Obsah (6)

§ 184§ 182§ 116§ 4§ 151§ 108

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Otsuse avalikult teatavaks 23. mai 2016, Tallinn tegemise aeg ja koht Haldusasja number 3-15-513 Haldusasi E.-V.P., M.P

§ 184lg 3).

1 Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsusega nr 138 kehtestati Loo küla Kandle kinnistu ja lähiala detailplaneering. Detailplaneeringu menetluse käigus andis 11.03.2013 omapoolse kooskõlastuse detailplaneeringule Muinsuskaitseamet.
2. 02.03.2015 (koos 26.03.2015 kaebuse täpsustusega) esitasid E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski Tallinna Halduskohtule kaebuse Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138 tühistamiseks ja Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasuse tuvastamiseks või alternatiivselt üksnes Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138 tühistamiseks.
3. 07.04.2015 määrusega võttis kohus E.-V.P., M.P. ja MTÜ Ajaveski kaebuse menetlusse ja viis läbi eelmenetluse. Asjas toimus kohtuistung 09.03.
4. KAEBUSE ESITAJATE NÕUDED JA PÕHJENDUSED
5. Kaebajad paluvad kohtul tühistada Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138 ja tuvastada Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasus või alternatiivselt tühistada üksnes Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsus nr 138 alljärgnevatel põhjustel. 4.
6. Kaebajad leiavad, et käesoleval juhul rikub vaidlustatav õigusvastane haldusakt avalikku huvi miljööväärtusliku ala ja kultuuripärandi säilimiseks - Loo küla ridaküla ilmet, st seda ümbritsevat ja sellele iseloomulikku loopealset avatust, tuleb säilitada ja kaitsta. Muinsuskaitseseaduse (MuKS) § 4 lg 2 kohaselt moodustab muinsuskaitseala kultuuriväärtusliku terviku ning Rebala muinsuskaitseala põhimääruse (RMKA põhimäärus) § 1 p 1 kohaselt on Rebala muinsuskaitseala eesmärgiks Jõelähtme vallas asuva ainulaadse, suure teadusliku ning kultuurilise väärtusega ajaloolise põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide – külade, talude, kruntide, kõlvikute ja nende ajalooliste piiride – säilitamine ja kaitse. Ka üldplaneeringu ptk II p 1 (piirangud maakasutusele, kultuurimälestised) sätestab, et territooriumi planeerimisel tuleb arvestada muuhulgas Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest tuleneva eesmärgiga säilitada ja kaitsta Eesti põhjarannikul asuvat ainulaadset, suure teadusliku ning kultuurilise väärtusega ajaloolist põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide: mh külasid, talusid, krunte, kõlvikuid ja nende ajaloolisi piire. Rebala muinsuskaitseala põhimääruses sätestatud eesmärgid ning Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringus toodud tingimused Rebala muinsuskaitseala säilitamiseks peegeldavad vaieldamatult avalikku huvi kultuuripärandi säilimiseks. Kaebajad toovad välja, et kohustus, vajadus ja eesmärk säilitada Eesti kultuuri tuleneb põhiseaduse preambulast (PS preambulale on Riigikohus toetunud nt RKPJKo 19.03.2009, 34-1-17-08, p 26). Loo küla säilitamise ja selle muinsuskaitselise väärtuse teadvustamise ja teavitamisega tegeleb ka käesoleva kaebuse esitaja MTÜ Ajaveski – rahvuskultuuri ja kunstihuviliste isikute 2 vabatahtlik mittetulundusliik ühendus, mis tegutseb kultuurhariduse ja säästva arengu põhimõtetel ning avalikes huvides (tl 141 pöördel -143). 4.
7. Kaebajad leiavad, et vaidlustatava haldusakti kehtestamisega riivatakse kaebuse esitajate subjektiivse õigusena PS § 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja enesemääratlemisele. Vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile on inimväärikuse alus (põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 19 p 2). PS § 19 lg 1 esemelisse kaitsealasse kuulub mh isiku otsustamisvabadus (p 3.1.1.) ja vaba eneseteostus hõlmab nt tänaval kõndimist, metsas ratsutamist, vabaabielu elamist (p 3.1.1.). Käesoleval juhul riivatakse kaebuse esitajate õigust elada ja tegutseda kultuuriväärtuslikus elukeskkonnas ja ennast sellise ajaloolise elukeskkonna kaudu määratleda. Isikutel on põhiseadusest tulenevalt õigus vabale enesemääratlemisele, sh oma identiteedi kujundamisele. Käesoleval juhul on riivatud kaebuse esitajate õigust identifitseerida ennast läbi kultuuripärandit säilitava ajaloolise elukeskkonna. Ajalooline ridaküla on osa selle elanike kultuurilisest identiteedist ja küla elanikel on põhiseadusest tulenev õigus sellisele enesemääratlusele. Ning Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-64-02 p 16 kinnitanud, et riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve. Lisaks eeltoodule on vaidlustatava õigusvastase haldusaktiga rikutud kaebajate PS § 14 tulenevat põhiõigust heale haldusele. Põhiseaduse kommenteeritud väljaande § 14 p 3.2.
8. järgi hõlmab see õigust isik kõigepealt menetlusse kaasata, et kuulata ära tema arvamus, tal peab olema võimalus esitada vastuväited, anda asjakohaseid selgitusi, asjaolusid tuleb uurida, koguda tõendeid, kaaluda erinevaid variante jne. Et olla kooskõlas hea halduse põhimõttega, peab haldusorgani tegevus olema isiku jaoks selge ja üheselt mõistetav. Haldusorgani uurimiskohustus ja õiguspärase kaalutluse teostamise kohustus tulenevad ka HMS § 4 ja §
9. 4.
10. Kaebajad selgitavad, et kaebuses toodud põhistus on esitatud menetlusökonoomiat silmas pidades nii avalike huvide kui ka subjektiivsete õiguste kaitseks. 4.3.
11. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud haldusakt on õigusvastane, sest vald on rikkunud kohustust hankida detailplaneeringule vajalikud kooskõlastused, planeering avalikustada ning kaasata planeeringu koostamisse maa-ala elanikud ja kinnisasjade omanikud. Kaebajad väidavad, et Jõelähtme vald kehtestas
12. a koostatud detailplaneeringu versiooni, mille põhilahendust on varasemaga võrreldes olulisel määral muudetud, mida ei ole sellisel kujul kooskõlastatud ega avalikustatud ning mis on sõnaselges vastuolus
13. a koostatud planeeringu versioonile antud kooskõlastustega. PlanS § 16 lg 1 p 9 kohaselt koostatakse detailplaneering koostöös Muinsuskaitseametiga mh siis, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala. Arvestades, et Kandle kinnistu paikneb valdavas enamuses Maardu lubjakivi maardla alal, oli vajalik ka Maa-ameti kooskõlastus. Kuna valla poolt kehtestatud 2014.a koostatud detailplaneering on oluliselt erinev sellest detailplaneeringu versioonist, mis esitati Muinsuskaitseametile ja Maa-ametile kooskõlastamiseks 2013.a, siis on kaebajate arvates vastavad kooskõlastused asjakohatud ning vastav viide haldusaktis on ebaõige ning eksitav. Seega on rikutud nõuet hankida Muinsuskaitseameti ja Maa-ameti kooskõlastused valla poolt kehtestatud detailplaneeringule. Kaebajad on seisukohal, et olukorras, kus planeeringu põhilahendust muudeti, pidanuks PlanS § 21 lg 5 alusel kooskõlastamisi, avalikku väljapanekut ja avalikku arutelu kordama. Seejuures hangiti Keskkonnaameti ja OÜ Loo Vesi kooskõlastused alles pärast avalikku väljapanekut ning eelviidatud kooskõlatusi avalikustatud ei ole, kuigi tulenevalt PlanS § 18 lg 9 pidanuks avalikule väljapanekule esitatama detailplaneering koos kooskõlastuste ning kohaliku omavalitsuse seisukohtadega nende kooskõlastustega esitatud ettepanekute ja vastuväidete kohta. 3 Eeltoodust tulenevalt on Jõelähtme vald kaebajate arvates rikkunud haldusakti kehtestamisel PlanS § 16 lg 1 p 5, § 16 lg 1 p 9, § 18 lg 2 p 2, § 18 lg 9, § 21 lg
14. Arvestades, et kehtestatud detailplaneering on ilmselges vastuolus Maa-ameti ja Muinsuskaitseameti poolt esitatud nõuetega, on valla rikkumised vaieldamatult mõjutanud asja otsustamist – juba ainuüksi asjaolu, et uus planeering ei vasta Maa-ameti ja Muinsuskaitseameti poolt esitatud nõuetele, mistõttu oleks sellisele lahendusele kooskõlatuste andmisest keeldutud, ei oleks vald saanud detailplaneeringut sellisel kujul kehtestada. Seega tuleb haldusakt lähtudes HMS §-st 54 ja 58 tühistada. 4.3.
15. Kaebajad leiavad, et haldusakt on õigusvastane ka seepärast, et vald on rikkunud kohustust tagada järelevalve maavanema poolt ning ületanud seejuures oma pädevust. 4.3.
16. Kaebajad on seisukohal, et haldusakt on õigusvastane, sest vald on rikkunud kohustust kaasata planeeringu koostamisse selle maa-ala elanikud ja korraldada seal avalik väljapanek. Jõelähtme Vallavalitsus jättis täitmata PlanS § 18 lg 2 p 2 toodud nõude korraldada avalik väljapanek ka vastavas asulas, mille eesmärk on tagada PlanS § 16 lg 1 p 5 toodud nõuet võimaldada planeeringu koostamist koostöös planeeritava maa-ala elanikega. Antud juhul ei ole Jõelähtme Vallavalitsus püüdnud asulas väljapaneku korraldamisele ka mingit alternatiivi leida. Kaebajad toovad välja, et muuhulgas selgus 13.08.2013 toimunud detailplaneeringu avalikul arutelul, et avalikustamise protsessis Jõelähtme valla kodulehel kättesaadavaks tehtud detailplaneeringu lahendus erines paberkandjal valda esitatud detailplaneeringu lahendusest. Valla kodulehel eksitava info avaldamine avalikustamise protsessi raames on oluline menetluslik viga, mis ei pruugi tagada asjast huvitatud isikutele õiguspärast menetlust. 4.3.
17. Kaebajad toovad välja, et haldusakt ja selle vastuvõtmine on õigusvastased, sest vald on rikkunud hea halduse põhimõtteid; vald ei ole arvestanud avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole langetanud õiguspärast kaalutlusotsust. Jõelähtme vallal on kohustus järgida hea halduse põhimõtteid ja arvestada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega. Jõelähtme Vallavalitsusel on kohustus korraldada Rebala muinsuskaitseala kaitset ja arvestada territoriaalplaneerimisel muinsuskaitseliste nõuete ja avaliku huviga, andes (lisaks Muinsuskaitseametile) omapoolse iseseisva ja põhjendatud otsuse, mis oleks kooskõlas mh RMKA põhimääruses ja muinsuskaitseseaduses sätestatud eesmärgiga säilitada ja kaitsta Rebala muinsuskaitseala, sh selle külade, talude, kruntide ja kõlvikute ajaloolisi piire. Lisaks eeltoodule tuleneb PS § 14 põhiõigus heale haldusele ehk hea halduse põhimõte. Hea halduse hulka kuulub muuhulgas järjepidevus: haldusorgan peab haldustava kohaldamisel olema järjepidev ning järgima oma tavapärast toimimist. Senine väljakujunenud haldustava on Loo küla detailplaneeringute kehtestamisel lähtunud Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringust. Samuti on haldusorganil hea halduse põhimõtete kohaselt ja HMS § 4 ja § 6 tulenevalt kohustus järgida uurimispõhimõtet ja teostada kaalutlusi õiguspäraselt. Jõelähtme vald on rikkunud hea halduse põhimõtteid ja kohustust arvestada avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole vastavaid huve kaalunud ( I tl 83-84 pöördel). Kaebajad leiavad lisaks, et Jõelähtme vald ei ole haldusakti andmisel avalikke huve ja väärtusi ning huvitatud isikute huve õiguspäraselt kaalunud ega haldusakti nõuetekohaselt põhistanud (I tl 84 pöördel-87). 4.
18. Kaebuse esitajate eesmärgiks on, et ka detailplaneeringu menetluse jätkudes oleks tagatud õiguspärane menetlus ning kaebuse esitajate subjektiivsete huvide ja avalike huvide arvestamine. Kuna detailplaneeringu menetlus ei ole toimunud õiguspäraselt mh Muinsuskaitseameti poolt kooskõlastuse andmisel ja valla poolt detailplaneeringu 4 vastuvõtmisel, ei piisa menetluse jätkumisel õiguspärase menetluse tagamiseks üksnes haldusakti kehtetuks tunnistamisest. Kaebajad leiavad, et seetõttu on vajalik, et kohus tuvastaks detailplaneeringule antud kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasuse ja tühistaks detailplaneeringu vastuvõtmise, st korralduse nr 264, või alternatiivselt tuvastaks selle õigusvastasuse. 4.4.
19. Kaebajad selgitavad, et detailplaneeringu vastuvõtmise ja detailplaneeringule antud kooskõlastuse tühistamine või õigusvastasuse tuvastamine on vajalik selleks, et põhistada haldusakti kehtestamise õigusvastasust – detailplaneeringu kehtestamine ei saa mingil juhul olla õiguspärane, kui juba detailplaneeringu koostamine ei ole toimunud õiguspäraselt. Kaebajad on seisukohal, et detailplaneeringu vastuvõtmine korraldusega nr 264 oli õigusvastane, sest vald rikkus hea halduse põhimõtteid: vald ei ole arvestanud avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole langetanud õiguspärast kaalutlusotsust. Kaebajad toovad välja, et Jõelähtme vald ei ole mingil moel detailplaneeringu vastuvõtmist põhistanud – korraldus nr 264 ei sisalda mitte ühtki viidet kaalutlusotsuse tegemisele või motiividele, miks lubada Kandle kinnistule kahe elamumaa rajamist. Samas on Riigikohus kinnitanud haldusasja nr 3-3-1-62-08 p 10, et menetlustoimingute põhjendamise nõue tuleneb haldusmenetluse üldpõhimõtetest. Kuigi menetlustoimingule ei saa otseselt laiendada HMS §s 56 sätestatud nõudeid haldusaktide motiveerimisele, ei tähenda see Riigikohtu hinnangul siiski seda, et menetlustoiminguid ei peaks üldse põhjendama. Motiveerimise nõue on haldusmenetluse üldine nõue, mis peab tagama põhiseaduse §-s 15 sätestatud kaebeõiguse reaalse teostamise võimaluse ning isikute õiguste kaitse võimaldamiseks tuleb neid vajalikul määral põhjendada. Seda eriti olukorras, kus kaebuse esitajad on juba detailplaneeringu algatamise staadiumis küsinud vallalt selgitust, mis põhjusel ja alusel on algatatud selline detailplaneering. Kusjuures sellele järgnes Muinsuskaitseameti kitsendus lubada Kandle kinnistule vaid ühe elamu rajamine. Jättes täielikult põhistamata asjas keskse tähtsusega küsimuse – miks lubab Jõelähtme vald Kandle kinnistule siiski kahe elamumaa rajamist – mis mõjutas selgelt kogu edasist planeeringu menetlust ning selliselt huvitatud isikute õigusi ja huve ning nende kaitsevõimalusi, on vald selgelt rikkunud haldusmenetluse üldpõhimõtetest tulenevat põhjendamise kohustust. Veelgi enam, RMKA põhimääruse § 3 lg 1 kohaselt on ajalooliselt väljakujunenud kruntide ehk kinnistute piiride muutmiseks ning kruntimiseks, ehitise püstitamiseks ja krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks vajalik igakordne Jõelähtme Vallavalitsuse luba. Olukorras, kus Jõelähtme Vallavalitsusel on õigusnormidest tulenev kohustus anda muinsuskaitsealal kitsenduste kehtestamiseks igakordne luba, on hea halduse põhimõtetega kooskõlas, et vald isiku õiguste kitsendamist ja selle ulatust ka põhjendab. Kaebajad leiavad, et kuna Jõelähtme vald on detailplaneeringu vastuvõtmisel rikkunud uurimiskohustust ja selgitamiskohustust ning ei ole avalikke huve ja väärtusi ning huvitatud isikute huve õiguspäraselt kaalunud ega haldusakti vastuvõtmist põhistanud, oli detailplaneeringu vastuvõtmine õigusvastane. Samuti on nad seisukohal, et kui juba detailplaneeringu koostamine ei ole toimunud õiguspäraselt, ei saa õigusvastastel alustel vastu võetud detailplaneeringu kehtestamine mingil juhul olla õiguspärane – ka tagantjärele kaalutluste otsimine ei ole piisav, et muuta niivõrd ulatuslike menetlusrikkumiste järgselt tehtud haldusakti õiguspäraseks. Eeltoodust tulenevalt tuleb lähtudes HMS § 4 lg 2, § 6, § 54 ja § 56 lg 3 korraldus nr 264 tühistada või tuvastada selle õigusvastasus. 4.4.
20. Kaebajad leiavad, et detailplaneeringu kooskõlastus nr 19859 on õigusvastane, sest Muinsuskaitseamet on rikkunud hea halduse põhimõtteid, Muinsuskaitseamet ei ole arvestanud avalike huvide ja väärtuste ning huvitatud isikute huvidega ega ole langetanud õiguspärast kaalutlusotsust. Kooskõlastus nr 19859 on õigusvastane, sest Jõelähtme Vallavalitsus palus Muinsuskaitseametilt vääralt detailplaneeringu kooskõlastust vastavalt protokollile nr 216, 5 kuigi kooskõlastust oleks pidanud taotlema vastavalt täpsustavale ja ajaliselt hilisemale protokollile nr
21. Kooskõlastus nr 19859 on vastuolus protokollis nr 235 toodud tingimustega ning puudub ka igasugune kaalutlusotsus, mis põhistaks protokollis nr 235 toodud nõuete eiramist ja kooskõlastuse nr 19859 andmist. Kooskõlastus nr 19859 ei sisalda mitte ühtki viidet kaalutlusotsuse tegemisele või motiividele, miks lubada Kandle kinnistule kahe elamumaa rajamist. Nagu eelpool viidatud, on motiveerimise nõue haldusmenetluse üldine nõue ning isikute õiguste kaitse võimaldamiseks tuleb ka menetlustoiminguid vajalikul määral põhjendada. Kusjuures kaebuse esitajad on esitanud Muinsuskaitseametile pöördumise õiguspärase menetluse tagamiseks, milles juhtisid Muinsuskaitseameti tähelepanu mh kooskõlastuse nr 19859 õigusvastasusele, detailplaneeringus esinevatele valeandmetele, kooskõlastuste puudumisele, menetluses toimunud muudele rikkumistele ja Muinsuskaitseameti kohustusele järgida avaliku huvi kaitsmiseks Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest tulenevaid kaitse-eesmärke ning põhiseadusest tulenevat põhiõigust heale haldusele, sh järjepidevusele väljakujunenud haldustava kohaldamisel. Muinsuskaitseamet kaebuse esitajate pöördumist sisuliselt ei hinnanud ja ühtki sisulist seisukohta ei esitanud, viidates, et kaalutlusotsuse teeb kohalik omavalitus. Kaebajate arvates, oleks õiguspärane menetlus Muinsuskaitseametis oleks saanud lõppeda ainult sellega, et esitatud planeering oleks jäänud sellisel kujul Muinsuskaitseameti poolt kooskõlastamata. Arvestades, et RMKA põhimääruse § 3 lg 1 kohaselt on ajalooliselt väljakujunenud kruntide ehk kinnistute piiride muutmiseks ning kruntimiseks, ehitise püstitamiseks ja krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks vajalik ka igakordne Muinsuskaitseameti luba, pidanuks Muinsuskaitseamet hea halduse põhimõtteid arvestades protokollis nr 235 toodud nõuete eiramist ja kooskõlastuse nr 19859 andmisel oma kaalutlusotsust igal juhul põhjendama. Lisaks eeltoodule ei nähtu kaebajate väitel Muinsuskaitseameti kooskõlastusest nr 19859, kas ja millistel põhjustel ei ole Muinsuskaitseamet pidanud vajalikuks detailplaneeringule muinsuskaitse eritingimuste koostamist. Eritingimuste koostamise ja nendega arvestamise vajadus on Muinsuskaitseameti kaalutlusotsus. Juhul, kui Muinsuskaitseamet oleks eritingimuste koostamist ja nendega arvestamist nõudnud, pidanuks vald nendega planeeringu kehtestamisel arvestama. Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-82-14 p 20 kinnitanud, et Muinsuskaitse eritingimuste kooskõlastamisele tingimuste seadmine on muinsuskaitseameti kaalutlusotsus, mille õiguspärasuse hindamisel tuleb lähtuda haldusaktiga sarnastest õiguspärasuse eeldustest, mh proportsionaalsus ja kaalutlusvigade puudumine. Antud juhul ei nähtu, et Muinsuskaitseamet oleks kooskõlastuse nr 19859 andmisel eritingimusi puudutavat kaalutlusotsust üldse teinud, rääkimata sellest, millistel kaalutlustel või alustel seda oleks saanud teha. Arvestades seda, et Jõelähtme vald on käesolevas menetluses tuginenud õigusvastasele kooskõlastusele ja õiguspärane menetlus Muinsuskaitseametis võinuks viia teistsuguste nõuetega detailplaneeringu koostamise ja kehtestamiseni, ei saa detailplaneeringu kehtestamine kaebajate arvates antud juhul õiguspärane olla. 4.
22. Kokkuvõtvalt rõhutavad kaebajad, et vaidlusaluse detailplaneeringu menetluse alguses olid nii Jõelähtme Vallavalitsus kui ka Muinsuskaitseamet seisukohal, et lubada tuleks ühe elamu ehitamine (seda toetas varasem haldustava, mis tugines teemaplaneeringule ning selle aluseks olnud ulatuslikule uurimustööle, mille tellis Muinsuskaitseamet ja mille koostamisse oli kaasatud ka Jõelähtme Vallavalitsus). Alles pärast seda, kui leidsid aset asja lõpplahendust mõjutavad menetluslikud eksimused (ühe elamu asemel lubati kahe elamu ehitamist), kaebajad sellele tähelepanu juhtisid ja põhjendusi soovisid ning kumbki haldusorganitest eksimuste osas vastutust ei tahtnud võtta, hakkasid mõlemad haldusorganid eksimuste omaksvõtmise asemel senist haldustava eiravale lahendusele tagantjärele põhistusi otsima. Kõik tagantjärele esitatud 6 põhistused, sh käesolevas menetluses esitatud õigustused sellele, miks võib ühtäkki lubada ühe elamu asemel kahe elamu rajamist, on selgelt otsitud; ei ole mingil juhul võrreldavad selle analüüsi ja teadusliku tööga, mis oli aluseks senisele haldustavale; ei lükka põhjendatult ümber haldusorganite äkilist meelemuutust oma seniste seisukohtade ja haldustava osas ning on ilmselgelt ebapiisavad adekvaatsete kaalutlusotsuste tegemiseks. Kaebajad leiavad, et on põhjendamatu ja kahetsusväärne, kui senine haldustava ja selle aluseks olev põhjalik teadustöö Eesti kultuuripärandi säilitamiseks on ümberlükatav paari valikulise ja kontekstivälise (ning tagantjärele otsitud) lausega. Seda enam, isegi need vähesed allikad, millele tagantjärele on viidatud, käsitlevad üldiselt Eesti külasid, samas kui senise haldustava aluseks olnud analüüs ja lõppjäreldused on tehtud just konkreetse piirkonna, sh Loo küla ridaküla kohta ja selle eripära arvestades. 4.
23. Kohtuistungil jäid kaebuse esitajad oma kaebuse juurde ja paluvad kaebuse rahuldada. Kaebajal paluvad menetluskulud jätta vastustajate kanda. VASTUSTAJA JÕELÄHTME VALD SEISUKOHT
24. Jõelähtme vald kaebusega ei nõustu ja palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 5.
25. Detailplaneeringu menetlemisel on vald teinud igakülgselt koostööd Muinsuskaitseametiga, et oleks tagatud avalike huvide kaitsmine ning miljööväärtusliku ala ja kultuuripärandi kaitsmine. Koostöös Muinsuskaitseameti spetsialistidega on jõutud miljöösse sobiva lahenduseni, et tagada parimal viisil miljööalale iseloomulik hoonestus ja külastruktuur ning kultuuripärandi säilimine. Seega on kaebajad vääralt asunud seisukohale, et vaidlustatud haldusaktiga kehtestatud detailplaneering rikub avalikku huvi. 5.
26. Jõelähtme vald ei nõustu kaebajate väitega, et riivatakse nende õigust vabale eneseteostusele ja enesemääramisele. Kaebajad leiavad, et Kandle detailplaneeringu kehtestamine ei võimalda neil ennast identifitseerida läbi kultuuripärandit säilitava ajaloolise elukeskkonna. Vald toob välja, et detailplaneeringu menetluse käigus on Muinsuskaitseamet selgitanud 25.03.2014 kirjas, et Jõelähtme vallas asuv Loo küla on ridaküla. Ridakülade iseloomustavaks jooneks on õuede asetus ridamisi piki looduslikku või tehislikku joont, Loo küla asub külatee ääres. Ridakülade hulgas saab eristada omakorda tüüpe eelkõige õuede asetuse tiheduse järgi. Gea Troska ajaloolis-etnograafiline uurimus Eesti küladest
27. sajandil kirjeldab ridaküla külana, kus tavaliselt õued asusid ühel pool talusid ühendavat teed, vastu karja- ja heinamaid, kuna teisel pool asusid põllud. Siiski leidus mitmetes külades teiselgi pool teed talude põhirea vastas mõni õu või asusid õued mõlemal pool teed, kusjuures teine rida oli sageli lühem hõredam põhireast. Verstakaarti (1900-1905), Eesti Vabariigi aegset kaarti(1935-1939) ja käesoleval ajal Maa-ameti kaardirakenduses kättesaadavat kaarti võrreldes on ridaküla struktuur Loo külas püsinud, ajaloolised talukohad on samades kohtades, muutunud on küla põhjapoolne hoonestus, 1935-1939 oli rohkem talukohti kui käesoleval ajal. Ühepoolne ridaküla ei ole tänapäeval enam jälgitav, sest hoonestus on ka külatee põhjapoolses osas. Säilinud on teestruktuur. Kandle detailplaneeringu seletuskirja joonis 2 näitab ilmekalt, et Looküla teest põhja pool on ajalooliselt juba asunud hooned. Seega ühe täiendava elamukrundi planeerimine Looküla teest põhja poole ei kahjusta küla ajaloolist üldpilti ning säilib ajalooliselt kujunenud külatüüp. Sellest tulenevalt on kaebajad ekslikult asunud seisukohale, et ajalooline ridaküla kui külatüüp saab kahjustada ja seeläbi ei ole võimalik enesemääramine läbi ajaloolise elukeskkonna. Vald on seisukohal, et järgides planeerimisel väljakujunenud hoonestuse paiknemist Loo külas, muutub külakogukond monoliitsemaks, mis võimaldab enesemääramist läbi kultuuripärandit järgiva ja miljööväärtusliku elukeskkonda säilitava identiteedi. 7 5.
28. Jõelähtme vald toov välja, et kaebajad on vääralt asunud seisukohale, et vastustaja ei ole detailplaneeringu vajalike isikutega kooskõlastanud. Vastustaja ei nõustu kaebajate väljendatud seisukohaga, sest nii Päästemeti Põhja Päästekeskus, Maa-amet, muinsuskaitseamet on detailplaneeringu kooskõlastanud (vt detailplaneeringu kooskõlastuste tabelit), kusjuures Kandle detailplaneeringut on Muinsuskaitseamet korduvalt hinnanud oma kooskõlastamise komisjonis. 5.
29. Kaebajad on ekslikult väitnud, et vastustaja ei ole planeeringut avalikustanud ega kaasanud planeeringu koostamisse maa-ala elanikke. Detailplaneeringu algatamisest teatati ajalehes „Harju Elu“ 29.06.2012 ja ajalehes „Jõelähtme Vallaleht“ juuni 2012, nr
30. Puudutatud isikuid teavitati vallavalitsuse 25.06.2012 kirjaga nr 7-3/
31. Detailplaneeringu lähteseisukohti ja eskiislahendust tutvustav avalik arutelu toimus 18.09.2012, millest teatati ajalehes „Harju Elu“ 31.08.2012 ja ajalehes „Jõelähtme Vallaleht“ august 2012, nr
32. Puudutatud isikuid teavitati vallavalitsuse 31.08.2012 kirjaga nr 7-3/
33. Nähtuvalt 18.09.2012 toimunud avaliku arutelu protokollist osales kaebaja M.P. arutelul ja tal oli võimalik esitada oma arvamusi ja seisukohti ning tutvuda lähteseisukohtade ja eskiisiga sarnaselt teiste huvitatud isikutega. Samuti teavitati detailplaneeringu avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“, juuni, nr
34. Puudutatud isikutele teatati avalikust väljapanekust ning avalikust arutelust vallavalitsuse 03.06.2013 kirjaga nr 73/1476-
35. 13.08.2013 toimunud detailplaneeringu avaliku arutelu protokollist nähtub, et kaebajad 1 ja 2 osalesid ning nad said esitada oma ettepanekuid ja seisukohti. Seega on vastustaja 1 avalikustanud planeeringu ja kaasanud kõik puudutatud isikud menetlusse ning kõigil on olnud võimalus osaleda planeeringu koostamisel, esitada ettepanekuid ja arvamusi. 5.
36. Vastustajale jääb arusaamtuks kaebajate väide, et Jõelähtme vald on kehtestanud järelevalvekohustusliku detailplaneeringu ilma maavanema poolt järelevalve käigus nõutava heakskiiduta. Kaebajad on vääralt asunud seisukohal, et eluaseme rajamine Looküla teest põhja poole läheks vastuollu Jõelähtme valla üldplaneeringuga kuna kaebajate arvates ei arvestata kultuuripärandi kaitse-eesmärgiga. Detailplaneerimise menetluse käigus küsis Muinsuskaitseamet SA Eesti Vabaõhumuuseumi teadusdirektor Heiki Pärdilt, kas Loo küla on ajalooliselt väljakujunenud ridaküla. 14.03.2014 vastuses sedastab Heiki Pärdi: „Loo küla on ridaküla. Eesti asustuses on ridaküla nagu teisedki külavormid olnud suhteliselt vaba planeeringuga. Leidub mitmeid erinevaid ridaküla-variante – sirgeid ja kõveraid, tihedamaid ja hõredamaid, ridaküla on enamasti ühepoolse hoonestusega, aga on ka sellised, kus hooned asuvad nii ühel kui teisel pool külateed.“. Samuti viitab Heiki Pärdi vastuses Gea Troska monograafiale (vt II p 2). Seega järgib vaidlustatud haldusaktiga kehtestatud detailplaneering väljakujunenud ridakülatüüpi, kus hoonestus asub nii ühel kui teisel pool teed. Tulenevalt asjaolust, et planeerimise käigus on järgitud ajaloolist külatüüpi ja –struktuuri ei ole tegemist üldplaneeringuga vastuolus oleva või üldplaneeringut muutva detailplaneeringuga. Veelgi enam jääb vallale vastustajana arusaamatuks kaebajate väide järelevalvekohustuse rikkumise osas, sest 13.07.2014 kirjaga saatis vastustaja Loo küla Kandle kinnistu ja lähiala detailplaneeringu maavanemale järelevalve teostamiseks. Maavanem, vaadates läbi järelevalve teostamiseks saadetud detailplaneeringu, leidis, et kuna antud hetkel on tegemist Jõelähtme valla üldplaneeringu kohase detailplaneeringuga ja avaliku väljapaneku ajal esitatud vastuväited puuduvad, siis ei kuulu PlanS § 23 lg 2 tulenevalt maavanema pädevusse Loo küla Kandle kinnistu ja lähiala detailplaneeringu üle järelevalve teostamine. Seega tuvastas ka maavanem, et detailplaneering on kooskõlas Jõelähtme valla üldplaneeringuga. Eeltoodut arvestades ei ole vastustaja rikkunud PlanS § 24 lg 3 ega ole ületanud oma pädevust. 8 5.
37. Kaebajad on asunud seisukohale, et vastustaja on jätnud korraldamata avaliku väljapaneku, millega on rikkunud kohustust kaasata planeeringu koostamisse selle maa-ala elanikud. Nimetatud väide on pahatahtlik, sest nagu nähtub 03.06.2013 kirjast nr 7-3/1476-1, mis teavitas toimuvast Kandle detailplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast ning 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“, juuni 2013 teatatud avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise kohast, toimus avalik väljapanek 08.07.2013-22.07.2013 ning avalik arutelu 13.08.2013 kell 15:00 Jõelähtme vallamajas. Kaebajad on viidanud asjaolule, et Loo külas ei korraldatud avalikku väljapanekut. Nimetatud seisukoht on pahatahtlik ning asjatundmatu. Avaliku väljapaneku eesmärk on tutvustada planeeringut võimalikult paljudele huvitatud isikutele, seega peab olema avaliku väljapaneku koht väljapaneku ajal pidevalt avatud. Loo külas ei ole väljapaneku jaoks sobivat asukohta, ning arvestades asjaolu, et Loo külast Jõelähtme vallamajja on kõigest ca 3 km, siis oli avaliku väljapaneku korraldamine valla keskuseks olevas vallamajas igati mõistlik ning ei olnud Loo küla elanikele üleliia koormav. Lisaks oli vallamajas toimuva avaliku väljapaneku käigus huvitatud isikutel võimalus vahetult esitada täpsustavaid küsimuse valla planeerimisnõunikule ja arhitektile väljapandud detailplaneeringu kohta. 5.
38. Jõelähtme vald ei ole rikkunud hea halduse põhimõtet ja kohustust arvestada avalike huvide ja väärtustega ning huvitatud isikute huvidega. Planeerimismenetlus on pikaajaline protsess, mille käigus selgitatakse välja kõigi huvitatud isikute huvid. Selleks, et leida majanduslikult, sotsiaalselt, kultuuriliselt ja keskkonna seisukohalt võimalikult parem lahendus on teostatud korduvalt avalike väljapanekuid ja arutelusid, kõigil huvitatud isikutel on olnud võimalus tutvuda planeeringu lahendusega, teha oma ettepanekuid lahenduse osas ja osaleda avalikel aruteludel. Vald on kaalunud kõiki tehtud ettepanekuid ning arvestanud tehtud ettepanekuid lähtudes parima ruumilise elukeskkonna loomisel, samal ajal säilitades ümbritsevale keskkonnale omast miljööd arvestades samal ajal avalike ja valla arengu huvidega ning lähtudes puudutatud isikute huvidest. Vald selgitab, et arusaadav on kaebajate soov, et nende naabrusesse ei tekiks uusi majapidamisi, kuid üksikisiku huvid ei saa üle kaaluda valla kui avaliku isiku huvi. Ümbritsev elukeskkond on pidevas muutumises, seda ka miljööväärtuslikel aladel, kuid see ei tähenda, et areng miljööväärtuslikel või muinsuskaitse aladel peaks seiskuma. Kaebajad leiavad, et kõik uus antud piirkonnas rikub miljööd ja on seetõttu vastuolus avalike huvide ja väärtustega. Vald on leidnud ja on jätkuvalt seisukohal, et juhul, kui areng piirkonnas, kus on kaitstavaid väärtusi, lähtub ümbritsevale miljööle iseloomulikest põhimõtetest ja on kooskõlas ümbritseva keskkonnaga, ei saa uus ja piirkonda sobiv ja väljakujunenud keskkonda arvestav lahendus moonutada miljööd ning ei ole vastuolus kaitstavate huvide ja väärtustega. Eriti kummastav on kaebajate väide, et head haldustava on rikutud, sest vaidlustatud planeeringut on korduvalt kaalutud pädeva organi, Muinsuskaitseameti poolt, mis on loodud muinsuskaitselisi ja miljööväärtusi kaitsma. Samuti on pahatahtlik viitamine teemaplaneeringule, mille menetlemine on lõpetatud. Rõhudes nimetatud asjaoludel on kaebajad spekulatiivselt väitnud, et arvestades asjaolusid oleks võinud vaidlustatud otsus ilmselgelt olla teistsugune. 5.
39. Kaebajad on vääralt asunud seisukohale, et detailplaneeringu menetlemisel, mille üheks etapiks on detailplaneeringu vastuvõtmine on vald rikkunud uurimiskohustust ja selgitamiskohustust. Planeerimismenetlus on protsess, mille käigu planeeringu lahenduse kujunemisel ja parima lahenduse leidmisel tehakse koostööd võimalikult paljude isikutega, et võimalikult paljude ühiskonnaliikmete huvid oleksid arvestatud. Kandle detailplaneeringu menetlemisel tehtud tööd ja erinevate isikute huvisid arvestavat tegevust näitab ilmekalt detailplaneeringu lahenduse muutumine, mis on toimunud erinevate isikute sisendi tulemusele. Planeeringu lahenduse kujunemine on pidev osapooltega suhtlemine ning asjakohaste asjaolude väljaselgitamine ja tasakaalustamine. Planeeringumenetluse korralda ja on kohalik omavalitsus, 9 mis selgitab välja kõik olulised asjaolud planeeringu ala. Planeeringu vastuvõtmine on toiming, mille kohalik omavalitsus annab teada, et planeering on oma olemuselt valmis ja sellisel kujul võiks selle esitada avalikkusel, et ühiskonnaliikmed saaksid seda veel täiendada ning esitada oma ettepanekud. Samuti on toimitud Kandle detailplaneeringu menetlemisel. Peale vastuvõtmist teavitati Kandle detailplaneeringuga puudutatud isikuid 03.06.2013 kirjaga nr 73/1476-1 toimuvast Kandle detailplaneeringu avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu toimumise ajast ja kohast. Nimetatud kiri saadeti ka kaebajale. Avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust teatati 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“, juuni
40. 13.08.2013 avaliku arutelu protokollist nähtub, et kaebaja ja teised huvitatud isikud said oma seisukohtasid avaldada oma arvamusi ja teha ettepanekuid. Toimunud on arutelud ning planeeringu lahendus on kooskõlastatud pädevate organitega. Seega on kohalik omavalitsus järginud uurimiskohustust ja välja selgitanud kõik olulised ja planeeritavat ala mõjutavad asjaolud. Samuti on pidevalt antud tagasisidet ja vastatud puudutatud isikutele, millega on järgitud hea halduse selgitamise printsiipi. 5.
41. Detailplaneeringu kooskõlastuse nr 19859 osas leiab vald, et selle kooskõlastuse on andnud pädev organ, mis on pädev ning omab erialast kompetentsi. Kuid kuna vallal 1 ei ole piisavalt eriteadmisi muinsuskaitse alal ning vaidlus käib teise haldusorgani toimingu üle, siis leiab vald, et nimetatud kaebuse osas annab kindlasti kõik asjaolusid arvestava ja motiveeritud vastuse Muinsuskaitseamet. VASTUSTAJA MUINSUSKAITSEAMET SEISUKOHT
42. Muinsuskaitseamet vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 6.
43. Vastustaja märgib, et Jõelähtme Vallavolikogu 29.04.2003 otsusega nr 40 kehtestatud üldplaneeringu p 9.1 on tiheasustusalal hoonestamiseks lubatud vähim krundi suurus 3000 m². Peale üldplaneeringu normatiivide omab tähtsust, et Vabariigi Valitsuse poolt on Muinsuskaitseseaduse § 15 alusel 10.02.1998 määrusega nr 30 „Rebala muinsuskaitseala põhimääruse ja piiri kinnitamine“ kehtestatud Rebala muinsuskaitseala põhimäärus (Põhimäärus). Muinsuskaitseaduse (MuKS) § 4 kohaselt võib muinsuskaitseala MuKS tähenduses koosneda kinnismälestistest ja teistest asjadest, mis koos maa-ala ja loodusobjektidega ning tänavatevõrgu, hoonestuskvartalite ja kruntide (kinnistute) struktuuriga moodustavad kultuuriväärtusliku terviku. Rebala muinsuskaitseala on loodud 1987.a ja see on ainus muinsuskaitseala Eestis, mis tegeleb ka maastikukaitsega. Rebala muinsuskaitsealale iseloomuliku avatud maastiku kõige olulisemad elemendid on tänaseni säilinud ajalooliselt kujunenud põllumajanduslikud maaüksused, nende piirid ja sihtotstarve, sh külade, talude ja kõlvikute sümbioos. Muinsuskaitseamet märgib, et avalik huvi on avaldatud Põhimääruse eesmärkidena. Põhimääruse § 1 kohaselt on Rebala muinsuskaitseala eesmärk Eesti põhjarannikul Jõelähtme vallas asuva ainulaadse, suure teadusliku ning kultuurilise väärtusega ajaloolise põllumajandusmaastiku ning seda kujundavate elementide (külad, talud, krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid, arheoloogia-, ajaloo-, tehnika-, kunsti- ja loodusmälestised) säilitamine ja kaitse (p 1), võimaluste loomine kultuurimälestiste ja looduse kompleksseks ja süstemaatiliseks uurimiseks põllumajandusajaloo, etnograafia ja loodusteaduste alal (p 2), maaviljeluse ajaloos kahe ja poole aastatuhande jooksul toimunud arengu eksponeerimine (p 3). Põhimääruse § 3 p 1 kohaselt on ajalooliselt väljakujunenud kruntide (kinnistute) piiride muutmisel ning kruntimisel, ehitiste püstitamisel, neile peale- ja juurdeehitamisel, ehitise 10 lammutamisel ja krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmisel vajalik Muinsuskaitseameti ja Jõelähtme Vallavalitsuse luba. Muinsuskaitseamet selgitab, et ta osaleb detailplaneeringu menetluses kooskõlastamisel menetlustoiminguga. Põhimääruse § 3 lg 1 tulenevalt ei ole kruntide piiride muutmine, ehitiste püstitamine, neile peale- ja juurdeehitamine, ehitise lammutamine ja krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmine keelatud, vaid sõltuv konkreetsetest asjaoludest Põhimääruse eesmärki silmas pidades. Haldusmenetluse seaduse (HMS) kohaselt tuleb kaalutlusotsustuse langetamisel arvestada normi eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve (HMS § 4 lg 2). Muinsuskaitseamet märgib, et vaidlus käib elamu püstitamise lubatavuse üle Kandle kinnisasjal küla läbiva Looküla tee ja põhja poole suunduva külatee vahelisel alal, kusjuures selle krundi suurus ületab üldplaneeringuga lubatud vähima hoonestamiseks lubatud krundi suurust (0.34 ha). Asjaolust, et kaevatud detailplaneeringuga võidakse Kandle kinnisasjale püstitada kaks elamut – kummalegi poolele küla läbivast teest – ei järeldu ühelgi viisil, et see on vastuolus Rebala muinsuskaitselala eesmärkidega. Loo küla on ajalooliselt väljakujunenud struktuurilt ridaküla – hooned paiknevad küla läbiva tee ääres. Ajaloolisel kaardil on näha, et hoonestus on olnud teest lõunas ja veski juurest mööduva tee ääres. Loo küla on ridaküla ning Eesti asustuses on ridaküla, nagu teisedki külavormid, olnud suhteliselt vaba planeeringuga. Leidub mitmeid ridaküla variante – sirgeid ja kõveraid, tihedamaid ja hõredamaid. Ridakülad on enamasti ühepoolse hoonestusega, aga on ka selliseid, kus hooned asuvad nii ühel kui teisel pool külateed (Gea Troska monograafia „Eesti külad XIX sajandil“). Loo külas on hoonestus kujunenud küla läbiva tee suhtes mõlemale poole teed. Vaidlusalune krunt jääb Looküla teest põhja poole, kus samuti on hoonestus (kaebajatele kuuluvad hooned). Kaalutlemisel tuleb järgida õiguse üldpõhimõtteid. Looküla teest põhja pool teed juba olemasoleva (kaebajatele kuuluva) hoonestuse tõttu puudub argument, millele tuginedes keelata elamu püstitamist küla läbiva Looküla tee äärde ka põhja poole. Elamu asukoht on jätkuks küla läbiva Looküla tee ümber kujunenud hoonestusele. Loo küla on ridaküla ning maastikuelemendina tuleb hoonestamisel järgidagi ridakülale omast hoonestuse paigutust (ridamisi küla tee ääres). Muinsuskaitseamet toob välja, et Kaebajad ei saa ka eeldada, et põllumajandusmaastiku ja seda kujundavate elementide (külad, talud jne) kaitse tähendab keelustada elamute ehitamine kaitsealusel maastikul üldse ning Loo külasse on lubatav vaid piiratud arv elamuid ja see arv on ammendatud. Kaebajatel ei saa olla ootust, et küla (ridaküla) elanikkond ei suurene ja küla ei laiene. Külas asuvate elamute omanikena ei saa kaebajatel tekkida ootust, et nende kinnisasjadelt ei hakka ühtki elamut paistma. Ridaküla struktuuriga külas võibki hoonestus küla läbiva teega külgnevalt tekkida. Põllumajandusmaastiku kaitse eesmärgiga oleks pigem vastuolus lubada püstitada elamu põllumaale, teistest elamutest eemale. Muinsuskaitseamet on kooskõlatuse andmisel lähtunud eesmärgist säilitada senine välja kujunenud küla ja kõlvikute vaheline sümbioos ning pidanud lubatavaks püstitada elamuid kooskõlas ridaküla struktuurile – jätkuna tee ääres olevale hoonestusele – kummalegi poole Looküla teest ning lähtunud kooskõlastuse andmisel põllumajandusmaastiku kaitse ja vaadeldavuse nõuetest, samuti Loo külas paiknevast hoonestusest ning Kandle kinnisasja omaniku õigustatud huvidest. Muinsuskaitseamet toob välja, et Riigikohus on 03.03.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-82-14 asunud seisukohale, et PlanS § 4 lg 2 kohaselt on kohalikul omavalitsusel oma haldusterritooriumi detailplaneerimise pädevus. Kohalik omavalitsus tagab seejuures avalike huvide ja väärtuste ning erahuvide tasakaalustatud arvestamise. Muinsuskaitseamet tohib kohaliku omavalitsuse 11 otsustuspädevust piirata üksnes talle seadusega antud volituste piires ja haldusmenetlust reguleerivaid norme järgides. (p 16). Kaevatud kooskõlastusele heidetakse ette Looküla tee ja sellelt põhja poole suunduva Looküla tee vahele jäävale krundile elamu püstitamise lubatavaks pidamist. Muinsuskaitseameti luba ei piira Jõelähtme Vallavalitsuse otsustuspädevust kõnealusel krundil elamu püstitamise kitsendamist. Siiski on Muinsuskatseamet Kandle kinnistule elamute püstitamiseks algatatud planeerimismenetluses kooskõlastuse andmisel lähtunud Põhimääruse eesmärgist, olulistest asjaoludest ning kaalunud põhjendatud huve. Muinsuskaitseameti loas elamu püstitamiseks asukohta, mis järgib ridakülale omast struktuuri, puudub vastuolu Põhimääruse eesmärgiga ning kooskõlastuse andmisel on järgitud põllumajandusmaastiku ja avalikkusele kättesaadavate muinsuskaitsealale avanevate vaadete kaitse eesmärke. Muinsuskaitseameti kaevatud kooskõlastuses puudub õigusvastasus ning kaebuse need väited põhjendamata. 6.
44. Muinsuskaitseamet märgib, et võis kooskõlastuse andmisel tuginede Kandle kinnistu omaniku õiguste kitsendamisel vaid Muinsuskaisteseadusele ja selle alusel kehtestatud õigusaktidele. Kuna põhimääruse sätteid eesmärkide kohta ei saa keelavate normidena käsitleda, puuduvad selgitused, mida kaebajad konkreetsel juhul avaliku hüve rikkumisena käsitleda, mille tõttu tuleks kaevatud kooskõlastuse õigusvastasus tuvastada. Muinsuskaitseamet toob välja, et esimese – parandatud - kaebuse p 76 (lk 21) kohaselt loevad kaebajad avaliku hüvena rikutud väärtuseks Nurme talu rehialeamut ümbritsevat küla teega külgnevat senini hoonestamata ala. Kuna tegemist on Kandle kinnistu teeni ulatuva osaga, siis puudub hoone püstitamiseks alternatiiv, sest Kandle kinnistu ülejäänud osa ongi esimese eelistusena avatuna kaistav põllumaa. Vastustaja selgitab, et kaebajad käsitlevad väärtusena küla hetkel välja kujnenud hoonestuses ja peavad lubamatuks külatee äärde äärmiste hoonete juurde naabruse tekkimise üldse. Kuna vaid mõned aastad tagasi püstitasid kaebajad Muinsuskaitseamet loata elamu asukohta, mis pigem ainsana ei järgi ridakülale omast struktuuri, on kummastav, et nüüdseks on kaebajad on omandanud pühendumuse diametraalselt vastupidises. Põhimääruse kohaselt on külad, talud, krundid, kõlvikud ja nende ajaloolised piirid põllumajandusmaastikku kujundavad elemendid. Põhimääruse eesmärk on nende elementide säilitamine ja kaitse. Põhimääruse seda eesmärki tuleb mõista selliselt, et hoonestust on lubatav üksnes olemasoleva hoonestuse (talude, külade hoonete) juurde, et säilitada senine oluline element - avatud põllumajandusmaastik. Ehitiste püstitamisel talu maadele või külasse tuleb järgida senist hoonestuse struktuuri. Vastustaja on seisukohal, et põhimäärusest ei tulene keeldu kruntide piiride muutmiseks ja ehitiste püstitamiseks. Loo küla kohta ridakülana puudub nõue selle säilimiseks olemasolevas hoonestuses ja edaspidi kulgevas ajas muutumatuna. Ajalooliselt paiknes Loo külas hoonestus siiski ka teisel pool küla läbivat teed. Hetkel on külas hoonestust pigem vähem kui seda ajalooliselt olnud. Kooskõlastus on vorminõuetele vastav - taotlus kahe hoone püstitamiseks on lahendatud adressaadile soodsalt ja seega puudus kohustus toimingut adressaadile põhjendada. 6.
45. Vastustaja on seisukohal, et põhimääruse alusel seatud kitsendused kinnisasja omanikule on proportsionaalsed eesmärgi suhtes. Kandle kinnistu taotlus kolme elamu ehitamiseks jäi rahuldamata ning esialgu tee äärde lõuna poole lubatud ühe hoone asemel hiljem kummalegi poole teed hoonete püstitamise lubamises puudub vastuolu põhimääruse eesmärgina sõnastatud 12 avaliku huviga: hoonete asukohad järgivad ridakülale omast struktuuri, hoonestamise lubamisel kummalegi poolele küla tee äärde on kujunenud olukorras tagatud proportsionaalselt nii kinnisasja omaniku huvid kui avalik huvi säilitada küla ümbritsev põllumaandusmaastik avatuna võimalikult suures (senises) ulatuses. Kuigi küla läbivast Loo teest põhja poole jääva tee ääres ei ole sedavõrd tihe hoonestus, kui seda on teest lõuna pool, asub sellel poolel kaebajate elamu. Kaebajate poolt on kummaline väita, et hoonestus samal teepoolel (Loo teest põhja pool) rikub Loo küla väljakujunenud struktuuri. Kandle kinnistule lubatav elamu ei saa külastruktuuri rikkuda enam, kui samale poolele teed juba varem püstitatud kaebajate elamu. Kandle kinnistule elamu lubamine pigem toetab ridakülale omast struktuuri. Avalikes huvides on aga eeskätt see, et hoonestust ei rajata endistele põllumaadele. Muinsuskaitseamet möönab, et pigem ei olnud esimese kooskõlastusega seatud kitsendused proportsionaalsed põhiseadusega kaitstud õiguse suhtes. Nende seisukohtade kinnituseks, viitab vastustaja 26.02.2016 jõustunud uuele Rebala muinsuskaitseala põhimäärusele ( https://www.riigiteataja.ee/akt/116022016007 ), milles on varasemaga võrreldes selgemalt sõnastatud maastikukaitseala eesmärk (§ 2) ning mh antakse õigus püstitada kitsendusteta väikeehitisi (§ 6 lg 4 p 1) ja tuuakse selgelt välja kinnisasja omaniku õigus vaidlustada põhiõigustele kitsenduste seadmine (§ 10). KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT
46. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel. 7.
47. Kolmas isik L. G. nõustub, et Loo küla kultuurilist väärtust ja miljööväärtuslikku ala tuleb säilitada, kuid ei nõustu, et vaidlustatav haldusakt ja kehtestatud detailplaneering seda rikuks. Kolmas isik viitab Rebala muinsuskaitseala põhimääruse § 3 punktile 1 ja märgib, et seal sätestatud tingimus on täidetud. Lisaks märgib kolmas isik, et Riigikohtu 19.04.2007 otsusest haldusasjas nr 3-3-1-12-07 tulenevalt miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused. Käesoleval juhul on oluline arvestada, et ühepoolne ridaküla ei ole Loo külas tänapäeval enam jälgitav, sest hoonestus on ka külatee põhjapoolses osas, mida on Muinsuskaitseamet selgitanud oma vastuses Jõelähtme Vallavalitsuse 23.12.2013 kirjale nr 7-3/3
48. 7.
49. Kolmas isik ei nõustu, et oleks rikutud kaebajate õigust heale haldusele. Kaebajatele on tagatud haldusmenetlusse kaasamine, kuulatud ära nende arvamus, nad on kasutanud oma õigust esitada vastuväited ja seisukohti ning nendele on ka vastatud ning nendega arvestatud. Haldusorgani tegevus oli selge ja üheselt mõistetav. Kaeabajate viited asjaolule, et detailplaneeringu kehtestamisel oleks tulnud lähtuda mh ka Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringust, ei ole põhjendatud, kuna tegemist ei ole kehtiva haldusaktiga. 7.
50. Kolmas isik esitas Kandle kinnistu ja lähialade detailplaneeringu kooskõlastuste koondtabeli (I tl 182 ja selle pöördel), kust nähtuvad kõik vajalikud kooskõlastused. Kaebajad on välja toonud, et planeerimismenetluse käigus muudetud ehitise kuju ja paiknemist krundil, mis on miljööväärtusliku ridaküla puhul kooskõlastuse andmisel otsustavaks teguriks. Ning muudeti kaevude paiknemist, mis on karstialal olulise tähtsusega, ning kogu planeeringu seletuskirja, kust tulenevad mh ehitusnõuded, mis on miljööväärtusliku ala puhul vaieldamatult määrava tähtsusega. Kolmas isik viitab, et Riigikohus on 12.03.2015.a haldusasjas nr 3-3-1-71-14 asunud seisukohale, et planeeringu põhilahendusena tuleb vaadelda planeeringu olulist osa, mis tagab planeeringuga kavandatu elluviimisel lahenduse tervikliku toimimise. Krundile määratud mitme sihtotstarbe omavaheliste proportsioonide muutmine planeerimismenetluse käigus ei ole konkreetse planeeringu puhul planeeringu põhilahenduse muutmine (p 11–12). 13 Riigikohus on 04.06.2014.a haldusasjas nr 3-3-1-59-13 selgitanud, et PlanS § 8 lg 6 kohaselt esitatakse detailplaneeringu lisana vähemalt üks planeeringulahenduse illustratsioon, et detailplaneeringu avalikustamisel ja otsustamisel tekiks ruumiline ettekujutus kavandatavast keskkonnast ja hoonestusest. Illustratsioon võib küll visualiseerida planeeringu koostaja kavatsust, kuid selle alusel ei saa teha piisavalt usaldatavaid järeldusi hoonete ja rajatiste seotuse ega konkreetse asendi suhtes. Nimetatud illustratiivne materjal ei määra kavandatava hoone, aga samuti rajatiste ehituslikku lahendust, mis fikseeritakse kohaliku omavalitsuse poolt ehitusprojekti alusel väljastatava ehitusloaga (p 22). Kolmas isik märgib, et Jõelähtme Vallavalitsus on oma 22.05.2014 kirjaga nr 7-3/1749 selgitanud, et detailplaneeringu avalik arutelu toimus 13.08.2013 kell 15.00 Jõelähtme vallamajas. Arutelu ajal juhti tähelepanu, et olemasoleva puurkaevu asukoht on geodeetilisel alusplaanil märgitud valesse kohta. Käeolevaks ajaks on puurkaevu asukoht täpsustatud ja lisatud on planeeringumaterjalidesse ka Keskkonnaameti korraldus, mille alusel on puurkaevu sanitaarkaitsevööndiks määratud 10 m. Eeltoodust tulenevalt on kolmas isik seisukohal, et vastavate muudatuste näol ei ole tegemist oluliste muudatustega ning vastavad muudatused on vastavuses nii saadud kooskõlastuste ja nende tingimustega, planeeringu seletuskirja ja ehitusnõuetega ning asjakohaste õigusaktidega. Kolmas isik peab vajalikuks selgitada, et detailplaneering vastab ka Maa-ameti kooskõlastuse tingimustele, milles Maa-amet nõustus Kandle maaüksusele uue hoonestuse rajamisega olemasoleva Loo küla hoonestuspiiri sees. Lisades, et täiendavaid elamukrunte on võimalik planeerida külateest põhjapoole ning Saare ja Loo kinnistute juurdepääsuteest lõuna poole jäävale alale ning külateest lõunapool vahetult külgnevana olemasoleva Nurme taluga, külateest samale kaugusele kui on olemasolevad Nurme ja Tuulemäe kinnistute hooned (Maa-ameti 26.03.2013 kooskõlastus). 7.
51. Kolmas isik leiab, et vald ei ole rikkunud ka koostöö ja kaasamise kohustust, kuivõrd kaebajatele oli tagatud võimalus vastuväited ja ettepanekud esitada nii detailplaneeringu avalikud väljapanekul, mida kaebuse esitajad ei teinud, kui ka hilisemas menetlusstaadiumis. 7.
52. Kolmas isik on seisukohal, et vald ei ole rikkunud kohustust tagada järelevalve maavanema poolt ning ei ole ületanud oma pädevuse piire, kuna PlanS § 23 lg 2 punkti 1 kohaselt ei teostata detailplaneeringu üle järelevalvet, kui detailplaneering on koostatud vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga ja kõigi avalikul väljapanekul esitatud vastuväidetega on arvestatud. 7.
53. Kolmas isik märgib, et käesoleval juhul on Jõelähtme Vallavalitsus teatanud avalikust väljapanekust ja avalikust arutelust 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja ajalehes „Jõelähtme vallaleht“ juuni, nr
54. Lisaks teavitati puudutatud isikuid vallavalitsuse 03.06.2013 kirjaga nr 7-3/1476-
55. Seega on vald taganud, et konkreetse maa-ala elanikud oleks väljapanekust teadlikud ja planeeringusse kaasatud. 7.
56. Kolmas isik viitab Riigikohtu 18.02.2002 lahendile nr 3-3-1-8-02, kus kohus selgitas, et planeerimis- ja ehitusseaduse ning haldusmenetluse seaduse eesmärgi ja mõttega on kooskõlas, et planeeringu vastuvõtmise otsust kui haldusakti

§ 4

lg 1 mõttes saab kaebeõiguse olemasolul vaidlustada, kui tegemist on sedavõrd olulise menetlusveaga, mille puhul juba planeerimismenetluse käigus on alust arvata, et sellise menetluse tulemusena kehtestatav planeering ei saa olla õiguspärane. Kolmas isik on seisukohal, et kaebuse esitajad ei ole ära näidanud vastava olulise menetlusvea olemasolu, millega ei ole korralduse nr 264 ja vastava kooskõlastuse õigusvastasuseks ja/või tühiseks tunnistamine põhjendatud. Kaebuse esitajad viitavad, et kooskõlastus nr 19859 on õigusvastane, kuna Jõelähtme Vallavalitsus palus Muinsuskaitseametilt detailplaneeringu kooskõlastust vastavalt protokollile nr 216, kuigi kooskõlastust oleks pidanud taotlema vastavalt täpsustavale ja ajaliselt hilisemale 14 protokollile nr

1. Isegi, kui kaebuse esitajate vastav viide on asjakohane, siis HMS § 58 kohaselt ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist. 7.
2. Kolmas isik leiab, et kaebajate kaebuse rahuldamine rikuks nii tema subjektiivseid õigusi, olles vastuolus õiguse üldpõhimõtetega, kui tekitaks talle materiaalset kahju. 7.
3. Kohtuistungil jäi kolmas isik on seisukohtade juurde ning palus jätta kaebuse rahuldamata. KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
4. Kohus, kaalunud menetlusosaliste väiteid ja esitatud tõendeid, leiab, et kaebused tuleb osaliselt jätta läbi vaatamata kooskõlastuse vaidlustamise osas, jätta rahuldamata muus osas ja põhjendab oma otsust alljärgnevaga.
5. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et vaidlustatud detailplaneeringuga arendamiseks ettenähtud Kandle kinnistu (24504:008:0023) ja selle lähiala asub Jõelähtme vallas Loo külas ja asub Rebala muinsuskaitsealal ja Loo küla näol on tegemist ridakülaga. Samuti ei ole vaidlust küsimuses, et nii hetkel kehtiv kui ka detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Rebala muinsuskaitseala põhimäärus võimaldab Jõelähtme vallal muinsuskaitseameti kirjalikul loal püstitada ehitisi (vastavalt § 6 ja § 3 lg 1). Kohus nõustub valla ja Muinsuskaitseameti seisukohaga, et Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest ei tulene absoluutset keeldu kruntide piiride muutmiseks ja kohustust säilitada muutumatuna olemasolev ridaküla hoonestus. Kohus nõustub ka Muinsuskaitseameti seisukohaga, et tulenevalt Kultuuriministri 04.07.2011 määrusega nr 13 kehtestatud üld- ja eriplaneeringu muinsuskaitse eritingimuste koostamise korra §-st 5 ei ole muinsuskaitse eritingimuste koostamine ja nendega arvestamine kohustuslik, kui planeeritaval maa-alal asub muinsuskaitseala või selle kaitsevöönd, kuid planeeritav maaala asub väljaspool linna ja alevit. Seetõttu on kohtu arvates õiguslikult asjakohatud kõik kaebajate väited, mis puudutavad Muinsuskaitseameti tellitud Projekti Muinsuskaitseliste eritingimuste koostamine Rebala muinsuskaitseala teemaplaneeringule ja põhimäärusele“ lõpparuannet. Kohus nõustub, et nimetatud lõpparuanne sisaldab küll selle koostanud ekspertide väljendatud seisukohti ja ettepanekuid, kuid need ei ole otsuste langetamisel olukorras, kus vastavaid eritingimusi ei ole kehtestatud, ei Muinsuskaitseametile ega ka Jõelähtme Vallavolikogule siduvad. Samuti ei tulene sellest muinsuskaitseala põhimäärusele ja üldplaneeringule vastavaid õiguslikke piiranguid otsuste tegemisel.
6. Kohus leiab, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et Jõelähtme Vallavolikogu lõpetas 31.03.2014 otsusega nr 59 teemaplaneeringu „Rebala muinsuskaitseala miljööväärtusega hoonestusalade, väärtuslike põllumaade, maastike ja looduskoosluste määramine ja ning nende kaitse- ja kasutustingimuste määramine“ osas teemaplaneeringu edasise koostamise menetluse ja selle menetlus on lõppenud. Seetõttu tuleb vaatamata asjaolule, et nimetatud teemaplaneering võeti varasemalt menetluse käigus vastu ja sellele viidati ka detailplaneeringu ja kooskõlastuse andmise menetluses, asuda seisukohale, et kehtestamata jäänud teemaplaneeringus väljendatud seisukohad ei pidanud olema detailplaneeringu kehtestamise ja kooskõlastuse andmise otsuse langetamisel vastavate otsuste tegijatele kohustuslikuks aluseks nagu püüavad järjekindlalt väita kaebajad. Asjaolu, et osasid teemaplaneeringus väljendatud seisukohti arvestati detailplaneeringu algatamisel, ei tähenda seda, et haldusorgan peab neid ja muid teemaplaneeringus eelnõus väljendatud seisukohti arvestama ka lõpliku planeeringu kehtestamisel, eriti veel olukorras, kus teemaplaneeringu menetlus on detailplaneeringu menetlemise ajal lõppenud seda kehtestamata ehk selles väljendatud seisukohad ei ole leidnud planeerimise eest vastutava organi poolehoidu. 15
7. Kaebajad on tõstatanud seoses vaidlustatud detailplaneeringuga selle õigusvastasuse küsimuse seoses planeeringu avalikustamisel tehtud vigadega, vajalike kooskõlastuste puudumise või nende õigusvastasusega ning seoses kaasamiskohustuse täitmata jätmisega. Kohus leiab, et kaebaja ei ole selles osas suutnud kohut veenda valla tegevuse õigusvastasuses. Kohus märgib, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et nähtuvalt detailplaneeringu kehtestanud 18.12.2014 otsusest nr 138, on detailplaneeringu algatamisest teatatud 29.06.2012 ajalehes „Harju Elu“ ja juunis 2012 ajalehes „Jõelähtme Vallaleht“ nr. 180 ning puudutatud isikuid teavitati sellest vallavalitsuse 25.06.2012 kirjaga nr 7-3/
8. Vaidlust ei ole, et detailplaneeringu lähteseisukohti ja eskiislahendust tutvustav avalik arutelu toimus 18.09.2012 ja sellest teavitati avalikkust 31.08.2012 ajalehes „Harju Elu“ ja 2012 aasta augusti „Jõelähtme Vallalehes“ nr 182 ning puudutatud isikuid vallavalitsuse 31.08.2012 kirjaga nr 7-3/
9. Kohus märgib, et vaidlust ei ole, et sellel arutelul osalesid ka vallavalitsuse kirjaga kutsutuna kaebajad ja esitasid detailplaneeringu algatamisele vastuväite. Vaidlust ei ole, et pärast detailplaneeringu vastuvõtmist Jõelähtme Vallavalitsuse 02.05.2013 korraldusega nr 264 suunati see avalikule väljapanekule, millest teatati 24.05.2013 ajalehes „Harju Elu“ ning muudetud avaliku väljapaneku ja avaliku arutelu ajast teatati 21.06.2013 ajalehes „Harju Elu“ ja 2013 juuni „Jõelähtme vallalehes ning puudutatud isikuid informeeriti vallavalitsuse kirjaga nr 7-3/1476-
10. Kohus juhib eriti tähelepanu asjaolule, et vaidlust ei ole, et detailplaneeringu avalik väljapanek toimus 08.07.–22.07.2013 ja selle ajal planeerimisseaduse nõuetele vastavaid vastuväiteid ja ettepanekuid planeeringule ei esitatud ja järelikult ei teinud seda ka kaebajad. Vaidlust ei ole, et detailplaneeringu avalik arutelu toimus 13.08.2013 ja sellel osalesid ka E.V.P. ja M.P., kes esitasid planeeringu kohta oma ettepanekuid ja vastuväiteid.
11. Seoses avaliku väljapanekuga ei ole käesolevas asjas lähtuvalt menetlusosaliste esitatud seisukohtadest vaidlust, et Loo külas vald avalikku väljapanekut eraldi vastavalt tol hetkel kehtinud PlanS § 18 lg 2 p-le 2 ei korraldanud. Kohus leiab siinkohal, et käesoleval juhul on kõiki asjaolusid arvestades tegemist menetlusliku rikkumisega, mis ei mõjutanud otsustavalt asja lahendamist (HMS § 58) ja ei anna alust haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Kohus leiab Loo küla väiksust (sisuliselt menetluses esitatu põhjal ainult 5-11 eramajapidamist, millest kõik ei ole aastaringselt kasutuses) arvestades, et vald viitab avaliku väljapaneku ärajätmist Loo külas põhjendades õigustatult asjaolule, et Loo külas ei ole väljapaneku läbiviimiseks esiteks sobivaid ruume ning et Jõelähtme vallamaja asub Loo külast ainult ca 3 km kaugusel ja seal on võimalik saada nii spetsialistide seletusi kui tutvuda originaaldokumentatsiooniga. Kohus nõustub vallaga, et Loo külas avaliku väljapaneku korraldamine ei oleks täitnud avaliku väljapaneku korraldamise peamist eesmärki – tutvustada planeeringut võimalikult paljudele isikutele – paremini, kui toimunud väljapanek vallamajas. Kohus märgib, et kaebajad ei ole suutnud käesoleval juhul kohtule vähegi veenvalt tõendada, et Loo külas mitte korraldatud avaliku väljapaneku tõttu oleks kellelgi asjast huvitatud isikul jäänud osalemata detailplaneeringu menetluses.
12. Kohus nõustub kaebajate seisukohti käsitledes Jõelähtme vallaga selles, et detailplaneeringu lahendust ei ole pärast selle vastuvõtmist ja avalikku arutelu muudetud nii, et see oleks tulnud uuesti avalikustada ja sellele uued kooskõlastused võtta. Kohus märgib, et vaidlust ei ole asjaolu üle, et detailplaneeringu algatamisel oli planeeringu põhilahendusena välja pakutud mitmeid erinevaid lahendusvariante, mille hulgas olid ka erinevate kruntide arvu ja hoonete paiknemisega variandid. Käesoleva kohtuasja lahendamise seisukohast omab seoses kooskõlastustega tähendust küsimus, kas muudatused, mis tehti lõplikus planeeringulahenduses pärast sellele kooskõlastuste andmist ja planeeringu vastuvõtmist ning avalikku arutelu, on sellised, mida saab pidada PlanS § 21 lg 5 nimetatud detailplaneeringu põhilahendust muutvateks ja seetõttu oleks tulnud korrata planeeringu kooskõlastamise ja avalikku väljapaneku protsesse. Kohus leiab pärast kooskõlastamiseks esitatud ja kehtestatud 16 detailplaneeringu põhijoonisete uurimist, et tal selliseks järelduseks alust ei ole. Kohus nõustub vastustajate väljendatud seisukohaga, et tegemist ei ole detailplaneeringu põhilahenduse muutmisega. Nähtuvalt detailplaneeringu kaustas olevatest joonistest on mõlemal variandil (26.10.2012 ja 03.10.2014) põhilised ehitusõiguslikud parameetrid sisuliselt samad. Ainuke märkimisväärne erisus on positsioonil 4 asuva lubatava hoonestusala asetus ja selle vähendamine seoses puurkaevu asukoha ja kaitsevööndi täpsustamisega. Kohus märgib, et arvestades säilitamisele kuuluvate puude (kõrghaljastus) asukohta, oli tegelikult ka juba varasemas planeeringulahenduses toodud hoonestusala puhul nende ja uuemas lahenduses näidatud puurkaevu asukohale hoonestuse püstitamine võimatu. Hoonestusala nihutamist 5 m ulatuses krundi lõunapiirile lähemale, ei saa samuti pidada põhilahenduse muutmiseks. Samuti leiab kohus, et kaebajad ületähtsustavad siinkohal põhjendamatult teiste hoonete asukohta (ehitusjoont), sest kuni 5m erinevus ei ole hajaasustuses nii suur, et põhjustaks teest suhteliselt kaugel asuva ja kõrghaljastuse taha jääva hoonestuse osas ridaküla väljanägemise olulise moonutuse. Kohus ei loe seetõttu muudatusi planeeringulahenduses põhilahenduse muutmiseks ja jätab seoses sellega tähelepanuta kõik kaebajate väited, mis tuginesid vastupidisele arusaamale.
13. Kohus ei nõustu kaebajate seisukohaga, et õigusvastane oli Harju maavanema 28.08.2014 keeldumine teostada järelevalvet detailplaneeringu üle (I tl 139). Kohus märgib, et on sarnaselt maavanemaga juba eelnevalt tuvastanud, et käesolevas asjas ei ole esitatud avaliku väljapaneku ajal seaduses ettenähtud korras vastuvõetud planeeringulahendusele kirjalikke ettepanekuid ja vastuväiteid. Samuti leiab kohus sarnaselt maavanemaga, et vaidlusalune detailplaneering ei sisalda üldplaneeringu muutmise ettepanekut. Maavanem juhib oma keeldumises järelevalve tegemisest kohtu arvates õigesti tähelepanu asjaolule, et detailplaneeringu avalikul arutelul esitasid muuhulgas E.-V.P. ja M.P. planeeringu kohta küll vastuväiteid ja ettepanekuid, kuid nende vastuväidete menetlemine kuulub vastavalt seadusele juba detailplaneeringut menetleva kohaliku omavalitsuse pädevusse. Kohus peab vajalikuks siinkohal täiendavalt märkida, et kaebajad ei ole kohtu arvates suutnud selgelt välja tuua seda, milles ikkagi seisneb detailplaneeringu väidetav vastuolu kehtiva üldplaneeringuga. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et detailplaneeringu kehtestamise ajal kehtinud Rebala muinsuskaitseala põhimäärus ei keelanud täiendava hoonestuse püstitamist Loo külas, vaid seadis selle sõltuvusse valla ja Muinsuskaitseameti vastavast otsustusest. Käesoleval juhul on need otsustused langetatud ja seetõttu ei saa kohus kaebajate väiteid vastuolust üldplaneeringuga tõsiselt võtta.
14. Käesoleva asja lahendamisel on nii kaebajate kui ka kohtu arvates üheks põhiküsimuseks ka Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse nr 19859 õiguspärasus. 15.
15. Kohus leiab kõigepealt, et vaidlust ei saa olla asjaolus, et detailplaneeringu koostamisel on vallavalitsus teinud vastavalt tol ajal kehtinud PlanS § 16 lg 1 p 9 koostööd Muinsuskaitseametiga. Seda tõendavad eelkõige mitmed vallapoolsed seisukoha küsimised ja Muinsuskaitseameti vastused nendele, mis algasid enne detailplaneeringu menetluse algatamist. Vaidlust ei ole ka selles, et 11.03.2013 kooskõlastus nr 19859 on antud enne detailplaneeringu vastuvõtmist 02.05.2013 ehk seaduses sätestatud ajal PlanS § 17 lg 2 p 3 alusel. 15.
16. Kohus ei nõustu kaebajate ühe põhiväitega, et kogu detailplaneeringu menetluse (ja selle ettevalmistamise) aja kuni 02.05.2013 kooskõlastuse nr 19859 andmiseni, on Muinsuskaitseamet olnud seisukohal, et Loo küla teest põhja poole hoonestust ette näha ei või. Nähtuvalt Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 29.11.2011 koosoleku protokollis nr 216 (I tl 99 pöördel-100) esitatud seisukohast, on Muinsuskaitseamet juba sel ajal pidanud lubatavaks kruntide kavandamist Loo küla teest põhja ja lõuna poole ning palunud juurdepääsuteest põhja poole hoonestust mitte kavandada. Kohus märgib, et nähtuvalt detailplaneeringule lisatud asendiskeemi kaardist, on juurdepääsuteena ilmselgelt silmas peetud Kandle kinnistut põhja pool Loo küla teed läbivat juurdepääsuteed Loo ja Saare kinnistul 17 asuvate majapidamiste (hoonete) juurde. Kohus märgib, et vastav taotlus oli esitatud Muinsuskaitseametile Jõelähtme Vallavalitsuse poolt Kandle kinnistu osas detailplaneeringu algatamiseks ja selles küsiti muuhulgas seisukohta eritingimuste osas. Nähtuvalt koosoleku protokollist ja otsustest leidis Muinsuskaitseamet juba planeeringu algatamiseks seisukoha andmisel, et Loo küla teest võib hoonestus Kandle kinnistul paikneda nii põhja kui lõuna pool. Põhja pool on komisjon toonud hoonestuse piiriks juurdepääsutee (Loo ja Saare kinnistutele). Sellist hoonestuse asetust on järgnevalt detailplaneeringu koostamisel ja menetluses ka arvestatud. Kohus leiab, et eeltoodu lükkab otseselt ümber kaebajate väited, et kogu menetluse ajal kuni vaidlustatud kooskõlastuse nr 19859 andmiseni on Muinsuskaitseamet olnud seisukohal, et hoonestust põhja poole Loo küla teed ei tohi ette näha. Kohus märgib, et tegelikult on sellist kaebajate poolt esitatud seisukohta Muinsuskaitseamet väljendanud ainult oma 18.09.2012 koosolekul protokollis nr 235, milles andis seisukoha detailplaneeringu eskiislahendusele ja selles toodud selgitusest nähtuvalt tegi seda seoses valla poolt menetletava teemaplaneeringuga. Eeltoodu näitab kohut arvates üheselt, et valed on kaebajate väited, et Muinsuskaitseamet oli kogu menetluse aja tuginedes Rebala muinsuskaitseala põhimäärusele ja selles määratud kaitseeesmärkidele vastu Loo küla teest põhja poole Kandle kinnistul hoonestuse kavandamisele ja muutis oma seisukohta ootamatult alles 02.05.2013 kooskõlastuses nr
17. Kohtu arvates näitab Muinsuskaitseameti kooskõlastamise komisjoni 18.09.2012 protokollis nr 235 väljendatud seisukoht hoopis seda, et Muinsuskaitseamet oli tihedas koostöös vallaga ja arvestas oma muutunud seisukohas valla poolt menetletud teemaplaneeringus sel hetkel kajastatut. Kohtu arvates näitab see, et Muinsuskaitseamet nägi kaebaja soovitud piirangu kehtestamise peamise põhjusena uut menetletavat teemaplaneeringut ja selles toodud kaitsetsoone, mitte eelkõige muinsuskaitseala üldisi eesmärke, mille saavutamist algatatud detailplaneering tema kooskõlastamiseks ja vastuvõtmiseks esitatud kujul ei takistanud. Sellist seisukohta kinnitab kõige ilmekamalt ka Rebala muinsuskaitseala uus põhimäärus, mis jõustus 26.02.2016 ja millega leevendati oluliselt piiranguid ehitiste püstitamiseks muinsuskaitsealal. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et Muinsuskaitseamet viitab oma 16.02.2016 seisukohtades kaebusele kohtu arvates õigesti õiguskantsleri üldisemale seisukohale, et „Piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem, kuis see on normi legitiimse eesmärgiga põhjendatav. …“, ja leiab, et „… pigem ei olnud esimese kooskõlastusega seatud kitsendused proportsionaalsed põhiseadusega kaitstud õiguse suhtes.“. Kohus märgib, et saab nendest seisukohtadest arvestades vaidluse konteksti ja muid lisatud väiteid aru nii, et vastustaja pidas esimese kooskõlastuse all siinkohas silmas oma 18.09.2012 protokollis 235 fikseeritud tingimuslikku kooskõlastust ja põhiseaduslikult kaitstud õigusena kolmanda isiku õigust kasutada, käsutada ja vallata vabalt oma omandit. 15.
18. Seoses eelmises punktis tooduga märgib kohus, et peab sarnaselt eksitavaks ja jätab tähelepanuta ka kaebajate väite, et detailplaneeringu kehtestamisel on mindud vastuollu Maaameti 26.03.2013 kirjaga nr 10.1-4/3350 antud kooskõlastuses toodud tingimustega. Nii nimetatud kirjas, kui ka Maa-ameti poolt enne detailplaneeringu algatamist 13.12.2011 kirjas nr 6.2-3/13227 esitatud seisukohas nähakse hoonete paiknemise põhjapoolse piirina mitte Loo küla teed, vaid juurdepääsuteed Saare ja Loo kinnistutele. Samuti on 26.03.2013 kirjas selgelt ära toodud Maa-ameti nõustumine hoonestusala nihutamisega Loo küla teest lõunas asuval elamukrundil seoses keskpinge õhuliini kaitsevööndiga ja hajaasustuse mulje säilitamisega. Ka on Maa-amet oma 26.03.2013 kooskõlastuses selgesõnaliselt leidnud, et „…detailplaneeringu lahendus on kooskõlas Maa-ameti poolt detailplaneeringu algatamise juures eelnevalt esitatud tingimusega.“. 15.
19. Kohus on ka erinevalt kaebajatest seisukohal, et Muinsuskaitseameti kooskõlastuse nr 19859 puhul on tegemist planeerimismenetluses vastavalt kooskõlastuse andmise ajal kehtinud PlanS § 17 lg 2 p 3 Muinsuskaitsemeti poolt antava kooskõlastusega, mitte haldusaktiga. 18 Nimetatud alustel antava kooskõlastuse puhul on vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale tegemist haldusesisese menetlustoiminguga, mille olemuseks on kooskõlastuse andja iseseisev tema ülesannetest lähtuv ja erialane hinnang esitatud planeeringule vastates peamiselt küsimusele kas selle elluviimiseks ei ole ametiasutuse kompetentsist tulenevate teadmisete alusel esitatud planeeringulahenduse hindamise tulemusel seaduslikke piiranguid. Kohus märgib, et kooskõlastamisest keeldumise aluseks saab vastavalt PlanS siinkohal olla mitte otstarbekuse küsimus, vaid ainult vastuolu seadusega, seaduse alusel kehtestatud õiguskatiga või planeeringuga (PlanS van red. § 17 lg 4). Kohus on juba tuvastanud, et ei üldplaneering ega ka Rebala muinsuskaitseala põhikiri ei välistanud vaidlusalusele kinnistule uute hoonete püstitamist. Samuti ei ole seda välistanud ükski teine õigusakt. Seetõttu leiab kohus, et vaidlustatud kooskõlastus on õiguspärane, kuna ühestki eelnimetatud õigusaktist ei tulene keeldu ehitiste lubamiseks detailplaneeringus märgitud kohtadel. Seda ei ole tuvastanud ka Muinsuskaitseamet. Asjaolu, et Muinsuskaitseamet oli menetluses varasemalt väljendanud ka lõplikus kooskõlastuses toodust erinevat seisukohta, ei muuda viimast ja lõplikku kooskõlastust õigusvastaseks. Kohtu arvates on vale ka kaebaja seisukoht, et kohalik omavalitsus pidanuks Muinsuskaitseametilt kooskõlastuse saamise järel hakkama põhjalikult kaaluma selle õiguspärasust ja põhjendatust. Kooskõlastus on planeerimismenetluses spetsiifiliste teadmiste ja oskuste ning ülesannetega avaliku võimu asutuse seisukoht oma kompetentsis olevates küsimustes ja kohalikul omavalitsusel oleks alus selle kahtluse alla seadmiseks, kui esineks ilmselge viga või eksimus selle andmisel. Käesoleval juhul sellist olukorda kohtu hinnangul ei olnud ja seetõttu võis kohalik omavalitsus saadud kooskõlastusele tugineda detailplaneeringu vastuvõtmisel. Kohus märgib siinkohal täiendavalt, et ka kaebajate poolt korduvalt viidatud ekspertiisis on Loo küla tsoneeritud väärtuse järgi I klassi kuuluvaks Rebala muinsuskaitseala tuumikalaks, kus tuleb “… rangelt jälgida igasugust ehitutegevust“ ja „Suuremas osas piirkonnas on ehitustegevus keelatud.“. Kohus peab vajalikuks eraldi välja tuua, et erinevalt kaebaja väidetest, ei näe isegi kaebajatele kõige soodsama ekspertiisi järeldused Loo küla suhtes ette täielikku ja tingimusteta ehituskeeldu, vaid ainult leiavad, et see ei ole soovitav. Kohus märgib siinkohal, et ekspertiisi järeldused sõnastavad erinevalt Loo külast näiteks Jõelähtme, Rebala küla ja Vandjala küla suhtes konkreetselt ehituskeelud ja nende alad vastavas sõnastuses. Loo küla suhtes on sisuliselt kohustusliku nõudena sätestatud „Säilima peab loopealne avatus ja endine külatüüp.“. Kohus leiab, et eelpooltoodust tulenevalt ei saa kohus asuda seisukohale, et isegi kaebajate viidatud ekspertiis oleks täielikult välistanud ehitamise Loo külas. Lisaks sellele mainib kohus, et ekspertiisi järelduste näol on siiski tegemist vastava eriala spetsialistide eelkõige oma erialakesksete soovitustega, mille ülekandmine õigusruumi eeldab paratamatult vastava volitusega võimuorgani poolt soovituste kaalumist võrreldes muude kaitsmist väärivate väärtuste ja huvidega. Kohus märgib, et käesoleval juhul ei leidnud ekspertiisil põhinenud teemaplaneering võimuorgani heakskiitu, mis loogiliselt võttes tähendab, et vastav võimuorgan leidis, et on ka muid ühiskonnale olulisi huvisid ja väärtusi, mida muinsuskaitseline ekspertiis ja vastava ala ekspertide arvamus ei ole oma ettepanekutes ja nende põhjal koostatud teemaplaneeringus arvesse võtnud ning tasakaalustanud suhtes nende tehtud soovitustega. Kohus leiab, et juba see asjaolu tähendab, et kaebaja väited, mis on taandatavad sisuliselt ekspertiisi soovituste a priori ülimuslikkusele ja kohustuslikkusele kõigi muude seisukohtade ja huvide suhtes, ei ole tõsiseltvõetavad. 15.
20. Kohus selgitab seoses Muinsuskaitseameti poolt antava loaga täiendavalt, et kuigi Rebala muinsuskaitseala põhimääruse kooskõlastuse andmise ajal kehtinud põhimääruse artikli 3 p 1 nägi ette, et “…ajalooliselt väljakujunenud kruntide (kinnistute) piiride muutmiseks ning kruntimiseks, ehitiste püstitamiseks, neile peale- ja juurdeehitamiseks, ehitiste lammutamiseks ja krundi maakasutuse sihtotstarbe muutmiseks on vajalik igakordne Muinsuskaitseinspektsiooni ja Jõelähtme Vallavalitsuse luba;“, ei saa sellest teha järeldust, et ettenähtud loa väljastamise näol on tegemist planeerimismenetluses antava kooskõlastusega. 19 Kohus on seisukohal, et nähtuvalt muinsuskaitseseaduse § 24 lg 1 toodust ja § 24 lg 5 ja § 25 lg 8 alusel kehtestatud kultuuriministri 23.08.2011 määrusest nr 16 „Kinnismälestisel, selle kaitsevööndis ja muinsuskaitsealal tööde ja tegevuste lubade väljaandmise kord ja lubade vormid“ ja eriti selle § 1 lg 1 ja § 4 lg 1 nähtuvalt, ei ole siinkohal seaduses ja kohtu hinnangul ka Rebala muinsuskaitseala põhimääruse artikli 3 punktis 1 mainitud lubade puhul silmas peetud planeerimismenetluses nõutavaid kooskõlastusi. Seetõttu on asjakohatu kaebajate väide, et Muinsuskaitseameti kooskõlastuse nr 19859 puhul on tegemist omaette HMS alusel välja antava haldusaktiga ja sellele laienevad kõik haldusmenetluse seaduses haldusakti õiguspärasuses suhtes kehtivad nõuded. Kohus on seisukohal, et nimetatud kooskõlastuse andmise näol oli tegemist planeerimisseaduse alusel planeerimismenetluses teostatud haldusesisese menetlustoiminguga. Kohus märgib, et nõustub Muinsuskaitseametiga, et kuna nimetatud menetlustoimingu raames anti taotlusele Muinsuskaitseameti poolt soovitud kooskõlastus, siis ei tulnud seda kooskõlastust erinevalt kaebaja seisukohast ka põhjalikult põhjendada. Kohus märgib täiendavalt, et nimetatud kooskõlastus ei määra ka lõplikult ja muutmatult ära kehtestatava haldusakti (detailplaneeringu) sisu. Seda näitab kasvõi asjaolu, et Muinsuskaitseamet ise on oma hilisemas kaebajate poolt viidatud vastustes selgitanud vallavalitsusele, et avaliku huvi kaalumine ja lõpliku otsuse tegemine on selles asjas valla pädevuses. 15.
21. Kohus märgib, et nähtuvalt kohtupraktikast, on menetlustoimingute tegemisel planeerimismenetluses senini kohus lugenud vajalikuks ainult kooskõlastustest keeldumise ja täiendavate tingimuste seadmise põhjendamist. Käesoleval juhul sellise olukorraga tegemist ei ole. Sisuliselt on kogu kaebajate vastupidine seisukoht püüd asendada muinsuskaitse eest vastustava riigiorgani iseseisvalt kujundatud arvamus oma huvides väljendatud subjektiivse arvamusega. 15.
22. Kohus peab vajalikuks märkida, et käesoleval juhul ei ole kaebajad suutnud näidata piisavalt veenvalt ka seda, milline on see nende subjektiivne õigus, mida kooskõlastus rikub. Kaebajad ei ole esitanud väidet, et nende kasuks oleks seatud ükskõik milline vaateservituut või neil oleks õiguslik alus keelata naaberkrundile ehitamist. Samuti ei ole keelatud ehitamine ja kruntide jagamine Rebala muinsuskaitseala põhimäärusega. Riigikohus on korduvalt väljendanud seisukohta, et miljöö ja olemasoleva keskkonna säilimine iseenesest pole subjektiivsete õigustena kaitstavad väärtused (vt näiteks Riigikohtu lahend haldusasjades nr 3-3-1-12-07, 3-3-1-29-10). Samuti on kohus neis haldusasjades seletanud neid asjaolusid, mida saab kohus sellistes vaidlustes kontrollida, ja selgitanud, et kohus ei saa kontrollida langetatud otsuse otstarbekuse küsimusi, vaid ainult planeeringu kehtestamise otsuseni viinud menetlust ja selle põhjenduste veenvust ja õigsust ehk seda, kas haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kas kaalumine on toimunud ratsionaalselt ning kas ei ole ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Loomulikult peab langetatud planeerimisotsus vastama ka seaduses sätestatud nõuetele (vt. näiteks Riigikohtu otsused haldusasjades nr 3-3-1-54-03, 3-3-1-42-02 ja 3-3-1-12-07). Kohus peab oluliseks märkida, et märgitud eelpool mainitud kontrolli teostamise raames kontrollib kohus eelkõige lõpliku planeerimisotsuse õiguspärasust ja ainult juhtumitel, kui kooskõlastus saab mõjutada oluliselt ja lõplikult selle sisu või kaebajate subjektiivseid õigusi, on kohtupraktikas peetud võimalikuks lubada selle eraldi vaidlustamine kohtumenetluses. Käesoleval juhul ei ole kaebajad suutnud kohut veenda, et kooskõlastus rikub nende subjektiivseid õigusi.
23. Kohus leiab eelmises punktis ja selle alapunktides toodust lähtuvalt, et käesoleval juhul ei ole kaebajatel eraldi kaebeõigust Muinsuskaitseameti 11.03.2013 kooskõlastuse õigusvastasuse 20 tuvastamiseks ja sellest tulenevalt ning lähtudes

§ 151lg 2 ja § 121 lg 2 p 1 jätab kaebuse selles osas läbi vaatamata.

1. Järgnevalt käsitleb kohus lähemalt Jõelähtme Vallavolikogu 18.12.2014 otsuse nr 138 suhtes esitatud tühistamiskaebuseid.
2. Kaebaja on oma väitel esitanud tühistamiskaebuse nii subjektiivsete õiguste rikkumise kui ka avaliku huvi kaitseks.
3. Kohus leiab, et kaebajad ei ole suutnud veenvalt näidata, milliseid nende subjektiivseid õiguseid ja avalikke huvisid on kaebusega rikutud ja ka selles osas tuleb kaebus jätta rahuldamata. 19.
4. Kohus märgib, et kõigepealt on kaebajad püüdnud käesolevas menetluses sisustada oma subjektiivsete õiguste rikkumist sellega, et vaidlustatava haldusakti kehtestamisega riivatakse kaebuse esitajate subjektiivse õigusena PS § 19 tulenevat õigust vabale eneseteostusele ja enesemääratlemisele. Kaebajad väidavad, et vabadus kujundada oma elu vastavalt oma soovile on inimväärikuse alus. PS § 19 lg 1 esemelisse kaitsealasse kuulub mh isiku otsustamisvabadus ja vaba eneseteostus hõlmab nt tänaval kõndimist, metsas ratsutamist, vabaabielu elamist. Eeltoodust järeldavad kaebajad, et käesoleval juhul riivatakse kaebuse esitajate õigust elada ja tegutseda kultuuriväärtuslikus elukeskkonnas ja ennast sellise ajaloolise elukeskkonna kaudu määratleda. Isikutel on põhiseadusest tulenevalt õigus vabale enesemääratlemisele, sh oma identiteedi kujundamisele. Käesoleval juhul on kaebajate arvates riivatud kaebuse esitajate õigust identifitseerida ennast läbi kultuuripärandit säilitava ajaloolise elukeskkonna. Ajalooline ridaküla on osa selle elanike kultuurilisest identiteedist ja küla elanikel on põhiseadusest tulenev õigus sellisele enesemääratlusele. Ning Riigikohus on haldusasja nr 3-3-1-64-02 p 16 kinnitanud, et riik ja omavalitsused ei tohi võimaldada omandiõiguse teostamisel kahjustada piiramatult teiste isikute ja avalikke huve. Kohus ei pea siinkohal vajalikuks sellise konstruktsiooni ilmselgelt ebaadekvaatsust eraldi lahkama hakata märkides ära ainult selle, et õigus enesemääratlusele ei sisalda õigust keelata teistel isikutel oma omandi kasutamist vastavalt seadustele. Kohus märgib ka, et põhiseaduses ei ole sätestatud kaebajate väidetavat õigust elada ja tegutseda kultuuriväärtuslikus elukeskkonnas ja ennast selle kaudu määratleda. Kaebajad eksivad siin ilmselgelt PS § 19 toodu õiguse vabale eneseteostusele ja enesemääratlemisele sisustamisega ja üritavad sellest tuletada oma õigust keelata teistel isikutel nende omandi kasutamist. Selline konstruktsioon ei vasta ilmselgelt Põhiseaduse loogikale ja mõttele. 19.
5. Teise rikutud subjektiivse õigusena toovad kaebajad välja õiguse heale haldusele. Kohus nõustub, et põhiseadus § 14 annab isikutele vastava õiguse ja see tagatakse eelkõige läbi mõistliku aja jooksul teabe andmise neid puudutavast menetlusest, selle käigust ja asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muust asjakohasest teabest. Samuti tähendab see, et isik tuleb kaasata menetlusse, ära kuulata tema arvamus, anda talle võimalus esitada vastuväiteid, anda asjakohaseid selgitusi, uurida tõendeid ning kaaluda erinevaid lahendusvariante. Kohus leiab, et vaatamata kaebajate väidetele, ei ole vaidlusaluses haldusemenetluses nende õigust heale haldusele rikutud. 19.
6. Kohus märgib, et on juba tuvastanud, et kaebajad olid kaasatud planeerimismenetlusse juba selle algusest peale, neil oli võimalus esitada oma seisukohti ja vastuväiteid ning esitada oma arvamust. Kohus on ka seisukohal, et erinevalt kaebajate arvamusest on haldusorgan kogunud asja otsustamiseks piisavalt tõendeid ja neid analüüsides langetanud lõpliku otsustuse ning kehtestanud detailplaneeringu. Asjaolu, et kaebajate seisukohti ja vastuväiteid ei arvestatud mahus, mis neile meeldinuks, ei tähenda et vastuvõetud haldusakt oleks õigusvastane 21 ja rikuks avalikke huve. Kohus on seisukohal, et õiged ei ole ka kaebajate väited, et haldusakt kehtestati ilma kaalumiseta või puuduliku ja arusaamatu asjaolude ja huvide kaalumisega. Kohus leiab erinevalt kaebajatest, et nii haldusaktis eneses, kui ka selle lisaks olevates dokumentides ja eelkõige detailplaneeringu seletuskirjas, on selgelt ja kohtule arusaadavalt välja toodud haldusakti aluseks olnud kaalutlused ja sellest nähtub, et erinevate osapoolte huvisid on vajalikul määral kaalutud ja hinnatud. 19.
7. Kohus märgib, et kaebajate arvamus kogu menetluse vältel ja põhiline vastuväide detailplaneeringule seisneb sisuliselt väites, et Rebala muinsuskaitseala moodustamise eesmärki on võimalik täita ainult siis, kui lubada hoonete ehitamist ainult ajaloolistele asukohtadele ja mitte lubada ehitada hooneid Loo küla teest põhja poole ning seda sõltumata erinevate kruntide omanike soovist oma maale täiendavaid hooneid püstitada või seda majanduslikult muul moel kasutada. Selle lähenemise ekslikkus tuleneb otseselt kasvõi asjaolust, et Rebala muinsuskaitseala põhimäärus ei keela uute hoonete püstitamist või ei seo nende püstitamise õigust ainult ajalooliste asukohtadega. Ka nähtub vaidlustatud detailplaneeringu kehtestanud volikogu otsusest erinevalt kaebaja väidetest üheselt, et vald on põhjalikult kaalunud ja põhjendanud oma otsust. Kohus märgib, et valla põhilised vastuargumendid kaebaja põhilistele vastuväidetele on toodud otsuse punktis
8. milles vastatakse kaebajate (Veski kinnistu omaniku) esitatud ettepanekule
9. Nähtuvalt vastusest on vald analüüsinud ridaküla olemust ja selles hoonete paiknemist. Vaidlust ei ole asjaolus, et ridakülades võisid hooned asuda mõlemal pool tehislikku joont (teed), kusjuures teine rida oli sageli lühem ja hõredam põhireast. Vaidlust ei ole, et ka Loo küla puhul asusid ja asuvad ka tänapäeval hooned mõlemal pool Looküla teed nii, et põhja pool on need pigem hajaasustuses. Vald selgitab, et ka Muinsuskaitseamet on asunud seisukohale, et detailplaneeringuga miljööd ei rikuta, kuna ühepoolne ridaküla ei ole enam tänapäeval jälgitav, sest hoonestus on mõlemal pool teed. Oma vastuse punktis 4 on vald selgitanud, et muinsuskaitse korraldamine ning tagamine ei tähenda absoluutset keeldu uute ehitiste püstitamiseks. Vald selgitab, et juhul kui uute ehitiste püstitamisel lähtutakse ümbritsevale miljööle iseloomulikest põhimõtetest ja need on kooskõlas ümbritsevale keskkonnale omaste kriteeriumitega, ei saa asuda seisukohale, et kõik uus moonutab miljööd ja on vastuolus kaitstavate huvide ja väärtustega. Vald leiab kohtu arvates õigustatult, et detailplaneeringuga kavandatu ei kahjusta Loo küla miljööd. Kohus märgib, et ka detailplaneeringu seletuskirjas on piisavalt põhjalikult analüüsitud Loo küla ajaloolist arengut ja kujunemist (p 2.1.1 ja 2.1.2), osas 3.
10. põhjendatud valitud lahendust ja selle sobivust antud keskkonda ning selgitanud uute elanike lisaväärust piirkonnale (avalik huvi), ning osas 3.
11. määratletud kavandatud kruntide ehitusõigus, kasutustingimused ja arhitektuurinõuded. Kohus leiab, et kõik eeltoodu lükkab otseselt ümber kaebajate väited, et detailplaneering on kehtestatud kaalutlemata ja ei järgi avalikke huve jättes kõrvale Rebala muinsuskaitseala ja valla üldplaneeringu eesmärgid. Kohus leiab, et kaebaja ei ole suutnud veenvalt näidata, et tema väited ja nägemus muinsuskaitsest ja avalikest huvidest Loo küla piirkonnas oleks ainuvõimalikud ja järgiksid avalikke ning teiste isikute erahuve paremini, kui kehtestatud lahendus. Kohus ei väida, et isikul ei või olla oma nägemust nendest, kuid selle olemasolu ei tähenda, et avalike võimu asutuste sealhulgas spetsialiseerunud asutuste sellest erinev nägemus tuleks tunnistada läbinisti valeks ja õigusvastaseks. Kohus märgib, et nähtuvalt kohtule esitatud dokumentidest ja kaebaja seisukohtadest, on kaebajad kogu detailplaneeringu menetluse jooksul püüdnud vastustajatele agressiivselt peale suruda oma nägemust Loo küla arengust kuulamata teiste poolte seisukohti ja arvestamata kolmanda isiku huvidega, alavääristades ja seades mainitud teiste menetlusosaliste tegevuse motiive ja õiguspärasust igasuguste väidetega kahtluse alla ning esitades ennast sisuliselt ainsa avalike huvide ja seaduslikkuse kaitsjana. Kohus märgib, et selline käitumine ei ole õigustatud ning avaliku võimu kandjatel ja kolmandatel isikutel on täpselt samasugune õigus oma seisukohtadele ning huvide kaitsele ning 22 avaliku võimu kandjatel ka otsene kohustus kaaluda igakülgselt kõiki esitatud ettepanekuid ja lahendusi ning määratleda lõplikult nii kaitstavad avalikud- kui erahuvid. Kellegi seisukohtade arvestamata jätmine ei tähenda automaatselt, et tegemist oleks kallutatud ja kaalutlemata ning õigusvastaste otsustega avaliku võimu kandjate poolt. 19.
12. Kohus peab siinkohal vajalikuks märkida, et kindlasti ei ole põhimõtteliselt õige kaebajate väide, et kehtestatud detailplaneering annab kõigile muudele piirkonnas asuvatele maaomanikele koheselt võimaluse tuginedes võrdse kohtlemise printsiibile asuda arendama ja hoonestama oma kinnistuid Loo külas. Kohus märgib, et juba ainuüksi nende asukohast tulenevalt ei ole siinkohal võimalik rääkida võrdse kohtlemise printsiibi rakendamisest. Lisaks tuleb iga võimaliku uue hoonestuse puhul eraldi kaaluda nende mõju olemasolevale miljööle. Samas märgib kohus, et nähtuvalt uuest Rebala muinsuskaitseala põhimäärusest, on Muinsuskaitseamet pidanud võimalikuks, et piirkonnas suureneb oluliselt hoonete (ja elanike arv) ja see ei kahjusta muinsuskaitseala kaitse-eesmärke. 19.
13. Kohus peab vajalikuks märkida ka seda, et vaatamata kaebajate väidetele, et nende ettepanekutele ja kirjadele ei ole alati (koheselt ja sisuliselt) vastatud, ei näe kohus, et see oleks põhjuseks detailplaneeringu tühistamiseks. Kohus märgib, et kaebaja on saanud kõikidele oma kirjadele vastused. Asjaolu, et need vastused teda ei rahuldanud, ei tähenda, et vastaja oleks käitunud õigusvastaselt ja see oleks põhjuseks detailplaneeringu kehtetuks tunnistamiseks. Kohus peab siinkohal vajalikuks välja tuua, et sisuliselt said kaebajad kõigile oma küsimustele lõplikud vastused detailplaneeringu kehtestamise otsuses, mille nad käesoleva menetluse raames vastavalt seadusele vaidlustasid. 19.
14. Kohus leiab eeltoodut arvesse võttes, et sisuliselt ainetud on ka kaebaja väited planeeringu vastuvõtmise otsuse õigusvastasuse osas. Nimetatud otsus lähtus õigetest eeldustest ja õiguspärastest kooskõlastustest. Kohus märgib, et kaebajad olid kaasatud planeeringu koostamisse, mida näitab kasvõi nende kirjavahetus valla ja muinsuskaitseametiga. Samuti said nad väljendada oma seisukohti. Seetõttu ja tulenvalt asjaolust, et planeeringu vastuvõtmise otsus ei määratle lõplikult ära detailplaneeringu kehtestamise otsust ei ole kohtul põhjust tunnistada õigusvastaseks ka vaidlustatud planeeringuotsuse menetlemise käigus selle vastuvõtmise otsust.
15. Kohus kontrollis kaebajate esitatud argumente käesolevas kaebuses ja leiab kõike eelpooltoodut kokku võttes, et vaidlustatud haldusakti menetlus ja haldusakt ise ei riku ei kaebajate subjektiivseid õigusi ega ole vastuolus seadusega ning kaebus kehtestatud detailplaneeringu tühistamiseks tuleb rahuldamata jätta. 21.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebajate kahjuks. Vastustajad ja nende poolel osalenud kolmas isik ei ole kohtule menetluskulude hüvitamise taotlust esitanud. Menetluskulud jäävad menetlusosaliste endi kanda. /Allkirjastatud digitaalselt/ Daimar Liiv Kohtunik 23