg 1 kohaselt peab kartser vastama kinnipeetava kambrile kehtestatud tingimustele. Õigusvastane kartserisse paigutamine võib Riigikohtu hinnangul olla inimväärikust alandav, kui sellega kaasnevad isikule täiendavad piirangud ja kannatused, mis ei ole otseselt vajalikud kinnipidamise režiimi järgimiseks. Nt ei ole kinnipeetavale kartseris lubatud isiklikud asjad ning tal ei ole lubatud liikuda vangla territooriumil. Samuti võib vangla piirata

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Kartserisse paigutamisega piiratakse seega oluliselt kinnipeetava vabadusi ja õigusi võrreldes vanglas üldiselt kehtiva režiimiga.

1. Distsipliinirikkumiste eest määratud karistusi kandis I.A. järgmistes kambrites: perioodil 22.01.2012 – 24.01.2012 kartserikambris 73; perioodil 24.01.2012 – 17.02.2012 kartserikambris 74; perioodil 10.07.2012 – 21.07.2012 kartserikambris 80; perioodil 25.05.2013 – 30.05.2013 kartserikambris 72; perioodil 24.09.2013 – 31.10.2013 kartserikambris 86; perioodil 31.10.2013 – 01.11.2013 kartserikambris 83; perioodil 01.11.2013 – 20.11.2013 kartserikambris 73; perioodil 07.03.2014 – 31.03.2014 kartserikambris
2. 18.

§ 651

lg 1 kohaselt peab kartser vastama käesoleva seaduse § 45 lõikes 1 sätestatud tingimustele ja tagama kinnipeetava pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad kartseri sisustusse: 1) päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad lavatsid; 2) põranda või seina külge kinnitatud laud ja istekohad tulenevalt kohtade arvust kambris; 3) võimaluse korral valjuhääldi; 4) riidenagi; 5) pesemiskoht; 6) WC. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määrusega nr 38 on kinnitatud "Eluruumidele esitatavad nõuded" (edaspidi Määrus) p 1 sätestab, et eluruumidele esitatavate nõuete eesmärk on inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine ning punkti 2 kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise. Määruse nr 38 punktis 12 sätestatu kohaselt võib eluruume hoonetes, kus eluruumidena kasutatavad ruumid ei vasta käesolevate nõuete punktidele 3-10, edasi kasutada eluruumidena, kuid hoone kapitaalremondi või renoveerimise korral tulevad eluruumidena kasutatavad ruumid ümber ehitada vastavalt käesolevatele nõuetele. Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning seega ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Käimas on ettevalmistused uue Tallinna Vangla ehituseks. 4 Kambrite sisustus Kartserikambrites 72, 73, 74, 80, 82, 83 ja 86 on sinna paigutatud isikule tagatud VSkE § 7 lg-s 4 sätestatud esemed. Kambrites on olemas kõik eluks vajalik - voodi, laud, istekoht, tualett ning kraanikauss. WC Kartserikambrites on kraanikauss isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks ja WC. Täpsemaid nõuded WC-le ei ole vanglate osas kehtestatud, mistõttu ei näe kehtiv õigus ette, milline peab tualett olema. Kartserikambrites, kuhu kaebuse esitaja oli paigutatud, ei ole küll tualettpotti, kuid ihulisi vajadusi oli kaebajal võimalik rahuldada Aasia tüüpi WC-s. WC kohal on toru, millest hakkab vesi jooksma, kui keerata lahti kraanikausi kohal olev kraan. Kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ja selleks väljastatakse kartseris kord nädalas kinnipeetavatele WC puhastusvahend, millest üldjuhul piisab nädalaks. Vastavalt vajadusele väljastab vangla ka täiendavalt puhastusvahendit, kui kartseris viibiv kinnipeetav selleks soovi avaldab. Ventilatsioon Kartserikambrites on olemas osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kartserikambris viibival kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Kambris nr 78 on aken mõõtudega 770 x 850 mm ja kambris nr 80 aken mõõtmetega 770 x 800 mm. Keskmisel on kõigi vaidlusaluste kartserikambrite akende mõõdud samades suurustes. Kütmine Määruse p 7 kohaselt peab õhutemperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasatervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C, lubatav temperatuuri ülempiir tuleb määrata Eestis kasutatavate sisekliima normide alusel. Kõigis Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud põhjustel ei ole kaebaja väited väidetava niiskuse kohta kambris usutavad. Üldiselt algab kütteperiood siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on alla 8 °C. Kartserihoonet hakatakse aga kütma vastavalt vajadusele (üldjuhul varem) - siis kui kambrid muutuvad külmadeks ja niisketeks. Kartserihoone küttesüsteem on muust vanglast eraldi, mistõttu saab seda hoonet hakata kütma kohe kui vajadus tekib. Kõigis kartserikambrites on radiaatorid. Kartserihoone koridorid Kaebaja väide nagu oleks kartserihoone koridoris temperatuur võrreldav õuetemperatuuriga on väär ega vasta tegelikkusele. Kartserihoone on kahekordne maja. Sissepääsu juurde jäävas koridoris avanevad vasakule valvurite kabinetid ning paremale avaneb pikk koridor, mille kummalgi pool on kartserikambrid. Koridori temperatuuri mõõdeti eelnimetatud koridori keskel 29.12.2014 päeval (ca kell 13:00) ning tulemuseks oli 21 °C. Akende ees olevad tõkked Tallinna Vangla näol on tegemist kinnise vanglaga, mis tulenevalt

§ 7

lg-st 1 on valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetava üle.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldab vangla kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeolekukaalutlustel on kartserihoone kambrite akende ette paigaldatud trellid ning aknaid katavad metallkatted. Kahel korral

1. a väljusid kinnipeetavad läbi 5 kartserihoone kambri akende lõhkudes aknakatted. Tallinna Vangla ei pea võimalikuks kõikide kartserihoone aknaid katvate metallkatete eemaldamist ega akende ees trelle vähendada. Julgeoleku tagamiseks tuleb vanglal välistada kinnipeetavate omavaheline suhtlemine ja esemete üleandmine ka akna kaudu, mistõttu on akendel ees piirded, mis samas ei takista õhuliikumist. Kambrites on osaliselt loomulik- ja osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Kambrites olev selliselt avatav aken võimaldab ruume ventileerida. Suhtlemisvõimalus valvuritega Mitte üheski Tallinna Vangla kambris, s.h kartserikambrites ei ole sidepidamisvõimalust valvuritega. Kinnipeetav saab valvuri kambrisse kutsuda koputades kambri uksele. VSkE § 7 lg 1 ei näe ette ka, et kambri sisustuse hulka peab kuuluma sidepidamisvõimalus, mistõttu ei ole vangla tegevus selle puudumise osas õigusvastane ega saa seega ka kuidagi I.A.i õigusi rikkuda. Pesemisvõimalused Tallinna Vanglas viibivatele kinnipeetavatele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kinnipeetavale on kambris lubatud muuhulgas seep. Kambrites, kus kaebaja viibis, asub kraanikauss koos voolava veega, seega sai isik ennast elementaarses määras pesta ka kambris olles. Vangistusseadusest ega ka vangla sisekorra eeskirjast ei tulene, et kambri pesemiskoht peab olema varustatud kuuma (sooja) veega. Kui vangistust reguleerivad õigusaktid ei kohusta vanglat võimaldama kinnipeetavale iga päev pesemiseks sooja vett, siis vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine ei ole õigusvastane. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale veekeedukann vangla kauplusest soetada, lisaks annavad valvurid soovi avaldamisel alates
2. a veebruarist kinnipeetavatele kambrisse veekeedukannu, et nad vett soojendada saaksid. Jalutusboksid Kartserihoonel on viis jalutusboksi mõõtudega 245x180 cm ja jalutusboksi pindala on ligikaudu 4,4 m
4. a
5. nädalal ehitati kartserihoone jalutusboksidele peale katus, sest kinnipeetavad kurtsid sademete üle. Eesti kehtiv õigus ei määratle, kui suur peaks minimaalselt olema isikule

§ 55lg-s 2 tuleneva julutuskäigu tegemiseks vajalik ala.

Mitte üheski jalutusboksis ei ole pinki ega ka spordiinventari. Kehtivatest õigusaktidest ka ei tulene, et eelnimetatud peaksid jalutusboksides olema. Pink paigutatakse jalutusboksidesse üksnes arsti näidustusel. Jalutuskäik iseenesest

§ 651

lg 3 teise lause kohaselt ei ole kinnipeetavatele kohustuslik, vaid seda võimaldatakse soovi korral. Juhul, kui kaebaja ühe tunni pikkust värskes õhus viibimise aega liikumiseks või sportimiseks liiga pikaks pidas, oli tal alati võimalus jalutuskäigule mitte minna. Vastavalt

§ 55

lg-le 2 tuleb kinnipeetavale võimaldada vähemalt üks tund päevas värskes õhus viibimist. Vaidlust ei ole selle üle, et kaebajale jalutamisi võimaldati. Arvestades, et kaebaja viibis kartserikambrites, seega ka jalutusboksides üksinda, oli tal piisavalt ruumi, et nii kambrites kui ka jalutusboksides soovi korral ringi liikuda ja ka sportharjutusi teha.

§ 55lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Viidatud sättest ei tule ka vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek. Ringkonnakohus on 17.01.2011 otsuses nr 310-695 märkinud, et

§ 55

lg 1 ei tulene kinnipeetavatele subjektiivset õigust nõuda konkreetse endale meelepärase spordialaga tegelemise võimaldamist. Vanglal on kohustus tagada üksnes võimalus kehakultuuriga tegelemiseks üldiselt. Kaebajale on lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides. Seda võimalust kasutavad paljud kinnipeetavad. Kamber 72 6 Kambrisse 72 oli I.A. paigutatud perioodil 25.05. – 30.05.2013, s.o 5 ööpäeva. Kambri suurus on 8,4 m2. Kambris 72 on õhutemperatuuri mõõdetud 22.04.2013, mil tulemuseks saadi 20,8 °C, õhuniiskus oli 42,8%. Kambri 72 lähedal on kamber 74, kus 26.04.2013 oli õhutemperatuur 20,3 °C ja õhuniiskus 43,1%. Kambris 72 on mõõtmisi teostatud järgmine kord 05.12.2013, mil õhutemperatuur oli 21,9 °C. Kamber 73 Kambrisse 73 oli I.A. paigutatud perioodil 22.01. – 24.01.2012 (2 ööpäeva) ja 01.11. – 20.11.2013 (19 ööpäeva), kokku 21 ööpäeva. Kambri suurus on 9,7 m2. 17.01.2012 oli kambri 73 õhutemperatuur 22 °C ja õhuniiskus 30,9%; 27.01.2012 oli õhutemperatuur 19 °C ja õhuniiskus 30,0%. 18.12.2013 oli kambri õhutemperatuur 22 °C; 19.12.2013 oli 21,8 °C ja 11.01.2014 oli 19,8 °C. Kamber 74 Kambrisse 74 oli I.A. paigutatud perioodil 24.01. – 17.02.2012, s.o 24 ööpäeva. Kambri suurus on 7,4 m2. Õhutemperatuur 17.01.2012 oli 21 °C ja õhuniiskus 51,5%, 27.01.2012 õhutemperatuur 19 °C ja õhuniiskus 31,9% ning 09.02.2012 oli õhutemperatuur 20 °C ja õhuniiskus 40,8%. Kamber 80 Kambrisse 80 oli I.A. paigutatud perioodil 10.07. – 21.07.2012, s.o 11 ööpäeva. Kambri suurus on 7,5 m2. Kambris 80 on teostatud järgmisi mõõtmisi: 24.05.2012 – õhutemperatuur 19 °C, õhuniiskus 38,0%, 24.08.2012 – õhutemperatuur 17 °C, õhuniiskus 83,8%, 11.09.2012 – õhutemperatuur 22 °C, õhuniiskus 62,3%. Kamber 82 Kambrisse 82 oli I.A. paigutatud perioodil 07.03. – 31.03.2014, s.o 24 ööpäeva. Kambri suurus on 9,2 m2. Kambris 82 mõõtmisi ajal, mil sinna kaebaja oli paigutatud, teostatud ei ole. Kõrvalasuva kambris 83 on mõõtmisi teostatud 10.01.2014, mil õhutemperatuur oli 18,7 °C. Kamber 83 Kambrisse 83 oli I.A. paigutatud perioodil 31.10. – 01.11.2013, s.o 1 ööpäev. Kambri suurus 6,8 m2. Kambri 83 temperatuur 10.10.2013 oli 22 °C, õhuniiskus 65,0%. Kamber 86 Kambrisse 86 oli I.A. paigutatud perioodil 24.09. – 31.10.2013, s.o 37 ööpäeva. Kambri suurus on 8,3 m2. Kambris 86 on õhutemperatuuri mõõdetud 29.04.2013, mil tulemuseks saadi 20,3 °C, õhuniiskus oli 43,7%. 19. Vastustaja on andnud 12.03.15 vastuses ( tlk 151 I

1. kd)ülevaate kartserikambrite ventilatsioonist ja uste seisundist ning selgitanud temperatuuri ja mõõtmise metoodika kasutusega seotult saadud andmeid. Mõõtevahendite kasutamise osas on esitatud (tlk 153 I
2. kd)Metrosert kalibreerimistunnistus kombineeritud mõõtevahendi kasutamise kohta. Vastustaja on täpsustanud oma seisukohti veel ka 21.12.15 vastuses ( tlk 6 II kd), milles märgib, et 12.03.15 antud vastuses I korruse temperatuuride näidud on õiged ja korruste koridoride temperatuuri näit on mõõdetud 40 cm kõrguselt põrandapinnast. Vastustaja märgib, et vanglat külastanud õiguskantsleri nõunikud teostasid 12.02.15.a. kartserihoone kambrite õhutemperatuuri ja –niiskuse mõõtmisi ning tulemused vastasid normidele. Muid mõõtmisi eelnimetatud kambrites ega nende vahetus läheduses vaidlusalustel perioodidel teostatud ei ole. Tagantjärgi ei ole Tallinna Vanglal käesoleval hetkel võimalik kaebuse alusel tuvastada, milline oli ühel või teisel ajahetkel minevikus temperatuur, õhuniiskus või valgustihedus kambrites, millistesse kaebaja kartserihoones paigutatud oli. Vanglal ega kaebajal ei ole kuidagi põhjust kahelda õiguskantsleri nõunike erapooletuses. 20. Päikeseliste ja soojade suveilmadega on Vanglal peaaegu võimatu tagada hoonetes samasugust temperatuuri nagu jahedamatel aastaaegadel. Vanades hoonetes ei saa palavuse korral alati kindlustada ka küllaldast õhutust, akende avamise võimalused on aga turvalisuse huvides piiratud. 7 Sellest hoolimata tegi vangla kõik endast oleneva, et ka palavail suvepäevil oleks hooneis võimalikult värske õhk ja palavusest tingitud probleemid leiaksid asjaliku lahenduse. Vangla mõõtis hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust ning püüdis sellega igapäevase töö korraldamisel arvestada. Alates 2012. a eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubab võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), annab üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Seega on Tallinna Vangla teinud kõik endast oleneva, et palavusest tingitud probleeme lahendada. Kartserikambrid vajavad sanitaarremonti, ent samas ei ole kambrid ka sellised, et oleks alust rääkida nende asjaolude tõttu kaebaja tõsisest väärkohtlemisest või tema õiguse intensiivsest riivest. Kartserikambrites esines puudusi, ent mitte kaebaja kirjeldatud määras ega ulatuses. Vangla on seisukohal, et kaebajal olid kartserikambrites tagatud kinnipidamistingimused, mis vastasid õigusaktides sätestatud nõuete miinimummäärale. 21. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajal oli võimalik kahju ära hoida õiguskuuleka käitumise ning vangistust reguleerivaid õigusakte järgides. Kartserikambritesse paigutatakse kinnipeetavad kartserikaristuse kandmise ajaks, seega ei ole tegemist kinnipeetavale määratud alaliste elukambritega. Kaebuse esitajale pidid arvestades tema arvukaid kartserikaristusi kartserikambrite tingimused teada olema ja distsipliini rikkudes pidi ta ka arvestama, et kartserikaristuse korral paigutatakse ta kambrisse, mille tingimustega ta rahul ei ole. Vanglasse ja kartserisse sattumist ning sellega kaasnevaid võimalikke ebamugavusi oli kaebuse esitajal endal võimalik õiguskuuleka käitumisega ära hoida. Vastustaja on seisukohal, et kaebajale ei ole tekitatud sellist mittevaralist kahju, mis õigustaks rahalise hüvitise väljamõistmist. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Käesoleval juhul tuleb seega hinnata kaebaja õiguste riive intensiivsust ja kumulatiivset mõju. 22. Mistahes põhiõiguste rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Isiku arusaam, mille kohaselt iga vanglas esinev isikule subjektiive ebameeldivus peab kaasa tooma hüvitise saamise, on väär. Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Kahjuhüvitise maksmine on suunatud õigushüve terviklikkuse taastamisele või kompenseerimisele. Tekkinud kahju, mille hüvitamist taotletakse, peab olema tõsine. Vaid ebamugavustunnet ei saa seostada piinamise, tervise kahjustamise, alandamise või au ja väärikuse riivamisega. Väärikuse alandamisena ei ole käsitletavad igasugused hingelised üleelamised, vaid tegemist peab olema olukorraga, kus avalik võim on isikut alandades intensiivselt rikkunud põhilisi inimõigusi. Tallinna Vangla tegevus ei viita sellisele õiguste riivele. Arvestades eeltoodut, tuleb I.A.i kaebus jätta rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 23. I.A. nõuab mittevaralise kahju hüvitamist seoses kartserikambrite nr 72, 73, 74, 80, 83 ja 86 inimväärikust alandavate tingimustega. 24. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta osaliselt läbi vaatamata ning ülejäänud osas rahuldamata. Kohus põhjendab seda järgmiselt. 8 25. Kaebuse lahendamisel kontrollib kohus, kas mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on täidetud. Esmalt selgitab kohus välja kaebuse piirid (I), analüüsib seejärel kaebuses välja toodud puudusi ja vastustaja tegevust (II), seejärel kahjuhüvitise küsimust (III) ning jagab viimaks menetluskulud (IV). I 26. Riigikohtu seisukoha kohaselt tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust; halduskohus saab kaebust menetleda vaid osas, milles on kaebaja läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (vt nt RKHK 11.11.2008 määrus haldusasjas nr 3-3-1-68-08, p 9). Seega lähtub kohus kaebaja väidete analüüsimisel üksnes nendes väidetest, milles ta on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (s.t, et kohus analüüsib üksnes neid puudusi, millele kaebaja on viidanud juba vanglale esitatud taotlus(t)es). Kohus selgitas kaebajale juba oma 10.11.2014 määruses, et kaebuses ei saa tugineda asjaoludele, mida kohtueelses menetluses välja pole toodud, sh sellele, et kartserikambrites oli külm. Kohus selgitas ka seda, et kambrite nr 73 ja 74 osas ei saakski kaebaja enam kambri väidetavalt madala temperatuuriga seonduvalt kahju hüvitamist nõuda, kuna selles osas on kaebajale haldusasjas nr 313-238 juba hüvitis välja mõistetud. 27. Kohus võtab praegusel juhul arvesse, et kaebaja loobus kaebusest osas, milles see puudutas kahju hüvitamist seoses kartserikambrite nr 72, 73, 74 ja 80 väidetavalt ebapiisavat valgustust. Kuivõrd 03.03.2015 määrusega lõpetas kohus selles osas menetluse, ei analüüsi kohus kaebuse lahendamisel nende kambrite valgustust puudutavaid väiteid. 28. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud.

§ 11

lg 8 sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Seega saab kinnipeetav esitada halduskohtule kaebuse kahju hüvitamiseks juhul, kui on läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus vastavalt

§ 11lg-le 8.

HKMS § 121 lg 1 p 4 kohaselt tagastab kohus kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast. Kui selline nõue on juba menetlusse võetud, jätab kohus nõude läbi vaatamata (HKMS § 151 lg 1 p 1). Seega tuleb kaebus osas, milles kaebaja ei ole kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud, jätta läbi vaatamata.

1. Kaebaja märkis oma 14.11.2014 esitatud puuduste kõrvaldamise avalduses muu hulgas ka järgmist: kambrites 86 ja 83 (ajavahemik 24.09.2013 – 20.11.2013) oli aknal metallkast; kambris oli päevasel ajal kunstlik valgustus, sest loomulik valgustus oli ebapiisav. Kambris nr 83 (ajavahemik 07.03.2014 – 31.03.2014) oli niiske, aknal oli metallist kast, ebapiisava loomuliku valgustuse tõttu põles kambris kella 06.00-st 22.00-ni kunstlik valgus. Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluses (I kd, tl 17) toob kaebaja välja järgmised asjaolud: Talvisel ajal oli kambrites nr 73, 74 halvad olmetingimused: niiskus, vähene valgus ning väike jalutusboks, kus polnud pinki. Kamber nr 80 oli niiske ja pime, jalutusboks oli väike ja seal polnud pinke, samuti puudus sportimisvõimalus. Kamber nr 72 oli niiske, pime, jalutusboksis polnud pinki ega spordiinventari. 9 Kambrites nr 86, 83 ja 73 oli samuti niiskus, jalutusboks oli väike ning ilma pingi ja spordiinventarita. Kamber nr 83 oli niiske, jalutusboks oli ilma pingita ning sportimisvõimaluseta. Kõikide kambrite puhul tõi I.A. välja, et dušši sai kasutada vaid kord nädalas, kambrites puudub suhtlemisseaduse ning häirenupp. Kartserikambrites pole WC-potte ja ventilatsiooni ning akende peal olid „tõkked“.
2. Eeltoodud asjaoludest nähtuvalt ei ole kaebaja kambrite nr 83 ja 86 väidetavalt ebapiisava valgustuse osas läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Sellest tulenevalt jätab kohus I.A.i kaebuse ka osas, milles see puudutab kartserikambrite nr 83 ja 86 väidetavalt ebapiisavat valgustust, läbi vaatamata. II
3. I.A. on seisukohal, et Tallinna Vangla on tekitanud talle mittevaralist kahju, kuna hoidis teda kartserikambrites nr 72, 73, 74, 80, 83 ja 86 inimväärikust alandavates tingimustes.
4. Tulenevalt käesoleva kaebuse asjaoludest peab kohus analüüsima kaebuses märgitud kartserikambrite tingimusi ning kontrollima, kas need vastasid õigusaktidest tulenevatele nõuetele. Selguse huvides analüüsib kohus esmalt kartserikambrite üldisi puudusi ning seejärel iga konkreetse kartserikambriga seotud etteheiteid eraldi.
5. Vangistusseaduse (

) § 11 lg-test 1 ja 2 tuleneb, et kinnipeetava paigutamine vanglasse toimub täitmisplaani alusel, arvestades reaalselt kandmisele kuuluva karistusaja pikkust, kinnipeetava vanust, sugu, tervise seisundit ning iseloomuomadusi ning vanglas paigutatakse kinnipeetav kambrisse või tuppa. Vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 1 kohaselt paigutatakse kinnipeetav vanglas ühevõi mitmekohalisesse tuppa või kambrisse. Sama paragrahvi lõike 2 järgi on kamber kinnipeetava majutamiseks ettenähtud ruum kinnises vanglas. Uks on väljastpoolt lukustatav. Ühestki õigusaktist ei tulene kinnipeetavale õigust otsustada selle üle, millisesse kambrisse ta paigutatakse, sh kas tegu on ühe- või mitmekohalise kambriga. Selle, kas paigutada kinnipeetav eraldi või koos teiste kinnipeetavatega, otsustab vangla kaalutlusõiguse alusel, lähtudes mh

§ 11lgst 1 (RKHK 19.01.2012 otsus nr 3-3-1-76-11, p 11).

34.

§ 45

lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kinnitatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 7 lg 1 sätestab, et toa või kambri sisustusse kuuluvad:

§ 50

lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Käesoleval juhul ei ole kaebaja seadnud kahtluse alla võimalust vähemalt ühel korral nädalas duši all käia. Seega on vastustaja taganud kaebajale pesemisvõimaluse vähemalt minimaalses mahus. Lisaks on vastustaja selgitanud, et vaidlusalustes kambrites asub kraanikauss koos voolava veega ning sellest tulenevalt sai kaebaja end elementaarsel määral pesta ka kambris olles. 10 Vastustaja on kohtule esitanud ka pildid kartserihoone pesemisruumist. Vaatamata mõningale kulumisele ei nähtu, et pesemisruumi tingimused kogumis oleksid vastuvõetamatud. Pidades silmas, et kinnipidamistingimusi kogumis hinnates ei halvenda hüve võimaldamine vähemalt minimaalses nõutavas ulatuses kindlasti kinnipidamistingimuste kui terviku kvaliteeti, ei ole vangla tegevus duši võimaldamise osas õigusvastane. Ka Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-50-14 märkinud, et

§ 50

lg-st 2 ei tulene kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust rohkem kui kord nädalas dušši kasutada ning avaliku võimu kandja ei ole kohustatud sellesisulist toimingut tegema. WC Kohus nõustub vastustajaga ka tualetti puudutava etteheite osas. Vaidlusalustes kambrites oli nn Aasia-tüüpi WC ning vaidlust ei ole selles, et kaebaja sai igal ajal seda kasutada. Kehtiv õigus ei sätesta täpsemaid nõudeid tualetipotile, mistõttu ei ole pelgalt asjaolu, et kambris oli tualetipoti asemel nn Aasia-tüüpi WC, kaebaja väärikust alandav. Vastustaja on selgitanud, et kambri üldise korra ja puhtuse tagab kinnipeetav ning selleks väljastatakse kartserisse kord nädalas ka WC puhastusvahend. Kaebusest ega muudest kaebaja esitatud tõenditest ei nähtu, et kaebaja oleks olnud nn Aasia-tüüpi tualetikasutamisega probleeme. Ka ei nähtu kohtule, et seda tüüpi tualetikasutamine oleks kaebajale tema tervisliku seisundi tõttu vastunäidustatud. Kuivõrd tegemist on kartserikambriga ning kaebaja viibis selles kogu aja üksinda, ei saanud WC seinte puudumine tema privaatsust riivata. Ventilatsioon ja aken Kaebaja väitel puudus kartserikambrites ventilatsioon. Kohtule nähtuvalt oli see kaebaja hinnangul osaliselt tingitud ka akendele kinnitatud „tõketest“. Vastustaja on selgitanud, et kartserikambrites on osaliselt sund- ning osaliselt loomulik ventilatsioon. Kartserikambris viibival kinnipeetaval on võimalik kambri õhuhulka reguleerida akna küljes oleva õhutusava kaudu. Õhuringluse efektiivseks toimimiseks on võimalik kambris viibival isikul hoida ventilatsiooniavad vabana ja avatuna. Vastustaja poolt kohtule esitatud fotodelt nähtuvad nii akna küljes oleva õhutusavad ja selle reguleerimist võimlavad kangid (toimiku I kd, tl-d 81, 86, 90, 95, 97, 103, 107, 109, 112, 116, 118) kui ka ventilatsiooniavad (I kd, tl-d 98, 105, 119). Kuivõrd värske õhu juurdepääs oli tagatud nii osaliselt avatava õhuklapi kui ka sundventilatsiooniga, ei ole põhjust pidada vangla tegevust selles osas õigusvastaseks. Kohtu hinnangul ei ole kahtlust, et kambri õhuvahetus on vähemalt minimaalsel vajalikul määral tagatud. Kohtule jääb kaebaja väidetest ebaselgeks, kuidas saab kambris, kus kaebaja väitel olid uksed halvasti isoleeritud ning nendest „puhus“, olla samal ajal puuduseks halb ventilatsioon ja õhupuudus. Lisaks on ka kaebaja ise kinnitanud, et „[t]egelikult on olemas loomulik ventilatsioon, sest et kambri uste vahe ei ole soojustatud“ (I kd, tl 122 pöördel). Kaebusest ning kohtule esitatud täiendavatest avaldustest saab (arvestades, et vaidluse all ei ole kartserikambrite valgustingimused) järeldada, et kaebaja arvates takistavad kartserikambrite akende ette kinnitatud metallrestid õhuvahetust. Kohus möönab, et metallreste on akende ees võrdlemisi palju, kuid ei ole eluliselt usutav, et need takistaksid olulisel määral õhuvahetust. Käesoleval juhul on oluline silmas pidada, et tegemist oli kartserikambritega, kus eelduslikult on veelgi suurem vajadus tagada vangla julgeolek. Võimalus akent vaid piiratud määral avada on otseselt seotud julgeoleku tagamisega. 11 Vastustaja on selgitanud, et nii temperatuuri kui ka õhutusprobleemi leevendamiseks suveperioodil on vangla teinud kõik endast oleneva: Vangla mõõtis hoonete sisetemperatuuri ja õhuniiskust ning püüdis sellega igapäevase töö korraldamisel arvestada. Alates

1. a eemaldab vangla kuumuse leevendamiseks suveperioodiks üldkasutatavates koridorides osa aknaklaase, et tagada kambrite parem õhutus, hoiab toiduluugid kambri jalutamise ajal ja ka õhtusel ajal avatuna, et kambrit rohkem õhutada, annab igasse kinnisesse kambrisse ventilaatori, võimaldab üks kord nädalas kambrile hommikul või õhtupoolikul lisajalutuskäiku, lubab võtta jalutuskäigule kaasa kuni 1,5-liitrit joogivett (plastpudelis), annab üks kord nädalas igale kinnise kambri vahistatule 1,5 liitrit mineraalvett. Kohus peab vangla püüdlusi mõistlikuks ning ka tegelikult leevendust pakkuvaks. Peamine probleem on seotud pigem hoonete vanuse ning ehituslike lahendustega. Suhtlemisseade ja häirenupp Vastustaja on selgitanud, et mitte üheski Tallinna Vangla kambris, s.h kartserikambrites, ei ole eraldi seadeldist sidepidamiseks valvuritega. Kinnipeetav saab valvuri kambrisse kutsuda koputades kambri uksele. Vastustaja on õigesti viidanud, et VSkE § 7 lg 1 ei näe ette seda, et kambri sisustuse hulka peab kuuluma sidepidamisvõimalus. Seega nõustub kohus vastustajaga, et vangla tegevus selle puudumise osas ei ole õigusvastane ega saa seega kuidagi I.A.i õigusi rikkuda. Kohtu hinnangul on usutav, et vajadusel ning nn hädaolukorras saab kaebaja piisavalt endast märku anda koputamistega (metallist) uksele ja miski ei viita, et sellel viisil lärmi tehes, jäänuks kaebaja valvuri tähelepanuta. Kaebaja ei ole ise ühelegi nn hädaolukorrale kaebuse perioode hõlmavalt, mil tema märguandmisele ei reageeritud, tähelepanu juhtinud. Nimetatut silmas pidades ning eespool märgitut arvestades ei ole vangla tegevus selles osas õigusvastane. Eeltoodu on kooskõlas ka varasema kohtupraktikaga. Nii leidis nt Riigikohtu halduskolleegium oma 12.12.
2. a otsuses, et kuna kehtiva õiguse järgi otsustab elektroonilise väljakutsesüsteemi paigaldamise ja tööshoidmise vangla kaalutlusõiguse alusel, ei saa kohus tunnistada sellise süsteemi paigaldamata jätmist või süsteemi parandamisest keeldumist õigusvastaseks, kui pole tuvastatud, et ükski muu valvuri väljakutsumise meetod ei taga kinnipeetava õiguste piisavat kaitset. Jalutusboksid (sh sportimisvõimalus) Kaebaja viitab nii sportimisvõimaluste kui spordiseadmete puudumisele kambris ning jalutusboksis. Kohus selgitab, et vajaliku füüsilise koormuse võib kinnipeetav endale soovi korral tagada ka siis, kui ta kasutab jalutusboksi või kambrit nt venitus-, painutusharjutuste jms harjutuste tegemiseks. Kaebaja poolt nimetatud nn spordiseadmetega ei ole jalutusboks varustatud, kuid sellist kohustust ei tulene ka õigusaktidest. Kartserirežiimi erisusest tulenevalt ei saa pidada õigusvastaseks, et kaebaja ei saanud ulatuslikumalt kehakultuuriga tegelda. Ühestki õigusaktist ei tulene kohustust tagada jalutusboksis pingi olemasolu. Kohtule teadaolevalt on teatud juhtudel ning ennekõike meditsiinilisest näidustustest tingituna kinnipeetavatele jalutusboksi pinke ajutiselt paigaldatud. Kuivõrd käesoleval juhul kaebajal sellist näidustust ei olnud, ei saa pingi puudumine olla õigusvastane. Konkreetsete kartserikambrite väidetavad puudused Konkreetseid kartserikambreid puudutavate etteheidete analüüsimisel jätab kohus tähelepanuta need väidetavad puudused, mille osas on kaebaja hüvitamiskaebusest loobunud või mille osas jättis kohus kaebuse kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbi vaatamata. 12 Kuivõrd kohus analüüsis eelnevalt enamikke kaebaja märgitud väidetavaid puuduseid, ei ole nende täiendav kordamine vajalik. Kohus selgitas juba eelnevalt, et nimetatud osas oli vangla tegevus õiguspärane. Eeltoodut arvestades analüüsib kohus kambrite puhul täiendavalt üksnes neid, puudusi, mida varasemalt ei käsitatud (ennekõike liigset niiskust puudutavaid etteheiteid). Kamber nr 72: Kambrisse nr 72 oli I.A. paigutatud perioodil 25.05.2013 – 30.05.
3. Kaebaja väitel oli kamber niiske, kuna kütteperiood oli lõppenud. Ventilatsioon ei olnud piisav ning sportimisvõimalusi polnud ei kambris ega jalutusboksis. Samuti polnud jalutusboksis pinki. WC oli „käimla moodi ja avatud“. Vastustaja on täpsustanud, et kambris nr 72 on õhutemperatuuri mõõdetud 22.04.2013, mil tulemuseks saadi 20,8 °C, õhuniiskus oli 42,8%. Kambri 72 lähedal on kamber 74, kus 26.04.2013 oli õhutemperatuur 20,3 °C ja õhuniiskus 43,1%. Kambris 72 on mõõtmisi teostatud ka hiljem (nt 05.12.2013, mil õhutemperatuur oli 21,9 °C ja 02.03.2015, mil õhutemperatuur oli 20,2 °C ning õhuniiskus 52,4%). Vastustaja on selgitanud, et kõigis Tallinna Vangla kambrites on keskküte, mis tagab kütteperioodil, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Nimetatud põhjustel ei ole kaebaja väited väidetava niiskuse kohta kambris usutavad. Samuti on vastustaja juhtinud tähelepanu asjaolule, et üldiselt algab kütteperiood siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur on alla 8 °C. Kartserihoonet hakatakse aga kütma vastavalt vajadusele (üldjuhul varem) - siis kui kambrid muutuvad külmadeks ja niisketeks. Kartserihoone küttesüsteem on muust vanglast eraldi, mistõttu saab seda hoonet hakata kütma kohe kui vajadus tekib. Kõigis kartserikambrites on radiaatorid. Olukorras, kus nimetatud ajavahemikul kartserikambris täiendavaid mõõtmisi ei tehtud, ei ole võimalik tuvastada, milline võis olla õhuniiskus mõnel konkreetsel ajahetkel. Kohus võtab siinjuures arvesse, et Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmete järgi (leitav arvutivõrgus: http://www.ilmateenistus.ee/ilm/ilmavaatlused/vaatlusandmed/) varieerus ajavahemikul 25.05.2013 – 30.05.2013 õhuniiskus õues oluliselt (57 – 98%). Samas saab see isegi juhul, kui kütteperiood vaidlusalusel ajal tõepoolest lõppenud oli (nagu väidab kaebaja), vaid osaliselt kambri sisemist õhuniiskust mõjutada. Arvestades lühikest kartseris viibimise aega ning ka Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmeid õhuniiskuse pidevast muutumisest, ei saanud tegemist olla selliste ebamugavustega, mis oleksid ületanud inimväärikuse alandamise läve. Ka siis, kui kambris nr 72 viibides kartserikambri õhuniiskus teatud ajahetkedel tõepoolest tavapärasest kõrgem oli, ei ole põhjust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Kamber nr 73: Kambrisse 73 oli I.A. paigutatud perioodil 22.
4. – 24.01.2012 ja 01.
5. – 20.11.
6. Kaebaja väitel oli kamber niiske ning jalutama pidi ta väikeses jalutusboksis, kus polnud pinki. Ventilatsioon ei olnud piisav, WC oli „käimla moodi ja avatud“, sportimisvõimalusi polnud ei kambris ega jalutusboksis. Kaebaja väitel oli sein niiskuse tõttu härmas „nagu külmkapis“. Vastustaja on selgitanud, et 17.01.2012 oli kambri 73 õhutemperatuur 22 °C ja õhuniiskus 30,9%; 27.01.2012 oli õhutemperatuur 19 °C ja õhuniiskus 30,0%. 18.12.2013 oli kambri õhutemperatuur 22 °C; 19.12.2013 oli 21,8 °C ja 11.01.2014 oli 19,8 °C ning viidanud keskkütte toimimisele. Kuigi mõõtmistulemused ei ole tehtud täpselt samal ajal, kui kaebaja seal viibis, on need kohtu hinnangul käesoleval juhul kartserikambri tingimuste ligikaudseks hindamiseks sobivad. Vaid mõned päevad varem või pisut hiljem tehtud mõõtmistulemusi saab arvestada, kuna tegemist oli kindlasti kütteperioodiga ning Riigi Ilmateenistuse vaatlusandmete järgi ei erinenud õhutemperatuur ja õhuniiskus nt 17.01.2012 ja 23.01.2012 ning nt 20.11.2013 ja 18.12.2013vahel oluliselt. Kuivõrd mõõdetud õhuniiskus u 30% viitab keskmisest kuivemale õhule, ei ole kaebaja väited kambri niiskusest usutavad. Eeltoodud asjaolusid arvestades ei ole alust pidada vangla tegevust selles aspektis õigusvastaseks. 13 Kamber nr 74: Kambrisse nr 74 oli I.A. paigutatud perioodil 24.
7. – 17.02.
8. Kaebaja etteheited on samad nagu kambris nr
9. Kuivõrd nimetatud kambris viibimise ajal on Tallinna Vangla teostanud ka mõõtmisi, ei ole kahtlust, et nendega saab arvestada. Vastustaja on selgitanud, et õhutemperatuur 17.01.2012 oli 21 °C ja õhuniiskus 51,5%, 27.01.2012 õhutemperatuur 19 °C ja õhuniiskus 31,9% ning 09.02.2012 oli õhutemperatuur 20 °C ja õhuniiskus 40,8%. Mõõtmistulemustest nähtub, et väide kambri liigsest niiskusest ei vasta tõele. Seega ei ole vangla tegevus ka selles aspektis õigusvastane. Kamber nr 80: Kambrisse 80 oli I.A. paigutatud perioodil 10.
10. – 21.07.
11. Kaebaja väitel oli kamber niiske, kuna kütteperiood oli lõppenud. Ventilatsioon ei olnud piisav ning sportimisvõimalusi polnud ei kambris ega jalutusboksis. Samuti polnud jalutusboksis pinki. WC oli „käimla moodi ja avatud“. Kohus võtab siinjuures arvesse, et tegemist oli suveperioodiga, mil kartserikambrit ei köetud. Seega ei ole täielikult välistatud, et õhuniiskus võrreldes kütteperioodiga muutus või kõikus sõltuvalt ilmast. Arvestades aga kartseris viibimise lühikest aega ning seda, et tegemist oli suveperioodiga, mil ka väline temperatuur oli soe, ei ole see käsitatav sellise ebamugavusena, mis ületaks nn inimväärikuse alandamise läve. Ka siis, kui kambris nr 80 viibides kartserikambri õhuniiskus teatud ajahetkedel tõepoolest oleks olnud tavapärasest kõrgem, ei ole põhjust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Kamber nr 82: Kaebaja on ekslikult leidnud, et ajavahemikul 07.03.2014 – 31.03.2014 viibis ta kambris nr 83, kuid vastustaja kinnitusel viibis ta sel ajal kambris nr
12. Nimetatud perioodi silmas pidades saab järeldada, et kaebaja on ka kambrit nr 82 liigniiskeks pidanud. Vastustaja on selgitanud, et kambris nr 82 ajal, mil sinna kaebaja oli paigutatud, mõõtmisi teostatud ei ole. Temperatuuri on mõõdetud 02.03.2015 (I kd, tl 152) ning siis oli kambris nr 82 20,7 °C ning õhuniiskus 49,7%. Kohus võtab siinjuures arvesse, et tegemist kütteperioodiga ning vaidlust ei ole selles, et küttesüsteem töötas. Kohtule esitatud fotolt (I kd, tl 116) nähtub suur radiaator, mille ribide suurele arvule on viidanud ka kaebaja ning on eluliselt usutav, et vähemalt ajal, kui keskküttesüsteem töötab, suudab see koosmõjus ventilatsioonisüsteemiga (I kd, tl 119) õhku piisavalt kuivatada. Ka siis, kui kambris nr 82 viibides kartserikambri õhuniiskus teatud ajahetkedel võis olla tavapärasest kõrgem, ei ole põhjust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Kamber nr 83: Kambrisse nr 83 oli I.A. paigutatud perioodil 31.
13. – 01.11.
14. Peamiseks etteheiteks (kuivõrd teisi on kohus juba eelnevalt analüüsinud) on ka selle kambri puhul kambri liigne niiskus. Vastustaja on selgitanud, et kambri nr 83 temperatuur 10.10.2013 oli 22 °C, õhuniiskus 65,0%. Kuigi tegemist on u 20 päeva varasema mõõtmisega, saab seda ligikaudselt tingimuste hindamisel arvestada. Kohus võtab siinjuures arvesse, et tegemist kütteperioodiga ning vaidlust ei ole selles, et küttesüsteem töötas. Kohtule esitatud fotolt (I kd, tl 101) nähtub suur radiaator, mille ribide suurele arvule on kaebaja viitas ning on eluliselt usutav, et vähemalt ajal, kui keskküttesüsteem töötab, suudab see koosmõjus ventilatsioonisüsteemiga (I kd, tl 105) õhku piisavalt kuivatada. Ka siis, kui kambris nr 83 viibides kartserikambri õhuniiskus teatud ajahetkedel oleks olnud tavapärasest kõrgem, ei ole põhjust pidada vangla tegevust õigusvastaseks. Kaebaja viitab ka ise, et viibis selles kambris lühikest aega, so ühe ööpäeva, mistõttu ei oleks isegi tavapärasest suurema õhuniiskusega ruumis hoidmist põhjust pidada inimväärikust alandavaks kohtlemiseks. 14 Kamber nr 86: Kambrisse nr 86 oli I.A. paigutatud perioodil 24.
15. – 31.10.
16. Peamiseks etteheiteks (kuivõrd teisi on kohus juba eelnevalt analüüsinud) on ka selle kambri puhul kambri liigne niiskus. Vastustaja on selgitanud, et kambris 86 on õhutemperatuuri mõõdetud 29.04.2013, mil tulemuseks saadi 20,3 °C, õhuniiskus oli 43,7%. Kuivõrd tegemist on oluliselt varasema mõõtmisega, ei saa seda käesoleval juhul arvestada. Seega ei ole kohtul võimalik tagantjärele kindlaks teha, millised tingimused nimetatud kartserikambris vaidlusalusel perioodil olid. Arvestades aga asjaolusid kogumis ning teisi käesoleva haldusasja raames kogutud tõendeid, ei ole põhjust pidada kambri nr 86 tingimusi (õhuniiskuse aspektis) selliseks, mis viitaksid Tallinna Vangla õigusvastasele tegevusele. Ka siis, kui kambris nr 86 viibides kartserikambri õhuniiskus teatud ajahetkedel oleks olnud tavapärasest kõrgem, ei ole pelgalt sellest asjaolust tingituna põhjust pidada vangla tegevust (kaebaja hoidmist kambris nr 86) õigusvastaseks. Täiendavalt viitab kohus asjaolule, et kaebaja on (viidates küll kambrile 83) järeldanud (I kd, tl 124), et kui kambris on kaheksast osast koosnev radiaator, on olmetingimused kütmise ja niiskuse osas paremad („Seega olmetingimused k 74 on 2 korda halvem kui 83-s kütmise ja niiskuse suhtes“). Kuivõrd ka kambris nr 86 on suur 7-osaline radiaator, võib eeldada, et ka nimetatud kambrit ei pidanud kaebaja niiskuse suhtes sedavõrd halvaks kui kambrit nr
18. Lisaks eelmärgitule täpsustab kohus, et Tallinna Vangla näol on tegemist kinnise vanglaga, mis tulenevalt

§ 7

lg-st 1 on valvatava müüri või muu piirdega vangla, mis võimaldab pideva järelevalve kinnipeetava üle.

§ 66

lg 1 kohaselt korraldab vangla kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Julgeolekukaalutlustel on kartserihoone kambrite akende ette paigaldatud trellid ning aknaid katavad metallkatted, mis ei ole tõepoolest nägusad, ent kaebaja kaebuse põhjust, et ruumi õhutamisel esines probleeme, need trellid kohtu eelneval selgitusel rikkumist kaasa ei too. Vangla on esitanud usutavaid andmeid, mis trellide kasutuse põhjendab, nii nt on 2 korral

1. aastal väljunud kinnipeetavad läbi kartserihoone kambri akende (lõhkudes aknakatted). Kahtlusteta on vangla nimetanud tõsist tähelepanu vääriva juhtumi ning vajaduse kinnipeetavate keelatud viisil suhtlemine tõkestada. Lisaks saab kohus märkida, et vangla ei ole jätnud peale Õiguskantsleri visiitide tulemuste saamist ja CPT 2012 a visiidi raporti tulemusi tähelepanuta, kuivõrd nähtub, et vangla on asunud järjepidevalt kontrollima temperatuuri ja õhuniiskust, kontrollinud valgustust jms. Asjaolu, et varasemas raportis oli CPT ja ka kaebaja toodud õiguskantsleri seisukohast (I kd, tl 176 pöördel) välja loetav, et K hoone tuleks kasutusest välja jätta, ei vii veel järelduseni, et vangla igal üksikjuhtumil rikkus isiku õigusi. Ka on vastustaja nende materjalidega tutvunud ja selgitanud kaebajale, et antud konkreetsel juhul ei ole võimalik tuvastada Tallinna Vangla õigusvastast käitumist läbi aastatetagust raportit ning Õiguskantsler on samas leidnud, et mõnevõrra on olmetingimusi parandatud. Nagu nähtub, on vastustaja asunud reageerima viidatud puudustele arvestusega, et isegi moraalselt ja ehituslikult vananenud hoone kasutamise objektiivsest vajadusest on olmetingimused remontide ja senisest parema kütmisega parandatavad ning olukord hoiti kohtule nähtuvalt kontrolli all, vastupidiselt poleks tehtud erinevaid mõõtmisi, mille alusel sai vajadusel negatiivsetele muutustele reageerida. Kaebaja viidatud õiguskantsleri vastuses ei ole puudusena esile toodud nt halba küttesüsteemi või ette heidetud lubamatu niiskuse olemasolule kartseri kambrites, koridorides. Vangla on selgitanud, et kõiki kambreid ei võeta kasutusele ning kambri vajadusel tehakse remonte. Kuni uue vangla valmimiseni ongi kohtu arvates võimalus võtta kasutusele meetmed nagu remont, mida mingil hetkel peeti ebavajalikuks lootuses, et vangla saab kiiremini uued hooned. Ka tavaelus 15 on nii, et moraalselt ja ehituslikult vananenud (elu)hooneid hakati remontima, et nendes tagada normaalsed elutingimused. Vangla puhul toimib samasugune loogika. CPT 2012.a. visiidi raport puudutab neid andmeid, mis oli kogutud enne visiiti ja on tunduvalt varasemast ajast, so ajast, mil remonttöödele ei olnud pööratud piisavalt tähelepanu, sj põhjusest, et loodeti uue vangla valmimist. CPT oli heaks kiitnud ka osade kambrite kasutusest väljajätmise, nt kunagiselt ebasobivaks loetud kambrid nr 76 ja 85, millega kaebajal käesolevalt seotust enam ei ole. Muud esile toodud ja võimalikud allesjäänud puudused aga ei seondu peale kaebuse täpsustumist käesoleva kaebuse asjaoludega. Vaidlust ei ole selles, et Tallinna Vangla puhul on tegemist vana ühiselamutüüpi vanglaga, mille hooned on valminud enne ehitusseaduse vastuvõtmist ning ajal, mil eluruumidele kehtisid teised nõuded. Kartserikambrid on aga vajanud sanitaarremonti ja reageerides kaebaja viidatud raportile ja soovitustele hakati enam arvestama, et teha tuleb need tööd, mis tagavad senisest inimväärsemad tingimused. Vangla on esitanud sj andmed, mis kinnitavad, et samas ei ole kambrid ka sellised, et oleks alust rääkida, justkui igal juhul toimuks kinnipeetavate väärkohtlemine, kui nad paigutatakse kartserisse. Vangla ei ole ka kordagi jätnud tõdemata, et kartserikambrite tingimustes on esinenud puudusi. Igal üksikjuhtumil tuleb asjaolusid uurida ja käesoleval juhul vangla kaebaja üldiste viidete alusel ei ole nõustunud, et kartserikambreid ei oleks tohtinud kasutada, edasi on aga vangla näidanud, miks rikkumist ei esine kaebaja kirjeldatud määras ja ulatuses. Tallinna Vangla on esitanud ka seisukoha, et kaebajal olid kartserikambrites tagatud kinnipidamistingimused, mis vastasid õigusaktides sätestatud nõuete miinimummäärale ning et seda kinnitavad nõuetekohased mõõtmisandmed. Kohtule esitatud niiskuse mõõtetulemused ei viita sellele, et need ei vastaks normidele. Kaebaja ei ole küll rahul mõõtmistulemustega või siis metoodikaga, kuid kaebaja ka ei täpsustanud, milles täpsemalt on mõõtmine /metoodika vale. Kohtule nähtub, et kaebaja poolt on usaldatud nt Õiguskantsleri seisukohad ja kontrollkülastuste andmed, samas nähtub, et kaebajal puuduvad etteheiteid selles, et need töötajad on lähtunud valedest mõõtmistulemustest nt põhjusel, justkui poleks kasutatud õigeid kontrollvahendeid või metoodikat. Kohtule ei nähtu ka seda, et vanglale oleks ette heidetud kaebaja viidatud kontrollmenetluste käigus, et vangla ise ei kasuta õigeid mõõtmisvahendeid või metoodikat. Kui aluseks võtta Vabariigi Valitsuse 26.01.1999.a. määruse nr 38 p 8 kohaselt „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“, et eluruumi siseõhu optimaalne niiskus võiks olla 40-60%, siis Tallinna Vangla sisekliima mõõtmistulemused sellele vastavad. Eluruumi siseõhu optimaalne niiskus 40-60 protsenti on vastav normidele. Mõõteseaduse (edaspidi MõõteS) § 5 lg 1 kohaselt on mõõtetulemuste jälgitavus tõendatud, kui mõõtmised on teinud pädev mõõtja, kes kasutab mõõtevahendit, mille taatluskohustus on täidetud või mis on jälgitavalt kalibreeritud, või sertifitseeritud etalonaineid, järgides asjakohast mõõtemetoodikat. MõõteS § 5 lg 2 sätestab need juhud, mil mõõtetulemused peavad tõendatud olema (tolli- ja maksuseadustes sätestatud mõõtmiste korral, riikliku järelevalve käigus, kui mõõtetulemuste alusel tehakse ettekirjutus, määratakse karistus väärteoasjas või piiratakse eriõigust, ekspertiisi tegemisel kriminaalasja kohtueelses menetluses, kohtu- ja vahekohtumenetluses või väärteo kohtuvälises menetluses, muudel õigusaktidega ettenähtud juhtudel). Seega nähtub kohtule, et antud juhul ei ole otsest nõuet, et vangla oma tegevuse erinevaid kontrollmõõtmisi tehes peaks tavapäraseid mõõtmisi teostama justnimelt eelviidatud viisil taadeldud mõõteriistaga. Kohus leiab, et kuna Tallinna Vangla teostab hoonetes temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi ja teeb seda regulaarselt, siis on võetud kasutusele piisavad kontrollmeetmed. Arvates konkreetselt viidatud aparaadi soetamisest aga ei saa vanglale ette heita ka seda, justkui võiks kõne alla tulla nn vale metoodika kasutamine või mõõtmiste teostamine lubamatu aparaadiga. Nagu juba märgitud, siis mõõtmisi teostatakse kombineeritud mõõtevahendiga Velleman DVM401 (soetatud 24.07.2012; edasiselt kalibreeritud 27.10.2014). 16 Kohus leiab, et selliselt on vangla sisekliima näitajaid kontrollitavad ja vangla igapäevase haldusmenetluse käigus piisab sellest, kui vangla fikseerib kalibreeritud ja taadeldud mõõteriistaga saadud tulemused. Kaebajal ei ole konkreetsemaid etteheiteid peale vangla vastuse saabumist ja selgituste esitamist vahendite kasutamise osas. Kohus nõustub vastustajaga, et kui 12.02.2015 käisid Tallinna Vanglas õiguskantsleri nõunikud, kes teatavasti teostasid kartserihoones kambrites õhutemperatuuri ja –niiskuse mõõtmist, siis tulemused vastasid normidele. Ka ei nähtu, et kasutatud mõõtetehnika osas tekkinuks probleeme. Kohtule ei nähtu, millest kaebaja võiks järeldada, et võiks tekkida kahtlusi, et erinevatel ajajärkudel kogutud andmed ei anna võimalikult objektiivset pilti üldisest kambrite olukorrast või siis ka üksikkambrite olukorrast, sest nagu nähtub, ei saaks seda aimata ka nendest näitajatest, mis on juba kogutud perioodiliselt ning on stabiilsed. Erandid saaks siinkohal tekkida avariiliste olukordade puhul, millele aga kaebaja ei viita. Kartserikambrid, milles on teostatud mõõtmised, asuvad kartserihoones, selle I korrusel ja II korrusel asuvate siseruumide temperatuur ei saa olla oluliselt erinev, II korruse omadel saaks see loogiliselt olla kõrgem. Vastavalt Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 7 peab õhu temperatuur eluruumis olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Kaugküttevõrgust või hoone katlamajast köetavas eluruumis ei tohi siseõhu temperatuur inimeste pikemaajalisel ruumis viibimisel olla alla 18 °C, lubatav temperatuuri ülempiir tuleb määrata Eestis kasutatavate sisekliima normide alusel. Sama määruse p 8 kohaselt peab õhu niiskus eluruumis olema piires, mis ei kahjusta inimeste tervist, väldib veeauru kondenseerumist ning ei tekita niiskuskahjustusi. Kaebaja palutud fotode alusel ei saaks kuidagi väita, et kasutusel olnud konkreetsed kambrid oleksid hallitunud ja liigniiskuse kahjustustega, sest see peegelduks koheselt krohvitud pindadelt. Kohus märgib veel, et kaebaja on varasemalt juba vaidlustanud haldusasjas nr 3-13-238 kambri tingimusi ja perioodil 23.01.-17.02.2012.a. kartserikambrites nr 73 ja 74 viibimisel on temale väärikuse alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõude osas kaebus osaliselt ka rahuldatud. Samas jääb kohtule kaebaja käitumine arusaamatuks. Kui kaebajal on juba kogemus ja teadmine, et temal on mingis kambris olnud halb olla, siis miks kaebaja ei too kõiki neid asjaolusid, mis võiksid tema õigusi rikkuda, välja kaebuses, mis antud kambritingimusi juba puudutab ja on esitatud või miks kaebaja on asunud nõudeid esitama tagantjärgi, mil asjaolude esitamine juba kaebajal endalgi on raskendatud. Kaebaja saanuks esitada koheselt ka tõrjenõudeid, kui ta kambrites avastas, et tingimused on lubamatud. Siiski saab käesolevalt märkida, et eelmärgitud kaebaja algatatud kohtuasjas on kohus tuvastanud kaebaja halva kohtlemise seotult kambri tingimustega põhjusest, et kaebajal oli märgitud perioodil arsti poole pöördumisest tervise põhjusel tekkinud õigus saada kasutusse lisatekk ja kohus arvestas kaebaja arsti poole pöördumisest tekkinud erivajadust (saada lisatekk). Tol korral oli kaebaja pöördunud arsti poole seotult tervisega ja arsti otsust asuti täitma ilma märgatava põhjuseta 20 päeva hiljem. Kuigi kaebaja on viidanud veel ka võimalusele, et kartserikamber, milles viibis A. B. (mis asus kartserihoones II teisel korrusel), võis olla sarnaste tingimustega, kui tema oma, ent kohus on kaebajale juba selgitanud, et iga juhtum on individuaalne ning millistel põhjustel kartserikambris nr 84 võis teine isik tunda endale kahjustusi, ei annaks käesolevas haldusasjas tõendusväärtuslikke andmeid. Märgitud kambris nr 84 viibis teine kinnipeetav, kes on samuti kohtule esitanud kaebuse ja see lahendati haldusasja nr 3-14-
2. Selle lahendi andmetel ei ole teostanud vangla sisekliima mõõtmisi vahetult kambris nr 84 ja selles mõttes ei teaks teine kinnipeetav, millised on tegelikud näitajad, kuid nagu nähtub, siis vaidlus kulgeb kohtus edasiselt selle üle, kas vangla mõõtmistulemusi saanuks arvestada. 17 Käesolev kohus on seisukohal, et vangla mõõtmistulemusi saab arvestada käesoleva kaebuse lahendamiseks. Kohus leiab, et ka mõõtmiste läbiviimine teenib seda eesmärki, et hoida olukord järjepidevalt kontrolli all, et tagada omakorda normaalsed elutingimused. Võimalikud hälbimised sõltuvalt kütteperioodidest ja ilmastikust on ka tavaelus inimeste elutingimusi mõjutavad faktorid. Vanglas on kartserihoone tarvis eraldi küttesüsteem ja nagu võib mõista, ei ole kaebaja üheski varasemas pöördumises katlamaja tööhäiretele viidanud, mis võiks viidata kuidagi ka niiskustingimuste muutumisele (eriti talvisel ajal). Kartserikambreid köetakse kaugküttevõrgust, mis tagab kambrites ühtlase temperatuuri, mistõttu sisetemperatuurid saavad olla võrreldavad. Kaebaja väide, et koridoris oli külm ja sealt võis saabuda külma õhku, ei ole usutav, kuna vangla on kontrollinud ka koridori temperatuure, mis ei kinnita, et see saaks olla madal. Kaebaja on läbisegi väitnud kord umbsust, siis vastupidist. Juhul, kui koridor ühendab kambreid ja ametnike ruume ja on ühel küttesüsteemil, siis peaks ka ametnikel olema oma ruumides niiske. Kohtule ei ole usutav, et niisugune olukord on loodud ja sellele ei viita ka ükski kaebaja selgitus. Ka ei ole usutav, et koridoride uksi hoitakse kontrollimatult ja valikuta lahtiselt, kuna tegemist on kinnise asutusega ja puudub mõistlik põhjus, miks arvata, et välja – ja sissepääsu uksi hoitakse lahtiselt, seda nt ka öisel ajal. Kaebaja on küll teinud mitmeid oletusi kohtule esitatud ukse fotodest ja ta märgib, et pole mingit kindlust, et uks on kinni (tlk 160 I kd), ent kohus leiab, et sellisele kahtlusele ei viita ukse vahele asetatud lapp (kalts). Kaebaja nimetab veel, et tagaukse raam ei ole soojustatud, ent ka see ei vii kohut järelduseni, et sisekliima kohta esitatud andmed oleksid valed. Lisaks nimetab kohus, et Tallinna Vangla on kaebajale ka selgitanud (I kd, tl 151), et temperatuuri ja õhuniiskuse mõõtmisi teostatakse kombineeritud mõõtevahendiga Velleman DVM401 (soetatud 24.07.2012, kalibreeritud 27.10.2014). III
3. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Sama sätte lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. RVastS § 7 lg-st 4 tulenevalt kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt peavad mittevaralise kahju rahaliseks hüvitamiseks olema korraga täidetud järgmised eeldused: - asutuse tegevus peab olema olnud õigusvastane; - asutuse tegevus peab olema tekitanud mittevaralise kahjuna käsitatava füüsilise või hingelise valu või kannatuse; - tegevuse ja kahju vahel peab esinema põhjuslik seos; - kahju ei ole kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; - asutuse tegevus peab olema alandanud isiku väärikust, kahjustanud tema tervist, võtnud talt vabaduse, rikkunud tema kodu või eraelu puutumatust või sõnumi saladust või teotanud tema au või hea nime; - isiku õiguste rikkumine peab olema olnud süüline.
4. Vangistusseaduse (

) § 41 lg-st 1 tuleneb, et kinnipeetavat, arestialust või vahistatut koheldakse viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. 18

1. Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme, Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle inimväärikus alandavaks kohtlemiseks, pole võimalik määrata. See sõltub mitmetest asjaoludes, sealhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsiliselt ja psüühilisest mõjust, mõningatel juhtudel isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise tingimustest.
2. Kaebaja on välja toonud mitmestest eri väidetavatest puudustest koosneva kogumi, mis tema hinnangul tema õigusi rikkus. Käesoleval juhul jõudis kohus järeldusele, et kartserikambrite tingimused ei olnud kaebusega hõlmatud ulatuses inimväärikust alandavad ega õigusvastased. Kinnipidamistingimusi ning kaebaja poolt nimetatud puudusi kogumis hinnates ei olnud Tallinna Vangla tegevus õigusvastane. Kaebaja ei ole esitanud ka ühtegi seletust või põhjust, miks ta koheselt ei saanud reageerida nendele rikkumistele, mis oleks aidanud administratsioonil puudused kõrvaldada. Need oleksid olnud nt mõned erandlikult tekkinud avariilaadsed asjaolud või ebasobival viisil ukse lahtihoidmine vms asjaolu, kui need oleksid ka tegelikkuses esinenud ja kui need üldist olukorda mõjutasid. Õigusvastase tegevuse puudumisel ei ole alust ka hüvitamiskaebuse rahuldamiseks. Seega jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. IV
3. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda.
4. Kuivõrd kaebus jääb rahuldamata, peaks menetluskulud kandma kaebaja. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest vabastatud ning vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude hüvitamist.
5. Eeltoodut arvestades ja HKMS § 108 lg-t 1 ning § 118 lg-t 3 silmas pidades jätab kohus kaebaja menetluskulud (riigilõiv 250 eurot, millest kaebaja oli vabastatud) Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. Karin Kalmiste kohtunik 19